Mic sõitis järjekordset tuuri mööda linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja lõhki nagu Mic.
Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see.
Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus!
Järgmisel hetkel enam polnud! Keegi jultunud tüüp, igavene elukaniru selline, söandas oma HMR- iga Micist, kes iseenesest sõitis juba enneolematu kiirusega, lihtsalt mööda kihutada. Andestamatu tegu! Mic vahetas käiku ja pani teisele täie auruga järele.
Micile meeldis HMR-iga sõita. Mida kiirem seda parem. See oli ülim nauding. Kuid ometi sõitis too tüüp valgel siniste triipudega HMR-il võrratult kiiremini. Mic näris huult ja keskendus tagaajamisele.
Jumal tänatud, et oli pühapäeva pärastlõuna. Igati uimane aeg. Liiklust polnud olla ning mööda tänavaid kihutasid vaid Mic ise ja too tõbras seal ees.
Nad kihutasid mööda tänavaid kõrghoonete vahel pool tundi, olles lõpuks Bronnori risti-põiki läbi sõitnud. Võõras põrutas oma HMR-iga suure silla poole, mis ühendas Bronnorit Dwiniga.
«Ah, sa sitane sitikas!» pigistas Mic üle huulte, kuid ei andnud veel alla.
Järsku tegi võõras midagi täiesti ootamatut. Ta oli keset silda jõudnud ning pidurdas järsult, jäädes peale peadpööritavat sõitu lihtsalt sillakaarele seisma. Mic ei jõudnud reageerida ning pani peatunud võõrast mööda.
Otsekohe põrutas noormees tagasi, lootes, et saab peale seda põrgutrikki põgeniku veel kätte. Too aga seisis rahulikult sillal. Ta oli oma HMR-ilt maha hüpanud ning ootas oma kumiseva masina kõrval.
Mic aeglustas käiku ja peatus paari meetri kaugusel võõrast. Oli see vast sõit! Ta hüppas HMR-ilt maha ning tõmbas sõiduprillid peast. Kiivrit ei kandnud ta juba ammu, oli selleks liiga kogenud.
«Sa oled hea,» ütles ta võõrale, kes pusis oma prillide kallal. Temagi ei kandnud kiivrit. Mõningase pettumusega mõtles Mic, et ükskõik kellele teisele oleks ta öelnud, et mitte nii hea kui tema ise.
Võõras kandis sinise-punast ratturi kombesooni ning Mic märkas alles nüüd, et tegemist on tüdrukuga. Nojah, ennist oli kõik nii kiiresti toimunud, et polnud lihtsalt aega ratturi soo üle arutleda ja ega Mic sellest suuremat hoolinudki. Ja vahest selle pärast oligi too parem kui Mic, sest naised olid lihtsalt teada tuntud tulised sõitjad, kes tagajärgedest absoluutselt ei hoolinud.
«Mina olen Mic ja sina?»
«Kit,» vastas võõras tüdruk ja kiskus lõpuks peale pikale veninud heitlust prillid eest. «Taevas, need prillid kasvavad mulle ükskord külge. Igakorraga tulevad aina raskemini ära,» pahandas Kit naljatlevalt. Mic noogutas, see tunne oli temalegi tuttav.
Kit oli kena tüdruk. Väikest kasvu, sale, kuid ka piisavalt naiselik. Lühikesed juuksed olid punaseks värvitud ning nad küütlesid kenasti läbi kupli tuleva päikesevalguse käes. Mic vaatas Kitile otsa ja jäi siis üllatunult tüdruku silmi vahtima.
Valged? Kiti silmad olid kaetud valge kaega... Kas need olid enne pimedaks jäämist pruunid või rohelised, võib-olla hallid või siiski sinised?
«Sinu vaikimisest järeldan, et sa märkasid mu silmade värvi,» tähendas Kit lõbusalt. «Või õigemini seda, et see mul puudub.»
«Sa oled pime,» ütles Mic kõhklemisi.
«Jah,» vastas Kit lihtsalt, justkui oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Tema jaoks ilmselt oligi.
«Kuidas sa siis...» päris Mic hämmeldunult.
«Sõidan?» lõpetas Kit noormehe pooleli jäänud küsimuse. «mul on prillide sisse ehitatud selline kaval jubin, mis nagu «vaatab» minu eest. Ma ei oska seda seletada -- kõrgem füüsika ja teab-mis-muud-teadused... Aga just selle pärast olen ma sinust parem.»
