Käesolev jutt ei ole mõeldud lastele. Mul oleks tõesti hea meel, kui lapsed selle lugemata jätaksid.
Ma poleks uskunud, et mina ilma tööta jään ja töötu abiraha hakkan saama. Aga pank, kus ma töötasin, läks pankrotti. Formaalselt ta ühines teise pangaga, ent hästiinformeeritud isikud teadsid, et asi oli hullem, kui avalikkusele räägiti. Ühinenud panga juhtkonda ei pääsenud meie pangast keegi ja ühinenud panga esimene otsus oli koondada suurem osa meie vanast juhtkonnast. Seda käskkirja lugedes ma itsitasin kahjurõõmsalt. Mis oli enneaegne tegu, sest järgnesid uued koondatavate nimekirjad ja ülejärgmisel päeval olin ka mina sees.
Nõnda pidin ma mistahes enam-vähem erialase tegevusega rahul olema. Sellepärast tegi mulle suurt heameelt, kui keegi Marek Meson mulle tööd pakkus. Mingi tarkvara tuli eesti keelde tõlkida.
Siis läksin juuksuri juurde. Mitte Mesoni pärast. Juuksurisse oleksin niikuinii läinud. Seal oli järjekord. Ootamise ajal lehitsesin laua peal virnas olevaid kroonikaid ja seltskondi ja muud, mida muidu iialgi ei loeks. Oli seal reportaazh mingist presidendi vastuvõtust paljude piltidega ja üks foto kujutas Marek Mesonit oma emaga. Pildi allkiri teatas: «Marek ja Helju Meson kontrollivad presidendi shampanja headust.» Ja kõik. Ei midagi selle kohta, kes need Mesonid sellised on. Nagu peaks lugeja seda ise teadma.
Mitmel seltskonnaajakirjanikul on mõneti nõrgenenud reaalsusetaju. Nad liiguvad ringkondades, kus kõik on prominendid ja kuulsad. Kõik nad esinevad iga kuu mingis ajakirjas. Ja ajakirjanikud ise täpselt samuti, sest suure osa seltskonnakroonika kangelastest moodustavad ajakirjanikud ise. Press annab tööd iseendale. Sellepärast on mõnel ajakirjanikul tekkinud tunne, et peaaegu igaüks esineb aeg-ajalt televisioonis või ajakirjanduses. Ent kui sinust pole aasta aega üheski ajakirjas klantspilti ilmunud, siis oled niisugune luuser, et võid kohe nööri kaela panna.
Mind ei ole keegi kunagi intervjueerinud. Seltskonnaajakirjaniku meelest olen vist täiesti lootusetu. Mis on õige selles mõttes, et töötu ma tõesti olin ja ainult sellepärast ma järgmisel varahommikul Mesonite villa uksele koputasingi.
Mulle meenus arvamus: kui tavalisel perekonnal (tavalisel selles mõttes, et seal pole ebatavaliselt palju lapsi ja ta ei korralda vastuvõtte ebatavaliselt suurele hulgale inimestele) -- kui tavalisel perekonnal on maja põrandapindalaga 300 m2, siis sellest sadat ruutu kasutab ta iga päev, sadat ruutu paar korda aastas ja sadat ruutu mitte iialgi.
Seda ma mõtlesin, kui ma Marek Mesoni kannul läbi maja kõndisin, sest mulle tundus, et Marek ja Helju elavad selles häärberis ainult kahekesi.
Lõpuks jõudsime ühe ukse juurde, mille Marek lukust lahti keeras. Kuid me ei jõudnud sisse astuda, sest välja ilmus Helju, kes teatas, et kartulid ja kaste on valmis, ja palus sööma. Mul oli tõesti kahju, et pidin ära ütlema, sest mul oli kõht täis ja ma kartsin, et ei suuda söögilauas vääriliselt esineda.
