Õnnal saabus Jäälinna teise täiskuu ajal pärast polaaröö algust. Välisringi piiril andis ta oma väsinud põdrarakendi, raudrelvad ja muu varustuse ühe harjuski kätte hoiule ning palus küüti väärikaks sissesõiduks. Peagi istus ta mugavas linnasaanis, mida harjuski noorem vend juhtis mööda kaubatänavat Püha Mäe poole. Kuu ja virmalised valgustasid kustunud vulkaani ja seda ümbritsevat Välisringi, mille laiadel tänavatel kees elev liiklus. Paljud inimesed kogunesid kaubatee äärde, et hingeauru pahvakutena üles paisates hüüda ikka ja jälle kangelase nime. Õnnal leidis, et nii on päris hea surma minna. Talle meenus sentimentaalne teelesaatmine koduhõimust Hallneemel, meenusid omaste pilgud -- isal ja enamikul teistel hõimlastel uhked, noorematel vendadel austavad-kadestavad ja pruudil äraseletatud. Vähemalt ühe inimese ees polnud Õnnal suutnud suletuks jääda... Siin, võõraste linnainimeste seas, tundus üsna kerge minna ja oma töö ära teha. Juba seitsmeteistaastasena pidi Õnnal teoks tegema iga Põhjala sõdalase unistuse -- viima murtile oma käega tapetud knjaz'i südame. See oli suurim au, mis võis talle eales osaks saada. Nüüd oli aeg teha midagi Hõimude heaks ja praegu olnuks üks teatav mõrv Jäälinnas, mis võrdus Hõimude päästmisega, tähtsam kui pool tosinat kangelastegu Taigapiiril. Polnud primaarne, et ta ka ise seejuures surma pidi saama; hoolimata kõigest, mis talle nüüd kättesaadavaks sai -- võim, rikkus, naine --, tundis Õnnal viimasel ajal, nagu oleks pea vastu lage ära löönud.
Sedamööda, kuidas tee mäkke tõusis, jäid Välisringi kojad ja koopad selja taha. Viimaks peatus saan mäeküljes haigutava koopasuu ees. Harjuski vend pakkus end teejuhiks, aga Õnnal palus tal ainult natuke maad kaasa tulla. Nad jätsid öövalguse selja taha ja hakkasid, kummalgi rasvalamp käes, minema mööda jäätunud kaljutunnelit. Õnnal polnud varem Jäälinnas käinud, aga nagu iga teinegi Põhjala elanik, tundis ta s^amaanide jutustustest igat selle soppi. Esimest sihtpunkti -- Maaema Pisarate Allikat -- oli imelihtne leida. Teine käik vasakule, vaevalt paari minuti tee. Jõudnud kivisele pervele, pani Õnnal kandami maha, võttis seljast oma kulunud põdranahksed rõivad ja ulatas need saatjale, kes seejärel lahkus. Õnnal kahlas igikülma vette ja tassis kõik asjad teisele kaldale. Seejärel võis rituaalsele kümblusele pühenduda. Õieti oli see lihtsalt üks pesemiskord, sest hingelt puhtaks saada polnud Õnnalil ju praegu võimalik. Niisiis küüris ta mõnda aega oma turdtugevat ja väga kõhna keha, vallandas juuksed soojast sõdurisoengust ja loputas ka neid. Lõpuks ronis Õnnal vastaskaldale ja pani ennast teekonna jätkamiseks valmis.
Nüüd nägi ta välja nii nagu nõuti sellelt, kes läks kohtuma murtiga Iidsete Hiidude Karjamaal. Palja ülakehaga ja paljajalu, ainsaks kehakatteks teravate puusakontide ümber pingutatud jääkarunahk, niudekatte ülaservani ulatuvad juuksed lahtised. Kaelas rippus Õnnalil väike loomakolju knjaz'i südamega, vasakule õlale oli toetatud hallneeme hõimu tunnusrelv harpuun - - kuna tema suurtegu oli sõjalist laadi, võis ta selle isegi audientsile kaasa võtta. Korjanud ka rasvalambi maast üles, jätkas Õnnal teed.
