(Katkend romaanist «The Guns of Avalon»)
Selle maa nimi oli Lorraine -- ja tema nimi ka. Kui oleks vastav meeleolu ja ma tahaksin loba ajada, siis ma räägiksin, kuidas me kohtusime lossi taga aasal, kus tema korjas lilli, mina aga tegin tervisejooksu ja hingasin värsket õhku. Jama, muidugi.
Viisakas nimetus oleks ehk laagrikaaslane. Ma kohtasin teda raske, peamiselt mõõga ja nuia seltsis veedetud päeva lõpus. Kui ma teda märkasin, seisis ta tee ääres ja ootas kedagi. Ta naeratas, mina naeratasin, noogutasin, pilgutasin silma ja läksin edasi. Järgmisel päeval nägin ma teda jälle, tervitasin ja möödusin. See oli kõik.
Noh, aga me sattusime mitmel korral niiviisi kokku. Teise nädala lõpus, kui mu lihased enam ei valutanud, kaal oli üle üheksakümne kilo ja ma tundsin end päris hästi, korraldasin ma asjad nii, et ta ühel õhtul minu päralt oleks. Siis ma juba teadsin tema ametit ja mul ei olnud selle vastu midagi. Kavatsetud tegevus jäi sel õhtul aga ära.
Selle asemel me rääkisime ja siis juhtus midagi hoopis muud.
Ta juuksed olid roostevärvi, üksikute hallide salkudega. Ma oletasin siiski, et eluaastaid on tal alla kolmekümne. Väga sinised silmad. Kitsas lõug. Puhtad, ühtlased hambad -- ja huuled, mis mulle meelsasti naeratasid. Ta kõneles ninahäälega, ta juuksed olid liiga pikad, väsimust varjav meik liiga paks, nahk liiga tedretähniline, ta eelistas liiga kitsaid ja värvikirevaid riideid. Aga ta meeldis mulle. Teda selleks õhtuks enda poole kutsudes polnud ma arvanud, et ta mulle meeldima võiks hakata, sest, nagu öeldud, polnud mu eesmärgil meeldimisega vähimatki pistmist.
***
Meil polnud kuhugi mujale minna kui minu kambrisse ja sinna me läksimegi. Mulle oli antud kapteni aukraad ning seda kasutades lasin õhtusöögi -- koos täiendava veinipudeliga -- kambrisse tuua.
«Mehed kardavad sind,» ütles ta. «Nad räägivad, et sa ei väsi kunagi.»
«Usu mind, väsin ikka küll,» vastasin.
«Muidugi,» naeratas ta oma liiga pikki lokke raputades. «Eks me kõik ju?»
«Aga muidugi.»
«Kui vana sa oled?»
«Kui vana sina oled?»
«Härrasmees niisugust asja ei küsi.»
«Ja daam võib küsida?»
«Kui sa siia tulid, arvati, et sa oled üle viiekümne.»
«Ja nüüd?»
«Nüüd ei osata öelda. Nelikümmend viis? Nelikümmend?»
«Ei,» vastasin.
«Ma ei arvanudki. Aga su habe pettis kõik ära.»
«Habemetega on sageli nii.»
«Sa näed iga päevaga parem välja. Suurem...»
«Tänan. Ma tunnen end paremini kui saabudes.»
«Sir Corey Cabrast,» lausus ta. «Kus on Cabra? Mis on Cabra? Võtaksid sa mu sinna kaasa, kui ma ilusti paluksin?»
«Ma ütleksin, et võtan, aga valetaksin.»
«Ma tean. Ometi oleks seda kena kuulda.»
«Hea küll. Ma võtan su kaasa. Aga see on närune koht.»
«Oled sa tõesti nii hea, kui mehed räägivad?»
«Võib karta, et ei. Aga sina?»
«Vaevalt küll. Tahad sa nüüd voodisse minna?»
«Ei. Räägime parem. Võta klaas veini.»
«Tänan. Sinu terviseks.»
«Sinu terviseks.»
