Ingli lend

Triloogia esimene raamat
Maailm

Kui Jumalad on surnud, ei aita muu, kui luua usk.
Kui sureb usk, kaob kontroll ja valitseb kaos.
Ning Jumalad tulevad uuesti...

Matten DeLeer, SA 21176

Algus...

Oli kaunis päev jalutuskäiguks, nautisin päikest ja mõnusat sooja tuult. Talv oli olnud pikk ning kevad juba liiga pikalt külm ja vihmane. Seetõttu, kui päike hommikul tõusis pilvitusse taevasse ning holoneti ilmateates öeldi, et tuleb soe päev, otsustasin kodu lähedal olevas metsas tiiru teha ja imetleda tärkavat loodust -- enne kui taas midagi juhtub.

Loodus andis oma parima, et kaotatud aega tagasi teha -- kõikjal võis näha tärkavat rohelust ja kiiresti suurenevaid lehepungi, kuskilt väljailmunud linnud juubeldasid lõbusalt ja oli isegi paar julgemat metslooma harrastamas oma iga-aastasi kevadmänge.

Kõndisin rahulikult ja hetkeks kadus pilt mu silme eest ning tekkis ääretu külma tunne. Kui mu nägemine taastus, polnud ma enam samas metsas. Seisin metsalagendikul täiesti tundmatus kohas...

Ma ei saanud aru, mis oli juhtunud, kuid enne, kui midagi teha sain, kuulsin võõrkeelset karjet, millest ma siiski aru sain: «Neetud maag, sa saatana sigitis, kohe sa sured!»

Pöörasin end kiiresti ringi ning nägin enda ees musta riietatud keskealist meest, kes sihtis mind mingi relvaga. Siis käis pauk ja relv paiskas välja tulejoa ning kuuli, mis nagu aegluubis minu poole hakkas lendama.

Kõik mu ümber oli aeglustunud hetkega ja ma suutsin mõelda vaid sellele, et ma ei taha surra. Mu parem käsi liikus instinktiivselt rinna kõrgusele ette, justnagu kaitseks ja peast käis läbi soov minu poole liikuv kuul peatada. Tundsin, kuidas mu sisemuses energia tekkis ja siis parema käe sõrmede kaudu vabanedes tekitas energiakera, mis liikus kuulile vastu...

Energia, millest mu «keravälk» koosnes, ei suutnud kuuli peatada, ja kuigi püüdsin kuidagi kõrvale põigata, ei jõudnud ma seda teha. Kuul tungis mul paremasse õlga ning sellega kaasnev löögijõud paiskas mind tagasi. Enne, kui pikali kukkusin, suutsin veel näha kuidas mu vastane kohutava karjatuse ning üllatuse ja valugrimassiga näol samuti maha langes.

Viimane asi, mida enne teadvuse kaotamist märkasin, olid lähenevad inimesed...

Ma tunnen hirmu
mitte millegi ees,
ka tühjuses olla
võib midagi sees.

I (Arendag)

«Isa, ma ütlen, et tal olid hallid silmad enne seda, kui ma Verekivi ta õlale hõõrusin,» ütles naise hääl kaugusest.

«Oled sa kindel? Valgus oli seal teistsugune, võib-olla sulle lihtsalt tundus,» vastas mehehääl juba pisut lähemalt.

«Ma olen selles päris kindel. Ega ma pime ole!» tuli tõre vastus naiselt.

«Maagid suudavad oma välimust muuta nagu nad tahavad, ju ta maagia sai lõpuks otsa peale seda, kui tehniku kuul talle õlga tungis ning seejärel ta teadvuse kaotas...»

«Ma ju hõõrusin Verekivi ta õlale peale seda, kui ta teadvuse kaotas!»

«Ahh, mnjahh...» jäi mees vastuse võlgu.

Mu pea kumises kergelt ning kogu keha oli justkui vatist, ma ei saanud aru, miks ma ei suuda silmi avada või kätt tõsta või üldse liigutada ja siis surus vaikus end taas mu peale...

***

Teadvusele tulles suutsin vaevu silmad avada. Olin madalas hämaralt valgustatud toas. Nägin puitlage ja värvimata, kuid korralikult tahutud palkidest seinu. Ma ei suutnud meenutada, kuidas ma sinna olin sattunud. Lebasin voodis paksu puuvillase teki all ning mind vaevas kohutav nälg. Proovisin voodis istuli tõusta, kuid terav valu õlas peatas mind enne, kui olin jõudnud end pisutki kergitada. Vist isegi karjatasin valust, sest kohe nihkus ukse ees olnud riie eemale ja nähtavale ilmus mureliku näoga noor naisterahvas.

«Ärge tõuske! Vabandust isand, kuid te ei ole veel piisavalt tugev ja teie haav võib uuesti avaneda... Ning kogu küla Verekivi on juba otsas...» Ta kohendas pisut mu patja ja siis tekki nii, et see mind korralikult kataks.

Tahtsin neiult küsida, kus ma olen, kuid ei suutnud häält teha. Kurk oli täiesti kuiv ja midagi muud peale vaikse kähina ei suutnud ma sealt välja meelitada, viipasin siis terve käega suu suunas. Neiu noogutas ning kadus rohkema jututa taas eesriide taha. Pöörasin ettevaatlikult pead ning terve, vasaku, käega lükkasin teki oma valusalt õlalt ära. Mu õlg oli valge riidega korralikult kinni seotud, nägin riidel pisut punakat pulbrit, arvasin, et see peab olema mingi ravitoimega.

Verekivi?

Veidi aja pärast tuli neiu tassi ja kausiga tagasi. Ta kergitas ettevaatlikult mu pead, asetas tassi mu huultele tundsin, kuidas värske vesi voolas mulle suhu ja mõjus kosutavalt.

Neiu pani tassi käest, võttis kausi ning ütles: «Peaksite midagi sööma, meil pole küll palju isandale meelepärast toitu pakkuda, kuid puljongist peaks alguseks täiesti piisama, et Verekivi väsimust peletada ja pisut jõudu taastada...»

Ettevaatlikult asetas ta kausi mu huultele ja kallutas seda pisut. Puljong mõjus samuti hästi, mulle tundus nagu poleks ma juba mitmeid päevi midagi hinge alla saanud.

Kui suurem osa puljongist oli juba otsas, pidas tüdruk väikse vahe ning pühkis rätiga mu lõuale sattunud puljongi ära.

Seekord tuli mul rääkimine paremini välja ning ma suutsin öelda: «Aitäh...»

Selle lihtsa sõna efekt oli imelik -- tüdruk pillas pooltühja kausi maha, vaatas mind ehmunult suurte silmadega ja tormas siis ukseavast välja. Ma ei saanud aru, miks ta nii tegi, olin ju teda vaid tänanud. Veidi aja pärast tuli ta tagasi vanema mehega, kes tuppa sisenedes millegipärast sügavalt kummardas ja püüdis minuga silmsidet vältida.

«Austatud isand, andke andeks meie tavainimeste kombed ja kehvapoolne teenindus, kuid me oleme teinud oma parima,» ütles ta samal ajal taas sügavalt kummardades.

«Kus ma olen, mis juhtus,» küsisin.

«Isand on praegu Arendagi külas ja tehnik ründas teda siit mitte kaugel, kuid isand tegi tehniku kahjutuks,» vastas vanamees.

«Tehnik? See mustades nahkriietes mees, kes mind tulistas?»

«Jah, isand, külaelanikud on juba ta keha matnud ja kõik võitlusjäljed kaotanud.»

«Kuidas ma siia sattusin?» küsisin.

«Me nägime, kuidas te pöörisest otse tehniku ette ilmusite ja siis teie võitlust, mis oli kiire, aga, aga... Mis lõppes õnneks isanda kasuks. Ja kui me nägime, et te olite haavata saanud, siis kasutasime kähku oma küla Verekivi tagavara ja tõime teid siia puhkama, kuniks Verekivi sulgeb haava ja taastab teie jõu. Andke meile andeks, isand, et me teid kohe külaliste majja ei viinud, nagu teie seisusele kohane, kuid te olite kaotanud väga palju verd ja see siin oli lähim maja...»

Pööris... Mis minuga toimub? Ma ei suuda midagi meenutada? Kes ma olen?

Suutsin küsida: «Verekivi?»

Seekord vastas tüdruk: «Jah, teie haav oli sügav ja ohtlik tavainimesele, tehniku kuul läbis teie õla ning te olite kaotanud palju verd, kuid maagid on tugevad ja omavad palju võlujõudu... Ja me panime kogu küla Verekivi varud teie haavale ja see tõesti paranes... Ja teie silmad on nüüd rohelised, justnagu lubatud ettekuulutuses Naasejast... Kas te olete Naaseja?»

Ma ei teadnud, mida öelda, mu silmad ei olnud rohelised, seda ma teadsin. Püüdsin meenutada, mis värvi nad olid, kuid ei suutnud seda teha. Üldse, ma ei suutnud meenutada midagi, mis oli toimunud enne mu võitlust tehnikuga, kes iganes too ka ei olnud.«Rääkige mulle midagi Naaseja ettekuulutuse kohta,» ütlesin.

Tüdruk vastas meelsasti, kuigi imestunud ilmel, nagu ma oleks küsinud midagi, mida ise oleks pidanud teadma:

«Öeldakse, et Naaseja tuleb Maailma tagasi kõige suurema häda eel ja päästab Rahvad ja Maailma Pimedusest, tal on rohelised silmad ja tema võlujõud on kohutavalt suur ning ta on ülivõimas võitluses Pimeduse käsilaste vastu. See on lühidalt öeldud, aga tegelikult on ettekuulutus Naasejast pikk ja keeruline. Aga miks isand seda...»

Tüdruku küsimuse katkestas vanamees: «Andestage isand, mu tütretütar on liiga jutukas ja uudishimulik, teate ju -- noored on juba kord sellised. Kuid te peate puhkama, maagid tulevad siia ülehomme nagu alati Korjepäeval. Ma ei oska öelda, kas nad teavad, et olete haavata saanud või et te siin olete... Aga loomulikult peavad nad teadma, te olete ju maag ja olete seal õpetuse saanud.»

«Seal?» ütlesin küsiva tooniga.

«Maagide linnas Tregonis loomulikult.»

«Kui kaua ma olen siin olnud?» küsisin.

«Tänaseks on möödunud kolm päeva isanda võitlusest tehnikuga,» vastas vanamees.

«Ahsoo...» suutsin vaevu öelda.

Ma olin kohutavalt väsinud, sulgesin silmad ning vajusin sügavasse ja kosutavasse unne.

***

Järgmisel päeval oli mu tervis juba nii hea, et suutsin voodist omal jõul tõusta. Kuigi parem õlg tegi ikka veel pisut valu, tundus see tervem, kui eelmisel päeval. Minu eest hoolt kandev neiu Siua, ütles, et Verekivi on oma töö teinud. Ta kahetses vaid, et seda oli olnud liiga vähe haava täielikuks parandamiseks.

Ma viibisin Arendagi külas -- lihtsate maaharijate keskel. See oli umbes viiekümne majaga küla. Majad paiknesid pisut hajutatult küla keskväljaku ümber, moodustades nii ristikujuliselt neli suuremat tänavat, mis suundusid nelja ilmakaarde. Küla keskväljakul oli suur kaev ning selle kõrval paiknes paar müügiletti, millel oli suur valik põllusaadusi ja mõningaid tarbeasju. Väljakul asetses ka punastest kividest laotud ring, mille kohta külainimesed ütlesid, et see on pöörispunkt. See oli umbes seitsme sammulise läbimõõduga ring, mille välisserval oli ruunikirjas tekst -- oma üllatuseks oskasin seda lugeda:

Sa oled siin ja oled ka seal, mõtle siin seistes, kus olla tahad sa nüüd, 149.

Küla ainus kahekordne maja oli kõrts, selle teisel korrusel olid mõned toad külalistele välja üürimiseks. Minu nii öelda ajutine varjupaik oli paiknenud külast pisut eemal, metsa lähedal, kus oli toimunud võitlus tehnikuga. Niipea, kui voodist tõusta sain ja end paremini tundsin, juhatati mind viisakalt uude elukohta -- ühte suuremasse külalistetuppa kõrtsi teisel korrusel.

Külainimestega rääkides sain teada, et maagide ja tehnikute vahel on kauakestev ja üsna verine tüli ning sealsed tavainimesed on maagide poolel, sest maagid võitlesid looduse ja selle tasakaalu nimel, tehnikud aga püüdsid kõike loodut hävitada. Seega polnud midagi imelikku, et mina, nende arvates maag, olin tekkinud võitluses tapnud tehniku.

Mulle tundus, et külainimeste arvates küsisin väga lihtsaid asju, kuid ma ei suutnud millegipärast ikka veel meenutada, kes ma olen ja kust ma olin metsa saabunud. Külainimesed ei osanud öelda midagi selle kohta, kuid ei pannud kunagi pahaks mu lihtsaid küsimusi -- nad käitusid minu juuresolekul alandlikult ja aupaklikult, kutsudes mind isandaks ja kummardasid pidevalt.

See pidev kummardamine, alandlikkus ja teietamine mulle eriti ei meeldinud, kuid ma ei saanud sinna midagi parata -- tavad on tavad ja neid nii lihtsalt ei muuda. Olin külainimeste meelest keegi kõrgemast klassist ja samas ma ei teadnud oma minevikust mitte midagi...

Õhtul, olles ennast mugavalt kõrtsi külalistetuppa sisse seadnud, proovisin oma võimeid maagias. Mõtte jõul suutsin liigutada väiksemaid esemeid ja sain esile manada ka pisikese tulekera, mida suutsin peopesa kohal mitu minutit põlevana hoida. Tundus, et külainimesed polnud eksinud, kui mind maagiks pidasid...

Lootsin peatselt külla saabuvatelt maagidelt oma päritolu kohta midagi teada saada. Külainimesed olid kõik elevil, kuna järgmine päev oli Korjepäev, mil Tregonist saabuvad maagid testisid kõiki teatud ikka jõudnud lapsi, leidmaks, kas neis on maagiavõimeid. Kui mõnel lapsel sellised võimed avastati, siis viidi too õpetuse saamiseks Tregoni ja lapse perekond sai iga-aastase märgatava rahalise toetuse.

II (Maagid)

Järgmise päeva hommikul läksin peale kerget hommikusööki välja ja jäin külarahvaga ootama maagide tulekut. Nende külasse saabumine oli efektne, nad tekkisid nagu tühjusest küla keskväljaku pöörispunkti, vaid õhk oli pisut värelenud nende tekkimise eel. Kohe ümbritses neid suurem hulk külainimesi, maage teenindati või täpsemalt üritati igati teenindada, kuid nende juht suundus minu suunas. Ta oli minust pisut pikem ja kandis pikka sinist kuube. Tema kolm kaaslast olid riietatud rohelisse ning tundus, nagu oleksid nad valmis iga hetk minu vastu tegevusse astuma. Nende käed olid ette suunatud ja sõrmed moodustasid mitmesuguseid kujundeid.

Enne, kui sain sõnagi suust, ründas maagide juht mind tulepalliga, mis ta kiirelt väljasirutatud käest eraldus. Rohkem instinktiivselt kui teadlikult tõstsin oma käed ja mõtlesin enda ette energiaseina. Tulekera kihutas minu poole, kuid puutudes mu mõtteseina, see hajus oma olemasolust märke jätmata. See ei olnud kõik, sest veel enne, kui tulekera oli jõudnud kaduda, ründasid mind teised kolm maagi. Nende kasutatavad maagialiigid olid erinevad. Üks kasutas ründamiseks kive, mis tuule jõul maast üles tõusid ja minu poole kihutama hakkasid, teine kasutas jääpurikaid, mis ta keeruliste käeliigutustega enda ette manas ning minu poole lennutas. Kolmas aga ründas mind telepaatiliselt, püüdes mind minu keha käitumist mõjutada.

Kolmanda maagi suhtes alustasin vastulööke kõigepealt. Ma peatasin tema poolt saadetud mõtte mõju, mis oleks mu ajud võimaluse korral vist kasutuks hallolluseks muutnud, ja ründasin teda oma mõttega tema käte ja jalgade lihaste paralüüsist. Ta vajuski aeglaselt ja lõdvana maha. Peale seda tuli kiiresti tegeleda kivide ja jääga. Tundus, et aeg on peaaegu seiskunud, vaatasin, kuidas maagide juht uuesti oma käsi rünnakuks seadis ja teadsin, et sealt tuleb järgmiseks midagi muud -- midagi hullemat. Ma ei osanud arvata, kas mu sein suudab kõik tema ja ta maagide rünnakud peatada. Ma lihtsalt mõtlesin ennast maagide selja taha ja peale hetkelist sähvatust silme ees, nägin kõike juba uuest kohast... Maagide selja tagant!

Aeg oli võtnud taas normaalse käigu ning ma hüüdsin maagidele: «Mulle tundub, et te ei saa mulle vastu! Parem lõpetage ja öelge, mida te tahate ning miks te mind ilma mingi põhjuseta ründasite?»

Maagide juht pööras näo minu poole ning selles peegeldus imestust, hirmu ja segadust. «See ei ole võimalik, et keegi tehnikutest suudaks vastu panna neljale maagile ja neid võita... Ja, ja keegi ei suuda pöörist valitseda nii, peale kõrgema... Ja sellist maagi... See, see ei saa olla... Kui, mitte... ei...»

«Aga mina tegin seda ning olen ikka veel siin ja elus! Miks te mind ründasite,» küsisin ma uuesti.

«Me saime sõna, et keegi on tapnud tehniku ja kasutanud selleks maagiat, kuid keegi maagidest ei oleks tohtinud olla siinkandis enne Korjepäeva, mis on täna. Seega otsustati, et see on lõks ja et, et...»

«Ja et see isik tuleb hävitada?» lõpetasin lause tema eest ning jätkasin, «Kas teile on tulnud pähe inimestega enne nende ründamist rääkida?»

«Jah, kuid, kuid... Kuid me arvasime, et see on lõks, osav pettus tehnikute poolt. Nad suudavad jäljendada päris palju asju oma riistadega, mis meenutavad tavainimestele maagiat ning alles hiljuti tapsid tehnikud julmalt mitu maagi, meelitades nad sarnase pettusega lõksu.»

Maagid olid oma käed alla lasknud ning ei püüdnud mind enam rünnata ja seetõttu lasksin minagi ennast pisut lõdvemaks, olles siiski valmis kiirelt tegutsema...

«Aidake oma seltsimeest,» ütlesin maagidele, kes seisid ja nagu ootasid, et mina midagi teeks.

«Ta ei olegi surnud?» küsis juht imestunult, kuid viipas siiski teistele ja need läksid oma maas lebava kaaslase juurde.

«Ei, milleks ma pidin ta tapma?» küsisin vastu.

«Aga tema oleks ju teid tapnud...»

«Ma tean.» vastasin rahulikult: «Kuid mina...»

Jätsin lause pooleli, sest ei teadnud, mida edasi öelda. Ma ei olnud loomult tapja. Ma olin küll tapnud tehniku, kuid siis olin tegutsenud enesekaitseks ning teinud seda instinktiivselt ja oskamatult. Maagidega võideldes ei tahtnud ma neile otseselt viga teha, nähes -- oma suureks üllatuseks, et olen neist tugevam ja nemad mind võita ei suuda. Kuidagi olin õppinud oma juhuslikult leitud võimeid paremini valdama, kuigi tegutsesin ikka intuitiivselt, kohanedes vastavalt olukorrale, millesse sattusin. Vaatasin ringi ja nägin, kuidas peaväljakule kogunenud külarahvas minu poole vaatab, justkui midagi oodates.

Neetud, kes ma olen, kus ma olen, mida ma teen?

Mu mõtted katkestas üks maagidest: «Mida isand soovib meiega nüüd teha?»

«Isand? Teiega teha?» pärisin imestunult.

«Te võitsite meid puhtalt maagilises võitluses ja see seab teid meist kõrgemale. Seega peate olema kõrgema taseme maag. Ning seega on teie otsustada, kas ja kuidas te meid karistate ...või kasutate.»

Ma ei teadnud, mida selle peale öelda, kuid mingi vastus tuli neile anda.

«Hea küll, ma tahan, et te mind enam ei ründaks. Ja ma sooviksin midagi süüa ning siis võime rääkida, mis edasi saab.»

«Jah, isand.» vastasid maagid kooris, ka neljas maag oli end teiste abiga jalule saanud ja nüüd vaatasid nad kõik mind huviga.

«Isand,» alustas üks maagidest: «Kas tohib teada teie taset?»

«Taset?»

«Jah, isand. Igal maagil on ju oma tase või lävi, millest kõrgemale ta ei suuda minna. Esimene tase on lihtne maagia nagu telekinees või vahest ka telepaatia. Kuid asjade esilemanamine, muundamine ja pöörise tekitamine nõuab kõrgemat taset. Minul on seitsmes tase, ma suudan pöörispunkte kasutada ning ka asju esile manada ja lisaks veel mõned oskused...» Ta oli mind jääga püüdnud rünnata.

Vastasin mõtlikult: «Ausalt, ma ei tea, mis tase mul on. Ma ei ole kõike veel proovinud, aga kõik, mida ma olen proovinud, on seni ka õnnestunud...» Loomulikult tehniku poolt tulistatud kuuli peatamine ei olnud eriti hästi välja tulnud, kuid seda polnud neil hetkel vaja teada.

Sööki mainides oli osa väljakul olnud külarahvast tegutsema hakanud ning kõrtsi ees oleva suure laua ümber askeldasid mitmed naised. Kõrtsi köögist toodi välja vaagnaid söögiga ning kannudega saabus ka midagi joodavat, head marjaveini ning traditsionaalset magushaput mõdu.

Viipasin käega laua poole ja ütlesin maagidele: «Kas sööme-joome veidi ja otsustame, mida edasi teha?»

Tundus, et teised olid selle ettepanekuga nõus. Istusin lauda ja palusin ka teised istuma. Kolm rohelises rüüs maagi algul eriti ei tahtnud minu ja juhtmaagiga ühineda, kuid peale mu teistkordset palvet nad siiski istusid meiega lauda.

Peale sööki ja maagidega rääkimist, õigemini peale maagide juhi Rinega rääkimist, otsustasin lõplikult, et lähen nendega tagasi Tregoni.

***

Ma ei teadnud mida teha, ma ei suutnud ikka veel meenutada, kes ma olen või kust ma tulen. Lootsin nendele küsimustele leida vastust Tregonist, maagide pealinnast. Seda hoolimata sellest, et Tregonist tulnud maagid olid mind rünnata püüdnud. Maagide pealinn oli siiski hetkel ainus koht, kust ma võiksin mingi vastuse või vähemalt vihjegi oma päritolu kohta saada.

Enne minekut tänasin veel mind aidanud külaelanikke ja küsisin neilt, kuidas ma nende hoolitsuse eest tasuda saaksin, kuid külainimesed ei tahtnud minult midagi. Hoolimata sellest palusin maagidel anda neile pisut rahatähti ning kotikese Verekivi, mis maagidele rõõmu ei teinud, kuid peale minu kindlat nõudmist jätsid nad Verekivi siiski külaelanikele.

Kuulsin mitmel korral külaelanike seas mainitavat Naaseja nime ja tundus, et olin selle au osaliseks saanud, et mind selleks ettekuulutuse poolt ennustatud isikuks peetakse.

III (Tregon)

Läbi Rine poolt esile kutsutud pöörise sattusin koos teiste maagidega suurde saali. Mind juba oodati seal ning kohe tabasidki mind mitu loitsu... Kuid seekord olin olnud selliseks rünnakuks valmis ning ümbritsesin end kiiresti kindla seinaga, mis ei lasknud läbi mitut minu poole paisatud nuga, tulekera ja veel paari imelikku, kuid ilmselt üsna tapva sisuga, kera. Loomulikult toimus telepaatiline rünnak ka minu mõtetesse, kuid kiiresti sulgesin oma peast kõik võõrad mõtted ja vastasin üldise valumõttega, mis oleks pidanud tabama kõiki maage minu vahetus läheduses...

Ja see valulaine tabas maage! Sellest andsid märku valukarjed nii lähedal kui ka kaugemal, kui ma algselt plaaninud olin. Visuaalne mõju oli nähtav -- minu ees olnud kümmekond nais- ja meessoost maagi tõmbusid valugrimass näol kägarasse, osa kukkus põrandale, kuhu nad lebama jäid. Peale valulaine väljasaatmist olid kõik rünnakud korraga lõppenud. Ruumis seisis vaid kaks inimest -- mina ja vanem mees. Kogu võitlus oli kestnud vaid paarkümmend sekundit...

Vaikse, kuid kontrollitud selge häälega ütles ainuke minu ees seisev maag: «Võid nüüd lõpetada valuimpulsi saatmise. Sa oled juba saavutanud täieliku kontrolli teiste üle ja pälvinud kõigi tähelepanu. Sind ei rünnata enam, luban seda kui selle linna juht.»

Ta riietuseks olid mustad püksid ja tumesinine siidpluus, millel olid ilusad kuldsed tikandid käistel ja krael. Pea ümber oli tal kuldne lint, pikad mustad juuksed olid tagant valge sidemega korralikku patsi seotud. Tal olid hallid silmad ning ta naeratas mulle kurvalt.

Lõpetasin kontrolli väljasaadetud valuimpulsile ja oiged minu ümber vaibusid kiiresti.

Küsisin mehe käest siiski igaks juhuks: «Kas teie juhite maage?»

Ta vastas lihtsalt: «Jah.»

«Ja milleks see rünnak?»

«Kontroll, kas sa oled maag või võimalik valitu.»

«Valitu või Naaseja?» küsisin selle peale.

«Aa... Seda, kes sa oled, näitab aeg.»

«Ja kui pikk on see aeg?»

«See sõltub paljust.»

«Minust...» pakkusin.

«Jah, kui sa oled see, keda me ootame, siis küll...»

Ta viipas käega märguandeks teiste maagide poole, kes juba enamuses olid jalule saanud ning nood lahkusid ruumist, kusjuures osa neist aitas ka nõrgemaid, kes omal jõul veel korralikult kõndida ei suutnud.

