Annele tänuks nõiduslike õhtute eest
Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis müüride ümber tumesinised loorid ja süütas väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad kogenud õukondlased.
Annalii hing oli rahutu. Aimus, et just täna kohtub ta esimest korda Emaga, süvenes ja hirmutas oma seletamatusega. Tema libaelu oli alanud vähem kui aasta tagasi ning kuigi ta esimesest ööst saadik teadis Ema olemasolust, ei olnud ta teda varem näinud.
Ta punus oma purskkaevuveest veel niisked juuksed patsi ja lippas vana linnasüdame poole, et kivide sosinaid kuulata -- võibolla loobuvad vanad müürid seekord kiuslikest mõistukõnedest ja räägivad temaga ööst ja Emast nagu võrdsega.
Hall kass, kes oli end kavalalt põõsasse peitnud, kräunatas varjutaolist kuju märgates ja looma rohelised silmad kiiskasid solvunult. Vaikse sisinaga hüppas ta põõsasse, ise sügavalt rahulolematu, et oli end ootamatult ehmatada lasknud.
Kivid linnasüdames kõnelesid oma üleolevalt piltlikus keeles ning Annalii ei suutnud jutus seoseid tabada. Hallseljad võisid ka tema jaoks mõistetavat kõnet kasutada, kuid neile meeldis nende unenäoline mälupiltide vahetamine rohkem. Neetud põikpäised kivid! Tänavad! Linn! Ta ei teadnud isegi, kus asus see kurja juur, kas igas kivis eraldi või kusagil selle suure miljonitest kivirakkudest looma keskmes. Pettunult andis ta lähemale müürile jalaga ja kuulis selle vaikset mitmehäälset naeru, kui ta valust sisistas.
Rahutus kannustas takka ja asu leidmata lonkis ta hämaruse süvenedes sihitult mööda tänavaid. Ta kräunus kurjalt ning teritas pehmel puutüvel küüsi. Kargas teeseldud ehmatusega põõsastikku peitu, kui suveööd nautivad hilised jalutajad möödusid. Aeles soojal lõhnaval rohul ja nühkis turja vastu hulluksajavalt itsitavat maad. Pilkas kive, kepseldes kergejalgselt tänaval nagu purjus paan. Seda nad kadestasid! Võidukalt sooritas ta pahurate kivide küürutõmbunud selgadel mõne eriti kergemeelse hüppe ja kadus siis põõsastikku. Surus kibuvitsaõied vastu nägu ja hingas läbi nende õrnade õielehtede ja jumaliku meelõhna.
Ema oli tulekul! Kogu soe suveööõhk oli eelaimusest tiine. Lõputu mõõt joovastust, rahu ja sulamist ning talle antakse luba saada osakeseks hõõguvast ürgolevast ühest -- nii nagu iga üksik ülbe tänavakivi on osake Linnast, sulab ta Ema kuuma lõputusse jõuallikasse ning ulbib muretu ja vabana selles turvalises kosmoseavaras üsas. Sellisena tundis Ema olemust vaid Annalii alateadvus, sest ta ise oli liialt äsja öösse sündinud, et öiste varjude looja tegelikku olemust tunda. Ta teadis ainult, et kõik see, mis eelmises elus temas sügavat õudu äratanuks, oli nüüd turvaline ja ihalusväärne, sest vari ja valgus käisid ühest sügiseööst saadik risti vastupidi. Päikesevalgus oli jälk ja hirmutav, räigetes toonides säravad nurgatagused tekitasid kõhedust, nagu varitseks seal keegi kuritahtlik, päeva pealetükkivad hääled sööbisid meeltesse ja kriiskasid kõrvus, kui ta paaniliselt pimedusest pelgu otsides nende eest põgenes. Öö jahedas süles ulpis ta aga muretu vabadusega nagu kala vees. Liiatigi oli pimeduses alati tunda Ema enese kohalolekut ja ta kaitsvat kätt.
Iga ootamisehetk põletas oma venivusega. Neetud!
Kibuvitsaoksad sahisesid ehmunult, kui neid viivuks külastanud vari kärsitult kiunatades minema kihutas.
