Hirmul ei ole kodu

Ma ei ütleks, et see augustiõhtu peitis endas algusest peale midagi endelist. Pärastpoole tundus muidugi teisiti, aga niimoodi otsustades ei tuleks hinnang kuigi objektiivne. Mõistus käsib igatahes arvata, et kõik pidi olema üsna tavaline, ja küllap oligi. Jõe kohal hõljus loojangujärgne uduloor ja praksuv lõke liivasel kaldaseljandikul lennutas sädemeid oma taevaste sugulaste poole. Öö tõotas tulla selge ja tähine.

Jalas lühikesed džiinid, tõi Oll telgist seljakoti meie proviandiga ja pani tule äärde maha.

«Vaata ette,» hoiatas ta Aleksit. «Siin kotis on sool. Sa katsu sellest kaugemale hoida.»

Ma puhkesin kohusetruult naerma, Aleks kaasa arvatud. See, kuidas ta kunagi ürgammu uhhaa keetis, milles kartulitükid pinnal ujusid, polnud laita nali. Vähemalt esimesel viiel aastal kindlasti mitte. Kuid nüüd oli neid möödas juba kakskümmend. Nagu meie koolipõlvestki.

Siin, jõeäärses väikelinnas saime vahel endistviisi kokku. Mitte küll igal suvel ja mitte alati kõik neljakesi. Eelmisel aastal näiteks käis Oll Inglismaal sümpoosionil ja enne seda oli Tomil valimiskampaania. Aga siit olime kord maailma läinud, siin elasid endiselt meie vanemad ning siin oli võimalus kohtumiseks suurem kui kusagil mujal. Ja kui see juhtus, ei jätnud me tegemata traditsioonilist kalaretke Kääpatõkkele, meie kadunud nooruse pärusmaale.

Tegelikult oli see juba ammu minetanud esialgse tähenduse ja muutunud millekski hoopis muuks -- tõenäoliselt palju vajalikumaks, kuid ka nukramaks. Oma peresid me retkedele kaasa ei võtnud. Nüüd enam mitte, ehkki algul seda vahel juhtus. Hakkas koguni tunduma, et just nende eest me siia pagesimegi. Mitte oma naiste ja laste eest, keda me ju armastasime, vaid rutiini, kohusetunde ja kompromisside eest. Elu eest, mis näilisest edust hoolimata ei läinud sugugi nii, nagu kunagi mõeldud ja millest peredel oli oma oluline ja kinninaelutav roll.

Ainult et ka pagemine oli juba ammu muutunud rutiiniks. Just siin, oma päriskodus tajusime aasta-aastalt üha selgemini, kui vähe oli meis veel säilinud neid, kes me kunagi olime olnud.

Me ei rääkinud sellest iialgi. Isegi siis mitte, kui grokk meid jutukaks tegi. Me paistsime olevat lõbusad ja enamasti õnnestus meil end veenda, et me olimegi seda. Nii, nagu me kunagi olime mänginud kedagi, kes me ihaldasime olla, mängisime nüüd kohusetundlikult neid, kes me tookord ise olime. See oli võlts, aga me teesklesime, et see läheb meil korda. Me vajasime seda. Ja see oli vist ainus põhjus, miks traditsioon ei olnud veel välja surnud.

«Joo, inimlaps!» ulatas Aleks Tomile grokikannu. «Nüüd ei keelaks seda sulle isegi vanad spartalased. Vananevatele meestele andvat vein nooruse tagasi.»

«Nende tärmin oli nelikümmend,» protesteeris Torn šašlõkivardale tuge otsides.

«Noh, need paar puuduvat aastat annab ajalugu sulle andeks,» kinnitas Aleks ajaloo nimel.

Oll turtsatas.

«Tuleta oma sõnu meelde, direktorihärra! Tuleta neid hoolega meelde, kui hakkad mõnd patustanud gümnasisti tänavale viskama.»

Gümnaasiumidirektor Aleks sügas oma musta täishabet. Selles ei olnud veel ainsatki halli karva.