Keha tulitas külmast veest ja peaaegu paranenud haav paremas küljes kipitas, sest Maaema pisarad olid soolased, aga kuna Keskmises Ringis oli võrdlemisi soe, asendusid mõlemad tunded peagi surinaga. Seegi kadus enne, kui hakkas paistma Sõtkeli tootemiga nahk ühel kõrvalisel koopasuul. Õnnal peatus, kui ta teele astus sulgehte ja pika odaga keskealine mees.
«Tervist sulle N'ules-murti nimel,» sõnas see. «Et ta seitsmendas allmaakihis mädaneks!»
«Julged sõnad, vahimees,» kostis Õnnal.
«Täpselt õiged tolle s^amaaninäru kohta. Ära vahi ringi, täna ei kuulata pealt. Kas Lumetaguse kangelane on kartma löönud? Äkki võtsid seekord liiga suure suutäie?»
Õnnal pidas aru, kuidas oleks Jäälinnas kohane solvangule vastata. Selle probleemi lahendas hääl koopast: «Räägi vägimehega aupaklikult, Inalemb, ja juhata ta sisse!»
Käsu peale vedas Inalemmaks hüütu nahkeesriide koopasuult kõrvale, sisenes Õnnali järel ja kattis läbipääsu jälle hoolikalt kinni.
Keset ruumi, mille ainsaks sisustuseks oli seinaprakku pistetud tõrvik, seisid kaks meest. Neist üks oli umbes Õnnali vanune rohkete ehetega nooruk, teine uhke rühiga vana sõdalane. Ainsa autunnusena mustendas ta valgetes juustes Iidsete Hiidude karvadest nöör, kuid Õnnal taipas, et see ongi kuulus Sõtkeli, kes oli paari aasta eest oma kõrvalisest hõimust Jäälinna tulnud ja siin kohe väga mõjukaks saanud.
«Ole tervitatud, vägilane,» lausus Sõtkeli. Õnnal tänas sügava kummardusega ja asetas harpuuni respekti märgiks ukse kõrvale.
«See on mu poeg Tõngõr,» osutas Sõtkeli.
Poiss Sõtkeli paremal käel ei meeldinud Õnnalile juba esimesest pilgust. Juba siis otsustas ta, et ehkki nad on võibolla ühevanused, läheb piir poisi ja mehe vahel just nimelt tema ja selle teise vahelt. Liiga ülbe oli see s^amaaniõpilase välimusega volask. Ka ei kandnud ta trummi ega tunnusrelva, nagu sisemistes ringides üldiselt tavaks, vaid suurt raudsaablit, mille kohta Õnnal kahtlustas, et see on suisa sisse töötamata. Nolgi kaelas rippus Õnnali arvates mammutikee -- ja kust võis säärane nii tähtsa autunnuse saada? Õnnal arvas olevat kuulnud, et tähtsad mehed annavad neid oma lemmikkatamiitidele. Muud kasulikku polnud see jumbu küll teha saanud. Mõlemad noorukid kummardasid üksteisele jahedalt ja vaatasid seejärel mujale.
«Ehkki ma ei kahtle sinu sõnas ega selle tooja omas,» sõnas Sõtkeli, «küsin ma ikkagi: kas sa oled tõesti nõus seda tegema?»
«Ma teen seda,» vastas Õnnal tumedalt, «ükskõik mis rahvas minust pärast rääkima hakkab.»
«Rahvas teeb sust päästja, poju!» pahvatas Inalemb. Sõtkeli vaatas talle pahaselt otsa -- oli ju valvur käsku eiranud -- ja küsis edasi:
«Tead sa, miks tuleb N'ules-murt tappa?»
«Tean.»
