"Nad tulevad täna öösel"

[Katariina remix]

Uksekell kõlas täpselt viisteist minutit peale seda, kui Peter Modano oli oma auto garaazhi ajanud, keldritrepist kööki roninud ja külmkapist esimese õlle avanud. See pidi olema kas naabri-Roberto oma aiamuredega või keegi proovireisija. Beatrix saabub lastega alles kahe tunni pärast ja temal on võti. On ikka veel võti, nagu see tähendaks midagi. Igal juhul kuulutas uksekell mingit tüütut segamist ja kui Peter ukse avas, oli ta selles enam kui kindel. Ukse taga seisis hallide juustega vananev naisterahvas, inetu hobusenäo ja läikivate silmadega. Naine kandis valget kampsunit ja musta seelikut, ta kronksus kuivetanud käed värisesid ja näo alumine pool tõmbles.

«Jah?» küsis Peter tigedalt.

Naine sirutas käe tema poole ja haaras külmade sõrmedega käsivarrest. Kõik toimus nii äkki, et Peter ei jõudnud isegi mõelda pesapallikurikale, mis igaks juhuks oli kinnitatud esikuseinale, käehaarde kaugusele ukselingist. Külm vastikustunne käis läbi Peteri ja ta tõmbus automaatselt tagasi. Ent naine oli juba ukselävel ja sisistas:

«Nad tulevad täna öösel! Täna öösel!»

Sellised võõraste ilmumised uste taha on liiga imelikud ja ootamatud, et neile kuidagi väärikalt või adekvaatselt reageerida saaks. Ka Peter ei osanud midagi tarka kuuldavale tuua.

«Kes tuleb? Misasja?»

Aga külaline seisis ikka lävel ega lasknud välisust sulgeda, ta silmad jõllitasid palavikuliselt maja sisemusse, nagu otsiksid midagi.

«Teie maja,» kähistas naine. «Teie maja on ka...»

«Kes te olete?» hüüatas Peter ja rapsis ennast lahti. Naine jäi lävele, ei teinud katset sisse murda, kuid häälitses edasi. «Pole tähtis. Ma tulin hoiatama.»

«Mul pole vaja kellegi kuradi hoiatusi, kasige minema, haige inimene!» kärkis Peter.

Naine jäigastus tikksirgesse poosi. Veelkord sirutas ta käe ette, kuid ei rabanud enam Peteri poole. Tema liigutus näis peaaegu anumisena. «Nad tulevad täna öösel. Kuulake mind! Te peate valmis olema. Ja neid mitte laskma...»

«Aitab,» kärkis Peter. «Mida te õige mõtlete!» Aeglaselt, ent kindlalt asetas ta käe lingile ja hakkas ust kinni lükkama.

«Täna öösel,» kordas naine jonnakalt. «Suur häda on tulemas, suur õnnetus ja lein. Nii on kirjutatud ja nii sünnib.» Uks peatus ta näo vastas, edasi pidi Peter minema füüsiliseks, kuid vaatamata ehmatusele, ei leidnud ta endas südikust ega jõudu vana ja haiget naist minema peksta. «Mingist sektist,» mõtles ta. «Hull jutlustaja. Mingu Roberto juurde.»

«Teil on lapsed,» sositas naine äkki. «Vanem on märgiga. Ja nad tulevad täna öösel...»

«Mida?»

«Mõelge oma lastele...»

Kust, kurat, ta mu laste kohta teab? imestas Peter. Nuhk ka veel. Hoolikalt eeltööd teinud.

«Ma lähen,» ütles naine. «Ma olen teid hoiatanud. Mul on veel palju teha. Mind oodatakse. Aga ma tulen veel tagasi. Teid on vaja aidata.»

«Ei, te ei lähe! Mida te mu lastest rääkisite?!» nõudis Peter.

«Hoidke neid. Hoidke ja ärge kartke midagi.» Naine pööras ümber ja hakkas aeglaselt värava poole astuma. Peter seisis tummalt lävel ja vaatas talle järele. «Kes te olete?» hõikas ta naisele kolmandat korda järele.

«Vanda on mu nimi,» kostis vastuseks. Naine ei pööranud enam pead. «Teie maja on märgistatud, Peter Modano. Nad tulevad täna öösel.» Kindlal sammul eemaldus tulnuk mööda kruusarada aiavärava poole ega vaadanud enam tagasi. Värav kääksatas ning naine kaugenes mööda tänavat.

Tema lapsed tulid õhtul. Beatrix tõi nad oma sedaaniga kohale ja vaatas küsivalt Peterile otsa. See oli mehe nädalavahetus lastega, aga tihti jäid nad kööki teed jooma ja juttu puhuma. Ent ainult siis, kui Peter oma endist naist sisse kutsus. Rituaal oli tähtis, sest hoolimata võtmetest kasutas naine neid ainult ukse avamiseks ja laste sisselaskmiseks. Üle läve polnud ta kolm aastat enam vabatahtlikult astunud. Ta vajas kutset. Nii oli mõlemile lihtsam.

Selleks ajaks, kui Mark ja Margaret trepist üles tormasid oma mänguasjade ja arvutitega sisustatud toa poole, oli Peter kummalise külalise juba peaaegu unustanud. Vähemalt ta arvas nii.

«Tule sisse, Bea,» kutsus ta. «Ajame juttu.»

Naine tuli, riputas oma mantli lõvipeaga riidenagisse, vasakult kolmandasse varna, nii nagu ta seda juba aastaid teinud oli. See oli tema nagi, oli alati olnud ja jääbki selleks. Peter ei kasutanud seda kunagi.