Sellepeale haaras Helju Marekul käest ja sõna otseses mõttes vedas ta minema. Marek protestis, et ei saa mind üksi jätta, kuid lasi sel siiski sündida. Olin hämmeldunud. Kas Marek on memmekas? Mina poleks oma emal küll lasknud nii käituda!
Astusin omapead uksest sisse ja süütasin tule. Nüüd olin küll sattunud ruutmeetritele, mida kunagi ei kasutata. Tuba oli mööblist lage ja meenutas kongi, seda ka eriskummalise valguse tõttu. Kong oli suur, ehk 6x6 meetrit. Selle tagaseina paremas nurgas oli uks, millest olin sisenenud. Tagaseina keskkohas seisis diivan ja selle ees väike madal ümmargune valgest puust lauake. Ja kõik.
Lauakesel paiknes klaviatuur. Seevastu kuvarit ega raali polnud kusagil näha. Sõrmistiku küljest jooksis 2 juhet diivani alla. Ma ei hakanud kontrollima, kas raal on diivani sisse ehitatud või lähevad juhtmed diivani alt seina sisse. Pisut segaduses, istusin diivanile ja puudutasin hajameelselt tühikut.
Minu vastas, toa esiseinas oli tohutu aken, mida varjas samas mõõdus aknakate. Märkasin, et aknakattele oli ilmunud kiri «Enter user name and password». Mina ei teadnud ei kasutajanime ega salasõna. Oleksin võinud selle ka niisama jätta, aga ma vajutasin paoklahvi.
Niipea, kui ma seda tegin, keriti aknakate üles. Vangutasin pead. Missugune firma küll nii turvamata tarkvara toodab?
Aknast paistis vist kasvuhoone palmide ja sisebasseiniga. Vaat mis neil kõik on, mõtlesin, see ju maksab ränka raha. Kalju tagaplaanil ja lainetus basseinis, et jääks mulje ookeanisaarest. Kõik oli hämaras, sest päike polnud veel tõusnud. Ees paremas nurgas oli mingi varjualune ja selles magas paljas naine. Ta nägi välja nagu polüneeslane ning sealjuures oli ta rase mis rase.
Mul vajus suu lahti. See ei saa õige olla. Kas see on film? Heitsin pilgu taha. Aga seinas ei olnud filmi näitamise auku ja läbi toa ei läinud filmi näitamise valguskiiri.
Tõusin ja sammusin akna juurde. Ma juba aimasin. See polnud aken. Ta koosnes tuhandetest ruutmillimeetrisuurustest pikselitest. See oli tohutu kuvar. Kuid seal ei seisnud staatiline pilt. Lained loksusid randa. Tuul lehvitas palmilehti. Naine keeras end läbi une selili, tissid taeva poole.
Kõditasin nimetissõrmega naise säärt. Nagu võiski arvata, ei juhtunud mitte midagi. Sõrm tundis enda vastas ekraani.
Keerasin naisele selja ja lonkisin diivani poole. Ekraan võis olla vahest 4000x1500 pikselit suur. Missugune graafika jaksab seda vedada ja missugune riistvara suudab seda kuvada? Kas pole ehk ekraan jagatud standardseteks 720x480 osadeks, millest igaüks eraldi kuvatakse? Ja valgustus. Nii ära pettis kohe. See on vist Mareku omalooming.
Istusin diivanile ja nägin, et tagaplaanil seisva kalju otsa on ilmunud uus näitsik, sama paljas kui see, kes magas. Algul istus ta kalju serval, jalad üle ääre rippu, siis keeras end ringi ja hakkas mööda kaljut alla ronima osavusega, mis näitas, et ta seda esimest korda ei tee. Tal olid roosakaspunased lokkis juuksed, mis ulatusid vööni. Kui ta alla jõudis, astus ta paar sammu vasakule, kus kalju otsast veenire alla voolas, ja asus end selle loodusliku dushi all pesema. Ta silitas ennast kätega igast kohast ja võttis kummalisi poose.