«Mõned peavad teda heaks valitsejaks. Arvatakse, et kui praegune valitseja oleks võimul viisteist aastat, viiks ta nende jooksul põdrakarjade arvukuse Ngorouin-murti aja tasemeni. Aga neid viiteteist aastat meile ei jääks, sest muus osas on ta hull. Ta esines Suure Sõjalõkke ääres kõnega, milles mainis, et malevatelt tuleks raudrelvad ära korjata ja nad kivikirvestega Taigapiirile sõdima saata. Ta mõtles seda tõsiselt.»
«Nii räägitakse.»
«Peale selle,» sekkus Inalemb «valitseb ta hullemini kui mõni inimsööjast sõdalane. S^amaan murtiks! Eelmise vürsti sajatas ta surnuks, pärast seda on iga kuu valitsejale vastuhakkamise eest tapetud vähemalt üks ülik. Jäälinna käigud on täis musta udu, sääseparvi ja vari-salakuulajaid -- ainult mitte täna. Sinu auks vist, poju. Muidu me ei saaks siin laterdada. Igal öösel teevad mingid elukad Siseringis mürglit, vahel traavib N'ules linnas ringi ja kargab kõiki naisi, kes ette juhtuvad.»
«Kargab naisi?» imestas Õnnal «Ta on ju vana.»
«Mis see loeb, kui sinu käsutada on kolme taevakihi vägi,» muigas Tõngõr. «Inalemb annab kadedusest otsad, sest ta ise ei jõua üldse.»
«Vait, me räägime tõsistest asjadest,» nähvas Sõtkeli. Seejärel pöördus ta surmtõsiselt Õnnali poole: «Üks põhjus N'ules-murti tapmiseks on veel. Sa muidugi tead, milleks vajab s^amaan oma trummi?»
«Et suhelda kõrgemate ja madalamate tasanditega.»
«Põhimõtteliselt... jah. Trummi kaudu võib s^amaan saada kasutamiseks teiste maailmade energiat või rääkida sealsete vaimude või s^amaanidega, kui on vaja, ütleme, midagi kooskõlastada. Muidugi saab loitsida ka ilma arbuta, aga siis peab s^amaan oma nõu ja jõuga hakkama saama.
Aga N'ules-murt on väga võimas s^amaan,» ütles Sõtkeli koopasuu ette astudes. «Ma arvan, et enne teda pigem ei suudetud kui ei tahetud ühtegi murti surnuks loitsida. Tal on eriline arp. Nagu see.» Sõtkeli tõmbas uksekardinat paar korda edasi-tagasi. «Läbipääs maailmade vahel, selle kate või kes teab mis. N'ules käib sageli läbi oma trummi teistes maailmades, aga sagedamini kutsub endale sealt võõruselisi.»
«Võõruselisi?» imestas Õnnal.
«Teisiti ei saa seletada seda, mis öösiti siseringis toimub. Mõned räägivad, et ta laseb Iidsed Hiiud Karjamaalt välja, aga need pole Hiidude hääled.»
«Ja kui oleksid, oleks terve Linna asemel juba ammu ainult moreen,» lisas Tõngõr.
«Põhilisest saad sa ju aru?» küsis Sõtkeli «Me ep vaja murti, kes on sobingus teiste maailmade värdjatega.»
Õnnal vaikis. Sõtkeli tõlgendas seda omamoodi: «Ükskõik kui hea s^amaan ta on, sina saad hakkama. Ära ainult ta arpu vahtima jää, sellel on palju kavalaid nõidusi küljes. N'ulesile on räägitud, et sa oled fundamentalist ja tõenäoliselt pooldad kivikirveste-sõjaplaani. Ma ei usu, et ta eriti ette vaatab, aga võibolla püüab ta sind värvata.»
«Värvata?»
«Kuna arvab, et sa oled tema poolel. Selliste vägitegude eest, nagu sinu oma, on mõnikord inimesi Suure Sõjalõkke äärde valitud ja räägitakse, et sa... noh... lähed oma eesmärgi nimel lõpuni. Nagu sa ju nüüd teedki. Selline liitlane kuluks N'ulesile hädasti ära. Ta oskab inimestega manipuleerida. Palun ära mõtle ümber, muidu on see Hõimude lõpp.»
