MeYu süsteem, Ge, põhjapolaarala, Gadilamaa.
Li nägi silme ees helendust. Ta oli kartnud surma, sest polaaröö oli neelanud rohtlakatte ka enne teda. Iga õhtu võis olla viimane, Ge talv ei tundnud halastust. Kas see oli lõpuks käes?
Kõik oli harjumuspärane: hingeõhk otsis teed lumevaiba pinnale, saledad jalad olid külmast kanged. Aga kummaliselt valge ja vaikne oli. Alati oli vihisenud tuisk ja allpool silmapiiri hõljuv MeYu andis keskpäeval vaid kerget hämarust läbi pilvevaiba.
Sellistel öödel magas rohtlakattide hõim puntras koos, et sooja saada, ent Li kaotas kaaslased tuisu käes silmist. Ta oli ülekaaluline ega jõudnud karjaga sammu pidada. Liigikaaslased meenutasid pika kaela, koheva saba ja lakaga hurdakoeri, ent Li oli rohkem väikse teravakoonulise hobuse moodi. Rasvavaru aitas nälga üle elada ja hoidis oma massiga sooja, kaitstes surnukskülmumise eest.
Ei, tuisk polnud lõppenud, Li kuulis jälle mühinat... Ei, see ei olnud tuisk. Mühin valjenes veidi, langes sujuvalt oktavi jagu madalamale ja hakkas hääbuma. See polnud tuisk, vaid kosmoselaev. Li unustas kohe probleemi, kas ta on elus või surnud, ta raputas pea lumest välja ja vaatas ringi. Vaid hetke nägi ta metsa taha kaduvat kosmoselaeva.
Mõne kilomeetri kaugusel metsa taga oli kosmodroom, mida hooldasid hiidkärbid. Kärbid olid põlised Ge põhjaalade elanikud, nad olid aastasadu tsivilisatsiooniinimestega koostööd teinud. Viimased aastakümned olid keerulised olnud: kärbid asustati Pluutole Maa tsivilisatsiooni jälgima, aga selle asemel nad relvastusid Pluutol ja tõstsid mässu. Peaaegu oleks nad Ge vallutanud, suure sõja hoidis ära paljude mõistatustega looritatud Filifjonkakriis. Suur hulk kärpe naasis Gele, nad asusid elama Meeria ja Gadila piirkonna küladesse, inimtsivilisatsiooni põhjapoolseimate asukate -- põhjainimeste -- kõrvale. Nad taasasustasid Meeria linna, rajasid sinna suure kosmosetehase. Meerias asus planeedi põhjapoolseim meresadam, Gadila kosmodroom oli samuti planeedi põhjapoolseim.
Inimtsivilisatsioon oli unustanud Jumala, asendades ta rahaga, ohjeldamatud inimõigused olid tsivilisatsiooni viinud vaimsesse kaosesse, päriskaose äärele. Kärbid olid tehnoloogia alal inimestest kaugele ette jõudnud, ainult huvipuudus takistas neil planeeti täielikult oma kontrolli alla võtmast. Põhjaaladel polnud tsivilisatsioonlastel juba aastaid mitte mingit sõnaõigust.
Nüüd vaatas Li kõrgemale, lasi siis pilgul üle rohtla libiseda ega uskunud oma silmi. Pilved pea kohal olid lõhki, üle pika aja nägi Li Ge tumesinist taevast, kus paistsid üksikud heledamad tähed. Aga põhjas, Garti mäe kohal, olid pilved oran?id! Seal, mõnesaja meetri kõrgusel, paistis päike MeYu!
Li oli unustanud, et tal külm on, ta seisis ja nautis vaadet, mida tavaliselt varjas kas tuisk või külmaudu. Gadila küla tundus lähedal olevat, laanes majade taga valitses sumbunud vaikus. Tarede suits tõusis püstloodis taevasse, haihtudes kauge mäeaheliku taustal. Päike allpool silmapiiri läks millegi varju, pilved mägede kohal värvusid sinakashalliks. Lumine laas, tarede katused ja rohtla Li ees olid heledamad, sinised. Ja taevas pilvede kohal, üksikud tähed... Maaema oli täna erakordselt ilus. Üle lummetuisanud rohtla kaikus joig, mida tsivilisatsiooniinimesed pidasid üksi jäänud rohtlakati hädahüüuks. Tegelikult oli see palve või mantra -- Li kiitis Maaema. Ta ei igatsenud oma liigikaaslasi, ta oleks nad niikuinii üles leidnud, kui ta oleks tahtnud.
Aga külm tikkus kontidesse, Li hakkas läbi lume metsa poole kahlama. Seal leidus nälja kustutamiseks noori võrseid, heal juhul sai ka mõne pisinärilise kätte. Aga kosmodroomi poolt lähenes mööda metsaäärt kummaline pulseeriv lumepilv. Lile meenus, et seal on raudtee. Elektrimootorite undamist kuuldes aimas ta, et lumepilve keskmes on tavaline töörobot, millel on kästud raudtee lumest puhtaks lükata.
