Üha tugevnev aovalgus laotus üle maastiku, sundides taanduma öise pimeduse. Planeedi kaks kaaslast, mis öösiti planeedi pinnale kahvatut valgust heitsid, tuhmusid aina heledamaks muutuvas päevavalguses. Tasandiku lopsakal mürkrohelisel taimestikul särasid rohke hommikuse kaste piisad. Kivipaljandikud, mis keskpäevaks kõrvetavalt kuumaks muutusid, olid praegu veel niiskelt tuhmid. Horisondi kohal kogunevad pilved ennustasid päevaks tavapärast vihmasadu, kuid see ei seganud lagendiku kohal varahommikusi lennuharjutusi tegevat ligi meetrise tiivaulatusega hiigelkiile.
Tasandikust pea sada meetrit kõrgemale tõusva jääraku serval seisvat meest see kaunis vaatepilt eriti ei paelunud. Ta oli siin planeedil elanud juba piisavalt kaua, et harjuda siinse loodusega ja suhtuda kõike nähtavasse lihtsa enesestmõistetavusega. Ta näis tasandikult midagi otsivat, uuris seda tähelepanelikult ja võttis aeg-ajalt silmadele appi elektron-optilise välibinokli.
Mees oli hea kehaehitusega ja lihaseline, õlgadeni ulatuvate juustega ning habetunud. Ta nägi välja nagu kütt, kandes seljas tugevasti kulunud ja kohati lapitud ilmastikukindlat maskeerimisriietust ning selle peal pikka pööratud nahast vesti. Jalas olid tal kõrgesäärelised jahisaapad, ümber piha tõmmatud lai rihm koos tuppe pistetud tääknoaga. Ühel õlal rippus tal lõhkekuulidega tulistav elektron-optilise sihikuga karabiin, teisel ilmselt hädavajalikke matkatarbeid sisaldav jämedast riidest kott.
Lõpuks leidis kütt selle, mida otsis. Objekt helkis nõrgalt ühe kivipaljandiku kõrval temast paari kilomeetri kaugusel ning pidanuks olema lennuki päästekapsel. Vähemalt oletas kütt seda öösel kuuldu-nähtu põhjal. Ta ärkas mõni tund enne päevatõusu lennuki ülelennule iseloomuliku vilistava heli peale, mis oli ebaharilikult tugev ja tähendas madalat lendu. Hetk hiljem nägi ta sähvatust ning kuulis siis tuhmi matsatust nagu oleks suur ese vastu maapinda põrganud. See äratas temas huvi, sest lennukid ei tiirutanud siin kuigi tihti ja lennuõnnetus oli midagi hoopis haruldast. Võib-olla, et isegi harvemini esinev kui langev meteoriit.
Päästekapsli ümbruses polnud kedagi liikumas näha. Lennukitega lendasid tavaliselt koloonia ametimehed ja sõjaväelased, kellega kokkupuutumist kütt vältis, kuid praegu sundis inimlik kaastunne teda kindlaks tegema, kas päästekapslis on ellujäänuid. Ta pani binokli kotti, võttis karabiini kätte ning asus otsima kohta, kust jäärakult alla laskuda. Selle leidmine võttis aega, samuti allaminek, sest tuli vältida ettevaatamatuid samme, mis võinuks tekitada varingu.
Tasandikule jõudes vabastas kütt karabiini kaitseriivi. Õhus lendavad kiilid olid taimetoitlased ega kujutanud halvaendelisest välimusest hoolimata mingit ohtu, küll aga võis tasandiku vööni ulatuv rohi peita endas ebameeldivaid üllatusi. Planeedi loomariik oli suhteliselt rikkalik ning siin leidus mitmeid ohtlikke isendeid. Näiteks laibasööja, üle meetri pikkune ja ligi sada kilo kaaluv kuuejalgne peletis, kes algatuseks torkas ohvrisse astla, mille mürk ei tapnud, kuid paralüseeris täielikult liikumisvõime. Seejärel rebis ta ohvri lõhki, imes välja kõik mahlad, sõi sisikonna ja mattis allesjäänud keha maa sisse. Paari nädala pärast kaevas ta saagi uuesti välja, et lagunenud laibaga maiustada.
Planeedi loomastiku ohtlikuma poole moodustasidki just hiigelsuured putukataolised kiskjad. Enamasti olid nad kaetud paksu soomuselise kestaga ning kuna neil puudus arenenud kesknärvisüsteem, ei avaldanud laserrelvad neile soovitavat mõju. Seepärast kasutasidki planeedi asunikud vanamoodsaid karabiine, mille lõhkekuuli plahvatus suutis elukaid kui mitte tappa, siis vähemalt piisavalt vigastada. Planeedi suuremaid asundusi kaitsvad Kosmoseleegioni allüksused pruukisid samaks otstarbeks ka lähivõitlusrakette, kuid lihtsa asuniku jaoks osutus selline enesekaitseviis liiga kulukaks. Mis puutub küttidesse, siis oli igal endast lugupidaval jahilisel küttimiseks piisav varu tavalisi kuule, sest lõhkekuuliga tabatud loom ei omanud jahisaagina vähimatki väärtust.
Kütt trügis läbi tiheda taimestiku, kuni jõudis tema suunaga ühtivale loomarajale, mis kergendas märgatavalt edasiliikumist. Ta lisas hoogsalt sammu ning lähenes peatselt sihtkohale. Kivipaljandik kerkis ümbritsevast pinnasest laugjalt kõrgemale, moodustades midagi mõnesaja ruutmeetrise pinnaga platvormi taolist. Paljal tasasel kivil ei kasvanud rohulibletki ja kuna allpool sirguv taimestik ulatus vaevalt paljandi ääreni, avanes siit ümbrusele hea ülevaade.
Maandumislööki pehmendavatele amortisaatoritele laskunud katapultkapsel seisis normaalasendis otse kivipaljandi külje all, selline maandamine nõudis ka vilunud piloodilt head olukorra tundmist või oli tegu lihtsalt vedamisega. Kapsli luuk oli avatud ja selle juures askeldas keegi naine. Ta seisis küti poole seljaga ega kuulnud nähtavasti tema tulekut, mistõttu mees sai teda segamatult silmitseda. Kütt polnud juba pikka aega ühtegi naist näinud, muust rääkimata, ja ta lausa nautis vaatepilti. Naine oli kütiga umbes ühte kasvu, nõtke ja vormikas, lendurikombinesoon ei varjanud kuigivõrd tema head figuuri. Kohevad brünetid juuksed langesid vabalt seljale, lausa kutsudes silitama ning kütt pidi end pingutama sellest tundest ülesaamiseks. Ta langetas karabiinitoru, et naist mitte ehmatada ja köhatas tähelepanu äratamiseks.
