Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt punetavas õhtutaevas võib märgata üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul atmosfääri sööstmas. Õhk on sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning päevast päeva toad üha soojemaks küttis, kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning isegi siis ei saanud nad üle ega ümber hilisöistest suplustest.
«Peedisalatit?»
Ema ulatab taldriku üle lauamaastiku, üle aurava lihakäntsaka, üle kastmekannu, lastele, kes juba peaaegu et häbematult kahvlitega oma taldrikutel õhtumuusikat mõnitavad. Isa istub neid tähele panemata vaikides nurgas, valgeksvõõbatud taburetil ja kitarr mida ta tinistab kostab vaevu üle nõudekolina, kuni ema lapsed vaikima sunnib.
«Peedisalatit?»
Seekord kõlab küsimus pigem hoiatusena ja nii tüdruk kui poisipõngerjas taltuvad, heidavad oma mammale pisut heitunud pilgu ning tõstavad siis peaaegu korraga enda taldrikutele pakutavat punast pudi.
«Sa oled selle nii peenikeseks hakkinud,» vingub tüdruk ja mossitab ennast lauaplaadi taha peaaegu nähtamatuks. Mossitus muudab tema downi sündroomis piinleva näo veelgi ebameeldivamaks. Poiss on veel nii väike, et tema ei virise ei asja ega ka moe pärast mitte. Kuid tal pole ka koletislikku näokuju. Tema jaoks on ema pakutav toit, olgu selleks kasvõi herkulopuder, alati õhtu tipphetk, peale mida on mõnus ennast elutoas diivanil kassi kõrvale kerasse keerata, niisama tukkuda või läbi aknaaugu taevasse vahtida.
Isa võpatab, nii hullusti et ajab noodi sassi, kuid kogub siis ennast kiiresti ja mängib enda kirjutatud lugu «Kaks päeva linnas», mis tal ainukese palana kuuel korral kümnest eksimatult välja tuleb.
«Me peame endast hea mulje jätma, kullakesed,» pomiseb ema ja kiikab korraks aknast välja.
«Ei tea, miks ta juba ei tule,» pabistab ema edasi ja tõuseb lauast, selleks et aknalauale nõjatudes paremini kaugemale näha, kuigi ega sellest suurt kasu pole, sest hämarus hakkab tasapisi pimeduseks maskeeruma ja isegi paplid kuuri juures ei paista enam korralikult kätte ära, rääkimata üle heinamaa roomavast teest. Ema libistab käega üle oma näo ja leiab ehmatusega et see on higist märg. No nii need asjab nüüd küll minna ei saa, pomiseb ta omaette ja kuivatab näo kiiresti kardinasse. Kus on ettevaatus, kus on külm närv, mida sa neli aastat treeninud Nüüd kukud järsku nagu sült põlved vastu põrandat pooleks oma laste ja abikaasa silme all. Kui võimalus avaneb käkid sa kohe kõik ära, et sul häbi oma eelkäijate ees oleks.
Võõras oodatu saabub tegelikult alles tund aega hiljem. Ta vajub koputamata välisuksest sisse, peaaegu et tormab üle toa ja räntsatab laua taha istuma. Mitte talle määratud kohale, vaid sinna, kus peaks istuma isa, kes loomulikult unisel ilmel kiiresti arenevatele sündmustele pihta saada üritab. Ema püüab võõra eest isa vana katkiste äärtega kohvitassi ära võtta, aga mees haarab sellest kinni nagu ukselingist.
«See vana kole tass,» vabandab ema. «Ma kohe toon uue. Möödunud nädalal Juhan linnast ostis. Uus serviis.»
«Juua,» kähiseb mees.
«Ma kohe kallan kohvi, andke ainult see tass siia.»
«Vett,» nõuab mees ja ei lase tassi käest.
«Vett siis nüüd,» nuriseb ema. «Ikka kohvi. Sooja. Ega õhtud on külmad juba ja nohu...»