Mida kärbid plaanivad? Li oli ennegi kosmoselaevu lendamas näinud, nad tõid kosmodroomile varustust ja vahetasid meeskonda. Li oli olnud kaua aega Pluutol kärpide käes vangis, ent olukorra muutudes sattus ta lahingulennuki pulti. Filifjonkakriisi ajal Maa orbiidil saavutas ta palju võite, ainus eesmärk oli tal lahingust eluga pääseda ja kordki jälle kodumaad näha. Ja ta pääses tagasi. Ta käis regulaarselt treeninglendudel, vaatas oma kodumaad pilvepiirilt. Kärbid pakkusid talle lahkesti sooje ruume emalaeval või Meeria kosmosebaasis, ent Li kadus kohe peale treeningtsükli lõppu kas rohelusse või lumesina keskele, sõltuvalt aastaajast. Maaema kaissu tagasi. Ta oli mõnikord rongiga kosmodroomilt Gadilasse sõitnud, talle meeldis raudtee. Aga mitte kunagi plonud ta näinud, et raudteed talvel lahti aetakse.
Pakane näpistas, pimedus oli varjanud Kotli mäed. Küla mattus aegamisi pimedusse, akende taga süüdati tuled. Lile meenus küla ravitseja tädi Mafa. Ehkki ta oli samast liigist, mis tsivilisatsioonlasedki, nimetas ta end kangekaelselt põhjalaseks. Tegelikult erines külaelanike elustiil tsivilisatsiooni elustiilist nagu päev ööst. Mitte iialgi ei lasknud Li endale tsivilisatsioonlasi ligi, aga praegu seadis ta sammud küla poole. Ta tahtis vaadata tuld kaminas ja kuulata Mafa laulu. Tema loitsud olid niivõrd pehmed ja leebed, et muutsid ka käredaima pakase hubaseks soojuseks. Li kahlas tulukeste poole, tõusev udu jättis mulje, et need põgenevad Li eest, muutudes üha tuhmimaks.
«Kas sa näe! Rohtlatütar!» hüüatas tädi Mafa. Tare oli ahvatlevalt soe, kamina ees lebas punase-kollasekirju villavaip, täpselt nii, nagu Li lootnud oli.
«Kas tulid sooja otsima? Või oled näljane?» küsis Mafa.
Li lebas vaibal ja vaatas tuld. Ta oli vaba metsloom ja ta oli alati valmis endaga üksi toime tulema, niisama toidu kerjamist ei pidanud ta heaks tooniks. Aga miski oli ta siia ajanud. Soojenevad käpad hakkasid sügelema, ninaots ja silmad tundsid kaminast kiirguvat lõõska. Isegi see füüsiline soojus ei olnud see, mida ta igatses, samas ta teadis, et see on soojus, aga mingi teist liiki soojus. Li ei osanud vastata.
«Ega sa ei tea, mida kärbid plaanivad?» küsis Li.
«Ei tea. Vahest midagi talipühaga seoses? Homme on ju talipüha. Mida nad siis teevad, et sa tead?»
«Robot puhastab raudteed.»
«Mida ma oskan vastata? Kärbid teevad tihti ettearvamatuid asju. Neid ei maksa tähele panna. Sul on kõht tühi? Ma lähen ja toon kompotti?» Vastust ootamata pani Mafa vildid jalga ning lahkus tarest, lastes tuppa pahvaka talvist kargust.
Kui ta purgiga tagasi tuli, oli ta palju rõõmsamas tujus. Li teadis, et Mafat rõõmustab miski muu, mitte see kompotipurk. Aga ta ei teadnud, mis.
«Kas sa tead, taevas on selge!» rõõmutses tädi Mafa, «Kas sa Maaema Trooni oled kunagi näinud?»
«Küllalt. Ma olen ju lahingulendur,» vastas Li.
Tädi Mafa mõtles hetke ja küsis uuesti: «Kas sa teda siit, looduse keskelt, oled kunagi näinud?»
Li mõtles pikalt. Ta ei mäletanud sellist juhust. Aga ta kujutas ette, kui Maaema Troon (Orioni udu) ja kolm suurt sinist tähte Gehe, Aahe ja Suli korraga taevas oleksid... Siis võiksid olla nähtaval ka Ge kaks kaaslast Un ja Gudu. Seda oleks küll näha tahtnud.
«Ei ole,» vastas Li unistavalt, sosinal.
«Näed nüüd, millest sa ilma oled jäänud. Ehkki mina nägin seda palju aastaid tagasi. Äkki näeb homme juba päikest, kui vaid ilma peaks,» rääkis Mafa savikausse ja lusikaid otsides. (Orioni udu oli Gel nähtav vaid talveperioodil, suvel oli udu ja Ge vahel päike MeYu. Sooja ookeanihoovuse ja arktilise õhu koosmõju tõttu olid Gadilamaa talved pilvised, ja võrreldes ülejäänud polaaralaga, tunduvalt pehmema kliimaga.)
Li kõndis laua juurde ja ronis toolile, seadis end istuma.
«Ohh, ma oleks sulle ju põrandale pidanud panema, mul käib ju nii harva neljajalgseid külalisi,» imestas Mafa laua taga istuvat neljajalgset looma nähes.
«Ära imesta, ma olen kärpide juures nii harjunud, ma vahel isegi toimetasin köögis,» vastas Li purgikaant lahti keerates. Ta esikäpad olid vaid veidi tuimemad, kui inimkäed. «Kas ma saan ka teed?»