«Uskuge, isand, ma ei lähe kivikirveste-plaanist arust ära,» surus Õnnal läbi hammaste. Ta oli ette kujutanud, et tapmine saab olema midagi peaaegu sakraalset, aga need inimesed suhtusid temasse nagu musta töö tegijasse. Tõngõr ja Inalemb irvitasid talle otse näkku, see Sõtkeli aga lihtsalt ei langenud nii madalale, et oleks midagi puhtast südamest öelnud. Talle hakkas tunduma, et elu tipptunni asemel seisab tal ees oma kõige räpasem mõrv.
«Sul on veel natuke aega,» sõnas Sõtkeli. «Anna andeks, et ma ei saa seda veeta sinuga koos. Pean vaatama, kas kõik on valmis... Tõngõr, hoolitse vägimehe eest! Hüvasti, Põhjala päästja,» lisast ta lähemale astudes ja Õnnalit emmates. «Kohtume Toorumi kojas.»
«Hüvasti, mu isand,» lausus Õnnal, kui Sõtkeli ja Inalemb väljusid. Siis pööras ta pilgu Tõngõri poole, kes parajasti eesriiet kinni tõmbas. Ka jäälinlane pöördus ümber. Kui nad olid üksteisele mõne hetke silma vaadanud, kortsutas Õnnal, keda miski teise vaates häiris, kulmu ja heitis pilgu mujale.
«Kas tahad Lumetaguse tulivett?» küsis Tõngõr. «Lähker on tagaseina orvas.»
«Võibolla hiljem. Jäta mind parem üksi.»
«Sinu jaoks ei tule «hiljemat».»
«Mh,» tegi Õnnal ja mõtles, et teine läheb juba väga ülbeks, kuni märkas tolle saatanlikku pilku ja võitlusasendis saablit. Samuti seda, et Tõngõr seisis ukse ees Õnnali ja ta harpuuni vahel.
«Ära karda,» irvitas Tõngõr. «Sa saad kätte kõik, mis tahad -- murti ja ka surma. Ainult väheke teises järjekorras. Meile paistis, et sa hakkasid pika peale ikka kahtlema või nii... ja me teame, mis selle vastu teha.» Tõngõr irvitas jälle. «Tead sa, mulle täitsa meeldib teie maailm. Nii et.. las käia! Kohalike kommete järgi!»
Neid viimaseid tundis Tõngõr kahjuks halvasti. Ta ründas relvitut vastast kuidagi kõhklevalt, kartes võibolla ust valveta jätta. Märksa kogenum Õnnal sai ehmatusest üle, taganes esimeste hoopide eest, haaras seinapraost tõrviku ja tungis ägedalt peale. Nii õnnestus tal läbi murda peaaegu ukseni, kuid hooletus harpuuni järele küünitamisel oleks äärepealt saatuslikuks saanud -- tugev mõõgahoop õnnestus tõrjuda kukkumise ja tõrviku murdumise hinnaga. Tõngõr urahtas rahulolevalt ja tõstis saabli surmahoobiks. Samal ajal tõmbas Õnnal tal jalad alt ära, kukutades teise üle oma keha näoli koopasuu ette. Silmapilguks kadus Tõngõril mõõgapide käest.
Selle hetke esimest poolt kasutas Õnnal tõusmiseks, teise jooksul virutas sama üritavale vaenlasele jalaga selga, paisates ta tagasi. Ta haaras harpuuni ja lõi peaaegu hoovõtuta, lootes tabada selja tagant südamesse. Samal hetkel nihutas Tõngõr end vasakule, nii et hoop polnud täpne, kuid harpuun tungis siiski noorukile selga ja jäi sinna pidama.
Õnnal kukutas end vastasele otsa, haaras kinni tolle juustest ja hakkas ta pead vastu põrandat taguma. Tõngõr rögises ja liigutas abitult mõõgapidet. Taibates, et raiskab nii vaid aega, tõusis Õnnal, asetas jala lamaja kuklale ja tõmbas harpuuni välja. Rohkete kidade otsa jäi üsna suur tükk kopsu, millest nirises heledat verd. Õnnal tõmbas selle ära, pühkis käe vastu seina puhtaks ja jäi mõttesse.
