(Esimene osa: Margi kõne. Tagasivaade minu tutvusele Margiga. Margi öö puu otsas. Kuidas algas meie kinnisvaraäri.)
HÄMMASTAV, kuidas mõne ajaloolise momendi vältel võid tunnetada hetke.
Ma loodan väga, et mitmed -- ja ehk olulisemadki hetked -- seisavad mul veel ees, kuid senini on üheks ületamatuks hetkeks jäänud Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Margi hämaras söögitoas. Sest sellest hetkest, kui Mark toostiks püsti tõusis, algas meeletute seikluste aasta, mis viis mind kodulinna pikemaks tagasi, ent oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud.
Niisiis, Mark tõusis, tõrvikuleek sädelemas tõstetud pokaalil ja lausus aeglasel, mõõdetud häälel:
«Head sõbrad!
Praeguseks hetkeks on Eesti juba sündinud, taas kord; ja sedapuhku päris tõelisel moel, sest maal pole enam ühtki võõrast mundrikandjat.
Iga vastsündinu vajab hoolt ja abi, ning ehk küll meie lapsukesel on vana hing, ei ole tal oma hallidest ja fragmentaarsetest mälestuskildudest suurt abi loota selles maailmas, kus meiegi juhtumisi viibime. Meie ülev ülesanne on aidata tal esimesi samme seada.
Lubage mul olla suureline ja ennustada meie hoolealusele hiilgavat tulevikku. Ma usun, et ta naasmine põhjala perre võib kujuneda triumfaalseks ja lisaks koolikaardile või -gloobusele ilmunud nimele muutub tema erk ja teadmistealdis meel vaimseks majakaks tervele areaalile. Sest peale värske vere on meil lõppkokkuvõttes piisavalt iidset tarkust.
Sõbrad! Meil on iidset tarkust ja võime öelda, et vaim on küps; ning kuigi veri on värske ja me ei saa öelda, nagu oleks liha vanadusest nõder, on meie unistuse taaskehastumine alles alanud ja vaatamata kauni kujutluse hägusais piirjoonis elustuvale uuele algele pole meil kindlat alust väita, et keha kauase irdhinge sujuvalt omaks võtab ja sel samme seada laseb.
Aga nii, kui seda ma ütlesin, seisame siin abimeestena meie. Kuid meie arengufond, nagu oleme kurbusega tõdenud, on samahästi kui tühi. Kus on, sinna tuleb juurde, nõnda et me peame kokku saama esimese... miljardi veel selle aasta lõpuks.»
Tõmbasime sügavalt hinge. Miljard!
«Ja praegu võin ma teile kindlalt öelda, et see on võimalik! Juhul kui--» ning ta vaatas mulle silma, missugust hetke ma silmas pidasingi, «--Aivar on nõus uue projekti juhtimise enda õlule võtma, mis, ma luban, saab olema üks meie raskemaid ettevõtmisi. Meie esmärk on vallutada Gladsheim. Aga nimetagem oma projekti teisisõnu lühidalt Braunsacheks.
Elagu Eesti Vabariik ja Braunsache, elagu!»
Enne, kui saan jutustusega edasi minna, pean teid jätma viivuks teadmatusse, mida Mark Gladsheimi vallutamise all mõtles, ja mõne sõnaga põikama märksa kaugemasse aega ja pajatama teile, kuidas ma Margiga tuttavaks sain ja kes ta selline üleüldse on.
MINU SÕBER MARK on vanast perekonnast, mille teadaolevad juured jooksevad kuni muistse vabadusvõitluseni. Igal vanal perekonnal on saladusi ning neid on saanud päranduseks Markki. Tegelikult on ta väljavalitud, sest mõned teadmised on tema jaoks avanenud alles peale meie tutvumist ning ta näib neid nüüdki lisaks saavat.
Esimest korda kohtusin temaga siis, kui kestis veel nõukogude aeg. Me juhtusime sõitma koos tamburis, sest vagunite puupinke ja vahekäikegi täitis ühtlane rahvamass, kelle vitspunutistest, lapsevankritest, jalgratastest ja turukottidest möödapääs kohani, kus näis jaguvat viimast vaba ruumi, oleks nõudnud tõkkejooksja võhma ja oskusi.
