Jahihooaeg

Mees ronis muldonnist välja ja sügas pulstunud habemepahmakat. Oma niinest hame ja vastsete tohust viiskudega nägi ta välja nagu metsavana. Mets oli osa temast, tema oli osa metsast ja teisiti ei saanudki see olla; oli ta ju siin juba aastaid elanud.

Mees nuusutas tuult. Õhus oli esimeste hallaööde karget hõngu ja langenud lehtede kirbet aroomi. Jahihooaeg oli kätte jõudnud ning küti soontes tuikav ürgne instinkt sundis teda püssi haarama. Varsti on tal jälle värsket liha! Ainuüksi mõte sellele pani mehe suu vett jooksma ja ta silmadesse sigines verejanuline läige. Käratu varjuna kadus ta puude vahele ning suundus raba poole. Hooajal leidus rabas alati saaki, see tuli sealt vaid ära tuua.

Murdunud männi juures kohtas mees hunti. Karvad looma turjal tõusid turri ja hetke silmitsesid nad teineteist uurivalt. Lõpuks urises mees hoiatavalt ja hunt, kes tunnetas temas tugevamat, taandus.

«Mine, vend susi,» pomises mees. «Head jahti!»

Viimast pilku tagasi heites sörkis võsavillem metsa.

Mees astus edasi. Puud vajusid madalaks ja tõmbusid kühmu, otsekui kummardades läheneva raba ees. Puujuurte alt hiilis välja hämarus ja kerkis üle metsa. Laugaste põhjatust sügavusest uhkas külma udu, mis lainetena raba kohal hõljus, igerikud kuivanud tüved tardusid tontlikesse poosidesse.

Üle raba venis kassikaku õõnes huik. Kiskjate tund oli saabunud.

Mees võttis püssi õlalt ja jäi kuulama.

«Uu-uu!» kostis udust hale ja ehmunud hääl. «Uu-uu! Aidake!»

Mees muigas põlglikult. Inimesed! Haledad olevused -- tulevad rabasse ja ei oska enam tagasi minna!

«Hei!» hüüdis ta. «Siia!»

«Hei!» kõlas udust. «On siin keegi? Hei!»

«Siia!» hüüdis mees uuesti.

«Tulen!» Hääles oli kuulda paanilist kergendust. «Hüüdke! Ärge jääge vait! Jumal küll, ma olen päästetud!»

Juba oli kuulda sammude lirtsumist ja ähkivat hingamist. Udust tormas välja keskealine prillidega paksuke. Tema määrdunud põski mööda voolasid pisarad, nägu oli virildunud. Mütsi oli ta juba ammu kusagile kaotanud ning hõrenevad juuksed olid sassis.

«Ma olen pääsenud!» hüüdis ta mehe poole joostes. «Te ju viite mind siit välja? Te ei jäta mind siia?»

«Ei,» vastas mees ja pani püssi palge.

Paksuke pilgutas ehmunult silmi ja peatus segaduses. Mõistmatult silmitses ta püssitoru mustavat avaust. Siis tõstis ta pilgu ja nägi mehe silmi. Kiskja silmi, näljaseid ja julmi. Ja taipas.

Ta pöördus ja jooksis mätastele komistades ning kentsakalt tuigerdades laugaste poole, taipamata korvi käest visata. Ta isegi ei karjunud.

Mees lasi tal veidi joosta ja vajutas siis päästikule. Laisalt loksuv udu neelas karjatuse ja punane veri segunes punaste jõhvikatega. Jahihooaeg oli alanud.