Karda!

Vabasta närvid ja sure
Elu tõkkeks hirm liiga tume

Uks sulgus viimse matuselise järel. Lucia jäi tooli seljatoest kinni hoides seisma, oskamata tükk aega enesega midagi peale hakata. Korraga ei suutnud ta enam seda tühjust taluda, langes rinnuli köögilauale ning puhkes ohjeldamatult nutma.

Esimene kord kahe viimse päeva jooksul oli ta üksinda. Alles nüüd taipas Lucia, et üle- eelmisel hommikul auto alla jäänud ema ei tule enam tagasi. Sebivad, hädaldavad ja nutvad naabrinaised, kes tüdruku meelest teda kõikjal ümbritsesid, ei andnud talle mahti midagi mõelda ega tunda. Nad muretsesid suririiete ja hauakaevaja pärast, püüdsid Luciat lohutada ning tegid veel sadat tarvilikku-tarbetut asja. Ja võlausaldajad -- varsti on nood kohal kui surnud ihu haistvad kaarnad. Võlgu tegemata ei oleks Lucia ja ema oma viletsuses kuidagi toime tulnud. Peaaegu mitte keegi siin Santa Isabeli vaestelinnaosas ei tulnud. Naabrid olid küll aidanud ema matta, kuid teismelist töötut orvutüdrukut nad küll ülal pidama ei hakka. Mis edasi teha? Lucia mõtted uppusid segaduse paisust läbi murdnud pisaraisse.

Terav koputus uksele katkestas ta nuuksed. «Laske mul leinata, haukakari!» tahtis ta karjuda, kuid äigas varrukaga üle põskede ja vedas end ukseni. Kui majaomanik teda maksmata üüri pärast tänavale visata tahab, ei pääse Lucia ta küüsist niikuinii. Neiu vajutas lingile.

Ukse taga seisja oli talle tundmatu. Enesekindla, kuid läbitungimatu ilmega väikesekasvuline mees ebamäärases vanuses. Igatahes mitte üks nende geto «ärimeestest», kes oma jõukust papagoihilpude ning kassikullast Rolexitega demonstreerisid. Too siin kandis silmapaistmatut, kuid hästiistuvat halli ülikonda ja mantlit. Stiilne varakus äratas Lucias silmapilkselt mehe vastu seletamatu aukartuse.

«Jah?» ütles ta viisakalt ja veidi hämmeldunult. Mida see boss siit õigupoolest soovis? Väljaspool nende kvartalit asuva müütilise rikaste maailmaga ei omanud ei Lucia, ta ema ega enamjagu naabreidki mingeid suhteid. Seda ebatõenäolisem, et too teine ühiskondki vaeste immigrantidega kontakti otsis. Ometi ei olnud Lucia ootamatu külaline eksinud.

«Tere päevast, Lucia,» ütles mees ja astus üle läve niisuguse iseenesestmõistetavusega, et segaduses tüdruk otsekohe taganes ning uksel kinni vajuda lasi. Tundmatu häälgi oli nagu ta ise: kõlatu ja pealetükkimatu, kuid kummalist, otsekohe kuuletuma sundivat sugestiivset jõudu kiirgav. Lucia, kes tundis, nagu asuks hiigelsuur hall ämblik teda oma kleepjaisse niidikeerdudesse mässima, ei julgenud mehele otsagi vaadata. Ta seiras külalise ainsagi tolmukübemeta musti kinganinasid, samal ajal kui võõra hüpnootiline hääl neiu teadvusse tungis:

«Sul ei ole mõtet end vabanduste ja mul kastundeavaldustega koormata. Tean su olukorda ja räägin lühidalt. Siia jäädes oleksid sa mõne tunni pärast ainsagi sentaavo ning peavarjuta. Mis sind tänaval ootab, võid isegi ette kujutada. Su ema palus mind, et ma su enda juurde võtaksin, kui temaga midagi juhtuma peaks. Ära küsi, kust ma seda kõike tean ja kes ma olen. Kuuled seda õige aja saabudes. Mida sa otsustad? Jah või ei?»