Need rongid olid tehtud kuldsetel kuuekümnendatel Ungaris, aga võis kahtlustada, nagu oleks osavate käte ring valmistanud neid vanadest trofeevedureist ja muust majapidamises vedelevast kraamist. Alanud majanduskriisi tingimusis ei jagunud rongidele nähtavasti varuosi, ent võib-olla ka lihtsalt tähelepanu, nii et aeg-ajalt nad jäid seisma kas mootori kokkujooksmise tõttu või mõne elektrisüsteemi vea pärast. Mõnikord nad üksnes süttisid seletamatutel põhjustel, sest tuli levis mööda õliseid kaablikanaleid nii nobedalt, et juht jõudis hädavaevalt mootorvaguni ülejäänud rongi eest lahti haakida ning kui too oli kosuks põlenud, ei viitsinud enam ükski ekspert otsida kahi alguspunkti.
Seegi kord võis palangut oodata, sest põranda alt, seinapragudest ja mootoriruumist hakkas vagunisse turpuma vastikut sinist suitsu. Neil rongidel sõitis mootorvagun nii ees kui taga, nii et kõrvalt vaadates näis rong sümmeetriline, ning kui mõlemad mootorid olid töökorras, siis nad ka töötasid, mis muidugi ei tähendanud, et mõlemis juhiruumis keegi oleks istunud. Kui uskuda üht klassivenda, olevat kord juhi abi üksinda rongi juhtinud. Ta võtnud kõvasti kärakat, tal hakanud palav ja ta avanud akna, küünitanud end värsket õhku hingama ning kukkunud kurvis raudteetammi põõsaisse. Mehele ei juhtunud midagi hullu, ja rongi said pahased reisijad ise hädapiduriga pidama peale järgmist teivasjaama.
Nüüdki ei viibinud tagumise mootorvaguni juhi- ja mootoriruumis nähtavasti kedagi, sest rong müdistas rahumeeli edasi, ehkki hirmunud reisijaid tungles esimestesse vagunitesse. Millegipärast ei söandanud ükski tõmmata hädapidurit, aga võib-olla pidur ei töötanud. Igatahes trügis tamburisse üha rohkem reisijaid, kes ei pääsenud järgmisse vagunisse, kuna kuulsa koduloo-uurija -- kellest hiljem kindlasti juttu tuleb -- rohekaskollane jalgratas seisis teel risti ees.
Keset segadust ja tohuvabohu taarus üks mutikene, koer süles. Pontsaka kere ja madala tiheda, seljalt kulunud valge karvaga nähvits meenutas «Polümeeri» kummilooma. Tema pea ja silmamunad keerlesid vilkalt siia-sinna ja klähviv koon sarnanes õhutõrjekahurile kesk ägedat lahingut. Näha vahutavat lõusta oma kõri vastas või kurdistuda haugatustest kõrva polnud sugugi meeldiv, kuid üks tegelane jäi ta teele seisma, lastes inimesi kahelt poolt mööda voolata, justkui kaljunukk laseb laineil endast üle libiseda. See oli noor mees, nähtavasti pea minu vanune, kuid kas noorem või vanem, ei osanud ma arvata. Ta kandis luitunud ruudulist särki ning teksaspükse ja oli sulanud oskuslikult rahvamassi, kuniks tema pilku juhuslikult kohtasin. Ta ei vaadanud mind, vaid koera; ent seisin kohe sealsamas kõrval, nägu vastakuti. Ta pilk tabas koera oma; põgus, terav välgatus tema silmis nööris penil kõri kinni, see toppis koonu perenaisele kaenla alla ning piilus sealt meest vargsi, ühe silmaga.
Sel momendil jäi rong rapsakuga seisma, uksed paisati valla ning rahvas valgus päikesepaistelisele mäenõlvale, mis kummus raudteetammi kõrval. Nõlva harjal põrises usina mardikana traktor. Talumees jättis kartulivõtu pooleli ning jälgis huviga raudteel toimuvat.
Kuna ilm püsis viimaseid päevi soe, heitsid mõned suuremad riided seljast ja viskasid kamarale siruli. Teised kõndisid üle kartulimaa suunas, kus pidanuks asuma maantee, et end mööduva auto peale hääletada. Kolmandad kogunesid tossavat rongi vaatama, neljandad tegid talumehega juttu, kes näitas masinat ja kartuleid, suuri kollakaid mugulaid.
Jäin hetkeks nõutult seisma kivivare äärede, teadmata, kas oodata asendusrongi, kui säärane peaks tulema, või vantsida mööda liipreid läheda alevikuni, kus võinuks pääseda nii bussi kui auto peale.