Korraga Annalii peatus ja kuulatas teraselt. Täiesti juhuslikult oli kividest temani jõudnud üks selge sõnum läbi kogu selle sosinate mesilassülemisumina. Meeled kainenesid õhusrippuvaid sõnu ja seoseid püüdes, mitte et neil Emaga vähematki pistmist oleks olnud, kuid nad olid seostatud ja seetõttu tähelepanuväärsed. Ta oli ju veel nii noor ja ei osanud kuigi hästi kuulata. Nüüd aga kuulis ta sama selgelt, kui sõnumisaatja oleks temaga rääkinud.
«Ma olen meeleheitel!» tundis keegi kõrvalasuvas vanas viilkatusega majas. «Ma ei suuda seda enam päevagi taluda... Homme teeb ta seda jälle. Ja ülehomme... igal hommikul, kui ema välja läheb. Ja see on nii valus. Ma tahan ära! Ma tahan siit ära! Aidake mind! Ema!»
Tunded, mis neid sõnu moodustasid, krampusid patjasurutud nutuhoogu ning karjusid ahastavat üksindust läbi öise õhu sama selgelt, nagu oleks valjuhäälselt appi hüütud.
Annalii neelatas. Ta mäletas veel küllalt hästi, kuidas tundus öösiti patja nutta, teades, et abi ei ole loota.
«Ma ei jaksa seda enam taluda!» kuulis ta teise appikarjet.
Viiv hiljem seisis ta juba väikeses ärklitoas, kuigi hõbetatud nikerdustega aknavõre oli talle põrgulikult haiget teinud. Üle ta verevaegusest valge õla jooksid kaks inetut tulitavat haava. See valu oli aga tühine raevu kõrval, mis teda valdas, kui ta nägi väikest tüdrukut, kes nägu patja surudes summutatult nutta nuuksus. Tänaval kinnipüütud mälupiltide järgi oli ta oodanud, et näeb noort naist.
Lapse käed haarasid kramplikult ümber padja ja pikad sassis juuksed varjasid ta näo. Erksa lillelise tapeediga seinalt vaatas Annaliile nukrate vanainimesesilmadega vastu raamitud inglinägu, pealesunnitud naeratus kuulekalt väikesel nukusuul.
Annalii istus tasakesi voodiservale ja silitas ettevaatlikult nutja sassis juukseid. See vakatas ja tõstis siis pea, uurides Annaliid tõsiselt, kuid samal ajal siiski usaldavalt. Lapse huuled olid veidi paistes ning ka ta kaela õrnal valgel nahal punetasid justkui raspliga hõõrutud kohad. Aru saades, et võõras ta kaela silmitseb, peitis tüdruk selle ruttu öösärgi varju, kuid kerkiv särgiserv paljastas ta peenikesed, tursunud muljumisjälgedega jalad. Tüdruk püüdis neidki teki alla peita, kuid Annalii peatas ta, sõrme huultele surudes. Õige ettevaatlikult, justkui oleks tegemist õhukese portselaniga, sirutas ta käe lapse poole ja silitas väga tasakesi ta pehmeid juukseid. Laps jälgis iga liigutust, kuid ta pinguletõmbunud keha lõdvenes aegamisi rahustavate silituste all. Lõpuks ohkas ta südamest ja põimis oma käed ümber ootamatu külalise, kes paistis teda lohutada tahtvat.
Toas udupilvena rippuv lämmatav meeleheide ängistas Annaliid, kuid ta jäi paigale ja hällitas süles kerratõmbunud last. Too puges ninapidi peaaegu kaenla alla. Juuksesalk langes ta kaelalt tagasi ning Annalii nägi otse tüdruku teokarbina heleda kõrvalesta taga jõhkrat kraabet. Ta langetas vaistlikult pea ja puudutas vägistatud nahka huultega, et seda jahutada ja leevendada. Kriimustatud kukal lõhnas purustatud linnupesa järele. Väga ettevaatlikult maitses ta seda ööst niiskete, jahedate huultega, märkamata, et käsi, mis kaitsvalt ümber tüdruku hoidis, surus last endisest palju tugevamalt. Tüdruk ainult ohkas vaikselt, kuid ei liigutanud, rääkimata ehmunud rabelemisest. Selles väikeses kehas ei olnud kübetki elujanu, mis oleks ohtu aimanud ja sundinud vaistlikult vastu võitlema. Ta alistus vähimagi vastupanuta Annalii hingematvalt sulguvale sülelusele.
