Monday

Robotdetektiiv Monday, sõpradele ka Rafael Big D Mondy, istus kulunud plastiktoolil, kulunud välimusega mister Bodmani nurgakõrtsis ja kulus. Mister Bodman koos kahe päevinäinud saakloomaga vahtisid teda nagu mingit ülelinnalist tõmbenumbrit. Puhus liiga külm tõmbetuul.

Robotdetektiiv Monday kulus juba mitu nädalat, tema enda sõnul seetõttu, et linnas enam ühtki kuritegu korda polnud saadetud. Mister Bodmanile ja saakloomadele tegi seesugune paradoks päris nalja kohe. Enne kella seitset valitses kõrtsis vaikus, kõlarid tümistasid vaikselt üht vana nostalgiast nõretavat viisikest. Monday teadis, et mõne tunni pärast kubiseb koht mustades frakkides peesitajatest, kuid tema kulumist see ei takistanud. Tema oli enda eesmärgiks seadnud ootamise. Kunagi peab kellegi käsi ju ometi oma südametunnistusest üle tõusma, küll nad siis tulevad pisaratest nõretades ja pillavad oma taskurätikud tema tolmuste plekkjalgade juurde maha. Ja tema. Tema ütleb, nagu ühele elukutselisele kohane, sada pluss kulutused. Kulutused selle sõna otseses mõttes. Ta ju kulus. Ta pidi seda kuidagi kompenseerima. Pikad päevad paranduskambris.

Robotdetektiiv Monday oli linna kuulsate technaiste seas tuntud kuju. Dolly Partoni tehismina käis temaga iga kuu viimasel päeval duetti laulmas. Karaokeõhtutel lavastasid nad stseenikesi igaivanast Texase väikesest parimast lõbumajast. Dolly, laiemates ringkondades ka Dolly the Tiss, kiitis Monday voolujoonelisi näojooni ja hästitahutud puusaosa. Uue generatsiooni robotina oli Monday tõepoolest vaba tüütutest nurkadest, mis tihtipeale naissugu ja ka kõiksugu muid eemale peletasid. Püüdlikult oli teda tahutud ja jumestatud, mispeale ta üsna inimesesarnane välja nägi. Muidugi särasid uued techminad, nagu näiteks Dolly Parton veelgi kirkamalt, aga Monday oli rahul ka üle keskmise makeupiga.

Monday teenis elatist teiste elatiseteenijate tabamisega, nende plaanide läbinägemisega. Mõni mõrv meepotis tegi mee veel magusamaks. Nagu need rumalad inimesed, kes tema pihta pidevalt oma kaliibrilistest tulistasid. Kuulid riivasid tema kena metallkeha koledal kombel, mõlkisid kõhukilpi ja põsekesi, kriipisid käsivarsi ja ükskord oli üks täpsuslaskur talle isegi silma sisse augu põrutanud. Paranduskambris tehti Monday taas korda ja tema silmad särasid taas, tema kõht läikis taas veatult, tema käsivarrel polnud kriimugi. Monday teadis, et on lihtne olla optimist, kui sa oled metallkere.

Esimest korda elus tundis Monday ennast väga imelikult. Ühtki kuritegu polnud toimunud. Saakloomad, tüdinenud õlleaurudes suikuvast Bodmanist, ronisid kaastundlikult tema kõrvale ja tegid talle silma. Nad võisid hetkel rahulikud olla, kuna ühtki kütti polnud silmapiirile sattunud. Monday ei mõistnud, mis sorti rahuldust võiks kellelegi nendesuguste karvakerade kogumine pakkuda. Ta oli kuulnud küttidest, kellel oli kodus terve suur kollektsioon igasuguseid saakloomi, planeedi mõlemalt küljelt kogutud, mõned elusad ja mõned poolelusad. Neid vahetati, nagu piltpostkaarte, raamiti kummalistesse akvaariumraamidesse ja kasutati võlakattena. Saakloomad ise olid oma rolliga väga rahul. Nende rutiinis oli põgenemisel ja tabamise nautimisel oma kindel koht. Monday oli kuulnud, et kui neid juba mõnda aega keegi jälitanud pole, ronivad saakloomad ise lõksudesse ja jätavad endast tabatu mulje. Nad ei saanud teistmoodi.

Monday sügas ühe saaklooma pealage.

«Tahate siin istuda?» küsis Monday. «Koos vahtida?»

«Olla kuuldud, et Monday lahkub varsti ära?» uuris pisem saakloom, kelle pead detektiiv parasjagu ei süganud. Kuradi klat?imoorid!

Teine saakloom täiendas teda viivitamatult: «Olla kuuldud, et Monday ei saa rahu ilma vereojadeta.»

Monday raputas pead.

«See kõik ei vasta kaugeltki tõele,» avas ta suu. «Tõsi, ma ei kannata istumist, aga et ma oleksin rahutu seetõttu, et kurja ei tehta. Ma olen...ma olen hea hing.»

Saakloomad kihistasid, kuid Monday ei saanud aru, oli see naeruturtsatus või vihasisin.

