On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants. Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades. Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise valguse ja varju piiril.
Äkitselt muutuvad vaatajate ilmed, sest tantsijate muster läheb natuke sassi, ebameeldiv üllatus!! Kuid mõne hetkega muutub ebameeldiv üllatus, sest keset haldjatüdrukuid, kes jätkavad naerdes oma tantsu uute mustritega, on endale teinud ruumi inimeselaps, tema tants on metsik kuid lummav oma siiruses, tema silmad pilluvad naerusädemeid ja lilledest pärg heledates, tantsu rütmis siia-sinna pekslevates juustes püsib seal kui nõiaväel.
Pidu kestab varavalgeni, haldjate kontrollitud ja viimse nüansini viimistletud liigutustega nauditav liikumine kõrvuti inimtüdruku tantsurõõmuga, mis oma loomulikkusega ei jää alla müstiliste olevuste kunstile...
Enne lahkumist laotab üks haldjamees oma rohelise mantli unne suikunud tüdruku peale ja libistab käega kergelt üle magaja juuste. «Kahju,» mõtleb ta, «kui inimesed suureks kasvavad...» Lõkked kustuvad nõiaväel.