Kui kõik teised peale meie kahe olid saalist lahkunud, jätkas ta: «Sa oled maagias väga tugev, kes sind õpetas?»

«Ma ei tea, ma ei mäleta,» vastasin ausalt.

«Hmm... See langeb kokku aegkohtpöörise iseloomuga, kaugmälu kadumine võib olla üks kõrvalnähtudest.»

«Üks, aga millised siis need teised nähud on?» küsisin. Jutt läks minu meelest huvitavaks.

Ehk saan lõpuks teada kes ma olen või kuskohast tulen.

»Ma ei tea, aga see ei tähenda, et neid rohkem poleks. Vähe on teada sellest pööriseliigist, läbi aegade on vaid vähesed maagid olnud nii tugevad, et seda pöörist luua ja kasutada -- need kes olid, kas kadusid mõne aja pärast või juhtus midagi muud... Ajas liikumine on inimestele ohtlik...»

«Nii et pole midagi kindlat teada,» järeldasin.

«Kahjuks küll,» vastas ta ja istus vaikse ohkega toas olevale ainsale toolile.

«Ahh, vabandust... Ma ei ole viisakas,» ning tema kerge käeliigutuse peale tekkis minu selja taha tool.

«Ma tänan teid,» ütlesin.

Mind ei pannud enam imestama, et toolid iseenesest minu selja taha tekivad. Ma olin ka hullemat näinud ning suurem osa hullemast oli mu enda tehtud... Istusin toolile.

«Minu nimi on Aram ja ma olen kolmeteistkümnenda taseme maag. See on kõrgeim tase, mida võib ja suudab selles maailmas sündinud maag omada...»

«Ja Naaseja on tugevam, kuna ta ei ole sellest maailmast,» järeldasin ta jutust.

«Jah,» vastas ta: «Naaseja omab maagiat, mis ei ammuta jõudu mitte ainult meie maailmast. Ta saab jõudu Kõiksusest.»

«Kõiksusest?»

«Teisikeeli Universumist.»

«Nii, et see jõud on lõpmatu nagu Universum?» küsisin.

«Kas meie Universum on lõpmatu?»

Jäin sellele küsimusele vastuse võlgu, ma teadsin palju asju. Sõnad, esemed, isegi kõnekujundid -- kõige kohta oli mul mingi ettekujutus. Aga kes ma olen ning kust ma tulen -- need olid mu ainsad ja tähtsaimad vastuseta küsimused.

«Kes ma siis olen?» küsisin vaikselt.

«See on hea küsimus,» vastas ta kurvalt naeratades: «Sa oled nii hävitaja kui ka looja. Sa oled lähim vaste Jumalale. Aga seda loomulikult vaid siis, kui sa oled see, keda me oleme oodanud...»

«Ja mis on minu ülesanne, kui ma olen see oodatu?»

«See on lihtne -- päästa Maailm hukkumisest.»

«Oo jaa,» vastasin selle peale: «Ma lihtsalt vibutan käsi ja ütlen Maailm saa terveks või mis iganes!»

Ta vaikis hetke ja ütles siis: «See, kuidas täpselt päästa Maailm hukust, ei ole teada. Teada on vaid see, et Maailm on hetkel hävimisele väga lähedal.»

«Ja kes Maailma hävingu põhjustavad? Tehnikud?» jätkasin küsimustega.

«Mitte ainult tehnikud, aga nemad on üheks teguriks selle võimaliku hävingu põhjustest.»

«Ja selleks, et Maailm ei hävineks, pean ma tehnikud hävitama?»

«Ei!» hüüatas ta püsti tõustes: «Siis hävime me kõik kindlalt.»

«Mida siis? Ma ei saa aru...»

«Tehnikud peavad andma oma panuse päästmisele,» ütles ta vaikselt seletuseks.

«Ja milline on see panus?»

«Me ei tea täpselt. Selle kohta ettekuulutus vaikib...»

«Ettekuulutus? Ettekuulutus Naasejast?»

«Mitte ettekuulutus Naasejast, aga seda on hakatud ka nii nimetama, eriti tavainimeste seas. Tegelikult see on ettekuulutus Maailmast ja selle võimalikust lõpust ning see räägib, kuidas sellest hoiduda.»

«Ja kuidas sellest siis hoiduda?»

«Lühidalt kokku võttes... Tuleb oodata Naasejat ja tema päästab Maailma enne, kui on liiga hilja.»

«Ja kui Naaseja ei tea, mida teha?»

«Siis on kõik läbi...»

Vaatasin suurde põrandast laeni ulatuvasse peeglisse toa ühel seinal, see oli tegelikult esimene kord peale mu ärkamist selles uues maailmas, kus sain end täielikult näha. Tõusin püsti ja läksin peeglile lähemale. Mul olid jalas mustad paksust riidest püksid ja seljas must pluus, milles oli parema õla kohal väike ümmargune auk, kust paistis natuke valget sidet. Mu helepruunid, otstest pisut lokkis juuksed, olid pikad ja silmad rohelised. See oli imelik -- sest millegipärast mulle tundus, et nad pole alati rohelised olnud...

«Ma ei tea, kas ma olen Naaseja või mitte. Ma tean vaid seda, et ma oskan maagiat ja ma olen selles tugevam kui teised -- või vähemalt seni olen olnud...»

«Ka mina ei tea kindlalt, kas sa oled Naaseja -- aeg näitab,» ütles Aram püsti tõustes.

«Jah, see on optimistlik vastus,» ütlesin mõrult. «Kas sa tahad, et ma oleksin Naaseja?»

«Ma ei tea. See ei ole küsimus, millele praegu lihtne vastata oleks... Esiteks ma ei tunne veel sind ja teiseks pole näidanud sa midagi -- muidugi peale selle, et sa oled tugev maag -- mis sinust tõesti Naaseja teeks. Ning teiseks, minu tahtmine ei otsusta Naaseja tulekut või seda, kes ta on.»

Vahetasin pisut teemat. «Kuidas maagiks saadakse? Kas selleks peab õppima? Ma mõtlen, kas need loitsud või mis iganes, tuleb selgeks õppida või nad tulevad iseenesest, et nagu mõtled ja nii ka juhtub?»

«Maagiks õpitakse, iga loits on erinev ja et seda loitsida, peab tundma selle koostisosi. Kuid igal maagil on kindel tase, millest kõrgemale pole võimalik tõusta.»

Ma olin kuulnud Rinelt ja teda saatnud maagidelt maagia tasemete kohta. Mõtlesin sellele, kuidas ma seni peetud võitlustes maage olin võitnud ning ka sellele, kuidas olin tehniku tapnud. See oli toimunud rohkem instinktiivselt, kui kindla plaani kohaselt, ma ei olnud teadnud mida täpselt teen. Ma lihtsalt soovisin midagi ning enam- vähem see ka juhtus.

«Ma ei tea kuidas õigesti loitsida,» ütlesin siis ausalt.

Aram vastas: «Sul tuleb loitsimine siiski hästi välja. Ma arvan, et kuigi sa seda ei mäleta, oled kusagil saanud väga hea koolituse. Maagia on lihtsalt üks sinu osa, see on tavaline asi kõrgemate tasemete maagide puhul. Ka mina ei lahuta loitse enam üksikosadeks ja ma ei vaja ka loitsusõnu, piisab täpsest suunatud mõttest maagiaallikale...»

«Aga kui tuleb piir, mil mul tuleb teha midagi, mida ma ei suuda?»

«Kõigel on piir,» tuli Aramilt lihtne vastus.

Küsisin samuti lihtsalt: «Aram, kas ma olen sinust tugevam?»

«Jah,» vastas ta. «Palju tugevam.»

«See valuimpulss enne -- see ei mõjutanud sind. Aga kõik teised olid sellega löödud...»

«Ma olen ainuke kolmeteistkümnenda taseme maag, kõik teised on nõrgemad. Paar maagi on kümnendal tasemel, ülejäänud aga madalamatel tasemetel. Sinu loits oli kaheteistkümnenda taseme piiril... Ja see, et ka mina valust põrandal polnud, oli üpris lähedal, usu mind.»

«Kui teie rünnak oleks õnnestunud, ja ma seina ei oleks suutnud õigel ajal tekitada ning peale seda ise rünnata, kas ma oleks siis surnud?»

«Ma kontrollisin seda rünnakut täielikult ja sa oleks äärmisel juhul vaid pisut kriimustada või kõrvetada saanud. Kuid see ei läinud tõesti nii nagu plaanitud, sa olid palju kordi tugevam, kui keegi ennustada oskas...» vastas Aram.

«Kas seda testi siis mingil muul viisil ei oleks saanud korraldada? Ma oleks võinud ju kellegi kogemata tappa...»

«Võib-olla oleks saanud ka teisiti, kuid nii nägime su oskusi ja reageerimiskiirust vahetult, reaalselt, ilma igasuguse hoiatuse ja ettevalmistuseta.»

«Keegi oleks võinud ju viga saada, kui ma oleks mingil muul viisil rünnanud...» ütlesin selle peale taas, mulle ei meeldinud teistele viga teha, kuid ma olin ju pidanud enesekaitseks midagi tegema.

«Lootsin, et suudan oma oskustega seda vältida.»

«Ma olen sinust tugevam, nagu sa ütlesid, kas sa oleksid suutnud seda teha?»

«Ma ei teadnud seda enne sinu tulekut ja ma ei tea vastust ka nüüd, kuna õnneks asi nii kaugele ei läinud... Sa talitasid õigesti, kui ründasid vaid valuimpulsiga, tehes teised surmavaid loitse kasutamata võitlusvõimetuks.»

«Kuidas te üldse teada saite, et ma Arendagi külas olen ja seal tehnikuga võitlesin?» küsisin.

«Meil on palju informaatoreid üle kogu maa laiali. Sellistest sündmustest nagu tehniku ja maagi võitlus, tuleb alati mingi teave kiiresti Tregoni.»

«Ja kuidas te teadsite mind siin rünnata?»

«Pöörise loitsimiseks on mitu viisi ja selle kaudu võib ka teateid saata, mida Rine ka tegi.»

«Mida ma nüüd edasi teen?» küsisin taas teemat vahetades.

«Soovitan sul pisut puhata, maagia kasutamine kurnab alati. Ja siis... Ja siis vaatame, mida homne päev endaga kaasa toob.»

Aram plaksutas korra käsi ja kohe saabus paar teenijat. Ta käskis neil mind minu tuppa juhatada ning mulle midagi söögipoolist otsida. Järgnesin naistele mööda heledalt valgustatud koridore ja treppe ülespoole ehitises, mida ma väljastpoolt polnud veel näinudki. Sisearhitektuurilt meenutas ta tõenäoliselt lossi. Mulle eraldatud toast avanes vaade merele, see säras vaikselt lainetades õhtuses kergelt punakas päikesepaistes. Sõin pisut toitu, mis oli mulle toodud, ja heitsin voodisse. Uinusin peaaegu kohe, kui olin silmad sulgenud.

IV (Teekonna algus)

Järgmisel hommikul ärkasin varakult. Oma toa aknast välja vaadates nägin, kuidas päike aeglaselt merest kerkis. Ma ei teadnud ikka veel, kes ma olen või kuskohast ma tulen. Nüüd ei teadnud ma ka, mida edasi teha...

Uksele koputati ning ma kutsusin külalise sisse. Nagu võiski arvata, oli see Aram. Ta tuli minu kõrvale akna juurde ja seisis vaadates vaikides, kuidas päike üha kõrgemale mere kohale tõuseb.

«Näen, et sa oled end välja puhanud,» ütles ta lõpuks ja vaatas minu poole.

«Jah, aga targem ma ikka pole,» vastasin talle ja istusin voodi kõrval olnud toolile.

«Tarkus ei tule ühe ööga,» sõnas Aram.

Naersin ja vastasin: «Nagu ma ise seda ei teaks. Aga midagi peaksin ma ju nüüd ette võtma, et ära hoida teie maailma lõppu... Seda loomulikult juhul, kui ma olen see oodatud Naaseja.»

Aram noogutas: «Midagi peab tõesti tegema, sest meie maailma lõpp võib tähendada ka kõige lõppu.»

Ohkasin ning küsisin: «Ja mis siis, kui see kõik on vaid uni, mida ma näen?»

«Siis pole sul midagi karta, sa ärkad ja jätkad oma elu nagu enne... Aga kui see ei ole uni, siis on asjad kehvasti, kas pole?»

«Annaksin palju selle eest, kui ma mäletaks midagi oma eelnevast tegevusest... Või kasvõi sellegi eest, kui teaks, kes ma olen...»

«Selles suhtes ma ei oska sind aidata, võib-olla aeg toob tagasi ununenud ajad ja asjad...»

«Kui palju mul aega on, kui üldse on,» küsisin.

«Ah, ka selles suhtes olen ma võhik, seda ei tea täpselt keegi, kuid seda jääb pidevalt vähemaks.»

«Ja mida ma nüüd tegema peaksin, selles asjas sa ka vist ei oska mind aidata.»

«Ei. Kui sa tõesti oled Naaseja, siis asjad peaksid üsna pea liikuma hakkama.»

«Mida sa sellega silmas pead?»

«Kardan, et ka sellele pead ise vastuse leidma» vastas ta taas piinliku naeratusega, justnagu varjaks midagi.

«Naaseja peaks hakkama kõigepealt rahvaid ühendama. Kuidas oleks, kui läheksin tehnikute juurde,» pakkusin.

«See on üks võimalus.»

«Ja mis oleks teine -- või kolmas?»

«Teine, minu meelest parem võimalus, oleks vist see, kui sa läheks kõigepealt haldjate juurde.»

«Haldjad nagu tiibadega võluolendid?» küsisin imestades.

«Jah, tiibadega võluolendid. See kirjeldab neid üpris täpselt...» ütles Aram mõtlikult ja jätkas, «tundub, et sa mäletad haldjatest midagi. See on hea...»

«Miks see hea on? Ma tean, et nad on tiibadega ja nad oskavad võluda. Aga see on ka kõik, võib- olla ma teadsin rohkem... Aga see on kõik, mida ma suudan praegu meenutada,» ütlesin kerge ärritusega hääles; ma tahtsin mäletada, kuid ei suutnud. Ma tundsin ennast abituna...

Aram vaatas mõtlikult minu poole: «See ei pruugi olla kõik. Ning see, et sa mäletad midagi haldjatest, võib olla vihje.»

«Mida sa sellega mõtled?»

«Haldjad ei suhtu teistesse hästi, nad on tõelised Maailma ja selle looduse lapsed. Ja ülejäänuid -- ülejäänuid peavad nad rüüstajateks ning hävitajateks. Kui kellelgi on võimalus nendega kokku saada ja rääkida legendist ja Maailma päästmisest, siis võib see olla just Naaseja -- või sina. Ja haldjad võivad sinust ka midagi rohkem teada ning sind isegi aidata. Nad kõik on maagias väga tugevad -- tunduvalt tugevamad, kui maagid...»

«Ja kui ma ei ole Naaseja, siis nad lihtsalt ei lase mind oma aladele...» ütlesin pessimistlikult.

Ta patsutas kergelt mu õlale: «Ma usun, et just sina oled oodatu ja suudad päästa Maailma.»

Vaatasin talle pikalt otsa, ta tõepoolest uskus seda, see paistis ta silmadest. Ma ei teadnud, mida selle peale öelda.

Ta katkestas vaikuse küsides: «Kas lähed täna?»

«Miks ka mitte, mida mul ikka siin oodata,» vastasin, kuigi ma polnud selles vastuses täiesti kindel.

«Tore, ma korraldan pisut seda asja, annan sulle igaks juhuks kaardid haldjate aladest ja otsin ka mõned sobivad reisikaaslased.» Seda öelnud, pööras Aram end ukse poole ja hakkas minema.

«Oota!» hüüdsin talle järele, «kas sinna pöörisega otse ei saagi?»

Ta peatus ja ütles: «Ei, kui sa just ise ei suuda sinna pöörist luua. Haldjate aladel olevad pöörispunktid ei tööta maagide loitsude mõjul. Need on pisut teise koostisega ja selliselt kaitstud meie maagia eest. Ning selleks, et ise ilma pöörispunktita pöörist kuhugi loitsida, tuleb seda kohta enne tunda...»

«Kas haldjad ei kasutagi sama Maailma jõudu mida maagidki?»

«Ah, kui me vaid teaks seda ... Haldjad on salalikud ja varjavad kiivalt oma tegemisi teiste eest. Ma arvan, et nad kasutavad sama allikat mis maagid, kuid lisavad sinna midagi omalt poolt -- vist osa oma hingest. Aga see on loomulikult vaid minu oletus, seda ei tea me enne, kui haldjad ise seda ei ütle.»

Ta pöördus taas ja läks toast välja, käskides ukse taga oodanud teenijatüdrukul mulle süüa tuua.

***

Mõne aja pärast koputati uksele ning sisenes teenija, kes mind endaga kaasa kutsus. Järgnesin talle samasse suurde saali, kuhu ma eelmisel päeval pöörisega olin saabunud ja maage võitnud. Nüüd oli saal korralikult valgustatud, seintel rippuvate inimeste pildid, tõenäoliselt eelmiste maagidest valitsejate omad, ei olnud enam nii sünged kui nad olid tundunud mulle eelmisel päeval peale võitlust.

Aram istus oma toolil keset saali ning tema ees seisis paar inimest, kes minu sisenedes temaga jutu katkestasid ja minu poole vaatasid.

«Väga hea, saabusid täpselt õigel ajal,» ütles Aram mulle. «Saa tuttavaks oma reisikaaslastega. See siin,» osutas ta noore naise poole, «on kaheksanda astme loodusmaag Aarin. Ta suudab luua sideme iga loodusliku olendiga ja toda siis vastavalt oma tahtele käituma panna, see on väga haruldane anne. Ka Parandusloits on tal väga mõjuv.»

«Väga meeldiv tutvuda, mileedi,» ütlesin ning kummardasin viisakalt parem käsi südamel.

Aarini näol peegeldus üllatus: «Te tunnete vana keelt ja häid kombeid, ma arvasin...»

«Et ma tulin siia ainult lõhkuma ja valu tegema?»

«Tegelikult... Jah. Eilne valu polnud just väga meeldiv,» naise käsi tõusis hõõrumaks meelekohta.

Tal olid pikad peaaegu valged juuksed, riietatud oli ta pikka helesinisesse kleiti, millel oli lai must vöö. Vööl oli omakorda mitmesuguseid väikseid paunakesi. Lisaks oli seal kaks pärlitega kaunistatud pistoda, ning tundus, et need polnud seal ainult kaunistuseks, vaid naine oskab neid mõlemaid ka kasutada ja seda mitte kiiremaks leiva viilutamiseks...

«Vabandage mind selle pärast, aga kui mind rünnatakse, siis on mul õigus end kaitsta...» vastasin talle.

Aram katkestas mind: «Sellest võite hiljem rääkida. Sinu teiseks reisikaaslaseks on jäljekütt ja rajaleidja Trahen Korres. Ta on olnud haldjate aladel ennegi ning haldjad tunnevad ja austavad teda. Temast võib olla palju abi, seda eriti siis, kui te juba haldjate aladele jõuate.»

«Ma arvasin, et haldjad peavad kõiki oma vaenlasteks,» ütlesin.

«Peaaegu kõiki nad peavadki vaenlasteks, aga on erandeid,» vastas seekord Trahen, «kui sa suhtud loodusesse ja Maailma kui võrdsesse, ja seda ka oma tegudega kinnitad, siis pole sul ka haldjatega mingeid probleeme.»

Vaatasin Trahenit pikalt. Ta oli tugeva kehaehitusega noorepoolne mees. Tal olid tumedad lühikeseks lõigatud juuksed. Riided olid pruunid ning vööl rippus aukartust äratav kaheteraline sõjakirves. Trahen ei tundunud mulle sõdalasena, pigem maaharijana. Mida aga teeb maaharija sellise spetsiifilise lahingurelvaga?

«Hea küll, meil on vist teemoona ja mingit haldjate valduste kaarti vaja,» ütlesin siis Aramile.

«Need tuuakse kohe,» vastas ta. «Ma loitsin teile pöörise, mis viib teid siit lähima pöörispunktini haldjate aladele, sealt edasi aga peate jala minema.»

«Kui pikk see tee on?»

«Arvatavasti nädala teekond, kui midagi ei juhtu...»

«Kui midagi ei juhtu?»

«Nagu ma mainisin, ei usalda haldjad peaaegu kedagi ja teil võib seetõttu teel takistusi olla,» lausus Aram

«Ja need oleks?» küsisin.

«Ma ei oska seda öelda, tõenäoliselt saavad nad teist teada niipea, kui te nende piirialade lähedusse jõuate ja siis tulevad nad teile vastu. Pärast seda oleneb kõik teist -- või täpsemini sinust,» viimast öeldes vaatas Aram mulle otsa.

«Olgu lähme siis,» ütlesin oma kaaslastele.

Võtsin teenijalt koti, mille ta mulle ulatas. Ka teised said teemoona ning vajalikud reisitarbed kaasa.

«Aarin,» ütles Aram naisele, «siin on sulle kaart... Ja ole seal ettevaatlik,» seda öelnud, suudles ta naist laubale.

Nägin, kuidas saali keskel hakkas õhk värelema ja sinna tekkis peaaegu läbipaistev pööris, vaatasin Arami poole ja ta noogutas mulle.

«Järgmise kohtumiseni,» ütlesin talle.

Ta naeratas ning lehvitas meile. Ma astusin pöörisesse, teised tulid minu kannul.

V (Haldjas)

Pöörisest väljumisel komistasin maas olnud kivi otsa ning kukkusin üsna pahasti oma valusa õla peale. Karjatasin valust ja kohe oli Aarin mu kõrval ning hakkas mu õla kallal tegutsema. Vaatasin ning nägin, et haav õlas oli läbi sideme ja pluusi taas veritsema hakanud.

«Mida sa...» hakkasin küsima.

«Ah, ole tasa! Te mehed olete kõik ühtemoodi. Kannatate oma valusid kuni surmani, selle asemel, et keegi teid vahepeal terveks raviks ja nii teist rohkem ka kasu oleks!» tuli Aarinilt kiire ja lõplik vastus.

Ma ei hakanud temaga vaidlema, kuna paistis, et ta teab, mida teeb. Aarin harutas sideme mu õlalt ettevaatlikult lahti ja vaatas pisut haava, mille oli tekitanud tehniku kuul mõned päevad tagasi.

«Hmm,» pomises ta lõpuks ja ütles mulle: «Verekivi oli küll haava sulgenud, kuid ilmselt oli seda vähe ja nii ei ole haav veel täiesti tervenenud. Ma proovin Parandusloitsu, see peaks valu ka ära võtma... Ja ära ütle, et see ei valutanud, ma nägin, kuidas sa oma kätt kogu aeg hoidsid.»

Ta võttis ühest oma vööl olevast paunakesest pisut mingit valget pulbrit, hõõrus selle oma kätel laiali ja hakkas aeglaselt mu õlga masseerima, tundsin, kuidas soojus ning maagia läbi ta käte mu kehasse tungivad ning valu õlas hakkas tasapisi hääbuma.

«Imelik,» ütles ta mõne aja pärast, kui ta loitsimise lõpetas ning mu õlga silmitses. «Tavaliselt ma nii suure haava armi ei suuda kaotada... Ja see jõud, mis sinust tuli... See oli kuidagi... Imelik.»

Vaatasin samuti oma õlga, seal polnud enam märkigi haavast.

«Ta on tõesti Valitu...» kuulsin Aarinit endamisi vaikselt ütlemas, kui ta minust eemaldus.

Ma tõmbasin pluusi taas selga ja tegin parema käega paar kiiremat liigutust, mingit valu ei olnud enam õlas tunda. Vahepeal oli Aarin oma kotist kaardi võtnud ja seda uurima hakanud, mõne aja pärast viipas ta meile, et me talle järgneksime.

Trahen, kes oli sel ajal rahulikult oodanud, kui Aarin oli mind ravinud ja kaarti uurinud, vaatas minu poole ja küsis: «Kas lähme?»

Noogutasin vastuseks ja järgnesin oma kahele kaaslasele mööda vähekäidud kitsast teerada. Teekond kulges vaikides, meil ei olnud üksteisele midagi erilist öelda. Oli ju meie seltskond alles kokku pandud ja pealekauba olin mina täiesti võõras siin Maailmas... Vaatasin ümbruses ringi, nii kaugele kui pilk kandis, paistis kõikjal roheline kõrge rohuga kaetud maastik, vahetevahel nägin üksikuid kõrgeid laialehelisi puid. Õhtupoole jõudsime suure metsa servani ja hakkasime selle servaga paralleelselt liikuma.

Kui päike loojuma hakkas, peatusime laagripaigaks sobivas metsatukas, harutasime lahti oma magamiskotid ning seadsime end ümber lõkke, mille Trahen oli kuivanud okstest kiiresti teinud. Sõime kaasaantud toitu ja rüüpasime peale magusat mõdu. Peale sööki hakkas Aarin tasa laulma, tal oli väga ilus hääl. Mõne aja pärast liitus lauluga ka Trahen madalama häälega ning nende pisut kurva meloodilise laulu saatel uinusingi rahulikult.

***

Hommikul, kui ärkasin, oli Trahen juba tõusnud ja pakkinud oma asjad kokku. Vaatasin ringi ning nägin, et meie laagrit ümbritses maagiline ring. Läksin sellele õhus olevale ringile lähemale ja vaatasin kuidas see tekitatud oli.

Maagiaring oli keeruline kudum, peenikesed, peaaegu läbipaistvad, eri värvi valguse, või täpsemalt maagia niidid, moodustasid võrgu, mille ülesandeks oli meie laagrit peita ning võimalikud sissetungijad segadusse viia. Ma suutsin seda võrku lugeda ja sain selle tööpõhimõttest aru, kuid tõenäoliselt poleks ma ise suutnud seda võrku vist teha. Tundus, et minu poolt kasutatud maagia oli rohkem impulsiivne ning lühiajaline, kuigi võis olla tugevam, kui teised maagia liigid, mida olin seni kohanud.