«Kuidas sa mõõgavõitluses nii hea saad olla?»
«Loomulik anne ja head õpetajad.»
«Ja sa kandsid Lance'i kogu selle maa ning tapsid need elukad...»
«Jutud kasvavad rääkides.»
«Aga ma olen sind jälginud. Sa oled parem kui teised. Seepärast Ganelon pakkuski sulle seda, mida ta pakkus -- ma ei tea, millise lepingu te tegite. Ta tunneb ära, kui keegi on milleski hea. Mul on sõdurite hulgas palju sõpru olnud, ma olen vaadanud nende harjutusi. Sina lõikaksid nad kõik tükkideks. Mehed ütlevad, et sa oled hea õpetaja. Sa meeldid neile, kuigi nad pelgavad sind.»
«Millega ma neid hirmutanud olen? Et ma olen tugev? Maailmas on palju tugevaid mehi. Et ma suudan tükk aega püsti püsida ja mõõgaga vehkida?»
«Nad arvavad, et sinuga on seotud midagi üleloomulikku.»
Ma naersin. «Ei, ma olen lihtsalt paremuselt teine kõigi võimalike mõõgavõitlejate hulgas. Vabandust, võibolla kolmas. Aga ma püüan paremaks saada.»
«Kes sinust parem on?»
«Võimalik, et Amberi Eric.»
«Kes ta on?»
«Üleloomulik olend.»
«Kas tema on kõige parem?»
«Ei.»
«Kes siis?»
«Amberi Benedict.»
«Ja tema on ka...»
«Kui ta peaks veel elus olema, siis jah.»
«Kummaline oled sa igal juhul,» ütles ta. «Aga miks? Räägi mulle. Kas sa siis oled üleloomulik olend?»
«Võtame parem veel veini.»
«See hakkab mulle pähe.»
«Tore on.»
Valasin klaasid täis.
«Me kõik saame surma,» ütles ta.
«Varem või hiljem.»
«Ma mõtlen, siin ja õige pea, selle asjaga võideldes.»
«Miks sa nii ütled?»
«See on liiga tugev.»
«Miks sa siis siin oled?»
«Pole kuhugi mujale minna. Seepärast ma Cabra kohta küsisingi.»
«Ja seepärast tulid täna õhtul siia?»
«Ei. Ma tahtsin näha, milline sa oled.»
«Ma olen sportlane, kes praegu treeningrezhiimi rikub. Oled sa siitkandist pärit?»
«Lähistelt. Metsast.»
«Miks sa sõdurite seltsi sattusid?»
«Miks mitte? Ikka parem kui päevast päeva sõnnikus trampida.»
«Endal pole sul meest olnud? Püsivat, ma mõtlen?»
«Oli. Ta on surnud. Tema oligi see, kes... Haldjaringi leidis.»
«Mul on kahju...»
«Minul mitte. Alati, kui tal õnnestus kusagilt raha laenata või varastada, tõmbas ta nina täis ja tuli siis koju, et mulle peksa anda. Mul oli hea meel, kui ma Ganeloni kohtasin.»
«Nii et sa arvad siis, et Ring on liiga tugev ja me kaotame?»
«Jah.»
«Võimalik, et sul on õigus. Aga ma arvan, et sa eksid.»
Ta kehitas õlgu. «Võitled sa koos meiega?»
«Võib karta küll.»
«Keegi teine ei taha seda tunnistada. Aga see võib huvitav olla. Ma tahaks näha, kuidas sa selle kitse-elukaga võitled.»
«Miks?»
«Paistab, et ta on nende juht. Kui sa ta tapaksid, oleksid meil paremad võimalused. Sa võid sellega hakkama saada.»
«Pean saama,» ütlesin.
«On sul mingi eriline põhjus?»
«Jah.»
«Isiklikku laadi?»
«Jah.»
«Õnn kaasa.»
«Tänan.»
Ta jõi klaasi tühjaks, nii et ma valasin juurde.
«Ma tean, et tema on üleloomulik olevus,» ütles ta.