Naine pöördus ning kütt leidis, et ta nägu sobis täiuslikult juba nähtuga. Kõrged kulmukaared, tumedad, peaaegu mustad silmad ja pehmed erkpunased huuled, mis paljastasid naeratades ühtlased pärlmutrised hambad. Ta ei avaldanud küti ilmumise üle vähimatki imestust, otsekui oleks tegu kõige loomulikuma asjaga maailmas.
«Tere hommikust!» ütles ta meeldival, natuke kurgutoonilisel häälel. «Ma ei osanud arvatagi, et mind nõnda ruttu üles leitakse.»
«Ausalt öeldes ei ole ma päästesalgast,» sõnas kütt veidi kohmetult. «Sattusin lihtsalt lähikonnas olema ja tulin vaatama, mis juhtus.»
«See on tore, kui inimesed natukenegi teiste saatusest hoolivad,» arvas naine. «Igal juhul tunnen ma ennast nüüd palju julgemalt. Üksinda on võhikul sellel planeedil kaunis raske ellu jääda.»
«Kas olete siin võõras?»
«Mitte päris. Ma elan Flamingos.»
Kütt noogutas arusaavalt, ta teadis Flamingot ja ühte-teist ka asunduse ajaloost. Planeedi koloniseerimise algstaadiumis rajati siia neli Kosmoseleegioni baasi, mis tähistati tähestiku suvaliste tähtedega. Neist suurim, F-baas, muutus kiiresti koloonia keskuseks ning ajaks, mil siia saabus üha rohkem tsiviilisikuid, jõudis keegi irvhammas asunduse teadmata põhjusel Port Flamingoks ristida. Algselt kohalike elanike poolt tarvitatud hellitusnimi läks käiku ka ametlikus kõnepruugis ja oli praeguseks kantud ka planeedi kaardile. Flamingo oli planeedi suurim ja tähtsaim asundus ning üldist asustustihedust arvestades paiknes ta lausa käeulatuses, nende praegusest asukohast umbes paarsada kilomeetrit. Lennata oli sinna kerge, kuid maismaaretk kujutas endast ränkrasket teekonda. Vähemasti kogenematule inimesele.
«Mis õnnetus teil juhtus?» päris kütt edasi. Seda rohkem jutujätkuks, sest avarii üksikasjad ei puutunud kuigivõrd temasse.
«Ma olen amatöörpiloot ja läksin turismiplaaneriga öisele lennule,» rääkis naine vastutulelikult. «Pimedas pole ma aga nähtavasti kuigivõrd osav lendur ja põrkasin arvatavasti mõne lendava peletisega kokku. Selle tagajärjel rebenes küljest mootorigondel ning ma olin sunnitud katapulteeruma. Maandumine õnnestus, kuid kokkupõrkel sai raadiosaatja viga ja mul ei õnnestunud Flamingoga enam ühendust saada. Seal ei olda juhtunust teadlikud ja sellepärast ei pane ma ka päästesalgale kuigi suuri lootusi.»
«Paha lugu,» märkis kütt osavõtlikult, kuna tundis õnnetusse sattunud naisele tõepoolest kaasa.
«Jah,» nõustus naine. «Lausa õnn, et teie juhtusite tulema.»
Seni ladusasse jutuajamisse tekkis paus ja kütt ei osanud seda millegagi täita. Ka naine vaikis, heites mehe suunas ripsmete vahelt vargseid pilke. Jäi mulje, et ta tahtis midagi öelda, kuid kartis või häbenes seda teha.
«Te olete ju kütt,» ütles ta lõpuks kõhklevalt, «ja tunnete siinset loodust. Vahest saate teie mind aidata ja Flamingosse saata.»
Selline palve tuli kütile mõnevõrra ootamatult ja üllatas teda ebameeldivalt. Teatavatel isiklikel põhjustel hoidis ta Flamingost eemale ega käinud kunagi ise asunduses, isegi tema jahisaagi vahetasid kauba vastu teised kütid, keda ta selleks palus. Port Flamingoga seondusid tal halvad mälestused ja tal oli ohtlik sinna minna isegi nüüd, aastate möödumisel. Ta kõhkles, heideldes vastumeelsusega teekonna sihtkoha suhtes, kuid tundis, et sellele naisele on raske, kui mitte lausa võimatu ära öelda.
«Juhul muidugi, kui see teie plaane oluliselt ei muuda,» lisas naine. «Ma ei tahaks teile tõepoolest suurt tüli valmistada.»
Lühikese kaalumise järel jõudis kütt otsusele. Naine avaldas talle tahtmatult muljet ning pealegi olnuks abistamisest keeldumine lihtsalt julm, planeedi loodus polnud võhikute suhtes tõesti kuigi heasoovlik. Üksinda jäämine võis naisele lõppeda surmaga ja seda kütt ei soovinud. Pealegi oli ta vaba mees, võis tegutseda oma tahtmise järgi ning paaripäevase matka vastu naise seltskonnas polnud tal midagi. Kui mitte muud, siis pakkus see vähemalt vaheldust.
«Mul pole Flamingosse asja,» ütles ta pikkamisi, «aga ma võin teid sinna saata.»
«See on teie poolt suur vastutulek,» lausus naine. «Ma olen teile piiritult tänulik.»
«Teist inimest peab hädas ikka aitama,» tähendas kütt.
«Tore, et te nii arvate,» sõnas naine. «Kuna meil seisab ees ühine pikk teekond, siis saame ehk lähemalt tuttavaks. Minu nimi on Maybelle.»
Ta astus kütile lähemale ja sirutas sundimatult käe, tema käepigistus oli soe ja tugev. Ka lähemalt vaadates polnud ta silmanurkades näha vähimatki kortsukest, ta pidi olema üsna noor, vähemalt mitte üle kahekümne viie. Teda olnuks veelgi parem kohata mõnes teises ümbruses, kuid kahjuks polnud kütil selleks võimalust.
«Minu nimel pole tähtsust,» ütles kütt, tõrjudes eemale pähe kippuvaid kahtlase maiguga mõtteid. «Võite mind kutsuda Nimetuks, kui soovite.»
«Romantiline,» muigas naine heasüdamlikult, vähimagi pilketa. «Nimetu võõras pilkasest ööst. Muide, ma usun, et meil pole põhjust teineteist teietada.»
«Kuidas soovid,» nõustus kütt. Maybelle silmitses teda hetke uurivalt.
«Kas sa kuulud Leegioni?» päris ta seejärel.