Puudutasin võrku ning Aarin ärkas kohe valmina end rünnaku eest kaitsma -- pistodad olid ta kätte tekkinud kiiresti nagu võlujõul.

«Vabandust,» ütlesin. «Ma ei tahtnud sind äratada, ma tahtsin vaid su võrku uurida...»

Ta vaatas mind imestunult, pani pistodad tagasi vööle, ja küsis: «Sa suudad seda näha? Ja sa tead mida see teeb?»

«Jah,» vastasin. «See muudab meie laagri nähtamatuks tavavaatajale, ja kui keegi maagias nõrgem oleks võrku puudutanud, siis oleks teda tabanud segaduse ja nõutuse hoog, mis oleks pannud teda unustama, mida ta hetkel tegi või nägi. Maagias tugevama korral oleks see olnud tõenäoliselt piisav andmaks meile piisavalt aega ärkamiseks ja enda kaitsmise korraldamiseks...»

Ma ei osanud öelda, kuidas ma seda võisin teada või mäletada, aga olin vaadanud neid maagianiite ning puudutades neid ma lihtsalt teadsin nende ülesannet. Mu mälu töötas mõningate asjade korral, kuid oma eelnevast elust ei mäletanud ma midagi. Kuid see, et ma siiski suutsin meenutada mõningaid asju, andis mulle lootust, et ka ülejäänu tuleb varem või hiljem tagasi.

«Sa oled tõesti tugev maag, peaaegu mitte keegi ei tohiks tegelikult seda võrku peale punuja näha. Loitsud on nagu maagi käekiri, kõikidel maagidel on oma stiil ja maag peaks nägema vaid oma loitsu koostisosi, ainult mõned kümnendast tasemest kõrgemal olnud maagid on suutnud vahest näha teiste maagide poolt punutud loitsude maagianiite, kuid see pole väga levinud võime ning see ei avaldu alati.»

Ta vaatas mõtlikult minu poole ja jätkas: «Täna jõuame haldjate piirialade lähedale, oleks tore, kui sa ka nende loitse suudaks näha ja midagi nende vastu välja mõelda...»

«Miks,» küsisin.

«Haldjate valduste piiridel on vägevad loitsud, mis kaitsevad nende alasid. Me ei saa muidu märkamatult sisse.»

«Miks me peaksime sinna sisse hiilima?»

«Haldjad ei armasta eriti maage, mõnel maagil on vahel väga halvasti läinud...»

«Kuidas siis?»

«Täielik mälukaotus, langus tite tasemele. Õnneks siiski mõne aja pärast tavaliselt suurem osa mälust taastub, aga hirm on jäänud...»

«Oh, ja seda vaid piiriloitsuga,» küsisin imestunult.

«Jah. Kui nad oleks haldjaga nii öelda silmast- silma kohtunud oleks vist veel halvemini läinud.»

«Aga Trahen,» küsisin: «Ta on ju haldjate aladel käinud ja...»

«Trahen on tavainimene,» katkestas mind Aarin: «Haldjate aladel elab päris palju tavainimesi, rohkemgi, kui maagide aladel. Piiriloits kaitseb haldjate alasid vaid maagide ja tehnikute eest.»

«Aga tehnikud ei pidavat ju omama maagilisi võimeid.»

«Ei omagi, aga nad on pisut erinevad teistest Maailma inimestest, neil on teistmoodi mõistus või aru ning Piiriloits teeb vahet nendel ja teistel inimestel...»

«Ma ei mõista,» raputasin pead.

«Aa,» alustas ta seletust: «Tehnikud tulid meie Maailma mujalt tükk aega tagasi.»

«Läbi pöörise,» küsisin.

«Ei,» vastas ta: «Nad tulid tähtedelt suure laevaga.»

«Kosmosest!» ei suutnud ma oma imestust varjata.

«Jah, kosmosest, sajandit paar tagasi. Neil oli lennul mingi õnnetus juhtunud ja nad tegid hädamaandumise siin,» ütles Aarin; «algul ei olnud mingeid probleeme, kuid siis... Siis toimus paar õnnetult lõppenud vahejuhtumit ja praktiliselt on maagid ning tehnikud omavahel sõjas seniajani. Paar korda on sõlmitud midagi vaherahu taolist, kuid need ei kestnud eriti kaua... Ega tehnikud omavahel ka päris üksmeelel olnud, mõni aeg pärast maandumist eraldusid neist sepad. Sepad on rahumeelsed inimesed, kes kasutavad oma oskusi vaid rahumeelsetel eesmärkidel. Nad teevad põllutööriistu, kärusid ning palju muud kõigile kasulikku ja vajalikku.»

«Kas tehnikute maailma rahvas kadunud kosmoselaeva otsima ei ole hakanud ja kas siia sattunud tehnikud ise kuidagi oma rahvaga kontakti võtta ei saanud,» küsisin.

«Ma ei usu, kas keegi teab, et nad on siin Maailmas või hooliks neist piisavalt, et neid üldse otsima hakata. Niipalju, kui esimestest kokkupuudetest maagid informatsiooni said, olid need tehnikud, kes meie Maailmas maandusid, põgenenud oma hävinevast maailmast.»

«Ja siis nad hakkasid hävitama seda maailma siin?»

«Ei, see ei ole tehnikute viga. See on...» ta jäi järsku vait.

«Jah?»

Vaatasin talle küsivalt otsa, kuid ta pani sõrme vaikimise märgiks suule ja näitas teise käega meist pisut eemal asuva metsatuka suunas...

***

Mitte kaugel meist nägin ma kõige kaunimat olevust siin ilmas. Ma tahtsin vaid paigal seista ja alluda selle lendava olevuse tahtele... Seda vähemalt seni, kuni ma domineeriva võõra mõtte oma peast välja lülitasin ning asju veidi teise pilguga suutsin näha. Trahen ja Aarin seisid lummatuna minu kõrval, silmad haldja poole suunatud. Haldjas oli kaunis valges hõljuvas kleidis naine, suured valged graatsiliselt liikuvad tiivad ta seljal vaid rõhutasid tema ilu. Ta helesinised silmad jälgisid meid pingsalt.

«Lase nad lahti,» ütlesin talle.

Ta oli üllatunud -- nagu kõik, keda ma olin seni kohanud, et ma omasin maagiat, ning et see oli ka piisavalt tugev tema lummuse võitmiseks.

«Oo, tugev maag on saabunud,» ütles ta meloodilise veesulinat meenutava häälega. «Ma pean sellest ette kandma!»

Ma nägin, kuidas ta hakkas loitsima ning tekkiva pöörise esimesi märke, kuid ma ei kavatsenud niisama oodata. Ma suunasin oma mõtte tema pöörise tekitamisele vastu ning juba põimunud maagialindid lagunesid mu mõtte puudutusest. Nüüd olin ma teda tõeliselt üllatanud...

«Sa ei ole tavaline maag, sinu maagia on tugevam, teistsugune... Sa oled... Rohelised silmad... Oh, isand vabanda oma teenri julguse üle, vabanda ja anna andeks minu viga! Ma viin teid koheselt Haldjalinna. Me oleme juba kaua oodanud teie saabumist.» Ta lendas lähemale, maandus ning põlvitas minu ette.

Nüüd olin juba mina see, kes oma üllatust ei suutnud varjata. Ma polnud osanud arvata, et ka haldjad mu niisama lihtsalt oleksid vastu võtnud, nagu seda tegid Aram ja ülejäänud maagid peale mu eelnevat kontrollimist. Aga tundus, et nii see on.

Kes ma olen? Kes ma olen...

»Hea küll,» ütlesin oma algsest üllatusest võitu saades, «lase teised vabaks ja me järgneme sulle...»

«Loomulikult, isand...»

Vaevalt oli haldjas seda öelnud, kui mu kaaslased ärkasid oma lummast ning vaatasid imestunult minu ja nüüd minu kõrval rahulikult seisva haldja poole.

«Mis juhtus,» küsis Aarin imestunult.

«Tundub, et ka haldjad ootavad kedagi minusugust,» vastasin talle lihtsalt. «Me lähme temaga nüüd kaasa, kus iganes see ka poleks...» Vaatasin haldja poole ja lisasin: «Me oleme valmis nüüd minema.»

«Kas isand tahab oma saatjaid tõesti kaasa võtta?» küsis haldjas.

«Jah, ma tahan nad kaasa võtta. Miks sa küsid?»

«Üks neist on tavainimene ning teine on maagi ja tehniku järeltulija.»

Vaatasin küsivalt Aarini otsa.

«Jah, mu ema oli tehnik ja kui ilmsiks tuli, et ta on olnud koos maagiga ja et mina olen... Siis ta... Ta lihtsalt vangistati ja kui ta...» ta ei lõpetanud oma lauset.

Tema silmadesse olid tekkinud pisarad, kuigi ta nendega võitles, oli ta oma tundeid ja haavatud hinge näidanud.

Rahustasin teda: «Praegu pole see tähtis, kes kellest põlvneb ja mina ei vaja kelleltki seletusi.»

Viipasin haldja poole: «Vii meid oma juhi juurde.»

Haldjas tekitaski koheselt pöörise meie ette ja ma astusin Haldjalossi...

VI (Haldjalinn)

Tegelikult Haldjalossi ma ei astunud, vaid saabusin selle ette. Olin end igaks juhuks ka mõtetesse rünnakuks ette valmistanud, kuid seda ei tulnud. See oli pisut üllatav, sest seni oli alati mind uues kohtas rünnatud.

«Gladys saatis meile pöörisest ette kiire teate, et tuleb kõrgeid külalisi. Mina olen Reydal, kohalik käskija,» teatas pikka kasvu vanem meeshaldjas otse minu ees: «Seda kaitsepoosi pole seega vaja, te olete meie külalised, ja seni, kuni te siin viibite, olete ka väljaspool igasugust ohtu.»

Tema märkuse peale panin tähele, et mu käed olid tõepoolest pöörisest väljudes automaatselt sisse võtnud kaitsepoosi -- kergelt ette sirutatud, peopesad allapoole ja mõlema käe nimetissõrmed pisut kõverdatud. Naeratasin rääkijale ning lasksin käed alla. Ma tõesti ei tundnud mingit vaenulikkust selles kohas.

«Kasleynoth,» ütlesin, ma ei tea miks, ning kummardasin sügavalt parema käe sõrmed laupa puudutades.

Selle tervituse peale langesid millegipärast minu ümber olevad haldjad põlvili. Ma ei teadnud järjekordselt, mida teha, mu kaaslased vaatasid imestunult mind ja põlvitavate haldjate ringi meie ümber.

«Ta on tõesti tulnud!» kõlas hüüe haldjate seast.

«Ma arvan, et võite püsti tõusta,» ütlesin veidi aja pärast kogudes ja püüdes piinlikkusetunnet varjata.

«Me oleme kaua oodanud, ja lõpuks on aeg käes, et Maailm Pimedusest päästa,» teatas naisehääl mu selja tagant.

Pöörasin ringi ja nägin enda ees kummarduvat noort naishaldjat, kelle kuldkollastel pikkadel juustel oli kalliskividega kaunistatud kerge tiaara ja ta pikal valgel kleidil olid lummavad kuldtikandid. Tema tiivad olid täielikult üles välja sirutatud ning nende otsi kaunistasid vikerkaarevärvides suled.

«Haldjaprintsess...» ütlesin.

«Jah, see ma olen.» Ta seisis nüüd minu ees ja naeratas. «Lõpuks oled sa kohal.»

«Jah, mina olen kohal,» vastasin. «Aga probleem on selles, et ma ei tea, kes ma olen ja miks ma siin Maailmas olen...»

Selle vastuse peale ta võpatas ning küsis kiiresti: «Sa ei tea, kes sa oled? Sa ei mäleta? Mis juhtus?»

«Ma ei tea, ma lihtsalt sattusin kuidagi siia Maailma ning ma ei mäleta, kuidas, miks või milleks ma siin olen,» ütlesin ohkega.

Ta vaatas mind vaikides ja siis küsis: «Kas keegi on proovinud su mälestusi avada?»

«Ei... Kas see on võimalik?» küsisin lootusega hääles.

«Jah, aga see nõuab väga tugevat maagiat ja õige loitsu oskajat, et seda teha,» vastas ta.

«Kas keegi haldjatest suudaks seda teha?»

Ta vaatas mind kurvalt oma meresiniste silmadega ja ütles mõtlikult: «Mina suudaksin vist -- teiste haldjate abiga... Aga see võib olla ohtlik.»

«Miks?»

«Maagia ei peitu ainult Maailmas vaid ka igaühe hinges ning hing kaitseb aru ning mälestusi.»

«Aga kui ma püüan mitte vastu hakata,» ütlesin.

«See ei olene tahtest, see kaitse on refleksiivne... ja tavaliselt lõplik.»

«Kui mu mälu taastamine on võimalik, siis ma tahan, et seda tehtaks, ükskõik kui ohtlik see mulle ka poleks.»

«See pole ohtlik vaid sinule vaid ka teistele, kes sind püüaksid aidata. Su maagiavõimed on palju tugevamad kui haldjate omad...»

«Kuid... Ma mõistan...» ütlesin vaikselt.

«Aga me proovime seda siiski teha, sest kaalul on kogu Maailma saatus,» jätkas Printsess.

Vaatasin Printsessi ja teiste haldjate poole ning ei osanud selle peale midagi kosta. Nad olid valmis riskima oma eluga, et mind aidata... Või tegid nad seda vaid oma Maailma aitamiseks?

Kes ma olen?

Printsess pööras ringi ja vaatas lossi poole: «Lähme sisse ja räägime edasi, sinu kaaslased võivad minna oma ruumidesse, mis neile antakse.»

Ta andis mõned haldjakeelsed käsklused ja kohe hakkas minu ümber usin liikumine. Aarin ja Trahen juhatati lossi poole, kuigi tundus, et Aarin oleks tahtnud minuga jääda, ei hakanud ta haldjatele eriti vastu.

***

Järgnesin Printsessile lossi. See oli kaunis -- valged marmorseinad ja klaastornid andsid lossile õrna ning pilvesarnase ehitise mulje. Tundus, et seda polegi ehitatud, vaid ta on tekkinud sinna ühes tükis, niivõrd sujuvad olid üleminekud marmorilt klaasile. Läksime läbi suurte väravate ja esiku peasaali, mille keskel kõrgus kõrge leeniga klaastroon. Saal oli täielikult valgustatud tuhandete väikeste lampide jõul, mis mulle tundusid maagilistena. Saali põrand tundus olevat ühtne looduslik moodustis, kuigi seda ta ei saanud olla. Selle keerukas muster tekkis ümber trooni kasvama hakkavate punakate, kollaste ja heleroheliste ringide ning ukse juurest algavate valgete ja helesiniste ringide vastastikusel liitumisel, sealjuures üleminek ühelt ringilt teisele ei olnud selgepiiriline, vaid kokkusulamisele sarnaselt hägune. Saali seinu kaunistasid mitmesugused seinamaalid.

Printsess peatus saali keskel ja ütles: «Kui me püüame su mälu taastada, siis tuleb seda teha siin saalis. Loss asetseb Maailma maagia jõujoonel ja saal täpselt selle väljumiskohas. Siin on meil parim võimalus...»

«Kas teeme seda kohe?»

«Ei,» vastas ta: «Me peame selleks enne valmistuma ja see võtab aega... Homme hommikul on meil parim šanss, selleks ajaks saame kokku ka vajaliku haldjaringi...»

«Ja mida ma seni teen,» küsisin.

«Puhka ja valmista oma hing selleks ette.»

«Kuidas ma seda teen?»

«Näiteks mediteerides... Kuid ka rahulik uni on alati abiks,» vastas Printsess.

«Mida ma ütlesin, kui ma siia saabusin? Mida mu öeldud «kasleynoth» tähendas,» küsisin.

«Sa ei teagi?» Ma vist suutsin jälle Printsessi üllatada. «See on väga vana haldjate tervitus, see on teada vaid haldjatele, kes tunnevad vana keelt ja vanu kombeid, kuid tundub, et ka sulle... See kõlab tõlkes umbes nagu minu hing on teis.»

«See tuli iseenesest mulle keelele, ma ei teadnud, mida ma ütlesin ning miks ma tegin seda just siis.»

«Sa teadsid seda enne, kui mälu kaotasid,» vastas Printsess ohates.

Ta andis paar käsklust ühele saalis olnud meeshaldjale ning ütles siis minule: «Mine Leynoga, ta näitab sulle ruume, kus sa puhata saad ja teenindab sind igati.»

«Kuidas soovite, Printsess» vastasin ja kummardasin talle.

Ta naeratas, kummardas vastu ning ütles: «Homseni.»

Järgnesin haldjale mulle määratud ruumidesse. Need olid suured kõrge laega toad, kõikjal katsid seinu vaibad, mis kujutasid kauneid haldjaid mitmesugustes stseenides, põhiliselt kuskil kaunis looduses. Leyno näitas mulle kappi, kus oli riideid, mida ma saaksin kasutada ning vannituba, milles voolas soojaveeallikas.

Leyno lahkudes pesingi ennast allikas ja tundsin, kuidas vesi mulle tervistavalt mõjus. Haav õlas ning selle paranemine oli siiski mu jõudu pisut kulutanud, kuigi see oli toimunud eelmisel päeval ja vahepeal ma polnud end eriti pingutanud. Kuivatasin end peale pesemist ja riietusin haldjate riietesse, mis õnneks olid ilma tiivaavadeta seljal ja sobisid mulle nagu valatult. Valisin tavalised valged tugevast riidest püksid ning valge siidpluusi, millel olid mõned lihtsamad kaunistused käistel ja krael. Pükstele panin kitsa hõbedase rihma, mille ma samuti kapist teiste rihmade seast olin leidnud. Leidsin endale ka kerged ja väga mugavad valgest nahast kingad. Seejärel otsustasin minna välja ja jalutada, sest tegelikult oli ju alles keskpäev.

Oma ruumidest suundusin ma lossist välja. Teel kohtasin mitmeid haldjaid, kuid nad ei püüdnud mind takistada, vaid kummardasid viisakalt ja astusid mu teelt kõrvale, kuni ma nendest möödusin. Leyno, kes oli vahepeal mu toa ukse taga oodanud, järgnes mulle vaikides kõikjale.

***

Haldjate ülejäänud linn oli tegelikult mets ja see oli roheline. Seda linna oli lühidalt raske kirjeldada ning roheline oligi lähim sõna, mis seda kõige täpsemini kirjeldas. Haldjate elamud, vastupidiselt marmorist ja klaasist lossile, olid puust. Need olidki tegelikult elusad suuretüvelised puud, mille looduslikus õõnsas sisemuses olid toad, kus haldjad oma peredega elasid.

Puutüve laias alumises osas oli mitmeid ovaalseid või ümaraid avausi, mis moodustasid siis vastavalt kas ukse või aknaavad. Ukseava ees rippus tavaliselt paksem riie või riideribad, kuid tihti võis tüve kõrval näha ka luugisarnaseid ukseplaate, mille sai kergesti külmematel või tuulistel päevadel ukseava ette tõsta. Akende ees olid mäekristallist aknaklaasid, mis olid haruldaselt läbipaistvad ja ei moonutanud peaaegu midagi, kui läbi nende välja vaadata. Tüve sees oli tavaliselt kolm kuni neli eri suurusega loodusliku seinaga eristatud tuba, mis paiknesid ümber puu tsentris oleva puusüdame. Puud ise olid kõrged, tüve lai alumine muutus kõrgemale tõustes peenemaks. Puudel oli suhteliselt suur ümmargune võra, mille moodustasid pikad ja peenikesed allapoole kaarduvad oksad, mis kasvasid välja väikeste vahedega puu ülemisest peenemast tüveosast. Puude tumerohelised pikliku kujuga lehed asetsesid okstel tihedalt ja olid peaaegu käelaba pikkused.

Mind kutsuti mitmele poole puuelamutesse sisse ning haldjad olid millegipärast väga tänulikud ja õnnelikud, kui ma seda tegin. Ühes haldjakodus sõin lõunat, mõned puuviljad ja jõin mingit sorti magushaput mõdu, mida mulle kui aukülalisele joogiks pakuti. Peale seda saatis mind grupp haldjaid juba kõikjale, kuhu ma Haldjalinnas läksin. Ma ei saanud küll alati aru, mida nad rääkisid, kuid nad kõik käitusid aupaklikult ja tundus, et nad olid valmis iga minu käsku täitma.

***

Mõne aja pärast suundusin tagasi lossi, ja esimene olend, keda ma lossis nägin, kui loomulikult välja arvata kõik mu haldjatest saatjad, oli Aarin. Ta vaatas mind ning mu saatjaid imestunud pilgul.

«Tule, ma arvan, et sa tahad seda ise näha,» ütles ta.

Järgnesin talle suurde ruumi, mille seinad olid kaetud piltidega. Aarin peatus ühe suurema pildi ees, see kujutas seisvat haldjat...

...See olin mina, kui tiivad välja arvata. Riided, mis ma olin enne endale valinud, olid samasugused nagu pildil, isegi hõbedane vöö oli sarnane. Ja loomulikult rohelised silmad...

Kes ma olen?

»Kes see on,» suutsin ma vaikselt vaevu küsida.

«See on Kuningas Kes Tuleb,» kostis Printsessi vastus ukse juurest.

«See olen ju mina... Välja arvatud tiivad, neid mul ei ole!»

«Maagia teed on imelikud, see pilt on maalitud tuhande aasta eest, kui meile toodi ettekuulutus Kuningast Kes Tuleb...»

«Kas sa tahad öelda, et mulle kasvavad tiivad,» küsisin imestunult.

«Ma ei tea täpselt, kuid seegi on võimalik. Ettekuulutus on juba hakanud täide minema.»

Olin sõnatuks löödud. Nüüd mõistsin, miks kõik need haldjad mind olid saatnud ja mille pärast mu saabumine Haldjalinna nii lihtsalt oli läinud.

Kogusin end ja küsisin: «Millest see ettekuulutus räägib, kas Maailma päästmisest?»

«Jah, see on üks osa ettekuulutusest.»

«Üks osa?»

«Alguses saabub Kuningas Kes Tuleb ja ta ühendab Maailma rahvad, siis tuleb sõda Pimedusega... Ja Pimedusest võidu saamine tähendab ka Maailma päästmist.»

«Sõda Pimedusega, kes on... või mis on Pimedus?» küsisin.

«Pimedus on kurjuse kehastus Maailmas. Selle eest võitlevad mitmesugused olendid, põhiliselt mägede ja soode elanikud ning inimesed, kes on sortsluse mõju all...»

«Rahvaste ühendamine... Kas ühinevad maagid, tehnikud ja haldjad?»

«Jah,» tuli Printsessilt vastus.

«Ja miks te seni tehnikuid ja maage enda valdustesse ei lasknud?»

«Nad polnud veel valmis... Kuningas polnud veel tulnud.»

«Oot, kui ettekuulutus tehti juba tuhande aasta eest, kas seal mainiti nimeliselt ka tehnikuid?»

«Jah.»

Tuhande aasta vanune ettekuulutus, mis oli täpne, ja pilt, millel olin mina tiibadega, see kõik vajas järelemõtlemist.

«Ma lähen ja mõtisklen pisut oma ruumides.»

«Kuidas isand soovib,» ütles Printsess vaikselt.

Õhtu möödus vaikselt, istusin oma toas ja mõtlesin kogu oma Maailmas oldud aja üle järele. Hakkas hämarduma, sõin pisut ja heitsin magama. Unes nägin, kuidas mulle tiivad kasvavad ning kukkumist sügavasse musta kuristikku.

VII (Ärkamised)

Ärkasin, ehmatades unest just enne, kui kuristiku põhja puudutasin. Väljas oli valgeks läinud. Pesin end, korrastasin pisut välimust ja läksin oma toa rõdule. Vaade oli kaunis, kogu Haldjalinn oli oma looduslikus roheluses näha. Alla vaadates nägin, et lossi ette oli kogunenud päris palju uudishimulikke haldjaid, kes vist ootasid minu kui võimaliku ettekuulutatu nägemist. Mõne aja pärast sisenes tuppa Leyno, kes tõi mulle kerge hommikusöögi ja teatas, et mind oodatakse peagi troonisaali.

Olin küll ajaliselt piisavalt maganud, kuid välja puhanud ma ei olnud, eelmiste päevade sündmused olid mu meelt palju ärritanud. Riietusin taas haldjate riietesse, samadesse, mis eelmisel päevalgi ja läksin lossi peasaali.

Tundus, et kõiki haldjaid siiski lossi sisse ei lubatud. Tühjades koridorides saatis mind algul vaid Leyno, kuid teel saali poole ühinesid ka Aarin ja Trahen koos oma saatjatega. Saali oli kogunenud juba kümme haldjat ja Printsess, kes istus oma troonil. Minu sisenedes Printsess tõusis ja kummardas mulle viisakalt, ka teised haldjad kummardasid. Kummardasin neile käsi südamel viisakalt vastu, see tundus mulle antud olukorras pisut õigema tervitusena, kui mu eelmise päeva esimene kõiki üllatanud tervitus haldjatele oli olnud.

«Kas oled valmis,» küsis Printsess pikema jututa.

«Jah, mida ma tegema pean?»

«Istu troonile.»

«Aga...» alustasin.

«Nagu ma eile ütlesin on see Maailma maagia jõujoone väljumiskohal,» katkestas Printsess mind viisakalt ja naeratas. «Ära muretse, ma tõesti loodan, et me suudame su mälu taastada ning midagi halba ei juhtu...»

Mulle meenus uni kuristikust, kas see oli olnud enne millestki halvast? Istusin siiski troonile ja haldjad moodustasid selle ümber ringi. Printsess astus minu ette ja asetas oma käed mu meelekohtadele. Ta oli kaunis -- isegi, kui tal oli murelik nägu...

Siis vajusin ma musta kuristikku...

