Pühendatud Margusele, suurimale sõbrale ja parimale skeptik-realistist liitlasele, keda leida võib.
Mehaaniline torumees Hanits elas kvartal Lagritsast kaugemal. Kevad kvartalis sulas talvest välja kiiresti ja enne kui keegi keelata jõudis, hakkasid kaagid tänavatel sigadusi korda saatma. Oma mürgise suhtumisega vihkasid nad kõike ümbritsevat ja selle ilu, protesteerisid selle vastu jalahoopidega, piki tänavat kisendamise ja rahumeelsete inimeste tüütamisega. Nagu suur kombain võisid nad mõne hetkega tänavast üle käies selle haledaks tühermaaks muuta. Hanits hoidis neist heaga eemale, ta polnud seda tüüpi, kes tüli norinuks, kuid mitte ka selline, kes sigatsejate tegudesse ükskõiksusega suhtunuks. Koos Lagritsaga aega surnuks lüües, kas veiniklaasi kõrvale või pudeli valge viina juurde leidsid nad alati aega mõneks vandesõnaks laamendavate jobude kohta. Ööd möödusid kvartalis kiiresti. Hanits lõi nii palju, kui tema tehisaru lubas, kombineerides talle sisestatud sõnadest luulet, mis nii mõnegi inimesest algaja oma üle trumpas. Vahel tegid nad seda koos Lagritsaga. Vahel haarasid nad kampa Seegvard Mai, kes hea meelega neile teed keetis ja aknalaual käsipõsakil viilkatuste kohal rippuvat loojangukardinat imetles.
«Sa täna punasest kirjuta,» soovitas Mai.
«Punane värv on nii väljakutsuv,» arvas Lagrits laua taga silmi kissitades.
«Punane on sõja värv, vere värv,» ütles Mai veidi süngemalt. «Kuid see on ka loojangu värv, nagu ma siit aknast praegu näen. See on purpurne ja soe.»
«Kas ma peaksin sellest kirjutama?» küsis Hanits. «Kuidas ma alustan?»
«Alustama pead nii, et hingel haiget saaks,» seletas Mai. «Et saaks nii valus kui mul hetkel siin jõllitades on. Kui ma mõtlen kõige selle peale, mida ma tahaksin, et mul oleks. Kui ma vaatan siit maailma ja näen kui kaunis see on. Kui ma nuusutan lille. Selles ongi luule mõte. Luule mingu ikka hinge. Igaüks sellest muidugi aru ei saa.»
«Mina ka ei saa,» ütles Hanits kurvalt. «Päike läheb looja ja ma vaatan sellele otsa, aga ei tunne midagi. See oleks nagu elusolendi raiskamine. Ma ei suuda isegi ette kujutada endale, mida te tunda võite. Mina näen ainult pilti. Suudan seda analüüsida.»
Hanits kummardus oma metallist näoga laua kohale ja vaatas tühja paberilehte enda ees. Võimalikest ideedest pakatav paberileht oli ootel. Hanits mõtles sellele, kuidas pihta hakata. Alustamine oli tema jaoks alati igavene nuhtlus. Ei noh, ta oleks ikka suutnud sõnu ritta seada, selles polnud asja uba, ta tahtis erineda nendest kelle luulekogusid ta teadis. Just nimelt neid, mis tema mälupankadesse sisestatud oli. Ja see polnud mingi naeruväärselt kadumaminev hulk. Selle seas leidus juba isegi häirivalt palju plagiaati, üksteist ahvivaid inimesi, kelle ainus vabandus oli see, et need kelle pealt kopeeriti olid juba eelmisel sajandil maamulda läinud. See ei muutnud teadjate jaoks nende loomingut värskemaks. Lugejatele meeldis just uusi asju proovida.
Hanits teadis, et robotite eelis on igavene kestmine, olek sündmuste keskel. Ta ei osanud selle üle küll rõõmu tunda, kuna surmahirm ei piinanud teda ei pimedatel öödel, ega tuulistel pärastlõunatel, aga ta teadis, et näeb oma elu jooksul rohkem, kui inimesed, kes ta loonud on. Vahel vaatas ta neid läbi oma toaakna tundide kaupa õues ringi tuulamas. Ta muigas kurvalt oma plekkmeigi all ja ütles: «Ma saan aru küll, miks te nii kiirustate.»