«Vahetame õige teemat.»
«Hea küll. Lubad sa mulle midagi?»
«No räägi.»
«Pane homme soomusrüü selga, hangi piik ja hobune ning tõuka sadulast suurt kasvu ratsaväeohvitser Harald.»
«Miks?»
«Sest ta peksis mind eelmisel nädalal -- just nagu omal ajal Jarl. Suudad sa seda?»
«Jah.»
«Teed sa seda?»
«Miks mitte. Võid arvestada, et ta on põrmu langenud.»
Ta tuli lähemale ja nõjatus minu vastu.
«Ma armastan sind,» ütles ta.
«Jama.»
«Hea küll. Kas kõlbab, kui ma ütlen -- sa meeldid mulle?»
«Käib kah. Ma...»
Just siis tundsin ma, kuidas külm ja kangestav hoovus mööda mu selga liikus. Tardusin ja puiklesin vastu, tühjendades teadvuse täielikult kõigest.
Keegi otsis mind. See pidi olema keegi Amberist, keegi minu sugulastest, kes kasutas trumpkaarti või midagi sellelaadset. Tunnet ei saanud millegagi segi ajada. Kui see oli Eric, siis oli tal rohkem julgust, kui ma arvata oskasin, sest eelmise säärase kontakti käigus mul peaaegu õnnestus tal ajud läbi kõrvetada. See ei saanud olla Random -- vähemalt ma ei uskunud, et ta oleks vangist välja pääsenud. Julian ja Caine võisid põrgusse kerida. Bleys oli tõenäoliselt surnud, samuti Benedict. Jäid veel Gérard, Brand ja meie õed. Neist võis ainult Gérard mulle midagi head teatada. Nii et ma vältisin avastamist ja osutusin edukaks. Selleks kulus umbes viis minutit, pärast ma värisesin ning higistasin ja Lorraine vaatas mind kummalise pilguga.
«Mis juhtus?» küsis ta. «Sa pole ju veel purjus ja mina samuti mitte.»
«Lihtsalt üks neist hoogudest, mis mul vahel peal käivad,» ütlesin. «Tobe haigus, mis mulle saartelt külge jäi.»
«Ma nägin üht nägu,» ütles ta. «Võibolla põrandal, aga võibolla oli see ainult minu peas. Vana mees. Rüü kaelus oli roheline ja ta näis üsna sinu sarnane, ainult ta habe oli hall.»
Siis ma andsin talle laksu. «Valetad! Sa ei saanud seda...»
«Ma ütlesin, mida ma nägin! Ära löö mind! Ma ei saanud aru, mida see pidi tähendama! Kes see oli?»
«Ma arvan, et see võis mu isa olla. Jumal küll, see on kummaline...»
«Mis juhtus?» tahtis ta teada.
«Haigushoog,» ütlesin. «Need käivad mul vahel peal ja inimestele tundub, nagu näeksid nad mu isa -- kas siis põrandal või kindlusemüüril. Ära muretse. See ei ole nakkav.»
«Jama. Sa valetad.»
«Ma tean. Aga palun unusta see ära.»
«Miks peaksin?»
«Sest ma meeldin sulle -- mäletad? Ja seepärast, et homme tõukan ma Haraldi sinu pärast sadulast.»
«See on tõsi,» nõustus ta, ma hakkasin jälle värisema ja ta võttis voodilt teki ning asetas mu õlgadele.
Ta ulatas mulle veiniklaasi ja ma jõin. Ta istus mu kõrvale ja toetas pea mu õlale, nii et ma võtsin tal ümbert kinni. Tuul hakkas kurjakuulutavalt ulguma ja ma kuulsin sellega kaasnenud vihmapiiskade kiiret rabinat. Hetkeks tundus, nagu peksaks keegi vastu aknaluuke. Lorraine niuksatas vaikselt.
«Mulle ei meeldi, mis siin täna õhtul toimub,» ütles ta.
«Mulle ka mitte. Mine pane uks riivi. Praegu on ainult haagis.»