Mafa muigas ja võttis kaks tassi. Ta ei olnud varem rohtlakatiga niimoodi ühes lauas istunud, ta vaatas ja imestas, kui Li rahulikult ja graatsiliselt teetassi ja lusikat käsitses. Niimoodi meenutas Li enda kauget sugulasliiki laanekatti, kes kehaehituselt sarnanes rohkem inimese kui väikse hobusega. Alles nüüd tundis Li, kui näljane ta tegelikult oli. Magus kompott andis hästi süsivesikuid, millest organism soojust tootis, tee andis vahetult sooja.
Kausid ja teekann said tühjaks, Li libistas end põrandale ja kõndis ukse poole, Mafa pani vildid jalga. Õues valitses käre pakane, Li vaatas lummatult taevasse. Maaema Troon kõrgus lõunakaares täies hiilguses, väiksem kaaslane Un paistis keset udu. Tillukese kuu valgustamata poole siluett oli udu taustal selgesti nähtav. Kolm sinist tähte kaardusid ümber Trooni, ida poolt mäeahelike tagant aimus valgust. Seal tõusis suurem kaaslane Gudu.
«Kas sa ka tead, millest see valgus tuleb?» küsis tädi Mafa. Ootamata ära vastust, jutustas ta lauldes: «Vasak, see sinav, on tütre Gehe süüdatud, tema tuli ja lõi maa; keskmine, see sinav, on tütre Aahe süüdatud, tema tuli ja lõi õhu; parem, see sinav on tütre Suli süüdatud, tema tuli ja lõi vee. Maaema tuli troonilt ja tõi Soojuse, Soojuse, mis on elu. Need kolm tuld juhatavad Maaema tagasi Troonile, kui elu on saanud tema vääriliseks, luues ise Soojust, et elada enda soojuses.»
Li kuulas ja vaatas ümbrust. Taevas oli peaaegu must, nagu viibiks Li kosmoses. Lumised katused, puud ja külatänav olid taevakehade poolt heledalt valgustatud, Li vaatas enda mitmekordset varju lumel. Ta teadis, et sellist pilti ei paku Ge loodus just tihti. Millisest soojusest tädi Mafa laulis? Soojusest, mida peab Elu ise looma? Li teadis keemiliste reaktsioonide tekitatud soojust, samuti teadis ta tuumareaktsioonide tekitatud soojust, mis oli põhimõtteliselt sama, ainult et soojem. Pealegi oli see ju tühipaljas füüsiline energia, mida ei loonud Elu. Elu pidi hakkama looma hoopis teist moodi soojust, Li teadis, et see on see soojus, mida tema igatseb.
Ühtäkki tundis Li, et tal on külm, samas meenus talle, et selge ilm võib põhjustada siin katastroofilise temperatuurilanguse. Tänane öö oli paljudele loomadele viimane, Li teadis seda. Ta ei olnud sugugi kindel, et ta lagedas rohtlas selle üksi üle oleks elanud. Ta tormas tädi Mafast mööda, tare sooja sisemusse, ja tõmbus kamina ette kerra.
«Rohtlatütrele tuli meelde, et tal on külm,» ütles Mafa salli nagisse riputades.
«Kuni sa laulsid, oli mul soe,» vastas Li.
***
Li äratas põranda värin. Mafa oli hakanud varem toimetama, aga see ei olnud Li und häirinud. Ta oli küll läbi une ta samme ja nõude kolinat kuulnud, sellistes tingimustes poleks metsloom magada saanud. Viimane kui krabin oleks valvsust äratanud. Ilmselt sisaldas ravitseja tare lisaks tulesoojusele ka elu soojust, Lile tundus see koht rahulik ja turvaline.Põranda värisemine rauges ja lakkas sootuks, nagu oleks mingi väga raske asi läheduses veerenud ja seisma jäänud. Li aimas, mis see oli.
Ta astus tarest välja ja vaatas ringi. Pakane polnud taandunud, päeva algust võis aimata vaid inimestest, kes usinalt tarede, lautade, kuuride ja aitade vahel askeldasid. Taevas oli endiselt selge, Maaema Troon oli peaaegu silmapiiri taha vajunud, kagus hakkas taevas hahetama.
Peatänava ääres paistis auruveduri siluett, kabiinis põles tuli. Generaator undas, aurupilved varjasid Gadila jaamahoonet. Selle uksi poldud sügisest saati avatud, varjualuses oli pooleteise meetri kõrgune hang. Vedurikabiini uks liikus, elektrivalguses paistis hiidkärbi siluett. Keegi kõndis tõrvikuga veduri juures, valgustades vagunit, mida Li varem kaubaaida taustal ei märganud. Jälle tundis Li külma, ta seadis sammud kuuma aurukatla poole.
Tõrvikukandjaks osutus hiidkärp Chen, kes Lid nähes kergelt üllatus. Ta küsis: «Rull! Mis sa siin teed?»
«Vaatan, mis sina teed. Mis te teete?» küsis Li vastu, küünitades koonu üle Cheni õla. Tõrviku leegid hubisesid kuskil aurukatla ja veepaagi vahel.