«Miks sa seda arvad?» küsis kütt valvsalt. «Kas ma näen sedamoodi välja?»
«Ei, seda mitte,» lausus naine endise sõbraliku naeratusega. «Sul on lihtsalt Kosmoseleegioni tääk ja sa kasutad MC-5 karabiini nagu leegionärid. Küttidel on tavaliselt vanemat tüüpi relvad.»
«Ütleme, et mul on sõpru, kes suudavad neid asju hankida,» ütles kütt tõrksalt.
«Ära solvu. See torkas mulle lihtsalt silma.»
«Väidetava võhiku kohta tead sa relvadest liiga palju,» ütles mees, kellele mõjusid häirivalt naise ootamatu uudishimu ja tähelepanekud. Selliste teadmistega naine ei saanud olla nii abitu, kui ta välja paistis.
«Mu isa oli kaadrileegionär ja ta kasvatas mind sõjaväelises vaimus,» lausus Maybelle, taibates ilmselt mehe mõtteid.
«Kas ta teenis Flamingos?»
«Ei, ta hukkus viis aastat tagasi Glyptol Neljal.»
Kütt noogutas endamisi, ta oli sellest kohast palju kuulnud, sest see planeet kujutas endast ühe suurima anastusplaani luhtaminekut. Glyptol Neljal leidus hulgaliselt haruldasi looduslikke metalliühendeid, mille kaevandamine tõotas hiigelkasumeid. Paraku ei lasknud planeedi metsik loodus ennast taltsutada ning selle vahelesegamise eest maksti ränka hinda. Seal oli hukkunud tuhandeid inimesi, nii hinnatud spetsialiste, lihtsaid töölisi kui kaitsesalkade leegionäre. Kokkuvõttes hukkusid nad mõttetult, kuna kaevandusplaanid Glyptol Neljal peatati.
«Vabanda,» ütles kütt natuke piinlikkust tundes, sest arvas, et oli puudutanud naise hella kohta.
«Sellest pole midagi,» sõnas naine. «Ma olen juba harjunud.»
Hetke valitses vaikus, mida häiris ainult lendavate hiigelkiilide põrin. Vahepeal kuhugi horisondi suunas vaadanud Maybelle pööras pilgu taas kütile.
«Kas hommikusöögiks on aega või tahad sa kohe liikuma hakata?» küsis ta.
«Ausalt öeldes olen ma ka ise veel söömata,» tunnistas kütt, «ja pealegi oleks kasulikum mõned tunnid siin oodata. Äkki on su kadumine siiski tähelepanu äratanud ja siia saadetakse päästesalk.»
Murdnud paar vihku puitunud rohtu, süütas kütt sellest väikese lõkke ning soojendas üles paar konservi oma varudest. Maybelle jälgis tema tegevust sõnatult, kuid oli märgata, et mehe oskused olid talle vägagi meelepärased. Nad sõid kiirustamata hommikust, seejärel heitis kütt pikali, sättis omale koti pea alla ja jäi naise üllatuseks tukkuma. Tema käitumine polnud küll sugugi seltskondlik, kuid viimaste aastate jooksul oli ta harjunud arvestama ainuüksi oma vajaduste ja tahtmistega. Pealegi leidis ta puhkamise olevat kõige otstarbekama viisi päästesalga võimalikuks saabumiseks kuluva aja sisustamiseks.
Paari tunni jooksul tõusis märgatavalt õhutemperatuur ja tähe soojus küttis kivipaljandiku kuumaks. Kütt tõusis istukile, ringutas ning vaatas naist otsides ringi. Maybelle istus katapultkapsli istmel, küti karabiin põlvedel. Hetkeks läbis meest ebameeldiv kahtlusesööst, kuid relv polnud üldsegi kütile suunatud ja kaaslase ärkamist märgates pani naine relva kõrvale.
«Arvasin, et magad õhtuni välja,» tähendas ta.
«Sellist kavatsust küll polnud,» ütles kütt, tõusis püsti ja astus katapultkapsli juurde. «Paistab, et päästesalka ei tule. Paneme asjad kokku ja asume teele, enne kui sadama hakkab.»
«Miks sa seda arvad?»
Kütt osutas sõnatult horisondi suunas. Pilved olid tumedaks tõmbunud ning vahepeal tõusnud tuul kihutas neid energiliselt edasi. Hiigelkiilid olid lennuharjutused katkestanud ja peatselt saabuva ilmamuutuse eest varju läinud. Inimesele, kes juba aastaid sellel planeedil elas, andsid need märgid eksimatult tunnistust mõne aja parast saabuvast vihmavalingust.
«Sul on vist õigus,» möönis Maybelle. «Enne sadu muutuvad pilved tõesti tumedaks.»
Kütt muigas kergelt, vaatas katapultkapsli üle ja pakkis kaasavõtmist väärivad asjad kotti. Sügavalt sissejuurdunud umbusu tõttu kõige vastu kontrollis ta ka raadioaparaati, veendudes, et see polnud tõepoolest töökorras. Väljastpoolt oli kogu paneel, kus raadiosaatja paiknes, küll terve, ent nähtavasti oli maandumisel saadud põrutus vigastanud midagi tema sisemuses. Kütt noogutas endamisi rahulolevalt ja pöördus kõrvalseisva Maybelle poole.
«Parem oleks, kui sa kapslisse teate jätaksid,» ütles ta. «Keegi võib kapsli leida ja on parem, kui nad sinu saatusest aimu saavad.»
«Olgu nii,» nõustus Maybelle, trükkis pardasalvestisse lühikese teate ja sulges kapsli kupli. Kütt viskas koti õlale ja võttis maast karabiini.
«Asume teele!»
«Kas meil tuleb kogu tee Flamingosse jala käia?» küsis Maybelle kõhklevalt. Nähtavasti torkas see võimalus talle alles nüüd pähe.
«Mitte päris,» naeratas kütt. «muidu läheks sul kohalejõudmiseks väga palju aega.»
Jutule rohkem aega raiskamata astus ta kivipaljandikult tasandiku kõrgesse rohtu. Naine järgnes, hoidudes tihedalt küti lähedusse, oli näha, et ta ei tundnud ennast kuigi kindlalt. Kütt ei pannud seda imeks, asundustes levisid planeedi looduse ja siin leiduvate kiskjate kohta kuulujutud, mis hädaohte tugevalt võimendasid. Paljusid kuuldusi uskusid isegi vanad asunikud ning omapoolse panuse tegid ka kütid, tingides sel kombel üles oma saagi hinda. Asundustest eemal maatükke otsivad farmerid alandasid samal kombel maade maksumust. Ainsad planeedi kohta selget teavet omavad isikud did valitsuse ametnikud, kuid neid asunikud miskipärast ei uskunud.