***

Ärkasin oma tuttavas Haldjalossi toas, vaatasin tükk aega oma toa kõrget lage, tahtmata end pisutki liigutada, mu pea valutas kõvasti. Püüdsin meenutada, mis oli juhtunud. Maailm, Printsess, mälu taastamiskatse ja siis kuristik... Ma olin teadvuse kaotanud...

Ma ei tea ikka, kes ma olen ja miks ma siin olen...

Tõusin voodist ja riietusin aegamisi -- keegi oli vahepeal mu lahti riietanud. Väljusin toast ning ukse taga põrkasin peaaegu kokku Leynoga, kes mind nähes põlvitas ja hüüatas:

«Isand te olete tagasi!»

«Ma pole kuskil käinudki,» vastasin suhteliselt tõredalt, mu pea valutas ikka veel ning see mõjus mu tujule halvasti.

«Aga te kaotasite teadvuse, kui Printsess püüdis teie mälu taastada. Ja see oli juba viie päeva eest...»

See oli üllatus, viis päeva ja ikka pole mulle midagi oma eelmisest elust meenunud.

«Vii mind Printsessi juurde,» käskisin.

«Jah, isand. Ta on hetkel muusikaruumis, palun järgnege.»

Muusikaruum oli kõrgel, ühes lossi suuremas klaastornis. Sinna minnes läbisin kümneid tubasid, üks kaunim teisest, läksin üles mitmetest treppidest ja imetlesin kõrgelt lossiakendest avaneva vaate ilu. Ruum oli ümar, tingituna torni kujust. Seal ei olnud ühtegi mulle nähtavat muusikariista, kuid siiski kõlas ruumis ilus ja värvikas muusika. Printsess istus avatud akna ees oleva punasest puidust laua taga ja kirjutas midagi. Mind nähes ta tõusis ning lausa jooksis mu juurde.

«Kuidas sa end tunned,» küsis ta mu kätest kinni võttes.

«Mitte eriti hästi, mu pea valutab,» vastasin kohmetult.

«Kas sulle on midagi meenunud?»

«Ei, ma ei suuda ikka meenutada midagi, mis juhtus enne mu siia Maailma saabumist.»

«Ma kartsingi seda,» ütles ta lõpuks.

«Miks,» küsisin vaikselt.

«Sest sa ei ole ju tegelikult meie maailmast ning selle maagia meie kaudu ei toimi sinule nii tugevalt ja sellel, et sa midagi ei mäleta, võib olla ka mingi põhjus...»

See toimus hetkega, ta kummardas mu poole, põimides käed mu ümber ja suudles mind. See oli midagi erakordset, ta huuled avasid mu olemuse, minu hing lendas ruumis oleva muusikaga kaasa, ma vaevalt tundsin ta sooja keha surutuna enda vastu...

...Ja järgmisel hetkel lebasin ma selili põrandal, Printsess kummardumas üle minu, suu ütlemas arusaamatuid sõnu... Kogu mu keha oli justnagu tules. Läks veel pisut aega ning valu mu kehas taandus, mind kanti tornist alla, arvatavasti minu ruumidesse. Kuskilt mu kõrvale ilmunud Aarin kasutas vist oma Parandusloitsu, kuid seda kõike nägin ma juba läbi udu. Ma tean, et armastus rabab jalust, kuid see oli liig, suutsin mõelda veel enne, kui kõik vaikusesse kadus.

***

Ärkasin taas oma toas, seekord olid mu kõrval Printsess, kes mu kätt hoidis ja Aarin, kelle käed mu rinnal olid. Püüdsin naeratada, kuid see vist ei tulnud kuigi hästi välja. Printsess oli nutnud ja Aarin paistis väsinuna.

«Kui kaua seekord,» suutsin oma kähedast kurgust vaevukuuldava küsimuse välja meelitada.

Printsess naeratas mulle: «Seekord vaid päev. Aga juhtus midagi muud... Pilt Kuningast Kes Tuleb kujutabki sind. Sa saidki oma tiivad...»

«Mi...» katkes mu küsimus.

Alles nüüd tundsin oma kehas midagi uut, see oli imelik tunne. Selg oli pisut tuim ja ma tunnetasin oma uusi kehaosi, tiibu, selgelt. Ma ei olnud seda tunnet ärgates kohe märganudki, kuid nüüd oli see uudne tunnetus rabav.

Tiivad? Kes ma olen, mida ma teen?

»Muusikaruum on samuti maagia sõlmpunkt ja hetkel, kui ma sind suudlesin, vallandus sinus peidus olnud maagia... Ja tulemuseks on see, et sa oled peaaegu haldjas... Ja see, et sa kindlalt oled Kuningas Kes Tuleb...» Printsess pühkis paar pisarat oma põselt ja naeratas mulle.

«Kuid ma ei ole...» alustasin taas, kuid ei suutnud tegelikult rohkem midagi öelda. Ma ei teadnud mida öelda... Mulle tekkinud tiivad olid midagi sellist, mis üllatasid mind siin Maailmas senikogetust kõige rohkem.

«Joo,» ütles Aarin ja ulatas mulle klaasi selge veega, «sa peaksid midagi sööma, kuigi tiivad on kasvanud maagia toimel, ei tähenda see mitte seda, et keha ei vaja taastumiseks energiat.»

Kohe avanes uks nagu märguande peale ning paar haldjat tõid sisse kandikud toiduga. Naised hakkasid mind kahekesi toitma.

VIII (Tiivad)

Järgmine päev algas mul riietumisega -- kui sul on tiivad ja need on pealekauba veel suured, siis pluusi selgapanemisega on üksi üsna raske toime tulla. Eriti veel, kui kasutada pluusi, millel pole tiivaavasid, kuid ma püüdsin seda siiski ekslikult teha. Õnneks saabus peagi Printsess, kes tõi mulle uued pluusid, vestid, jakid ja muu vajaliku.

«Hommikust,» ütles ta uksel peatudes ja naeratas: «Sul on väga ilusad tiivad.»

«Kui see on kompliment,» vastasin: «Siis ma tänan. Aga need tiivad on väga ebamugavad, eriti veel, kui ma nendega midagi peale ei oska hakata.»

Ta naeris: «Sul tuleb nüüdsest tõesti palju harjutada, eriti lendamist.»

«Oh, lendamine. Ma arvan, et mulle see meeldib. Aga mitte praegu, sest praegu on mul isegi käimisega raskusi.»

Tõepoolest, uute tiibadega oli raske käia. Mu tasakaal oli täiesti paigast ära -- kuigi tiivad ei tundunud rasked, paiknesid nad siiski harjumatult kõrgel ja olid suhteliselt suured, muutes sellega mu tasakaalu ja üldse ruumitunnetust. Loomulikult ei osanud ma veel täielikult kontrollida kõiki uusi lihaseid, mis tiibade liikumist ja asendit juhtisid. Kuidagi suutsin ma end siiski vannituppa saada, sellele aitas palju kaasa Printsess, kes mu tiibu kinni hoidis ja mind niimoodi toetas.

Samal ajal, kui ma ennast ja oma tiibasid peeglist vaatasin, silus Printsess harjaga mu tiibu.

«Kas kõik haldjad oskavad lennata,» küsisin.

«Ei, lapsed ja noored ei lenda. Kui haldjas sünnib, on ta peaaegu tiibadeta, umbes viieteistkümne kuni kahekümne esimese aastaga arenevad need täielikult välja, kuid kandma suudavad nad hakata alles siis, kui too on täisealiseks saanud.»

«Ja millal see on?»

«Tavaliselt kahekümne viie kuni kolmekümneaastaselt on haldjates piisavalt jõudu ja maagiat, et tiivad neid korralikult kannaksid, aga teatud vahemaid suudavad liuelda ka nooremad. See on väga individuaalne...»

«Kas sellest võib järeldada, et lendamine ei olegi ainult tiibade liigutamine, vaid see on kuidagi ka maagiaga seotud,» küsisin imestunult.

«Oo, jah. See on üks tugevamaid maagia liike. Haldjatele on maagia antud niimoodi, et selle peale me lennates tegelikult ei mõtlegi... See tuleb meie hingest ja Maailmast.»

Vaatasin uuesti peeglisse, mu tiivad olid valged, välja arvatud tiivaotste suled, mis särasid kõigis vikerkaarevärvides. Need suled olid samasugused nagu Printsessi tiibadel.

«Need suled,» osutasin oma tiibade värvilistele sulgedele: «Miks nad sellised on? Peaaegu kõigil teistel haldjatel, keda ma kohanud olen, on tiivad üleni valged...»

«See on kuninglik märk,» vastas ta. «Korraga saab olla Maailmas vaid üks paar selliste tiibadega haldjaid.»

«Mida? Sa tahad öelda, et mina... Ja sina... Sinuga...»

«Jah, meid on paari pannud Saatus ja Maailma maagia. Ma armastasin sind vist juba enne, kui sa tulid Haldjalinna...» Seda öelnud suudles ta mind.

Mõne aja pärast küsisin: «Mida ma nüüd siis teen?»

«Sa peaksid lendamist proovima, see on imetore,» ütles ta naerdes.

***

Lendamine ei olnudki kõige raskem: tiivasirutus, taktis tiibade liigutamine, kerge tõuge ja juba ma lendasingi. Enne möödusid mõned päevad, mil harjusin oma tiibadega -- harjutasin, kuidas käia, joosta ja teha lühikesi liuglemisi nende abil.

Probleemiks oli algul õigesti maandumine. Peale mitut ebaõnnestunud katset Haldjalinnast eemal rohuväludel õnnestus mul siiski lõpuks korralikult jalgadele maanduda ning inertsist mitte pikali kukkuda.

Järgnevatel nädalatel harjutasin lendamist iga päev. Suutsin lennates teha päris keerulisi trikke, isegi kukerpallid, saltod ning pikeerimine tulid mul korralikult välja ja mitte palju halvemini, kui mind treenival Leynol. See, et ma olin suutnud lendamise omandada nii kiiresti, üllatas kõiki haldjaid ja mind ennastki.

Lisaks lendamisele harjutasin veel käsitsivõitlust, mis tiibadega hoopis teistsugune oli kui nendeta. Tiivad tõid lähivõitlusesse sisse nüansse, mida ma isegi aimata polnud osanud. Samuti õppisin mõõga käsitlemist nii maal kui ka õhus. Tuli välja, et ka võitluskunste peab oskama, sest ainult maagiaga ei suudaks ma end kaitsta, kuna leidub maagiale immuunseid vaenlasi.

Haldjate tavarelvadeks olid mõõk ja/või pistoda ning kerge piik. Mina valisin kohe ainult mõõga, selle kasutamine tundus mulle sobivat kõige paremini.

Pimeduse jõud, millest mul Printsessi ja teiste haldjatega oli vahel juttu olnud, koosnesid mitmesugustest olenditest ja loomadest ning omasid samuti midagi sarnast maagiale -- sortslust. See oli Pimeduse tööriist, see hävitas kõik hea. Tavalised inimesed, kes sattusid sortsluse mõjuvälja, muutusid tahtejõuetuteks Pimeduse teenriteks. Sortsid, sortsluse põhikasutajad, olid aga pisut inimest meenutavad olendid, kes elasid mägedes või soistel aladel, neil on suured silmad, teravad hambad ja hall nahk. Kõikjal pimeduse aladel elasid ka mitmesugused loomad -- vargid, tiigrid ja puumad, keda sortsid oletatavasti treenisid võitlusloomadeks oma rünnakrühmadesse ja eelvägedesse.

Pimeduse jõudude keskus, Must Loss, paiknes mägedes nende pealinnas Farndahlis. Väga vähe oli sellest linnast teada, vaid üksikud olid nii kaugelt Pimeduse aladelt tagasi tulnud. Veel vähem oli neid, kes piisavalt kaua elusana püsisid, et sellest midagi ka rääkida.

Aariniga rääkides sain teada, et maagid pole sortslusega peaaegu üldse kokku puutunud. See tulenes tõenäoliselt sellest, et maagide ja sortside vahel paiknesid haldjate valdused ning haldjate Piiriloits, ja loomulikult ka haldjad ja piirialade inimesed, olid seni suutnud vastu panna sortsluse ja Pimeduse pealetungile.

Uurisin lähemalt kogu Maailma kaarti, mille olin Haldjalossi raamatukogust leidnud. Pimeduse alad paiknesid mägistel ja soistel aladel haldjate valdustest põhja pool. Haldjate ja Pimeduse alasid lahutasid laiad stepid, kus jutu järgi midagi peale kidura rohu ja väiksemate puude ei kasvanud ja kus väidetavalt sortslus ning ka maagia ei olnud eriti tugevad.

Kuid viimasel ajal oli Pimeduse jõud hakanud liikuma lõuna poole ja sellega kaasnes ka maastiku aeglane muutus -- sood ja rabad tungisid piirialadele lähemale. See oli Pimeduse esimene märk, teine oli muutuv ilmastik. Üha tihedamini tabasid haldjate alasid tugevad äikesevihmad ja tormid ning talved muutusid üha pikemaks ja külmemaks.

Viimaste aastate jooksul olid Haldjad ning piirialade inimesed tõrjunud tagasi juba mitmeid rünnakuid ja seda raskete kaotustega. Nagu ma hiljem teada sain, kaotas Trahen ühe sellise Pimeduse jõudude rünnaku tõttu vanemad. Peale seda ta tõotas, et võitleb Pimedusega, kuni see on võidetud või ta ise sureb. Kui mina temaga maagide juures kohtusin, oli ta parajasti oma uue sõjakirvega Seppade juurest tulnud ja peatunud ajutiselt Tregonis. Ning siis, kui Aram oli otsinud teejuhti haldjate aladele, oli ta olnud nõus selleks hakkama, kuna ta nagunii pidi siia naasma.

***

Õhtud veetsin alati Printsessiga, rääkisin temaga kõigest. Õigemini tema rääkis ja mina kuulasin, sest mu mälu ei olnud ikka veel taastunud ning mul oli palju õppida Maailmast, kuhu nüüd kuulusin. Printsess hakkas mulle haldjakeelt õpetama ja selle õppimine läks lihtsalt. Sõnad, mis ta mulle õpetas, jäid kergesti meelde ning grammatika tuli nagu iseenesest. Vahel kasutasin sõnu, mida ma Maailmas olles polnud õppinud, kuid teadsin siiski nende tähendust. Sellistel puhkudel tundus, et mu mälu on mälestuste suhtes väga valiv...

***

Saabus suve lõpp ning saagikoristusaeg oli juba täies hoos. Haldjad varusid aitadesse puuvilju ning vilja, kogusid mett ja tegid mahla ning veini.

Kuid Haldjalinnas ei valmistutud ainult talveks, valmistuti ka sõjaks Pimeduse vastu. Eelmistel talvedel oli üha tugevamate jõududega rünnatud haldjate piirialasid. Viimasel talvel oldi päris lähedal sellele, et osa Pimeduse vägedest oleks kaitsest läbi murdnud ning Serendali, Haldjalinna ennast, rünnanud.

IX (Kuningas)

Sel aastal algasid Pimeduse käsilaste rünnakud juba hilissügisel, esimeste suurte vihmade ajal. Tundus siiski, et need olid alles esimesed luureretked, nägemaks, kuidas haldjad on end Pimeduse jõudude rünnakute vastu ette valmistanud. Rünnati tavalistelt piirialade külasid ning seda tehti suhteliselt väikeste gruppidega. Meie õnneks oli piiriloits haldjaid alati ette hoiatanud ning seni oldi alati valmis nende vastu võitlemiseks.

Rünnakutest võtsid tavaliselt osa paar sortsi, kümmekond inimest, samapalju mitmesuguseid Pimeduse kiskjaid ning viis või kuus varjusõdalast -- Pimeduse eliitvõitlejat, kes olid haldjamaagia suhtes peaaegu immuunsed ja kes omasid tänu oma suurele kehale ka tohutut jõudu. Varjusõdalased olid pikkade teravate ja raudkõvade küünistega lõppevate kätega ning suure kiskja peaga, nende keha kattis tihe lühike must karv ja neil olid tiivad. Kuid tiivad ei olnud neil sellised nagu haldjatel, need olid rohkem sarnased nahkhiire tiibadele ning tiibade otstes olid mürki eritavate näärmetega küünised. Nad ei kasutanud mingeid relvi -- nende käte, jalgade ja tiibade küünised ning kihvad olid piisavad, et tekitada kaost tavainimestest võitlejate seas, ning ega haldjadki üksi nende elajaliku jõu vastu ei saanud.

***

Ma ei olnud seni veel ühestki kaitselahingust osa võtnud, nende algust hoiti millegipärast minu eest saladuses. Sain tavaliselt alles mõned tunnid hiljem teada, et oli toimunud lahing, siis saabusid ka raskemalt haavatud Haldjalinna ravile.

Rünnakujärgsetel päevadel käisin linnas ringi ja rääkisin kaitses osalenud haldjatega, püüdsin nendelt teada saada Pimeduse käsilaste strateegia üksikasju ning midagi üldist nende erinevate gruppide ründestiilide kohta. Kuid mitte alati ei saanud ma oma teavet, vahel tuli mul lihtsalt toas olla ja abitult pealt vaadata, kuidas haldjast elujõud kaob.

Torke-, lõike- ja rebimishaavu oli lihtne tervendada -- Verekivi ning Parandusloits olid väga efektiivsed ja kiired meetodid ka raskemate haavade parandamise puhul. Hoopis teine asi oli mürgitatud haavade ravimine; varjusõdalased ei olnud pärit sellest Maailmast ja selle maagia oli nende mürgi vastu peaaegu võimetu. Keeruliste ja tohutult energiat nõudvate loitsudega tuli kõigepealt mürk haavatu kehast eemaldada ning alles seejärel võis Parandusloitsul mingit lootust olla, Verekivi aga oli kasutu, sest kaotas mürgiga kokku puutudes oma raviva toime. Mürgitatud raskete haavadega patsientide suremus oli üheksa kümnest...

***

Ühel päeval ma ei suutnud enam oodata.

«Mind ei ole kuningaks pühitsetud, minuga käiakse kuninglikult ümber, kuid seda ainult siis, kui haldjatele sobib,» ütlesin Printsessile, kui me peale mu järjekordseid lennutreeninguid kahekesi lossi poole kõndisime.

«Mida sa selle all mõtled?»

«Pimeduse rünnakuid, mind pole kunagi kaitsesse kaasatud...»

«Sa ei ole veel võitluseks valmis, Pimeduse sõdalastega võitluseks peab rohkem kogemusi olema.»

«Aga mul on ju kogemusi, ma olen kogu aeg harjutanud nii lendamist kui ka mõõgavõitlust. Ja mul oli võitluskogemusi ka enne mälukaotust, seda olete nii sina kui ka Leyno tähele pannud ja öelnud...»

«Jah, kuid...»

«Kui ma praegu valmis pole, mis siis veel saab, kui Pimeduse peajõud ründama hakkavad või kui Haldjalinna ennast rünnatakse?» küsisin lõpuks.

Selle peale ei ütelnud Printsess midagi.

***

Mõne päeva pärast äratati mind keset ööd, Printsess seisis uksel täies lahinguvarustuses: vööl kuldne mõõk, juukseid katmas kiiver ning keha varjatud kerge hõbedase turvisega.

Mõistsin kohe, mis oli toimunud ning väsimus oli koheselt kadunud, see asendus ootusärevusega. Riietusin Printsessi abil kiiresti oma kergesse lahinguvarustusse ja haarasin oma mõõga.

«Jäta see siia,» ütles Printsess selle peale. «Võta parem see mõõk.»

Vahepeal tuppa sisenenud Leyno ulatas mulle kuldse mõõga. See oli suurem kui Printsessi oma, kuid teguviis ning kujundus oli neil mõlemal sama. See oli Haldjakuninga Mõõk, maagiline mõõk, millest ma seni ainult jutte olin kuulnud.

«Ma ei tea ju, kuidas selle maagiat kasutada,» ütlesin.

«Mõõk õpetab sulle,» vastas selle peale Leyno.

***

Pöörispunkt asetses küla peaväljakul. Väljas oli veel pime ning taevast tibutas tasakesi külma vihma. Kohe, kui me Printsessiga pöörispunktist väljusime, tulid meie juurde haldjad ja kandsid ette hetkeolukorrast. Pimeduse käsilaste rühm oli tunni aja eest üsna lähedal Piiriloitsust läbi tunginud ning liikus nüüd küla ja haldjate valduste keskosa poole. Läksime joostes lahingupaigaks valitud koha poole. Ilm soosis meid lõksu seadmisel, kuid samas olid ründajad selle sama ilma tõttu raskemini leitavad.

Kui lahingupaika jõudsime, olid inimesed ja suurem osa haldjaid sisse võtnud kaitsepositsioonid põõsastes ning puude taga ja hetk hiljem võis kuulda Pimeduse käsilasi lähenemas. Nad polnud just kõige paremad pimeduses hiilijad ja see tundus mulle imelik... See paistis mulle lõksuna, kuid enne, kui ma midagi teha sain, ründasid kümned varjusõdalased meid selja tagant õhust. Kuigi oli pime, suutsid haldjad ka pimeduses suhteliselt hästi näha, minagi nägin hästi, kuid see ei aidanud mitte kaasa meie algsele valele positsioonide valikule alanud lahingus. Seetõttu olid varjusõdalased juba mitu inimest jõudnud tappa, enne kui nende ootamatu ilmumise üllatusmoment oli möödas ning haldjate ja inimeste vasturünnak sai alata.

Haldjate tavaline strateegia lennus olevate varjusõdalaste vastu oli üsna lihtne, kolm ühe vastu, kuid ka siis olid jõud suhteliselt tasakaalus. Peale inimeste ründamist maapinnal olidki varjusõdalased õhku tõusnud ning nüüd said neid rünnata vaid haldjad, sest inimeste vibunooled oleks võinud pimedas tabada ka lendavaid haldjaid. Tavaliselt püüdsid haldjad varjusõdalast lennuvõimetuks teha, rünnates tiibu ja siis, kui vaenlane maapinnale oli saadud, said ka inimesed neid odade ja viskekirvestega rünnata.

Võitlus ei kulgenud seekord ootuspäraselt. Lisaks vaenlase üllatusrünnaku poolt saadud edule olime valesti hinnanud nende rünnakrühma suurust ja koosseisu ning nüüd oli varjusõdalastel õhus ülekaal, kui arvestada, et tavastrateegias oli vaja kolme haldjat ühe vastu. Hetkel oli jõudude arvuline suhe enam-vähem üks ühele, mis ei tõotanud meie poolele head.

***

Olime Printsessiga jäänud võitlusvälja keskele, maapinnale, mõlemal pool meid käis äge võitlus. Ma ei saanud seda lihtsalt pealt vaadata ja kuigi Printsess kutsus mind kohe tagasi, tõusin õhku ning lendasin ühele lahinguväljal hädasolevale haldjale appi. Ta oli juba mitmest kohast haavata saanud ning varjusõdalane valmistus parajasti andma oma viimast ja tõenäoliselt hukatuslikku lööki. Ründasin varjusõdalast küljelt ning lõin mõõgaga ühe ta mürgiküünistest tiiva küljest lahti. Olin küll sihtinud tiiva keskele, et ta lennuvõimetuks teha, kuid tiivad ja loomulikult ka varjusõdalane ise, liikusid lendamise ajal üsna kiiresti. See rünnak ajas mu vastase meeletult vihaseks, ta jättis haavatud haldja ja lendas minu poole, möirates midagi oma kurguhäälitsuste poolest rikkas keeles. Ma pareerisin mõõgaga ta esimesed kiired küüniste löögid ning hoidusin järgnevate rünnakute ja ohtlike tiibade löögiulatusest eemale, otsides samas sobivat hetke vasturünnakuks.

Asi võttis halvema pöörde, kui kaks varjusõdalast ühinesid minu esimese vaenlasega ning asusid mind mõlemalt küljelt ründama. Tõusin kiiresti kõrgemale ning pikeerisin kohe kõrvale alla, lüües mõõgaga näkku ja haavates sedasi kergelt ühte mu uutest ründajatest. See taktika oli mu ründajatele millegipärast üllatuseks ja nad ei hakanud mind kohe taga ajama, seega sain lennata pisut eemale ja jälgida olukorda lahinguväljal.

Inimesed olid võitmas lahingut maapinnal. Tundus, et seekord oli Pimeduse rünnakrühmas rohkem varjusõdalasi kui teisi Pimeduse käsilasi, seda võib-olla nende liikumiskiiruse tõttu. Kas Pimeduse jõud plaanisid rünnata haldjate valduste sisealasid või üritasid nad ka edasi maagide alale minna?

Pidin jälle hakkama tegelema oma ründajatega. Nad olid oma taktikat muutnud, kaks neist lähenesid otse, samal kõrgusel minuga, kuid kolmas, peast haavata saanud varjusõdalane, tuli teistest pisut kiiremini altpoolt. Lõin oma tiivad kokku nii, et see paiskas mind saltosse taha- ja allapoole ning otse kolmanda ründaja ette, kes parajasti üles vaatas ning oli olnud ette valmistamas rünnakut altpoolt. Ta ei jõudnud isegi käsi tõsta, kui haldjamõõga ots tungis tasase sisina saatel ta rinda ning seljast välja. Liikusin kiiresti tagasi, kergelt helendav mõõk käes. Varjusõdalase must veri tuhastus sellel mõne hetkega. Surnud varjusõdalane langes kivina maa poole, teised kaks lähenesid mulle pikeerides, pikkade ja teravate küünistega käed ettesirutatud ning kihvad irevil.

Korraga tundsin endas uut jõudu. Tundsin, pigem kui nägin, kuidas mu tiivaotste värvilised suled helendama hakkasid ning mõõk käes hõõguvvalgeks muutus valgustades täielikult ümbruskonda. Minu poole lennanud varjusõdalased katsid hirmunult silmad ning taganesid Haldjamõõga silmipõletava sära eest. Lendasin kõrgemale.