Väiksem saakloom ronis lauale ja vaatas oma mustade silmapärlitega Monday lokaatoritesse. Ta ütles: «Sa oled kõigest detektiiv Monday. Detektiivid nutavad alati kui midagi sündimas pole. Kui nende kontoritesse ei astu sisse kauneid daame, rahast pakatavate kottidega käevangudes. Kui nende elu kallale ei kiputa. Kui nende telefonid vaikivad. Vanasti...»

«Just,» ütles Monday. «See oli kõik vanasti. Nüüd olen ma vana ja rahulik. Las ma naudin siin oma rahu ja vaikust.»

«Kuuled Bodman!» karjatas pisem saakloom. «Ta nimetab sinu rahu ja vaikust enda omaks!»

Bodman säilitas rahu.

Saakloomad vudisid laualt maha ja kadusid tagaruumi, kus kolm kaaki piljardit mängisid. Monday ei uskunud, et nad sealtki mingit lohutust leiaksid. Ta kaalus korraks, kas mitte oma tuttavatele küttidele helistada, kuid loobus siis sellest mõttest. Milleks karvakeradele tasuta teenet osutada. Kui neid muidugi just formaliinilahusesse ulpima ei lükata.

Kõrtsi klappuks oli oma eluea jooksul lugematu arv kordi valjult kolisenud, andes nii märku uue kliendi sisenemisest või mõne agressiivse väljalendamisest. Umbes kolmsada korda oli enne uste avanemist kõlanud ere plaksatus. Nüüd kõlas see taas. Monday teadis vaatamata, kes sisenes. Mitte, et ta oleks detektiivivaistu kasutama pidanud. Lihtsalt Dolly tissid jõudsid ukseni enne technaist ennast. Kuna maadam Parton ise üsna tormakalt liikus ja tema partii plekist oli, teataski kolin tema saabumisest hetk enne seda kui ta ise kõrtsi lahvatas.

Dolly tuli otse Monday juurde ja istus sama laua taha. Ta viipas dramaatiliselt käega leti poole ja kärises: «Üks õunamahl viina ja jääga Bodman!»

«Kas koos või eraldi?» küsis Bodman.

«Viisakust paluks,» kiljatas Dolly the Tiss. «Millal seda nähtud on et baarirämps staariga nii labasel moel suhtleb!»

«Kokku siis,» pomises Bodman.

Dolly noogutas rahulolevalt ja hakkas siis pisaraid valama. Justkui sellest veel küllalt olnud poleks, otsis ta välja midagi valget ja neljakandilist ja hakkas seda Mondayle nina alla toppima.

«Täna on neljapäev,» ütles Monday. «Me laulame alles homme.»

Dolly raputas pead.

«Sa pead mind ära kuulama Monday.»

«Mina pean ainult aeg ajalt ennast laadimas käima,» ütles Monday. «Kõike muud teen ma siis kui tahan.»

«Seekord tahad, usu mind,» sosistas Dolly. «Kõik on nii halvasti oh Monday.»

Monday ajas pea püsti ja sikutas enda musta pintsaku kaelust mõlemast servast. Ta tegi nii alati kui üritas keskenduda. Naine pakkus talle täitamata rahablanketti.

«Räägi siis,» ütles Monday. «Aga ma ei tule kuhugi staaripõrgusse laulma.»

«Monday,» sosistas Dolly. «Burt on läinud.»

Burt, The Ultimate Gun und Vuntsid, Reynolds, techplayboy. Monday oli temast liiga palju kuulnud. Seega kergitas ta pisut oma kulme ja teeskles teeseldud üllatust.

«Millal ta suri?» küsis Monday ning Dolly haaras tal kramplikult käsivarrest kinni.

«Suri?» võptatas Dolly. «Kes seda ütles, et suri.»

«Sa just ise...»

«Ta on läinud, lahkunud, igavene täkk! Pani oma pagasi kokku ja jättis mu üürivõlgadega Startelli hapnema.»

«Case closed,» oli Monday konkreetne. «Mina kadumisjuhtumitega ei tegele. Mine ja korja ta ise üles. Tead küll, kust otsida. Seo nöör ümber vuntside ja tiri bordellist välja. Muidugi läheb sul rohkem kui ühte kätt tõmbamiseks tarvis, sest ega need ihned libud teda nii lihtsalt lahti ei lase.»

«Oh,» oigas Dolly. «Sa solvad mind ja meie pikka kooselu. Sa tead, et Burt pole selline tech.»

«Me kõik teame milline ta on,» ütles Bodman joogiklaasi lauale asetades.

Dolly kargas püsti ja virutas Mondayle joogi vastu vahtimist.

«Sa oled külm ja kalk veredetektiiv,» kriiskas ta. «Ma oleks pidanud aimama, et selline töö sulle ei passi sa va...va...vahetpole!»

Kui Dolly oli lahkunud lõi Bodman käsi kokku, haaras telefonitoru ja valis Cheffi puutööde numbri.

«Palun olge nii kenad,» tellis ta. «Kaks ringikujulist puuplaati. Mul on uks auguline. Jah, las tulevad ise panevad ära ka.» Ta mõtles pisut ja lisas siis: «Las panevad plekist katte ka peale.»