Kütt ei läinud jääraku suunas, kust ta oli tulnud, vaid risti üle tasandiku. Kasutades liikumiseks loomaradu, heitis ta aeg-ajalt pilgu kompassile, et mitte varem valmis vaadatud suunast kõrvale kalduda. Tegelikult suutnuks ta vabalt orienteeruda ka looduslike märkide järgi, kuid ei tahtnud oma kaaslannas kõhklusi tekitada, Too ju ei teadnud, kui hästi tundis mees planeedi loodust.
Nad kõndisid kaks tundi, vahetamata omavahel sõnagi. Kütt oleks tegelikult heal meelel üle hulga aja naisterahvaga veidi lobisenud, kuid ei leidnud teemat, mis oleks kaaslast köitnud. Maybelle aga nähtavasti kartis küti tähelepanu hajutada või pidas teda lihtsalt sõnaahtraks meheks.
Otse raja kõrvale jäi kivipaljandik ning kütt otsustas teha väikese puhkepausi, seda küll rohkem Maybelle kui enda pärast. Nad istusid soojale kivipaljandikule ja kütt uuris hindavalt taevast, mis oli juba üleni kaetud tumedate pilvedega. Õhk oli vihmaeelselt niiske ning sajuni, mis oli niigi pikalt viivitanud, ei jäänud enam ilmselt palju aega.
«Kuhu me praegu läheme?» küsis Maybelle. «Kui ma õigesti mäletan, ei jää Flamingo päris sellesse suunda.»
«Esialgu läheme minu onni,» vastas kütt, rõõmustades vestlusvõimaluse üle. «Öö veedame seal, võtame kaasa mõned asjad ja läheme Flamingosse.»
«On su onn kaugel?»
«Paari tunni tee, kui samas tempos jätkame,» ütles kütt.
«Imelik, millegipärast ma arvasin, et küttidel polegi eluaset,» ütles Maybelle mõne vaikusehetke järel mõtlikult. «Et elategi lageda taeva all ja toitute ainuüksi oma jahisaagist.»
«Ega me ikka nii metsikud ka pole,» muigas kütt heatahtlikult. «Igal kütil on vähemalt üks onn, mis on ta põhieluasemeks. Kui ta on heal järjel, võib tal olla neid ka mitu, vastavalt jahiretkede ulatusele. Palju on ka selliseid onne, mida kütid kordamööda kasutavad.»
«Te olete nagu metsameeste vennaskond,» tähendas naine naeratades.
«Teatud määral kindlasti. Elu on raske ja kui me üksteist ei aita, muutub see lausa väljakannatamatuks. Muidugi pole me ka just südamesõbrad, sest parimad jahipiirkonnad hoiab igaüks enda teada ja katsub teiste eest varjata.»
«Kaua sa sellist elu elad?»
«Juba viis aastat.»
«Ja kuidas sa sellele teele sattusid?»
Vastuse asemel kehitas kütt ainult õlgu ja jutt soikus taas. Tal oli sellest küll kahju, aga vestlus kaldus teemale, mida Nimetu vältis isegi teiste küttidega kokkusaamisel lõkketule ümber vesteldes. Ta vaatas veelkord üha tumevnevat taevast ning tõusis.
«Liigume edasi.»
Maybelle astus esimesena kivipaljandikult alla, kiljatades samas ehmunult. Talle järgnev kütt vabastas juba hüppel karabiini kaitseriivi ning nägi kohe ka ehmatuse põhjustajat. Rajal, neist viie-kuue meetri kaugusel seisis inimese vöökõrguseni ulatuv kuuejalgne massiivne peletis. Kaetud üleni paksu kitiinsoomusega, põrnitses ta inimesi kahest rusikasuurusest liitsilmast, suu otstarvet täitva pilu kohal liikus edasi-tagasi terav jäik astel. See oli saaki otsiv laibasoöja ning kogemustest teadis kütt, et kohe järgneb selle koguka monstrumi kohta üllatavalt välkkiire rünnak. Karabiini tõstnud, sihtis ta kiirelt ja vajutas päästikule. Lõhkekuul tabas laibasööjat suhu, rebides tollel plahvatades pea tükkideks. Peletise keha aga tegutses omasoodu edasi, tagajalgadega hoogu andes hüppas see inimeste suunas, kuid Maybellet ees tõugates viskus kütt rajalt kõrvale rohu sisse. Sajakilone keha sööstis neist hooga mööda, matsatas vastu maad ning jätkas valkjat kirbe lõhnaga vedeliku rida maha jättes otsejoones oma teed. Kütt aitas Maybelle jalule ja astus tagasi rajale.
«Kohutav peletis,» ütles naine õlgu võbistades ja vaatas, kuidas laibasoöja peata keha läbi rohu eemale trügis.
«Peale selle veel ohtlik,» lisas kütt õpetlikult, hoides laskevalmis karabiini endiselt käes. Ta kuulatas tähelepanelikult ümbrust, sest polnud harvad juhud, kui laibasööjad paarikaupa ringi hulkusid. Enamasti juhtus see küll paaritumisjärgsel ajal, ent kütt oli kuulnud ka sellest reeglist kõrvalekalduvatest juhustest. Praegune laibasööja paistis ikkagi üksi olevat, ühtegi teist peletist nähtavale ei ilmunud ning kütt kaitseriivistas relva.
«See on lihtsalt jube,» ütles Maybelle, olles veel äsjakogetu mõju all. «Kuidas te ometi võite väljas ööbida, kui sellised peletised ringi hulguvad?»
«Metsas neid ei leidu,» vastas kütt. «Sellepärast kütid metsas elavadki ning lagendikel on ainult kindlustatud asundused ja farmid.»
«Kas metsas on siis ohutu?»
«Mitte päris,» ütles kütt, tahtmata teisel tekitada petlikke lootusi. «Aga kui ohtu tunda, siis saab seda vältida või kõrvaldada.»
«Mul vedas, et sind kohtasin,» tegi Maybelle kokkuvõtte. «Muidu oleksin juba enne öö saabumist kellegi poolt nahka pistetud. Aitäh, et mu elu päästsid.»
«Pole tänu väärt,» arvas kütt. Ta silmitses naist pikalt ning nägi enda kallal kõvasti vaeva, et naist mitte emmata ja tema pehmeid huuli suudelda. Selle asemel keeras ta teekonna jätkamiseks ringi.