«Ma... ma ei mõista,» kogeles Lucia, tajudes, et tema vastusest ei olene õigupoolest miski. Stseen sobis pigem filmiepisoodi kui suuremate tõusude- mõõnadeta kulgenud kehvikuellu. «Ema ei rääkinud teist kunagi. Olete mingi miljonärist onu või?» Olukord muutus juba naljakaks. Deus ex machina ilmub rikka tundmatu kujul, kes agulitüdruku hoobilt paradiisi viib!

«Mind ja su ema sidus üks tehing,» lausus võõras niisama kiretult kui enne. «Kuna ta oma ülesannet nüüd lõpule viia ei saa, pead sina tema asemel seda tegema. Nii oli meie kaup» Need sõnad torkasid Luciat otsekui kaheteraline mõõk.

«Mida?!» hüüatas neiu. «Kui lolliks te mind peate? Ema ei oleks mind kunagi nii räpaselt maha müünud! Pöörake ots ümber ja kaduge siit, enne kui...»

«Võlad tuleb tasuda,» katkestas teda tundmatu endiselt rahulik hääl. See tundus juba pigem kumisevat Lucia peas kui tulevat mehe huulte vahelt. Järsku seisis mees otse neiu vastas... midagi külma ja lämmatavat kattis ta näo. Hingetuks jäänud Lucia hakkas aeglaselt jäisele eikellegimaale vajuma. Kukkumist saatsid maosisinat meenutavad sõnad:

«Tule... ja unusta... mäleta vaid hirmu... ja võlga.»

*

Kägistavat ämblikuniiti meenutavad limased haarmed olid end ümber Lucia teadvuse mässinud. Miski tume, ähvardav ja eemalolev, iminapad neiu närvisõlmedesse surutud, jõi teda. Lucia ei tajunud enam oma keha piirjooni -- ta lahustus, kihutades mööda kompamatuid tunneleid teda vallanud parasiidi organismi. Heleda valguse asemel ootas käikude lõpus mingi laialivalguv, pulbitsev mass. Magnetina haaras see Lucia jõuvooge endasse ja paiskas need möllavasse keerisesse. Tundus, nagu ei saaks Lucia enam kunagi iseendaks tagasi. Tihedad välgunooled jahvatasid ta tolmpeeneks ning kandsid protesteerimast lakanud närvipulbri uutesse kanalitesse, mis kannatamatult jõuandjat ahmisid. Vibreerivad neuronid kuulutasid aga valet signaali: see ei kuulunud Luciale...

Kao ometi, luupainaja. Ei, eesriie alles tõuseb.

Lucia piilus ettevaatlikult läbi ripsmete. See oli siiski tema enda väike nurgeline keha, mille soontes ta tuksles. Higine ja kipitav, kuid oma. Taevas tänatud! Neiu tõstis kumisevat pead ning vaatas. Kodusest toast jäi ümbrus ometi kaugele.

Öö tuleb pikk.

Lucia lebas väikeses klaasist poolkeras. Selle põrand tuletas meelde sinakat kivistunud merevahtu, seinad ja lagi koondusid kupliks, mis laskis paista üle safiirikarva taeva sõudvatel mustadel ükskõiksetel pilvedel. Kui Lucia end püsti ajas, jäi laekaar ta pealaest vaid mõne sentimeetri kõrgusele. Päevaaega oli võimatu kindlaks teha; kogu kuppel näis ise kiirgavat piimjashalli valgust. Võimalikud ukse- või õhuavad jäid Lucia pilgule tabamatuks. Kuidas ta siia üldse sai?

Neiu sulges taas silmad ja üritas mõtteid koondada. Niikaua, kui su mälu on alles, oled iseenda peremees, kaikus peas üks ema tarkussõna. Ent ema oli surnud. Ja Lucia oli jubedalt kartnud... mitte seetõttu... Keegi oli teda vallanud, tungides salakavalalt neiu hirmu ja hingealastusse. Hirm!

Esimene kartusevärin uputab su. Võitle temaga, kui tahad veel hingata. Hilja, ema, unustasin su õpetused, sest ämblikmees röövis mu...