Tõngõrilt kuuldust sai ta aru nii, et Sõtkeli ja teised vandenõulased tahtsid teda muuta elavaks laibaks, mis täidab oma peremeeste ülesandeid. Sellistest asjadest oli Õnnal varemgi kuulnud, aga teostada suutsid seda igatahes ainult eliits^amaanid. Kõik sellised olid aga N'ulesi fanaatilised pooldajad -- Sõtkeli rakukesse kuulusid ainult sõdalased. Kes pidi siis Õnnalist hulkuva laiba tegema? Õnnal mõtles, kas Sõtkeli oli ikka see, kellena teda üldiselt tunti. Tema kaugest koduhõimust Muromas teati ju nii vähe... Ja veel Tõngõri jutt maailmadest! Õnnalil polnud aega pikalt mõelda, aga ilmselt huvitas tema vandenõukaaslasi just see TEINE põhjus murti tapmiseks. Võibolla olid nad koguni tolle konkurendid. Sel juhul peaks Õnnal hoidma murti poole.
Ta tegi mõned hädavajalikud toimingud -- sidus võitluses kaotsi läinud trofee uuesti kaela, pühkis harpuunitera verest puhtaks -- ning astus ukse juurde. Tuld ta ei võtnud, kuna lootis ilma selletagi tee siseringi leidvat. Vaikselt nihutas Õnnal naha veidi kõrvale ja libises nõtkelt koridori, sama nõtke relv kogu aeg löögivalmis. Vaevalt oli ta aga astunud esimese sammu, kui oda talle vasakult kõrri tungis.
Õnnal ei tundnud enam, kuidas Inalemb ta jalgupidi koopasse lohistas. Sõtkeli, kes hoidis eesriiet, oli juba avastanud näoli vereloigus lamava Tõngõri ja selle kõrvale tõstnud. Siis hakkas vanem mees loitsima, käed otsekui pateetiliseks z^estiks laiali sirutatud. Mõne hetke pärast ühines temaga Inalemb, nii et lausumine kõlas kahehäälsena. Varsti tekkis mõlema mehe käte ümber pühapaiste sarnane hiilgus. Sõtkeli põlvitas Õnnali kõrvale ja libistas sõrmed ettevaatlikult üle kõrihaava, mis hakkas kohe kiirelt kokku tõmbuma. Ta puudutas surnu otsaesist ning hetke pärast selle laud tuksatasid.
Samal ajal oli Inalemb Tõngõri pea sülle tõstnud. Nooruk elas veel, ta hingas ning tema silmad välkusid verises purustatud näos. Näis, nagu tahaks Tõngõr midagi öelda, kuid suutis ainult verd köhida. Viimaks kähistas surija: «Ära tee must zombit, lollakas!!!» ja langetas oma pea teadvusetult teise rüppe.
«Oled sa hull?» Sõtkeli sööstis nende juurde. «Ta oli meie sõber.»
«Kolmandat kätepaari läheks vaja,» ajas Inalemb vastu.
«See kätepaar on seal,» osutas Sõtkeli aegamööda elustuvale Õnnalile. «Palju parem kätepaar, nagu paistab!»
«Saab ta ikka hakkama?»
«Miks mitte? Kuidas teisiti me seda teha võiksime. Ei, laseme kahekesi jalga, küll ta teeb, mis vaja.»
«Ja siis ei pea kartma, et mingi drummie siit maailmast tõelisi maage torkima tuleb?»
«Neisse kahe sabaga katserottidesse seal kraatris on akumuleeritud 60% selle maailma väest ja mahult kolm korda rohkem teiste oma. Kui N'ules enam tõkkeid üleval ei hoia, hakkavad kuradi londilised märatsema või teevad sääred. Mõlemal juhul on terve dimensioon omadega läbi. Aita mul Õnnal koridori tõsta, ta ei tohi seda lihapoodi näha.»