«Näe, me ei saa vett kätte. Mina pean nüüd toru sulatama, aga Ra sügab kabiinis saba,» kaebas Chen.
Li teadis Rad ja Cheni juba Filifjonkakriisi ajast, Chen oli tema arvates bravuurikas ja ebasõbralik. Meelsamini vahetanuks ta Raga mõtteid. Seepärast roniski ta kabiini. Ra ei süganud saba, vaid õlitas reeversi vinti. Li vaatas tükk aega tema asjatoimetusi pealt, Ra võpatas, kui avastas, et kabiini oli roninud kärbi asemel rohtlakatt.
«Kas sa näe... Tulid sooja kohta või?» küsis Ra. «Admiral muretseb teie pärast. Talle ei mahu pähe, miks mõned Gadila grupi pilootidest lähevad külma rohtlasse surema samal ajal, kui tema pakub emalaeval sooje ruume.»
«Aga sa vaata ka, kes lähevad koju ja kes elavad emalaeval. «Furiatel» lendavad ainult rohtlakatid, aga ainult kolmandik neist tuleb tagasi rohtlasse. Kas sa kujutaksid ette näiteks Gemat looduse keskel?» kõneles Li.
«Mõni leopard saaks temast hästi priske prae. Kõik imestavad, et sina veel elus oled, paljud ei usugi, et sa metsik oled. Metsiku rohtlakati kohta oled sa liiga priske.»
«Gema on minust poole jämedam ja ta saab aru, et ta on metsiku elu jaoks liiga väeti. Aga mina pole siiani hätta jäänud, eks Maaema teab kõige täpsemini, kas tal on mind tarvis või mitte.»
«Nojah, seda admiral rääkis, et te lähete Maaema nimel rohtlasse surnuks külmuma. Usk on viimasel ajal üks käre vaidlusteema, eriti peale Filifjonkakriisi. Salapärane värk ikka.»
Ka Chen ronis kabiini, kirudes: «On alles ilm! Kuidas te siin elada saate?»
Li vastas: «Miks sa ise siin ei ela? 100000 aastat tagasi elasite kõik siin, ilma kosmoselaevade ja reaktoriteta. Vaata ise, mina saan siiamaani hakkama. Muuseas, kuhu te üldse lähete?»
Chen keeras turtsatades selja, hakkas jugapumpa käivitama, Ra vastas Lile salapärasel toonil: «Lähme Garti mäele soojust tooma.»
Li elavnes märgatavalt, ta küsis: «Ma lähen ja kutsun tädi Mafa ka?» Vastust ootamata hüppas Li hange ja lippas mööda rada minema.
«Just nagu oleks tal selge, mida me tegema lähme,» imestas Ra.
«Mina küll siia mingit vanamutti ei tahaks,» vastas Chen veemõõduklaasi vaadates, «varsti on katel täis ja lähme minema.»
«Varsti hakkab valgeks minema, meil on kiire,» vastas Ra uksest välja vaadates. Ta märkas hämaruses lähenevat tumedat kogu, tegi «Opp!» ja tõmbus uksest eemale. Li kaalus ligi 80 kilo, poole rohkem, kui liigikaaslased. Aga see ei seganud teda 50 km/h mööda rada lippamast ja hoo pealt vedurikabiini hüppamast. Ra ei tahtnud talle ette jääda.
«Mafal on maja ja loomad toimetada,» ohkas Li.
«Siis liigume,» vastas Ra kontrollerit avades. Rong liikus paigast. Li vaatas, kuidas majad möödusid, hetke jõudis ta vaadata ka kodurohtlat. Rataste alt kostis robinat, need olid jaama pöörangud. Hetke pärast sisenes rong talvise laane sinisesse hämarusse. Tükk aega kostis kabiinis ainult tule mühin, kabiiniosade nagin ja rööpajätkude summutatud koksumine. Auru sisin kabiini ei kostnud. Li avas ukse ja vaatas tahapoole. Korra nägi ta taevast ja maju, siis jõudis rong kurvini. Puude võrad raudtee kohal olid omavahel koos, moodustades hämara tunneli. Kostis ainult auru pahvimine, lummeuppunud rööbaste summutatud koksimine ja rongi kereosade nagin. Li oleks tahtnud üksi mööda raudteed jalutada ja vaikust kuulata. Aga siin elasid leopardid, kellega Li ei tahtnud rinda pista.
«Teagi, millal me uuesti peame toru soojendama,» arutles Chen.
Ra kehitas õlgu.
Li vaatas ringi ning avastas: «Sul on seal ju voolik, pane üks ots selle generaatori väljalasketoru külge ja teine sinna kontrollkraani otsa. See aur on ju kuum, las muliseb läbi veepaagi.»
«Kuule, see on hea mõte. Kui me seda ei soojendaks, külmuks ta veel lõhki. Muuseas, parem veepaak ongi lõhki, ilmselt külmumisest. Seepärast me sinna vett ei pannudki,» ütles Ra puid koldesse loopides.