Mees ohkab sügavalt. Alles nüüd jõuab ema talle korralikult pilgu heita. Nad ootavad külla ametnikku suurfirmast ja miskipärast on teekinud eelarvamus, nagu oleksid suurfirmade agendid hea väljanägemisega, kuid asjalikult silmapaistmatud inimesed. No see nüüd küll mitte. Liiga pikk on see inimene tema meelest, liiga mustad juuksed, vist pesemata ka veel, samas väga armas nöbinina, veetlev nagu tema mehel noorepõlves. Aga ega see veel tema nägu kaunistada ei suuda. Nägu nagu mingil vanal, no jumala eest nagu vanal kalal. Punnis silmad, üks ühel ja teine teisel pool pead, kerge hallikas habe lõua otsas. Mokk töllakil. Seljas pruun ülikond, näpu otsas kulunud, kuid stiilne nahkportfell, kuigi ega see teda veel šikimaks ei tee. Ema ei kannata kortsunud riiet sugugi. See tuletab talle pidevalt meelde tema vanatädi, kelle taga ta vanaonu matuserongkäigus vantsinud oli ja kelle kortsus seelikusaba talle siiamaani nutuhala meelde tuletab. Ema otsustab, et mehe välimus talle kohe mitte sugugi ei meeldi. Ega vist mitte ka iseloom, sest väga isepäine proovib see võõras olla, üritades koledat kohvitassi mitte kenama vastu välja vahetada lasta. Juua tahab paljast vett, seda, mida ta oleks saanud heinamaa ääres allikast lakkuda. Aga nad peavad endast hea mulje jätma ja seega toobki ema köögist kannuga soovitud lihtjoogi, mida võõras järjest mitu tassitäit kurku kallab.
Huvitav, kas sinna veel kohvi jaoks ka ruumi jääb, käib mõte läbi ema silmataguste.
Võõras hingeldab mõne hetke. Vaatab siis tassi, nagu näeks seda esimest korda elus, paneb selle lauale tagasi, ei tee eriti teist nägugi kui ka isa lõpuks laua taha istub, vaid põrnitseb niisama enese ette silmad endiselt vilavad ja käed märgatavalt värisemas.
«Ma küll ei tahaks seda küsida,» teeb ema suu lahti.
Võõras pöörab pilgu kiiresti tema poole nagu kardaks ta järgenevat pärimist meeletult.
«Mulle näib, et te põgenesite kellegi eest.»
Võõras rahuneb silmapilkselt.
«Jama,» lausub ta. «Ma jäin niigi hiljaks. Kui ma poleks joostes tulnud oleks asjad hukka läinud, kas pole?»
«Noh, te tulite siiski enne üheksat. Me ei kahelnud korraks ka selles, et te tulete.»
«Soh.» Võõrale paistab meeldivat kui talle silmnäkku valetatakse. Pole ometi võimalik kedagi kahtlemises mitte kahtlustada kui ilmutakse kokkulepitust tund hiljem. Kusjuures nii intelligentse, mis sest et kalasilmadega, mees ei saa lihtsalt nii naiivne olla, et ta sellist jutupudi tõe pähe võtaks. Järelikult naudib olukorda. Seda mõtlevad üheaegselt nii ema ja isa ning nad on peaaegu kindlad selles, et võõras mõtleb sellele, millest nemad mõtlevad. Sest ta naeratab nüüd ja ei värise enam üldse.
«Te ju mõistate, et pugemine on ainult teie enda lisakoorem.»
Ema ei oska selle peale midagi kosta.
«Ükskõik kas üritate või mitte, mina teen valiku ainult siis, kui mulle meeldib. Kas saate sellest aru?»
Ema ja isa noogutavad. Võõras ka.
