Vaatasin kella. Aastavahetuseni oli jäänud pisut vähem kui kümme minutit. Koukisin kilekotist välja shampanjapudeli ning asusin korki ümbritsevat fooliumi harutama.
”Nonii, Jüri!," ütlesin rooli taga istuvale sõbrale, kes lösutas, hõlmad laiali, sõidusooja dzhiibi juhiistmel.
”Kohe teeme väikese paugu ning võtame Reinuga sinu sünnipäeva ja selle ilusa ümmarguse aasta, aasta 2000 terviseks…”
Jüri, kes oli lisaks kõigele muule ka tänane sünnipäevalaps, naeratas ujedalt ning vaatas mõne hetke tähelepanelikult pealt, kui ma pudeli korki sulgevat traati lahti keerasin.
”Ära sa kurat mu uues ”Toyotas” pauku küll tee! Kes seda sampuseläga siit pärast koristab.”
Tegin Jüri suunas rahustava zhesti ning pöördusin Reinu poole, kes tagaistmel pokaalidega kõlistas.
”Pane klaasid valmis, kohe võtan korgi pealt…”
Tegutsesin väga ettevaatlikult ning shampanjapudel avanes vaikse sutsakaga.
”Sinu terviseks, Jüri!," küünitas Rein ennast istmete vahekohast ettepoole.
”Terviseks!," tõstsin ka ise pokaali ning vaatasin kelmikalt naeratades Jüri poole.
”Aitüma, aitüma!” Jüri võttis villase suusamütsi peast ning nõjatus peaga vastu ukseklaasi. ”Ärge ainult ennast ja autot täis lõmestage.”
”No problem!”
Võtsin pokaalist paar lonksu kihisevat magushaput vedelikku ning vaatasin esiaknast välja. Autost, mis seisis Jõgeva Maavalitsuse hoone ja politseimaja ette jäävat parki eraldaval teel, oli kesklinna pargis jõulukuuse ümber toimuv rahvamelu hästi näha.
Vaatasin kannatamatult kella. Vaid kolm minutit lahutas meid sajandivahetusest. Kuigi ka linnavalitsus oli kavandanud ilutulestiku, tulistas peomeeleolus rahvas siin-seal õhku esimesi rakette, kusagilt raudteejaama lähedusest kandus tänavatele paugutite kaootiline kanonaad…
”Oh sa raisk! Vaadake!," hüüatas Jüri järsku ning haaras mind õlast. Mu käsi värahtas, shampus loksus klaasist välja ning valgus laiali mu viigipükstel.
Autost paremale jääva pargi hämarusest astus välja hinnanguliselt kahe meetri kõrgune tagajalgadel liikuv pika sabaga loom ja jäi paarikümne meetri kaugusel seisva BMW juures seisma.
”Kurat," ütles Jüri ja tõmbas suusamütsi pähe. ”Kui see pole nali, siis on see elukas dinosaurus…”
Jõllitasin hämmastunult seda ilmutist.
”Mehed! Kas meil fotoaparaati on?” Mu hääl kähises.
”Ei," ütles Rein tagaistmelt sosinal, justkui kartes seda erakordset vaatepilti rikkuda. ”Vahi, kui pikk ja võimas saba tal on…Kuidas ta siia sattus?…”
Loom pööras pea jõulukuuse ümber pidutseva rahvahulga poole. Samal hetkel avanes BMW uks ning masinast kargas välja mees fotoaparaadiga. Välklambi sähvatuse peale pööras loom ennast nelja-viie meetri kaugusel oleva inimese poole ning laskis kuuldavale mingisuguse veidralt kõlava häälitsuse. Järgmisel hetkel kargas ootamatu külaline auto esikapotile ning sealt auto katusele. Teda pildistanud mees põrkus tagasi, komistas, kuid jäi püsti ning tõstis uuesti fotoaparaadi.