Nii et see on siis erootiline tarkvara. Eks vaatame, mida sellega teha annab. Alt+F.
Ekraani vasakust nurgast kargas alla menüü. New, Open, Save, save As, save sCreen, print sEtup, Print screen, eXit. Nool vasakule. Uus menüü paremas nurgas. Help, About. A. Keset ekraani lõi lahti suur kiri, mille järgi olevat tegu paketiga Love Island ver 0.9, mille autor on Megabit Corporation, meiliaadressi järgi Jugoslaaviast.
Vasakult teine oli Characters-menüü. Seal olid eeldatavasti kirjas kõik saare elanikud, igaüks erineva algustähega. Angela, Carmen, Eva, Helena, Julia, Liki, Stella, Venus. Huvitav, mida saab teada näiteks Angela kohta?
Angela oligi see, kelle peas kasvas helepunane õudus. Ta oli 18 aastat vana, 176 sentimeetrit pikk ja 60 kilo raske. Veel sain teada tema strateegilised mõõtmed, lemmiklille, lemmikvärvi (arvasite õigesti, helepunane), lemmiksekspoosi ja muud niisugust. Kõige alumine rida ütles: «Status: not pregnant.» Akna paremal pool seisis pilt, muidugi mitte näopilt, vaid vööst saadik, et meestes kiima tekitada.
Järgmisena vaatasin üle Helena. Tema juuksed olid apelsinikarva. Ta oli 24 aastat vana ja 172 cm pikk ning loomulikult oli tal teistsugune lemmiklill, teistsugune lemmikvärv (muidugi oranzh) ja teistsugune lemmikasend seksimiseks.
Helena aknas oli nupp, mida Angelal polnud, pealkirjaga «Children». Kui ma seda vajutasin, kurtis programm mulle, et tüdruklaps on juba 7 kuud vana ja ikka ilma nimeta. Vangutasin pead. Mis inimene see Marek küll on? Talle vist ei meeldi väikesed lapsed? Peab teda aitama.
Mõtlesin välja ilusa eesti nime Linda, mis ka inglasel kanda kõlbaks, ja tippisin selle nimelahtrisse. Kuid programm edastas veateate: l-tähega ei tohi nimi alata, sest selle tähe on hõivanud Liki.
Mis nüüd? Ü on kindlasti vaba; anname talle nimeks Ülle. Uus veateade: Ü ei ole tähestiku täht.
Inglise tähestikus on 26 tähte. Huvitav, mis siis saab, kui laste arv tõuseb 20-ni, mis 8 naise peale ei olegi nii võimatu?
Miks peaks talle üldse inimese nime panema. Olgu ta näiteks Mesilind. Kirjutasin selle lahtrisse ja programm ütles inglise aktsendiga: «Mesilind.» Oh õudust! Kordasin häälega: «Mesilind,» justkui võiks raal mind kuulda. Vist kuuliski, sest ta kordas: «Mesilind» juba eesti moodi. Irvitasin endamisi: see mulle alles meeldib!
Nüüd teatas programm, et «mesilind» on talle tundmatu sõna, oletas, et see on mingis tundmatus keeles, ja pakkus võimalust tähendus sisestada. Ma puksusin heameelest ja tippisin: «bee in Estonian».
Kas kellelgi on veel lapsi? Üks kahekuune poiss oligi ja muidugi nimeta. Valisin talle nimeks Kõu. «Kou,» ütles programm. «Kõu,» kordasin. «Köu,» teatas raal. «Kõu, kõu, kõu,» kordasin nagu segane. Lõpuks, kui olin juba lootust kaotamas, kuulsin selget õ-d. Vajutasin rahulolevalt OK. «Thunder in Estonian». OK.
Kolmas menüü kandis nime Disasters. Arvatavasti võis siit saarele õnnetusi kaela saata, et elu liiga üksluine poleks. Maavärin, taifuun, tsunami, merekoletis, mereröövlid, misjonär.