...Ja siis nägin eemalt, kuidas paar varjusõdalast Printsessi ründavad. Printsessi üks tiib oli verine ja ta ei suutnud enam korralikult lennata. Mõõk oli Printsessi käest kukkunud või ära löödud ning ta oli kaitsetu mõlema vastase vastu. Ta selja taga olev varjusõdalane tõstis küünised pea kohale ning verdtarretava võidukarje saatel hakkasid need langema, andmaks Printsessile surmavat hoopi.

Loits tekkis minus nagu iseenesest ning tungis läbi mõõga otsa välja -- sinine niitpeen valguskiir lõikas Printsessi ründaja kaheks -- samas olin juba võitluspaigal ning mu helendav mõõk raius puhtalt teise ründaja pea kaelalt, kuigi too oli üritanud end kaitsta -- kasutult oma küüniseid mõõga teele pannes. Haldjamõõk oli läbinud raudkõvad küünised nagu paberi...

Haarasin haavatud Printsessi ümbert kinni ja lendasin ettevaatlikult lahingupaigast eemale. Kaks varjusõdalast, kes mind enne olid rünnanud, said tegevust haldjate lisajõudude saabumise tõttu ja võitlesid kaugemal elu eest. Seega otsest ohtu minule ja Printsessile enam polnud.

Niipea, kui me maad puutusime, tahtsin Printsessilt küsida, kuidas temaga on, kuid ta ennetas mind, öeldes: «Kui sind poleks olnud...»

Seda öelnud, võttis ta mu ümbert tugevasti kinni. Silitasin ta juukseid ja sosistasin vaikselt, et kõik on korras.

Vaatasin tagasi lahinguvälja poole, vaenlastest seisis vaid üks sorts, kes oli haldjate poolt ümber piiratud. Varjusõdalased olid hävitatud, ning haldjad, kes parajasti vaenlasi ei jälitanud ega valvanud, lendasid minu ja Printsessi poole. Meie juurde saabudes nad maandusid ja põlvitasid.

«Kraydn,» ütles üks neist haldjakeeli.

Kuningas... Aga kes ma tegelikult olen?

X (Naaseja)

Saabusin Tregoni lossi peasaali enda loitsitud pöörisega. Olin õppinud neid kontrollitult loitsima ja suutsin kohapöörist kergesti tekitada kohtadesse, mida ma tundsin. Samuti oskasin ma kasutada suurt hulka Maailmas olevaid pöörispunkte. Nendel igaühel oli oma number ehk aadress ning seda kasutades sai end loitsida igast Maailma pöörispunktist soovitud numbrile vastavasse pöörispunkti. Probleemiks oli vahest see, et pöörispunkt oli lagunenud või lõhutud ning see ei töötanud enam.

Olin astunud pöörisest välja Arami selja taga, õnneks oli ta saalis parajasti üksi, lugedes enda ees laual olevaid pabereid.

«Nad lisavad osa oma hingest,» ütlesin vaikselt.

«Mida,» küsis Aram.

«Sa tahtsid kunagi teada saladust haldjate maagia tugevuse kohta ja ei lootnud seda teada saada enne, kui haldjas ise seda ütleb.»

Aram pööras end minu poole ja ei suutnud oma imestust varjata, kuigi ta oli Aarinilt juba mu tiibadest kuulnud.

«Tiivad sobivad sulle.»

«Oo jaa. Kui sa näeksid mind ka lendamas...»

«Nii et sa oled haldjas?»

«Võib-olla olen, võib-olla mitte. Praegu ma olen, aga homset ei tea...»

«Mida...» imestas Aram niisuguse krüptilise vastuse peale.

«Ma ei ole sellest maailmast, ma ei tea mis juhtub homme. Ma kohandun, kõik muutub... Ainus, mis ei muutu, on see, et ma ei mäleta ikka veel midagi oma endisest elust -- kes ma tegelikult olen ja kust ma tulen?»

«Aga sa oled haldjas...»

Vaikisin pisut ja ütlesin siis: «Ma olen haldjatele Kuningas Kes Tuleb, see on kindel.»

«Naaseja on tagasi,» ütles Aram selle peale vaikselt.

«Mida?»

«Kuningas Kes Tuleb on Naaseja.»

«Aga nagu ma aru sain ei ole Naasejal tiibu...»

«Ka sinul ei olnud...»

«Ettekuulutus, ma tahan seda lugeda.»

«Jah, see on siin.»

Ta manas pärgamendirulli oma kätte ja ulatas selle mulle. Avasin rulli ja leidsin, et ettekuulutus oli tegelikult üllatavalt lühike -- olin oodanud, et see on palju pikem -- ja seni oli see olnud üsna täpne.

«Millal ettekuulutus tehti?» küsisin korraks pärgamendilt pilku tõstes ja lugemist katkestades.

«Umbes tuhande aasta eest.»

Samal ajal, kui tehti haldjate ettekuulutus. Järelikult pidi nendel olema sama algallikas. Kuid mis, või täpsemini, kes see oli?

«Kui sa soovitasid mul haldjate juurde minna, kas sa tegid siis seda teadmises, et ma võin saada Kuningaks Kes Tuleb?»

«Ei. Jah... Ma arvasin, et kui sa oled Naaseja, siis haldjate juures saab see tõestatud. Aga tiibu ei osanud ka mina ette aimata. Kuigi ettekuulutuses on loomulikult tiivad sees, ei uskunud keegi seda sõna sõnalt, kõik arvasid, et see on kujundlikult kirjutatud. Ettekuulutus ikkagi ja vahest on need pisut...» ta kehitas õlgu.

«Sa varjasid ettekuulutuse sisu minu eest...» ütlesin süüdistavalt.

«Sa ei küsinud seda...» pareeris ta kavalalt vastu.

«Hea küll, et ettekuulutus jätkuks õigesti, siis peaksin ma nüüd kohtuma tehnikutega ja neid liitu kutsuma. Mida sa arvad, kas nad võtavad mu hästi vastu?»

«Ma ei tea... Ma ei usu, et neil haldjatega eriti halbu kontakte oleks olnud. Aga tehnikute teod on vahel arusaamatud.»

«Kas sina sõlmid nendega liidu?» küsisin otsekoheselt.

Ta vaatas mind ja noogutas: «See liit peab sündima, muidu pole Maailmal lootust.»

«Ma lähen sinna üksi,» ütlesin kindlalt, kuna teadsin, et sarnaselt Printsessile, on ka Aram selle otsuse vastu.

«Aga see ei ole...»

«Mõistlik?» katkestasin teda.

«Jah, sa ei tea ju, kuidas nad reageerivad, nähes haldjat oma aladel.»

«Ma ei tea ka, kuidas nad reageerivad, nähes mitut haldjat oma aladel või veel hullem -- haldjat ja maagi...»

Aram mõtles veidi: «Ikkagi ma arvan, et üksi minna on ohtlik... Aga... Aga see võib tõesti olla parim lahendus, sul on võimeid, mida teistel pole... Millal sa minna kavatsed?»

«Peale pidu.»

«Mis pidu,» imestas Aram.

«Loomulikult haldjate ja maagide uue liidu tähistamise pidu, mis toimub homme,» vastasin lõbusalt.

See vastus pani Arami naeratama: «Millal teised saabuvad?»

«Nad peaksid üsna pea siin olema.»

***

Liiduleping haldjate ja maagide vahel sõlmiti kiiresti, nagu oligi olnud oodata, sest rahvaste ühendamine ju ette kuulutatud juba tuhande aasta eest... Linnas olevad haldjad olid huvi keskpunktis ja mina, legendaarne Kuningas ning Naaseja, olin rahva seas eriti populaarne. Hea meelega oleks ma demonstratsiooni linnatänavatel vahele jätnud, kuid Printsess ja Aram olid selles suhtes üksmeelel -- liitu peab näitama. Nii kuluski mul peaaegu pool päeva linnatänavatel kõndides, inimestel kätt surudes ja viisakalt kummardades tähtsatele linnakodanikele.

Oleksin meeleldi linna ja selle keskuses oleva lossiga lähemalt tutvunud, kuid vähemalt seekord ei saanud ma hetkekski mahti linna pikemalt imetleda. Siiski vilksamisi nähtud kenad kivimajad ning korralikult sillutatud tänavad jätsid mulle väga sümpaatse esmamulje. Ma lubasin salamisi endale, et kunagi, kui ajad on rahulikumad, püüan Aramilt välja suruda giidiga pika ringkäigu linnas.

Õhtusele liidusõlmimispeole olid kutsutud kõik tähtsamad maagid ja linnakodanikud, lähemate suuremate külade külavanemad ning erinevate gildide Meistrid. Mina, Printsess ja Aram koos tütre Aariniga istusime aukohtadel. Rahvas lõbutses ning nautis kindlasti ajaloolist hetke, kuid mina mõtlesin juba eelseisvale retkele tehnikute juurde.

***

Saabus kevad ning sellega algas ka uus aasta Maailmas. Hilissügisel alanud Pimeduse jõudude rünnakud olid haldjaid ja piirialade inimesi tugevasti kurnanud. Kuigi kaotused ei olnud sel talvel nii suured kui eelmistel aastatel, olid nad siiski märgatavad. Mitmed külad piirialadel olid hakanud tühjaks jääma, kuna inimesed kolisid üha suureneva ohu eest turvalisematesse kohtadesse haldjate valdustes.

Haldjate, maagide ja tehnikute vaheline liit oli kõigile vajalik, sest endistviisi jätkates saaksid Pimeduse jõud üha tugevamaks ja kurnaksid haldjaid, kuni vastupanu raugeb. Ja siis... Siis vallutaks Pimedus kogu ülejäänud Maailma.

Mina olin selle liidu keskpunktiks -- nii oli öelnud ettekuulutus. Ma ei teadnud veel täpselt, kuidas tehnikuid liitu kaasata. Nendel puudus ettekuulutus Naasejast ning Kuningast Kes Tuleb ja üldse olid nad siia Maailma sattunud suhteliselt hiljuti. Kas nad mõistavad selle liidu tähtsust ja ohu suurust, mida Maailmale kujutas endast Pimedus? Ja kuidas ma lõpetaks kiirelt ning valutult selle konflikti maagide ning tehnikute vahel, sest see oli juba mitmeid sugupõlvi kestnud vaen.

Küsimusi oli palju, liiga palju ühele inimesele... või haldjale. Kuid ma ei tahtnud ja tihti ei saanud oma muresid teistega jagada. Printsess mõistis mind ja arvatavasti ka Aram sai aru mu järgnevatest tegudest. Nad olid valitsenud oma valdusi ka enne minu tulekut -- kuid see oli enne, kui ettekuulutus täide minema hakkas...

XI (Tehnikud)

Aram loitsis mulle pöörise Tregoni lossisaalist tehnikute alale. Väljusin pöörisest ja sattusin lagedale põllule. Kaugemal paistis suur linn. Kuuest kõrgest tehasekorstnast paiskus õhku musta suitsu. Linna taga olevast mäestikust paistsid vaevalt välja kolme suurema mäe tipud. Sealt said tehnikud tooraineid oma tehastele: sütt ja eri metalle.

Kõndisin aeglaselt linnale lähemale ning varsti mind märgati sealt. Minu poole liikus mingi sõiduvahend, millel oli pool tosinat relvastatud tehnikut. Tõusin lendu ja laskusin nende masina ette, kui nad olid minu lähenedes peatunud. Tehnikud astusid sõiduvahendist välja, relvadega sihtides ja mind silmist laskmata, piirasid mu ümber. Lasin rahulikult neil end läbi otsida. Ma ei olnud mingeid relvi kaasa võtnud, kuna need oleks võinud põhjustada mu missiooni vääriti mõistmist.

Tehnikud juhatasid mu neljarattalisse, enamasti metallist sõiduvahendisse ja käskisid istuda ühele selle istmetest. Masinat liigutav mootor või mis iganes see ka ei olnud, tegi üpris kõva lärmi. Ma teadsin tehnikute oskustest vähe, sest ainukesed kontaktid nende ja maagide ning haldjate vahel olid olnud põgusad ja mitte eriti sõbralikud. Aarin, kes oli üles kasvanud tehnikute seas, oli siiski mulle rääkinud pisut nende tehnikast. Masinat, millel ma olin, kutsuti autoks.

Esimene kontakt tehnikutega toimus vaikides, mul ei olnud linna valvuritele ja kaitsjatele midagi erilist öelda. Lasin ennast linna juhatada ning lootsin peatsele kohtumisele mõne kõrgema ametnikuga.

Mind viidi üsna süngesse majja ja suleti väikesesse kongi, millel olid ühe seina asemel raudtrellid ning tagaseinas pisike trellitatud aken vaatega linnale. See polnud neist eriti vastutulelik, kuid oli siiski hea, et nad mind kohe ei olnud rünnanud. Linnas oli rahvas mu transportimist huviga vaadanud, üks laps oli isegi julgenud küsida, kas ma olen ingel. Jäin talle seekord vastuse võlgu...

***

Olin oma kongis oodanud juba mitu tundi ning keegi polnud mu juurde tulnud. Keegi polnud isegi küsinud, miks ma tehnikute juurde olin tulnud. Tundus, et nad proovivad mu kannatust; otsustasin siis pisut oma oskusi näidata. Ma ei tundnud eriti muret nende relvade pärast -- nüüd suutsin ma lendavaid metallobjekte õhus kergesti peatada, aga riskisin sellega, et mu läbirääkimised võivad raskemaks minna. Kuna midagi nagunii ei toimunud, siis otsustasin asju natukenegi kiirendada.

Lihtsa loitsu toimel vangikongi kivisein kadus ning ma lendasin oma üürikesest vangistusest vabadusse ja suundusin suure ehitise poole, kus arvasin asuvat linna valitseva organi. Põgenemist ei märgatudki kohe. Alles siis, kui rahvas tänavatel hakkas minu suunas kätega vehkima ning hüüdma, taibati vanglas, et ma olen sealt lahkunud.

Jõudsin pisut enne korrakaitsjaid suure ning esindusliku valgete marmorplaatidega kaetud seinte ja kuue dekoratiivse sambaga maja ette ning teatasin peaukse juures olnud valvuritele, et tahan kohtuda tehnikute juhiga. Valvurid ei teadnud algul, mida teha, kuid siis jooksis üks neist trepist üles ja kadus majja. Hetke pärast väljus hoonest grupp inimesi. Selleks ajaks oli mu selja taha tekkinud hulk üpris vihaseid sõdureid, kes kõik sihtisid mind oma relvadega.

Naine, kes ilmselt oli linnas juhtival kohal, tõstis käe ja hüüdis sõduritele: «Seis!»

Sõdurid kuuletusid, kuid relvi alla ei lasknud.

«Tere,» ütlesin tehnikute keeles ja kummardasin.

Tehnikute keelt oli olnud raskem omandada kui haldjate oma, kuigi ka seda keelt olin ma vist enne oma mälukaotust osanud, kuid Aarin oli selle õpetamise ja lihvimisega väga hästi toime tulnud.

Naine vaatas mind ja kummardas vastu.

«Kes sa oled,» küsis ta siis.

«Ma olen haldjas ja me peame rääkima,» teatasin lihtsalt.

Rahvas mu selja taga hakkas midagi seletama, sõdurid hoidsid mind ikka sihikul, kuid osa pööras end ringi ja moodustas rahva ja minu vahele tõkke. Osa sõdureid liikus minu ning linna valitsejate vahele.

«Haldjad ei ole siin teretulnud,» teatas naine külmal toonil.

«Ma panin seda juba tähele, aga meil on siiski vaja rääkida Maailma tulevikust.»

«Tehnikutel pole midagi vaja...» teatas naine.

«Ah... Või nii. Kas te midagi Pimedusest ja selle käsilastest teate?» küsisin.

«Ainukesed pimeduse käsilased on maagid ja neidki pole enam kauaks!»

«Selles, et neid pole kauaks, võib teil õigus olla, aga kui pole maage ja haldjaid, siis pole varsti ka teid... Ja Pimedus on tulekul.»

«Kas see on ähvardus?»

«Ei,» vastasin rahulikult, «see on fakt ja sellepärast ma tulingi teie juurde.»

Naine mõtles veidi ja ütles: «Hea küll, haldjas, me kuulame su sõnumi ära. Tule!»

Mind juhatati suuremasse ruumi. Naine ja teised hoonest enne väljatulnud tehnikud istusid ovaalse puust laua taha, mina jäin seisma laua ühe otsa juurde. Naine istus mustale kõrge leeniga metalltoolile laua teises otsas. Vaatasin pisut toas ringi, seinad olid kaetud puitimitatsioontapeediga, põrandat kattis täies ulatuses pehme hele kiudvaip, kolmest suurest aknast avanes kaunis vaade mägedele.

«Enne kui jätkame, ütle, kes sa oled,» sõnas naine käskivalt.

«Mina olen haldjatele Kuningas Kes Tuleb ja maagidele Naaseja,» vastasin viisakalt kummardades.

See pani laua ümber istuvad inimesed kihama. Tundus, et nad teadsid midagi vähemalt Naaseja ettekuulutusest.

«Ja kellega on minul au rääkida,» küsisin.

«Minu nimi on Jarel ning ma olen Tehnikute Juhatuse esinaine.»

Kummardasin ja ütlesin: «Väga meeldiv teiega tutvuda, Jarel.»

«Ma ei usu seda juttu Pimedusest ja Maailma lõpust,» vastas ta. «Ja vaevalt usub seda ka keegi Juhatuse liikmetest,» seda öeldes osutas ta laua ümber istuvatele inimestele.

«Kuidas soovite,» vastasin, «tulin paluma, et te kohe lõpetaks vaenutegevuse maagide suhtes ja saadaksite vaatlejad nii haldjate kui ka maagide alale. Vaatlejatele tutvustatakse siis praegust olukorda Maailmas ning nad saavad alustada ka liidu sõlmimise läbirääkimisi.»

«Mis liidu?» küsis Jarel vihaselt. «Meil pole mingit liitu kellagagi tarvis!»

«Ah -- selles te eksite!» hüüdsin ja loitsisin pöörise keset juhatuse lauda, sinna tekkis surnud varjusõdalane.

Efekt oli ootuspärane, inimesed hüppasid toolidelt püsti ja proovisid põgeneda koletisest eemale. Ainuke, kes seda ei teinud, oli Jarel, kuid surnukeha nähes leebus naise kogu olek. Mõne aja pärast olid juhatuse liikmed juba pisut rahunenud, kuigi seisid ikka veel lauast eemal.

«Mulle tundub, et te teate, mis see on,» tegin oletuse.

«Jah,» vastas Jarel vaikselt. «Need... Need olevused ründasid linna sel talvel. Hukkus sadu inimesi ja kahjustused olid suured.»

«Need on varjusõdalased, Pimeduse jõudude eliitsõdalased,» kaotasin varjusõdalase surnukeha laualt, «kuid Pimeduse teenreid on märksa rohkem ja Pimeduse mõjuvõim laieneb pidevalt.»

«Ning haldjad ja maagid võitlevad sellega?» küsis Jarel.

«Seni on teinud seda vaid haldjad, kuid juba on sõlmitud liit, mis kaasab ka maagid võitlusesse.»

«Millal see liit sõlmiti?»

«Eile,» vastasin ausalt.

«Ja täna tuled sa siia ning tahad, et me lihtsalt niisama sellesse liitu astuks,» ütles Jarel kerge irooniaga hääles.

«Mitte täna, aga loodetavasti lähitulevikus. Enne, kui on liiga hilja...»

«Liiga hilja milleks?»

«Et päästa Maailm ja selles elavad rahvad,» vastasin. «See, et varjusõdalased ka teid ründasid, tähendab, et nad on valmis alustama suuremat rünnakut. Nad on juba aastaid jõudu kogunud ning tundub, et sel talvel nad ründavad suuremate jõududega... Ning mitte ainult haldjate alasid nagu enne, vaid ka maage ja tehnikuid.»

«Ning milliseid tingimusi see liit sisaldab?»

«Igasugune piiramatu vastastikune abi sõjas Pimeduse vastu.»

«Me arutame olukorda ja teavitame teid oma otsustest hiljem. Kuningas, teie loal me jätkame nüüd suletud uste taga...»

Ta vajutas nupule enda ees laual, kohe sisenes ruumi kaks helerohelistes mundrites meest.

«Saatke haldjas külaliste ruumidesse ja hoolitsege, et tal seal kõik olemas oleks,» ütles Jarel meestele.

XII (Kaitseingel)

Novumist, tehnikute ainsast linnast selles maailmas, loitsisin ma pöörise Haldjalinna. Oli möödunud kolm päeva, kui ma Tregonist tehnikute juurde olin läinud. Pärast pikki kõnelusi ja vaidlusi olid tehnikud siiski otsustanud haldjate ning maagide juurde saata oma vaatlejad, andes nendele ka õigused võimaliku liidu sõlmimiseks. Ka Jarel otsustas kaasa tulla, kuigi tehnikute Juhatus oli seda otsust kõvasti arvustanud.

Printsess ootas meid oma troonil Haldjalossi peasaalis, ta oli rõõmus nähes mind ja tehnikute saadikuid. Ta tõusis ning kummardas vastavalt etiketile ja tervitas tehnikute saadikuid nende keeles. Ka tehnikud kummardasid ning Jarel vastas omapoolse traditsionaalse tervitusega. Kriitiline moment saabus siis, kui Jarel nägi Aramit, kes samuti oli Haldjalossi läbirääkimistele ja tutvumisvisiidile tulnud. Õnneks ei juhtunud midagi muud peale viisakate, kuigi pisut jahedavõitu, tervituste vahetamise.

Järgnevate tundide jooksul tutvustati saadikutele lossi ja Haldjalinna. Hiljem toimus pidulik lõunasöök ning Maailma jaoks väga tähtsad läbirääkimised võisid alata.

***

Ma ei osalenud nendel läbirääkimistel eriti aktiivselt, kuigi olin kogu aeg kohal. Ma ei olnud üks selle Maailma juhtidest, mulle oli omistatud roll ettekuulutuses, mis hakkas täide minema ning seetõttu mind austati, kuid oma seniste tegudega olin ma tõestanud oma oskusi ja see lubas teistel uskuda minusse kui ettekuulutuse poolt lubatud Kuningasse Kes Tuleb või Naasejasse ning minu nõuandeid ka arvesse võtta. Seega tegelesid liidulepingu sõlmimisega põhiliselt Printsess ja teda nõustav Haldjakogu, Aram ja tema poolt juhitav Maagia Nõukogu ning Jarel koos oma Juhatuse esindajatega.

Me olime Printsessiga tihti ja pikalt arutanud eri strateegiaid, kuidas võiks kaasata maage ja tehnikuid võitlusesse Pimeduse vastu, aga siiani ei olnud me suutnud leida ainuõiget lahendust. Vaevalt, et Pimeduse võitmiseks piisab vaid jõudude ühendamisest ja ründamisest. Oli vaja teada Pimeduse käsilaste hulka, nende paiknemist ning võimaluse korral ka nende tulevasi plaane. Selleks pidi saatma luurajad pimeduse aladele, kuid keda sinna saata? Tahtsin ise minna, kuid Printsessi ja tema nõuandjate meelest olin ma selle töö jaoks liiga tähtis -- ma ei tohtinud nende meelest riskida kogu Maailma tulevikuga. Tähtsuse kohta ma ei osanud öelda, kuid risk oli kindlasti suur. Pimeduse käsilaste vastu peetud lahingutes ei olnud ma seni küll tõsisemalt viga saanud, kuid napilt pääsemisi oli olnud üsna mitu.

***

Läbirääkimised jätkusid teisel päeval täie hooga. Ootamatult tekkis minus imelik tunne. Miski nagu kutsus mind välja. Midagi oli seal. Keegi ootas mind väljas...

«Tule,» ütles võõras hääl mu mõtetes.

Ma tõusin püsti ja teatasin, et pean väljuma Haldjalossist.

«Mis juhtus?» küsis Printsess murelikult.

«Ma ei tea, keegi on seal väljas ja kutsub mind...»

«Rünnak?» sekkus kohe Aram, haarates oma mõõga käepidemest.

«Ma ootan sind.»

«Ei, ei... Midagi muud, midagi... Head...» vastasin ebamääraselt.

Ma ei leidnud sõnu oma tunnete kirjeldamiseks, kuid ma teadsin kindlalt, et see, kes mind väljas ootas, ei olnud ega saanud kunagi olla Pimeduse käsilane.

Läksin Haldjalossist välja ning tõusin teisi järele ootamata lendu, suundudes kutsuja poole.

Haldjalinnast pisut eemal olevas metsasalus nägingi oma kutsujat. Ta oli suur valge neljajalgne olend. Tal oli pikk koon ja suured sinised silmad. Ta lakk ja saba olid hõbedased. Keset laupa oli tal käelaba pikkune otsast terav pärlmuttervalge sarv.

«Ükssarvik,» ütles Printsess mu kõrval maandudes.

«Haldjal on õigus, meid kutsutakse mõnel pool tõesti ükssarvikuteks,» ütles selle peale olend, või õigemini kujutlesin teda ütlemas.

«Telepaatia?» küsisin.

«Jah, aga ainult sina kuuled mind. Ma olen su teejuht.»

«Kuhu?»

«Õige küsimus oleks millal. Sul on siin maailmas ülesanne täita. Sinust sõltub ikka veel väga palju ja seetõttu ma pean sind õigel hetkel tagasi juhatama.»

«Tagasi, kuhu... Kes ma olen? Ütle mulle, kes ma olen?»

«Kuningas...» ütles Printsess küsiva tooniga, näol peegeldumas segased tunded.

«Ta räägib minuga.»

«Ma pole kunagi kuulnud, et ükssarvikud oleks kellegagi rääkinud...»

«Ta ütles, et vaid mina kuulen teda...» andsin lihtsa seletuse ning küsisin siis kohe üllatunult tema poole vaadates, «kas te olete siis ükssarvikutega enne kokku puutunud?»

«Seda pole kaua aega juhtunud. Kui mu vanemad veel... Ma vist nägin ükssarvikut enne seda, kui mu vanemad...»

Embasin Printsessi ja silitasin tasakesi ta juukseid. Vaatasin taas ükssarviku poole, kes rahulikult ootas.

«Ma pean minema ja temaga rääkima,» ütlesin veidi aja pärast.