«Ma saadan nad otseteed sinu juurde Akadeemiasse,» otsustas ta. «Võid neist seal epikuurlaste fraktsiooni moodustada.»

«Fraktsioonid on rohkem Tomi rida,» leidis Oll kolmeaastase staažiga linnapea poole vaadates. «Mis on uudist munitsipaalorganeis?»

«Oh, tikime ja heegeldame nagu muistegi,» kinnitas Tom vagusalt.

«Tubli,» kiitis Oll. «Vähemalt midagi püsivat siin muutuval maamunal. Kuulge, poisid, kas Sven on ikka elus? Ta pole juba kaks tundi suud lahti teinud.»

Kuna Sven olin mina, avasin kärmelt suu ja pistsin sinna mahlast nõrguva lihatüki. See oli alles palav ja põletas, nii et hakkasin jalamaid lurinal õhku ahmima.

«Enne joo ja alles siis sure,» õpetas Tom ja küünitas minu poole pooliku õllepudeli. «Kuidas edeneb ristisõda toimetajate vastu?»

Kustutasin õllega tulekahju suus ja vangutasin kergendatult pead: «Sõda käib veriselt ja halastamatult. Nad on nüüd ära õppinud kolmveerandi tähestikust ja tõmbavad maha kõik need tähed mida nad ei tunne. Ja kinnitavad siis, et tekst ei kõlba kuhugi. Selleks ajaks on neil loomulikult juba õigus.»

«Haistan õeluse hõngu,» konstateeris Aleks ninaga õhku vedades. «Ime, et nad sind veel üldse trükivad.»

«Ega nad ei teekski seda, aga nad peavad kriitikutele vahel midagi järada andma.»

Vastaskaldal mustendava metsa kohale oli tõusnud hiigelsuur kuuketas. Ümbrus muutus ka ilma lõkke abita valgemaks. See oli hõbedane, lummav valgus. Nooruse valgus, turgatas mulle pähe. Aga võibolla oli see hoopis grokk, mis seda kõrva sosistas. Vanadel spartalastel võis ju ka õigus olla.

«Lähen, vaatan tulematerjali,» ütles Oll end püsti ajades.

«Võta lamp kaasa,» soovitas Aleks. Oll lõi käega.

«Ma tulen ka,» ütlesin endalegi ootamatult ja tõusin samuti.

«Kas lambi asemel?» tögas Tom süütu häälega.

Kaldarinnakult vaatas Oll lõkke poole tagasi ja hoiatas: «Hoidke, lapsed, et te end täis ei joo!»

Me läksime õlg õla kõrval üle kuuvalge niidu lepiku poole ja ma kandsin endas suurt soovi terve maailmaga ära leppida. See oli imelik. Enda arust olin joonud vaid õige pisut. Nüüd aga tundsin äkki heldimust nagu kauni muusika eelmängu. Ja iga sammuga näis see aina süvenevat.

«Võrratu, et me jälle siin oleme,» ütles Oll ning juba häälest sain aru, et temaga on sarna lugu. Meie mõlema tundeaparaadid pidid olema põhjalikult paigast ära. Kuid mina olin küll viimane, kes selle üle kurtma tikkus. See oli imeline. Näis, nagu oleks süütu lapsepõlv tagasi pöördunud.

Lepik kasvas siinsamas, aga nende sadakonna meetri jooksul olin jõudnud unustada, miks me siia tulime. Miski tõmbas mind edasi ja ma ei näinud ainsatki põhjust sellele vastu puigelda. Enamgi veel -- oleksin pahaks pannud iga katset mind tagasi hoida. Astusin läbi kastese rohu puudest mööda ja Oll kõndis mu kõrval niisama loomulikult, nagu oleksime kokku rääkinud. Tekkis kummaline tunne, otsekui käiksin kusagilt minuni ulatuvas kutsuvas valgusvihus, ja siis ma taipasin äkki, et ma käisingi selles, sest nägin seda nüüd.