Hanits mõtles ka selle üle, miks inimesed ta loonud olid. Hästi palju neid. Neil paistis isekeskis päris hästi klappivat, ka ilma robotiteta, aga ta nägi metalseid iga päev linnas ringi kõndimas. Neid koheldi nagu igaüht. Võib olla oli neil oma hallist maailmast lihtsalt kõrini saanud, võib olla vajasid nad enda juurde veel kedagi, kelle peale võis kindal olla. Inimeste poolt paberile pandud fantaasiates rügasid robotid tööd või tapsid oma loojaid. Eelmisel päeval oli Hanits näinud, kuidas üks vanem mees rentslisse kukkunud roboti jalule aitas ja tollele õlale patsutas. Nad olid nende vastu nii sõbralikud, vastastiku.
Hanits avastas oma vanuse ühel esmaspäeval peeglisse piiludes. See oli raiutud tema küljele, 12.12.2222. Ta arvutas ja avastas üllatusega, et on elanud ligikaudu kolm inimpõlve. See oli tema jaoks saavutus. Ta oli mõnes mõttes nende kõikide kuningas. Isegi kooparott Mai ei saanud oma saja aastaga ligilähedale. Üle saja punase õhtu olen ma vana, mõtles Hanits ja pani idee paberile, vaatas seda eemalt ja luges siis ette.
«Mulle see istub,» ütles Mai ja liigutas oma nina, et haarata kõige õrnemaid hõnge õhtuselt tänavalt. «Ma olen parandamatu romantik, te ju teate seda kullakallid.»
Lagrits naeratas häbelikult. Ainsa inimesena seltskonnas oli tal tunne, et ta pole inimese jaoks piisavalt elegantne, piisavalt loominguline. Tal oli sõber rott, kes liikus nagu vaim, hoolimata oma lühinägelikkusest, tal oli sõber robot, kes meisterdas midagi sellist, milleks ta ise võimeline poleks olnud.
«Kuidas on,» küsis Hanits Lagritsalt ettevaatlikult, kartes inimese ees alati naeruväärsena tunduda. «Kas sa teeksid seda samamoodi nagu mina.»
«Sa ju tead,» ütles Lagrits. «Ma ei luuleta. Ma ei kirjuta. Ma vean posti laiali. See on kõik mida ma enne nädalavahetusi teen. See tundub mulle vahest liialdusena, et ma millekski muuks võimeline pole. Aga samas jälle...Ma vaatan sind Hanits ja mulle tundub, et sinu sees on midagi, mis liialdusena tundub. Sa oled roboti kohta liiga inimlik.»
«Seda ta on,» kiitis Mai saba keerutades takka. «Ma olen juba ammu meie sõbras teatud inimlikkuse algeid märganud.» Ta naeratas. «Mida kõike ta ei tee peale torutöö. Kui kahju, et see on kõigest ühe korraliku õllepudeli kummutanud programmimeistri töö. Ikkagi meistriteos. Ma mõtlen sellest hoolimata, et ta tegija sellist lurri jõi. See, kelle juures mina elasin vähemalt jõi. Kummalisel moel nimetaksin ma seda lõhna lehaks ja see on minu juures midagi uut.»
Mai sibas aknalt alla ja kiljus: «Kõik. Pimedaks hakkab minema. Ma toon oma märkmiku ja hakkan lõhnade kohta kirjutama. Mulle tundub, et õhus on midagi, mida keegi meist ei seedi. Midagi imelikku on juhtumas.» Rott lippas Lagritsa jalgade vahelt läbi ja kadus kööki, kust hakkas kulpide kolinat kostma. Ju ta oli oma märkmiku taas nii ära pannud, et isegi lutikad seda üles ei leidnud.
Lagrits heitis pilgu välja, ta kummardus nii kaugele tänava kohale kui sai ja nuusutas.