Monday oli sel ööl ärkvel ja lahendas vanu ristsõnu üle. Õnneks olid need hariliku pliiatsiga täidetud ja pimedas polnud heledat teksti näha. Nii jäi ka kustukumm raiskamata. Miski sisimas ütles Mondayle, et ta oli Dollyga liiga oskamatult ümber käinud. Klientidele saab ka osavamalt ära ütelda. Ja tegelikult oli tal ju paganama igav. Miks siis mitte härra Burti otsingutel igavleda. Võib olla olid tal naise vastu tunded. Teisalt, siiski vaevalt. Pigem tema raha vastu. Aga kas siis see polnudki argument?

Kella kolmeks hommikul olid ristsõnad otsas ja Mondayl plaan valmis. Ta valis Dolly numbri.

0123012

Pikk signaal. Veel üks. Klõps.

«Dolly Parton, techversioon,» kõlas hale hääleke.

«Dolly, Monday siin.»

«Oh, Monday, Burt on läinud,» nuttis Dolly liini teises otsas oma voodilinu märjaks.

«Ma otsustasin, et ma siiski vean ennast tema jälgi mööda sihile,» ütles Monday. «Sa võid nüüd halamise lõpetada.»

«Ei, sa ei mõista,» sosistas Dolly hääleke. «Burt on surnud. Ta leiti just taskurätikupoe eest Eastside Westside Middelstreetilt.

«Jeesuke,» pomises Monday. «Mul on nii kahju.» Tundepuhangu vahele tegi ta südame kõvaks ja küsis: «Kakssada päevas pluss kulutused.»

Kübervõmmid polnud Burti keha veel sündmuskohalt minema vedanud. Nad olid sellele küll kogu nägemisjanuse ilma silmade eest katteks musta kile peale tirinud, kuid oli näha, et tuul kavatseb selle kohe jõe kohale lehvima vedada.

«Pange kivid servadesse,» karjus inspektor Hobson kübervõmmidele. «Kohe! Liigutage ometi te plekkpurgid!»

«Sa oled rassist Hobson,» ütles Monday, kes laudaia kõrval oma pikas mustas mantlis kõrgudes muljet avaldada püüdis.

«Monday,» hüüatas Hobson. «Kohal nagu alati. On alles segadus mis!»

«Infot jagad?» küsis Monday.

«Alati,» ütles Hobson. «Kuigi see on keelatud. Minu lemmikholmes.»

Hobson oli linna võmmila ainus inimdetektiiv. Aeg ei soosinud täppistöödel inimesi. Sestap oli üsna suur ime, et üks neist liharullidest ikka veel täie auruga edasi pani, küll ainult tänu sellele, et ta kunagi vigu ei teinud, aga muud polnud tarviski. Monday oli Hobsoniga kohtunud mõned aastad tagasi. Mõnest koosistumisest striptiisiklubis oli kujunenud pikaajaline sõprus.

«Mis juhtus?»

«Kellelegi ei meeldinud Burti vuntsid,» ütles Hobson.

«Need viidi kaasa?» küsis Monday.

«See oli piltlik väljend,» vabandas Hobson. «Ei, vuntsid on alles. Kes neid kasimata karvapuntraid ikka tahaks. Need on tamiilist pealegi. Või hobuse sabajõhvist. Made in Taiwan vist. Heh-heh. Pagan seda teab. No igatahes tule ja vaata seda.»

Ainsast pilgust surnukehale järeldas Monday, et politseinikud seda juhtumit uurima ei hakka. Mitte kuuliaukudes polnud asi. Ja neid oli ometi kõikjal, nii kehas kui ka poe laudseinas, et mõrva mõne hullumeelse võimuvihkaja teoks pidada. Jubedust tekitas hoopis väike seasõrg, tätoveering sinisekstõmbunud kuklal.

«Rosenbergide klann,» ütles Hobson. Ta üritas oma telkmantlit tuule käes taltsutada, kuid too va paha rebis kileriiet igasse ilmakaarde ja jättis politseinikust väga tobeda pildi. Monday metallmantel ei liigahtanud poolt ka nii tugevasti kui tema tehissüda.

«Austin Rosenbergi enda märk,» nentis Monday väliselt täiesti rahulikuks jäädes. «Küsimus on siin vist selles, kas laip kohe kremeerida ja siis uurimine lõpetada või kohe uttu tõmmata?»

«Me oleksime juba ammu läinud, aga üks küber on rivist väljas,» selgitas Hobson. «Sa ju tead, et keegi ei taha et Rosenberg tema tegusid valesti mõistaks. Ja temal on nuhid kõikjal. Ja tema mõistab sind alati valesti, välja arvatud siis kui ta sinu tegudest aru saab.»

«Tõeliselt hirmuäratav,» nõustus Monday. «Ma pean rohkem küsima.»

«Sa ei mõtle ometi tõsiselt...» lõi Hobson käed lahku. «Ole nüüd. Sa oled küll veredetektiiv, aga igal asjal on piir. See kisub liiga veriseks.»

«Lõpuks me ju isegi ei tea, kes selle märgi sinna maalis,» ütles Monday.

