Uskumatu küll, aga «Algernon» on aasta ja üks päev vana! Ja põhjust pidutsemiseks näib olevat, eriti kui arvestada, et kolm-neli varasemat üritust ulmeajakirja püstipanemisel on kuulsusetult liiva jooksnud, üritust, mida meenutab «Algernoni» septembrikuu juhtkirjas Jüri Kallas.
«Algernoni» jõulise sünni ja veel jõulisema eksistentsi põhjuseks on ilmselt vajadus. Vajadus sellise väljaande järele oli olemas ka varem, kogemuste vähesuse tõttu ei suudetud vaid õiget vormi leida. Aasta tagasi õnnestus toimetuse-seltskonnal aga see optimaalne vorm - jooksvalt täienev võrguajakiri - leida ja edasine on juba kuulsusrikas ajalugu...
Tulid ulmeuudised, tulid eesti autorite jutud. Tuli ka Indrek Hargla. Ajakiri ongi oma funktsiooni täitnud juba ainuüksi sellega, et meil juba pea aasta on olnud võimalus isand Hargla järjest professionaalsemaid tekste lugeda ja arvustada. Loomulikult ei taha ma sellega teiste autorite panust alahinnata, kuid julgen siiski väita, et «Algernoni» kaudu Eesti ulmeilma tulnud Hargla näol on meil tegemist kümnendi kõige olulisema kodumaise ulmedebüüdiga.
Oma funktsiooni on kenasti täitnud ka arvustusteveerud ja lugejakirjade rubriik, uudistest ja juttudest rääkimata. Visalt ja aegamööda on «Algernoni» jõudmas ka artiklid ja tõlkelood, Eesti autorite lugude kordustrükkide osakond laieneb veidi jõudsamalt. Tasapisi edeneb ka Fabuluse ühismaailma-projekt, mille esimesi vilju lugejad ehk juba sel aastal maitsta saavad. Oma teisele aastakäigule läheb «Algernon» vastu arhiiviga, mille abil on juba ilmunud numbrite rägastikus ehk kergem orienteeruda ja soovitud jutte/uudisnuppe leida.
Loomulikult ei maksa arvata, et probleeme pole. Kui ajakiri novembris 1998 kolme toimetajaga alustas, ei osanud keegi arvata, et olude sunnil käesolevate ridade autor viis kuud hiljem ulmeajakirja toimetaja mõnusad tsivilistiriided hoopis laigulisema vormi vastu vahetama pidi. «Algernon» suutis aga selle ajutise kaotuse suuremate vaevadeta üle elada, mille eest tuleb eeskätt Taavit ja Jürkat tänada. Omalt poolt võin lubada, et alates 2000. aasta aprillist olen jälle kogu hingega Eesti ulmeilmas tegev ja «Algernoni» toimetuseski veidi enam kui auliikme staatuses.
Praegu ja edaspidigi tuleb aga arvestada sellega, et «Algernoni» toimetus teeb ajakirja oma vabast ajast, mistõttu on näiteks Jutulaborisse pääsemise järjekord umbes kuu-poolteist. Samal põhjusel vaevlevad sünnitusvaludes ka eelpoolmainitud uued rubriigid. Tulemata selle pärast aga midagi ei jää. Kõik, mis lubatud, tuleb omal ajal või veidi hiljem :) Selline on paratamatus.
Kindlalt võin veel lubada, et kujunduse ja üldse ajakirja visuaalse poole kontseptsiooni meil kavas muuta pole. «Algernoni» eesmärk on tuua ulmefännini tekst, mis muidu sahtlisse või ajukoridoridesse vedelema jääks. Kas siis piisavalt mahuka paberväljundi või üldse väljundi puudmise tõttu. Just see oli üks «Algernoni» tekkepõhjusi, kunagi pole meil olnud plaanis oma varjuga võidujooksu pidada ja professionaalse webi-disaineri või visuaalse ulme fänni maitse järele olla. Seda tasuks meeles pidada.
Kokkuvõtteks: Status quo (mis on ju igati korralikul tasemel) lähikuudel ei muutu. Tuleva aasta aprillist alates võin omalt poolt lubada värskeid ideid, aastajagu puhkust saanud vaimu ja hulganisti pulbitsevat energiat :) Seriously.
Seniks aga, selg sirgu!
Lugege «Algernoni», meie teeme tööd! :)