Ja ootamatult juhtusin kohakuti sama mehega, keda ennist tamburis olin märganud. Ta silmitses mind heatahtlikult, viiv kauem, kui juhuslikul kohtumisel kombeks. Mõtlesin, kas ning mida ma peaksin ütlema, ent ta avas ise suu, öeldes: «Te seisate väga huvitavas kohas. Lubage, ma vaatan...»
Ta kükitas kärmelt ning astusin jahmunult paar sammu tagasi, märgates alles nüüd, et seisin laial lamedal kivil, mida kattis suuremalt jaolt õhuke huumuskiht. Mees libistas käega õrnalt üle kivikonaruste, tema kätte ilmus kaabitsataoline graniidikild ja ta kaapis sellega kärmelt kõdust pinda. Paari-kolme liigutusega suutis ta kivile manada jooned, mis meenutasid mulle ruunimärki.
Ta jälgis joonte kulgemise sihti, tõstis siin näo ja muigas, nähes mu üllatunud nägu.
«See on piirikivi, ja küllalt haruldane, sest siin on kohtunud viie talu maad. Neid kive on nõnda palju kaduma läinud, et kui lapsed mõne leiavad, peavad nad seda kindlasti üheks saladuslikuks, võib-olla koguni varanduseni viitavaks tähiseks. Ja miks mitte? Võime isegi end kujutleda seismas teelahul, kust võime minna iga ilmakaare suunas, välja arvatud siht, kust me oleme tulnud. Kusagil võib oodata varandus, kusagil võidakse meie pea teibasse riputada, kusagil lõpeb meie tee soosiilul üksildase Ivan Sussanini mälestusmärgi juures...»
Siis ta tõusis, kloppis käed puhtaks ja ütles oma nime.
Nii ma kohtusingi maakler Margiga. Nojah, maakler sai temast küll hiljem; ent me oleme harjunud säärast mänglevat alliteratsiooni kasutama, mis iseloomustab minu meelest üsna hästi tema nurjatut allaheitmatust. Ükskõik, kuhu tee meid ka hiljem viis, ükskõik, missugustesse täbarustesse sattusime, iial ei leppinud ta olukorraga ega võtnud seda kui antut. Ta oskab kaubelda, paluda ja ähvardada mestis kõige kõrgemagagi. «Käsi peseb kätt,» ütleb ta ise vastuseks küsimusele, kes siis keda lõppkokkuvõttes kamandab, lisades, et tema käsi on mõistagi väiksem ja nõdram. Aga palun, ärge seda tsiteerige, sest nõukogude naturaalmajanduse või uuema aja vabaturu reeglite kohaselt võidakse teda pidada teenimatult kas osavaks ärimeheks või hoopis küüniliseks õgardiks, kes sööb liigikaaslasi. Seda pole ta mitte.
Nagu näha, olen siiani osavalt mööda hiilinud küsimusest, kes Mark Kuuse alias Maakler Mark siis on. Ja ma ei saa jutuga enne edasi, kui pole proovinud valgustada tema üht võib-olla olulisimat minevikuseika.
ÖÖ PUU OTSAS, ümberringi tähesäras välkumas sadakond võhka -- niisugune sundolukord suretaks mõnegi mehe lihased ja närvid. Loodus ei pakugi mingeid armuande, olles karm ja armutu nende vastu, kes temast lugu ei pea -- avanegu selleks talle vaid võimalus!
Üks Margi tuttav alustas esimeste kooperatiivide tulles jahifarmiga, võõrustades algul sõpru Moskvast ja Novosibirskist, hiljem üha enam sõpru Kesk-Rootsist ja Tamperest. Tema äri oli nii-öelda ahvi äri, peaaegu. Vanas mõisa jahilossis -- mille too tuttav omandas vististi Tallinna õmblusettevõttelt bilansilise väärtusega ehk võileivahinna eest -- istusid kaminatule ees tüsedad onklid, jälgides himura pilguga leegis küpsevaid vorstikesi; sissekäigu juures säilinud suguvõsa vapivitraazhe teimisid valgepäised taadid, kelledest mõni kandis pakse prille, mille puhul võis kahelda täiendava optika vajalikkuses, et metsloomi küttida. Ega nad laenatud püsse osanudki käsitseda, ja olnuks või liivakell optikaks olnud, peaasi, et pauku saanuks teha.