Ämblikmees? Mida ta Luciaga õigupoolest teinud oli? Ühel hetkel seisis ta Lucia vastas Santa Isabeli agulikorteris, teisel leidis tüdruk end juba ahistavas taevakapslis. Vahepealsete palavikuvabinate õõva meenutamine tõukas Lucia mõistuse nii ägedasse vastupanusse, et ta otsekohe loobus.

Sssh... Vaist sundis teda ümber pöörduma -- et vaadata otse oma röövijale silma. Seal too seisis, ent eilsest (eilsest? täitsa võimalik) kuidagi suurema ning käskijamana. Ta silmad sihtisid Luciat, puurides tüdrukust otse läbi. Tea, kes on siin isand, kõneles pilk. Ometi adus Lucia, et mehe muutunud olek oli põhjustatud röövitud tüdruku panusest. See andis talle ämblikmehe (nagu Lucia teda endamisi kutsus) üle teatava võimutunde ning isegi vähendas ta kartust.

«Kust ma siia sain?» paiskas Lucia mehele näkku, maskeerides hääle värinat nõudlik-vihase tooniga. Kuppel oli nii väike, et need sõnad täitsid kogu Luciast ning temast meetri kaugusel seisvast mehest üle jääva ruumi. Ei mingit taganemisteed käsivarre eest, mis maona tüdruku piha ümber põimus ja ta kaasa haaras. Lühikesest pimedushetkest toibudes nägi Lucia enda ümber juba uut ruumi, mustvalgetes toonides sisustatud tuba. Mittemidagiütlev muie suud kõverdamas, jälgis kiskja (kes muu ta olla sai?) segaduses tüdrukut.

«Mis kometit te minuga mängite?» nõudis Lucia uuesti.

«Sa esitad liialt küsimusi,» suvatses mees lõpuks vastata. «Kuidas su ema sind küll kasvatas? Tema alistus hirmule... nii nagu kõik teisedki. Sinu osaks on vaid väriseda. Levita oma hirmulaineid. Anneta, et hoida ära näljasurma.» Mees pöördus ning väljus ruumist -- seekord tavalise ukse kaudu. Tüdruk sööstis ta eemalduva selja poole, aga pihku jäi vaid igasugusele raputamisele tundetu ukselink.

Niisama vähe pääsemislootusi pakkus väike akengi. Mitte klaas, vaid läbipaistev kivi. Meeleheitest jõuetuks jäänud Lucia viskus mustale diivanile ja mattis näo nahksesse patja.

Mis temaga toimus? Ema -- Lucia ainus lähedane inimene - - lömastatakse autorataste all. Tundmatu mees ilmub kohe peale matust ja kisub orvu peadpööritavate viirastuste labürinti. Ometi oli diivani nahkkate Lucia sõrmede all reaalne... Ja veel see mõistustrebestav elektrikeeris... Ainult saatan, kelle eest usklik ema oli tütart lakkamatult hoiatanud, suudaks niisuguseid metamorfoose esile kutsuda!

Hoia end hirmu eest...

 

Levita hirmu...

Ema ja ämblikmehe hääled võitlesid Lucia peas, sulades kokku üheks sumisevaks virvarriks.

Mida see kiusaja ilmudes ütles...? Et ema jättis tütre talle? Lucia püüdis seda absurdset mõtet kõrvale tõrjuda, ent... Meelde tulid mõned õhtud, mil ema oli koju tulnud, sünge, vabisev ja väsinud, kaasas rahasumma, millest nad nädal aega suutsid hinge sees hoida. Lucia ei söandanud nende käikude kohta ainsatki küsimust esitada. Oli siis võimalik, et tema ema, armastav, alandlik ja vaga olend, teenis seda deemonit? Kui just tütre heaolu pärast...? Aga oma last kurjale maha müüa -- ei iial!