***
Ülistuslaul sangarile oli lõppenud, ainult väikesed s^amaanitrummid tümisesid veel. Kui mannetu oli nende hääl N'ulesi trummi võimsa vibratsiooni kõrval, mis vaid kaks korda oli tseremoonia jooksul Karjamaalt siia kostnud! Vaikses vigilias põlvitasid Siseringi viimases saalis need vähesed, keda oli juba varem järgmises ruumis vastu võetud. Küllap arvas enamus neist, et tänanegi mineja hakkab tulevikus koos nendega palves minejaid teele saatma.
Harpuun õlale seotud ja trofeesüda väikeses ohvrinõus kokkupandud pihkudes, sammus Õnnal mööda järsku kaldteed üles, vastu koopasuust paistvale lapikesele sillerdavast jääseinast, vastu Iidsete möirgamisele. Siis avaneski tema pilgule Karjamaa.
Erksinine jääkuppel kaardus väga kõrgele, lõppedes väikse avaga kraatri keskosa kohal. Sellest sisse langev virmalistevalgus küütles maagilistel jäävõlvidel. All sirutus sädelev jääpurre kaljupangani, millel ootas murt. Kahel pool silda tunglesid Hiiglased, kõik kohad olid nende selgi, lonte ja võhku täis. Hiiud pasundasid inimese poole, kes polnud murt, aga kõndis ikkagi mööda keelatud teed, märgiks, et hoolimata asjaoludest on see sild talle vaid kord elus lubatud. Meeletu külmus muserdas halastamatult Õnnali poolalasti keha, muutes meeleolu veel pühalikumaks. Vaevu suutis noormees uskuda, et just tema on see, kes läheb vastu võtma au ja vabastama Hõime hullumeelsest valitsejast. Ta meenutas õilist Sõtkelit, keda oli Jäälinnas kohanud, ja mõtles, et elu on selle kõige eest väga madal hind.
Murt vaatas enda poole kõndivat laipa ja ohkas. Kui ebaõiglane võis Saatus mõnikord olla!
Jõudnud paari sammu kaugusele valitsejast, asetas Õnnal oma anni maha ja põlvitas. Ta nägi enda ees vormitut väga kortsus inimkogu, kelle silmad, olgugi mõõdukalt kaetunud tundusid kirkad ja sügavad. Meenutades Sõtkeli õpetust, vältis Õnnal pilku s^amaani vasakule puusale toetatud trummile.
N'ules-murt arbus ühe korra ja kohe jäid Hiiud natuke vaiksemaks. Siis hakkas ta jõulise falsetihäälega rääkima: «Õnnal hallneeme hõimust, sa oled suur sõdalane. Sa tapsid Severski knjaz'i ja tõid ta südame siia. Nii noorelt pole keegi midagi sellist teinud pärast seda, kui Vennad Surmajäärakult Ngoruin-murti ajal tapsid kuus Ljodomiri ülemdruz^innikut. Kas sa tead sellest suurest teost?»
«Tean küll, isand murt.»
«Sinu hõimu s^amaan on sulle sellest jutustanud,» nentis murt ja jätkas siis raevukalt, veelgi kõrgema häälega: «Aga ega sa ometi arva, et mina sinuga sajanditagustest asjadest rääkima hakkan! Ei, sinusuguse vägilasega peab rääkima Hõimude olevikust ja tulevikust!»
«Olen vaid lihtne sõdalane ega oska neist asjadest midagi arvata.»
«Sa pole tavaline sõdalane! Kas sa arvad, et kui sa seda oleksid, räägiksin ma sinule esimesena kõike oma sõjaplaanist, mille Sõjalõke paari vihje peale maha karjus? Käisid hiljuti Severskis, räägi mulle, milline oli sealne ilm.»
«Ehkki neil oli veel suvi, oli maa sügavalt külmunud, vili ei võrsunud ja taigas surid loomad. Inimesed olid näljas. Mõned olid päris jõuetud, mõned võitlesid nagu hullud, aga me ei jätnud neile isegi laipu.»