«Jah, loomulikult, minuga on kõik korras. Ma...»

Panin oma sõrme ta huultele ja noogutasin mõistvalt.

Läksin ükssarviku juurde ja liikusime kahekesi mööda metsarada edasi, kaugemale Haldjalinnast.

«Kes ma olen,» küsisin uuesti.

«Ingel,» vastas ükssarvik lihtsalt.

«Ingel...»

«Jah, sa oled selle maailma kaitseingel, kuid rohkem me ei saa sulle hetkel avaldada.»

«Miks?»

«Sa pead tegema oma valikud ja sellesse me sekkuda ei saa...»

«Aga praegu, kas see pole siis sekkumine?»

«On, kuid vastane on juba reegleid rikkunud.»

«Vastane, kas Pimedus?»

«Pimedus, Kurjus... Kõigel on mitu nime, mitu nägu...»

«Miks üldse ennast näidata, miks mind kutsuda, kui mitte midagi pole öelda?»

«Kuid ma olen ju öelnud sulle palju, nüüd sa tead...»

«Mi...» alustasin, kuid ükssarvik oli juba kadunud.

***

Saabus sügis, olin olnud Maailmas aasta ning mõned kuud. Ikka veel ei teadnud ma oma tegelikku nime ega seda kuskohast ma siia Maailma sattunud olin. Ma olin maagidele Naaseja, haldjatele Kuningas Kes Tuleb või lihtsalt Kuningas ning Printsessile armastatu. Viimane tiitel kõlas mu kõrvus kui muusika ning kui ma Printsessiga koos olin, ei mõelnud ma selle Maailma raskele olukorrale ja ei tundnud puudust oma eelmisest elust...

XIII (Pühitsemine)

Ühel ilusal sügishommikul tuli minu juurde Reydal.

«Tere hommikust, isand,» ütles ta ja kummardas sügavalt mu ees.

«Tere, Reydal. Mis sind minu juurde tõi?» küsisin.

«Pimeduse vastu võitlemiseks peab meil olema juht...» alustas ta ilma suurema sissejuhatuseta.

«Kuid Printsess on ju haldjate juht...»

«Teda ei ole veel pühitsetud Maailma kombe kohaselt ja hetkel on ta seega vaid asevalitseja staatuses.»

«Miks siis teda pühitsetud ei ole?»

«Kuningas ja kuninganna pühitsetakse alati koos valitsema, me ei leidnud kuningat enne, kui saabusite teie, mu isand...»

«Tiivad...» tegin järelduse.

«Jah, Maailmas on alati olnud vaid kaks selliste tiibadega haldjat, see on kuninglik märk ja seda ei saa eirata.»

«Mina ei ole otseselt siit Maailmast pärit ja mu tiivadki tekkisid alles hiljem ning sedagi maagia toimel.»

«See ei loe, nendel on kuninglik märk ning ka kõik muu näitab, et isand on määratud olema Kuningaks.»

«Maailma päästmise ettekuulutus ja pilt Kuningast Kes Tuleb,» pakkusin.

«Jah. Ka Haldjakuninga Mõõk ja selle maagia oskamine. Ja loomulikult ükssarvik ning tema kutse...Need kõik on märgid, et Maailm on valinud teid ja on teiega, isand.»

«Ja see pühitsemine teeb meid Printsessiga haldjate valitsejateks ning meist kuningliku paari?»

«Jah, seda see teeb.»

«Võib-olla ma olen juba kellegagi paari pandud oma eelmises elus, mida ma ei mäleta, mis siis saab?»

«See ei loe, Maailma maagia ei saa eksida valides teid kahte, see liit oli ette määratud sündima...»

«Millal siis pühitsemine peaks toimuma?»

«Nädala pärast, Hingede päeval...»

«Ja Printsess, mida tema sellest arvab?»

«Tema mind teie juurde saatiski... Pühitsemisel on omad reeglid ja neid peab täitma. Minu kui Maailma Templi Ülempreestri kohuseks on see liit enne välja kuulutada ning siis Hingede päeval läbi viia teie valitsejateks pühitsemise tseremoonia.»

Ma hakkasin juba harjuma sellega, et mind koheldi kui juhti ning pühitsemine teeks mu siis lõplikult kuningaks. Ma ei teadnud tegelikult, kas ma tahan olla kogu selle Pimeduse vastu võitlemise juhiks, keegi polnud mu käest seda küsinud, kõik lihtsalt juhtus nii. Algul olid maagid mind «testinud» ja mind endist tugevamaks tunnistanud, seejärel olid haldjad mind Kuningana Kes Tuleb vastu võtnud, ning tehnikud olid samuti mind tunnustanud kui juhti. Lisaks oli ükssarvik vihjanud minu poolt tehtavatele valikutele ning mulle tundus, et ta teadis täpselt, kes ma olen ja mida ma tegema pean. Ainuke asi, mida ma ise kindlalt teadsin, oli see, et ma armastasin Printsessi kogu oma südame ja hingega...

***

Pühitsemine pidi toimuma Maailma Templis, ma ei olnud seal kunagi enne käinud ning mu esimene külaskäik sinna oli harukordne kogemus. Tempel oli ehitatud mäe sisse ning ta kujutas endast ülisuurt saali, mida valgustasid mäekülgedesse sisseraiutud aknad, mille ees olid värvilistest mäekristallidest mosaiikklaasid. Sissekäigu moodustas kõrge võlvkaar, mille sai sulgeda suurte puidust ustega. Templi keskel oli valgest marmorist altar ja selle kõrval loodusliku allikaga kaev. Juba enne templisse sisenemist olin tundnud koha tugevat maagiat, sees olles see tunne tugevnes -- maagiat võis peaaegu käega katsuda. Nagu Haldjaloss, oli ka Maailma Tempel maagia jõujoonel.

Pühitsemiseelne nädal möödus kiirelt, kohtusin vist sadade haldjate ja inimestega, keda ma isiklikult pidin pühitsemistseremooniale kutsuma -- nende seas ka Arami ja Jareliga, kui haldjate uute liitlastega. Mulle seletati veel detailselt, mis tseremoonial toimub ja kuidas seal käituma pean.

Pühitsemise päeval, kui me Printsessiga templisse saabusime, oli kogu tempel haldjaid ja inimesi täis ning suur hulk rahvast, kes polnud sisse mahtunud, pidi ootama väljas.

Me olime mõlemad Printsessiga riietatud valgesse. Sisenesime mööda haldjatest moodustunud koridori templisse ning kõndisime altarini, kus ootas Reydal koos oma abilisega.

«Me oleme kutsutud täna siia, Maailma Templisse, et määrata haldjatele nende juhid ning samas sõlmida need kaks Maailma valitut paari, et nad alati üksteist täiendaks ja aitaks,» alustas Reydal pühitsemistseremooniaga.

«Maailmal on alati vaja kaitsjaid ja kaitsjatele on vaja juhte, Maailm teeb oma valiku parimate seast ja ta ei eksi kunagi. Aastatuhandeid on Maailm valinud haldjatele kuninga ja kuninganna ning nemad on alati olnud Maailma parimad esindajad. Ees on rasked ajad ja taas on Maailm valiku teinud, ta on valinud parimad meie seast ja nemad on seda oma tegudega korduvalt tõestanud.»

Reydal võttis oma abilise käest puust nikerdatud lühikese saua, mille otsa oli kinnitatud rusikasuurune läbipaistev kristall ja osutas sellega Printsessi poole, kristall hakkas kollakalt helendama...

«Kas sina, Eriel dey Serey, oled valmis võtma endale vastutust haldjate eest selles Maailmas ning jagama seda vastutust oma Kuningaga?»

«Mina, Eriel dey Serey, tõotan Maailma loomise jõu nimel, et ma olen valmis koos oma Kuningaga juhtima haldjaid Maailma õitsengu nimel,» vastas Printsess parem käsi südamel.

Siis pöördus Reydal minu poole ja osutas mind sauaga. Kui enne oli kristall kergelt helendanud, siis nüüd selle sära lausa pimestas mu silmi. Tundus, et ka Reydal ning teised haldjad olid sellest üllatunud, siiski Reydal jätkas ja küsis:

«Kas sina... Naaseja, oled valmis võtma endale vastutust oma Kuninganna Eriel dey Serey ja haldjate eest selles Maailmas ning kaitsma Maailma Pimeduse jõudude eest?»

«Mina tõotan Maailma loomise jõu nimel, et ma olen valmis koos oma Kuningannaga juhtima haldjaid Maailma õitsengu nimel,» vastasin.

Reydal ulatas saua oma abilisele ning võttis kaevust hõbepeekriga vett. Ta tõstis peekri oma pea kohale ning veidi aja pärast hakkas vesi loitsu toimel aeglaselt peekrist väljuma ning uduna minu ja Printsessi poole liikuma, moodustades lõpuks kõikides vikerkaarevärvides säravad halod meie ümber. Me olime ka selle testi läbinud...

«Mida Maailm on tahtnud, seda oleme me teinud. Kelle Maailm on välja valinud, teda me austame. Teie kaks olete valitud ja teie kahe otsustada on meie saatus, valige oma tee õigesti ja Maailm õitseb alati. Mille Maailm on kord ühendanud, seda ärgu surelik kunagi lahutagu.»

Tõusime Printsessiga altari eest püsti, pöörasime näod ukse poole ning hakkasime Templist välja minema. Meie ette heideti lilleõisi ja haldjad oli hakanud laulma igivana laulu kuningatest ja kuningannadest, mis oli selle pühitsemistseremoonia üks osa ja selles loetleti üles kõikide eelmiste Maailma haldjate valitsejate nimed.

Templist väljudes ulatas Reydal meile meie mõõgad ja kõrvuti seistes tõstsime need endi ette ning ristasime. Kohe hakkasid need helendama ja ma tundsin, kuidas Maailma maagia meisse voolas. Vaatasin korraks kõrvale ja nägin, kuidas meie mõlema tiivaotste suled helendasid. Haldjad ning inimesed põlvitasid ja kummardasid kõikjal meie ümber, nad olid saanud oma valitsejad...

Reydal tõusis, pani oma käed meie juustele ning lõpetas pühitsemistseremoonia: «Kuningas ja Kuninganna -- te olete täna läbinud Maailma Maa, Vee ja Maagia testid, teenige meie Maailma truult ning valitsege haldjaid ja inimesi hästi.»

Printsess, nüüd juba Kuninganna Eriel, suudles mind ning kõik haldjad ja inimesed hõiskasid rõõmust. Olin õnnelik, olin oma armsamaga, kuid mul ei läinud meelest põhjus, miks ma selles Maailmas olin ja see teadmine ei lasknud mul täit rõõmu tunda ning unustada oma ülesannet siin maailmas...

XIV (Marss)

Meie saadetud luurajad saabusid Pimeduse aladelt tagasi ja tõid teavet, mida oligi karta. Pimeduse jõud olid valmistumas suuremaks rünnakuks ning nende vägede peajõud olid koondumas piirialade lähedusse. Kutsusime kokku Kolmikliidu Nõukogu esindajad ning otsustasime rünnata Pimeduse vägesid kohe. Ilm oli veel suhteliselt hea ja loodetavasti polnud Pimeduse jõud end piisavalt oma ajutises peatuspaigas kindlustanud. Selle informatsiooni saamine oli nõudnud mitme luuraja elu, kuid nüüd me teadsime, et Pimeduse väed on liikvel, nende paiknemist ja umbkaudset arvu.

Kuigi rünnaku aja muutumine mõjutas ka meie esialgseid plaane ja nõudis vägede kiiret koondamist, ei olnud see siiski kõige suurem probleem. Probleemiks oli varustus ja laskemoon, eriti tehnikutel. Tehnikute relvastumine ei kulgenud nii kiiresti kui loodetud ja nüüd oli paljudel tehnikutel puudus püsside laskemoonast. Teised ei suutnud neile piisavalt püssirohtu pakkuda, kuid ambude jaoks lisanoolte valmistamine oli suhteliselt kerge, ja kõik armeesse värvatud tehnikud omasid head ammulaskmisoskust.

Jäi üle lõplikult otsustada, kui palju keegi vägesid meie ühisarmeesse saadab. Arvuliselt elas Maailmas kõige rohkem inimesi ja maage, haldjaid oli poole vähem ja tehnikuid, kui siia Maailma kõige hiljem saabunuid, oli ka kõige vähem. Kõiki võitlusvõimelisi sõdureid ei saanud rünnakule kaasa võtta, osa pidi jääma kaitsesse ning osa reservi juhuks, kui marss meil osaliselt või täielikult ebaõnnestub... Umbes pooled kõikidest sõduritest pidid moodustama Maailma Valguse jõudude esimese liitarmee, mis Pimeduse aladele läheb.

***

Peale piisavaid ettevalmistusi hakkasime oma vägesid koondama Piirialade küladesse. Maagid saabusid sinna oma loitsitud pööristega, tehnikuid aga abistasid reisimisel haldjad.

Vana vaen ei olnud kerge ununema, tihti oli kokkupõrkeid tehnikute ja maagide vahel, õnneks polnud tülid väga tõsiseks läinud, haldjad hoolitsesid korra eest eeskujulikult...

Haldjalinnast ja mujalt haldjate valdustest tuli kokku kakskümmend tuhat haldjat, maage oli ligi kaheksa tuhat ja tehnikuid oli kokku viis tuhat. Vägede põhiosa moodustasid siiski inimesed, peamiselt haldjate ja maagide alade inimesed saatsid sõtta viiskümmend seitse tuhat sõdurit.

Haldjad olid meie armee õhuvägi, võitluseks põhiliselt varjusõdalaste vastu, kuid paljud haldjad olid ka sõjamaagidena maapinnal võitluseks valmis. Maagide ülesandeks oli võidelda sortside ja nende poolt mõjutatud inimestega. Tehnikud olid meie armee kauglaskuriteks oma püssid ja ambudega ning ka raskerelvastuse käsitlejateks. Tavainimesed moodustasid jalaväe ning olles arvukaim grupp meie armees jagunesid ka nende ülesanded mitmeti: vibukütid, odamehed ja piikide, mõõkade ning odakirvestega lähivõitluse oskajad.

***

Marss Pimeduse aladele algas täpselt kuu aega peale minu Kuningaks pühitsemist. Ma olin jaganud armee viieks osaks, seda kiiremaks organiseeritud rünnakuks rivistumise eesmärgil. Kuna armee ei kasutanud teid, siis oli see liikumiseks sama kiire viis, kui ühes kolonnis liikumine, kuid taktikaliselt andis ta palju juurde vägede liikuvusele ja reageerimisvõimele lahinguolukorras.

Ettevaatusabinõuna selle eest, et Pimeduse väed meie liikumisest aimu ei saaks, paigutasin igale poole ümber armee väikesed haldjate salgad. Nende ülesandeks oli valvata, et Pimeduse luurajad ei pääseks meie armee lähedale. Abiks oli Piiriloitsu väiksem variant, mis ümbritses meie armeed, hoiatades kõigi eest, kes üritasid sellest läbi tulla.

***

Peale kiiret päevast marssi otsustasime lõpuks armeega laagrisse jääda. Luurajad leidsid soiste alade keskelt suurema kuiva ala, kuhu kogu meie armee hästi mahtus ning oli samas kaitstud ka võimaliku üllatusrünnaku eest.

Koht oligi strateegiliselt hea ja nii jäimegi oma armeega sinna peatuma. Ma ei lubanud süüdata lõkkeid toidu valmistamiseks ega enda soojendamiseks, sest need oleksid antud maastikul kaugele paistnud ja meie armee asupaiga Pimeduse jõududele reetnud. Andsin käsu laagri kaitsmiseks loitsuga ja paigutasin mitmed valvesalgad laagri ümbrust patrullima, et ära hoida ootamatusi.

Peale laagri püstitamist õhtustasime armee juhtidega ühises telgis ja arutasime veelkord läbi erinevad strateegiad, mida võitluses Pimeduse vastu saaks kasutada. Päike oli juba ammu loojunud, kui me oma telkidesse magama läksime.

***

Vaevalt olime Erieliga oma telgis jõudnud pea padjale panna, kui kõlasid häiresignaalid. Laagrit rünnati mitmelt poolt. Kartes halvimat, tõmbasin kiirelt riided ja turvise selga, haarasin oma mõõga ning tormasin välja võitluse suunas. Õnneks polnud ründavad Pimeduse jõud suured ja mingeid probleeme laagri kaitses polnud. Läksin lähima läbimurdepaiga poole, kus parajasti oli võitlus lõppemas, vaid paar vaenlast võitles meie laagri ülekaalukate jõudude vastu.

Nägin, kuidas Trahen oli ühe Pimeduse inimestest nurka surunud ja valmistus tollele viimast lööki andma.

«Trahen!» hüüdsin ma, «Ära tapa teda, meil võib teda veel vaja minna!»

Trahen langetas oma kirve ja taganes, olles valmis end kaitsma võimaliku rünnaku eest.

«Kas sa suudad ta mõtetesse tungida ning temalt mingit teavet kätte saada?» küsisin lähenevalt Aarinilt.

«Ma ei tea, inimmeel on tavaliselt liiga raske täielikuks kontrollimiseks, kuid Pimeduse käsilastel on oma tahe murtud...» ütles Aarin ja astus vangile lähemale.

Vang paljastas oma hambad ja üritas Aarinit rünnata, kuid loitsisin kiiresti seina nende vahele. Vang peatus keset hüpet, põrgates vastu nähtamatut seina. Ümbritsesin ta igalt poolt seinaga, et ta end enam liigutada ei saaks.

«Proovi nüüd,» ütlesin Aarinile.

Aarin asetas oma käe vangi laubale ja sulges täielikult vangi meeltele keskendudes silmad.

«Temast on raske midagi välja lugeda, kõik on nii segane,» ütles Aarin mõne aja pärast: «Teda võib nüüd küsitleda... Ta segipööratud ajudest võib midagi kätte saada, aga ma ei saa garanteerida selle täpsust...»

«Mis on su nimi?» küsisin vangilt.

«Krehtsun,» vastas too aeglaselt, surudes selle nagu vägisi läbi hammaste.

«Ütle meile oma tegelik nimi,» sekkus Aarin käskivalt.

«Sss... Ssinn... Sindai,» suutis vang lõpuks öelda.

Aarin hoidis ikka veel kätt Sindai laubal ning ta pingutas silmnähtavalt, et oma kontrolli vangi meelte üle alal hoida.

«Millal teie põhijõud haldjate piire ründavad?» küsisin siis raskema küsimuse.

«Seitsme käigu pärast...»

Seitse päeva -- see oli üllatav, sest seni olime arvanud, et Pimeduse jõud alles kogunevad ja nad pole valmis nii kiiresti ründama.

«Kui palju on vägesid ründamas?»

«Ma ei tea... Palju, väga palju.» vastas vang.

«Kes rünnakut juhib?» küsis Eriel ootamatult.

«Must Ingel... Xan Must!» hüüdis vang järsku ning ta silmad läksid suureks ja ta nägu tõmbus kaameks.

Aarin tõmbas käe ta laubalt ja hüppas eemale, peaaegu samal hetkel hakkas Sindai meeleheitlikult karjuma.

«Ta sureb,» ütles Aarin õudusega.

«Kuidas? Miks, « küsisin.

«See nimi... See, see avas mingi peidetud sopi ta ajus ja nüüd hävineb kõik ta ajudes ning tapab mehe...»

Vaatasime õudusega, kuidas Sindai karjudes maas tõmbleb, saamata midagi tema abistamiseks teha. Lõpuks ta vaikis ja jäi kägarassetõmbunult lebama.

«See oli väike luuresalk, kõik selle liikmed on... elimineeritud,» teatas Leyno, kes oli jõudnud ära kuulata kõikide rühmaülemate ettekanded rünnaku kohta.

Läksime vaikides telkidesse tagasi.

***

Järgmisel varahommikul alustasime järjekordset plaanide muutmist. Otsustasime viivitamatult jätkata marssi Pimeduse jõudude laagri poole, et jõuda veel enne nende marsi algust rünnata. Jäi üle viimast korda läbi arutada rünnakustrateegia, mis oli näiliselt lihtne, kuid kindlasti palju ohvreid nõudev. Siiski polnud mingit muud võimalust, kui rünnata Pimeduse laagrit ja loota, et suudame üllatusmomendi abil jõud võrdsemaks muuta. Aeg ei olnud hetkel meie kasuks liikumas.

Kohe peale nõupidamist asusime marssima Pimeduse jõudude armee viimase laagripaiga poole. Meie liitarmee esimene rünnak oli alanud...

XV (Lahing)

Kõik ei läinud nii, nagu olime plaaninud. Meie armee üllatusmoment oli kadunud samal hetkel, kui kaks vaenulikku armeed üksteist nägid, kuid mõlemad armeed olid täielikult selliseks kohtumiseks valmistumata. Pimeduse armee oli marssimas piirialadele ning meie armee oli marssimas Pimeduse armee laagrisse.

Õnneks olin säilitanud oma armee marsijärjestuse ja nii said viis pisut üksteisest eemal asuvat kolonni kiiresti rünnakuasendi sisse võtta. Sellega sai paika pandud ka esmane rindejoon, mis kaardus ümber Pimeduse armee esimeste kolonnide, kus olid põhiliselt varjusõdalased ja mitmesugused Pimeduse kiskjad oma sortsidest hooldajatega.

Olukord nõudis kiiret tegutsemist ning koheselt käskisingi haldjatel ja maagidel rünnata maagiaga sortse ning tehnikutel oma püssidega veel maapinnal olevaid varjusõdalasi. Aram oli kiiresti korraldanud inimeste korrapärase paigutumise eesliinile nii, et vibukütid oma tule- ja happenooltega olid jõudnud juba päris kena kaose Pimeduse jõudude valgustpelgavate loomade seas tekitada. Nüüd ründasid nood hirmu ja segaduse tõttu oma peremehi ning liigikaaslasi, püüdes meeleheitlikult põgeneda kuhugi, kus poleks kõrvetavat tuld, põletavat hapet ega erka valgust.

Pimeduse armee tagapool kolonnides asetsevad sortsid said oma üllatusest kõige kiiremini üle ning suunasid Pimeduse inimesed rünnakupositsioonidele. Nood ründasid põhiliselt käsirelvadega meie armee vägagi osavaid vibukütte ning tehes seda lahingu algul ka ilma mingisuguse lisatoetuseta teiste Pimeduse armee üksuste poolt.

Alles siis, kui varjusõdalased olid toibunud tehnikute püssirünnaku laastavast mõjust ja lõpuks Pimeduse inimeste eesliinile abiks tulid, hakkas midagi kahe armee lahingule sarnast toimuma. Vibukütid ja tehnikute laskurid ei suutnud lendavaid varjusõdalasi nii lihtsalt kui alguses tabada ning kaitseks nonde eest tuli mul haldjaid eesliinile juurde saata. Seejärel oli tekkinud kaks eri võitlustannert, üks maa peal ja teine õhus.

Õhus toimuv võitlus oli tasakaalustunud, kuna tehnikute esimese püssirünnaku marutuli oli korralikult vähendanud varjusõdalaste hulka ning peale selle olid paljud neist haavatud. Siiski oli haldjaid vähem kui varjusõdalasi ning seetõttu tuli rakendada pisut eri taktikat kui seni võitluses varjusõdalastega oli kasutatud. Palju väiksemad ja liikuvamad haldjad püüdsid algul lihtsalt varjusõdalasi väsitada, tekitades neile kiirete möödalendudega kergeid vigastusi. Pärast seda, kui varjusõdalane oli korralikult marru aetud ning too niimoodi kaotanud igasuguse kontrolli enda aruka tegevuse üle, oli toda juba palju kergem meelitada Pimeduse põhijõududest eemale ning üritada ta kahjutuks teha mitme haldja poolt kooskõlastatud rünnakuga.

Maapinnal käis võitlus põhiliselt sortside ja maagide ning vastavalt mõlema poolt juhitud inimeste vahel. Kuigi maagia ei toiminud lahinguväljal kõige tugevamini, kasutati palju erinevaid loitse kummagi armee poolt.

Esimese poole tunniga oli Pimeduse armeest langenud kolmandik, kuid ikka oli lahinguväljal rohkem Pimeduse käsilasi kui meie sõdureid.

***

Lahing oli kestnud umbes tunni, kui suurem varjusõdalaste salk murdis läbi haldjate kaitsest meie armee vasakul tiival ning ründas seal paiknevaid maagide põhijõudusid, tekitades nende seas suuri kaotusi. Suunasin sinna lisavägesid ning jättes juhtimise täielikult, Erielile läksin maagidele abiks.

Kaos oli täielik, kuna maagidel ei olnud laskerelvi, odasid ega piike, siis ei suutnud nad ainult mõõkadega end kaitstes võita kiireid maagiale peaaegu immuunseid varjusõdalasi ega osutada erilist vastupanu nende toorele jõule. Maagiast oli küll abi, sellega sai paisata kive või nugasid vastase poole, kuid enamik maagidest polnud eriti osavad seda maagia liiki kasutama.

Lisaväed saabusid küll kiiresti läbimurdepunkti, aga kahju oli juba tekitatud: üle saja maagi oli surma saanud ning mitu korda rohkem kergemalt või raskemalt haavata saanud. Lõpuks suutsime kõikidest läbimurde teinud varjusõdalastest jagu saada. Seejärel suunasin veel võitlusvõimelised maagid ühtlaselt üle kogu meie rinde. Selleks, et ära hoida samasugust läbimurret Pimeduse jõudude poolt, tuli võimalikult palju kohanduda pidevalt muutuva lahingu käiguga. Ning kui maagid, tehnikud ja inimesed olid ühtlaselt paigutatud üle kogu rinde, oli see minu arvates kogu oma ulatuses kaitse- ja rünnakuvõimeline. Ees võitlesid maagid ja inimesed, tehnikud olid pisut tagapool ning kasutades oma laskerelvi, kaitsesid eesliinil võitlejaid ülaltpoolt tulevate varjusõdalaste rünnakute eest.

***

Kui ma tagasi Erieli juurde saabusin, ütles ta mureliku häälega: «Aram sai raskesti haavata ja tahab sind näha...»