«Pesu,» ütles ta. «Keegi on suures hulgas pesu kuivama riputanud. Ma tunnen, aga ei näe. Võib olla poleks see nii maitsev, kui näha ka oleks. Huvitav, et nad ikka veel seepi kasutavad...»
Hanits noogutas ainult selle pärast, et teda polnud sellistele süütutele väidetele vastu väitlema õpetatud. Ta kirjutas nii kiiresti kui käsi lubas, täitis mitu lehekülge ridadega. Luges kirjutatut vaikselt endale ette ja analüüsis sõnaseadmist, võrdles teiste töödega. Ta leidis mitu sarnast rida ja ühe peaaegu samasuguse salmi. Oleks siis veel et sama mõte, aga sõnaseade oli ka samasugune.
«Ma pean tunnistama, et inimeste keelest täiusliku luule loomiseks ei piisa,» ütles Hanits Lagritsa kõrvale istudes. Lagrits oli pingi akna alla tõstnud ja hingas sügavalt sisse välja. Nad põrnitsesid mustjaspunast taevast. Mai naases köögist ja ronis nende kahe vahelt läbi, sitsis aknalauale ja pistis pastaka otsapidi hambusse. Lagrits märkas, et tal on nii rahumeelse loomakese kohta ääretu nõelapesa suus.
«Kuidas sa looduses hakkama said?» küsis Lagrits nähtust julgust saanuna.
«Mis mõttes?» küsis Mai.
«Ma mõtlen, kas te kooparotid olete võimelised ehitama, küttima. Ära sa valesti aru saa. Ma ei pea sind lolliks, aga sa oled nii õbluke. Veeämber litsuks su surnuks. Ja see ei peaks olema kaheksaliitrine.»
Mai itsitas täiesti kohatult. «Kunagi ma teile räägin,» ütles ta. «Kuidas kooparotid elavad. Meie ja meie teravad hambad. Aga see veeämbri jutt on küll puhta lollus. Me oleme igasuguste surnukslitsumiste jaoks liiga väledad.»
Otsekui oma juttu tõestamaks heitis Mai ennast järsku aknast välja ja ronis mööda seina aknapiida alla, riputas ennas konksus tagakäppa pidi nartsuks ja jäi mõnuga Lagritsa järelesööstu ootama. Oli selge, et inimene temast hoolis, siniseks võõbatud lakaga pea vupsas kohe silmad suured ja vast isegi veekalkvel aknaaugust välja.
«Kas sa tahad ennast ära tappa!» kurjustas Lagrits. «Ühel ilusal päeval läheb su jalg krampi ja sa tilgud tänavale. Ja siis nad tallavad su otsas.»
«Oh sa poiss, mis ma sulle igasuguste litsumiste ja tallamiste kohta just ütlesin,» nähvas pea alaspidi rippuv Mai turtsakalt. «Ma pole litsutav.»
«Seda ütles ka minu vanatädi, enne maalihet,» ütles Lagrits. «Nad ei saanud selle kivi alt isegi tema villaseid susse kätte. Mida see meile ütleb.»
«Mida see meile ütleb,» ahvis Mai.
Lagrits ei pannud õpetussõnade vahele roti ninakat käitumist tähele. Ta jätkas: «See ütleb meile seda, et me oleme liiga enesekindlad. Vaata Mai, kuigi maailmas valitseb rahu ja aamen sellega, ilmub siin ja seal välja kurja. Loodusjõud, sa tead, needsamad kaagid seal all. Kõik nad toituvad peamiselt liigsest eneseusust. Väike tagasihoidlikkus ei teeks sulle paha loom.»
«Kui jalg krampi läheb, siis on mul mu saba,» jätkas Mai poolelijäänud teemat. Ta lõdvestas lihaseid nii palju, et sai enda keha looka ajada ja esikäppadega laudisele toetada, siis ronis ta kibekiiresti üles ja peatus alles Lagritsa kuklal.
«Ja sa tead Lagrits,» ütles kooparott. «Ma olen lihtsalt selline enesekindel tüüp. Sa lihtsalt muretsed minu pärast liiga palju. Kas pole nii? See saba, see on kassi kägistanud. Igavese suure kräuna! Vanad head võitluspäevad!»