Järgnev toimus vaid silmapilgu jooksul. Tumedate kõmakate kajades lendasid õhku aastavahetuse ilutulestiku esimesed raketid. Loom näis sellest tugevalt ärrituvat. Kui välklamp järjekordselt sähvatas, pöördus dinosaurus veidi ning paiskas ootamatult kiire sabalöögiga teda pildistanud mehe lumisele asfaldile pikali.
”Oi sa kurat!," jõudsin ma vaid lausuda, kui loom kiiresti autokatuselt maha hüppas ning maas lamavale mehele kallale tormas.
Kõmatades lendasid taevasse järjekordsed laengud ning kui taevas rakettidest helendama lõi, ei olnud ootamatust külalisest enam mingit märki. Vaid asfaldil lamav mees oli tunnistus sellest, et nähtu ei olnud pelgalt hallutsinatsioon, meie kõigi kollektiivne hullumeelsus.
”Me peame talle appi minema!," hüüatas Jüri ning avas auto ukse.
”Kas ta on ikka läinud?," küsisin kõhklevalt ning silmitsesin tähelepanelikult tumedaid liikuvaid varje pargis, mida heitsid lumele kümned raketid taevas.
”Persse, mina ei julge tulla!," ütles Rein. ”Helistame parem politseisse.”
”Oota!” Jüri astus autost välja ning pargi suunas pilke heites liikus pooljoostes lamava mehe poole.
Avasin ukse, ulatasin shampanjapudeli Reinule ning astusin autost välja. Jüri oli juba jõudnud asfaldil tõmbleva meheni, silmitses teda mõne sekundi ning jooksis siis tagasi.
”Raisk!," hingeldas Jüri. ”Soolikad on väljas ja üks käsi on otsast ära…Persse!…Rein, helista kohe politseile 110 ja kiirabile 112…Oi vittu, kus on alles lugu!”
Jüri istus autosse. Järgisin tema eeskuju. Autos oli kuulda vaid mobiili numbriklahvide piiksatusi ning Jüri katkendlikku hingeldamist.
”No võta toru, vana vitt…Kurat, no võta toru…," vandus Rein poolihääli.
”Kuhu sa helistasid?," küsisin ennast istmel Reinu poole pöörates.
”Politseisse…”
”Oi perse!," kostus samal hetkel Jüri ehmunud hüüatus. ”Mida see veel tähendab?”
Pöördusin istmel kiiresti ümber ja vaatasin Jüri näidatud suunda…
Tundsin ta kohe ära…See oli türannosaurus…
Majesteetlik oma võikas ilus, astus monstrum Ühispanga hoone eest nigela tänavavalgustuse haprasse valgusvihku ning sammus aeglaselt mööda Suurt tänavat pidutseva rahvahulga poole.
”Kust kuradi kohast nad küll tulevad?," jõudsin vaid mõelda enne, kui esimene piduline lähenevat ohtu märkas. Selle asemel, et ummisjalu põgeneda, kargas naine sõiduteele ning jäi kätega vehkides looma ette seisma, justkui püüdnuks seda atraktsiooni peatada.
Türannosaurusele lähenesid veel mõned uudishimulikud ning juba oli näha ka esimeste välklampide sähvatusi. Loom heitis pea kuklasse ning haaras siis kiire liigutusega tema ees vehkleva naise lõugade vahele. Rahvahulgas tekkis segadus. Dinosaurusele lähemal olijad põrkasid ehmunult tagasi, samas ei saanud nad imet uudistama tungleva inimmassi tõttu sündmuskohalt ka põgeneda.
Ma ei näinud, mis sai türannosauruse lõugade vahel tolknevast lõdvast inimkehast, kuid juba hetk hiljem kargas loom inimesi jalge alla tallates jõuluehteis suure kuuse juurde ning kahmas endale suhu järjekordse ohvri.
”Kuulge! Tõmbame siit minema enne kui ise jama sisse satume!” Jüri käivitas masina ning rammis käigu sisse.