«Pühapäeval kell kaheksa,» tuletas ta mehele meelde. «Ma ei hakka ette helistama.»

«Ma arvan, et viin nad loomaaeda. Ja pühapäeval mängime Conanit.»

«Sa oled juba nendega loomaaias käinud.»

«Aga siis polnud seal ninasarvikut. Tead, nad tõid hiljuti ühe...»

Lapsi polnud mõtet segada. Ülakorrus oli nende päralt ja seal tegemist väga palju. Peter hoidis Marki endist tuba sellisena, nagu elanuks poiss seal kogu aeg. Ostis aeg-ajalt uusi konstruktoreid ja raudteesid, vahetas vastavalt moele postereid seintel, liimis kokku plastmass-mudeleid. Margaret oli vennast kaks aastat noorem, ent mängis nende asjadega sama suure õhinaga. Peter ei teadnudki, mis oli talle nendel nädalavahetustel tähtsam; kas see teadmine, et tema lapsed mängivad tema majas või nende õhin uutest kannidest. Ta teadis, et lastel peab olema palju mänguasju ja nad peavad laupäeviti loomaaias käima ja arvutimänge mängides arenema. Et vanemad lahus elavad pole mingi põhjus, miks lapsed ei peaks loomaaeda saama. Ta oli hea lapsevanem, kuidas teisiti?

Beatrix rääkis oma tööst ja Peter peaaegu ei kuulanudki teda. Oli lihtsalt meeldiv, et keegi on tema köögis, joob teed ja jutustab. Naine ei rääkinud kunagi kõige tähtsamast, sellest, miks ta uuesti abiellunud ei ole, ja muud sebimised Peterit eriti ei huvitanud.

«Kuule, sa oled kuidagi eemal,» nõudis Beatrix äkki. «Ei kuula üldse, mida ma räägin.»

«Mis?»

«Mis mis? Juhtus midagi või? Tööl on jamasid?»

«Ei, kõik on korras,» vastas Peter ja teadis, et valetab.

«Oma asi, ära räägi, kui ei taha,» viskas Beatrix nipsakalt. «Aga vaata, et laste eest hästi hoolitsed! Mõtle nende peale ka! Ja ära mõtlegi nädalavahetusel kodus tööle hakata.»

Mõelge oma laste peale... Kurat, miks kõik talle täna lapsi meelde tuletavad, nagu ta ise ei teaks.

«Mingi hull vanamoor käis täna siin,» ütles ta siis ettevaatlikult naisele. «Kohe päris hull.»

«Kus siin?» ei saanud Beatrix aru.

«Meie... minu ukse taga. Lasi kella ja kui ma avasin, rabas mul käest kinni ja kuulutas, et nad tulevad täna öösel. Mingi skiso.»

Beatrix rüüpas teed ja raputas pead. «Ma ei saa aru. Sa räägid nii segaselt. Kes tulevad täna öösel?»

«Ma ei tea!» hüüatas Peter. «Kust mina pean teadma, mida see hull mõtles. Ütles, et tuli hoiatama. Sonis midagi lastest ja majast ja...» mees vakatas äkki.

«Jah, millest ta sonis? Meie lastest?»

«Tead, see oli kummaline.» Peter tõusis, hankis külmkapist õlle ja seisatas akna all. «Loomulikult oli ta hull, aga ta teadis meie laste kohta.»

«Mida ta teadis?» Kas Beatrixi häälde sigines tõepoolest ärevusnoot või see ainult tundus mehele? «Noh, et meil on nad. Ja seda, et Mark...» Peter rüüpas õlut ja lõi siis käega. «Ah, see on mingi jamps.»

«Räägi lõpuni, kui rääkima hakkasid,» käskis Beatrix.

Peter kõhkles. «Ma ei tea isegi, mida sellest arvata. See on nii veider. Ta ütles, et meie vanem laps on märgiga.» Mõlemad vaikisid. Ülevalt kostis laste kilkeid ja mängumüra. Laelauad nagisesid hoogsa hüppamise ja müramise all. Neil on seal hea, mõtles Peter.

«Sa mõtled, et ta teadis Margi sünnimärgist?» küsis Beatrix vaikselt.

«Ma ei tea, mida arvata. See tundub ju võimatu.»

«Oled sa sellest sünnimärgist kellelegi rääkinud?»

«Loomulikult mitte. Mehed ei räägi oma laste sünnimärkidest. See poleks ratsionaalne. Aga on sada võimalust, kuidas keegi võinuks teada saada. Me pole seda ka ju otseselt saladuses hoidnud. Kui Vanda...»

«Vanda?»

«See naine nimetas ennast Vandaks. Kas ma ei öelnud?»

«Vanda,» pomises naine mõtlikult. «Vanda, kes hoiatab, et tullakse täna öösel... Mulle nagu meenuks midagi.»

«Mida?»

«Ma ei oska täpselt öelda. Nagu oleks midagi sellist kuulnud.»

Nad vaikisid taas, segaduses. Poleks nagu mingit põhjust, miks vaimuhaige sonimised peaks kaks mõistlikku inimest vaikima panema, hämmeldusse ajama.

«Mida ta veel ütles?» küsis Beatrix lõpuks.

«Et meie maja on ka märgistatud. Veel midagi suurest hädast, mis kirjutatud. Ja ta lubas tagasi tulla ja aidata. Ilmselt mõni usuhull apokalüptilisest sektist. Võibolla käib ta lihtsalt läbi kõik lahutatud lastega inimesed, on kohturegistrist andmed hankinud...»