Hanits vaatas neid. Nad näisid üksteise peale üsna vihased olevat, Lagrits kindlasti rohkem kui väike, aga samas teadis ta, et kõik, mida tema näeb ja analüüsida suudab, on võlts. Nad olid talle seletanud seda 1+1 ei võrdu alati 2 reeglit. Nii kummaline on see elus hing, mõtles Hanits. Neil on tõepoolest keeruline päevast päeva nende tunnetega hakkama saada. Hanits tundis vahepeal, et oma tarkvara uuendamine ajab ta hulluks, mis siis veel mõttetulvadega, mida elusolendid tunnevad, peale hakata.
Järgmisel päeval, tööd lõpetades kohtas Hanits kvartalis lühikest kasvu meest, kes talle pikalt otsa vaatas. Oli vaadanud juba siis kui Hanits heitveetoru kallal kannatlikult opereeris. Võib olla oli ta nii viisakas, et ei kippunud tegutsejat segama, kuid samas ei läinud ta ka minema, millest võis oletada vaid üht. Tal oli midagi hingel. Ja Hanits ei eksinud oletusega. Kohe kui mees taipas, et robot enam tööga ei tegele, astus ta kiirel sammul üle sillutise tema juurde ja köhatas sunnitult.
«Minu nimi on Anatolys.»
«Kui meeldiv,» astus Hanits sammukese ette. «Hanits. Võib olla olete juhtunud mõnda mu lendluulelehtedest lugema.»
«Ei,» ütles mees. «Ei ole juhtunud. Ma jälgisin teid juba enne.»
«Nägin, et jälgisite.»
«Te olete ju kuulnud, kes ma olen?»
«Meie kvartali ülemvõim?»
«Nojah, ma pean siin korda ja sean asju nii nagu inimesed seda soovivad.»
«Kas ma saan neid kuidagi aidata. Te teate, et ma aitan alati hea meelega.»
«Usun, et saate,» ütles Anatolys. «Seda pole lihtne ütelda. Me oleme nõu pidanud. Terve hoolekogu. Mitmel õhtul isegi.»
«Kas midagi on halvasti?» küsis Hanits. Talle meenus Mai ninanuuskimine tänava kohal. Tema sõnad selle kohta, et midagi imelikku on sündimas.
«Ma pean selle kohe välja ütlema, nii on lihtsam.» Anatolys näis iga hetk kokku murduvat, nii sirutas Hanits oma käed välja ja toetas teda. Kuna ta polnud liigutusega midagi halba plaaninud tuli mehe reaktsioon talle paraja üllatusena. Too lõi tema käed endast eemale ja vandus: «Seda pole vaja. Nõrkust pole vaja.»
«Ma ei mõista,» raputas robot pead.
«Me oleme otsusele jõudnud, et teid ei vajata enam.»
Hanits ei mõistnud. Tema mõistus ei leidnud selles lauses mingit loogikat. Inimesed olid roboteid vajanud, nagu ka robotid inimesi. Aastasadu. Nad olid üksteist aidanud, püüdnud ühtede kehakülmust ja teiste külma hinge kohandada, luua sideme, milles mõlemad saaks eksisteerida ja siiamaani polnud kumbki rass teineteisele nii karmi lauset lausunud. Oleks seda teinud robot, oleks Hanits teda rikkiminekus kahtlustanud, kuid inimesed ei läinud nii kergesti rikki.
«Te lahkute siit juba täna, nii teie kui ka kõik ülejäänud metallmehed,» ütles Anatolys. «Sinnapoole. Võtke oma asjad ja kaduge.» Ta osutas pärastlõunases kuumas õhus virvendava mäenõlva poole linna taga. Nõlvak! Hanits oli sellest kuulnud, eelkõige pelgas ta seda, kuna seal ühtki inimest ei olnud. Vaid puud ja pidevas tuules hõljuv heinamaa. Elutu ühtaegu nii päeval kui ööl, nii suvel kui talvel.