Kurnav väsimuski keeldus Luciale oma musta mantli siilu loovutamast. Tüdruk langes tuikavasse poolunne, mida ilmestas spiraaljas langemine mööda järjekordset kummituslikku tunnelit. Seekord välgatas äratundmine... need olid Santa Isabeli tänavad... aga taevas hoidku, kui väändunud ja moonutatud! Mööda vilksatasid pooleldi porisse mattunud sillutuskivid, kokkuvarisemisohus, kõikvõimaliku kraamiga puulattidest

Reklaamplakatiteni vooderdatud hurtsikud... Turul, kus Lucia ise mõni nädal tagasi oli palvehelmeid ja amulette müünud, sirutas trobikond luukerekõhnu jõmpsikaid väärtusetuid asjakesi neid sõimuvalinguga kostitavate turris möödujate poole. «Jumalaema nimel, senjoor, siin on kaitse kurja silma eest...» -- «Kas sinu silma eest, poisiklutt? Ära tülita inimesi!» Pettunud laps heitis palvehelmed selja pööranud mehe poole... kes korraga valuhüüete saatel käe külge klammerdunud lõgismadu maha püüdis ropsida. Juba jäi laadaplats seljataha. Kirik! Lucia pääsemisrõõmu tumestas talle zombidena vastu komberdav kogudus, võidunud kaltsud kaetud tuha ja verega. Jahmunud tüdrukuga kohakuti jõudes tõstsid nad otsekui kokkulepitult näod -- pimedad näod. Tühjadest silmakoobastest nõrgus veri, mõnel ripnesid veel põsel niitja soone otsas väljatorgatud silmamunad. Lähenes preester, seesama, kes kord oli Luciale esimese armulaua andnud. Piiblit kõrgele tõstes viipas ta tüdruku poole teise, verist konksu hoidva käega... Viimsel hetkel haaras jäine tuulepööris Lucia kaasa, jättes jumala- (või saatana?) teenrile saagiks vaid konksu küljes lipendava kärisenud kleidivarruka. Järgmine episood viis ta aeda, kus pildistati koeraga jõledasse poosi tardunud alasti tütarlast. Lucia arvas ära tundvat Ana, kunagise vaikse ja häbeliku lapsepõlvesõbratari. Ana unistas ja rääkis päevast, mil ta nunnatõotusega Kristuse pruudiks saab... Mis see seal siis oli? Teine tütarlaps astus juurde ning heitis kimono seljast. Lucia ise ajas seal jalad laiali ja...

Oh ei! Ahastus kobrutas ta hinges. «Kas selline ongi see maailm, kus ma elan?» karjatas orb, püüdes silmi peita elajaga kiimleva iseenda eest. Fotograaf puges kaamera tagant välja ja hüppas nutva tüdruku juurde. Hüüdega «Kui palju su hirm maksab?» rebis ta Lucia käed näolt, nii et too ämblikmehele silma vaatas...

Uus pimedusvoog. Kaleidoskoopiliselt sähvivad piksenooled. Lucia moondus abituks käsnataoliseks puntraks, millest raudne peopesa helendavat plasmat välja pigistas. Piisad, täis elujõudu, võitlesid väljumise vastu, kuid pidid ometi maabuma musta auku: ahnesse, kärsitult ülesküünituvasse, matsutavasse suhu. Põhjatusse ja imevasse suhu, mis püüdis kinni viimse kui ühe elekterja eluneste nire. Taas tundis Lucia iseennast tilkhaaval võõrast organismi elueliksiiriga täitmas, sulandumas ühte jälkide kudedega. Kui need sõrmed ei lõdvene, ei suuda ma end taastada. Tilk, tilk, tilk. Peatu ometi! Aaargh... mmm... Lõpeta! Kuhu ma siis naasen? Kõrvulukustav kohin ja vaikus. Liiga hilja.

Aga ta oli ju täielikult selles teises kehas. Ta ei tohi lasta end võõraste närvide osaks sulanuna laiali kanda. Kokku jäädes suudaks ta valitseda. Teda oli küllalt. Keskendu. Võitle. Nüüd.

Sooned väänlesid, olles sunnitud vastupidises suunas kokku tõmbuma. Harjumatu ülesanne purustas neid. Lucia energiapiisad eraldusid parasiitmassist ja ühinesid taas üheks suureks puhtaks jõuallikaks.

Tagasi koju.

Söödikorganism lagunes ja kiunus jõuetus raevus.

Ole tervitatud, valgus.