See oli smaragdroheline kiir, mis langes taevast umbes kolmekümnekraadise nurga all ning laienes meieni jõudes otsekui lehtriks, mis mu endasse sulges. Peaaegu samal hetkel märkasin ka teist, esimesega suuresti kattuvat kiirt. Too kaldus veidike kõrvale ja lõppes samasuguse lehtriga. See oli Olli oma. Siis nägin, et kiiri oli koguni neli. Kaks ülejäänut suundusid kuhugi meie seljataha, kuid lähenesid meile aeglaselt. Teadsin isegi ilma ümber pööramata, et need küündisid lõkke äärest lahkunud Tomi ja Aleksini, kes tulid lähemale. See ei olnud loogiline järeldus, see oli just nimelt teadmine, otsekui oleksid smaragdsed kiired ja neid ühendav miski sidunud meid kõiki ühtseks tervikuks.

Kiirte hargnemisnurga järgi sain aru, et see, mis neid välja saatis, ei tohtinud olla eriti kaugel. Vahemaa võis ulatuda sajast meetrist kahesajani, aga selle täpsemat määratlemist segas kiirte asendi järjekindel muutumine. Lisaks näis ka nende ühtimispunkt pidevalt liikuvat. See lähenes...

Ma ei tundnud hirmu. Võibolla olin ma «ära tehtud», võimalik aga, et selleks ei jätkunud enam lihtsalt ruumi. Sest tunne, mis täitis kogu mu teadvust, oli niivõrd sügav ja erutav, et miski muu sinna enam ei mahtunud. Üheainsa hetke jooksul oleks mu silmadelt nagu kae langenud ja mulle olid avatud Universumi saladused. Ma mõistsin äkki Olemise Suurt Tähendust, selle üheaegset tühisust ja grandioossust. Kohalt liikumata tajusin end pöörase kiirusega hõljuvat tühjuses keset päikesi ja planeete -- isegi mitmetes, loendamatutes kohtades korraga, ja eri aegades -- ning ma ise olingi see tühjus ja need päikesed ja planeedid; seda kõike aga täitis säärane hiilgus ja sära, mis oleks mind sekundi murdosa jooksul aatomiteks pihustanud, kui see oleks kerkinud mu ette tegelikult ja mitte vaid läbi mu teadvuse.

Ma seisin liikumatult, jälgides kiirte ühenduspunkti lähenemist, ja tundsin mõõtmatut õnne. Ent sellega kaasnes ühtaegu ka niisama mõõtmatu ja enneolematu piin, kuna seal oli veel enam, määratult enam seesugust, mis jäi lootusetult väljaspoole vastuvõtu ja arusaamise piiri olendile, kelleks ma olin loodud. Sellest jäi hing kinni. Oleksin tahtnud oma piiratuse üte nutta nagu väike laps. Saanud osa kujutlematust, tahtsin kohe veelgi enamat.

Ühtäkki ma nägin seda. Just siis, kui Aleks ja Tom kohale jõudsid ja kõik neli kiirt asusid ühele tasapinnale, eristas silm nende liitumiskoha ümber energia külma sädelust. Ma ei tea, miks ma arvasin, et sädelus on nimelt külm ning et see on just energia, aga millegipärast polnud selles vähimatki kahtlust. See oli lihtsalt enesestmõistetav. See moodustas osa Kõiksusest, mida ma alles äsja olin tunnetanud.

Sädelus materialiseerus tuhmiks, öötaevast heledamaks ellipsiks ja maandus vihiseva heli saatel sujuvalt meie ette. Kuuldus, nagu oleks tühjenenud autokumm. Kui objekt paigale jäi, vaibus ka heli. Ainult nüüd ei olnud see enam ellips, vaid kuuele liigendatud «ämblikujalale» toetuv hallikas muna.

Hirmu ei olnud ikka veel. Ka meie moodustasime osa Kõiksusest. Hirmu tunda oleks tähendanud karta iseennast.

Midagi konkreetset mõtlemata tahtsin lähemale minna. See oli järgnemine samale kutsele, mis oli mind lõkke äärest tulles edasi ajanud. Kuid ma ei liikunud paigast. Ma ei saanud seda teha, justkui oleks kuuvalge õhk tahkeks tihenenud ja mu keha endasse tarretanud. Või tegi seda smaragdne lehter, mis mind ikka veel ümbritses?