”Pea hoogu! Kuuse juures on mu õde!," ütles Rein kohkunud häälel auto ust avades.
”Leiad sa ta sellest mäsust üles?," küsisin kiiresti, et Reinu peatada. ”See on ju surma järele minek.”
”Toyota” oli hakanud juba liikuma. Jüri tagurdas masina mööda kõnniteed Pargi tänavale ning peatus äraootavalt.
”Lähed siis maha või?," küsis ta kiiresti Reinu poole kiigates.
Rein kõhkles.
”Oota...!” Autost möödusid salkadena kesklinnast põgenevad inimesed. ”Teil on õigus. Paneme minema...!”
***
See, mis nüüd järgnes, on peaaegu kirjeldamatu. Jõgeva, kus toimuvad sündmused ületasid harva uudistekünnise isegi vabariiklikus meedias, oli korraga kuulus kogu maailmas. Ei olnud vist ühtegi tuntud tabloidi, rääkimata väiksematest tegijatest, mille esikaanel poleks ilutsenud lugu verisest aastavahetusest koos pilkupüüdvate fotodega inimesi õgivatest saurustest. Mõne päevaga täitusid Jõgeva tänavad ajakirjanike, fotoreporterite, erinevate telekanalite võttegruppide ja kogu maailmast kohale saabunud huvilistega, kes kõik jahtisid nii tavatu sündmuse pealtnägijaid kui ka kõikvõimalikke kulujutte ning sündmuspaika saabunud rohkete ekspertide hinnanguid, imades käsnadena endasse puruksrebitud või teadmata kadunuks jäänud linnakodanike omakste leina kui ka esoteerikute maailmalõpuennustusi.
Aastavahetuse mõõdukatele külmakraadidele järgnes suur sula, mis pühkis lumelt dinosauruste jäljed, kuid jättis asfaldile puruksrebitud inimestest valgunud vereplekid ning telesse, raadiosse ja leheveergudele rohked diskussioonid sündmustest ja nende võimalikest kordumistest. Jõgeva tänavatel seisvad kaitseväe soomukid olid kindel tunnistus sellest, et nii valitsus kui ka mitmed ministeeriumid võtsid sedapuhku vägagi tõsiselt parauurijate ja füüsikute, siiski paljuski veel teoretiseerivaid väljaütlemisi paralleelmaailmade, ajaaukude või ka siis ajarändude teemal. Nii või teisiti - Universum oli veenvalt tõestanud, et inimkonna teadmised taevastest asjadest vajasid kohendamist.
Neli inimest olid puruks rebitutena surnud, kaks naist olid jäänud teadmata kadunuks. Kusjuures üheks kadunutest osutus Reinu õde Nele. Uue aasta teise nädala lõpul, kui lootus Nelet elusana näha oli kahanenud minimaalseks, külastasin Reinu tema Pargi tänava majas, et talle tema mures toeks olla. Kuigi oli alles reedese päeva varajane õhtutund, olid Reinul juures tugevad alkoholilõhnad ning tema silmades välkus viha, kuid ka alistumine saatuse tahtele.
Pärast lühikest arupidamist kobisime elutoast kööki. Rein süütas gaasipliidi ning pani kohvivee tulele. Süütasin sigareti.
”Ma saan asjast aru niimoodi," alustas Rein, ”et kui nemad sattusid meie aega, võime meie ka neid külastada.”
Kergitasin mõtlikult kulmu.
”Teoreetiliselt küll," venitasin öeldut, samal ajal juureldes, kuhu Rein oma mõttekäiguga sihib, ”kuid meil puudub vähegi tõsiseltvõetav ajamasin.”
Näis, et Reinu see ei heidutanud.
”Teoreetiliselt, nagu sa ütled," jätkas ta, ”on meil võimalik ajas tagasi reisida ja see türannosaurus, kes mu õe tappis, enne ajaaugu läbimist maha lasta. Siis jääks mu õde ja paljud teised inimesed ellu.”