«Ma ei näe põhjust selle väljaselgitamiseks,» ütles Hobson. «Me viime selle korjuse minema ja asi vask. Ma unustan need filmid ka ära kus ta mängis.»

«Ainult üks asi, mida ma sinult palun.»

Hobson kivistus.

«Otsi ta läbi, aga tee kiiresti.»

Kaks tundi hiljem oli Monday juba kindel, et laibamaja lähedal lõhnab kirbelt põleva kummi ja tehisliha järgi. Tal polnud sellest suurt sooja ega külma. Temal oli surnukeha oma märkmikus kirjas. Koos selle kümne kuuliauguga, millest üks oli tabanud tehissüdant ja silmapilkse funktsioonide lakkamise tekitanud. Liskaks kuuliakudele oli tal nimekaart. Sellel seisid kaks tähte. W.B. Liskas telefoninumber 0123333. Warner Brothers?

0123333

«Willy Bone kuuleb.»

«Minu nimi on Monday,» ütles Monday. «Ma olen eradetektiiv ja uurin Burt Reynoldsi techmõrva.»

«Ja mida te minust soovite?»

«Ma soovin teile selle nimekaardi tagastada.»

«Millise nimekaardi?»

«Selle, mille ma laiba juurest leidsin. Teate ikka. Teie initsiaalide ja numbriga. Kuidas muidu ma teile ikka kõllan. Ma tuleks teile meeleldi külla härra Bone.»

Vaikus.

Siis hädine OLGU NII, AGA ÄRGE POLITSEID SELLESSE SEGAGE.

«Politsei ei lase ennast sellesse segada,» ütles Monday.

«Tulge siis,» lubas Willy Bone.

«Säästke mu sõrmenukke koputamisest. Äkki ütlete õige aadressi ka. Siin linnas on proovimiseks liiga palju uksi.»

«Ah jah, muidugi. See on Russian Plaza 16.»

«Ma olen kohe kohal.»

Willy Bone elas oma kähiseva kalkarihääle kohta väga külluslikku elu. Ja nägi ka välja väga küps, jõukas, edev, oluline ja vastand Monday sarnasele mittemiskile. Paks, kiilanenud, jõuetu ülemteener tegi ukse vaevaliselt valla ja lubas Mondayl peale saabaste eemaldamist külalistetuppa kulgeda. Kuigi Bone keha säras, pöörlesid tema silmamunad nagu kaks pisikest meteoriidiootel planeeti suures hirmus koljuavaustes. WB, tegi Monday sisenedes suured silmad ja pillas oma plaanitud niru naeratuse lõua otsast alla.

«Te olete robot,» porises Bone. «Kaduge minema.»

«Kui, siis koos selle kaardiga,» lehvitas Monday Bone nina all tolle visiitkaarti. «Pisikesed tömbid sõrmed on sellele jälgi jätnud ma arvan. Põnevaid jälgi.»

«Teid tuleks põlema panna,» röögatas Bone. «Inimkonna surm.»

«Siis te nii ei kilganud kui me teie batüskaafe ookeanidest välja tõime ja perssekukkunud bioloogiaprojekte lõpetasime,» nähvas Monday.

«Mina olen alati nii kilganud.»

«Mind see ei huvita,» käratas Monday. «Ma uurin siin mõrva. Keegi tappis kõrgesti ülehinnatud Burt Reynoldsi techi ja teie sitane pisike nimekaart oli tema taskus. Ainuke asi. Üks küsimus. Ja ma lähen oma koleda robotikehaga siit minema. Kuidas see kaart talle taskusse sattus.»

Willy Bone kaalus oma plusse ja miinuseid. Ta oli õel mees. Ülemteener lõi talle selja taga kujuteldava noa selga ja Monday noogutas rahulolevalt.

«Ma ei ütle teile,» otsustas Bone lõpuks. «Mida te mulle teha saate.»

«Siis ma pean teid peksma hakkama,» ütles Monday. Bone uskumatu silmapunnitus katkes kui Monday talle rusikas käega otse kolmnurka virutas.

«Ah sa hallitusseen,» kägises Bone ja üritas kuskilt midagi löömiseks haarata. Oli ilmselge, et nüüd oli ta valmis roboti pihuks ja põrmuks tegema.

«Kuidas?» küsis Monday uuesti. «Kuus tähte. Iga eest vastu hambaid, mis?»

«Ma lasen su ära tappa, põrmustada,» karjus maruvihane Bone, kes oli löögi tugevusest põrandavaibale põlvili vajunud. «Vonka! Too kaheraudne!»

Ülemteener irvitas. «Ma võin teie kuseteid kasida,» hõikas ta. «Aga ma ei hakka gorillat mängima. Pealegi te olete mu nii ära kurnanud. Näete, kuidas ma lonkan. Ah? Näete!»

Vonka lonkas näitlikult kaks sammu paremale ja kaks vasemale.

«Vonka!» röökis Bone arutult. «Sa oled vallandatud.»

Vonka naeris hullumeelsel moel.

Monday tõstis ta kraedpidi endale näo kõrgusele ja lõi talle oma metallninaga otse nina pihta, nii et luu kibedalt prõksatas.