Olgu näiteks taifuun. Siin saab määrata või ka määramata jätta taifuuni saabumise aja minutilise täpsusega, tuule suuna ja tugevuse pallides. «Alates 10 pallist on taifuunil silm.» Kuidas saab taifuunil silm olla? See on vist mingi jama. Cancel.
«Kuidas sa siia sisse said?» küsis Marek. Ma polnud tema tulekut tähele pannud.
«Ei maksa valida niisugust salasõna, mida on lihtne ära arvata,» kostsin. Igaüks vist tahab end vahel näidata targemana, kui ta on.
Marek vajus minu kõrvale istuma. Jõllitasime ekraani (kuvarit?). Päike oli üle horisondi veninud ja mulle meenus, et ka päriselt pidi ta sel ajal tõusma. Kaunitarid olid üles ärganud ja lagedale ilmunud, kõik ühtviisi alasti.
Paremal servas ronis palmi otsa kookospähklite järele linalakk Julia. Ta oli teistest lühem ja alles plikaohtu. Julia oli vist mõeldud neile, kes eelistasid naistele tüdrukuid. Marek, nagu ma Julia staatusest järeldasin, nende hulka ei kuulunud.
Palmist ja selle all olevast onnist vasakul oli lõkkease. Liki käputas maas ja puhus tuld lõkkele. Valges nägin, et tema juuksed olid tumesinised. Lõkke kohal varraste otsas küpsesid kalad.
Taga, seljaga vastu kaljut, istus tibukollaste juuste ja hiiglaslike rindadega Eva ja tissitas Kõue.
Keset ekraani, esiplaanil istus maas Angela ning lakkis oma sõrme- ja varbaküüsi roosaks. Kust ta küünelakki saab?
Vasakul võttis Venus veeprotseduure. Ta hüppas sinisesse ookeani, nii et vesi lartsus, ronis välja ja hüppas uuesti. Ta oli üleni must nagu mutt ja ainus, kelle lemmikvärv erines juuste värvist. Mina ei saanud autoritest aru. Kas nad ei võinud siis talle smaragdrohelisi juukseid teha?
Tema taga püüdis Carmen spinninguga kala. Ta oli midagi pealiku moodi ja esindas sadomasohhismi. Tal näkkas ebanormaalselt hästi. Jaapanlase moodi Stella nüsis püütud kaladel noaga pea maha -- minu jaoks väga ebaerootiline tegevus. Nimega oli mööda pandud, sest Stella ei ole jaapani nimi. Jaapani keeles pole l-tähtegi.
Kõige enam hämmastas mind helitaust. Kõiksugused helid olid kuulda: lõkke pragin, spinningu vihin, palmilehtede sahin, lainete loksumine... Ent ükski naistest ei öelnud sõnakestki, mis oli selge märk, et tegu pole ehtsate naistega.
Vaatasin kõrvale. Marek jõllitas seda klaasistunud pilguga. Müksasin teda ning ta virgus.
«Kas selle pean eesti keelde tõlkima? See pole sugugi lihtne.»
«Seal on vastavad failid. English.dll, deutsch.dll, russki.dll ja nii edasi. Tekita sinna üks eesti.dll juurde. Või siis et nimi on francais.dll ja sisu eesti oma.»
«Aga miks seda tõlkida tarvis on?»
«See pole tähtis.»
«On küll. Mul on lihtsam tööd teha, kui ma tean tellimuse tagamaid.»
Marek vaikis ja põrnitses kuvarit. Nähtavasti andis see talle jõudu, sest ta pahvatas: «Ma armastan Angelat! Ja tahan, et ta räägiks minuga mu omas keeles.»
Ei olnud sobilik aeg ilkumiseks. Kuid küsisin, miks ta endale elusat naist ei otsi virtuaalse asemele.