Tõmbasin sigaretist sügava mahvi.
”Tead, Rein," ütlesin hetkeks kuumeneva kohvivee kahisemist kuulates, ”vähe sellest, et meil pole ajamasinat, on siin kaks tõsist ”aga”. Nimelt ei tea me aega, millest need kiskjad meile sattusid. Teiseks on väga riskantne teha ümberkorraldusi minevikus, uurimata eelnevalt põhjalikult, mida see võib endaga kaasa tuua tulevikus. Kui tapad selle sauruse minevikust, ei pruugi näiteks sind või sinu naist tulevikus olemaski olla. Selles ongi peamine paradoks.”
Ajal, mil Rein presskannu kohvi valmistas, ei lausunud ta sõnakestki. Kustutasin sigareti ning jäin mõtlikult aknast välja vaatama. Pimenes.Oli järjekordne sula, ilm oli tuuletu ning linn mattunud uduvinesse. Tipptund oli möödas ning tänaval vuras majast mööda vaid mõni üksik auto.
”Napsu tahad?," küsis Rein kohvitasse lauale seades. ”Mul on brändit ja viina.”
”Ei, tänan…” Kuigi olin Reinu juurde tulnud jalgsi, ei olnud mul mingit tahtmist lõhnasid juurde teha.
”Ma vist ise ka ei võta.” Rein pani suhkrutoosi lauale. ”Aga ütlen, et miks siiski mitte riskida see dinosaurus maha lasta.”
”Kuidas ja kuskohast sa ta üles leiad?”
Rein kehitas õlgu ja vaatas mulle silma.
”Seda peab uurima. Kui üks hüpotees on ootamatult tõeks osutunud, siis peab õige olema ka mõni teine hüpotees.”
”Loogiline.”
”Teoreetiliselt on meil vaja õigel ajal õiges kohas siseneda portaali kaudu teise ajastusse ja see suur sisalik lihtsalt maha kõmmutada.”
”Kuidas sa ta ära tunned?” Tundsin ennast Reinu ideed lõhkudes pisut ebamugavalt, kuid see oli ju vajalik küsimus.
Näis, et Rein ei mõtelnudki, mida vastata. Ta tõusis laua tagant ja valas survekannust kohvi tassidesse.
”Suhkrut pane oma maitse järgi…”
Reinu olekust õhkus enesekindlust ning see üllatas mind. Teadis ta siis rohkem kui ta mulle rääkinud oli?
”Peab spetsialistidega konsulteerima.” Rein muigas paljutähendavalt.
”Sind kuulates ja vaadates jääb mulje," ei suutnud ma enda üllatust varjata, ”et sa oled seda juba teinud.”
Rein vaatas mulle uurivalt silma.
”Noh, nii ja naa," ütles ta õlgu kehitades. ”Uurisin kontaktivõimalusi inimestega, kes selle kohta üht-teist asjalikku võiksid rääkida.”
Kergitasin imestusest kulmu.
”Jah? Ja need oleks?”
”Noh, imemees RoBert Tartust ja psühhiaater Berendsen Jämejalalt. Võib-olla veel keegi…”
Võtsin lonksu kuuma mõrudat kohvi. See ergutas minu mõtlemist momentaanselt.
”Võime ju proovida, mida see annab," ütlesin veel üht lonksu kohvi võttes, vedades teemale justkui joone alla.
Skeptikuna ei avaldanud Reinu plaan mulle erilist muljet, kuigi väljavalitud persoonid olid omades ringkondades väljapaistvad isikud. Minu arust oli ajaaugu taasavanemise tõenäosus Eestis vähemalt üks miljardile ning lisaks sellele ei andnud mulle rahu küsimus, et kuidas me õige türannosauruse ikkagi ära tunneme. Rääkimata ajaparadoksi tekitamise võimalusest. Otsustasin, et räägin sel teemal ka Jüriga. Tema arvamus tundus mulle olevat autiroteetsem kui Reinu kättemaksuihast varjutatud ideed.