Annalii ei olnud näljane. Üldse mitte -- Ema ootus toitis keha hoopis eredamalt hõõguva kütusega kui misiganes toit, kuid mingi kummalise, nälga täiesti puutumatu, kuid palju vägevama sunni ajel surus ta huuled tugevalt vastu peenikest kaela, mis varma valmidusega talle vastu sirutus. Annalii viivitas ainult imelühikese hetke, huultege kaela silitades, enne kui kihvad teise värisevasse tuiksoonde surus, nii ettevaatlikult ja valutult, kui seda vähegi teha sai. Tüdruk võpatas kergelt, kui pingul nahk ta painutatud kaelal kihvade all katki praksatas.
Jumalik nektar pulbitses kaelast mahlaste tuigetena, iga suutäis täiuslikult elav -- kartlik ja haavatav, samas hirmutult alistuv nii nagu nende omanikki. Iga ahne neelatusega muutus üha enam tüdrukust Annaliiks: iga sõõmuga suurenes jooja elujõud, ta mällu avanesid uued pildid ja seniolematud kogemused. Ta võttis enda kanda kogu last piinanud kibeduse, mis koos eluveega temast välja voolas, ning selle asemel asus tüdruku rammestuvasse kehasse lunastav ükskõiksus nagu kauaoodatud puhkus pikast piinast. Koos valu ja kibedusega voolasid Annaliisse ka teise rõõmud ja lootused, keldrililledena haprad, kuid seda kaunimad. Tüdruk loovutas need kergekäeliselt, hetkegi kahetsemata.
Viimased sõõmud tuikasid kaelasoontest jõuetult ning tüdruku ebakindlad südamelöögid kumisesid Annalii kõrvus, hetk-hetkelt aeglasemaks ja tuhmimaks kustudes. Viimase südamelöögi vältel avas tüdruk hetkeks silmad ning, vaevumata selle maailmaga hüvastigi jätmata, sukeldus taas äsjaleitud rahusse, sulgedes silmad ülima ükskõiksusega mahajääva vastu. Ettevaatlikult noolis Annalii ta kaelalt viimase tumeda veretilga.
Lapse kallistavad käed olid öise külalise piha ümber krampunud, nii et kõik kümme väikest sõrme tuli ükshaaval lahti kangutada.
Aknalt vaatas lahkuja korraks tagasi. Tüdruk lamas kerratõmbunult voodis, nagu oleks ta lihtsalt magama jäänud. Annalii oli lapsele teki peale tõmmanud ja pehmetes kiharates pea padjale sättinud. Mitte et too enam mugavusest kuigivõrd hoolinuks, aga nii tundus lihtsalt õige. Meeleheide oli kadunud, tuba hingas sügavas rahus, ühtlaselt ja vaikselt nagu kabel.
Tänavakivid tervitasid ööhulkuri paljaid jalataldu soojade julgustavate silitustega. Ärevad sosinad olid vaibunud, ümberringi kostis tasane meloodiline ümin, justnagu pomiseksid müürid Ema saabumiseks sobilikke palveid. Ettevaatlikult nagu kass asetas Annalii jalgu teele, astudes sammhaaval kivide poolt juhatatud eesmärgi poole, otse iidsesse linnasüdamesse. Kui ta ärevusest neelatas, tundis ta kurgus veel tüdruku värske vere leebet ja julgustavat maitset.
+++
Linnasüdame lagunevad kivimüürid olid näinud aastatuhandeid. Neis oli talletunud nii aegade alguse hämarat ürgusku kui ristikiriku ebainimlikku julmust, pikki sajandeid kestnud sõdade verejanu ning linna laastanud katkude ja nälgade koledusi.