«Mina sajatasin talve vaenlase peale! Aasta on see seal olnud, aastaks jääb veel. Kas sa ei taipa, milleks seda vaja läheb? Külm taiga peab olema Hiidudele talutav. Nooremate Hiidude seljas ratsutab malev lahingusse nagu esimese murti ajal, vanadelt saame väge. Loitsud käivad ees, vaenlased mädanevad oma niisketes kivikindlustes... Hiiud trambivad pilbasteks nende majad ja patused kirikud. Kättemaks... Põhjapoolne taiga saab meie omaks, ükski vaenlane ei astu enam iialgi Tundrasse ega Külmkõrbe! Rääkimata muudest plaanidest, mis mul on... Õnnal, sa pead andma suurema panuse oma rahva heaks!»
«Ma ju annangi,» ütles kuuldust pahviks löödud Õnnal väga vaikselt «Ja loodan, et teen õigesti.»
Kiire, kuid pühaliku liigutusega tõstis ta harpuuni ja heitis selle murti pihta.
Järgmisel hetkel kärgatas helkivas polaartaevas kõu, kuid isegi see hääl mattus kupli all Hiidude möirgesse. Sinisesse kuplisse tekkisid praod, jäätükke sadas Õnnali langetatud pähe. Näis üsna õigesti, nagu oleks tulekul maailmalõpp.
Õnnal märkas, et N'ules polegi surnud ja kobab trummi järele ringi. Ta tõusis, et töö lõpule viia, kuid siis sattusid ta silmad Arbule. Samal hetkel taipas ta, et midagi muud vaadata poleks enam niisama lihtne.
Vanale mammutinahale joonistatud inimesed ja loomad helendasid punaselt, vähe sellest, nad isegi liikusid. Kuigi figuurid ei erinenud eriti Põhjala kaljujooniste omadest, tundus Õnnalile, nagu jälgiks ta läbi ümmarguse vaateava tõelisi olendeid. Teise maailma olemasolu mammutinaha taga oli lausa füüsiliselt tajutav. Kas need olevused sööstavadki nüüd trummist välja?
Aga ei. Inimeste ja loomade siluetid hoopis kadusid vaateväljast trummi äärise taha, otsekui põgeneksid millegi eest kõrvale. Samal ajal hajutas Hiidude orkaaniks paisunud möirgamine Õnnali tähelepanu. Ta märkas otsekui unest ärgates, et üle rahnu servade ulatub lonte ja võhku. Nii kõrgele poleks Hiiud tohtinud isegi tagajalgadele tõustes küündida. Kas mõned nooremad olid surnuks tallatud ja teised turnisid nüüd nende laipadel? Kõige tõenäolisemalt polnud põhjus siiski nii mõistuspärane. Ja korraga Õnnal taipas. Täna ei kavatse keegi läbi trummi siia maailma tulla, vaid siit lahkuda! Hiiud kavatsesid Hõimud maha jätta! Aga mis saab siis Põhjalast? Õnnal nägi, et s^amaan oli leidnud trumminuia ja kopsis sellega nüüd ringi, lootes kaugele veerenud arpu tabada. Noormees lükkas selle talle ette.
Kõlasid kaks lööki. Esimese, väga nõrga peale, sulgusid kohutava kriginaga praod kuplis, aga Hiiud olid juba peaaegu üleval. Teine löök jäigi pooleldi hiljaks. Lõpptulemust Õnnal ei näinud, sest ta viskus esimese rahnule jõudva Hiiglase kihvade otsa.
***
Mööda piiritut lumelagendikku vaarus hiiglasuur mammut. Läbi kleepuva lume rühkimine nõudis tohutut vaeva, pilvisest taevast langev lörts tekitas karvadele jääkooriku. Mammut möirgas jõuetult selle taeva poole ja püüdis vabaneda võha otsas rippuvast pikajuukselisest inimlaibast. Viimaks see õnnestus. Verine tomp jäi sügavatesse, nõrgalt helendavatesse jälgedesse tühjal pilgul lamama.