Kuni ta seda tegi, pöörasin istme nii, et olla näoga oma ainsa akna poole. Tõmbasin voodi tagant Grayswandiri ja võtsin tupest välja. Siis kustutasin toas kõik muud tuled peale ühe küünla, mis seisis mu ees laual, paremal pool.
Seadsin end istuma, mõõk põlvedel.
«Mida me teeme?» küsis Lorraine, istudes minust vasakule.
«Ootame,» vastasin.
«Mida?»
«Ma ei tea, aga päris kindlasti on see just niisugune öö.»
Ta võpatas ja nihkus lähemale.
«Tead, võibolla on parem, kui sa lähed,» ütlesin.
«Tean küll, aga ma kardan välja minna. Kui ma siia jään, siis sa suudad ju mind kaitsta, eks ole?»
Raputasin pead. «Ma ei tea, kas ma ennastki kaitsta suudan.»
Ta puudutas Grayswandiri. «Ilus tera! Ma pole kunagi sellesarnast näinud.»
«Niisuguseid rohkem polegi,» ütlesin ja iga kord, kui ma end veidigi liigutasin, langes valgus mõõgaterale erinevalt, nii et ühel hetkel näis see olevat kaetud ebamaise, oranzhika verega, järgmisel aga helevalgena nagu lumi või naiseihu -- mõõk vappus mu käes, sest külmavärinad raputasid mind endiselt.
Mõtlesin, kuidas võis olla võimalik, et kui keegi minuga kontakti püüdis saada, nägi Lorraine midagi niisugust, mida mina ei näinud. See oli nii tõelähedane, et ei saanud olla vaid ettekujutus.
«Sinus on ka midagi kummalist,» ütlesin.
Küünlaleek jõudis mitu korda võbeleda, enne kui ta vastas.
«Mul on pisut selgeltnägemisvõimet,» ütles ta. «Emal oli rohkem. Ja vanaema, räägitakse, oli nõid. Mina ei tea sellest värgist midagi. Või, noh, mitte eriti palju. Ma pole seda juba aastaid kasutanud. Alati juhtus nii, et ma kaotasin rohkem kui võitsin.»
Ta jäi jälle vait ja ma küsisin: «Mis siis juhtus?»
«Ma kasutasin oma esimese mehe saamiseks loitsu ja ma rääkisin sulle, milliseks ta osutus. Ilma loitsuta oleks mul paremini läinud. Ma tahtsin ilusat tütart ja siis juhtus see...»
Ta vakatas ja ma sain aru, et ta nutab.
«Mis juhtus? Ma ei saa aru...»
«Ma mõtlesin, et sa tead.»
«Ei, kardan, et ei tea.»
«Väike tüdruk keset Haldjaringi oli minu tütar. Ma arvasin, et sa tead...»
«Mul on kahju...»
«Ma soovin, et mul poleks seda võimet. Ma ei kasuta seda enam. Aga see ei jäta mind rahule. Toob mulle unenägusid ja endeid ning alati asjade kohta, mida mina ei suuda muuta. Ma tahaks, et see lahkuks ja painaks kedagi teist!»
«Seda ei juhtu, Lorraine. Ma kardan, et sa ei vabane sellest.»
«Kust sa tead?»
«Ma olen sinusuguseid inimesi varem kohanud, muud ei midagi.»
«Ja sinus endas on ka midagi niisugust, eks ole?»
«Jah.»
«Siis tunned sina ka, et väljas on praegu midagi, eks ole?»
«Jah.»
«Mina ka. Kas sa tead, mis ta seal teeb?»
«Vaatab mind.»
«Jah, mulle tundub ka nii. Miks?»
«Küllap uurib, kui tugev ma olen. Ta teab, et ma olen siin. Kui ma olen Ganeloni uus liitlane, siis teda huvitab, kust ma tulen või kes ma olen...»
«Kas see on sarviline ise?»
«Ma ei tea. Ma arvan, et ei.»
«Miks mitte?»