«Vanda... Tead see nimi lööks nagu kella. Aga küllap see pole tähtis. Ma pean nüüd minema.»

Ja ta läks.

Lapsed läksid ülakorrusel üha ülemeelikumaks, lagi mürtsus ja vappus. Peter vaatas natuke telekat ja läks siis samuti laste juurde mänguraudteed ehitama. See üritus täitis Margi ja Margareti ülejäänud õhtu ja veel voodis imiteerisid nad püüdlikult rongi vilet. Raskustega veenis Mark neid magama jääma, sest loomaaeda minekuks tuleb hommikul vara tõusta. Tüdruk uinus varem; Mark nõudis uniselt mõnda seikluslugu Conanist. Fantaasiariismed mobiliseerides pani Peter käigu pealt ühe loheloo kokku. Markile see meeldis. Enne kui poiss unne suigus, silitas Peter ta juukseid ja mõtles Vandale. Aeglaselt lükkas ta lapse kaelalt kiharad kõrvale ja silmitses ta sünnimärki. Kohe kukla all, kaelal, seal see oli. Liiga selge kujund hariliku sünnimärgi jaoks; liiga mõistatuslik, et vanemad selle lihtsalt unustada saaksid; liiga kummaline, et sellest kellelegi rääkida; liiga varjatud kohas, et poiss sellest ise teadlik saaks olla.

Ühe sarvega inimese pea.

Kuidas sa ka ei tahaks seal midagi muud näha, kujutab Margi sünnimärk endast ikkagi ükssarvikust inimest.

Margareti kerge unehingamine täitis ruumi, ujuvate kaladega öölamp kumas kergelt sinakat valgust. Peter silmitses oma poja sünnimärki ja tundis, kuidas ta nahk jahedaks tõmbas ja kurk kuivaks läks. Ta surus ehmatusohke maha ja tõi kuuldavale mingi summutatud ägina. Sünnimärk poisi kaelal oli teistsugune kui viimane kord. Mark võis vanduda, et selle kuju on muutunud. Vaevu üle sentimeetrine pea oli suuremaks muutunud.

Ja ta oli ennast profiilist näoga vaataja poole keeranud. Ennist nii silma riivav terav lõug ja kongus nina olid ennast otseks pööranud. Marki kuklalt jõllitas Peterile otsa tige ja verdtarretav lõust. Ja see isegi... Ei! See on kõik üks valguse ja varju mäng. Poiss on kasvanud ja pigmendilaik koos nahaga muutunud, see ei saa olla midagi muud. Poisi juuksed langesid kaelale tagasi, kattes hirmutava märgi. Peter taganes oma lapse voodi juurest kaks sammu, kuni selg puutus vastu seina. Ainult valguse trikid, kinnitas ta endale. Hommikul on kõik nii nagu enne.

Ta eksis, aga ei teadnud veel seda. Hommikuks polnud enam miski endine.

Vaikselt sulges Peter ukse ning laskus mööda treppi alla elutuppa televiisori ette. Kedagi aeti taga, autod plahvatasid, Ugandas oli riigipööre, Texases massimõrtsukas, Somaalias näljahäda, terroristid maandusid pantvangidega Lyoni lennuväljal, keegi võitis loteriiga miljoni. Ta süvenes huvita õhtusesse odavasse meedia ja meelelahutusmaailma, jõi õlut ja mõtles mittemillelegi.

Keegi kõndis ülakorrusel.

See pidi olema Mark, kes millegipärast üles tõusnud ja mõnd mänguasja otsib. Peter ajas ennast tugitoolist üles ja loivas teisele korrusele. Kell näitas pool üks öösel. Aga ta ei näinud kedagi, süütas esikus isegi tule, hüüdis vaikselt poega, ent keegi ei vastanud. Hämmeldunult ja pisut kõhevil, kehitas Peter õlgu ja avas lastetoa ukse. Mõlemad magasid sügavat ja rahulikku und. Ma peaksin vähem televiisorit vaatama, arvas Peter ja hakkas alla tagasi minema, kui mingi liikumine tänaval ta akna alla tõmbas.

Laternatulede all seisis üksik naisekogu ja vaatas üles akende poole. See naine oli Vanda. Naine lihtsalt seisis ja vaatas ning Peter tundis vajadust tänavale tormata ja öelda paar kõvemat sõna, kui all hakkas telefon helisema.

Helistaja oli Beatrix.

«Kas lastega on kõik korras?» tema häälde oli peidetud halvasti varjatud ärevus.

«Loomulikult. Miks sa pead sellepärast keset ööd helistama?»

«Kas sa magasid juba?»

«Ei... ei maganud veel.»

«Kuule, ma ei saanud sinu jutu pärast kuidagi rahu ja ikka mõtlesin sellele Vandale. Ma teadsin, et olen seda nime millegi sarnasega seoses kunagi kuulnud ja et ma seda meenutada ei suutnud, tegi mind närviliseks.»

Peter teadis oma naise jonnakust sellistel puhkudel. Tema arvates balansseeris see terve mõistuse piirimail.

«Tuli siis meelde või?»

«Peaaegu,» Beatrix pidas pausi ja ohkas sügavalt. «Ma ei saanud ka und. Muudkui mõtlesin ja mõtlesin. Lappasin vanu ajakirju, sest sellest oleks nagu kirjutatud. Lõpuks helistasin Esterile... sa ju mäletad teda?»

«Jah, väga hästi mäletan.» See terapeudist nümfomaan, või veel! Muidugi ma mäletan teda.

«Midagi sarnast juhtus kunagi ühes haiglas, ma...»