«Ma ei saa aru,» ütles Hanits. «Kas me oleme midagi halvasti teinud?»
«Te olete meie looming, meil on õigus teist loobuda kui me tahame! Ja teie ei vaidle tobedal moel vastu.»
«Kuid ma pole loodud seda tegema,» ütles Hanits. «Ma olen siin, et teid aidata.»
«Kui te homseks läinud ei ole, siis lakkate te olemast. Ma usun, et see pole teie jaoks võõras mõiste. Te võite olla igavesed, aga on asju, mis isegi teid uinutavad. Ma arvan, et ma tegin ennast ideaalselt selgeks.»
Anatolys viskas pea kuklasse ja astus kõrgil sammul eemale. Ta värises. Inimesed värisesid vihast, seda Hanits teadis. Ja järsku taipas ta ka seda, miks inimesed teda viimaste päevade jooksul imelikult vaadanud olid, need vähesed, kes seda julgesid. Ülejäänud vaatasid lihtsalt mööda, justkui olnuks rohulibled roboti jalge kõrval maapinnal midagi enneolematut. Nad olid neist väsinud. Inimene oli ka täna looja ja hävitaja ühtaegu.
«Milline pettus,» kurises Mai pahaselt. «Ma pakin asjad. Me sööme suppi ja ma pakin asjad. Tulen sinuga kaasa.» Nad olid kahekesi roboti ja pisilooma ühiselamus ja roti hing oli liiga väike selleks, et kogu seda ebaõiglust, mida robot talle selgitada üritas ära mahutada. Tema maailmast poleks ka selle hoiulevõtmiseks piisanud.
«Sa ei saa,» ütles Hanits. «Sa ei saa Lagritsat siia jätta. Ta hoolib sinust väga. Ega inimesed sind minema ei aja. Ma rääkisin robotitega. Meid on siin kokku kümme. Neist kõikidega on räägitud. Kõikidega. Meid kõiki aetakse, aga sind mitte. Nad ei hooli sellest, kas rotid jäävad või lähevad. Lagrits pole sind ajanud.»
«Lagrits ei hooli minust. Ta on terve pärastlõuna põõnanud. Oinas selline.» Mai väristas vurre, nii et ninal mõnus hakkas ja aevastas. «Ei, ma lähen pakin asjad ja me jalutame loojangule vastu, nagu kangelased alati jalutanud on. Mõelda vaid, et maailm on suur nagu mu vanaema vats ja mina istun juba kolmandat aastat selles kopitavas linnakeses. Kui Lagrits minust hoolib, tuleb ta mind otsima. Ainult nii saab selgeks teha, kas ta on etem kui kõik need ülejäänud inimloomad.»
Mai sibas oma elutuppa ja kondas seal asjades tuulates ringi nagu pisike hullunud tornaado. Ta korjas kokku kõik kauplustest varastatud teekotid, oma vanavanaisa sõrmused ja kallas pisikese plastplasku vett täis. Kooparotid olid õnneks kameeleonid. Nad ei armunud kunagi ühtegi kohta nii põhjalikult, et neil sealt raske lahkuda olnuks. Nad olid rändloomad, pika eaga rändloomad, kes kogusid erinevatest situatsioonidest korjunud kogemusi, nende jaoks oli elu üks helge sümfoonia, millele ei paistunud ega paistnud lõppu tulevat.
«Kas mu nina pettis mind!» karjus kooparott oma korterist lae peal tallavale Hanitsale võidukalt. «Ma kohe aimasin, et selle roti saba läheb veel mitmeteks klammerdumisteks tarvis. Küll me hakkama saame. Tõtt öelda pole mulle inimesed kunagi meeldinud. See kuidas nad nii hiiglaslikud olema peavad. Nende tavad ja kombed. Naeruväärne ma ütlen.»
Mai ilmus üleni tolmusena oma elupaigast välja ja lõi pisikese ümmarguse ukse pisipauguga igavseks suletuks.