«Kui ma olen tõesti see, kes võiks ta hävitada, oleks temast rumal otsida mind oma vaenlase kantsist, kus ümbritsevad jõud on minu poolel. Ma pakuks, et ta saatis mind otsima mõne oma alama. Võimalik, et seda mu isa vaim tahtiski... Ma ei tea. Kui ta teener leiab mu ja annab mulle nime, siis ta teab, milliseid ettevalmistusi teha. Kui teener saab minust jagu, siis on probleem lahendatud. Kui mina hävitan teenri, saab ta selgema pildi mu jõust. Igal juhul on temal kasud sees. Nii et miks ta peaks praegusel hetkel oma sarvilise kolbaga riskima?»
Ootasime varjudesse mähkunud kambris, vahaküünal põles ja minutid möödusid.
«Mida sa sellega mõtlesid -- et kui ta annab sulle nime?» küsis Lorraine. «Kelleks ta peaks sind nimetama?»
«Selleks, kes peaaegu poleks siia sattunud.»
«Sa arvad, et ta võib mingist varasemast ajast sind kuidagi tunda?»
«Arvan, et võib,» vastasin.
Ta tõmbus eemale.
«Ära karda,» ütlesin, «ma ei tee sulle haiget.»
«Kardan küll ja sa teed mulle haiget! Ma tean seda! Aga ma tahan sind! Miks ma sind tahan?»
«Ma ei tea,» vastasin.
«Nüüd on seal midagi!» ütles ta närviliselt. «Lähedal! Väga lähedal! Kuula hoolega!»
«Ole vait!» Külm, ärritav tunne klammerdus mu kaela ja kukla külge ning kippus kurku pitsitama. «Mine kaugemale, toa teise otsa, voodi taha!»
«Ma kardan pimedas,» kurtis ta.
«Tee kähku, muidu ma löön su uimaseks ja tassin sinna. Siin jääd sa mulle ette.»
Ta kuuletus ning eemaldus ja samal ajal kuulsin ma akna tagant tiivaplaginat, siis kivide kraapimist.
Ning siis vaatasid mulle vastu kaks kuuma, tulipunast silma. Pöörasin pilgu ruttu kõrvale. Elukas seisis väljas aknalaual ja põrnitses mind.
Ta oli ligi kaks meetrit pikk ja laubalt kasvasid välja laiad, haralised sarved. Riideid ta ei kandnud, ihu oli tuhakarva hall. Tema soole ei osutanud miski. Hallid nahksed tiivad selja taga sulasid öösse. Paremas käes oli tal lühike, raske, tumedast metallist mõõk, mille tera katsid ruunimärgid. Vasaku käega klammerus ta aknavõre külge.
Ütlesin valjusti: «Tule, kui julged,» ja tõstsin Grayswandiri, nii et see osutas ta rinnale.
Ta itsitas. Lihtsalt seisis seal, itsitas ja irvitas minu poole. Püüdis veel korra mu pilku tabada, aga ma ei lasknud. Kui ta saab piisavalt kaua mulle silma vaadata, tunneb ta mu ära, nagu põrgukass oli tundnud.
Kui ta kõnelema hakkas, kõlas see, nagu puhutaks sõnu läbi fagoti.
«Sina see ei ole,» ütles ta, «sa oled väiksem ja vanem. Ometi... See mõõk... See võib olla tema oma. Kes sa oled?»
«Kes sina oled?» küsisin vastu.
«Mu nimi on Strygalldwir. Kui sa seda manama peaksid, söön ma su südame ja maksa.»
«Kuidas ma seda manama peaksin? Ma ei suuda seda väljagi öelda. Aga mu maksatsirroos rikuks sul seedimise ära. Mine minema.»
«Kes sa oled?» kordas ta.
«Misli, gammi gra'dil, Strygalldwir,» ütlesin ja ta hüppas, nagu oleks jalaga tagumikku saanud.
«Sa tahad mind nii lihtsa loitsuga peletada?» küsis ta, kui oli tasakaalu tagasi saanud. «Ma ei kuulu väiksemate hulka.»