«Poleks vaja olnud kitarrimängu harjutada ega kohviserviise osta,» seletab ta pilguga öötaevast püüdes. «Ma saan ju aru. Te üritate jah kõik sellist õhkkonda luua, mille sees sulatakse ja andestatakse ja viiakse teineteist mõttes kätel küll üle paradiisi ukseläve küll üle põrgu lävepaku. Seda üritavad nad kõik suuremas jaos. See on nagu surma ees pugemine. Nii tühine tegevus. Kuna teist said väljavalitud ja te olite järjekorras oma hea, ma ei tea mitu...neli jah, neli aastat. Ma saan aru kui oluline see teile oli. Ma ei kahtlegi selles, et te neid kalendreid ühekaupa maha kriipsutasite ja kuupäevi ja võibolla murdsite oma jõllitamisega nii mõnegi sekundiosuti. On see siis nii oluline. Nüüd kus ma istun siin ja ma tõenäoliselt isegi ei meeldi teile, sest teie ettekujutuse järgi pidi tulema keegi soliidne, diplomaatkohvriga, Banderase võrdkuju aga näe tuli hoopis...üllatus.»
Ema on võõra sõnadest löödud.
Ta istub laua taha ja ei püüagi enam näolt higi pühkida. Tasapisi hakkab ta esimest korda mõtlema sellele allkirjale, mis sai kunagi lõdva käega kuhugi kritseldatud. Tal on LEPING meeles, tal on meeles mõned rasvases kirjas sõnad sellest. Näiteks mittesobivuse korral, konfiskeeritakse ja vähemalt üks.
Võõras leebub korraga ja laksatab käed lauale, lükkab hoolega valmistatud söögid hoolimatult kõrvale ja küsib: «Mida nad oskavad?»
Ema süda peksab nüüd juba meeletult. Kas kõik oli käinud sellesama küsimuse pärast? Issand. Ta peab oma panuse andma selle nimel, et kõik hästi läheks. Ta kukub seletama, käetega vehkides, nii et peaaegu ajab ise oma söögid laualt maha. Põrmustab oma kallihinnalise serviisi.
«Meerit pole kahjuks andega õnnistatud, aga pisike Ran loob maailmu, kusjuures ta projekteerib neid üsna tugevasti, nii et me saame neist alati osa. Te ju saate aru, ta on veel väike, ei kontrolli oma käitumist, aga see on ikkagi vapustav. Te peaksite seda oma silmaga nägema härra.» Ema üritab asja vabalt võtta, kuid sõnad lähevad suus segi ja hääl kipub meelega ninakoobastesse. Ta kardab, et võõras on näinud palju imelisemaid asju, mis tema poja ürituse kaugele maha jätavad. See on täiesti võimalik.
Võõras on naise elevusest ja lootusrikkast ilmest hoolimata külm ja selgitab ennast lahti kalgi pilguga toasolijaid seirates.
«Selleks ma siin olen. Meil on tund aega. Las ta lööb mu pahviks ja leping on teie. Aga ma pean teid hoiatama. Ajast mil inimesed võimetega sündima hakkasid on praktiliselt igal teisel mingi trikk ette näidata ja see pole leivanumber kui ühel hetkel seal nurgas on kamin ja järgimisel juba sekvoia. Me ei otsi rändtsirkust. Minu poeg on näiteks ideaalne telepaat, paps, sa mõtled hetkel küll ühe teise tädi, aga mitte meie ema peale, aga ta ei sobi meile, kuna mina olen ka telepaat, kusjuures arenenud ja valmis edasi arenema. Saate aru. Ka keskkonna projekteerimine pole mingi ime. Meil on inimesi, kes loovad terveid linnu, nii et seal liikumiseks ja kõikide soppide avastamiseks läheb aega kuid. Ma muidugi ei väsi kordamast, mille nimel liikumiseks ja mille avastamiseks! See on ju projektsioon. Me vajame midagi, noh sõna otseses mõttes käegakatsutavat. Midagi sellist, mida me võiks kasvõi kuid avastada, aga millest lõpuks tolku ka oleks. Meie aja raiskamine on kallis lõbu. Kui poiss hakkama ei saa tuleb teil temast loobuda. Te teate seda ju? Ma olen õhuvirvenduste pärast liiga palju kordi ühest majast teise käinud. See kõik on kurnav ja kulukas ka.»
Ema noogutab. Tal on silmanurgas midagi niisket, midagi sellist, mille ta on nelja muretu aasta lootmise ja unistamise juures ammu unustanud. Pisaratel on komme kõige viimasel hetkel ilmuda, siis kui enam ei jaksa rongile hüpata.