Ikkagi kõndis keegi ülakorrusel. Peter oli nüüd piisavalt virge ja ärevil, et seda mitte kujutluse teeneks kirjutada. Sammud tulid koridorist ja liikusid lastetoa poole. Õieti polnudki need sammud, vaid pelgalt põranda naksumine. Kuidas ta varem selle peale ei tulnud, et lapse sammud ei saa nii rasked olla. Välisuks oli kindlalt lukus ja see astuja ei saanud ju ometi Vanda olla...

«Muide, ta on siin. Tänaval.»

«Kes? Kes on siin?» ei mõistnud Beatrix.

«See Vanda. Ma nägin teda aknast.»

«Ma...» Naine vakatas. Hetk vaikust. Naise hingamine kiirenes. «Peter, ma tulen sinu juurde. Kohe nüüd tulengi.»

«Bea, oota! See on mingi...» Aga torust kuuldus vaid tüütuid korduvaid piiksumisi. Mis kuradi jama see täna käib, mõtles Peter vihaga. Keegi ei taha rahulikult lõpuni rääkida. Kõik pilluvad mingeid märksõnasid ja ajavad mingit jama. Kõigepealt see Vanda, nüüd Bea...

Ta viskas tigedalt toru hargile ja jäi kuulatama. Sammud oli lakanud. Kui need üldse olidki sammud. Vana maja vigurid, mis muud. Majas ei saa kedagi olla. Ja Vanda oli tänaval. Parem on see ikkagi järele kontrollida. Ega hulle või kunagi teada. Peter läks välisukse juurde ja avas selle. Uks oli kindlalt lukus. Kiirelt hüppas ta pilk pesapallikurikale ja siis lõi ta ukse valla.

«Vanda!» hõikas ta madaldatud häälel. Milleks öösel kisada? «Vanda, mida te tahate? Tulge siia ja ma räägin teiega!»

Avatud uks põhjustas külma tuuletõmbe. Kuidagi imelikult külma, kui see oleks sellise sooja ilmaga pidanud olema. Ja mis tuuletõmbe, kõik aknad olid ju kinni. Kui lapsed on majas, hoidis ta alati kõik aknad suletud.

Ometigi tundis mees selja taga külma õhu liikumist. Ta nägi ka Vandat, kes värava lahti rabas ja maja poole sööstis. Mõned sammud enne ust naine seisatas ja tardus. Peter nägi selgelt, et naise silmis kilas hullumeelse süüdimatu meeleheitlik pilk. Pikad hallid juuksed lehvisid tuules, kui vanamoor midagi karjatas. Haige, hullumeelne, skiso, mida sa minust tahad? Midagi välgatas Vanda ees, tema käes.

Nuga.

Pika teraga pussnuga.

Mõlemad käed sirutusid nüüd Peteri poole. Kananahk tõusis mehele ihule, kui ta sõnatult jõllitas noaga õhus vehkivat Vandat. Ja siis naine karjatas läbilõikavalt, valjult ja kriiskavalt. Peter sai aru, et karje pidi teda panema ümber pöörama ja vaatama, mis põhjustas tuuletõmmet ja laudade naginat, külmi õhupuhanguid ja...

...ja seda ebameeldivat tunnet, et keegi on selja tagant oma käe su õlale langetanud ja tirib sind eemale sealt, kus sa tahad olla.

Uks langes Vanda ees paugatades kinni. Kellegi nähtamatu käsi klõksatas riivid suletuks. Ent sekundi murdosa enne, kui raske välisuks kinni langes, kolksatas midagi esikupõrandale. Vanda oli jõudnud oma noa ukse vahelt tuppa visata. Ta ei tabanud Peterit, kuid see polnud ka enam tähtis. Peter oli vangistatud omaenda majja ja kellegi valus käsi rebis teda õlast. Sellistel hetkedel ei mõelda, vaid üritatakse ennast lahti rabelda. Tavaliselt tulutult. Enamasti lõpevad need katsed löögiga kuklasse, mis meelemärkuse viib.

Peterile tuli üllatusena, et minestades registreerivad inimese kuulmisorganid kõike erakordse selgusega. Ta oli teadlik kõigest, mis tema ümber toimus, niivõrd, kui see oli kuulmisega hoomatav.

Jah, ta kuulis Vanda prõmmimist uksele ja kriiskeid.

Ta kuulis kogu majas lohisevaid ja naksuvaid samme.

Ja ta kuulis oma laste karjumist.

Võib-olla möödus igavik, võib-olla vaid mõni minut. Teadvusele tulles sööstis Peter trepi suunas, adudes, et ukse taga on kõik vaikne nagu ülakorruselgi. Ta teadis, et peab võitlema, kuid kellega ja miks, sellele polnud tal aega mõelda. Trepilaudade nagisedes tormas ta üles. Ka oma laste nime karjumiseks ei leidnud ta endas piisavalt jõudu ja vajadust. Esmakordselt oma elus tundis Peter kõikehaaravat Külma Hirmu. Oli vaid tema, maja, lapsed, Hirm ja Külmus. Jõuetu raevuga täidetud ruum, milles polnud kohta telefonikõnedele politseisse, ukseorva kinnitatud pesapallikurikale ega appikarjetele naabritele. Paari sammuga oli ta trepist üles, pöördus hämaras automaatselt vasakule lastetoa suunas, sirutas käe välja...

...ja põrkus siis vastu jäist müüri.