Pauku tehti nii ohtralt, et mõned palkoniäärsed puud kuivasid ära. Loomulik, sest neil armastasid istuda tihased, jälgides, kas midagi on söögimajja riputatud. Et külaliste meel napist saagist liialt härdaks ei muutuks, selleks korraldas jahifarmer ehtsaid Nicolae Ceausescu stiilis jäägriorgiaid. Põder või metssiga püüti kinni, pandi kammitsasse või seoti jalgupidi puu külge, ja ootamatult kohale jõudnud head külalised avasid teejuhi hüüatuse «Animal!» peale tule kõigist torudest. Ma ei tea, kas see vastab tõele või mitte, aga vahel olevat sihtmärkidena kasutust leidnud lähedasest kolhoosist ostetud lehmad või lambad, keda esitleti külalistele kui «ebatavaliselt rikka Eesti metsaelu eksemplare».
«Teil, seal Rootsis, enam ei olegi sääraseid loomi,» kuulasid sel juhul jahilised vintis teejuhi pajatusi lehmakorjuse juures.
Mark ei teadnud kõike enda tuttava tegevusest, ta ei olnud pööranud sellele erilist tähelepanugi. Ise ütles ta nii, et «mind ei vabandanud põrmugi seik, et ma midagi teinud polnud; mina võisin näha ja teha enim kui keegi, ja just ükskõiksus ja pimedusega löödus jäi mu süüks». Nii juhtus, et Mark sai kogu supi endale kaela.
Vanasti rännanud järvedki teise kohta, kui neid kiusati -- ehkki Mark seda eriti ei usu --, mis siis metsa rikki minekust rääkida. Too mets olnudki rikkimineku äärel, mis tähendanuks ellujäänud loomadele vintsutavat rännakut võõrsile ning võimalikku surma autokapotil.
Jahifarmi õnnetuseks elas neid selles salus nii arvukalt, et nad otsustasid asuda aktiivsele vastupanule. Mark, kes oli just saabunud ning metsa luusima läinud, naljaviluks püss kaasas, jäi elukatele esimesena pihku.
«Korraga seisis mu teel metssiga ja ma ei liialda eriti, kui väidan, nagu näisid ta silmad raevust punased,» jutustas Mark seda lugu meile ühel laupäevasel kaminaõhtul. «Ma ähvardasin teda sõrmega, aga ta ei teinud kuulmagi. Norsatas ja punnitas silmi, vahtides mulle häbematult otsa. Ootamatult nägin ma teist, kolmandat ja neljandat metssiga ning seejärel sai neid juba palju. Igal pool sahisesid põõsad ja neist pisteti välja veel kärssu. Kusjuures nad käitusid isegi tagasihoidlikult, nad oleksid võinud mu kohe nahka panna! Küllap mind katsuti ning kui ma oleksin esimese sea maha lasknud, poleks mind praegu siin. Uskuge, mul ei tulnud säärast mõtetki -- pillasin püssi ja ronisin krabinal lähima männi otsa.»
Mänd on sile puu, aga latva Mark jõudis. Linnud tulid ja roojasid talle pähe; sel ööl tuli tal palju etteheiteid kuulata. Ja aru ta neist sai.
See öö muutis teda palju, võib uskuda. Kirjeldatud sündmus toimus enne meie kohtumist, nii et mul ei ole erilist alust võrrelda tema varasemat ja pärastist isiksust, ent tema areng pole hetkekski lakanud ning on olnud kiire. Veidi peale Kodanike Komiteede valimist läks ta aastaks õppima Prahasse Karli ülikooli, öeldes perroonil küüniliselt naeratades: «Keegi peab ka eksiili jääma.» Ta kartis tegelikult väga, sest eksiilis poleks ta natuur vastu pidanud.
Skandinaavia kaudu naases ta juba Eesti Vabariiki. Olles hankinud oma hookuspookuste abil -- neist oskab ta ise paremini kõnelda -- vajaliku algkapitali, asutas ta kinnisvarafirma «Tipp&Mark». Tipp, see olen mina -- Aivar Tipp. Mind esimesena, ka ülejäänud sõpruskonda riburadapidi ootas töö Margi käe all. Kinnisvaraga traditsioonilises mõttes me suurt ei tegelenud ning vahel näis mulle, et isegi Margil ei olnud alati täit kindlust, missugune peaks olema meie organisatsiooni strateegia muude, niisama nalja pakkuvate ettevõtmiste kõrval. Neist ettevõtmistestki jäi meil selge sott saamata, ja kui mul pärast Margi uduste seletuste peale hakkas arusaam ka tekkima, võisin hiljem kindel olla, et ma mitte millestki polnud aru saanud just sel hetkel, kui julgesin end toimuvat mõistvat.