Muna -- või kabiin? -- oli umbes autosuurune, kui nii kohatut võrdlust üldse kasutada, aga jalad hoidsid seda paari meetri võrra maapinnast kõrgemal. Selle alaosast väljus hääletult peenike varras, mis pikenes sujuvalt, kuni ulatus rohuni. Varda ümber tekkis kuuvalgusest intensiivsem, kuid servadest järkjärgult tuhmuv helendus. Siis ilmusid sellesse helendusse kaks olendit. Nad ei laskunud sinna oma munakujulisest kabiinist ega tekkinud ka aegamisi nagu neid ümbritsev kuma. Ühel hetkel nad lihtsalt seisid seal, kus neid napp sekundikümnendik tagasi veel ei olnud.

Nad olid väikest kasvu, küündides vaevu poolteise meetrini, kuid proportsionaalse kehaehitusega oma liibuvate, kombinesoonilaadsete ihukatete all. Üksnes juusteta pead olid ebaloomulikult suured. Mingeid peakatteid ega hingamisaparaate nad ei kandnud ja me nägime selgesti nende suuri, aga muidu täiesti inimlikke silmi. Ninad ja kõrvalestad olid väga väikesed, huultel peaaegu puudusid huuled.

Nad seisid niisama liikumatult nagu meiegi, pilgud meile pööratud, kummalgi üks käsi nende vahelt maani ulatuva varda küljes, otsekui ammutaksid nad sellest elujõudu. Millegipärast tundusid nende silmad mulle ääretult kurbadena. Ning etteheitvaina. Aga võibolla mõtlesin selle ka pärast juurde, kui mul juba põhjust oli. Kuidas ma saaksin seda tagantjärele veel kindlaks teha?

See oli Oll, kes esimesena sai kõnevõimeliseks. Teadlasena ta pidigi ootamatuste vastu paremini ette valmistatud olema. Siis taipasin ka mina, et suudan rääkida. Ma ainult ei teadnud, mida öelda.

«Kes te olete?» kuulsin Olli küsivat. Tal oli päris normaalne hääl, ainult pisut kõlatu, nagu alati, kui ta kõigest jõust millelegi kontsentreeruda püüdis.

Üks olendeist tõi kuuldavale rea erilisi, kurisevaid häälitsusi, mis oma lühikeste intervallidega meenutasid kõnet -- ainult arusaamatut. Häälitsedes ei liikunud tema suu üldse, üksnes avanes, nii et helid pidid tekkima kurgus. Kui ta vaikis, pööras teine olend näo kaaslase poole ja kurises midagi omakorda. Siis vaatasid nad mõlemad taas üksisilmi meid ja hakkasin tajuma, kuidas miski mu teadvusse tungib. See oli võõras, kuid mitte vaenulik. Ja ma ei saanud sellest aru. Ajuti näisin kuulvat tuttavaid sõnu ja terveid lausekatkendeid, kuid mõte, mida nad pidid väljendama, jäi niisama arusaamatuks kui kurinate kuulamisel.

See meenutas äsjast barjääri Kõiksuse tajumisel, polnud ainult nii piinarikas. Nüüd ei pidanud ma ju peatuma poolel teel. Ma ei mõistnud mitte poolikult, vaid üldse mitte midagi ega aimanud seetõttu ka ähmaselt, millest ilma jään. Võibolla puudusid meie inimlikus teadvuses vastavad märksõnad hoopis.

«Kust te tulete?» püüdis Oll teist liini pidi kontakteeruda.

Sel korral oli vastus täiesti arusaadav. Tajusin seda meeldiva, hõbedase häälena, mis kõlas nii selgesti, nagu oleksin kuulnud seda loomulikul teel. Seda hämmastavam oli aga vastuse mõte.

«Me ei tule kusagilt,» ütles hääl. «Me oleme kogu aeg siin olnud.»

«Mida te selle all mõtlete?» küsis Oll enam kui hämmeldunult.