«Nojah, nii keerame sellegi masina tuksi,» vastas Chen voolikut seades. Ta vedas end pooleldi esiaknast välja, sest generaator oli kabiini ees katla peal. Kui ta vooliku ühe otsa oli kohale pannud ja tagasi kabiini ronis, avastas ta, et kabiin on auru täis ja Ra keerab kirudes generaatoritoru kraani kinni.
«Ära kunagi unusta generaatori kraani kinni keerata, kui sa ühendad generaatori väljalasketoru külge vooliku, mille teine ots on kabiinis,» hädaldas Ra uksi lahti lüües. Seejärel hakkas ta endapoolseid aknaid härmatisest puhastama. Chen ei vastanud, vaid ühendas vooliku veepaagi kontrollkraaniga ja avas selle. Nüüd võis ka generaatori taas töösse rakendada. Li idee töötas küll.
Aga Chen nägi raudtee ja veduri katla asemel vaid jäälilli. Ta tõmbas paar korda küüntega, kirus, tegi uksed lahti ning võttis vooliku kontrollkraani küljest, mõeldes klaasi kuuma auruga puhtaks sulatada. Ent kostis prõks ja klaasikildude kukkumine ja Cheni rõve sõim.
«Sa raisk! Ei olegi kristallklaas!» karjus Chen voolikut tagasi pannes.
«See ei ole lahingulennuk, vaid auruvedur... See katel pidi tal neljas olema ja rattaid olevat üle kümne korra vahetatud. See on vähemalt 150 aastat vana,» naeris Ra.
«Aga miks ei ole siia korralikke klaase pandud?» kärkis Chen.
«Külas ei ole tehnikat, millega kristallklaasi lõigata. Sa tead väga hästi, et selleks läheb termotuumaleeki vaja.»
«No mõõtku tükid välja ja telligu Meeriast või emalaeva pealt! Saaksid siia igavesed klaasid, meteoorikindlad ja puha...»
«Siin pole arvestatud sellega, et keegi kuldaju suvatseb jääkülma klaasi peale tulist auru lasta,» vastas Ra söelabidat võttes. Ta pani selle seina najale nii, et ta katkise akna ära varjas ja jätkas: «Selle peale ei oleks sa samuti ise tulnud.»
Chen turtsus ja kirus, labida vahelt tuiskas lund katla külje peale, kus see kohe ära sulas.
«Kurat, miks Gadilas ei ole ikka veel korralikku vedurit?» hädaldas Chen edasi.
«Meeria tehas saatis meid pikalt, nad teevad praegu vaid endale. Neil on palju vaja ka. «Orkaani» tehases tehti üks vedur, termotuumareaktoriga, köetavate kabiinidega ja puha. Aga raam sai pikk ja jäik, konstruktorid unustasid tõsiasja, et raudtees on kurvid. Omajagu kurioosne küll, aga mis sa teed, kui sa oled eluaeg kosmoselaevu projekteerinud ja sul kästakse äkki vedur teha. Seda vedurit ei olnud võimalik kasutada, nii ta utiili läkski,» jutustas Ra.
«Võtku siis üks laeva sisevedur, ehitagu kabiin kinni ja pangu küttesüsteem peale. Siis me ei mässaks siin peldikus mingite puude ja veega!»
«See oleks ka mõte. Ma siiski ei ütleks, et see peldik on... Tööd on küll palju, aga ikkagi kihvt riist on,» vastas Ra.
«Kuradi pärast me üldse mingi rongiga läheme, oleks võinud ju otse Templikülla maanduda!»
«Templikülla? Tähelaevaga? ?amaan oleks meist endale kraed teinud!» arvas Ra.
Li istus nurgas ja kuulas vaikides pealt. Ta vaatas veemõõduklaasi ning ütles: «Vesi katlas.»
Chen urises: «Persse jah!» ning käivitas jugapumba.
Li tähelepanu äratas rööpajätkude hääle muutumine, ta avas ukse ja leidis end koos rongiga puulatvade kõrguse tammi pealt. Tuul oli lume rööbaste vahelt minema puhunud, need kõlksusid metalselt. Raudteetammi ümbritses Meeria jõe ürgorg. Kagutaevas oli juba oran?, silmapiirini paistis lumiste puuvõrade ebatasane vaip. Seda pinda läbis looklev, ligi pool kilomeetrit lai valge lint, jääga kaetud Meeria jõgi. Kohe-kohe pidi rong sillani jõudma.
Li kuulas, kuidas rongi müra jää pealt vastu kajas, Chen vaatas üle ta laka ning küsis: «Mis loom... Laanekatt! Aga ta võib tige olla!»
Li oli ammu märganud mööda jääd kulgevat laanekatti. Ta teadis hästi, et talveunest äratatud laanekatt on pahur ja näljane, samuti teadis ta, kuhu loom suundub. Raudteetammi külje all on tihe padrik, kust leiab magusaid metsamarju. Enamik neist olid alles okste küljes. Li oleks isegi neid sööma läinud, aga ta kartis mõne sellise laanekati lähedusse sattuda. Laanekatt oli ligikaudu 2,5meetrit pikk ja kaalus veerand tonni. Inimesed nimetasid teda planeedi kõige kardetavamaks kiskjaks. Näljasena poleks ta ära öelnud priskest rohtlakatist ja Lil poleks oma peenikeste jalgadega paksus lumes pääsemislootust olnud.