«Te vähemalt ütlete, mida te temaga teete kui tema etteaste ei meeldi?»
«Ei midagi halba. Neid kasutatakse maailma paremaksmuutmisel. Asutus peab ka millestki elama.»
Ema teab, et projekteerijaid kasutatakse meelelahutusäris üsna tihti. Lihtsalt mõte, et ta ei saa oma last enam kunagi näha, kuna leping nii nõuab, ajab tema vere keema ja tekitab vajadust kriisata, küünistada, nurruda -- mida iganes, et ainult ei peaks oma kuudis hiljem pooltühja pilguga tühja kohta vahtima.
Nüüd on Rani kord kõigi tähelepanu keskpunktis olla. Poiss ise, mõned kuud tagasi viieseks saanud, loomulikult ei taipa ilma ütlemata, mida temalt tahetakse, ta pole isegi vanemate inimeste vestlust pealt kuulanud, sest kass laua all vajab sügamist ja lisaks sellele avastab ta, et kahvli teravad otsad teevad lauda katva lillelise vakstu sisse neljase augurea. Ainult ema teab, kuidas poiss õigele rajale liigutada. Ta kükitab jõmpsika kõrvale ja sosistab sellele midagi kõrva sisse. Võõras kehitab isale otsa vaadates küsivalt õlgu ja saab vastuseks rahustava peanoogutuse. Kui isa näeb, et sellest ei piisa, siis lisab ta: «Käivitamisprotsess võtab vahest aega.»
Rani ei käivitata nagu masinat. Tegelikult on saladus lihtne. Lastel ja emadel on oma keel nende salamaailma kohta, millest isadel tihti aimugi pole. Ran käivitub sõna peale. Ema palub tal muinasjuttu näidata ja poiss teeb seda, millest ta ise veel aru ei saa, millest tegelikult veel ükski hing aru pole saanud. Ta hakkab muinasjutuga pihta. Ta vaatab lauale ja korraga on laud kadunud. Kuigi võõras on oma sõnul meeletult projektsioone näinud, pole ta kunagi kohanud kedagi, kes midagi paugupealt ära kaotaks. Tavaliselt on projektsioon nagu hologramm, paremal juhul libamaailm, mille taga võib reaalsetele asjadele otsa komistada. Eksperimentide läbiviimiseks kasutatakse lennuvälja suurust lagedat ala, kus lihtsalt pole millegi otsa põrgata ja ka siis võtab katsealusel millegi ärakaotamine või loomine vahest tunde aega. Parimad saavad hakkama minutitega, nagu ta teab ja korraga... Siin ajab viiene jõmpsikas laua sekundi murdosa jooksul laiali nagu suitsupilve.
«Kas te nägite seda,» küsib võõras ülierutunult.
«See on alles soojendus,» muigab ema, kes esimest korda võõra sissetormamisest peale enesekindluse tagasi saab. «Kas te teate, mis on kõige veidram?»
«Mis?» küsib võõras ettevaatlikult.
«Lauda ei ole tegelikult ka enam.»
«Mismoodi ei ole? See peaks olema nagu varjus või sedasi. Ma ei oska seda täpselt seletada, targemad teevad seda, mina olen lihtne agent. Portfellimees. Aga ma olen asja pealt näinud ja tean, et kui projeteerimisruumis on esemeid võib sinu jaoks nähtamatutele asjadele otsa joostes viga saada.»
«Kui te arvate, et see on trikk, siis katsuge järgi. Jookske ennast vastu lauda surnuks.»
Ran irvitab.