«Küll need rikkad luud murduvad magusalt,» tõdes Monday.

«Aitab küll,» hõikas Vonka eemalt. «Ma tean, kuidas see kaart Reynoldsi juurde sattus.»

«Ei tea ta midagi,» pruuskas Bone.

Monday lõdvestas oma haarde ja WB kukkus lartsatades põrandale.

«Aitab sellele kurnajale küll! Härra Reynolds käis siin tablette müümas. Selliseid, mis unenägusid pakuvad. Illegaalsed mu meelest.»

Monday noogutas ja pöördus vaibal lamava Bone poole.

«Polnud ju raske mis?»

«Sina ämmatoss!»

«Ära sa siin tossuta midagi. Ma lähen nüüd minema ja las Vonka ravib su murde. Ja kui ma kuulen, et sa oled ta vallandanud tulen ma tagasi ja löön sind nagu sõnaraamatust. Nii palju nagu sõnu, nii palju saad vastu hambaid.»

Monday loovis osavalt läbi rahvamasside ja nautis reedehommikust tipptundi. Ta seadis sammud Dolly poole, ostis päevalehe ja luges kiiresti peamised uudised läbi. Olles taibanud, et tegu on möödunudpäevase väljaandega, viskas ta selle rentslisse ja ostis uue. Esileheküljel laiutas suur pealkiri linna roheliste üleskutsega ÄRGE LOOPIGE VANAPABERIT KÕNNITEEDELE! TOOGE SEE MEILE. Parema elukvaliteedi nimel, ohkas Monday. Kui Burt oleks vanapaberi korjamisega tegelenud, siis oleks ta tõenäoliselt hetkel mu prahti üles korjamas, mõtles Monday nukralt. Aga tema kauples tablettidega, mille eest terve seltskond heausklikke linna taratsoonis kinni sitsis.

«Pole võimalik,» nuutsatas Dolly.

«Nii kuuldukse vähemalt,» kinnitas Monday.

Dolly mõtles pisut. Läks siis näost punaseks ja avas oma toa punasekarva mööblikomplekti kõige punasema riiuli lükandukse. Ta soris raamatute ja vanade assortiikarpide vahel kuni leidis pisikese musta plastmassist laeka. Tõi selle rindade vahel Monday ette ja asetas kohvitassi kõrvale.

«Kas sa arvad, et see võib asjaga kuidagi seotud olla?» küsis ta. «Ta ei lubanud mul seda kunagi lahti teha. Ütles, et tema vanemate reliikvia.»

«Me riskime neetud saada,» arvas Monday. «Võta see lahti.»

Karbis oli kuhil visiitkaarte, millest ükski ei kuulunud kadunukesele. Kas tal oli sada ja üks aliast või istusid nad Burti klientide nimekirja ees.

«Neid on liiga palju,» ütles Monday. «Mind huvitab, kas me leiame siit midagi Rosenbergide kohta.»

Nad ei leidnud. Peale pisikest sirvimisharjutust pidi Monday õlgu kehitama. Ta võis neid kaarte kas taskus kanda või siis kaminas põletada, kasu ei paistnud neist kuidagi tõusvat. Lisaks sellele tundis ta järsku, et ei viitsi enam härra Reynoldsi pärast nahast välja pugeda ja see oli tema jaoks üllatav. Midagi uut. Kuigi Dolly arvas, et Monday terve õhtu temaga koos viibis, oli robot pidevalt mõttes ja noogutas või grimassitas vaid siis kui naine oma jutu sisse pause tegi. Tegelikult mõtles ta sellele, miks teda järsku selline sügav kurbus haaras. Nostalgiatunne. Ta tuletas oma meistrimeest meelde. Too oli õlist tilkvate kätega oma murul kastmisvoolikuga veesõda mängivatele lastele roosa käterätiku ulatanud ja talle, veel poolikule, kuid kuulamisvõimelisele produktile lausunud: «Kunagi saabub päev kui sa saad küpsemaks kui mina sind iial teha suudan. See maailm saab sinu omaks. Mind siis enam ei ole. Kus sa sellega. Sa tunned kui see juhtub. Sinu sisemus murdub kaheks ja sa hakkad taipama, mida teha. Sind oodatakse seal, kuhu sa minema hakkad. Aga ära praegu närveeri kolakas. Sul on terve rida aastaid ees. Tee seda, mida sa tegema pead.»

Kummaline, et ta kunagi sellele mõelnud polnud, et teda valmistati õige mitu kuud murul. Koer haukus, lapsed kilkasid ja tõid talle lilli näha, Josephi, tema tegija naine Ruth serveeris mehele lõunaks morssi ja pannkooke. Või siis kalapala või praeliha, sõltuvalt sellest, mida ta parasjagu vaaritanud oli. Ja Joseph viivitas tema lõpliku käivitamisega nagu üks logard kunagi, vähemalt kõrvalseisja jaoks. Monday teadis, et tegelikult valmistab mees viimast kiipi. Põhjalikult. Isegi hirmuga. Võib olla oli see erutus.