Seal oli iidne kaagiplats ja sügaval müüri sees paistsid ikka veel häbipostide läbiroostetanud rõngajäänused. Mõrvatute viimased hirmud ja nende abitu valuängistus talletusid igivanadesse müüridesse ning hõõgusid seal tuhmi punase kumana, mida inimeste hulgast vaid mõned üksikud näha suutsid. Need elasid aga enamasti sügaval metsades, sest nad ei tahtnud teada saada, mida vanade linnade kivid võinuks neile rääkida. Kui ka tavalised linnakodanikud oleksid suutnud seda kättemaksuihast miilavat kuma näha, ei oleks nad mingi hinna eest vanale linnasüdamele lähenenud. See jäi tavasilmale siiski märkamata ning seletamatult sagedasi õnnetusi seletati argiste põhjustega, mis, kuigi otsitud, mõjusid usutavatena.
Just selline linnasüda oli Emale kõige sobivamaks templiks, sest seal jätkus talle piisavalt toitu. Kord aastas tuli ta mõnes taolises paigas üles ja kutsus oma vastsündinuid.
«Ole tervitatud, kuninganna!» pomisesid templi kivid, mis oma pika eluea jooksul olid peaaegu sama karastunud kui hõõguvad allilmaväravad.
«Olge tervitatud, mu kalliskivid!» sosistas tuul ja silitas punakalt kumavaid kive. «Kuidas olete elanud?»
«Valvasime su kutsikat, Ema.»
«Olete hästi teinud. Tooge ta siia!» vaikse tuulehääle saatel hakkas murukamar murenema. Kümned ja kümned tumedad läikivad haarmed surusid end maapinnast üles ja ronisid väätidena mööda müüre. Iminappade asemel olid neil kaheksajalakätel suured ümmargused kollased kassisilmad, värtnakujulise öömusta pupilliga. Mõned haarmed moondusid käteks, mis silitasid vanu müürikive justnagu lemmiklooma. Samal ajal sirutus maapinnast üles üha uusi õliselt läikivaid jätkeid, mis vaiksete niiskete latsatustega oma silmi avasid. Mõnele teistest kõrgemale kerkinud haarme tippu tekkis pung, millest mõne hetkega inimesepea kasvas. Üks, tõmmu meeleline naisenägu, kõrgete põsesarnade ja mustjassiniselt läikiva juuksekiivriga, üks mandlisilmadest must ja teine helesinine, madalale otsaesisele tätoveeritud lohemärk; teine punapäine ja kahvatu, sügava vaoga lõual ning mürkroheliste silmadega, mille kohal olid tugevad kokkukasvanud mustad kulmud; kolmas laia neegrinäoga, tüüpilise madala nina ja lopsaka suuga, kuid lumivalge, albiinodele omaste punaste küülikusilmadega. Pead sosistasid ja itsitasid omavahel, samal ajal kui kümned käed kivide võikaid mälestusi ammutasid, et olendit nendega toita.
Tõmmu pea sädelev hääl oli sama külgetõmbav ning ta naer helises sama hukatuslikult kui kunagi eelmises elus. Ta õlgadel lebas paks linnakõuts, kellega ta vahetevahel kirglikult suudles, kassi kaarduv keeleots ta meelalt avatud suust vilksatamas.
Punapäine naine oli hoolimata kahvatu näo ümber hõõguvatest salkudest jäine nagu sügisetuul -- hinge kuradile müünud isatapja. Ta hääl oli vahe nagu nugagi, millega ta kord vana türanni kõri kõrvast kõrvani läbi lõikas ning pilk hoolimatu ja hulluse äärepeal uhke.
Kolmas pea vaatas kaaslasi pilkumatute punaste silmadega ning ta maskitaolistest näojoontest ei saanud midagi välja lugeda. Õige harva naeratas ta kergelt õekeste hooruste ja julmuste peale. Pikemalt peatus ta pilk aga kõutsil, kes tõmmu õe õlgadel aeles, sest oma punaste silmadega nägi ta selgesti verd, mis looma soontes tuikas. Ka rotid, kes Ema lähedusest ärevatena müüride vahel sagisid, olid tema silmis pisikesed punased laigud, milles imeväike süda pumpas rikkalikku nektarit. Ta mäletas ähmaselt ürgseid riitusi, vereohvreid ja nõidusi, mis ammutasid jõudu piinatu valust ja hirmust, kuid nüüd mäletas ta ainult kõige tähtsamat: verd ja selle maitset. Ta valgete huulte taga olid peidus habemenoana teravad kihvad, mõlemas tipust algav verekanal, mis juhtis purustatud soonest purskavat elumahla otse kurgulakke.