«Nii. Seal mäe taga on Templiküla, sealt lähme jala edasi,» ütles Ra.
«Aga seal elab ka üks laanekatt,» ütles Li, «tema nimi on Kati Karj Angi.»
«Ehk Kariine. Ma käskisin Alissal ta üles ajada, meil on Kariinet vaja, sest tema tunneb teed kõige paremini,» rääkis Ra.
Chen hakkas naerma. Kui Li küsis, milles asi on, vastas ta: «Loodame, et ta sai Alissast kõhu täis!»
«Kariine ei ole nii metsik,» lõi Ra käpaga. Li tundis Kariinet ja teadis, et katitüdruk on tegelikult leebus ise.
«Peab neile saabumisest märku andma,» ütles Chen viletrossi tõmmates. Tundus, nagu oleks vile kinnises ruumis kajanud, teda ei saanud kaugele kuulda olla. Rong sõitis juba pikemat aega laanetunnelis.
Peatselt ilmusid kurvi tagant nähtavale mõned majad ja suur okste -- ja risukuhi. Kahekordse maja korsten suitses, uksele ilmus madal ja matsakas multifilmirebase moodi tüdruk. Tema oligi Alissa, Maa inimese ja rebase ristsugutis, kes oli loodud emalaev «Orkaani» biolaboris. Ta oli juba üle kümne aasta elanud ja terve olnud, ainus traagika oli see, et keegi polnud viitsinud talle meest valmis kloonida. Kohe, kui ta Gele asus, leidis ta kodu Templikülas, Kariine suures majas. Alissa elas alumisel korrusel, Kariine ülemisel. Alumist korrust Alissa küttis, ent Kariine magas külmas. Enne talipüha hakkas Alissa ka Kariine tuba kütma, katitüdruku organism arvas, et kevad saabus ning Kariine ärkas üles. Ärkamine soojusest oli teistsugune, kui läbi koopalae tunginud antiloobi või leopardi käpaga pähesaamine ega teinud Kariinet vihaseks. Pealegi magas Kariine majas, mitte koopas, ja tema maja katusel ei liikunud metsloomi.
Teisel pool külatänavat seisis ilma usteta, ohtrate puunikerdustega kaunistatud koda. See oli Maaema tempel. Koja tagant ilmus nähtavale kireva mantli ja tätoveeritud näoga vanamees, ?amaan Nebrander. Ta viskas paar oksa hunnikule lisaks. Otse ees seisis robot, mis oli raudteed puhastanud, Ra peatas rongi robotist meetri kaugusel.
Keegi avas seestpoolt vaguniukse, ukseprakku ilmusid kaks musta kärbinägu. Chen kõndis juba lumel, paks ja must kärp Mai langes talle kaela ning hädaldas: «Miks te nii vara tuututasite, ma oleks veel paar minutit magada saanud.»
«Ära maga midagi, sa pidid koos Alissaga süüa hakkama tegema,» vastas Chen ta turja silitades.
Sale ja must kärp Mag astus Ra ligi. Ra palus: «Hoia katelt auru all, kuni ma ära olen.»
Mag vedas käpaga üle Ra õla ning ronis vedurisse. Mai tassis juba toidukotti Kariine toa poole, Kariine tuli talle uksel vastu, haaras kotist mugula ning imestas: «Maa kartul. Kust saite?»
«Emalaeval kasvatasime, igavene häda oli,» vastas Mai kotti oma süles kohendades.
«Ohh, oleks meilgi lõunapool maad, kus need mugulad kasvada saaksid,» unistas Kariine ninaga õhku vedades. Siis vaatas ta Rad, Cheni ja Lid ning küsis: «Kus teil see kolakas on, mida ma vedama pidin, me peame kohe minema, muidu jääme hiljaks.»
«Siin,» vastas Ra vagunisse ronides, Kariine võttis sealt suure, kettakujulise pambu. Ra tõmbas koti selga ja kutsus: «Lähme toome soojuse alla!»
Kariine juhatas kärbid majade vahelt metsa alla ning hakkas mingis suunas minema, pamp üle õla. Li tuli kõige viimasena. Ta sai tükk aega vaikust kuulata ja loodust imetleda. Mitte kedagi polnud liikunud, kõik paistis surnud olevat. Aga lõpuks ristus nende tee ühe antiloobi jäljereaga, kaugemal metsas tõusis mingi lind lendu. Peatselt hakkas Chen väsima, ta kirus: «Milleks me siin kaevame, me võiks selle lõkke ju tulemasinaga süüdata!»
«Ära püüagi kahel jalal käia,» vastas Ra, «siin lumes pead sa käed appi võtma.»
«Mis sa üldse teha kavatsed? Lased Kariinel ?amaanitrummi taguda ja proovid tõrvikut põlema posida?» virises Chen, vaadates Kariine ümmargust pampu. Isegi tema ei teadnud, mida Ra täpselt kavatseb.
«Ei, ma proovin üht uut ja toredat traditsiooni luua,» vastas Ra.
Kariine kõndis ees, pamp üle õla, ega märganud, kuidas ta sääre vastas käsivarrejämedune oks murdus. Li polnud ammu nii sügavasse lumme sattunud, ta peaaegu roomas lumes. Tee viis ülesmäge, Lil oli raske, aga ta ei leidnud põhjust virisemiseks. Ta ei olnud ammu talvises laanes olnud.