Nad sammusid mööda peatänavat sinna, kus asfalt aegamisi rohu poolt üha enam söödud sai, kus pajuvõsa lokkas ja pikad nurmenukuvarred oma kollaste õitega kiitlesid. Nüüd, õhtuhämaruses hakkas kogu see õiemeri enda silmi sulgema. Ka Hanits oleks soovinud silmi sulgeda, kasvõi korrakski loota, et see kiire lahkumine muutub ühel ilusal hetkel lihtsalt mingi programmijupi poolt kootud üllatusunenäoks, aga ta teadis, et nii ei juhtu. Inimesed olid ta hüljanud sama kiiresti ja kindlalt nagu nad kunagi ta omaks võtsid. Tema esimesel päeval, siis kui ta nende lillepeenraid rohis ja mitmed kiidusõnad teenis. Tema oli minekul, kuna ta oli valmistatud käsku kuulama. Käsk hakkas tiksuma selle väljaütlemisest peale. Seega polnud venitamisest juttugi.
Nad läksid tõepoolest loojangu suunas, ei saa ütelda, et külge külje kõrval, kuna vaid Hanitsa siluett paistis taeva taustal. Pigem jalg jala kõrval. Rott sibas nagu hull, seni, kuni hein kasteseks muutus, siis tõstis robot ta endale õlale ja Mai uinus magama.
«Ära sa plaskut maha pilla,» pomises ta enne unne vajumist. «Ilma selleta ei pea me kaua vastu.» Siis meenus talle, et robot joob vaid selleks, et joomist imiteerida ja ta parandas ennast pudikeelselt: «Mbina ei mbea kaua vastubb.»
Mai nägi unes taevast. Taeva taustal seisis terve rida kujusid. Need mõjusid ühtaegu väga rahustavalt, kuid samas ka ebamaiselt, nii et hiir korraks ärkvele võpatas. Siis taipas ta, et oli lahtiste silmadega unelema jäänud. Vaatepilt oli tõeline. Robotid seisid puusadeni ulatuvas rohus ja vaatasid alla, linna poole. Päike oli peaaegu loojunud, nad olid nüüd umbes kümme kilomeetrit tõusnud ja kogu linn paistis veel vaid tuletäpilise mudelina, mille tuul iga hetk laiali kanda ähvardas. Justkui parv jaaniussikesi puhkas seal allpool hämaruses.
«Vaata kus kurat puhub,» sisistas Mai pahuralt ja puges Hanitsa kõrva taha varju. «Mida me vaatame. Miks me ei liigu.»
«Ma ei tea,» ütles Hanits. «Midagi on lahti.»
Oli erakordselt rahulik, isegi tuul puhus vaevumärgatavalt. Korraga tundus Maile kogu hetk nii pühalik, kasvõi see, et ta sai palverändurina koos kümne võimsaga sellist panoraami jälgida. Tõenäoliselt pakkus see küll ainult talle sedalaadi naudingut, mida hingega olnend tunda võis, aga see kuidas nad kõik allapoole vaatasid oli kirjeldamatult kurb ja võimas ühtaegu.
Ja siis juhtus minevikumaailmaga midagi täiesti kirjeldamatut.
Loojangu taustal muutus kogu linn korraga helendavaks tulekeraks, põles korraks ereda leegiga, siis muutus tundide jooksul hõõguvaks täpikeseks. Mai vahtis silmakesed pärani ja ei suutnud sündivat uskuda. Nad seisid nõlvakul järjest kolm õhtut ja vaatasid linna poole. Päeval polnud midagi erilist aru saada. Ainult rott haistis kirbet suitsulõhna, mida tuul nendeni kandis. Õhtul eristus pimedusest taas hõõguv palavikupunane laik. Ja nii taas ja taas.
Mingil hetkel, vist kolmandal päeval, pööras Hanits puudutuse peale pead. Tema vasakul käel seisis pikka kasvu juhtrobot, üks esimeste valminute seast.
«Anatolys saadab sõna...»
«Jah?»
«Ta palus mul sulle ja kõikidele teistele edasi ütleda, et te aru saaksite.»