Ta projekteerib toa mööblist päris tühjaks. Jääb vaid põrandalamp. Muinasjutus peab põrandalamp olema. Tema teab niiviisi. Sest muidu oleks pime ja pimedas oleks koll. See oleks ohtlik. Ran ei kavatse ennast ohtu seada. Tema muinasjutud on küll imelikud, aga mitte kunagi ohtlikud. Toolil istunud võõras leiab ennast järsku piinlikust asendist põrandal, selili tolmu sees, ristluud valutamas, jalad laiali ja sealt kuskilt sääremarja tagant särab talle vastu imelapse ema. Lapsed kilkavad naerda. Võõra aju töötab kiiresti. See vaagib läbi mõned, mis-siis- kui-variandid ja ei suuda otsustada, mis oleks koledam, kas see kui poiss põranda alt ära kaotaks või see kui korraga enam midagi hingata ei oleks. Ema aitab ta maast püsti. Teised pereliikmed on ettenägelikult hetk enne presentatsiooni oma toolidelt tõusnud ja näivad kõik võõra üle muigavat. Iseäranis Ran. Ja võõras tunneb, et tal hakkab millegi pärast hirm tekkima. Ta kobab kätega õhus kohta, kus oli kapp. Seal pole mitte kui midagi. Tühipaljas õhk, tema selles naeruväärselt sobramas, otsekui kavatseks ta sealt iga hinna eest oma kadumaläinud sokid üles leida.
«Las ta paneb asjad tagasi,» ütleb võõras. Ta teab, et kui ta peaks teist korda sama lausuma, oleks see juba kerge palve alatooniga.
«Ta pole veel alustanudki,» ütleb ema. «Te tahtsite ennenägematut asja näha. Ei. Te tahtsite seda kogeda. Oma käega katsuda.»
Võõras pole oma pikkade tööaastate juures midagi ligilähedastki mekkida saanud. Ta käib uskumatul pilgul toas ringi ja proovib veel asjatult enda ümber kobades mõnda reaalset objekti tabada, aga mida pole, see on olematusse haihtunud mööbel koos õhtueine, raamatute, pesu ja jumal teab mille kõigega veel.
Rani muinasjutus saabub ootamatu pööre. Neli seina on liiga piiravad. Miks mitte olla lilledest lõhnaval heinamaal? Kuskilt pilvepiirilt, ähvardavalt kõmisevate piksepilvede tagant on linnulennult näha kogu aas, lõpmatu, silmapiirini täis tundmatuid taimi, õietolmust kolletavaid tuulepuhanguid, kusjuures heinamaa on ebareaalselt tasane, nagu oleks see kasvatatud hiiglaslikule lauaplaadile. Selle keskel seisavad viis olendit. Üks neist uskumatult silmi fokuseerimas. Miskipärast on võõral tunne, et miski siin maailmas pole siiski esmakordne. See on veider mõte, sellise harvaesineva, ei, tegelikult absurdse sündmuse juures. Ta unustab mõtte kohe. Kui ta pole mõistust kaotanud, siis viib see esitlus siin inimvõimed uuele tasandile, avab võimalused, mida varem olnud ei ole. Heaoluriik, käib paratamatult võõra mõtetest läbi. Ta läheb perekonnast, võidurõõmsast naisest eemale ja korjab aedmaasikaid, pistab need suhu ja mälub. Sülg alustab seedimist. Ta saab poisi muinasjutust osa. Sööb marju, mida tegelikult pole olemas. Või siiski on. Kuradima pärast, need maitsevad veatult ja täidavad kõhtu ka. Mis siis kui poiss saab vanemaks ja teab täpselt, mida ta ette kujutada tahab. Leivapätse täis ladu, sportautodega kaetud pind. Kui poissi õigesti kasvatada, ja seda firma ka teeb, siis ei saa iial olema halba muinasjuttu. Kõik saavad kõike omama. Kas see pole mitte liiga kommunistlik mõtlemine, mõtleb võõras ja lööb siis käega. Mis vahet seal enam. Firma hoolitseb vist esimese suurfirmana maailmas helge tuleviku nimel. Kõigi jaoks. Ilma repressioonita. Ja see on midagi võimsamat kui kommunism. See on jumalik. Esimest korda hakkab ta aru saama, et paradiis pole paljalt sõnakõlks.
Võõras ei vaja enam rohkem tõendeid. Otsing on lõpule jõudnud. Tema käeulatuses on ilmselt maailma kõige võimsam projekteerija.