«Sest sa oled pime?»
«Jah. Kuigi ma pole pooltki nii hea kui Nika, minu samuti-pime-sõber.»
Mic kratsis hämmeldunult pead: «Sinusuguseid on veel?»
Kit naeris: «Loomulikult. Üleval Dwinis on enam- vähem kõik ratturid pimedad.»
Kõik? Pimedad sõidavad HMR-iga ja on tunduvalt paremad kui nägijast sõitjad? See peadpõrutav uudis ei mahtunud eriti hästi Mici blondeeritud peakolu sisse. Kuidas see üldse võimalik oli?
«Näe, tee proovi! Saad aimu, kuidas see käib,» pakkus Kit Micile oma prille. Poiss võttis need vastu ja kinnitas silme ette. Ta oli just ise mõelnud prille küsida.
Tegelikult tundus kõik üsna samasugune kui tema enda prillidega, kuid siis soovitas Kit tal silmad kinni panna. Ja siis ta kuulis. Või nägi. Või tundis. Või... mis see siis oli?
«Näed?» küsis Kit.
«Jah. Kuidas...»
«Ma pole seda asja kunagi täpsemalt uurinud -- aju ei võta sellist teadust vastu -- aga keegi rääkis kord, et prillid loovad läbi silmade, olgu pimedad või lihtsalt kinni, ühenduse ajuga ning saadavad vajalikesse keskustesse kogupildi sellest, mis sind ümbritseb. Isegi sellest, mis jääb su selja taha. Saad aru?»
«Vist jah.»
«Tee siis üks proovisõit. Sõida sillaotsani ja tule tagasi.»
Mic tegi nagu öeldud. Ta hoidis silmi kinni, kuid «nägi» nii silda kui Kitti ja tüdruku HMR-I suurepäraselt. Ta kihutas Bronnori poole ja põrutas käigu pealt ümber pöörates tagasi Kiti juurde.
«Võimas!» kuulutas ta Kitile tüdruku prille tagasi ulatades. See meeliülendav kogemus oli talt röövinud isu sõita tavalisel moel teed silmadega jälgides. «Kust selliseid saab?»
«Dwinis. Aga ainult pimedatele,» sõnas Kit. Lihtsalt. Ei mingit kahetsust. Ei midagi.
«Pähh!» tegi Mic nördinult. Ta oli alati olnud uhke oma suurepärasele nägemisele.
«Kas sa kutsud mu nüüd limonaadi jooma?» küsis Kit.
Mic noogutas. Miks ka mitte? Kena tüdruk, oivaline sõitja ja tegi ettepaneku ise. Oli ju asju, mille juures polnud vaja nägija olla!
Aga enne istusid nad tükk aega Mici katusekambris voodi peal ja jõid limonaadi. Kit oli kombesooni luku natuke lahti tõmmanud ning Mic võis tekkinud kitsukesest avast Kiti rindade kumerusi imetleda.
Limonaad sai otsa ning nad asusid agaralt asja kallale. Kit lebas Mici all, mõlemad olid alles kombesoonides, ja tüdruk sulges silmad, kui Mic teda pikalt suudles.
«Kuidas sa pimedaks jäid? Ja need teised?» küsis Mic vahepeal, enne kui jätkas Kiti kaela mööda huultega alla poole liikumist.
«Käisime väljas,»
«Linnast väljas?»
«Jah,»
«Kupli alt väljas?»
«Jah,»
Mic tõmbas Kiti kombesooni luku rohkem lahti. «Ma ei teadnudki, et radiatsioonist võib pimedaks jääda.»
«Pole seal mingit r -- i!» vastas Kit ja kobas kätega Mici kombesooni luku järele.
«Mis... seal... siis... on?» küsis Mic suudluste vahele.
«Päike,»
Mic peatus: «Mis asi? Päike?»
«Jah. Oled sa kunagi kuplit vaadanud?» küsis Kit, tehes oma pimedad silmad lahti, ja vaatas sinna, kus ta arvas Mici silmad olevat. Üllatavalt täpselt vaatas, muide.
«Muidugi olen,» vastas Mic. Oli see vast ilus keha siin tema käte vahel!
«Vaata veel kord!» ümises Kit kombesoonist välja vääneldes. Muidugi, naisratturid tõmbasid harva oma kombesooni muu kui palja ihu peale.