Nad jõudsid metsani üheaegselt vihmaga ning pääsesid seetõttu päris kuiva nahaga. Sadu oli võrdlemisi nõrk ja vähemalt esialgu hoidis puude tihe lehestik metsaaluse kuiva. Senikaua, kuni see läbi tilkuma hakkab, jõuavad nad onni juurde. Vähemasti arvas niiviisi Nimetu, õpetades Maybellele üht-teist, kuidas metsaaluses hämaruses käituda. Peamine oli eemale hoiduda puudest ja suurematest metsaalustest puhmastest. Kuigi need iseenesest mingit ohtu ei kujutanud, võis seal leiduda mürgiseid parasiittaimi, ohtlikke pisikiskjaid ja muid sääraseid ebameeldivusi. Kütt ise oskas neid küll juba eemalt märgata, kuid taoliste tähelepanekute õpetamiseks polnud praegu aega. Pealegi, arvestades Maybelle asulakeskset eluviisi, puudus sel ka suurem mõte.
Küti eluase paiknes läbi metsa voolava jõekese kaldal ning kujutas paari meetri kõrgustel vahtbetoonist sammastel seisvat tüüpilist jahimajakest. Hallide sammaste ümber keerdus hulgaliselt väänkasve, mõned neist ulatusid ka onni katusele, tänu millele ja majakese rohekale värvile oli seda metsaaluses hämaruses eemalt raske märgata. See oligi muide üks eesmärke ja kütt oli oma onniga igati rahul. Selle ehitamiseks oli kulunud omajagu aega ja vaeva, sest kuigi materjale sai jõge mööda kergesti kohale toimetada, oli nende hankimisega mõningaid raskusi. Ehitamiseks kulunud aja elas ta oma lähima naabri juures kümmekond kilomeetrit allavoolu.
Kütt seisatas onni jalamil ja otsis taskust välja väiksese elektroonilise võtme. Esimene nupulevajutus kõrvaldas metsloomade eemalepeletamiseks mõeldud elektrivälja, teine tõi alla ülesronimist võimaldava kerge redeli. Peremehena ronis kütt esimesena üles, avas ukse ja viipas naisele.
«Minu kodu on ka sinu kindlus,» ütles ta, moonutades veidi kusagilt kuuldud kõnekäändu.
Onn koosnes ühest paarikümne ruutmeetrise põrandapinnaga toast ja panipaigast. Elamine oli sisustatud vähenõudlikult, kuid kõige elementaarselt vajaminevaga. Siin oli veepuhastusaparaat, külmik ja igati korralik kööginurk, võimalikele öömajale jäävatele külalistele mõeldes oli põhiliseks magamisasemeks lai kahekordne nari. Toa ühes nurgas seisis kogu majapidamist vooluga varustav portatiivne aatomielektrijaam. Onni kogu sisemus oli peremehe hoolikust näitavalt puhas ja korras.
Kütt asetas koti lauale ja riputas karabiini ukse kõrvale konksu otsa. Temast mööda astunud Maybelle istus toolile, sirutades jalad väsinud ilmel välja.
«Sellise käimisega võib päris ära väsida,» tähendas ta.
«Sööme ja puhkame,» teatas kütt otsustavalt, minnes kööginurka, et oma sõnade kohaselt talitada. «Hommikul jätkame teed paadiga mööda jõge ja see on võrreldamatult lihtsam.»
Mehe viimased sõnad näisid tõstvat naise vahepeal kõikuma löönud kindlustunnet. Jõgi, mille kaldal seisis onn, oli üks Flamingo juurde väljavoolava jõe harusid. Läbi metsa voolavate ojade liitumisel jõudis tasandikule, kuhu kunagi rajati F-baas, üsnagi suur jõgi, mis möödus asundusest paari kilomeetri kauguselt. Jõekaldal oli väike sadam, mida ühendas asulaga kindlustatud maanteelõik, viimase ohutus oli väljaspool kahtlust, sest tegelikult hoidsid kiskjad Flamingo-sugustest suurtest asundustest eemale.
«Su onnike on päris mugav,» tähendas Maybelle ringi vaadates.
«Tsivilisatsiooni eelpost metsikul maal,» muigas kütt. «Väike, kuid õdus ja kõige vajalikuga varustatud.»
Sööki oodates keerles nende jutt planeedi olustikku puudutavatel teemadel. Kütt päris uudiseid Flamingo elust, Maybelle huvitus metsast ja küttide elust-olust. Vestluse ajal valmistas kütt eine, seekord mitte konservidest, vaid korralikest värsketest toiduainetest ning tegi peale sööki ettepaneku veidi puhata. Loovutanud alumise nari vastutulelikult naisele, ronis ta ise ülemisele, ristas käed kukla alla ja sulges silmad.
Und ei tulnud, selle asemel arutas ta, kas alustada paadimatka Flamingosse samal päeval või järgmisel hommikul, nagu esialgselt plaanitud. Aega sõiduks kahtlemata oli, enne täieliku pimeduse saabumist jõuaksid nad ligi poolsada kilomeetrit allavoolu. Samas tundis ta seletamatut tahtmist viibida selle naise seltskonnas võimalikult kaua. Ta ise ei näinud selles soovis midagi taunitavat, kuid mõistis ühtlasi, et tahtlik venitamine võib rikkuda nende senini üsna soojad suhted. Kõige targem oli vist siiski kohe teele asuda, ohud ja tundmatu ümbrus muudavad ehk naise järeleandlikumaks. Neil seisid ees mitmed ööd keset metsikut loodust ja seal võis juhtuda juba kõike.
Tunniajase uinaku järel ärgates oli kütt otsusele jõudnud. Ta tõi väikese kokkupandava paadi panipaigast välja ja seadis reisivalmis. Laadinud sinna teekonnaks vajaliku varustuse, äratas ta seni rahulikult maganud naise.
«Aeg on teele asuda,» ütles ta.
«Vahepeal rääkisid sa hommikust,» lausus Maybelle kella vaadates. «Minu arust pole see veel käes.»
«Plaanid muutusid,» pomises kütt, keda hämmastas naise reaktsioon. Ei mingit üllatust, ainult külm ja asjalik tähelepanek kellaaja kohta.
«Tahad minust rutem lahti saada?» küsis Maybelle õrritavalt. Ta tõusis ja libistas sõrmeotstega kergelt üle mehe põse. «Muutun sulle tülikaks?»
«Ei mingil juhul,» ütles kütt äkilise aje mõjul elavalt, haarates naisel käest. «Minu pärast võid sa siia alatiseks jääda.»