Miskipärast põrnitseb Ran teda altkulmu. Võõral tekib taas halb eelaimdus, nagu oleks midagi kohe kokku langemas.
«Te ei meeldi vist poisile,» imestab ema. «Vahest taipab ta, et peab teiega kaasa tulema. Kodu maha jätma.»
«Jama,» hüüatab võõras. «Me tuleme ise teie juurde. Poisile peab võimaldama selle, mille keskel ta rahul on. Võimalikult vähe meie töötajaid teie seas, võib olla ainult kaks või kolm. Ta vajab lihtsalt õpetajat ja see peab olema asjale pühendunud ja väljaõppe saanud spetsialist.»
Võõra pead läbib ettenägemissähvatus, küll hägune, kuid piisavalt jube selleks, et tema südant hetkeks seisata. Ta ei saa sellest aru. Ta näeb tüdrukut. Meeri oli vist ta nimi. Ta ei saa aru, miks see temas sellist jubedust tekitab. Tüdruk kõigest istub ja sööb midagi, aga tema jaoks oleks see nagu pilguheit põrgusse. Tüdruk ise nuusutab süütul ilmel eemal siniste kroonlehtedega piksepilvede vahelt piiluva päikese poole püüdlevat taime. Kostab müristamist. Misasi kurat see tal seal kahvli otsas ripneb.
«Kui vana ta on?» küsib võõras, häiriva kujutise ajust põrmustudes, emalt, nimetissõrmega Meeri poole osutades.
«Kuuene.»
«Kuuene?» Kuus! Mis talle sellega seostub?
«...saavad erakorralised...tavaliselt...ületatakse...hiljem kui poistel... «
Mingi loeng kunagi minevikus. See on see, mis võõrast kõigutab. Mingi lõik sellest.
Uus sähvatus. Ta näeb iseennast ruttamas. Segane pilk silmis, keel ripakil. Ta tajub hirmu selles kõhnas, pruunis pintsakus kehas. Sellist, mis ähvardab südame rinnust välja pressida ja ta näeb ennast ruttamise pealt sähvatust läbi elamas. Ta ei tea täpselt, mida ta seal näeb, kuid see peab olema midagi ebameeldivat, sest ta haarab jooksult peast kinni ja karjub meeletult. Ühest käest pudeneb selle toimingu järel mingi ese ja hetk enne sähvatuse lõppu saab ta aru, et see on püstol.
Ema märkab võõras toimunud muutust. Too seisab endise ringikepslemise ja imestamise asemel kangestunult keset rohelust ja põrnitseb kordamööda neid kõiki. Ema astub lähemale ja puudutab peaaegu jäist käsivart, külma nagu surnu ihu, kutsub oma tegevusega esile kogu mehe keha läbiva värina ning too vaatab talle ebakindla pilguga otsa.
«Kas teil on paha,» küsib ema murelikult ning katsub võõra pulssi. Veri voolab tolle kehas meeletu kiirusega.
«Ma ei tea,» pomiseb võõras.
«Me saame ju hakkama, eks?»
«Hakkama millega?»
«Rani kasvatamisega, teie firma ja minu perekond.»
«Ah, Ran. Jah, muidugi.»
«Vastik äike,» pomiseb Ran ja vaatab üha ähvardavamaksmuutuvasse taevasse, kus päikesel enam kohta pole.» Ta viib nad uude, turvalisemasse kohta. See on õhtune mets, kus ei mürista. On lihtsalt soe.
«Me peame vist pabereid vormistama hakkama,» lausub ikka veel kahvatu võõras. Ta kükitab maha ja avab oma portfelli, mida ta pole korrakski käest lasknud ning hakkab selles sorima, püüdes leida täitmata blankette kuhja paberipahna seest.