Mets muutus hõredamaks ja kiduramaks, Li nägi taas taevast. Tõus muutus järsemaks, varsti võis üle õla vaadates jälle Meeria jõe orgu ja silmapiiri vaadata. Silmapiir oli pimestavoran?.
«Ohoh, varsti me näeme teda. Lähme selle lagedama platsi poole,» juhatas Ra kotti seljast ära võttes. Kariine ruttas talle järele, avas käigu pealt pambu. See varjas endas ligi meetrise läbimõõduga läätse.
Chen vaatas, suu ammuli, Ra ütles: «Ilm on selge, peaks õnnestuma. Ma arvutasin välja, tõrviku otsas on segu, mis süttiib juba vee sulamistemperatuuri juures. Kui me hetke ära tabame, saame ta põlema. Palju temperatuuri on... Oh, -28, see on lausa soe.»
«Segi oled läinud!» urises Chen. Aga siis see juhtus. Ühes punktis muutus oran? helendus silmipimestavaks, lumised puuvõrad orus hakkasid järjest oran?iks värvuma. Li tume sinakashall kasukas värvus pruuniks, silmanurgast voolas nire, mis poole koonu peal jäätus. Kariine näos paistis samasugune emotsioon, kärbidki vaatasid tardunult. See oli päev, mil päike MeYu peale kahekuist polaarööd taas üle silmapiiri kiikas, see oli talipüha mõte. Lõunapoolsetesse küladesse oli see päev varem jõudnud, põhjapoolsed külad pidid veel ootama. Aga täna oli see päev, mil Gadila ja Templiküla võisid oma talvelõkked süüdata. Templikülas oli näha vaid, kui puude tipud korraks oran?iks värvusid, tädi Mafa nägi päikest vaid loetud minutid. Aga siin, Garti mäel, 300 meetrit Gadilast kõrgemal, võis MeYu olla nähtav ligi veerand tundi.
«Nii -- nii, Kariine, hoia seda paigal,» käsutas Ra õhinaga, tõrvik ta käes suitses juba.
«Kuule, see kaalub ju pea sada kilo, ma olen siiski habras daam,» vastas Kariine, Chen tegi: «Ohohh!»
Oma 1,80 meetrise kasvu ja 130 kiloga oli Kariine laanekattide hulgas tõesti väike ja habras, aga inimeste jaoks olid need tõsise daami mõõtmed. Kariine kandis kleiti ja see andis talle hoopis paksu karunäoga tüdruku välimuse. Ainult kõrvakiil, mis võis purustada kolju, kuulus laanekati parameetrite hulka, nagu ka võime sajakilost läätse liikumatult Ra kästud asendis hoida.
«Läheb -- läheb, kohe,» oli Ra rõõmus, hetke pärast tõrvik süttis. Kariine võis läätse lumme libistada ja hinge tõmmata. Ta sirutas käpad laiali ja tõi kuuldavale kummalise, nurruva ja kiunuva häälitsuse. Ta tervitas päikest omas keeles. Li seisis ikka liikumatult. Chen vaatas teisi ja leidis: «On alles palagan, nüüd siia võssa ronida selleks, et mingit tõrvikut päikesekiirtega süüdata!»
«Nojah, sulle pole miski püha, kui ehk lahingulennuk,» vastas Ra.
«Usk on püha. Kui ma ei austaks Maaema, arvan ma, et Maaema ei vajaks laanekatti, kes teda ei austa. Siis saaks ma hukka. Aga ma olen paljudest olukordadest napilt pääsenud ja alati olen tänanud Maaema,» vastas Kariine läätse pakkides. Chen ei vastanud, vaid hakkas mööda jälgi tagasi kahlama. Kariine ja Ra läksid kõrvuti järele, Ra seletas: «Kui on pilves, toome Meeriast tsepeliini, talvel seisab see seal niisama. Tõuseme pilvede kohale ja süütame tõrviku samamoodi läätsega. Nii edaspidi igal aastal.»
«Aga siit maapinnalt on parem,» ohkas Kariine, vaadates tõrvikut Ra käes.
«Aga päikest näeb siin talviti harva,» vastas Ra.
Li vaatas ja justkui lootis, et päike tuleb tagasi. Ta ohkas korra igatsevalt ja ruttas teistele järele. Tema süda oli teist moodi lööma hakanud, kõik ta ümber paistis olevat elama hakanud. Ta teadis, et kuu aja pärast voolavad siin sulamisveed ning sambla ja mulla vahelt hakkavad paistma esimesed rohulibled. Li lemmik oli kõrgete kõrreliste vahel peituv vesihein... Tsivilisatsioonlased nimetasid katlasi ka poolkiskjateks, sest nende neljajalgne sugukond, rohtlakatid kaasa arvatud, suutsid seedida ka tselluloosi. Niimoodi sõigi Li hõim suviti rohtu, aga talvel murdsid nad antiloope. Samas karulaadsed katlased rohtu ei söönud, küll aga lasid marjadel ja puuviljadel hea maitsta. Mõnest leopardist või antiloobist ei öelnud nad samuti ära.