«Paistis, et pisut ebamugav tundus see sulle siiski.»
«Kes sa oled?» küsis ta jälle.
«Pole sinu asi, Charlie. Lepatriinu, lepatriinu, lenda koju...»
«Ma pean neli korda küsima ja sa pead neli korda vastamast keelduma, enne kui ma võin sisse tulla ja su ära tappa. Kes sa oled?»
«Ei,» ütlesin ma püsti tõustes. «Tule sisse ja põle.»
Siis rebis ta võre akna eest ning tema sisenemist saatnud tuulehoog kustutas küünla.
Sööstsin edasi ja kohta, kus Grayswandir ning tume ruunimõõk kohtusid, märkisid sädemed. Lõime mõõgad kokku, siis hüppasin tahapoole. Mu silmad olid hämarusega harjunud, nii et valguse puudumine mind ei häirinud. Aga ka tema nägi pimedas hästi. Ta oli tugevam kui inimene, aga seda võib ka minu kohta öelda. Liikusime kambris ringiratast. Meie ümber puhus jäine tuul ja kui me aknast möödusime, piserdasid mu nägu külmad vihmapiisad. Kui ma teda esimest korda tabasin, tõmmates pika kriimu üle rinna, ei öelnud ta midagi, kuigi haava servadel tantsisid tillukesed leegid. Teine tabamus, sedapuhku käsivarde, pani ka vanduma.
«Täna öösel,» kuulutas ta, «imen ma su kontidest üdi välja. Siis kuivatan need ära ja meisterdan vilepille. Ning kui ma neil mängin, väänleb su hing kehatus agoonias!»
«Kenasti põled,» vastasin.
See aeglustas teda mingiks sekundi murdosaks ja see oli mu oodatud võimalus.
Lõin tumeda mõõga kõrvale ja mu edasisööst oli täpne. Olin sihtinud ta rinda ja torkasin selle läbi.
Ta ulgus, kuid ei kukkunud. Grayswandir rebiti mul käest, haava ümbert tõusid leegid. Ta seisis, mõõk rinnas, ja põles. Astus siis sammu minu poole, ma tõstsin maast väiksema tooli ja hoidsin seda meie vahel.
«Ma ei hoia oma südand seal, kus inimesed,» ütles ta.
Siis sööstis ta lähemale, aga ma tõrjusin tooliga, suutes ühe toolijalaga tabada ta paremat silma. Heitsin tooli kõrvale, astusin sammu ettepoole, haarasin ta parema käe ja väänasin. Lõin serviti, nii kõvasti kui suutsin, vastu küünarnukki. Kostis raksatus ja ruunidega mõõk kõlksatas põrandale. Siis tabas ta vasaku käe löök mu pead ja ma kukkusin.
Ta kiirustas mõõka võtma, ma haarasin ta jalast ja tõmbasin. Ta kukkus, heitsin end talle peale ja leidsin kõri. Surusin lõua rinnale ja püüdsin pead õla varju peita, sest ta vasak käsi otsis mu nägu.
Kui mu surmahaare tugevnes, otsis ta jälle mu pilku ja sedapuhku ei hakanud ma kõrvale pöörama. Tundsin oma peas võpatust, kui me mõlemad teadsime seda, mida teadsime.
«Sina!» suutis ta kähistada, enne kui ma tugevasti pigistasin ja elu punastes silmades kustus.
Tõusin püsti, toetasin jala ta kerele ja tõmbasin Grayswandiri välja.
Kui mu mõõk vabaks sai, hakkas keha maas põlema ning põles nii kaua, kuni maha jäi vaid kõrbenud jälg.
Siis tuli Lorraine lähemale, ma võtsin tal ümbert kinni ja ta palus, et ma saadaksin ta ära, tema voodisse. Seda ma ka tegin, seal ei juhtunud aga midagi muud peale selle, et me lamasime kõrvuti, kuni ta end magama nuttis. Nii kohtasin ma Lorraine'i.
Tõlkinud Juhan Habicht