«Kutsikas tuleb!» sosistasid kivid ja pead kuulatasid pingsalt. Tänavalt kostsid ebakindlad sammud ning tõmmu pea turtsatas edevalt: «Minu rahvast ta küll ei ole! Meie, elujoojad, liigume vaikselt. Isegi kõige äpardunum luupainaja...»
«Shhh!» kähistas punapea ja nuusutas õhku, koon vastu tuult. «Libadest ka mitte, kuigi selles lõhnas on midagi!»
«Mis sa arvad, mida, õeke? Küsi lapsesööja käest!» itsitas tõmmu succubus pilkavalt.
«Lilith? Mis lõhn see on?» pöördus punapea uudishimulikult albiino poole, kuid too ei vastanud, limpsas vaid ärevalt ärevalt keelega üle huulte.
«Lõpuks ometi on minu rahvas siin linnas sees! See on tema jaoks hea paik,» sosistas ta siis peaaegu kuulmatult.
Õed turtsatasid pettunult: «Võeh, verejooja!»
Valge pea ei vastanud edevatele õdedele, kuid ta kurjakuulutav vaikimine hillitses nad peagi. Tahtmatult lakkus albiinopea huuli. Värske lapsevere lõhn hakkas teda tasapisi hullutama.
+++
Annalii hiilis värisevate jalgadega linnasüdame suunas. Müüride punane kuma oli ebaühtasem kui tavaliselt, särades rubiinselt või kustudes kohati vaevuaimatavaks hõõguseks. Ema võttis müüridest toitu. Hirmu ja valu talletavatest kividest jõu ammutamine oli midagi, mille jaoks Annalii oli veel liiga noor. Mõned Ema rahvastest oskasid seda küll silmade avamise hetkest peale, aga mitte nemad, esimesed. Ta neelatas ärevalt ja astus siis müüride varjust välja, otse vanale kaagiplatsile.
Vaatepilt jahmatas teda, sest midagi sellist ei osanud ta küll oletada. Kividel istus kolm naist, õieti ei olnud kolmandast, valgest ja liikumatust marmorkujust võimalik esimesel pilgu aru saada, kumba soosse ta kuulub, sest ta lumivalged juuksed olid lühikesed ning rind lai ja lame, kuid... Annalii vaatas olendi verekarva punastesse silmadesse ja teadis, et teisiti ei saanud see olla. Teised kaks, tõmmu lopsakas iludus ja laia hundinäoga punapäine naine vaatasid teda veidi üleoleva kuid siiski heatahtliku uudishimuga. Ümber istujate hõõgus kummaline sügavmust väli, mis kohati kõrgele müüridele välja ulatus. Annaliid ainiti silmitsev punaste silmadega naine kutsus teda käeviipega lähemale. Teised kaks pistsid pead kokku, kuid hoolimata nende agaralt sosistavatest huultest ei kuulnud Annalii ainsatki heli.Ta võttis julguse kokku ja astus edasi. Kui lõpmatult must väli ümber ta jalgade kokku lõi, tundis ta kummalist avanemist: hakkas korraga tajuma kolmiku tundeid ja mõtteid ning teadis, et ka ta ise muutus nende jaoks lahtiseks raamatuks. Justnagu oleks ta nendega üheks sulamas.
Kassiga naine kihistas naerda, temast õhkuv salalikkus ja meelus ajasid Annaliid segadusse nagu ka punapea jõhkruseni otsekohene hoolimatus. Kuigi ilusad õekesed olid ihaldusväärsed ja ligitõmbavad, olid nad ometi veidi võõrad. Valgest naisest kiirgus aga ligitõmbavat salapära ja kindlust nagu mõnest maanõiast. Annalii astus talle lähemale. Või siis ujus selles mustas olematuses, millesse ta tundis end sulavat nagu üksainuke kivi tänavasse.
«Ah siis nii nad seda tunnevadki!» mõtles ta hetkeks neile mõistatuslikele hallidele küürselgadele, kes, igaüks omaette, siiski suure terviku moodustasid.
