Päeval, mil mu kätele ilmusid esimesed inetud paised, meenusid mulle sündmused, mis panid aluse minu praegusele seisundile ja mis röövisid mult kõik, millest olen hoolinud. Tunnen ära oma mõtted ja aiman vaistlikult, et olen e l u s -- mitte abstraktne virvendus nende silmade tuhmis ja külmas hõõguses. Nean, et olen elus.
Ennekõike pean rõhutama järgnevate ridade lugejale, et kõik, mis tuleb kirjeldamisele selles heitlikus ja painajaliku meelelaadiga kirjutises, on vaevaliselt kokku pandud minu pudeneva mälu riismetest ja üles kirjutatud minu vankuma löönud tervemõistuslikkuse selgetel hetkedel. Püüan sündmusi edasi anda enamvähem täpses ajalises järjestuses, aga sündmuste iseloom on iseenesest niivõrd võõrastav, et ma parem ei proovigi analüüsida ega määrata nende kestvust, algust ja lõppu nagu ei või ma ka anda erinevatele juhtumistele loogilisi põhjendusi ja omavahelisi seoseid.
*
Viimased kuud olen viibinud psühhedeelses traumas, milles on põimunud äng ja armumine, joovastus võigastest stseenidest ja tahtmatus põgeneda. Kahvatult kaunis nägu, hirmutavalt noor ja veatu. Pakitsev kirg. Ja sügavmustade silmade pöörlevad lõhed, mille põhjatusse halvaendelisusse lõplikult lahustumast hoiab mind üksnes mälestus tüdrukust nimega Lil.
Mina ja Lil. Ja enamus me sõpradest. Me tantsisime joovastunult üksteist emmates ja kontrollimatult naeratades. Lil sosistas mulle asju, mida valjusti öelda ei tohi. Rütm tabas meid ja meie tabasime rütmi. Me hinged olid lahtised õõned, millesse võib valada mustreid ja pidu, kuid millesse võib puistata ka needuse ja jää.
Mustjate silmateradega naisolevus tantsis me seas ja jagas pärlmuttervarjundiga, violetseid kapsleid. Kõik proovisid. Kapslite laeng oli oivaline ja kohutav: purpursete ja veripunaste liblikate orkaan rebis jalust ja kandis teadmatusse kõik teele sattujad. Meie peades keerlesid, sündisid ja plahvatasid infrapunased galaktikad, kangastusid nende õudsed, elajalikud valitsejad, nende sünd ja surm. Ja olevus lehvis kõigi kohal, pannes endasse armuma igaühe, kes kaotas valvsuse.
*
Esimesena murdus Lil. Tema häiritud mõistus võis genereerida veel ainult selgepiirilisi käsklusi, mis on elementaarseks olemasoluks esmatähtsad. Peagi keeldus ta aga söömast, ja siis ei uinunud enam. Tumedate silmaaluste ja lohkus põskedele kleepunud juustega väike nägu on viimane, mida mäletan tema tuhmuvast särast, enne lõplikku laostumist -- selliseks, nagu nägin teda aastaid hiljem ühes jälgis kivihoones.
Teda nähti jalgu järele vedades suundumas üle karjääri, sisimas kaikumas aimatav lood või sundus, mis juhatab tee selle õõvastava paigani, mida mu mälu siinkohal keeldub üksikasjalikumalt meenutamast.
Me kõik olime salajasel veendumusel, et sundus, mis veab Lil'i, peab juhatama ta sama olevuse palge ette, kes meid vigastas. Kui vaid -- kogu terve mõistuse kiuste, Lil õnnestuks äratama eneses nimetu väe, mis võiks kiskuda puruks olevuse haarmed. Nakkust kandvad lõimed, mis imevad kuivaks meie elude jõu ja ähmastavad meeled. Kes on mu armsam, kes on mu lähedased? Ükskõik? Me kaugeneme kõigest, mis kunagi oli nii lihtne ja selle asemele hoovab võõrastav loidus, jäätav kalkus. Meie kehad... ma ei suuda kirjeldada neid aeglaseid sümptoome, mille laastav edenemine on muutnud põrgulikult valusaks isegi hingamise...