«Milline mats,» puristas Mai, kes viimase joogiveega parasjagu oma silmnägu pesi. «Visata enda tööjõud ja linna parim romantiline rott sedaviisi looduse rüppe. See on ausalt ennekuulmatu. Mingi...pthüi, mingi inimliku eelistuse pärast. Kus on minu rotilik eelistus kui ma sõnnikumardikate käest päevauudiseid kuulamas käin?»
«Nad jäid haigeks, väga kiiresti,» ütles juhtrobot. «Nad ei soovinud, et see leviks. Nad püüdsid üksteist aidata, aga ainus, mis nad teha said, oli selle levikut piirata.»
Hanits vaikis. Mõistmine võttis aega. Korraga sai ta väga haiget ja tunne, et mingi juhe tema sisikonnas rebenedes haiget teha võiks, pani ta võpatama.
«Nad ei suutnud sellega hakkama saada,» ütles juhtrobot. «Inimene on üllas, nad saatsid meid välja. Et me hukkuma ei peaks. Nad teadsid, et me kuulame käsku, kuid ei lähe iialgi kui me teame, missuguses hädas nad on. Anatolys programmeeris mind ümber. Ta tahtis, et nende sõnum meie kõikideni jõuaks. Nad teadsid, et linna põletamine on ainus võimalus surma leviku takistamiseks. Ja nad tahtsid säästa kõiki, kes ei nakatu.»
Arusaamise klaarselge läige sähvatas Mai silmades. Rott nuuksatas ja sibas siis kiiresti Hanitsa õlalt maha. Ta tormas läbi kõrge heina, kuni leidis nutmiseks sobiva õletuti. Ta nägi uinunud Lagritsat oma sängil. Tõenäoliselt juba liiga sügavas unes ja tema teda hoolimatuses süüdistamas. Inimesi mitte sallimas. Ja kus ta nüüd oli. Pisarad pisikestest mustadest silmateradest voolamas, olukorra traagika hinge sajaks karjuvaks tükiks rebimas. Mingi sisehääl ütles talle siiski, et kõik polnud veel kadunud. Ta oli endiselt õiges seltskonnas, kaasas nendega, kes hoolisid, nendega, kelle nimel korraga nii palju ohverdatud oli. Ta tundis sisimas suurt rahulolu selle üle, et ei pidanud enam inimestes pettunud olema, mis sest, et sellise hinnaga. Usalduse võitmiseks oli tarvis kellegi hukku. Ta nuusutas õhku ja teadis, et masendav lõhn on pärit tema enda pisaratest. Nutnud oma nutmised lõpuni läks ta kõrvad lontis robotite juurde tagasi. Ta ei lausunud sõnagi. Nad poleks teda lõpuni mõistnud. Võib olla ainult vana juhtrobot ja Hanits, aga ta ei riskinud oma tunnetest isegi neile rääkida. Selle asemel, et südant puistata tegi ta oma süldina tõmbleva hinge nii tugevaks kui sai ja klammerdus sabaga Hanitsa kaela ümber.
«Ma pole kass, kas tead,» tuletas Hanits talle meelde. «Kus sa käisid väike?»
«Nutmas,» ütles Mai. «Mõtlesin, et ei hakka sind rooste ajama.»
«Kui põnev,» ütles Hanits. «Mis sinu pisikese skeptikuhingega juhtunud on?»
«Ma ei tea,» tunnistas Mai. «Veel ei tea. Ma tean, et kui me mägedesse jõuame kutsun ma oma hõimu kokku ja me rändame kõik Suurlinna. Nad peavad teadma, mis siin juhtus.»
Hanits noogutas. Midagi oli muutunud ja ta teadis täpselt, mis. Inimene oli oma inmlikkust ületades sellest mingi osa ka neile, robotitele, jaganud. Inimene teadis täpselt, mida ta tegi. Hanits pöördus, vaatas metallmeeste kolonni, mis aegemööda, justkui hõljudes, mööda heinamaad mäenõlvaku tipule lähenes ja seadis ka ennast astuma. Mõttes noogutas ta tänulikult viimast korda Lagritsele, Anatolysele ja kõikidele neile, keda tal au tunda polnud, kuid kes kõik teda tundunud olid.