«Sedasama, mis teiegi,» järgnes kiire ja kindel vastus. «Siinset planeeti.»

«Aga... see on ju... võimatu,» pomises Oli ebaleva häälega.

«Absurdne!» pahvatas keegi, vist Tom.

«Kas te tahate öelda, et meid ei ole olemas?» küsis hõbedane hääl etteheitvalt.

«Mitte seda, aga...»

«Miks me sel juhul teid kunagi näinud ei ole?» küsisin omakorda. «Miks me teist midagi ei tea?»

«Kas te siis näete kunagi seda, mida te näha ei taha?» küsis hääl vastu.

«See on absudne!» kordas Tom uuesti. «Kelleks te meid peate? Me oleme tõsised inimesed, nii et võtke vaevaks mitte naljatada!»

Mulle tundus, et ma peaaegu näen teda ütlemas neid sõnu oma raekojas.

«No vaadake nüüd,» sõnas hääl märksa vaiksemalt kui enne, nii et teda oli juba raske kuulata. «Kas ma siis ei öelnud?»

«Aga see teie siinolek pole tõsi!» karjatas Oll paaniliselt. «Seda ei saa olla. Rääkige meile tõtt

«Me... ei saa... rääkida... nendega, kes... meisse ei... usu... kes... sisimas...» rääkis hääl katkendlikult ja pihustudes nagu raadiojaam segajate küüsis, kuni hääbus täiesti arusaamatuks.

«Oodake!» hüüatasin selle tähendust taibates meeleheitega.

Kuid oli juba hilja. Ka minu usk ei osutunud piisavaks ning hetk hiljem polnud kaht väikest kogu enam näha. Abitus tardumuses vaatasime pärani silmadega, kuidas peen varras, mille kõrval nad olid seisnud, uuesti maapinnast eraldus ja muna alaossa tõmbus. Sedamööda, kuidas ta lühemaks muutus, tuhmus ka helendus. Kui mõlemad olid lõplikult kadunud, täitis õhku jällegi sisisev heli ning smaragdkiiri pikaks venitades hakkas objekt kõrgust võtma. Paarikümne meetri järel tegi ta äkilise pöörde ja otsekui lakkas olemast. Koos oma allikaga kadusid samal hetkel ka kõik neli kiirt.

Me olime maha jäetud ja vabad. Nõnda vabad, et tundsin rinnas külma pitsitust. Lihased allusid nüüd jälle aju korraldustele ja me tammusime nende abil mõttetult paigal nagu orientiiri kaotanud ratsaniketa hobused.

Ka meie vaim oli jälle vaba. Side oli katkenud ja laskis meid alles praegu päriselt mõista, mis oli juhtunud. Siiani olime viibinud niivõrd tugevas lummuses, et võtsime seda suurel määral kui midagi loomulikku. Tõeline jahmatus tuli alles nüüd. Ikka veel jalgadel vankudes otsisime üksteise pilke ja -- kummaline küll -- püüdsime neid samal ajal vältida.

Tegin mõne kobava sammu kohani, kus oli seisnud lennuaparaat, ja kükitasin paika, mida oli puudutanud helendusest ümbritsetud varras. Rohi tundus katsudes veel vaevumärgatavalt soe. See oli nagu tahtmatu hüvastijätt sõbralt, keda sa oled surmani solvanud ja enam kunagi ei kohta.

Ühtaegu taipasin, et minu teadmisest, mida olin kandnud endas terve kontakti aja, polnud enam raasugi järel. Otsekui kadunud unenäost. Ma isegi ei teadnud enam, milles see seisnes. Oli vaid mälestus, et teadmine oli olnud, ja meeletu kahjutunne selle kaotamisest. Ja lootusetu, lootusetu igatsus...

Keegi tuli ja seisis mu kõrvale. See oli Oll. Pead tõstes nägin, kuidas tema vaade end maapinnalt lahti rebis ja taevasse pöördus. Tema näole oli kirjutatud hirm. See oli esimene hirm kogu juhtumi algusest saadik. Oma naiivsuses ei mõistnud ma veel, mida see tähendas.