Monday polnud kunagi varem niiviisi mõlgutanud. Ta tõusus lauast järsult, nii et kohvikruus ümber läks ja valge laudlina maakaardiks muutis. Dolly ehmus. Ta vaatas Monday poole ja märkas tema silmi...

«Ma lõpetan Dolly. Ma pole enam see.»

...mis läikisid.

«Misasja sa lõpetad?» ei saanud Dolly aru.

«Ma ei uuri enam. Ära palka selleks kedagi teist ka. See toob ainult surma kaasa. Olgu nii nagu on. Kuidas inimesed ütlevadki? Rahu tema põrmule?»

Kui uks paugatas haaras Dolly telefonitoru ja valis inspektor Hobsoni telefoninumbri.

Monday koristas oma korteris koli kokku ja viis mustade plastikkottidega õue prügikonteinerite kõrvale. Nii viskan ma ära kõik selle, mida ma arvasin, et mul on, aga tegelikult ei ole, mõtles ta. Tühi ruum mõne mööblitükiga seinu ilmestamas mõjus talle lehvitava käena. Enam polnud midagi, mille nimel siia jääda. Vana Monday tema sisemuses paanitses. Need asjad olid tema ainus turvatunne ja pidepunkt. Ta ei pidanud kellelegi helistama. Ei Bodmanile ega Hobsonile. Mida ta neile ütleks. Käituks nagu Dollyga. Ehmataks neid asjatult. Peale väikest sisesõda kirjutas ta ruudulisele paberile mõned sõnad ja jättis lipiku kõhklusega välisukse kõrvale naela otsa tolknema. Üks kodutu kass üritas mitukümmend minutit seda tõmbetuules lehvivat mänguasja asjatult püüda.

Kassapidaja vaatas talle otsa nagu idioodile.

«Rong läheb ainult korra kuus,» ütles ta Mondayd hoolikalt silmitsedes ja kaaludes, kas mitte häirenuppu vajutada või kuhugi teatada. «Roboteid sinna ei oodata muideks.»

Monday teadis seda väga hästi.

«Selle pärast ma sinna lähengi.»

«Keegi pole sinna juba kuid sõitnud,» kahtlustas kassapidaja edasi. «Mul pole volitust ilma vastava loata teile seda piltetit müüa.»

«Kuid ma ei saa sinna teistmoodi,» ütles Monday. «On väga oluline, et ma jõuaksin sinna hiljemalt homseks.»

«Kui nad oleksid teid sinna viia tahtnud oleksid nad seda ise teinud. Ma pole näinud ühtegi, kes sinna vabatahtlikult roniks.»

«Te ei saa aru,» ütles Monday. «Mul jagub selget pead veel mõneks tunniks. Las ma räägin teile...»

MAAILMA KÕIGE ÕNNELIKUM MEES

Maailma kõige õnnelikum mees elas linna idaosas ja tal oli olemas kõik, mida inimene oma valdusse ihaldas. Loomulikult olid inimeste tahtmised erinevad, aga tema paistis olevat just see kaaluviht, mis enese õnneasju kontrolli all hoidis. Ta ei läinud liiale, kuid elas priiskavas tagasihoidlikkuses kui sellist väljendit kasutada saab. Mehel oli maja, kahe korruse ja autokuuriga. Majas toimetas tema naine, kantseldades tema kolme last, kaht poega ja tütart, nii et tema hooleks jäi vaid viimaste meele lahutamine. Ja kuigi lõbus ning talle meelepärane, oli seegi kõigest üks isakohustest, mida oli vahva täita vaid siis kui pangaarve kõiksugu kontodele ülekannete eest kiidulaulu laulis. Nad võlgnesid oma õnne peamiselt rahale.

Maailma kõige õnnelikuma mehe nimi oli tegelikult väga tavaline -- Joseph. Polnud tarvis Gerhardo Von Slidevergi selleks, et õnnekoorma all kannatada. Ka tema naine Ruth arvas nii. Siiski ei oleks Joseph mingil juhul oma nime ära vahetanud kuna see kandis endal teatud aupitserit, millele inimesed silmanurgast kadeduse ja austusega vaatasid. Joseph ilma Godmakerita poleks essugi väärt olnud, aga Godmakereid tedasid kõik kui kuulsaid küberneetikuid. Õigemini küll Josephi ema ja isa, aga ka talle oli vanemate poolt üht teist usaldatud. Au ja kuulsust jagus isegi jalgu seinale lüües ja ka see oli üks põhjustest, miks Joseph ennast maailma kõige õnnelikumaks meheks nimetas.

Peamine oli Tim, kõige noorem lastest. Kui kolmeteistkümnene Steven peamiselt maalis ja sikutas koera sabast, ettekäändel pintslikarvu saada ning Sarah, puberteediealine peavalu kõikidele kvartali noormeestele, kohalikus grungebändis laulda inises, istus Tim isa kõrval kui see ajaviiteks oma tehnika kallal nokitses. Istus ja vaatas. Andis vahepeal lapse kohta geniaalset nõu ja tõi kohvi, siis kui Sarah aias peenraid rohis või Josephiga tülis oli.

Tim oli päästik. Tema suu ei püsinud kunagi kinni.

«Teeme ta valmis,» ütles ta juhtme- ja kiibikuhja kõrval käsi puusa lüües.