«Ole selliste sõnadega ettevaatlik, võin neid tõsiselt võtta,» naeratas Maybelle, vabastas oma sõrmed ettevaatlikult mehe haardest ja astus akna juurde. «Selline inimtühi kauni loodusega koht mõjub väga romantiliselt pärast suurlinnade kära.»
«See romantiline tundmus möödub sul kiiresti,» arvas kütt pessimistlikult. Maybelle ei paistnud tema silmis just naisena, kellele sobib taoline metsik elu. Talle võis see küll meeldida ajutise vahepalana, ent suuremate raskuste või tüdimuse korral kiirustab ta esimesel võimalusel tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Suurlinna lärm oli neile metsamühinast kodusem, imelik ainult, et ta Flamingot suurlinnaks pidas. Oma napilt sajatuhandese elanikkonnaga ei andnud see sellist mõõtu välja.
«Eks näeb,» ütles naine ennast ringi keerates ja vaatas mehele korraks otsa. Koos kelmika naeratusega mõjus see ripsmete vahelt heidetud pilk võrgutavalt ja ahvatlenuks ka kütist märksa tuimemat meest. «Flamingosse jõudmiseni on mul aega järele mõelda.»
Kütt köhatas, sundides vahepeal hajevile läinud mõtted taas asjalikumale teemale. Naise lähedus pani teda unistama asjadest, mida ta polnud enam kogenud mitmeid aastaid ja tekitas kihusid, mida arvas olevat unustanud. Kõik see halvas tema mõistust ning ajuti tundus mehele, et ta ei suuda enam kainelt mõtelda.
Lukustanud taas onni, aitas kütt naisel vettelastud paati ronida ja käivitas päramootori. Selle vaevukuuldava undamise saatel suundusid nad allavoolu ning üsna ruttu kadus onn puude varju. Nad olid taas kahekesi keset ürgselt mõjuvat loodust, Maybelle jaoks oli vaatepilt kahtlemata uudne ja paadi vööris istudes uuris ta ümbrust varjamatu huviga. Kütt kükitas mootori kõrval, karabiin süles, silmitsedes hajameelselt naise selga. Kogu nende vestlus paadisõidu kestel koosnes peamiselt küti seletustest looduse kohta.
Metsaalune hämarus muutus aegamööda, kuid kindlalt üha tihedamaks, andes märku peatsest loojangust ja pimeduse saabumisest. Kütt otsis juba öiseks laagrisse asumiseks sobivat randumiskohta, kui märkas ühe vee kohale kalduva puu juures kaldale veetud paati. Keegi küttidest pidi siin läheduses viibima, pikemalt mõtlemata otsustas ka tema siia jääda ja juhtis paadi kaldasse. Suurema seltskonnaga oli lageda taeva all ööbimine tunduvalt ohutum, pealegi polnud ta teisi ümbruskonna kütte mõnda aega kohanud ning lootis kuulda neilt mõningaid uudiseid. Ühtlasi polnud ta vaba ka iga isase ürgsest soovist oma kauni kaaslannaga uhkeldada.
Ta jõudis just paadi kuivale tõmmata, kui puude vahelt ilmus karabiini käes hoidev mees. Ta oli samuti küti kombel riietatud, kuid aastatelt tunduvalt vanem, sobides äsjasaabunule kui mitte vanaisaks, siis vähemalt isaks.
«Terekest, Nimetu,» ütles ta teist ära tundes ja langetas relva. «Sind ka üle hulga aja näha.»
«Tere, Vana,» vastas mees, keda kõik Flamingo ümbruse kütid kutsusid Nimetuks, sest oma tegelikku nime ei avaldanud ta kellelegi. «Rõõm sind taas kohata.»
«Ma näen, et sa pole üksi,» jätkas Vana, silmitsedes naist veidi rahulolematul pilgul. «Kas su elus on muudatusi?»
«Esialgu mitte,» vastas küti asemel Maybelle ja naeratas vanamehele sõbralikult. «Ma olen ainult õnnetu hädaline, keda ta päästab.»
Naise sundimatu käitumine üllatas vanameest ilmselt meeldivalt, ta noogutas nende sõnade peale otsekui rahulolevalt ja tegi kohmaka viisakusega kerge kummarduse. Vahepeal tuli kaldapealsele veel üks kütt, keda teised tundsid Teravsilma nime all. Nimetu kaaslast nähes oli ta samavõrra üllatunud kui Vana. Maybelle sõbralik olek sulatas meeste veidi tõrjuva suhtumise ning koos suunduti kaldast paarkümmend meetrit eemal metsa sees asuvale laagriplatsile.
Küttide laagriplatsi juurde kuulus lahutamatult lõke, kuigi selle järele puudus otsene vajadus nagu ammustel aegadel. Kiskjaid hoidis eemale laagriplatsi ümbritsev häireseade, valgust andsid võimsad taskulambid, magamisasemed olid soojendusega, sööki sai valmistada väikesel kaasaskantaval pliidil. Lõkketuli oli säilitanud oma tähtsuse ainult sümbolina, kuid just sellest pidasid kütid lugu, see andis justnagu ühtekuuluvustunde kõigi nende muistsete küttidega, kes aegade jooksul ümber lõkke istusid.
Õhtu möödus meeldivas õhkkonnas. Kütid, kes traditsiooniliselt ka veidi alkoholi pruukisid, sattusid lõbusasse meeleollu ning pajatasid Maybellele üksteise võidu huvitavaid vahejuhtumeid oma metsamehe elust. Maybelle oli tänuväärt kuulaja ja tundis omalt poolt huvi ainult, miks üks või teine kütiks hakkas. Kui aga Nimetu oma ihulike vajaduste rahuldamiseks laagriplatsilt eemaldus, järgnes Vana talle ja pidas puude vahel kinni.
«Ole ettevaatlik, Nimetu,» ütles ta vaikselt, «see naine jahib sind nagu ulukit.»
«Miks sa seda arvad?» küsis Nimetu hämmastunult.
«Ma lihtsalt tunnen. Ta küsib sinu kohta liiga palju.»
Nimetu vaatas vanamehele mõtlikult otsa. Tolle toon oli täiesti tõsine, kuid ta ei suutnud uskuda, et teine oma sõnu tõsiselt mõtles. Polnud ju Maybelle käitumises midagi, mis võinuks talle ohtu kujutada. Vana oli asjast kas valesti aru saanud või peitus öeldu taga midagi muud.
«Sa oled lihtsalt kade,» arvas Nimetu lõpuks muretult.
«Kuidas mõtled,» kehitas Vana õlgu. «Igatahes olen ma sind hoiatanud.»