«Hullumeelsus,» pomises Aleks vaevukuuldavalt. «Me kõik oleme hulluks läinud.»

«Seda ei saanud olla!» karjatas Oll peaaegu hüsteeriliselt. Tema hääl näis katkestavat viimasegi nähtamatu niidi, mis meid toimuvaga vahetult ühendas, ja alludes uuele, vastupandamatule impulsile, taganesime sellest kohast eemale, nagu ähvardaks meid siin needus.

«Me peaksime sellest vist... kuhugi teatama?» küsis Aleks ebakindlalt, kui me jälle tule juures olime. Teised vaatasid rõhutult kõrvale.

«Mida?» küsis Tom lõpuks. «Seda, et neli soliidset, positsiooniga inimest kaanisid end grüünes täis ja nägid viirastusi?»

«Me ei ole purjus,» ütlesin vaikselt. «Ja need ei olnud viirastused.»

Tom vaatas mulle otsa, nagu oleks ta minust vähemalt kuuskümmend aastat vanem. Ta ei öelnud sõnagi, aga see, mida ta mõtles, oli niigi arusaadav. Keda võis huvitada, mis juhtus ja mis ei juhtunud? Kaalukas oli ainult see, mida arvati. Ja viimane ei jätnud oletusteks just palju ruumi.

«Seda blamaaži ei peseks me elu lõpuni maha,» ütles Aleks ja väristas õlgu.

«Igatahes mitte enne järgmist suve,» lisas Tom mornilt. «Ja mul on siis uued valimised...»

«Seda ei saanud juhtuda!» raius Oll kivinenud näoga, silmades peaaegu fanaatiline läige. «See on absoluutne teaduslik absurd! Kõigile asjadele leidub mingi loogiline seletus. Leidub ka sellele. Me ainult ei tea seda veel praegu.»

Aleks noogutas. Neid kõiki oli vallanud hirm, paaniline hirm selle ees, et kaaslased ei vaiki. Et neid tõmmatakse nende hästikorraldatud elude juurest sellesse vastikusse, mõttetusse loosse nagu mõnda räpasesse skandaali. Vaimusilmas nägid nad juba oma mõranevaid reputatsioone ja põrmu langevat mainet. Sest kui palju oli neid, kes ihkasid uskuda neist kõike halvimat. Neid, kellele oli kasulik luua nende ümber ebausaldusväärsuse müüti, nagu nad -- tõenäoliselt -- olid kellegagi teinud ka ise, võideldes oma kohakese eest päikese all.

Ma sain sellest aru, sest tajusin ise sedasama, olgugi et minul oli kaotada mõõtmatult vähem kui neil - - on ju minutaolisi alati pisut põrunuiks peetud. Ning see, mida me siin soojal augustiööl kustuva lõkke ääres sõlmisime, ei olnud midagi muud kui sõnatu vaikimisleping. Midagi polnud juhtunud. Midagi ei tohtinud juhtunud olla.

Grokk oli külmaks läinud, aga me ei teinud sellest numbrit. Praegu lihtsalt tuli midagi juua. Tomil oli seljakotis veel üks pudel, Ollil teine. Ka minu kolmveerandliitrises jahimeheplaskus leidus üht-teist kõlblikku. Päikesetõusuks olime kõik silmini purjus, rohkem kui kunagi varem oma senise elu jooksul. Mäletan vaid häguselt, kuidas ma mingil suvalisel, ajavoolust otsekui välja rebitud hetkel neljakäpuli telki ronisin, sinna jõuetult lamama jäin ja nutta ihkasin.

Mõistsin sel hetkel lootusetu, tapva selgusega, et neist, kes me kunagi olime olnud -- ja keda me siin asjatult otsimas käisime --, polnud enam midagi järel. Üldse mitte midagi. Ja veel mõtlesin, et hirmul ei ole kodu nagu täidelgi. Ta tekib meist endist ja elab meis endis. Ainult et hirm on hullem. Sest täid võivad sind ainult häirida, kuid jätavad ka niisugusena oma peremeheks. Hirm aga hakkab valitsema...