Vigastatud naasevad vigastaja juurde.
***
Möödunud on kaks aastat.
Kehas ei ole ühtegi kohta, mis ei anuks armu.
Hirm.
Lil ei ole tagasi. Linnas ei olda temast rohkem sõnagi kuuldud.
Lähen ise.
*
Seesama jälk hoone, mille ebardliku geomeetriaga, libedad ja akendeta raudbetoonseinad kangastusid mu igaöistes košmaarides. Olevuse redupaik.
Raudfassaadil põletikulised keevisliited, ripakil luuk, mis iga tuulepuhangu ajal rõvedalt kiunatab. Et hoonesse pääseda, tuleb luugist sisestada enese portreekoopia -- selle pinnale võivad voodoovalvurid iga hetk kratsida kriime, mis jätavad näole paranematuid haavu. Sisenejal pole ühtegi šanssi.
Kivikoridori valgusšahti värelevas vihus seisab ennasttäis ilus ja kalk poiss.
Poiss valitseb kõiki. Tema ümber on kogunenud sadu kaaslasi. Tunnen paljud neist ära. Nende rüht on lookas ja pilk ähmane. Lil on nende seas.
Lil on unustuses, lummuses, poisi näojooned meenutavad talle aastatetagust armumist. Tema mälus pole aga enam ühtki selgepiirilist seost.
Lil pakub mulle kapsleid, tema pilk on ähmane ja rauge.
Poiss irvitab.
Tegutsen ainsa mõtteviivu jooksul. Haaran Lil'i käest ja jooksen. Köhin ja hingeldan, kuid jooksen nii nagu ei kunagi varem. Mu silme eest pimeneb ja langen põlvili. Tean, et tuleb võitlus -- siis, hiljem, järsaku serval, öömaailmas, milles pole ainsatki tuttavat rada. Vaid samblike mõru ja uimastav ving.
*
Pragunenud betoonterrass mõnel ülatasandil, avar platoo. Laman päikesest pleekinud kivil. Lil on kadunud.
Mu kilejas, peaaegu läbipaistev nahk pinguldub jäsemete liigendkohtadel nagu nukkuvate membraaninsektide kest. Sellelt reflekteerub kalbe päikese tuhm helk.
Mu laubale joonitakse räpase plekikillu servaga tume vagu. Karjun kuulmata ainsatki heli.
Ilus poiss ja mustjate silmadega naisolevus on üks ja seesama!
Läbisin loendamatuid ruume ja eemaldusin korpusest.
Võlvitud sammassaal, mille püstloodseid lööve tikkisid roietena kivitulbad, niiskusest ja seisvast õhust hallitusearabeskidega kaetud. Ruumi peaaegu sakraalses valguses sädelesid rikkalikus lohakuses lebavad tuhanded väärismetallesemed. Erinevad anumad, relvad ja arusaamatu otstarbega mehhanismide osad, hapra konstruktsiooniga instrumendid. Olin võlutud ja hämmeldunud, peatusin. Sõrmitsesin helkivaid instrumente ja tundsin kasvavat erutust.
Tunnistan oma nõrkust selliste esemete suhtes, kuid sellele vaatamata ei aima ikka veel, milleks mulle praegu need asjad, miks olen nii läbematu ja ähmis? Vastust ei pidanud ma kaua ootama.
Mõned anumad käes liikusin väljapääsu suunas kui mind tarretas hirm, tundsin aeglaselt noolivat hingeõhku oma kaelal. Kangestusin ja mu keha läbistasid kontrollimatud vapped. Metallesemed kukkusid kõlksatades mu sõrmede vahelt. Sulgesin silmad -- nägin unistustes tardunud liblikõielisi taimi, mustaks paakunud õisi süngelt vaikival maal.