«Mu naine on väga armukade. Ta lubas end minust ära lahutada. Siis ma olen kõigest ilma, sest kõik on tema nimel: maja, autod, aktsiad, isegi see raal. Mulle ei jääks midagi.»
«Ma pole su naist justkui näinudki. Kas tema ei kõlba su armastuse objektiks?»
«Muidugi nägid. Helju on mu naine.»
Tekkis piinlik vaikus. Kas peaksin kaastunnet avaldama? Midagi soovitama? Mida?
Ekraani paremast servast hõljus sisse Helena, kandes kätel äsja nime saanud Mesilindu. Ühtäkki pudenes kõigi naiste suult lukk. Sõnad pääsesid paisu tagant. Naised rääkisid korraga ja läbisegi ning ma ei suutnud jälgida, kes mida ütles.
«Tere, Helena! Tere! Tere! Ainult sina siin veel puudusid! Su tütar on jälle suuremaks ja priskemaks kasvanud. Millal sa talle lõpuks nime annad? Kas ootad, kuni ta ükskord täiskasvanuks saab? Kui ta on neli-viis aastat vana, võiks ta endale ju ka ise nime valida. Tahad, ma panen talle ise nime? Ärge naerge! Täna mõtlesin ma talle nime välja. Noh? Peab see alles hea nimi olema, mida nii kaua mõeldakse! Mesilind. Mis-mis? Mesilind. Mida see tähendab? Eesti keeles tähendab see mesilast. Mis keel see eesti keel veel on? Loll, eesti keelt räägivad pärismaalased, kes siia aeg-ajalt oma katamaraanidega sõidavad.
Noh, Eva, nüüd on järg sinu käes. Või tahad veel 5 kuud mõtlemisaega? Ei taha. Mul on nimi olemas. Ma annan oma pojale nimeks Kõu. Köu? Kõu. Köu... Jumal, mul läheb keel sõlme. Kas jälle eesti keeles? See tähendab äikest.
Mis teil ometi arus on, et te lastele eestikeelseid nimesid panete? Kas ei võiks ta olla siis Thunder? Ja kui ma siis hüüaksin, et pikne läheneb, jookseksite kõik peitu. Sellepärast ongi parem, kui nimed on eesti keeles. Siis te saate aru, kummast ma räägin.
See on hea mõte. Kui mina lapse saan, panen talle ka eestikeelse nime. Sina? Millal see ükskord juhtub? 7 kuu pärast. Sa oled rase! Palju õnne! Kuidas sul see korda läks? Ma tahan ka. Kas jäid eestlastest rasedaks? Supermehest. Küll ma olen kade!»
Mina olin asjade käiguga üsna rahul. Seevastu Marek istus, nagu oleks puuga pähe saanud.
«Mis on? Kas sa ei teadnud, et Venus hakkab ka emaks saama?»
Marek oigas. «Algul Liki, siis Venus!» Ta haaras mul käest. «Kas saad lisada mingi reguleerimise võimaluse, kes jääb rasedaks ja kes mitte? Ma ei taha neegritelt lapsi!»
«See võib osutuda liiga keeruliseks. Kui siin rasedusvastaseid vahendeid ei tunta, saan vaid soovitada mitte magada nende naistega, kellelt sa lapsi ei taha.»
«Nii ei saa!» Marek võttis lahti kalendri. Vasakus veerus oli kuupäev, paremas, mis sellel päeval juhtub. «Näed? Kõigi naiste sünnipäev on kirjas. Kui muidu olen mina kuningas ja naised täidavad minu käsku, siis sünnipäeval peavad teised sünnipäevalapse tahtmist tegema. Arva, mida kõik soovivad?»
«Hmm... Siin on ka igal sekspoosil oma päev. Ja maavärin -- hahaa! Kas maavärin käib siin kalendri järgi?»
Marek noogutas. «Iga aasta 20. mail.»