Nimetul ei jäänud Vana sõnade üle sügavamalt järelemõtlemiseks aega. Peatselt heitsid kõik magama ja enesestmõistetavalt tuli Maybelle Nimetu kõrvale. Nüüd, naise keha enda vastas tundes, ei suutnud kütt ennast enam tagasi hoida. Ta kummardus naise kohale, tolle huuled sirutusid talle vastu ning siis kaotas kõik peale nende kahe kogu Universumis oma tähenduse.
Hommikul oli tal teiste ees küll veidi piinlik, kuid Teravsilm piirdus üksnes mõistva irvitusega ja Vana ei näidanud oma suhtumist mingil moel välja. Alles siis, kui Nimetu paadi vette lükkas ning hüvastijätuks teiste poole pöördus, ütles ta lühidalt:
«Pea mu sõnu meeles!»
Mööda jõge allavoolu seilates olnuks Nimetul küll aega Vana sõnade üle mõtiskleda, kuid millegipärast puudus tahtmine. Peale möödunud ööd oli tema ja Maybelle suhetesse tekkinud palju uut ning ta ei leidnud naises midagi ettevaatlikkusele sundivat. Hoopis vastupidi, öistes mälestustes uneldes tundus Maybelle talle üha kaunimaks muutuvat. Naine omalt poolt heitis mehe suunas vargseid pilke, mida too vägagi hästi märkas.
«Miks teised kütid sind samuti Nimetuks kutsuvad?» küsis Maybelle ootamatult. «Kas ka nemad ei tea su nime? Nemad on ju ometi su sõbrad.»
«Sellepärst ongi parem, et nad seda ei tea,» vastas mees väikese pausi järel.
«Ma ei saa sinust aru.»
«Ma olen Flamingos tagaotsitav. Minu nime teadmine pole kasulik ei neile ega mulle,» ütles kütt, olles isegi rabatud oma avameelsusest. Maybelle vaatas teda kaastundlikult, suudles teda kergelt ettepoole kummardudes, pööras ringi ega pärinud midagi rohkemat. Nimetu oli talle selle eest tänulik, arvatavasti hakanuks iga teine naine huvi tundma, millise süüteo eest teda taga otsitakse, ent Maybellel jätkus taktitunnet vaikida. Äsja öeldut polnud ta avaldanud seni mitte kellelegi, isegi mitte teistele küttidele, kellega käis koos jahiretkedel. Muidugi, naine oli talle ohutu, kuid teiste küttide hulgas võisid jutud levima hakata ning tema tabamise eest lubatav pearaha võis kelleski äratada soovimatut saamahimu.
«Mind see ei häiri,» teatas Maybelle mõne hetke pärast rahulikult. «Sa meeldid mulle.»
Vahepeal jõevooge põrnitsenud kütt tõstis järsult pea ja vaatas naise poole. Too oli vööriistmel taas ringi pööranud ning istus nüüd, selg sõidusuunas, näoga mehe poole. Tema tumedate silmade leebe, ühteaegu ka tõsine pilk oli suunatud mehe näole. Ta ei naeratanud, kuid sellest hoolimata püsis ta näol seletamatult õrn ilme.
«Sa meeldid mulle isegi väga,» ütles ta. «Rohkem kui ükski mees varemalt. Sinus on säilinud seda ürgset mehelikkust, mida ma teiste juures pole kohanud.»
Maybelle kummardus ettepoole, nende huuled puutusid kokku. Karabiin pudenes küti põlvedelt, kui ta naise enda embusesse haaras ning nad paadipõhja kukkusid. Paat kaldus kursilt kõrvale ja jooksis kaldasse, kuid nad olid sellele tähelepanu pööramiseks teineteisega liiga hõivatud.
Algselt paaripäevasena mõeldud teekond venis juba nädalapikkuseks ja nad polnud veel Port Flamingosse jõudnud. Nad tegid tihti peatusi, jagades teineteisele armastust. Siin, puutumatu looduse keskel polnud tähtis päritolu ega sotsiaalne positsioon, vaid nad olid mees ja naine oma ehedal, ürgsel kujul. Nende vastastikune kiindumus muutus üha tugevamaks ning kumbki ei leppinud mõttega, et Flamingosse jõudes lähevad nende teed alatiseks lahku. Nad tegid juba plaane edaspidiseks ja koos sellega jõudis kätte aeg, mil kütt pidi vastama mõningatele tema jaoks ebameeldivatele küsimustele.
Port Flamingoni oli jäänud veel poole päeva pikkune tee, kui nad taas öiseks laagrisse asumiseks peatuse tegid. Maybelle oli kuidagi iseäralikult vaikne, ta lasi kütil üksipäini toimetada ega sekkunud mingil määral teise tegevusse. Alles õhtusöögi järel, kui järjekordse sületäie oksi lõkkesse visanud kütt tema kõrvale istus, alustas ta vestlust.
«Ma pole huvi tundnud, mille pärast sind taga otsitakse,» ütles ta. «Kui tahad, räägid mulle ise. Küsin ainult, kas sinu tegu pole juba aegunud?»
«Võib-olla ongi,» vastas mees veidi kibedalt. «Aga on üks asi, mis ei aegu.»
«Mis see siis on?»
«Leegioni veritasu,» ütles Nimetu ning teadis naisele otsa vaadates, et too teda mõistis. Selle julma kombe olid Kosmoseleegioni kaasa toonud Perifeeria elanikud, kellest Leegioni loomise aegu moodustati «surmakomandode» nime all tuntud valiküksused. Need karmid, sõdalasteks sündinud mehed lugesid relvavendlust millekski selliseks, mille asetasid oma aukoodeksis esikohale. Muuhulgas nõudis see ka, et ühegi leegionäri surm ei tohi jääda kättemaksuta. Lahingutes osutus see tihti mõnevõrra raskeks, kuid seda innukamalt rakendati seda Kosmoseleegioni siseselt. Kui leegionär tappis teise leegionäri, siis jälitati tapjat kuni tabamiseni ja hukati rituaalsel kombel. Hoolimata oma jõhkrusest ja võõrapärasusest, juurdus see komme Kosmoseleegionis kiiresti ning muutus aegade jooksul üheks tähtsamaks kombeks Leegionis.
«Sa tapsid leegionäri?» küsis Maybelle oma mõttele kinnituse saamiseks ja kütt noogutas nukralt.
«Kuidas see juhtus?»
«See on pikk lugu,» ütles Nimetu. Naine ei lausunud sõnagi ja väikese kõhkluse järel alustas kütt jutustamist. See kaua endas varjatud lugu, mille üle ta oli aastaid mõtisklenud, lihtsalt nõudis väljarääkimist. Seda enam, et ta oli leidnud inimese, keda võis usaldada, kellegi, kes ei jahtinud pearaha.