Taas klaasist taevakuppel, kuid palju avaram ja kõrgem. Päike murdis pilvede vahelt läbi ning pani kambriseinad sulama. Väljapääs avaneb kohe. Niipea, kui Lucia on vastasest lõplikult jagu saanud.

Nüüd oli ämblikmees see, kes püüdis asjatult taandudes asu leida. Lucia valitses. Ta tundis end kõrguva ja võimukana. Rabele iseenda võrgus, ämblikmees, lämbu hirmusse!

«Milleks sul mind vaja oli?» nõudis Lucia. «Räägi!»

«Sinu hirmu...» habises mees, värisedes nagu teist päeva võõrutusravil heroiinisõltlane. «Su ema hirmu... Kõigi teiste hirmu, kelles oli kartusealge...»

«Perverdinärakas!» sülgas Lucia mehe suunas. Selge. Niikaua, kuni ohver ei teadnud, millega on tegemist, suutis mees ta teadvusse tungida ja võõrast jõust toituda. «Mis sa üleüldse oled?»

«Suudad sa mõelda, milline oleks elu siis, kui inimesed ei teaks, mis on hirm?» küsis lõksupüütu vastu. «See on kui sisemine kaitseingel. Ta hoiatab sind su enda eest, tuletab meelde, et sa ei ole võitmatu... Kui inimesed puhastel instinktidel möllata laseksid, neelaksid nad kogu maakera ühe suutäiega.»

Uduriismed hajusid Lucia pilgu eest.

«...mõned sünnivad tummade või käetutena. On see tõsine puudus, võrreldes nende õnnetusega, kelle loodus on ilma jätnud võimest hirmu tunda?» Mees, kärbes oma püünises, vormis vaevaliselt sõnu. «Mina olen üks neist...»

«Te kõik kardate hirmu, teadmata, et see on loomulik hormoon, milleta inimkeha hukkuks. Oli see siis ebaõiglane, et mõni igal pool tonte nägev naine oma kuivamatust allikast mulle paar sõõmu andis? Mis siis, et õilis akt neile veidi ebameeldiv võis tunduda?»

Ebameeldiv! Ebameeldiv, kui su sisemust elektritoolil praetakse?

 

«Nad olid lihtsalt väiksemad ohvrid, loovutatud, et inimesed veel ühe päeva võiksid muretute sigadena püherdada porilombis, mida nad eluks nimetavad. Sa ei taibanud seda, Lucia, enne kui kõike kõrvalt nägid...»

Mees väänles abituna tüdruku jalge ees. Ämbliku ja kärbse rollid olid vahetunud. Ta oli Luciat liiga kõvasti pigistanud, oskamata kahtlustada, et allikas võib ühel hetkel tühjaks sada. Teistega ei juhtunud seda kunagi. Nende hirm paljundas end lakkamatult. Aga see tüdruk...?

Võim pulbitses Lucias ja nõudis väljalaskmist. Missugune tunne!

«Aitab su kaitsekõnest!» Mees lausa aurus Lucia armutust vaatest. «Ehk saidki mu ema ja need teised, aga mitte mind. Mida muud oodata neist, kellesse on lapsepõlvest peale sisendatud hirmu saatana kättemaksu ees? Ema tahtis, et ma oleksin julge ja ei pelgaks sulle silma vaadata. Langesid trooja hobuse lõksu, vaene mees. Oma salajasimat hirmu ei tundnud sa ise ega keegi teinegi mitte. Sa ju kartsid, et ühel päeval võib ohver seda haista ja sinu ees mitte hirmu tunda?»

«Ära tee!» kähises mees viimsete hingetõmmete vahel. «Sa ei tunne seda needust...» Raevust pimestatud Lucia ei kuulanud teda. Kogu uus jõud viskus ussikeelena ettepoole ja mähkus ümber ohvri...

Lucia tõstis oma teisenenud pilgu ja vaatas jalge ees lebavat linna. Klaaskuppel ja must nahkkamber -- piiratuse raudrüüd -- ei pidanud enam kunagi tema ümber sulguma.

Kui palju hirmu seal linnas küll ringi liikus! Suisa raiskamine! Inimeste endi huvides on seda õigeisse kanaleisse suunata. Sead tahavad ju püherdada.

Karda, Santa Isabel!