Olevus ei viibinud ise siin. Mu kuklasse aurus tema silmitu hingeõhk. See libises raskelt üle mu turja ja lohises sisinal eemale. Hing peatus kohas, kuhu oli veerenud üks anum, mille olin pillanud. Anum lõi hõõgvele ja pihustus kerge sähvatusega. Aimasin, et olevus skaneerib mind hetkega kui kannan metalli. Minuga mängiti mu nõrkustel. Hoidku mind taevas.
Väljusin hoonest, kramplikult rusikasse pigistades nõelpeenikest nikkelastelt, mille järele- mõtlematult korjasin hinge haihtumise kohalt. Kaarduva tera keeruliste graveeringute seas arvasin ära tundvat ühe haruldase liblikõielise taime ornamendi. Kui vaid suudaksin meenutada millistest alateadvuse sügavustest aimdus mulle filigraanse ornamendi tabamatu tuttavlikkus.
*
Koidueelne nõmm, härmatisest praksuv ja pudenev paas, samblike mõru ja uimastav ving.
Minu ees lookles tundmatute organismide poolt tallatud sajanditevanune rada. Pigistades käes metalltera, astusin madalate põõsastaimede varjus ja püüdsin mittemillelegi mõelda. Tundsin, et miski loeb mu mõtteid ja hiilib mu kannul. Seisatasin paejärsaku serval ja silmitsesin pimedusest ülespoole küünituvaid kuuselatvu. Seisin vaikides, lastes õhukesel tuulel puudutada mu nägu. Tajusin selgelt oma vere tukset oimudel ja kaelal.
Aeglaselt pöördusin ümber ning jälgisin endale lähenevat, tagajalgadele sirutuvat, musta-lakalist karu. Deemonlikku, ürgsest raevust riivatud looma. Nägin kuuvalguses helkivaid kihvu, nägin tumemustade silmakoobastega elajalikku irvet.
Ma arvan, et ma ei minestanud, aga see, mida kogesin järgnevatel sekunditel, on mu mõistuse jaoks seletamatu. Lõin tera looma mustavasse silmakoopasse ja karjatasin valust. Mulle selgus ühe hingetõmbe jooksul, et mul on kiskja meeled, kihvad, küüned ja jõud. Ma sain aru, et kiskja olen mina ja ma rebin tükkideks mustjate silmadega naist ja mu küünised tungivad mu enese šokeeritud lihasse...
M i n a olen olevus ja ilus poiss, võrgutaja ja kiskja ja saak.
Püünis on kokku langenud, veri on voolanud.
Kastepiiskade miljonid pärlid pilgutavad silmi tüünelt õõtsuva rohumaa libledel. Täielikus vaikuses sulanduvad aotaevasse esimesed kiired.
*
«Mis sinuga on juhtunud?», Lil vaatab mulle õrnalt otsa ja katsub sidet mu vasakul silmal.
Ta näeb armetu välja, lamades sellel rääsunud madratsil, higist ja palavikust hallikaks tõmbunud linadel. Öösärgi sidumata paelad paljastavad ta kõhna rinna. Kummardun tüdruku kohale, et sosistada midagi rahustavat. Mu enese jõud on samuti otsakorral. Libistan käe üle ta juuste, kui mu sõrmed jäävad pidama medaljonil, mis ripub Lil'i kaelas... jõllitan ainiti medaljonile pressitud õisi, iiveldusttekitavat, pahelist ornamenti, mis on nii neetult sarnane ühele nikkelterale graveeritud taimedega. Kõrvetav valu lõikub mu vasakusse silma. See ei ole Lil!
Kõige kohutavam veendumus, milleni jõudsin enne kui libisesin tundetusse, öökülma õõnsusse, oli teadmine, et ma ei olnud kunagi tundnudki ühtegi tüdrukut nimega Lil. Ma ei olnud kunagi tegelikult kuulnud neid sõnu, mida ütles see tüdruk, sest... ma ei suuda seda uskuda -- ta oli vaid üks nendest esile manatud viirastustest, kes aeglaselt närisid läbi mu mõistuse.