«Viis aastat tagasi teenisin ma Leegionis, ühes Flamingot kaitsvas kütiüksuses, mul läks igati hästi ja peatselt oleksin saanud auastmekõrgendust. Relvavendadega sain ma üldiselt hästi läbi, aga nende seas oli mul siiski üks vaenlane. Me lihtsalt ei sobinud omavahel, aga kuna pidime pidevalt koos olema, siis see tunne ei vaibunud, vaid aina süvenes. Ma ei saa ainult teda süüdistada, sallimatus oli ausalt öeldes vastastikune. Nagu teda minu juures, ärritas mind temas kõik: tema ellusuhtumine, käitumine, mõtted. Me tülitsesime pidevalt ja ühe järjekordse riiu ajal leidsin endas küllalt rumalust, et lubada ta esimesel võimalusel tappa. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, lihtsalt ütlesin vihahoos, kuid kahjuks oli mu sõnadel piisavalt tunnistajaid. Nagu kiuste sattusime me samaks ööks kahekesi valvekorda ühes kontrollpunktis. Ettenähtud ajal heitsin puhkama ning ärkasin selle peale, et keegi astus koiku juurde. Seal ta seisis, sihtides mind minu enda relvast. Mul õnnestus sellest kinni haarata, võitlesime relva pärast tükk aega nagu meeletud, teades, et kaotaja sureb. Võitluse ajal läks relv minu käes lahti ja laeng tabas teda pähe, tappes ta silmapilkselt. Parajasti samal ajal saabus vahiposte kontrolliv patrull ning mind leiti tema laiba kohal seismast, relv käes. Arvestades minu päevast ähvardust, ei tekkinud kellelgi toimunu suhtes vähimatki kahtlust. Pealegi oli ta tapetud minu relvast ja mul polnud sündmuse kohta ainustki tunnistajat. Seletusteks polnud aega, keegi poleks mind nagunii uskunud ning mul ei jäänud muud üle kui põgeneda.
Sellest ajast elan metsas ja hoian Flamingost ohutusse kaugusesse. Endised relvavennad on minu tabamiseks küll mitu reidi korraldanud, kuid siiani on mul vedanud ja mind pole leitud.»
Kütt jäi vait, põrnitsedes üksisilmi lõkke madalaks vajuvaid leeke. Maybelle silitas õrnalt mehe karme tolmuseid juukseid.
«Sel kõigel pole tähtsust, mina usun, et sa oled süütu,» ütles ta pehmelt, kuid sisendavalt. «Pealegi, milleks meile Flamingo? Lähme kuskile kaugemale, mõnda väiksesse asundusse, kus pole Leegioni ja unustame kogu loo. Elame õnnelikult, saame lapsi ega meenuta enam kunagi Flamingot.»
Kütt ei lausunud sõnagi, kallistas naist tugevalt ja surus huuled ta pehmele näole.
Järgmise lõuna ajal jõudsid nad Flamingo lähistele. Nimetu ajas paadi kaldasse paar kilomeetrit sadamast ülesvoolu, kohas, kus teadis ka teisi kütte peatuvat. Sadam oli mõeldud eeskätt suuremate jõepargaste tarbeks ja sadamaametnikud suhtusid küttide pisikestesse paatidesse sadama akvatooriumis üsnagi vastumeelselt. Nende silmis tähendasid väikepaadid ainult segavat elementi ning tülisid vältivad kütid eelistasid randuda sadamast veidi eemal.
Kavatsedes viibida tema jaoks ohtlikus rajoonis kõigest hädavajaliku aja, tõmbas Nimetu paadi ainult poolest saadik kaldale, et vool seda kaasa ei viiks. Jätnud karabiini koos muu varustusega paati, läks ta veepiirist paarikümne meetri kaugusel ootava Maybelle juurde.
«Mul kuluvad asjaajamisteks mõned tunnid,» kordas naine juba varem öeldud sõnu. «Siia jäämisega ära riski. Sõida tagasi, kallis, ja tule õhtupimeduses uuesti. Siis saame kokku ja alustame uut elu. Oled nõus?»
«Loomulikult, mu arm,» vastas kütt naeratades.
«Siis suudle mind veel, kallis,» ütles naine ning seda Nimetu ka tegi. Maybelle haaras ta õlgadest ja libistas peod mööda küti käsivarsi allapoole, painutades ta käed kergelt selja taha. Mees lasi sellel vastupanuta sündida, kuni tundis järsku, kuidas randmeid ümbritses käeraudade külm teras.
«Mida see tähendab?!» karjatas Nimetu segaduses ja astus sammu tagasi.
Maybelle ei teinud talle takistusi. Südamlik naeratus ta näolt oli kadunud, ilme oli külm ja halastamatu nagu saaklooma tabanud jahimehel.
«See tähendab, et kohe tulevad siia Leegioni poisid ja võtavad su kinni, mõrvar,» ütles ta ükskõikselt. «Ja veel ka seda, et sa pole ainukene kütt meie kahe hulgas. Ainult mina ei küti loomi, vaid sinusuguseid lindpriisid. Sinu auks pean tunnistama, su tabamine polnud kerge, see nõudis palju kombineerimist, näitlemist ja ka omajagu väljaminekuid.»
Kui sõnade mõte küti teadvusse jõudis, vajus külm laine üle kogu ta keha. Vanal oli neetult õigus olnud, see naine oli teda tõepoolest jahtinud nagu ulukit ning ta ka tabanud. See aga ei tähendanud veel võitu, kütt pööras ringi ja pistis jooksu, et paadini jõuda. Löök jalgadesse paiskas ta pikali jõekalda jämedale liivale. Enne, kui ta uuesti tõusta jõudis, tõukas naine ta jalahoobiga selili ja toetas jala rinnale.
«Ära rabele, kui ei taha haiget saada!» kõlas külm, varasemast hoopis erinev hääl.
Teades, et tal pole midagi kaotada, üritas kütt hoiatusest hoolimata põgeneda, kuid tulutult. See pealtnäha õrn ja abitu naisterahvas oli käsivõitluses sama kogenud kui ta ise ning raudus kätega mees polnud talle täisvääriline vastane. Ta löödi uuesti jämedale liivale kummuli, seekord väänati ta raudus käsi ja suruti põlv kuklasse, nii et ta vaevu suutis pead pöörata.
«Miks sa seda mulle tegid?» küsis kütt suust liiva välja sülitades.
«Ära võta isiklikult. Sa meeldisid mulle tõesti, aga sinu tabamise eest oli lubatud liiga suur summa, et suutnuksin sellest loobuda.»