«Kui tõsised ta haavad on,» küsisin.

«Väga tõsised... Enne kui ta päästeti, jõudis varjusõdalane teda mitu korda mürgiküünistega haavata. Aarin on praegu seal, ta oli lootuse peaaegu kaotanud, kui ma teda viimati nägin.»

Lendasin kiiresti tagalasse püstitatud haiglatelgi juurde ja leidsingi Arami väga tõsises seisundis, Aarin oli ta kõrval ja üritas teha kõik mis võimalik, et oma isa surmahaardest päästa.

Kui Aram mind nägi, püüdis ta käega viibata, kuid ka see lihtne liigutus ei tulnud tal hästi välja...

«Tasa,» ütlesin talle, «ma olen siin ja püüan teha kõik, et sind aidata.»

Ta ütles midagi, kuid ma ei saanud ta sosinast aru ja kummardusin talle lähemale.

«Aarin,» sosistas ta, «Hoolitse... Aarini eest...»

Ta sulges silmad, nägin, et lõpp on lähedal, kui ma midagi tema heaks teha ei suuda. Ma ei olnud kunagi Parandusloitsu ise kasutanud, kuid ma otsustasin siiski üritada, sest seda oli kasutatud minu peal ja ma olin piisavalt selle loitsimist näinud, et püüda selle loitsimist ka ise.

«Ma proovin Parandusloitsu,» ütlesin Aarinile.

«Seda üritati, isa haavad on varjusõdalase mürgist saastunud ja need ei parane loitsu toimel,» ütles ta nutusel häälel.

«Minu Parandusloits peaks mõjuma, kuna ma ei kasuta ainult Maailma maagiat, vaid ka Kõiksuse maagiat...»

Aarin ei hakanud minuga vaidlema, mina olin võib-olla tõesti ta isa ainuke lootus. Asetasin oma vasaku käe Arami laubale ja parema ta rinnale ning sulgesin oma silmad. Keskendusin täielikult Maailma maagiale ja lasin sellel siis läbi oma käte Arami kehasse voolata. Kaotasin täielikult oma ümbruse ja ajataju, ning alles siis, kui Aarin mind raputas, avasin oma silmad. Lamasin pikali Arami aseme kõrval.

«Kas see toimis,» oli mu esimene küsimus aeglaselt püsti tõustes.

«Ma arvan, et jah. Ta magab nüüd rahulikult ja haavad olid mürgist täielikult puhtad, kui nad kokku kasvasid.»

«Kui kaua?» küsisin väsinult, see loits oli päris palju mu jõudu kulutanud.

«Veerand tundi. Alguses ei juhtunud midagi, kuid siis lõid sul need värvilised tiivasuled särama ning mürk ta kehast kadus ja haavad hakkasid kiiresti paranema.»

«Ma olen väsinud...»

«Aitäh,» ütles Aarin ja embas mind, «ma ei saa hetkel midagi muud su heaks teha, kui seda...»

Seda öelnud asetas ta oma käed mu meelekohtadele ja ütles vaikselt lühikese loitsu. Tundsin kohe, kuidas väsimus mu kehast kadus.

Tänasin Aarinit taastusloitsu eest ning viimast korda rahulikult magavale Aramile pilku heites läksin aeglaselt tagasi lahinguvälja poole.

***

Eriel oli väga hea strateeg ja lahing kulges meie armeele suhteliselt hästi. Kaotused olid küll suured, kuid meie juba alguses palju väiksem armee oli järjekindlalt tungimas läbi Pimeduse armee, mille read ei olnud millegipärast kõige paremini organiseeritud. Arvuline jõudude suhe oli hetkel umbes üks ühele, kuid nii jätkudes oli Pimeduse armee meile juba selgelt alla jäämas. Kuigi mind oli üksmeelselt määratud liitvägede juhatajaks, kuulasin ja võimaluse korral ka kasutasin alati Erieli nõuandeid ning mul ei tekkinud mingeid probleeme kogu armee juhatamist tema kätesse jätta ning kusagil raskemas kohas ise võitlusesse sekkuda ja selliselt oma eeskujuga püüda antud olukord lahendada meie armee kasuks. Minu vaated sõjalisele strateegiale olid siin Maailmas uudsed ja möödunud talve hilisemates kaitselahingutes olin tõestanud, et need olid efektiivsed, kuid antud lahingus neist enam erilist kasu ei olnud.

XVI (Must Ingel)

Lahingu käik oli täiesti selge, miski poleks suutnud seda enam mõjutada. Meie luurajate andmetel olid Pimeduse võimalikud abiväed liiga kaugel, et õigeks ajaks kohale jõuda ning meie armeelt võitu ära võtta.

Lendasin üle lahinguvälja, pareerides aeg-ajalt üksikute varjusõdalaste rünnakuid, kuid need mind ei peatanud. Ma olin võtnud suuna Musta Ingli poole, kes oma kaotava armee tagalas ikka veel mingit korda püüdis luua. Minule määratud haldjatest kaitsesalk kattis mind rünnakul, kuid mida lähemale ma oma sihtmärgile jõudsin, seda vähemaks haldjaid mu selja taga jäi, liiga palju oli veel varjusõdalasi elus ...

Lõpuks murdsid inimesed maapinnal maagide ja tehnikute toetusel Pimeduse jõudude parema tiiva kaitsest läbi ning suundusid nende tagala poole, purustades oma teele jäävate Pimeduse inimeste ja juba väsinud sortside üsna armetud kaitseüritused. Seda kõike nägi ka Must Ingel ja tal polnud enam kedagi kaitsesse saata. Seda tajudes ta lihtsalt pööras end ringi ning lendas minema. Püüdsin teda mitte silmist kaotada ning jälitasin teda. Kogu Pimeduse jõudude organiseeritud vastupanu oli lõppenud samal hetkel, kui Must Ingel oli neile selja pööranud.

***

Hakkas pimenema, kui ma peale pikka lendu jõudsin Musta Ingli kannul mägedeni. Ingel lendas lähima mäe jalamil olnud metsatukka ning ma kaotasin ta seal silmist. Maandusin metsa ning peale mõningast otsimist nägin koopasuud. Astusin sisse oletades, et ka Must Ingel oli seda teinud ja liikusin mööda laia käiku edasi, kuni jõudsin suuremasse hämaralt valgustatud koopasse.

«Xan Must...» ütlesin keset koobast seisvale inglile.

«Jah, see ma olen.» Ning ta pööras end minu poole mõõk löögivalmilt käes.

Xani tiivad olid mustad ja nahk oli tume. Ta silmad olid süsimustad ja nendes oli külm ning julm sära, mis oli kohane Pimeduse teenrile.

«Matten mu noor sõber, sa oled ikka veel elus... Ma millegi pärast arvasin, et just sina tuled mulle järgi.»

Matten?

«Ma ei ole su sõber, tulin siia lõpetama sinu ja Pimeduse tegevust,» vastasin.

«Aga loomulikult üritad sa mind peatada. Sa oled ju alati üritanud seda teha.»

«Alati?» küsisin.

«Ah, ma juba unustasin, et sa oma mälu kaotasid. Jah, mu agendid teatasid sellest... Me oleme juba kohtunud ja kuigi sa seda praegu ei mäleta, siis eelmise kohtumise võitsin mina ning ainult juhus päästis su ja paiskas sind siia.»

«Ma pean su peatama...»

«Sa oled visa, aga Musta Väravat sa sulgeda ei suuda, selleks on vaja midagi enamat kui Maailma maagia. Must Planeet on tunduvalt tugevam, kui see närune maailm siin. Ja kui see maailm on hõivatud, selle energia kaotatud, langevad järgmised maailmad meie saagiks lihtsalt ja nii saab Pimedus kõikjal valitsejaks.»

«Sina aga oled endas ja oma Pimeduses liiga kindel,» ütlesin ja liikusin aeglaselt, mõõk käes, tema poole. «Miks sa arvad, et teised maailmad langeksid lihtsamini, kui sa sellestki maailmast siin vaevalt jagu suudad saada?»

«Aa, aga see maailm siin on nii öelda valguse jõudude keskpunkt, ja kui ma selle vallutan, siis katkevad kõik sidemed teiste seni valguse poolt olevate maailmade vahel. Kas seda sulle siis su haldjad ei seletanudki? Ja peale selle, keegi ei usu seda Valguse-Pimeduse värki enam, haldjaid või ingleid ei ole enam igas maailmas...»

Nüüd alles mõistsin ettekuulutuse tegelikku sisu ja selle võitluse tähtsust Valguse jõudude seisukohast.

Ta ründas mind, kui arvas, et olin mõtetesse langenud. Kuid olin valmis pareerides ta rünnaku kergesti ning ründasin vastu. Ründasime üksteist kordamööda pidevalt ning üha kiirenevas tempos, kuid olime mõõga käsitsemises üsna tasavägised ning teineteise kaitset me nii lihtsalt ilma erilisi riske võtmata murda ei suutnud.

«Sa oled pisut võitluskunsti juurde õppinud, kas su uued tiivad sind ei sega?» küsis ta mõne aja pärast ja tegi samal ajal rünnaku mu tiibade suunas.

Tema rünnaku vastu oli mul end väga lihtne kaitsta, mulle tundus, et ta eriti ei soovigi võidelda. Vastasin: «Mul pole mingit probleemi tiibadega. Aga mulle tundub, et sina hakkad väsima...»

«Ah, sa oled osav, palju osavam, kui olid enne... Kuid Mustal Inglil on omad eelised ja kahjuks ka teatavad kohustused...» Ta tõstis kiirelt oma käed ning kadus mu eest tekkinud varjudesse.

Ootamatult olin jäänud koopasse üksi. See oli pime, niiske ja külm. Väljas oli juba päris pimedaks läinud ning koobas oli muutunud palju süngemaks ja mustemaks, kui see enne oli paistnud. Loitsisin tulekera oma pea kohale ja uurisin tähelepanelikult ümbrust. Koopa kaugemas nurgas nägin midagi jalgraja sarnast, mis viitas käigule sealpool. Läksin koopa tagaseinale lähemale ning kuigi ma käiku ei näinud, tajusin ma läbi maagia selle olemasolu. Suunasin tulekera prooviks ja valgustuseks ette ning sein, mis oli paistnud kivina, hajus, paljastades tunnelisuu illusiooni taga. Astusin petvast seinast läbi tunnelisse.

Peale pikka kõndimist pimedates käikudes jõudsin lõpuks suurte lukustatud usteni. Pusisin pisut nende kallal ja uksed vajusid klõpsatades lahti, kedagi selle taga olevas hiigelsuures ruumis õnneks polnud, vähemalt mitte ukse taga. Läksin edasi ning jõudsin kuristiku ja rippsillani, mille teist otsa polnud näha pimeduse ning kuristiku põhjast tõusva auru ja suitsu tõttu...

Otsustasin edasi mitte minna. Minul kui liitvägede juhil lasus mitmeid kohustusi ning ülesandeid, kuigi ka Eriel oleks nendega hakkama saanud. Kuid võitlusmoraali ülalhoidmiseks oli minu kohalolek väga vajalik, legendiks olemine andis mu isikule teatava sära, mida ei saanud alahinnata.

***

Hommikul, päikesetõusu ajaks, jõudsin tagasi lahinguväljale. Seal oli vaikne, kõikjal oli langenuid mõlemast armeest, õnneks nägin rohkem siiski Pimeduse teenreid. Meie armee laager oli lahingu aegsest tagalast viidud ühe väiksema mäe jalamile lahinguvälja lähedal. Suundusin aeglaselt lennates sinna.

Laagris võtsid mind rõõmuhõisetega vastu väsinud, kuid õnnelikud võitlejad. Esimene suurem lahing, mis pidi panema aluse Pimeduse lõpu algusele, oli võidetud...

Võit polnud tulnud lihtsalt. Ühtegi lahingut, kus kohtuvad võitlusväljal kümned tuhanded sõdurid, ei võideta lihtsalt... Meie armeel oli olnud rohkem õnne, kui kaks armeed kohtusid. See oli paremini paigutunud ja kõrgema võitlusmoraaliga. Rünnakrühmade ülemad kandsid ette ligi kahekümne tuhande elu kaotusest ja samapalju oli ka raskemalt haavatuid. Meie armee kaasavõetud Verekivi tagavarad olid juba peaaegu otsakorral ja Parandusloitsude oskajad olid väsinud pidevast ning väga kurnavast ravimisest.

Aram magas, kui ma teda haiglatelgis vaatamas käisin. Ta polnud vahepeal kordagi ärganud peale minu Parandusloitsu, kuid oli selge, et ta paraneb täielikult saadud haavadest. Seal kohtusin lõpuks Erieliga, kes oli väsinud ning minus pisut pettunud.

«Kuidas sa said keset võitlust lahinguväljalt ära minna?» küsis ta minult, kui me kahekesi oma telgi poole läksime, et midagi süüa.

«Ma pidin seda tegema,» vastasin.

«Lahinguväli pole paik seikluste otsimiseks!»

«Ma ei otsinudki seiklusi, ma otsisin Musta Inglit ja leidsin ta. Kui meie armee ülekaalu saavutas, ta põgenes ja ma läksin... lendasin talle järele kuni mägedeni.»

«Sa said ta kätte? Sa... tapsid ta?»

«Jah ja ei. Ma jõudsin talle järele ja me võitlesime, kuid siis ta lihtsalt haihtus. Kuid enne seda ma sain temalt pisut infot.»

Rääkisin talle kõigest, mida Xan oli öelnud meie kohtumisel ning Erielil tuli leppida sellega, et ma oma elu olin ohtu seadnud; saadud informatsioon oli ülitähtis ja riskimata poleks me seda saanud.

Peale kõnelust Erieliga püüdsin kaasa aidata haavatute ravimisel, kuid peale paari mürgitatud haavadega haldja tervendamist keelasid Eriel ja Reydal mul oma maagia kasutamise ära. Nimelt olin ma peale teise haavatud haldja tervendamist teadvuse kaotanud ning alles Aarini loits suutis mu mõne tunni pärast koomast tagasi tuua.

Arami ärkamisele järgnenud keskpäevasel Kolmikliidu koosolekul otsustasime oma armeega liikuda eemale lahinguväljast ning puhata mõned päevad, enne kui hakkame Farndahli poole marssima.

XVII (Farndahl)

Marss Farndahli poole muutus üha aeglasemaks. Kui alustasime liikumist haldjate aladelt, oli olnud lihtne marssida mööda puutumatuid stepialasid, kuid mida lähemale me Pimeduse keskusele jõudsime, seda soisemaks ja raskemini läbitavamaks muutus maastik. Haldjatel loomulikult liikumisprobleemi polnud, nemad võisid kasutada tiibu, aga kõik teised meie armees olid väga väsinud peale pikka marssi ja lahingut ning seda hoolimata sellest, et olime olnud laagris ja puhanud mõned päevad enne, kui peale võidetud lahingut taas teele asusime. Loomulikult ka alanud vihmad, mis läksid üle lörtsiks ja lõpuks lumeks, ei soodustanud meie liikumiskiirust, kuigi selline ilm varjas vähemalt osaliselt meie vägede liikumise Pimeduse aladel.

Peale kümnepäevast marssi jõudsime esimeste mägedeni ja taas muutus meie liikumiskiirus suuremaks, maapinna tõusu ja soode kadumise tõttu. Kuid seda ainult seni, kuni jõudsime mäeahelikeni ja tuli hakata otsima teid Farndahli. Mägedes polnud lihtne liikuda suure armeega, ei tohtinud teha valesammu, mis võimaldaks vaenlasel meid lõksu püüda. Seega saatsin mitu rühma haldjaid turvalisi teid otsima Pimeduse jõudude keskpunkti asukohta ning lõpuks need ka leiti. Asetasime pea kolmandiku haldjatest teiste, jalgsi liikuvate sõdurite liikumist turvama ning suundusime oma järgmise lahingupaiga poole...

***

Vaadates kõiki neid Pimeduse vägesid linnas ja selle ümbruses teadsin, et meie armeel pole mingit võimalust otserünnakuga Farndahli sisse tungida. Haldjatel polnud šansse ka lennates sinna jõuda, seda sadade vibumeeste tõttu linna müüridel, ning teistel tuleks enne linnaväravateni jõudmist läbi tungida inimeste ja sortside poolt asustatud eeslinnakust...

Andsin oma kaaslastele märku taganemiseks, heitsin veel viimase pilgu linnale ning liitusin nendega veidi hiljem.

Jõudnud linnavalvuritest ohutusse kaugusesse ütlesin teistele: «Me ei saa rünnata linna lihtsalt, peame kuidagi nende peajõudude tähelepanu ära tõmbama ja siis väiksema löögirühmaga linna hiilima ning pöörise sulgema.»

«Meil pole enam jõudusid, et ülejäänud Pimeduse jõududega otseselt vastakuti minna,» ütles Aram minuga nõustudes.

«Ma tean,» vastasin, «sellepärast peamegi kuidagi nende peajõud eemale meelitama, et anda mulle võimalus pööris sulgeda.»

«Ma arvan, et ma tean, kuidas seda teha,» sekkus Aarin.

«Jah, kuidas siis?»

«Me ründame linna näiliselt ja taganeme.»

«Ja taganeme näilises paanikas ning loodame, et nad hakkavad meid jälitama põhijõududega lootes meie väed kinni püüda ja ühekorraga hävitada,» sai Aram oma tütre mõttest kohe aru.

«Ma ei tahaks seda teha, see on väga ohtlik taktika... Kaotused saavad olema suured, seda eriti siis, kui meie väed Pimeduse jõudude eest ära minna ei jõua. Teiseks võivad nad meie pettele reageerides ka väiksemad jõud järele saata, jättes põhijõud linna kaitsma,» vastasin.

«Kaotused ei saa olema suured, kuna me ei ründa kogu oma väega ja kui Pimeduse vägede tee korraliku varitsusega ära lõikame,» sekkus omakorda Jarel, «mõned lõhkelaengud strateegilistes kohtades ning me saame jälitajad oma taganevast armeest ära lõigata, tekitada sealjuures nende ridades suuri kaotusi... Meil on kasutada ka heitemasinad, mis peaksid tekitama suhteliselt suuri purustusi eeslinnas, kuna seal on ju põhiliselt puitmajad. Ning kui mõlema rünnaku eel pommitada kaitserajatisi heitemasinatega, siis on hiljem lihtsam linna tungida...»

Ma polnud ikka veel selles plaanis kindel: «Jälitama tulevaid varjusõdalasi nii lihtsalt lõksu ei püüa ja maha ei raputa...»

«Kui me ründame päeval, siis on meil varjusõdalaste ees märgatav eelis, nad ei taha tulla päikese kätte ning ei võitle eriti hästi päevastes tingimustes, seda oli eelmises lahingus näha ja see aitas meil suuresti eelmist lahingut võita,» ütles Aarin.

«Ja kui nad tulevadki, siis tehnikud on valmis neid alla laskma,» teatas Jarel kindlalt. «Meil on selleks paar uut nippi valmis mõeldud...»

«Hea küll, rünnak toimub siis, kui ma linnast märku annan,» sõnasin lõpuks.

«Kuidas sa linna sisse kavatsed saada?» küsis Aram.

«Mul on selleks moodus... Ma peaks suutma end suhteliselt märkamatult linna saada.»

Ma ei olnud veel kellelegi oma leitud tunnelist rääkinud ja ma ei tahtnud seda ka nüüd teha. See võis olla lõks ja ma ei tahtnud oma vägesid või sõpru sellesse juhatada.

«Mismoodi sa sealt märku annad ilma ennast ohtu seadmata?» küsis Eriel murelikult.

«See on sõda ja ohtu tuleb meil end seada kogu aeg... Kuidas oleks näiteks valge riidega Musta Lossi liputornis?»

«Ma ei kahtle selles, et sa suudaksid linna tungida, aga kui juhtub midagi... Kui sa langed lõksu või midagi sellist... Mis siis saab?» küsis Jarel.

«Siis te ründate keskpäeval ja üritate Maailma maagia abil pöörist sulgeda...» vaatasin seda öeldes Erielile otsa.

Eriel noogutas, kuid vaikis. Ta näost suutsin ma välja lugeda muret minu pärast.

Võtsin ta käe ja pigistasin seda õrnalt, sosistades talle kõrva: «Ma saan sellega hakkama, ma pean seda tegema. Sa ju tead seda?»

«Jah,» ütles Eriel peaaegu hääletult.

***

Olin just telgis riiete vahetamist lõpetamas, kui kuulsin liikumist selja taga.

«Eriel, kas sööks midagi koos,» küsisin end pööramata.

Vastust ei tulnud ja pigem instinktiivselt, kui teadlikult kummardusin kiiresti, pöörates end samas. Mõõk vihises napilt üle mu pea. Pöörates olin viinud ühe jala ette, ning jätkates madalal liikumist niitsin ründaja pikali. Kui ta üles tõusis, siis oli mu käes juba Haldjamõõk.

Ma püüdsin teda loitsuga peatada, kuid see ei õnnestunud. Oli kaks võimalust: koha nõrk maagia või minu vastase immuunsus selle suhtes. Kartsin rohkem teist, kuna minu maagia ei sõltunud nii tugevasti Maailma maagiast, kui haldjatel ja maagidel.

Seisime vaikides vastamisi mõõgad käes, millegipärast ta kohe uuesti ei rünnanud ja mina ei tahtnud põhjuseta rünnata. Sedasi saingi lähemalt silmitseda oma vastast. Ta oli umbes paarikümne aasta vanune saleda kehaehitusega kena naine. Ta oli riietatud musta kehale liibuvasse siidjast riidest kostüümi. Ta juuksed olid pikad ja süsimustad, nagu ta silmadki. Tema mõõk ei olnud samuti mingi tavaline sepis, see oli lausa kunstiteos. Selle hõbedasel teral olid peente kuldsete joontega sisse sepistatud draakoni kujutised.

«Xan lubas su elu mulle. Nüüd sa sured...» ütles ta vaikselt nagu konstateerides fakti.

«Xan ei saa lubada midagi, mille üle tal pole kontrolli,» vastasin, liikudes samal ajal paremale kaitsepositsioonile.

«Sa oled siin, sa sured. Lihtne...»

Ta võttis vööl olnud pistoda vasakusse kätte ning suunas selle minu poole, samal ajal liikus ta mõõgakäsi tahapoole üles suunates tera minu poole ja ta oligi omapärases ründeasendis.

«Sa oled salamõrvar,» ütlesin mõistes.

«Kui ma oleksin lihtsalt salamõrvar, siis oleksid sa juba surnud. Ma olen Saatuse Sõdur,» vastas ta, nagu see tiitel oleks pidanud mulle midagi tähendama.

«Mille eest sa tahad mind siis tappa, kelle käsku sa täidad?»

Ta ei vastanud vaid ründas mind mõõgaga. Pareerisin mõõgalöögi ja kõrvale liikudes tõin oma mõõga koheselt alla ta pistoda teele. Tal oli mitu eelist võideldes mu vastu kahe relvaga, kuid selle peale ma sel hetkel ei mõelnud, ma lihtsalt lasksin end lõdvaks ja liikusin kiiresti end tema rünnakute eest kaitstes. See meenutas tantsu, kõik liigutused, mis me tegime, olid sünkroonis, kumbki ei saavutanud edu, kuigi mina seda eriti ei püüdnudki. Ma ootasin...

«Lõpetage see võitlus,» ütles Eriel, kes koos mitme haldjaga telgiuksel seisis ja mu vastase poole vaatas. «Anna alla, sa ei saa meie kõigi vastu!»

Nagu ma olin lootnud, oli võitluse hääli kuuldud ning mu vastane oli nüüd kaotusseisus. Ta üritas küll meeleheitliku kombinatsiooniga mu kaitsest läbi murda, kuid ma suutsin ta rünnaku pareerida -- väga napilt.

«Sa oled parim võitleja, kes mu teele on sattunud. Kahju, et see nüüd pooleli jääb,» seda öelnud, viskas ta pistoda pära ees maha, midagi purunes ja ootamatult tekkinud pööris haaras ta kaasa.

«Kes see oli?» küsis Eriel imestunult vaadates kohta kus mu ründaja alles mõni hetk tagasi oli seisnud.

«Ma ei tea täpselt,» vastasin. «Aga tundus, et Xan oli ta saatnud minu juurde...»

«On sinuga kõik korras?»

«Mida? Jah, kõik on korras...»

«Ma ei ole sind kunagi nii võitlemas näinud, see oli nii kiire, aga sa suutsid oma mõõka täielikult valitseda, isegi tema kahe relva vastu...»

«Kas sa oled kuulnud midagi Saatuse Sõdalastest?» küsisin.

«Ei, kas ta oli üks nendest?»

«Nii ma temast aru sain...»

«Oled kindel, et sinuga on kõik korras,» küsis Eriel uuesti.

«Jah... Minuga on kõik korras.»

«Sa tundud kuidagi imelik, hajameelne või kuidagi...»

«Kui me võitlesime, siis ma peaaegu mäletasin midagi oma eelmisest elust, aga nüüd...»

«Sinu arvates oli see naine samast kohast või ajast, kust sinagi?»

«Jah. Ning Xan on ka sealt...»

«Sa oled saanud palju vaenlasi oma eelmises elus...»

«Kui ma kõike mäletaks, oleks kõik ka lihtsam,» ütlesin ohates.

«See ei muudaks midagi siin Maailmas.»

«Seda küll, aga...»

«Lähme, sööme veel koos, enne kui sa ära lahed...» ütles Eriel teemat vahetades.

Läksimegi koos ja sõime mõned puuviljad. Tajusin järsku, et need võisid olla mu viimased hetked Erieliga...