Ümber ta jalgade siuglesid nähtamatud haarmed, mis imesid end iminappadega tema külge. Kui järjekordne iminapp haakus, tundus see nagu tunneli avamine tema keha ja musta välja vahel, läbi mille temasse vaadati ja kust tema võis sirutuda teiste mõtete poole. Ometi jäi ta terveks ja vigastamatuks ning kahlas samm sammult valgele olendile lähemale. Kui albiino tervituseks oma suud paotas, tundis Annalii korraga teravamalt kui ei kunagi varem surma enese ehedat lõhna. Lehk hellitas ta sõõrmeid nagu meelemürk ja ta põlved nõtkusid, kui ta valge ette astus. See sirutas toetuseks käed vastu.
Järgnev toimus kiiremini, kui Annalii seda märgata oleks suutnud, sest valge oli väga vana ja ta liigutused uskumatult väledad. Korraga oli noor verejooja surutud vastu külma marmorina tunduvat rinda, üks kivikõva käsi hoidis ta pead ja teine keha, nii et kael kumerdus valge langetatud peale vastu. Tolle irevil huulte varjust paljastusid mõõkhamba kõverad kihvad, mille ta januse lõrinaga täies pikkuses Annalii kaela surus. See võpatas teravast valust, mis leevenes tuimaks tuikamiseks, kui valge jõuliste sõõmudega temast veel sooja verd jõi. Annalii meeled tuimenesid ja ta vajus udusesse uimaolekusse, sest valge imes ta soontest enam kui selleöise tüdruku vere. Noored nagu tema ei suutnud elada ilma vereta soontes ning kui valge ta kaelast lahti lasi, oli Annalii hääbumise lävel. Mitte et see oleks valus olnud, õieti oli see isegi nauditav, selline pehme poolmeelemärkuseta olek, milles kõik ümbritsev tundus tähtsusetu ja ebareaalsena.
Valge kriimustas oma marmorrinda, millest hakkas immitsema süsimusta vedelikku, ja surus Annalii huuled haavale. Ükskõik kelle teise jaoks oleks see tõrvataoline jook olnud kohutav mürk, aga tema enese rahvale oli see jõuduandev rinnapiim. Annalii jõi ahnete sõõmudega, niutsudes näljakustutamise ärevusest nagu kutsikas. Vedelik oli joovastavalt jõuduandev. Isegi neetud hõbedaga lõigatud haavad kadusid valutavalt õlalt juba esimeste sõõmudega. Selle jõu ja kirkuse eest oleks Annalii nõus olnud loovutama mitte ainult selleöise tüdruku vere, vaid eelmise ja eelmise ja eelmise ohvri vere ja nii ükshaaval kuni kõige esimeseni välja. Jah, isegi selle, kõige esimese...
Ema rinnapiim andis talle poolenisti alateadlikke teadmisi sellest, mida ta eelkäijad aegade jooksul õppinud olid, ning mis Emasse talletatuna talle edasi anti. Iga suutäiega sai ta üha lõplikumalt osakeseks kaitsvast ja toitvast, igileebest Emast, kes valitses seda maailma, kus surm võib juhuse tahtel või Ema soovil olla sünniks, mürk rinnapiimaks, pimedus turvaliseks silmavalguseks...
Korraga meenus Annaliile miski ja ta tõmbas huuled haavalt. Valge silmitses tõrkuvat last murelikult ja tajus ta küsimust. Kui ta pihuga Annalii silmad sulges, et nii oma mõtet selgemini edasi anda, nägi noor verejooja vaimusilmas pilti ärklitoast, kust ta alles äsja lahkus.
Tuba oli rõõmus nagu kamber, kuhu on toodud äsjasündinud laps. Ometi ei olnud toas kedagi, väikese tüdruku voodi oli veidi segamini ja tekk kärsitult kõrvale visatud. Avatud uksest kostis häälekat lutsutamist ning siis paterdas tüdruk rahulolevalt ringutades oma magamistuppa. Ta hele öösärk oli eest veidi määrdunud ja lapse tilluke nukusuu oli verega koos. Vaikselt ümisedes istus tüdruk voodiservale ja hakkas oma sassis juukseid kammima.
Annalii hoidis Ema iidse valge kivirinna ümbert kinni ja ta silmist voolasid talitsematud tänupisarad, sest talle oli lõpuks ometi tütar sündinud.