«Hiljem, kui tohib,»
«Millal iganes sa ise tahad.»
***
Kiti polnud enam, kui Mic ärkas. Noormees läks katusekambri akna juurde ja vaatas välja. Mis selle kupliga siis oli?
See kattis tervet linna. Suured teed, mis viisid teistesse kuplialustesse linnadesse, olid ka kaitstud tugeva paksust klaastunneli all. Kuplit põhjendati planeedi hõreda õhu ja tugeva radiatsiooniga. Aga Kit rääkis midagi päikesest. Mitte ei saanud aru!
Aga Kit ise? Noh, ta oli hea kahes asjas, mida Mic väga kõrgelt hindas. Üheööseiklused olid ratturite seas tavalised. Haiguste vastu, mille mõni võis endale kahtlastes kohtades kolades hankida, olid nad kõik vaktsineeritud ning tüdrukutel olid soovimatu raseduse ära hoidmiseks toredad implantaadid. Ning milleks end kellegagi siduda? Elu oli ju seiklus!
Nii oli Mic vähemalt seni arvanud, kuid Kitti tahtnuks ta küll kangesti veel näha.
*
«Kust ma Kiti võiksin leida?»
Viis Dwini ratturit seisis prille kandes väikese jäätisekohviku ees. Nende HMR-id kumisesid ootavalt, tahtes otsekohe paigalt söösta.
«Mis see siis on?» küsis üks neist. Mic oli täiesti kindel, et nad on kõik pimedad. Valgete silmadega.
«Ma ei suuda seda uskuda! Väike Kit on meile truudust murdnud ja Bronnori nägijaga semminud!» hüüatas teine neist tehtult ?okeeritult.
«Kui te teate, kus Kit on, siis olge palun nii lahked ja öelge mulle, va Dwini pimedad!» pani Mic pisut salvava hääletooniga vastu.
Ratturid puhkesid üksmeelselt naerma. Üks neist selgitas: «Paraku pole me plika lapsehoidjad, kuid me ütleme talle edasi, et sa teda otsisid. Küllap ta võtab siis ise sinuga ühendust.»
See peale ei jäänud Micil muud üle kui pisut pettunult, kuid lootusekübemega põues, tagasi koju Bronnorisse sõita. Tema ülimaks rõõmuks tuli Kit tema juurde juba samal hommikul.
«Lähme sõitma, mis?»
Nad sõitsid nii Bronnoris kui Dwinis ning Mic tuju see eriti ei parandanud. Ta jäi tihti Kitist maha ning pidi tõdema, et tüdrukul õnnestuvad tänu neile prillidele kõik manöövrid ja hulljulged trikid, mida mõni rattur eales välja oli mõelnud, hulga paremini kui temal, närusel Bronnori nägijal.
Ühe peatuse ajal jäätisekohvikus istudes ütles Mic: »Kit, sa meeldid mulle väga ja ma tahan igavesti sinuga koos sõita, aga ilma nende imeprillideta ei ole minust sinu kõrval asja.»
«Sa võid ju omale prillid saada,» ütles Kit tõsiselt.
«Kuidas? Torkan silmad nõelaga välja või?»
«Ei, taevas halasta! See rikuks ju kogu su silmnäo!»
«Kuidas siis?»
«Tule minuga välja. Kuigi tegelikult on mul kahju...»
«Millest?»
«Mulle tundus kangesti põnev, kui mul oleks olnud nägijast armuke.»
Mic naeris, kui ta oli sellegipoolest otsustanud. Nad lõpetasid oma jäätised ja hüppasid HMR-ide selga.
Nad sõitsid läbi Bronnori ja Dwini ja siis veel läbi Benti. Lõpuks jõudsid nad Rekopis väikese väravani, mis oli puude varju peidetud. Väravani, mis viis linnast, kaitsva kupli alt välja.
«Võta prillid ära,» käskis Kit ja hüppas HMR-ilt maha. Käest kinni hoides astusid nad läbi värava.
Seal oli valge. Ere. Valusalt ere valgus tungis Mici silmadesse ja tegi põrgulikult haiget. Ja äkki oli täiesti pime. Pilkaselt. Ei ühtki valguslaiku.
«Nüüd saad siis sa endale «need imeprillid,»» ütles kit ja ohkas sügavalt.
30.07.2002