«Mis tänaseks on ette nähtud?»
«Ei midagi. Kolmveerand päevadest on tühjad. Homme on õnnetuse päev -- programm loosib õnnetuste hulgast ühe, samuti kellaaja ja muud parameetrid.»
«Üleeile oli kolme naise päev.»
«Kolmele naisele tuli ära keerata.»
Mul oli nüüd umbmäärane ettekujutus nii tarkvarast kui sellest, mida tegema pidin. Küsisin endale kõik installimise kettad, aga samuti andmefailide ja salvestuste kettad. «Ma võin muuta andmete vormingut.» Marek tõmbas diivani sahtli välja. Sahtlis olid CD-d, kettakarbid ja lahtised kettad.
«Ma võtan nad kõik kaasa,» teatasin ja kühveldasin need kilekotti. «On sul veel installimise kettaid?»
«Ei.»
«Raske hinnata, kui kaua töö aega võtab. Mida saan teha ühe päevaga -- hankida Nicole Kidmani autogrammiaadressi ja kodulehekülje, kui selline on.»
«Misasja? Kidman? Mida ma temaga peale hakkan?»
«Nicole Kidman on Angela prototüüp. Nähtavasti on see kõigil. Venus on Naomi Campbell, Helena on Cindy Crawford, Julia on Jennie Garth, Eva on Anne Nicole Smith. Kõiki ma ei tunne ka. Carmen võiks olla vahest Marlene Dietrich.»
«Kõike oskad sa ka ära labastada,» pomises Marek. «Ei, ei taha autogrammi. Või olgu, too.»
«Muide -- siin mainiti kedagi Supermeest.»
Marek naeratas eriskummaliselt. Ta võttis sahtlist maski ja kindad, mis olid juhtmega varustatud, ning pani need pähe ja kätte.
Paremalt astus ekraanile musklis mees. Ta meenutas noort Schwarzeneggerit, ainult et Arnoldil polnud kindlasti nii suurt suguorganit.
«Good morning, dear ladies,» ütles Supermees üldsegi mitte Mareku häälega. Naised kiljusid rõõmust ja tõusid. Helena ja Eva rääkisid, et on lastele nimed pannud. Supermees silitas päid ja suudles naisi.
Siis astus Supermehe ette Angela. Ülejäänud naised võtsid nende taha poolringi. Ta oli vahepeal ka oma huuled ja põsed roosaks saanud ning Supermees kiitis tema ilu.
«Mul on sulle suur palve,» kurtis Angela. «Palun aita mind!»
«Ma teen kõik, mida sa tahad,» lubas Supermees.
«Palun...» sosistas Angela, laskus Supermehe ette põlvili, haaras tal mõlema käega ümbert kinni ja suudles teda. Edasi läks pornograafiliseks.
Ma ei saanud lahkuda, sest ukse oli tõmmanud Marek sneprisse. Ka seestpoolt ei saanud ust avada. Võtmed olid Mareku taskus.
Marek lamas selili voodis, mask peas, tehes käte ja jalgadega midagi pealtnäha veidrat. Libistasin käe tema rinnataskusse. Marek võttis sellest kinni ja silitas mu kätt. «Oo, Angela!» Kas ta, kurat, ei tunne, et mu käsi on karvane? Aga siis sain ma võtmed kätte.
Ukse taga seisis Helju. Ta vist ootas. «Öelge, kas on veel lootust? Kas mu mehest saab veel elulooma?»
Ülejäänud päeva kolasin võrgus. Leidsin Kidmani kodulehekülje ja autogrammiaadressi. Edasi uurisin seda Jugoslaavia firmat. Leidsin lingid serverisse, mida polnud olemas, ja meiliaadressi, mis ei töötanud.
Kahe sündmusega oli Megabit Corporation ületanud tähtsamate arvutiajakirjade uudisekünnise.