XVIII (Pimeduse varjud)

Farndahli lähedalt laagrist lendasin tagasi koopa juurde, kus ma Musta Ingliga olin silmast-silma kohtunud ja kus oli olnud meie esimene kahevõitlus selles Maailmas. Lootsin, et meie teine kohtumine jääb viimaseks. Läksin mööda salakäiku kuni jõudsin suurte uste taga oleva platoo ja sillani. Otsustasin silda kuristiku ületamiseks mitte kasutada ja sellest lihtsalt üle lennata, kuid tuli välja, et see pole võimalik. Kuristiku sügavusest paiskus üles tohutu kiirusega kuuma suitsusegust õhku. Sain teha vaid mõned tiivalöögid kuristiku kohal, kui õhuvoolud paiskasid mu tagasi kuristiku serva poole.

Seega ei jäänud mul midagi muud üle, kui kasutada rippsilda. See oli valmistatud raudkettidest ja metallvarrastest, mille peal sai kõndida. Kuristiku ületamine ei olnud lihtne ka silla abil, pidin kogu aeg tugevasti kätega selle küljekettidest kinni hoidma ning oma tiibu tugevalt kokkusurutult enda vastu hoidma, et mitte silla pealt ära tõugatud saada.

***

Sild oli pikk ja kui ma lõpuks üle kuristiku jõudsin, olin päris väsinud tugeva tuule vastu võitlemisest. Istusin korraks ja silusin pisut oma räsitud tiibu ning vaatasin ringi. Sarnaselt kohale, kus ma silla ületamist alustasin, olid ka siin suured uksed, kuid need olid avatud. Põrand uste lähedal oli kaetud kontidega, need olid loomade ja inimeste luud. Mõõk paljastatult käes, liikusin ettevaatlikult edasi.

«Ahaa, käes!» kostis möire mu selja tagant.

Hüppasin kohe ettepoole ja pöörasin end poolsaltot tehes ringi, mõõk löögivalmilt käes. Rünnakule eelnenud koletise karje ning minu kiire reaktsioon päästsid mu sabalöögist, mis oleks mu kindlasti võitlusvõimetuks teinud, kui mitte korrapealt tapnud...

Minu ees oli suur neljajalgne pikasabaline olend. Tema keha katsid tumedad soomused ning seljal paiknevad mustad tiivad, mis sarnanesid pisut varjusõdalaste omadele, olid suured ja nahkjad. Tal oli pikk koon, kust paistsid mõned teravad hambad ja suured hõbedased silmad, mis millegipärast paistsid mulle sõbralikud.

«Neetud, miks keegi seista ei või paigal,» küsis ta pettunult oma pisut käheda, kuid võimsa häälega.

«Mulle meeldib elada kaua ja kui võimalik, siis ka õnnelikult,» vastasin bravuurikalt, lootes, et suudaksin jutuajamise käigus midagi välja mõelda, mis mind sellest ohtlikust ja keerulisest situatsioonist päästaks. Mu vastane oli liiga suur, et teda lihtsalt mõõgaga rünnata ja ka maagia ei tundunud õige relvana tema vastu...

«Hea vastus, tavaliselt siiasaadetud või eksinud vaid karjuvad ja põgeneda üritavad mind nähes.»

«Kes sa oled?»

«Mida? Ei teagi sa?» küsis ta imestusega.

«Ei, ma ei ole kedagi sinusugust kunagi kohanud,» vastasin talle ausalt.

«Meie rassi draakoniteks või vahel ka ekslikult lohedeks kutsutakse, mõned aga meid sisalike ja dinosaurustega segi ajavad, aga tüüpiline see on, et ei keegi meid tunne, kõik juba ammu unustanud meid on.»

Kui olingi oma elus enne draakoneid kohanud, siis ei mäletanud ma ka seda.

Ta ohkas kurvalt ning heitis pikali, kerides saba ümber keha, nii et selle ots ta lõua alla jäi.

«Ja miks sa siin oled?» küsisin ja nähes, et ta enam mind ei ohusta panin mõõga tagasi vööle.

«Seal all,» osutas ta koonuga kuristiku suunas: «Minu pesa on...»

«Ma ei ole kunagi kuulnud, et haldjad oleks selles maailmas draakonit näinud ... Aga ma ei ole ka küsinud.»

«Sa räägid nagu sa siit maailmast pärit ei oleks, kes oled sa?»

«Kui ma teaks, siis ma ütleks. Ma olen hetkel haldjate Kuningas aga kes ma tegelikult olen, seda ma ei oska öelda, ma ei mäleta oma minevikku...»

«Sinu aura ingli oma on...»

«Sa tead inglitest midagi, ka Ükssarvik ütles mulle, et ma olen ingel...»

«Inglid haldjate sugulased ja draakonite sõbrad on või vähemalt milleeniumeid tagasi olid...»

«Miks sa siis mind ründasid?»

«Ah, see minupoolne viga oli, ma ärkasin hetkel unest pikast, kui mu maagianiiti puutusid sa ja suure kiiruga üles tulles, ma oma rünnakut ei saanud pidama. Õnneks sa väga kiire reageerimisega oled...» ta pilgutas silma.

«Ma pean pääsema Pimeduse kantsi, on see õige tee?»

«Jah, see käik Musta Lossini viib. Ma sind ise sinna muidu viia võiksin, kuid ma välja ei siit pääse...»

«Kuidas sa siia sisse siis said?»

«See ammu oli, kui ma siia tulin ja vahepeal olnud mitu maavärinat on ja need mu lennuaugu üleval sulgenud on,» ütles draakon kurvalt ohates.

«Aga need käigud on ju...» alustasin ja siis taipasin oma viga ning lõpetasin, «liiga väikesed.»

«Jah,» vastas draakon kurvalt, «ma sealtkaudu proovisin aga ma liiga suur nende jaoks olen.»

«Aga maagia abil end siit välja loitsida oled proovinud?»

«Draakonid vähe seda laadi maagiat oskavad...»

«Ma võiks proovida luua pöörise siit välja.»

«Sa seda teeksid? Vaid minu heaks?»

«Jah, kui sa lubad, et sa inimesi ja haldjaid ei sega ega kimbuta.»

«Milleks seda ma tegema peaks?» küsis draakon šokeeritult, «Ma siit maailmast ära lendan. Ma koju kohe lendan, ma seal nii kaua käinud pole...»

«Sa suudad lennata kosmoses?» küsisin imestades.

«Jah, seda kõik draakonid suudavad. Me ei külma karda ega kuuma ja võime ka hingamata, söömata ja joomata aastaid olla...»

«Hea küll, ma proovin siis sulle pöörist loitsida,» ütlesin.

Koopas oli Maailma maagia küll nõrgem, kuid pöörise loomiseks oli seda piisavalt ja nii ma tekitasingi draakoni jaoks pöörise tema kauaaegsest lõksust välja.

«Sa maagias tugev oled, ma sind tänan selle eest, et aitasid sa mind,» ütles draakon ja lendas midagi muud ütlemata pöörisesse...

«Mu nimi Heger on, kui draakonit oma teel kohtad, siis sind see aitab, nägemiseni Ingel...»

Peale seda draakoni telepaatilist teadet tajusin, et ta on lennanud siit Maailmast juba väga kaugele.

***

Peale draakoni lahkumist jätkasin ma ettevaatlikult mööda salakäiku teed ja jõudsin lõpuks trepini. Hakkasin kivisse raiutud trepiastmeid pidi ülespoole minema ning mõne aja pärast jõudsin tõrvikutega valgustatud alasse ja nägin metallust. Avasin ettevaatlikult ukse ning mõõk löögivalmilt käes, sisenesin selle taga olevasse pimedasse ruumi.

Kohe, kui olin üle läve astunud hakkas Haldjamõõk kergelt helendama ja instinktiivselt tegin kiire kõrvalesammu ning end pisut pöörates lõin mõõga ukse taga seisnud valvurile rinda, too vajus häält tegemata maha. Jätkasin liikumist ning pigem tajusin kui kuulsin või nägin, kuidas teise ruumis olnud valvuri mõõk minust üsna lähedalt mööda vihises. Keerasin mõõga käes teistpidi ning suunasin selle ise taganedes ja ennast pööramata kiirelt ots ees oma selja taha, kus see kerge sisina saatel seal olnud valvuri rinda tungis. Tõmbasin mõõga välja, keerasin end ringi ning loitsisin enda kohale väikese tulekera, et pisut paremini ruumis ringi vaadata.

See oli arvatavasti juba mingi majamoodi ehitise alumise korruse ruum, sest seni mind ümbritsenud looduslikust kivist väljaraiutud käikude seinad olid asendunud süsimustadest tellistest laotud müüriga. See pidi olema Must Loss, kuna ühtegi teist hoonet linnas ei oldud ehitatud kasutades sellist ehitusmaterjali.

Läksin siis teise toas oleva ukse juurde ja pisut seda praotades, vaatasin ettevaatlikult selle taga olevasse hämaralt valgustatud koridori. Mõned väikese leegiga põlevad tõrvikud ei suutnud mustadest tellistest koridori eriti valgustada ning ma kasutasin seda täielikult ära, paljud Pimeduse valvurid ei pannud tähelegi, kui ma neist varjudes mööda hiilisin. Kes pani, see ei ütelnud seda... Vähemalt mitte poole päeva jooksul.

***

Lõpuks jõudsin Musta Lossi liputorni, oli peaaegu keskpäev ning mu märguande viimane ajaline piir. Olime teistega kokku leppinud, et kui märguannet ei tule, siis ründab armee keskpäeval ning haldjad ja maagid üritavad Musta Pöörist ise sulgeda. Tõmbasin Pimeduse jõudude verepunase lipu alla, kinnitasin selle asemele kaasavõetud valge riide ja tõmbasin tolle lipuvardasse. Märguanne oli antud ja kohe oli kuulda ka meie vägede petterünnaku algust.

Hakkasin tornist alla peasaali poole minema, et Xaniga asjad lõplikult selgeks teha. Saali leidmine polnud kõige lihtsam, mitu korda eksisin keerulistes koridorides ära ja tihti tuli ka võidelda lossivalvurite vastu, kuid mõned mitte eriti abivalmis Pimeduse käsilased siiski lõpuks aitasid mind jõuda oma sihtmärgini. Õnneks oli lossis sees vähe valvureid, suurem osa oli läinud tagasi tõrjuma meie armee rünnakut linnamüüridele. Nii, vahel võideldes ja küsides teed, jõudsingi troonisaali usteni.

XIX (Viimane võitlus)

Nagu olin lootnud, leidsingi Xani troonisaalist. Ta oli seal üksi ning tundus, et ta oli mu tulekut kuulnud ja seda ka oodanud, sest ta seisis näoga ukse poole ning käes oli tal juba paljastatud mõõk.

«Noh, lõpuks ometi jõudsid sa siia,» ütles ta, kui sisenesin peaustest, astudes üle paarist sõdurist, kes olid tulutult püüdnud mind takistada saali sisenemast.

«Su sõdurid pisut segasid mind, muidu oleks ma ka varem jõudnud,» vastasin rahulikult.

«Ah, nendest pole asja, varsti tulevad siia paremad sõdurid. Kas sa tead midagi deemonsõduritest? Nad on praktiliselt surematud. Aga aitab jutust, mul oligi juba igav.»

Seda öelnud ründas ta mind raevukalt. Pareerisin kõik ta tugevad mõõgalöögid, kuid ise ei rünnanud. Ma tahtsin oodata, kuni ta pisut väsib ja oma vihase ründamisega kaitse lahtiseks unustab. Kuid kümne minuti möödudes pidin ma ikka end vaid kaitsma, sest tundus, et mu vastasel on jõudu küllalt. Möödusid veel mitmed pikad minutid ja lõpuks hakkas Xan pidevast ründamisest väsima.

«Sa kaitsed end päris hästi, aga ma alles saan end soojaks...» ütles ta ning jätkas taas petteliigutusega oma rünnakut.

Vastasin sellele omapoolse kiire vasturünnakuga just hetkel, kui Xan oli oma rünnakust tagasi tõmbumas. Mu mõõk haavas kergelt ta vasakut kätt küünarnukist pisut kõrgemal. Kuid selle rünnakuga olin ma ka enda kaitse pisut lahtiseks jätnud ning Xani kiire ja osav löök tiivanukiga tabas mind paremasse meelekohta. Tuikusin tugevast löögist pisut oimetuna paar sammu tagasi, kuid mitte piisavalt kiiresti, et ta mõõga löögiulatusest välja jõuda. Xani mõõk liikus suhisedes mu mõõgakäe alt läbi ja lõikas sügava haava pisut kõrgemale mu parema jala põlvest. Lõin talle oma mõõgaga näkku, kuid viimasel hetkel suutis ta pea eemale tõmmata ja nii sai ta vaid põselt veidi kriimustada.

Vaatasin talle näkku, ta mustad silmad olid täis vihkamist. Ta sihtis oma mõõgaga minu poole.

«Haa,» hüüdis ta, «või hea ingel arvab, et ta suudab mind peatada!»

«Ma peatan su, isegi kui see maksab mu elu ...» ütlesin kindlalt.

Mu haavatud jalg veritses ja valutas tugevasti ning ma ei saanud sellele enam hästi toetuda.

Xan nägi seda ja ütles irvitades: «Sa ju ei suuda midagi teha, su maagia ei toimi siin ja sa ei jõua varsti isegi korralikult võidelda.»

«Aga mu maagia ju toimib...» ütlesin ning paiskasin ta poole kiirelt tulekera.

See üllatas teda, kuid mitte piisavalt, et ta kiiresti tekkinud maagia kaitsest läbi murda. Ta vastas kohe omapoolse rünnakuga, paisates mu poole tosina mürgitatud ogasid. Põletasin need õhus enne, kui nad mu lähedalegi jõudsid.

«Oo, tõepoolest, sinusse on veel maagiat jäänud,» ütles ta õela irvega, «nüüd saan ma pisut mängida, enne kui su tapan. Sa sured nagu ka su rumalad sõbrad, nemad piinlevad siis, kui sa ise juba ammu mu alamate söödaks oled...»

Ma ei langenud ta petteliigutuse ohvriks ning suutsin ta mõõgalöögi pareerida, kuid ta kiire jalahoop mu haige jala pihta lõi mu tasakaalust välja. Olin sunnitud oma tiivad välja sirutama, et tasakaalu säilitada ja mitte pikali kukkuda. Seda ta oligi oodanud ning seekord, mu kaitseüritusest hoolimata, tabas ta mõõk mu paremat tiivanukki, purustades selle. Valulaine lõi mul silme eest mustaks ning üks tiib abitult ripnemas taganesin kiiresti. Kuid ta mõõk oli kiirem ja see leidis uuesti mu tiiva, seekord vasaku. Mu mõlemad tiivad veritsesid, mu jalg oli raskelt haavatud ja mu väljavaated sellest võitlusest eluga välja tulla olid muutunud väga väikeseks. Xan teadis seda. Ta lähenes mulle vaikselt ja justkui õrritades keerutas mõõka mängleva kergusega enda ees.

«Sa sured nüüd, sa ju tead seda?»

Vaatasin talle silma ja ütlesin rahulikult: «Ei.»

«Nüüd!» ütles hääl samal hetkel.

Järsku oli kõik muutunud. Hakkasin vaikselt loitsusõnu ütlema, Xan peatus, näol arusaamatuse ja täieliku üllatuse ilme. Minu tund oli tulnud, sest nüüd ma teadsin, kes ma olen ja mida ma tegema pean...

«Sa ei suuda... See ei saa toimida...» pomises ta.

«Ma suudan,» vastasin.

Ta üritas edasi tulla, kuid ei suutnud. Minu loitsitud sein peatas ta. See ei oleks tavaliselt teda peatanud, aga nüüd oli mu loitsudes midagi uut, midagi tugevamat. Algul aeglaselt minu ümber kogunenud energia hakkas üha kiiremini minusse voolama. Parandusloits tegi oma töö ja ma sirutasin oma tervenenud tiivad täies ulatuses välja, tiivaotste suled helendasid tugevalt Maailma maagia mõjul.

Xan püüdis põgeneda, kuid ma ei lasknud teda oma loitsu haardest lahti. Ma pidin selle võitluse lõpetama ning Xani saatma tagasi sinna maailma, kust ta tulnud oli.

«Sa ei saa väravat sulgeda!» karjus ta meeleheitlikult, ta kartis. Ta tõesti kartis...

«Ma saan seda teha...»

«Kuid pole jõudu, mis suudaks seda teha.»

«Ma tean ühte lahendust... Ja mul on see jõud, hüvasti,» loitsisin seda öeldes pöörise.

«Eiiii!»

Ta kadus, minu pöörise teine ots oli ta saatnud Musta Väravasse ning tagasi kohta, kust ta oli tulnud...

***

Väljusin lossist, võitlus linnas kestis ikka veel, kuid ma tõrjusin kergelt kõik minu vastu suunatud rünnakud. Minusse kogunes ikka veel energiat ning minu ümber oli tekkinud energiabarjäär, mis ei lasknud vaenlastel mind mingil viisil rünnata.

Ma liikusin Musta Pöörise poole. Mu ainus võimalus seda hävitada peitus Maailma maagias ning selle mõjus Musta Planeedi energiale. Ma pidin Maailma energia Musta Pöörisesse viima, see vallandaks ahelreaktsiooni, mis tolle siis sulgeks. Seda oli öelnud Ükssarvik ja nüüd ma teadsin seda, nüüd oli seni sügavale mälusoppidesse peidetud informatsioon mulle meelde tulnud...

***

Enne pööriseni jõudmist nägin eemalt Aarinit, kes oda ühes ning nuga teises käes tõrjus tagasi paari Pimeduse sõdalast. Aarini selja taga oli mitu raskelt haavatud haldjat ja inimest. Loitsisin Aarini ja ta ründajate vahele seina.

«Kuningas...» hüüdis ta mulle, ja nähes, et sein on vastased peatanud, jooksis ta minu juurde. «Kas teiega on kõik korras.»

«Jah,» vastasin.

Mu riided ja tiivad olid Xaniga võitlusest verised, kuid Parandusloits oli kõik haavad parandanud.

Ta vaatas mind, kuid noogutas siis ning asus haavatutega tegelema, hõõrudes nende haavadele Verekivi ja kasutas vähem energiat võtvat tervendusloitsu, et haavatud ohtlikust seisukorrast välja tuua, kuni nende eest korralikult hoolitseda saab.

«Kus kuninganna on?» küsisin vaadates ta tegevust.

«Ta jäi Farndahli väravate juurde laagrisse ning juhatab sealt meie vägede võitlust.»

«Ja Aram?»

«Kui märk linnast tuli, siis isa koos Jareliga ründasid linna kaitsjaid...»

Tundus, et nad olid armee ründetaktikat muutnud, ma ei teadnud miks, kuid see oli toiminud. Valguse jõud olid suutnud tungida linna ja võitlus kulges juba Musta Lossi lähedal. Sulgesin silmad ja keskendusin. Läbi Maailma maagia ma teadsin, et nad on elus...

«Ma pean pöörisesse minema, et Maailm päästa,» ütlesin Aarinile.

«Sa ei tule sellest enam tagasi...» Ta näol oli arusaamise hirm.

«Ei,» vastasin, «vist mitte...»

«Ja see on Maailma ainus lootus?»

«Jah...»

Mööda Aarini põske voolasid pisarad. «Mida ma kuningannale ütlen?» küsis ta vaikselt.

«Et ma tegin, mida ma pidin tegema... Mida ma tulin tegema...»

«Aga ta...»

«Ma tean,» katkestasin ma Aarinit, teades, mida ta öelda tahab, «kuid see on ainus võimalus ja aeg on hetkel meie vastu...»

Pöörasin näo Musta Pöörise poole, selle keerised muutusid üha tugevamaks. Varsti oleks pööris liiga tugev, et seda sulgeda.

«Ütle kuningannale, et ma püüan tagasi tulla.»

Võtsin abiks kogu oma jõu ja astusin pöörisesse...

Pimedus... ja siis valgus...

Minu nimi on Matten DeLeer...

Esimese raamatu lõpp

Lühidalt

Standardaastas (SA) on 365 24 tunni pikkust päeva ja see jaguneb 12 kuuks. Ajaarvestus algas Maal Piibli Kristuse sünnist ja seda ei ole siiani muudetud, kuigi ettepanekuid selleks on tehtud mitmeid.

Inimesed on liikunud mööda meie Galaktikat peaaegu 19000 aastat. Elamiskõlblikke planeete on inimeste poolt asustatud umbes 1800 ja rahvaarv on hetkel ligikaudu 900 miljardit. Keeli ja dialekte, mida räägitakse, on sadu -- germaani, anglikaani, latiino, asiaadi ja slaavi sulandkeeled on neist 5 enamlevinumat.

Kõige alguspunkt, (Vana) Maa, hävis päris ammu. Aastal 2473 hukkus Maal elanud 8 miljardit inimest mitme hukutava asjaolu dramaatilise kokkulangemise tõttu. Peale seda sai inimkonna arengu suunavaks ja kontrollivaks jõuks Keskus. Planeedid omavad üldjuhul ühte juhtorganit, mis allub Keskusele. Kogu palgaline sõjavägi on samuti Keskuse alluvuses. Ühtset religioosset suundumust ei ole.

Teiste mõistuslike rassidega pole siiani kontakte saadud, kuigi mitmetelt planeetidelt on leitud märke, et peale inimeste on eksisteerinud ka teiste, erinevate liikide kõrgelt arenenud kultuure. Paljudelt planeetidelt on siiski leitud hulgaliselt floorat ja faunat, mis ei sarnanenud millelegi Maal ning selle alusel on tehtud oletusi mitmete teiste mõistuslike olendite tekkest ja olemasolust Galaktikas.

Matten DeLeer, SA 21156

Lühike sõnastik

Aarin -- kaheksanda taseme loodusmaag, Arami tütar, maag.

Aram -- kolmeteistkümnenda taseme maag, Tregoni ülemvalitseja, maag.

Eriel dey Serey - Haldjaprintsess, hiljem Kuninganna, haldjas.

Farndahl -- Pimeduse jõudude pealinn Maailmas. Musta Lossi asukoht.

Haldjas -- tiibadega humanoid Maailmas, maagia kasutaja. Valguse olend.

Heger -- Maailma mägedes elanud draakon. Valguse olend.

Ingel -- tiibadega humanoid, maagia kasutaja. Esinemisareaal teadmata. Valguse olend.

Jarel - tehnikute Juhatuse esinaine, inimene.

Kolmikliit - haldjate, maagide ja tehnikute poolt moodustatud liit, mille juhtivaks organiks on Kolmikliidu Nõukogu, kus on haldjate, maagide, tehnikute ja inimeste esindajad.

Korjepäev -- Maagikatsepäev, päev millal maagid katsetavad teatud vanuses lapsi, et teada saada kas nood omavad maagilisi võimeid.

Maag - maagia kasutaja, inimene.

Maailm -- Eerd, M-klassi planeet Galaktikas, valguse jõudude üks tugipunkte. Haldjate sünnipaik. Asukoht teadmata.

Meister - Gildi juht.

Must Planeet - Pimeduse jõudude keskpunkt Galaktikas. Asukoht teadmata.

Naaseja - maagide legendi järgi Rahvaste ühendaja ja Maailma päästja, haldjatele Kuningas Kes Tuleb. Kolmikliidu ja selle armee juhataja. Ingel.

Novum - tehnikute pealinn Maailmas.

Pöörised -

Aegkohtpööris - kõige haruldasem transportpööristest (Naaseja transportpööris).

Ajapööris -- haruldane transportpööris.

Kohapööris -- tavaline transportpööris.

Must Pööris - Must Värav, Musta Planeedi ja Maailma vahele tekkinud pööris.

SA - Standardaasta, 12 kuud, 365 päeva, 24 tundi päevas.

Saatuse Sõdalane - Pimeduse ja Valguse tasakaalu poole pürgiva rühmituse liige.

Serendal -- Haldjalinn, haldjate pealinn Maailmas. Haldjalossi asukoht.

Sorts - humanoid, sortsluse kasutaja. Pimeduse olend.

Tehnik -kosmoselaevaga Maailma saabunud inimeste järeltulija, Novumi elanik, inimene.

Trahen Korres -- jäljekütt ja rajaleidja Piirialadel, inimene.

Tregon -- maagide pealinn Maailmas.

Varg -- hundile sarnane loom, kuid tollest tunduvalt suurem. Pimeduse kiskja.

Varjusõdalane - Pimeduse jõudude eliitvõitleja. Esinemisareaal teadmata. Pimeduse olend.

Verekivi -- punane «kivi», mis pulbriks hõõrutuna haavadele kantakse. Peatab kiirelt verejooksu ja kiirendab haavade paranemist. Leidub Maailma kuumaveeallikate ümbruses. Väga haruldane.

Ükssarvik - Maa hobusele sarnanev paljudele tõenäoliselt vaid mütoloogiline loom. Esinemisareaal teadmata. Valguse olend.

Xan Must - Must Ingel, Pimeduse jõudude juht Maailmas.

Autorilt

Loomulikult tean ma ohtu, mida kujutab endast fantaasia raamatu kirjutamine ja pealekauba veel eesti keeles. On olemas liiga palju võrdluspunkte, liiga palju maailmu, mis on nii hästi lahti kirjutatud, et keegi ei suuda paremat luua. Kuid siiski ma kirjutasin jutustuse lootes, et kellelegi mu loodud maailm võib meeldida. Minu stiili kallal võib alati norida, see on mu esimene pikem kirjutis ja mu stiil pole välja kujunenud. Probleemiks võib olla ka see, et selles on liiga palju lahtisi otsi, mida ma lahti ei ole kirjutanud. Lahtised otsad seotakse järgmistes raamatutes...

Ingli lend on planeeritud kolme raamatu triloogiana. Esimene raamat Maailm on küll ilmumise poolest esimene, tegelikult aga peategelase senise elu ja kogemuste suhtes teine raamat... Järgnevates raamatutes saavad ükssarvikud ja draakonid kindlasti veel pisut tegevust, kuid sisse tuleb pisut rohkem nii öelda teaduslikku fantastikat, kuna minu loodud peategelane elab algselt tuleviku tehnika maailmas ning inglitest-haldjatest ei tea veel midagi. Mis täpselt edasi saab ma ei ütle, kuid päkapikke sellesse triloogiasse kindlalt ei tule, aga ma võin ka eksida...

iv
Tallinn 2001/2002