Järgmine asi, mida ta teab on see, et ta on üksinda. Pole ei lapsi ega vanemaid. On peaaegu pime ja kuskil eemal karjatab kõrvukräts hiirejahil pahaendeliselt. Siis lõikab vaikust ainult tema hingamismootori sisse-välja töö. Ta tunneb ennast justkui sügavast unest ärganuna, ometi on ta kõik see aeg ärkvel olnud. Mäluga on midagi lahti. Too poiss. Tal on meeles, et ta põrnitses teda. Kas temaga on midagi tehtud. Kas ta on ära projekteeritud. Jumala eest! Ta tõuseb ja samas hakkab hääl tema peas kiiresti sõnu pudistama. Ärkavad mingid talle esialgu võõrad refleksid ning mingi käsk sunnib teda väsinult naeratama. Mälu hakkab auklikumaks muutuma. Talle meenub korraks hetk aasal ja see on nagu ähmane unenägu, mis tuleb meelde alles mitu ööd peale selle nägemist, kusjuures on võimalik, et see pole esimene kord seda näha. Hääl tema peas käsib tal liikuma hakata. Kiirustada.
Võõras leiab ennast meeletult jooksmas. Ta ei tea kuhu. Poiss on ta hulluks ajanud. Selles on ta nüüd kindel. Või siis mitte?
«...saavad erakorralised...tavaliselt...ületatakse...hiljem kui poistel... «
See kummitab teda jälle. Korraga täidab ta lüngad ja mäletab nüüd täpselt kust lause pärit on, kust see pärineb ja miks see teda nii meeletult piinab.
«Kui tegu on puuetega lastega siis, ...võimed...just tüdrukud. Lihtsalt võimete ilmnemise piir...tavaliselt aastake...Sellise võimaluse tekkimine on siiski rohkem kui ebatõenäoline, sest üldiselt pole tüdrukutes suurt eeldust midagi erakordset korda saata. Kõik oleneb sellest kas peres on erakorraliste võimetega lapsi.»
See tüdruk! See kuradima süütu, downiga Meeri! Ta on midagi teinud. Ta teab nüüd, mida teha. Ta läheb tagasi ja laseb selle raisa ribadeks. Võõras haarab portfelli ja tõmbab taskust püstoli, tormab maja poole ja tajub kuidas ta üha enam mälu kaotama hakkab. Ta peab kiirustama.
Uus sähvatus, nagu kalk sukavarras tema silmakulmu alla. Ta näeb ennast aasal tatsamas, koos tolle perekonnaga ja ta on neetult elevil, nii kuradima elevil, üldse mitte mures, nagu ta peaks olema. Kulub veel sekund, et aru saada sellest, näeb ta nüüd minevikku või tulevikku. Ta taipab ja haarab kätega peast. See on liigne paradoks tema piinatud mõistusele. Sest ta on sellel aasal olnud ja läheb sinna ilmselt ka tagasi. Kohutavas hirmus ei pane ta tähele püstolit kukkumas, ta üha tormab ja tormab, mõistes lõpuks seda, millega tüdruk hakkama saanud on. Ta on aega lükanud. Mingil talle vaid talle mõistetaval viisil on ta sündmused korduma pööranud ja korraga ei tea võõras enam, kas ta jookseb seda lõiku läbi metsa ja üle aasa, tolle hubase majakeseni, tüdrukut tapma ja sellega tragöödiat ennetama esimest korda või on ta seda jooksnud lugematu arv kordi. Ta hakkab karjuma.
Uus hääl tema peas kordab ühtelugu.
Sa jääd hiljaks. Kokkusaamine. Sa jääd hiljaks. Sa pead ta hävitama, et see nõiaring kaoks. Kokkusaamine. Neil on võimetega laps. Sa lähed teda kontrollima. ...hävitada...Sa hakkad hilinema. Miks? Sa hakkad hilinema. Tee kiiresti. Jookse. Nad ootavad. Sul on töögraafik. Sa pead homme koju jõudma.
Üle ukseläve tormates näeb ta tüdruku nägu, mille varjab hetkeks kahvel selle otsa pikitud peedisalatituustiga. Siis kaob kõik udusse ja ta mäletab ainult seda, et ta kiirustas kohtumisele, et mitte hiljaks jääda. Võõras tormab laua juurde ja vajub esimesele ettejuhtuvale toolile istuma ning perekond puurib teda pilkudega üllatunult.
«Juua,» kähiseb ta meeleheitlikult.