Enam ei olnud vaikust. Nüüd kuulis ta selgelt hääli, mis tulid ülakorruse koridori täitvast külmast udusest vinest. Seda halli massi polnud siin kunagi olnud. Seda ei saanud olla. Ometi see oli ja sellest õhkus kontideni tungivat hirmsat jäist hingust. Peter proovis veelkord astuda sammu, kuid külm mass surus ta tagasi. Õieti pidi see olema tema enda alateadvus, mis keeldus omaks võtmast sellise moodustise olemasolu siin. Ja end meeleheitlikult veelkord ettepoole pressides adus mees, et Külm Hirm, mida ta nii selgesti tunneb, ei ole mitte tema ettekujutuse vili ega meeleseisund, vaid täiesti reaalne ja füüsiline mõõde, mis on eikuskilt tekkinud tema maja teisele korrusele lastetoa ette ega lase enam sammugi astuda. Ja see mõõde surub tema sisse alandust ning ahastust.

Hääled.

Hääled ja liikumine.

Tumedad kogud hõljuvad udu sees. Tumedad kogud, mis ei oma õieti piirjooni ega tohikski neid omada. Peteri meeled tajusid kogudest õhkuvat vaenulikkust. Ta oli neile võõras. Võõras ja vangis omaenda majas, mille olid vallutanud jääkülmas udus liikuvad ähmased varjud. Peter tahtis karjuda, ent külmus lõikas noana ta häälepaelad katki. Aga võibolla oli see hoopis udusest massist kostev hääl. Keegi näris ja järas midagi. Ning udu alt immitses verd, mis külmuses ei tahkunud, vaid voolas Peteri kingadele, tegi põranda märjaks ning ligaseks.

Korraga udu selgines pisut, seda läbistas viivuks kristalne valgusekihk, sinkjassinine välgahtus. Piisavalt lühike, et kohe olematuks sumbuda. Ent piisavalt pikk, et oma saladusi hirmust kaamele Peterile näidata. Järsk sähvatus illumineeris veripunase tombu kohal kummargil kogu, kelle peast sirguva sarve otsas rippus midagi. Peter arvas, et sai aru, mis see oli. Aga ta keeldus nähtut veel uskumast.

Ja siis kaotas ta jälle hirmust, külmast ja olukorra võimatusest teadvuse.

***

Ta ei kuulnud seda, kuidas Beatrix oma võtmega ukse avas ja sisse tuli. Ta ei kuulnud ka politseisireenide huilgamist maja ees. Ta toibus, kui Beatrix talle külma vett näkku pritsis, hüsteeriliselt karjus ning jäi naisele sõnatult ja juhmilt otsa jõllitama.

«Peter! Veri! Mis veri see on?»

«Lapsed?» pomises mees ja tundis, kuidas hiljuti kogetud õudus jõuliselt tema sisse tagasi voogab. Aeglaselt üritas ta ennast püsti ajada, kuid kukkus põrandale tagasi.

«Peter, mis sinuga on?»

«Ma... ma ei tea.»

Naine vaatas teda, lõi käega, sööstis lastetoa poole. Kiiresti avas ta ukse ning kangestus lävel. Beatrixi hingamine peatus hetkeks, kuid siis tõmbas rahunedes sügavalt õhku kopsudesse. Astus tuppa ja väljus sealt viivu pärast. Ja pöördus mehe poole tagasi.

«Nad magavad. Ma mõtlesin juba, et...»

Peter ei suutnud mõista, miks ta ei saa tõusta. Jalad ei kuulanud sõna. Nagu neid polekski.

«Lapsed magavad, jumal tänatud.» Bea kükitas ta kohale. «Mis siin toimus? Kas Vanda murdis sisse? Räägi siis ometi!»

Peter avas suu ja kähises midagi arusaamatut.

«Sa ju värised üleni.» Naine katsus teda. «Kuule, sa oled ju täiesti jääkülm. Nagu sügavkülmast võetud.» Ja nüüd tundis ka mees, kuidas külm rammestus on vallutanud ta keha ja kui ta kohe sooja ei saa, siis tungib jääteravik tema südamesse.

«Mark...» ägises ta vaevaliselt hammaste plõgisedes. «Kus on?»

«Magab. Lapsed magavad. Nendega on kõik korras. Mis sinuga on?»

Peter üritas, ta tõepoolest üritas midagi veel öelda, kuid ei suutnud.

«Tule,» käskis Beatrix ja toetas meest. «Tule, teeme sulle sooja.» Aeglaselt ja raskustega aitas ta oma endise abikaasa põrandalt üles ja hakkas teda trepi suunas talutama. Elutoas tõukas ta mehe leebelt tugitooli, kattis ta tekkidega ning keeras kõik radiaatorid suurima võimsuse peale.

«See Vanda,» rääkis naine, kui baarikapist viskit valas. «Mulle tuli meelde. Ta oli kunagi Esteri patsient. Ta murdis öösel ühte majja sisse. Oli seal varem käinud ja samuti midagi soninud, et keegi tuleb täna öösel. Vanda on muidugi skisofreenik. Nad arvasid, et ravisid ta terveks, sest varsti ei mäletanud ta enam midagi. Sissemurdmisest oligi ajakirjas juttu. Hull vanamoor tabati lastetoast noaga, kui ta väikest tüdrukut tahtis pussitama hakata. Muidugi hämmastav, et sellised lahti lastakse, aga nii see tänapäeval on. Humanism,» vadistas Beatrix. «Säh, joo! See peaks sind üles soojendama. Kuidas sa sellise ilmaga nii ära külmusid, ma ei mõista?»

«Nuga,» kähistas Mark ja rüüpas viskit. «Nuga... Vanda...»

«Misasja?»

«Ta viskas mind noaga.»