Tshehhimaalt tagasituleku järel polnud tema sügavamad mõttesopid mulle enam jõukohased. Isegi fakt, et Mark lõpetas pooleteise aastaga, üheksakümne kolmanda suveks oma juuraõpingud, ei muutnud tema väljendusviisi üheselt mõistetavaks, kuigi firma asjad ajas ta hoobilt joonde.
«Miks asutasid kinnisvarafirma ja mitte advokaadibüroo?» küsisin temalt kord.
«Meil on küllaga kõikvõimalikku vallasvara ja meil on küllaga riigimaad. Maa leiab tasapisi omaniku ning hooned ja muu vara leiab maa. Et legaalsel -- ma mõtlen kaaskodanike jaoks aktsepteeritaval moel -- maa-asju ajada, saad olla tänapäeval kas põllumees või kinnisvaramaakler. Kinnisvara, see on ehitised pluss kogu maa. Advokaat on palju kehvem vend, ta peab näpuga paberil järge ajama ning tuulama seadustes, mida kogu aeg muudetakse ja juurde tehakse -- ning ei täideta ja ei tunta --, ning võib-olla peab temagi tulema viimaks meie juurde nõu saama, sest eks ole inimese seadus saanud alguse kirjutamata seadustest?»
Nii tegeleski meie väike, aga agar kollektiiv kinnisvarandusega, kogunedes tollal teenindusmajas asunud kontoris ümarlauanõupidamistele kolm, vahel neli korda nädalas. Reede õhtuti sõitsime tavaliselt kusagile välja, kas kuulasime mõnda külalist või lahendasime juhtumit, laupäeviti kogunesime Margi poole koju pidulikule söömaajale ja istusime tema võrratus kaminasaalis, analüüsides nädalas tehtud ning rääkides igasugust lora, kus peaaegu täielikult kadus tegeliku ja näiva vaheline piir; väga mõnus ja vajalik seisund vaimse tervise säilitamiseks. Me rääkisime uskumatuid tõsilugusid ning luiskelugusid, mis võisid olla isegi tõsisemalt võetavad, ja koguni absurd oli teretulnud.
Margi torniga maja leiate muuseas ülimalt hõlpsasti. Ta asub Tartu ühel paremini säilinud ennesõjaaegsel tänaval ning seal elas juba tema vanavanaisa. Vahepeal elasid ühed kommunistid, ent Margi sõnul käis maja vägi kommunistide omast üle ja kasvatas nad ümber. Loodan väga, et tal on õigus ning et ümberkasvamine ei jõudnud uude moondefaasi just iseseisvuse tulekul.
Ja-jah, te võite imestada, kuidas ma nii vabalt meie asjadest räägin. Ma lähtun samast loogikast, millest Markki, kes avaldab aeg-ajalt lehes väga otseütlevaid kuulutusi. Ta möönab, et meie sõbrad leiavad meid ise, kuid hädalisi on vaja aidata ja tee kätte juhatada. «Vastalised ei näe meie teksti,» lausus ta kindlalt, «või kui nad näevadki ja kurja hauvad, on nad säärast masti tegelased, kellega meil nii või teisiti tuleks vestelda ehk vestipidi vastakuti olla.»
Nõnda loodan, et mingit kurja pole siiamaani loo vestmisest sündinud ja ei sünnigi. Mõningase õigustusena võin täiendavalt viidata Margile, kes on viimasel ajal hakanud samuti huvitavamaid juhtumeid kirja panema ning mul on tunne, et ta avaldab neid kusagil lehesabas ulme pähe. Klientuuri on hakanud tormiliselt juurde tulema.
Ärge nüüd arvake, nagu me igasuguste kaebustega tegeleme. Krundi bioenergeetilisi jõujooni me ei mõõda, naabrimehe kratti ei taltsuta ja papagoid rääkima ei õpeta. Meie tegeleme suurte maaprobleemidega, millel on enam-vähem defineeritav algus ja ots.
(Järgmises osas: Läheme asja juurde. Miks ohverdas Wermacht Heinastes von Seydelmanni tankidiviisi? Mõni sõna Hitleri imerelvadest ja «Gladsheimist».)
[