Esiteks lubas ta valmistada paketi Love Island, mis olevat uue aastatuhande programm, uus samm virtuaalreaalsuses ning samas vaimus kiitust ja lubadusi tuli edasi. Alfaversiooni testid olevat edukalt lõpetatud.
Teiseks pankrot. Tundus, et tegemist oli oskamatu juhtimise ja tahtliku raiskamisega. Võlad muudkui kasvasid, tarkvara ei saanud tähtajaks valmis ja siis tuligi pankrot. Pankrotile järgnenud päeval selgus, et tegevdirektor on kustutanud raalidest kõik andmefailid armastuse saare kohta ning hävitanud kogu dokumentatsiooni. Seda viimast olnud tonnide viisi, nii et ta pidi sellega juba mõnda aega varem alustama. Mees ise leiti paari päeva pärast Doonaust üles. Nii ei saanudki tarkvara valmis, ühegi testversiooni ühtegi eksemplari aga polevat säilinud.
Järgmisel hommikul kell 3 öösel lasin Mesonite lossi uksekella. Helju avas kohe ukse. Meil ei tarvitsenud rääkida. Ta andis mulle toa võtme koopia ning saatis mu õige ukseni.
Tuba oli pime. Süütasin taskulambi. Ma ei saanud istuda diivanile, sest seal magas selili Marek. Ta hoidis endal mõlema käega ümbert kinni. Asetasin lauakese kõrvale klapptooli, istusin ja pöörasin sõrmistiku enda ette. Vajutasin tühikut ja paoklahvi.
Armastuse saarel valitses samuti öö. Varjualuses magas keegi. Ma ei suutnud päid kokku lugeda, sest paistis ainult tohutu punakas juuksepahmakas, aga jalgu oli 4. Alt+F, X. Yes. Programm ei lõpetanudki tööd otsekohe, vaid enne salvestas. Vaatasin Marekut. Ta magas rahulikult.
Deinstallaatorit sellel paketil muidugi polnud. Niisiis seadistasin prügikasti automaatkustutuse rezhiimile ja avasin failihalduri. Tirisin kogu kataloogi LoveIsland prügikasti. Kustutamine võttis kaua aega, sest kataloogi suurus ületas gigabaidi.
Nüüd töötasin ülejäänud kataloogid läbi. Kõik .lov- ja .isl-failid, enamik .bmp- ja .zip-faile kadus, kogu temp-kataloog sai kustutatud. Kõik kahtlane läks prügikasti. Selleks, et kustutatud faile enam taastada ei saaks, lasin käima Disc Doctori ketta tihendamise.
Aega läks rohkem, kui ma olin arvanud. Lõpuks sai töö siiski otsa. Shut down the computer. Ohkasin kergendatult. Marek magas endistviisi ning küllap nägi unes roosakaspunaste juustega alasti kaunitari. Helju oli talle unerohtu andnud.
Helju oli tugitoolis uinunud. Ajasin ta üles. Arve oli soolane, kuid Helju kirjutas sellele kõhklemata alla ning maksis sularahas välja. Konsultatsioon ja tarkvara deinstalleerimine.
Kell oli pool 7 hommikul. Mul ei olnud tahtmist autoga koju sõita. Läksin jala. Üksikud inimesed juba liikusid läbi pilvise ja pimeda novembrihommiku.
Suure silla keskel seisatasin. Umbes selline, laiem muidugi, võis olla ka sild, millelt Megabit Corporationi tegevdirektor Doonausse kargas. Või Savasse, mis Belgradis Doonausse suubub.
Olin autost haaranud kilekoti. Võtsin sellest andmekandjad välja ja loopisin ükshaaval jõkke. Supermehed ja supernaised, eestlased ja piraadid, sündinud ja sündimata lapsed, tsüklonid ja tsunamid, misjonärid ja merekoletised keerlesid õhus ning kadusid öös mustavatesse voogudesse.
Kevad -- suvi 1999