Beatrix jõllitas talle otsa. «Sa oled haavatud? Issand, ma ei näinudki. Kus sul haav on? Muidugi, see veri läks mul vahepeal täitsa meelest ära. See vastik naine... Muuseas, politsei juba otsib teda.»

«Ei,» ägises Peter. Viski tõepoolest soojendas ta sisikonda ja pani meenutused ja üleelatu kiiremini tagasi tulema. Teadvus hakkas shokist toibuma. «Ta ei haavanud mind. Nuga on seal...» Ja ta viipas käega koridori suunas.

Beatrix jooksis esikusse, süütas tule ja karjatas. Siis naases ta elutuppa ja hoidis käes pussnuga. «Kas ta viskas sind sellega

«Vist küll.»

«Ja ei saanud pihta? Kust see veri siis?»

Nad silmitsesid ainiti nuga. Peter oli oma elus tihti külmrelvadega kokku puutunud. Kõigepealt oma jahimehest onu juures ja hiljem sõjaväes. Ta oskas eristada soonega jahinuga dessantväelase mõrtsukaväitsast; teadis, milline peab olema käepidemesse keskendatud tasakaal, kui nuga ka viskamiseks mõeldud on; teadis, milline nuga on tapmiseks, milline lõikamiseks, milline nülgimiseks, milline suveniiriks. Vanda pussi taolist relva nägi ta oma elus esmakordselt ja vaatamata oma seisukorrale käis tal peast läbi mõte, kui palju selline haruldus võiks maksta. Nuga oli tubli käsivarre pikkune, pide moodustas sellest ühe kolmandiku. Nuga oli sooneta ja kolmnurkse teraga, mille kõigile külgedele olid graveeritud arusaamatud tähemärgid, hieroglüüfid arvatavasti, kuid päris kindel ta selles ei olnud. Käepide oli elavandiluust ja tipnes pärlmutterkiviga. Sellele olid samuti graveeritud mingid kujutised.

Beatrix ahmis õhku, kui ta neid kujutisi tähelepanelikumalt uuris.

«Peter, see on ju...»

«Jah. Aita mind,» ning ta proovis ennast taas diivanilt püsti ajada. Eksida polnud võimalik. Imepeenikesed kunstilised sisselõiked noa käepidemel kujutasid ükssarvikust inimest.

«Mark magas?» küsis Peter. «Oled sa selles kindel?»

«Loomulikult.»

«Ma pean teda nägema. Ja Vandat.»

«Sa pead puhkama ja soojenema. Küll politsei Vanda üles leiab. Ma loodan, et sedapuhku pistetakse ta kauaks trellide taha.»

«Sa ei saa aru. Vanda teadis, et nad tulevad täna öösel. Ta teadis, mõistad? Kuidas ta võis seda teada?»

«Kes tulevad? Mida sina nüüd sonid?»

Korraga ei olnud Peter enam milleski kindel. Külm udu, söömishääled, sarvikud... Neid ei saanud siin olla. See on võimatu. Ent koridori põrandal oli veri ja tema oli peaaegu surnuks külmutatud tema oma majja tekkinud jäise mõõtme poolt.

«Lähme!» käskis ta. «Lähme laste juurde. Palju kell on?»

«Pool kolm.»

Mark magas. Nad seisid voodi kõrval ja vaatasid oma poega, kes vasakul küljel rahulikult teki all magas. Toas oli kõik vaikne. Ka Margaret magas. Ja Peter oleks kõik üleväsimuse ja pettekujutelmade kraesse kirjutanud, kui lastetoas poleks mitte lõhnanud Jää järele ning põrandavaibal poleks olnud tillukesi tumepruune plekke. Ja koridoris poleks olnud hüübinud vereloike.

«Tema sünnimärk, Beatrix,» sosistas Peter. «See oli muutunud.» Aeglaselt lükkas ta oma poja kaelalt juuksed eemale. «Vaata!»

«See on võimatu,» pomises Beatrix ja kummardus pojale lähemale, kattes Peteri vaatevälja. «Hommikul oli see veel...»

«Millal sa seda viimati nägid, viimati, kui see veel külgvaates oli?»

«Peter, ma ei mõista. Tal ei ole enam sünnimärki!»

Ja siis helises uksekell.

***

Vanda seisis kahe politseiniku vahel ja nuttis. Politseinikud olid ta leidnud naabrusest tänaval pikali hüsteeriahoos. Kiirabi saabudes oli naine suutnud nimetada Peteri nime ja kiiresti kaks liitmis- ja lahutamistehet teinud politseinikud otsustasid nüüd kõik selgeks saada. Nad ei suutnud aga kuritegu ehk sissemurdmist kuidagi tuvastada.

«Kas te esitatate selle naise peale kaebuse?» nõudis nüüd politseinik. «Kui ei, siis me viiksime ta haiglasse. Naine on selgelt vaimsete hälvetega.»

Peter ja Beatrix vaatasid segaduses üksteisele otsa.

«Vanda, mida te meilt tahate?» uuris Peter ettevaatlikult. «Milles on asi? Seletage!»

Naine nuuksus. «Ma ei jõudnud. Jälle ei jõudnud... Ma ei jõua kunagi. Ma saan alati liiga hilja teada.»

«Vanda,» Peter haaras ta käed. «Te tahtsite mind hoiatada, eks? Mida te kartsite? Kes pidid tulema täna öösel?»

«Nemad. Sealt. Maailma tagant...»

«See naine on hull,» lõikas Beatrix. «Ta on juba kord arreteeritud...»

«Oota, Bea! Ta teadis midagi sünnimärgist. Ja nüüd on see kadunud. Ma tahan vastuseid, kurat võtaks!»