Nad alustasid valmistamist esmaspäeval.

Ja tema nimeks sai loomulikult Monday.

Kümnendal nädalal hakkas Monday asjadest aru saama. Tema mõttekäigud olid küll piiratud ja pilk avardus vaid mõneks minutiks päevas, kuid juba ta õppis ja tajus maailma, millesse nad teda lõid.

«Temast saab abiline Tim,» seletas isa pojale. «Me teeme temast midagi tõeliselt ülbet.»

Nad tegid Mondayst detektiivi. Jumal teab kuidas täpselt. Selliseid asju teavad vaid küberneetikud ise. Nende loomingu ülesanne polnud oma eksistentsi mõtte üle juurelda ega oma osakesi kokku lugeda. Kui nad juhtusid katki minema, oli programm see, mis ütles, mida järgmiseks teha. Kui nad juhtusid vajama teadmisi mõne teise roboti ehituse kohta, sorisid nad oma andmebaasides, kuid ainult selleks, et mingit eesmärki saavutada. Mitte kunagi ajaviiteks.

Kolmanda kuu lõpul oli suurem osa Monday kehast valmis. Nad üritasid kõigest väest ja tegid temast iluduse.

«Ta näeb väga inimlik välja,» ütles Tim ja puudutas jahedat terast sõrmega.

Oli hilisõhtu. Vilets päevavalguslamp ukse kohal valgustas Josephi maja hoovi. Ööliblikad lõid murule kaleidoskoopilisi mustreid, ühe teise järgi. Tim ja isa kükitasid oma kullakese kõrval ja vaatasid seda uhkusega.

Nad olid veel kakskümmend minutit maailma kõige õnnelikumad isa ja poeg. Siis läks Joseph magama ja Tim jäi roboti kätt poleerima.

Joseph ei toibunud oma poja kaotusest kunagi. Kui ta oma lapse hommikul kastemärjalt murult leidis, ei suutnud ta oma silmi uskuda. Ta kallistas pisikest jääkülma keha ja pühkis veepiisad juustelt. Koer lonkis tema juurde ja pani oma nina vastu pisikest jääkülma sinist nina. Ta niuksatas ja ka Joseph niuksatas sisimas. Nii valjult, et see kurdistas ta mõistuse igaveseks. Ta oli õnneks väga lihtsaid asju vajanud ja nüüd võeti temalt üks neist. Elektilöögi läbi, nagu hiljem arstid talle pead maas seletasid. Surnud juba südaöö paiku. Neil oli väga kahju nagu alati. Ja Sarah nuttis nagu oleks kogu maailma silmavesi tarvis kahe päevaga ära kulutada. Joseph kogus oma valu kokku ja läks ühel südaööl õue. Ta lülitas Monday sisse ja kummardus tema kohale.

«Kuidas sa seda teha võisid,» sosistas ta meeletu raevuga oma hääles. «Tema oli see, kes sulle elu anda otsustas.»

«Ta unustas kindad kätte panna,» ütles Monday kõrgusse vaadates. Pilvede vahelt paistis killuke täistaevast.

«Sa oleksid pidanud ennast seda nähes välja lülitama!»

«Programm polnud selleks valmis. Ma oleksin läbi põlenud.»

Joseph haaras kahe käega peast ja kisendas: «Pigem sina kui tema. Tuhat miljonit korda enam pigem sina!»

Ta rabas puulõhkumispaku kõrvalt kirve pihkudesse ja tõstis selle pea kohale, mõistustvarjutavas ihas tööriist metallikuhilasse raiuda ja lõpetada alles hommikul, siis kui enam midagi alles pole. Kes teab, miks ta seda ei teinud. Hullumisprotsess, mis oli alanud juba hommikul, mil ta oma lapse surnuna leidis, kulmineerus ja ilmselt lõhkes tema peas mingi elutähtis soon. Kes teab. Igatahes ta naeratas ootamatult, pani kirve käest, kükitas taas Monday kõrvale ja lausus: «Ma mõistan. Anna mulle andeks. Võib olla olen ma endiselt maailma kõige õnnelikum mees. See on, tead, eesmärgi küsimus puhtalt. Et missugused eesmärgid me endale seame.»

Sarah ülistas oma meest, vapruse eest, mida too endas leidis. Ta vandus endale, et ei tülitse mehega enam isegi siis kui tol õigus olema ei juhtu. Joseph oli taas tavaline ja ainult see mängis rolli. Pisut enam töösse süvenenud ehk, aga see oligi just hea. Ta pidi ju ennast maandama. Nad kõik pidid ja tegid seda.

Monday oli valmis, aga Joseph ei lülitanud teda veel sisse. Kompanii, kes Monday tellinud oli käis tööd üle vaatamas ja lipsukandjad jäid rahule. Tubli töö. Seeriatootmisse ei lähe. Selleks liiga unikaalne. Aga leiab oma koha ühiskonnas, kuna on võimeline iseseisvalt eksisteerima, erinevalt oma sadadest näotutest koduabilistest. Uskumatu, sosistasid lipslased omavahel. Hiilgav saavutus. Nad küsisid, miks Joseph teda juba sisse ei lülita.