Kui nad külla jõudsid, oli juba hämardunud, taevas paistsid kõrgkihi pilved, mis olid päikesepaistes oran?id. Mag oli veduri kõrvaltee kaudu vaguni teise otsa külge manööverdanud, robot oli vagunisse tõstetud. ?amaan ootas lõkke juures, Ra andis ta kätte põleva tõrviku, öeldes: «MeYu süütas selle läbi Kariine läätse.»
?amaan ei vastanud, aga ta näost paistis pühalik rõõm. Ta pöördus ja süütas lõkke. Tuli haaras üha enam puid ja muutus heledamaks, peatselt oli ka kogu külarahvas lõkke ääres. Kõigest 20 inimest, kleidiga laanekatt, rebaseplika, neli kärpi ja rohtlakatt. Kilomeetrite raadiuses ei olnud ühtki mõistuslikku olendit, kui oma pesades magavad laanekatid välja jätta.
«Nojah, see selleks,» arvas Chen toa poole pöördudes. Li vaatas tuld ja tundis sooja. Aga see soojus oli teist moodi, kui emalaeva küttesüsteemis või tädi Mafa kaminas. Ta tahtis Chenile öelda millest ta ilma jääb, aga sellel ei olnud mõtet. Kui Chen ise Soojust ei tundnud, ei hakanud ta seda tegema ka käsu peale. Samamoodi oli talle võimatu selgeks teha, kes on Maaema ja mis on Soojus. Cheni arvates olid usu välja mõelnud nõrga psüühikaga elusolendid enese lohutuseks.
Li mõtles hetke, kas tema psüühika on nõrk. Ta oli terve elu olnud trullakas ja liigikaaslaste pilkamise all. Peale selle veel üle kümne aastane vangistus Pluutol. (Kärbid proovisid sel ajal rohtlakattidest endale lihaloomi aretada, ent nad ei suutnud rohtlakatte sigima panna.) Enamik vangistatud rohtlakattidest kaotasid usu, lasid end tapakaaluni nuumata ja läksid kärpide toidulauale. Aga Li oli üks neist vähestest, kes Filifjonkakriisi käigus koju tagasi said, peale selle oli tal säilinud oskus metsloomana iseseisvalt elada. Li psüühika ei saanud nõrk olla. Aga Li ei arvanud, et ta tugev on, enda pääsemise kirjutas ta puhtalt Maaema armu arvele.
Äkki märkas ta, et teised olid kadunud. Li lippas Kariine majja ja leidis enese rikkalikult kaetud laua juurest. Kõik istusid juba, Chen oli laua otsas ning hüüdis: «Rull tuli ka sisse, kuhu Kariine kadunud on?!»
Li istus Alissa kõrvale, köögi poolt kostsid sammud ja Kariine kaval hääl: «Kuhu ma kadusin... Kruusid lagedale!»
Kariine ilmus köögiuksele, kaenlas puuvaat, ja lõi punni maha. Kõik võisid roogade kallale asuda.
***
Li ärkas vagunis ja vaatas läbi tillukese akna tähistaevast. Hääle järgi võis arvata, et rong ületab Meeria jõge. Küünal heitis nõrka valgust, vagunit küttis töörobot oma väikse termotuumareaktoriga. Mai ja Mag lesisid madratsil.
«Teate, ma ikka ei tule emalaevale,» otsustas Li. «Kas teil on veduriga sidet?»
«Ei tea, küsi roboti käest,» ohkas Mai. Ta oli veiniga liialdanud ega tundnud end hästi.
Robot avas kuulekalt enda kommunikatsioonipuldi, Li tuletas koode meelde ja leidis Ra numbri. Ral oli alati kommunikaator vöö vahel. Li ütles mikrofoni: «Pidage Gadila rohtla ääres kinni, kohe peale küla.»
«Ahah... Nojah,» kostis vastus. Vagun kiikus ja nagises, kärbid põõnasid endiselt madratsil, Li hüppas seina najale ning vaatas aknast välja.
«Noh, mis sa tahtsid?» küsis Ra, kui rong rohtla ääres seisis.
«Tead, ma lähen ikkagi koju,» vastas Li.
«Kus su kodu on?» küsis Ra.
«Siin, igal pool,» vastas Li, tehes esijalaga laia kaare rohtla suunas.
«Aga varsti on treeningud, manöövrid Gudu kaljude vahel,» ütles Chen veduriukse pealt.
«Ma ei lähe kodunt ära, admiral saab mu siit kätte,» vastas Li minema lipates.
Ra turtsatas, vaatas korra tähevalgel eemalduvale kogule järele ning ronis kabiini.
«Küll on kaval. Admiral saab ta kodust kätte. Kodust, mis on kümme kilomeetrit lai ja mitukümmend pikk,» urises Ra kontrollerit avades. Tükk aega kostis kabiinis vaid rööpajätkude toksimine ja seinte nagin. Kui kosmodroomi tuled paistma hakkasid, arvas Chen: «Ikkagi ilgelt lahe sõit oli. Vaatamata kõigele.»
Temagi oli oma doosi Soojust kätte saanud.
(c) Soobel Characters 02010321