«Hilja,» nuuksus Vanda edasi. «Liiga hilja. Jälle on liiga hilja,» ja pisarad voolasid üle ta kortsulise näo. Politseinikud vahetasid ebalevalt pilke. Öine klaarimine ukselävel olukorras, kus selged kuriteojäljed puudusid, tundus neile ebamõistlik ja mittevajalik.

«Mida te teadsite Marki sünnimärgist?» küsis Beatrix teravalt.

«Seda pole ju enam, eks?» vastas naine. «Ja te mõtlete, et see lihtsalt kadus. Kõik mõtlevad nii.»

«Me ei tea, mida mõelda, Vanda. Kui te teate midagi, siis seletage,» ütles Peter. «Palun!»

Vanda raputas pead. «Te ei mõistaks. Keegi ei mõistaks. Alles siis, kui aeg on käes, saate te aru.»

«Millest?»

Jälle raputas Vanda pead. «Ettevalmistused. Kunagi tuleb aeg. Kunagi nad tulevad kõik ühel ööl. Ja siis...»

«Hull,» konstateeris Beatrix. «Hull, mis hull. Viige ta minema.»

«Lähme, proua,» sõnas politseinik ja tõmbas Vandat nõrgalt küünarnukist. «Need inimesed tahavad puhata.»

Kui Vandat auto juurde talutati, hüüdis ta Peterile: «Ta on ära vahetatud. Kõigeks on juba liiga hilja. Te pidite lõikama... Aga nad jõudsid ette.» Auto sõitis mööda tänavat aeglaselt minema ning läbi tagaklaasi saatis uksel seisvat Peterit ja Beatrixi Vanda hirmunud pilk. Siis läksid nad tuppa ja Peter valas endale järjekordse annuse viskit. Külm oli üle läinud. Ta ütles naisele: «Midagi juhtus, Bea. Ma ei tea, kas see oli meelepete või tõelisus, aga ma olen kindel, et midagi juhtus.»

«Rumalus, Peter. Sa oled lihtsalt üleväsinud.»

«Millest ma külmusin? Kuidas tekkis põrandale veri? Mul pole vastuseid. Midagi toimus siin ja ma ei tea mis nimelt. Vanda teab, aga ei taha öelda. Anna mulle Esteri number!»

«Sa ei hakka talle ju ometi keset ööd...»

«Hakkan küll. Sa tead, et hakkan!»

Ester Lannier, nümfomaanist terapeut, nagu Peter teda nimetas, oli üleval, sest just öisest vahetusest koju jõudnud. Peter ei rääkinud temaga pikalt, ei tahtnud oma eksabikaasat rohkem frustreerida kui tarvilik ja nõudis Esterilt vaid infot selle maja kohta, kust Vanda oli kunagi noaga tabatud. Ester oli küll unine ja väsinud, kuid ei esitanud üleliigseid küsimusi. Mõne minuti pärast valis Peter kellegi Stefanie Linzi numbri ja ei teadnud täpselt, miks ta helistab. Aga helistama ta pidi. Beatrix jälgis teda kohkunud ilmel.

«Proua Linz?» küsis Peter, kui peale mitmekümnendat tooni keegi lõpuks toru võttis. Beatrix kuulas interkomist.

«Jah?» vastas unine ja ärev hääl.

«Minu nimi on Peter Modano. Ma vabandan selle ebahariliku ja hilise tülitamise pärast. Ma saan aru, et teie juurde murdis kunagi sisse üks naisterahvas nimega Vanda ja tabati lastetoast noaga. Täna päeval käis see sama naine meie juures ja ütles, et nad tulevad täna öösel. Ma ei tea, mida ta täpselt mõtles. Aga öösel toimus meie majas midagi imelikku ja õudsat. Vanda oli siin ja viskas mulle mingi noa. Ta rääkis minu pojast Margist, kes olevat märgistatud...»

«Pidage,» kähistati toru teisest otsast. «Oodake...» Ohe. Pikk ja valus ohe. Aga see ütles Peterile, et toru ei visata hargile. «Teie pojal oli sünnimärk, eks?»

«Miks oli?» sositas Beatrix.

«Jah,» sõnas Peter kindlalt. «Tal oli sünnimärk, mis õhtul muutus ja öösel kadus. Öösel oli majas veel keegi.»

«Ma tean.» Taas ohe ja nuuksatus. «See käib alati nii.»

«Mis käib nii, rääkige meile palun, proua Linz!»

«Helmuthiga juhtus samuti. Tal oli sünnimärk. Ükssarvikust inimesega sünnimärk. See kadus sel ööl, kui ta ära vahetati...»

«Ära vahetati?» karjatas Beatrix.

Vaikus. «Jah. Nii ma arvan. See naine -- Vanda -- käis ükskord päeval meie juures. Ma ajasin ta minema. Öösel murdis ta aknast sisse. Ma ärkasin ja kutsusin politsei. See oli hirmus öö. Aga kõige hirmsam oli veel saabumata. Hiljem, ma arvan, sain aru, mida Vanda tahtis teha. Teie saate ka hiljem aru. Te olete lahutatud, on mul õigus? Laps on vaheldumisi kummagi vanema juures? See on nii tavaline tänapäeval... Nad vahetavad just selliseid lapsi. Alati just ainult selliseid.»

«Mida te mõtlete, et vahetavad?»

«Helmuth ei ole enam see, kes ta oli. Kas teil oli täna öösel külm?»

«Ma külmetasin jah. Majas oli mingi...»