«Tähtaja lõpuni on veel aega,» seletas Joseph. «Viimased täiustused. Aga ma kinnitan teile, ta saab täiuslik.»

Ühel juulikuu lõpuööl tuli Joseph õue ja tiris Mondaylt kattekile. Ta eemaldas roboti kuklakatte ja sisestas ühte vabadest kiibipesadest imepisikese mikrokiibi.

«Üks väike kingitus sulle minu poolt,» ütles Joseph. «Kui sa aru hakkad saama, siis taipad.»

«Mida see teeb?» küsis Monday.

Kassapidaja vaikis. Ta vaatas hirmuhigi näol tühja fuajeed ja häirenuppu seinal, liiga kaugel tema jaoks. Ta vaatas roboti silmadesse ja soovis, et oleks juba kodus oma laste ja abikaasa juures.

«Mida see teeb?» küsis ta õudusega ja taipas sel hetkel, et tema piletiputka on liiga kitsas selleks, et vastuse eest taganeda.

«Seda ei tea keegi peale mu looja, aga tema on surnud,» ütles Monday. «Midagi head see olla ei saa. Isegi inimene suudaks seda järeldada.»

«Ja te lähete saarele selleks, et teid tuhastataks?»

«See on täielik enesehävitajalikkus, aga seniks, kui mul veel aru peas on, pean ma tegema seda, mis on parim. Seepärast vajan ma seda piletit kohe.»

«Ma ei tea,» kahtles kassapidaja.

«See hakkab võimust võtma,» hoiatas Monday. «Ma pole enam oma peaeesmärkidele keskendunud. Arvestades seda kui väga ta oma pojast hoolis võib arvata kui väga ta hulluks läks. Ta ei saanud aru, kelle või mille peale ta vihane on ja nii võis ta oma viha absoluutselt kõige peale välja valada. Kui te mulle seda piletit ei anna, siis ma võtan selle ise.»

Lõpp-saar asus keset radioaktiivset tühermaad. Kunagine tuumakatsetuste tallermaa varjas endas töökorrast väljas robotite ja muude masinate surnuaeda. Seal töötas grupp inimesi aastaste vahetustega, sinna viis üks rong kuus ja seda turvasid saare töötajad. Vabatahtlikult ei läinud sinna kunagi keegi. Ei need kes sulatusahju rändasid, ega ka need, kes romu sinna vedasid. Lihtsalt nii käsu kui ka raha kutse oli võimas. Monday maja viimase korruse rõdult oli õhtuti näha vaid Lõpp-saart ümbritsev rohekas kuma ning must masendav laik selle keskel. Dolly seisis Hobsoni kõrval ja nad mõlemad vaatasid sinnapoole, kus pimedus hiiglaslike lambivihkude ees murdus. Hobson hoidis käes Monday jäetud kirja. Dolly hoidis rõdupiiratisest kahe käega kramplikult kinni. Üha tugevnev tuul labistas katusel riigilippu ja puhus tänavalt kuivanud puulehti õhku.

Kortsunud paberil Hobsoni peos olid vaid mõned kiirustades kirjutatud ja vaevuloetavad read:

ARMAS DOLLY JA TEISED, KEDA MA TUNNEN!

MA OLEN MINEKUL. MA JÄTAN TEILE LAUASAHTLISSE OMA PÄEVIKU. KUI TE SEDA LUGENUD OLETE, SIIS MÕISTATE KA SEDA VÄHEST, MIDA MA HÜVASTIJÄTUKS KIRJA PANEN. MA OLEN MINEKUL, SEST MIND KARISTATAKSE, MILLEGI EEST, MIDA MA KUNAGI TAHTMATULT TEGIN. LOODETAVASTI KARISTATAKSE AINULT MIND. ESIALGU ARVASIN, ET MA POLE AINUKE, AGA SIIS HAKKASIN MA ANALÜÜSIMA JA JÕUDSIN JÄRELDUSELE, ET POLE MIDAGI HULLEMAT, KUI ARVATA, ET SA PÄÄSTAD OMA ELUGA MAAILMA, KUIGI TEGELIKULT AIMAD, ET SEE NII POLE. MU TEGIJA OLI ARMASTAV MEES. TA ARMASTAS INIMESI JA ISEGI OMA LOOMINGUT. JA KUIDAS SAABKI KEEGI, KES ENDA LIIKI NII VÄGA ARMASTAB SELLE VASTU PÖÖRATA. EI. MA MÕTLEN, ET KARISTATAKSE AINULT MIND ENNAST. KÕIGE KARMIMAL MOEL, MIS VÕIMALIK. PANNA SEE, KES ON SUREMATU, USKUMA SEDA, ET ENDA SIHILIKU LÕPETAMISEGA TEEB TA MAAILMALE TEENE. KÕIK OLEKS HÄSTI KUI MA ENDA SÕNADES KINDEL OLEKS, AGA MULLE ON JÄÄNUD TEADMATUS, KAS MU ANALÜÜS KA PAIKA PEAB. SEEGA EI SAA MA RISKIDA.

TEIE

RAPHAEL MONDAY