«Ma tean. Te ei julge veel oma silmi ja mälu uskuda, aga ükskord tuleb see kõik teile selgesti tagasi. Hommikuks näete te asju nii, nagu need olid. Hommikul, kui te räägite oma pojaga... Siis saate te aru.»

«Millest, proua Linz?»

«Parem, kui te sellele ei mõtleks. Proovige unustada. Ma tean, see kõlab totakalt, aga see on kõige etem. Te ei saa enam midagi teha. Kui vana teie poeg oli?»

«Üheksa ja pool,» sositas Bea.

«Siis on teil veel mõni aasta aega. Varsti läheb ta minema. Helmuth läks kolmeteistkümnesena. Ta...»

«Kuidas minema?» ei mõistnud Peter.

Toru teises otsas kostis naise allasurutud nuttu. «Ta kasvab teil nüüd kiiresti. Väga kiiresti. Helmuth vägistas naabritüdruku ja kadus siis. Tegelikult polnud see enam Helmuth. Te peaksite seda teadma. Või vähemalt saate varsti aru... Head ööd, härra Modano.»

«Hei, oodake!»

«Head ööd. Ärge helistage mulle enam. Katsuge selle kõigega leppida, kuigi see on võimatu. Midagi muud ma teile soovitada aga ei oska.»

Ja toru pandi hargile.

«Kõik on ümberringi hulluks läinud,» ütles Betarix kindalt. «Ma jään siia magama. Ja hommikul viin ma lapsed minema.»

***

Proua Linzil oli õigus. Ja Vandal samuti.

Hommikuks sai Peter aru.

Hommik ei toonud õuduste ööst kergendust. Läbielatu võimendus selge peaga kümnekordselt ja lõi oma reaalsusega. Magades analüüsis mehe aju erilise kiiruse ja selgusega kõike, mida öösel nägi; asetas mosaiigikilde omale kohale ja sositas ta meeltesse kibedat ja uskumatut tõtt.

Jääkülm dimensioon tema majas... Sarvega varjud udus... Elluärganud ja kadunud sünnimärk... Ja see, mida ta sarve otsas rippumas nägi... Hommikuks sai ta aru, mida oli näinud. Sai aru, keda olid öösel söödud ja kust pärines veri põrandal.

See hommik ei toonud kergendust. Ei toonud ka järgmiste aastakümnete hommikud, mil Peter enne ärkamist oma kunagist koshmaari ikka ja jälle läbi elas... Mark põgenes kiiremini; ta ei rääkinud enam oma vanemate ega õega. Tegelikult oligi Margaret see, kes esimesena hommikul oma venna ära põlgas, hüsteeriliselt nuttis ja midagi sarvedest karjus. Nad ei saanud kunagi teadma, mida Margaret oli öösel näinud, sest tüdruk suri kuu pärast kopsupõletikku. Arstid ja sotsiaaltöötajad olid nii Marki kui Margareti puhul võimetud. Õieti polnud see enam muidugi Mark. Kümneaastaselt Mark nägi välja kahekümnene ja ühel ööl ta põgenes. Peter ja Beatrix ei näinud kunagi enam oma poega. Mitte kunagi...

Peter ei näinud ka enam kunagi Vandat. Ka temast ei teadnud keegi, kust ta tuli või kuhu ta läks. Vaimuhaiglate arhiivid ei andnud vastuseid. Peale selle, et seda naist poleks tohtinud üldse olemas olla. Keegi ei teadnud tema vanemaid, elukohta, sotsiaalkindlustuse numbrit ega perekonnanime. Kõik, mida temast teati, oli see, et aeg-ajalt ilmus ta inimeste uste taha ja kuulutas, et nad tulevad täna öösel. Peter uskus end teadvat, mida ta pidi Vanda noaga tegema. Ja mida Vanda tahtis noaga proua Linzi lapse kallal teha.

Kümmekond aastat peale Marki kadumist leidis ta politseiarhiivist juhtumi, kus keegi salapärane võõras oli öösel lastetuppa sisse murdnud ning magava lapse ihult sünnimärgi välja lõiganud.

Sünnimärk oli kujutanud muidugi ühe sarvega inimest. Aga see laps kasvas suureks. See laps jäi endaks. Aga sellest polnud abi.

Igal hommikul kuni oma elu lõpuni meenutas Peter seda ööd, kuidas Marki kuklal elustunud sünnimärgist tuli «maailma tagant» jäisest dimensioonist ühe sarvega olend, kes siis tema pojalt naha nülgis, ära sõi ja oma lapse nahka tagasi õmbles. Vaimusilmas nägi ta õudusöödel selgesti, kuidas Marki kuklal sünnimärk muudkui kasvab ja suureneb, kuidas sealt õhkab jäisust ja kuidas lõpuks mingi teravik end läbi naha surub...

Igal hommikul ja päeval, kuni oma elu lõpuni.

Tema elu lõpp saabus samaaegselt miljonite teiste inimeste elu lõpuga. Aga siis ei olnud enam Vandat, kes oleks tulnud ja hoiatanud, et nad tulevad täna öösel.

Aga nad tulid. Kõik nad tulid. Kõik vahetatud ja kadunud. Sel ööl said Peter ja miljonid teised teada, kui palju neid oli olnud.

Ühes asjas oli Vanda aga eksinud. Suur häda on tulemas, suur õnnetus ja lein. Nii on kirjutatud ja nii sünnib. Tulid suur häda ja õnnetus. Võibolla oli nii ka tõesti kirjutatud. Aga leina...

Leina enam ei olnud.

Selleks tuli neid sel ööl liiga palju.

Kopenhaagen, veebruar 2000