”Eks uuri siis seda asja. Aga tea, et nii puutume me kokku väga veidra ja ilmselt samavõrd ohtliku maailmaga," ütlesin Reinule lõpetuseks ja vedasin jututeema mujale.
***
Enam kui kaks kuud kestnud, aastavahetuse sündmusi käsitlev torm meedias oli ilmutamas just esimesi raugemise märke, kui sain Reinult kõne, milles ta teatas, et oli leppnud kokku aja psühhiaatri ja parapsühholoogi doktor Berendseniga Viljandis. Transpordiga probleeme ei olnud, sest Jüri oli kohe nõus ohverdama ühe märtsikuu pühapäevadest ühise eesmärgi nimel. Vastupidiselt minu ootustele ei olnud Jüri Reinu plaanide suhtes kuigi skeptiliselt meelestatud, kuigi ütles kohe algul, et parameeste kabinettidesse ta oma jalga ei tõsta.
Ja nii juhtuski, et märtsi teisel pühapäeval peatus pikast maanteesõidust lörtsisel teekattel määrdunud beezh ”Toyota” Viljandis Paalalinnas ühel kitsal kõrvaltänaval asuva eramaja ees.
”Tehke siis kiiresti ja konkreetselt," luges ennast autos ”Eesti Ekspressi” lugema sättiv Jüri mulle ja Reinule sõnad peale.
”Ole rahulik! Üle me kindlasti ei pinguta," lausus Rein naeratades autost välja kobides.
Tunne oli kõhe. Tunnetasin selgelt, et eelseisev ei meeldinud ühelegi meist. Kuid mitte midagi ette võtta olnuks halvem kui ehk ka ebaõnnestumisega lõppeda võiv katse olevikku olematuks pöörata.
Richard Berendseni halli terassiitkrohviga kaetud eramu asus äärelinnas, parkmetsadega tihedalt palistatud elamukvartalis, mis oli linnas tuntud kui "koht, kus kaovad igasugused jäljed". Peamiselt igat liiki ärimeestele ja riigiametnikele kuuluvad eravaldused, rahva poolt "Kõrgklassi Bordelliks" nimetatud linnaosa oli oma luksuslike ehitiste ja toretsevate aedade poolest kuulus kogu riigis.
Rein helistas uksekella. Ukse avanud teenijatüdruk silmitses meid hetke uurivalt, kuid nähes enda ees korrektselt, olgugi, et pigem pühapäevaselt riietatud noormehi, leebus seda kiiremini, kui oli kuulnud eelnevast kokkuleppest majaperemehega. Doktor Berendseni juurde jutulesoovijad olid enamjaolt küll kõrgklassi kuuluvad inimesed, kuid nende kasualiteet ei erinenud millegi poolest minu ja Reinu omast. Veelgi enam - eelseisev jutuajamine ajaaukudest ja paralleelmaailmadest huvitas ka Richard Berendseni ennast.
Berendsen võttis meid vastu oma kabinetis maja teisel korrusel. Ulatanud terekäe, viipas ta seejärel, et me istet võtaksime ning kui olime pehmele nahkdiivanile ennast mugavalt sisse seadnud, küsis sõbramehelikult:
"Ega te ei karda?"
"Ei", vastas Rein minu poole vaadates ning kergitas imestunult kulmusid. "Miks peaksime?"
"Ei, ei peagi", naeratas Berendsen ning jätkas kirjutuslaua poole sammudes:
"Vaadake, hirm sõltub mitmest kaudsest tegurist. Mineviku ebameeldivad kogemused võivad esile kutsuda teatud tingitud refleksi - hirmu või niinimetatud "õpitud abituse seisundi". Minu juures on käinud inimesi, kes pehmelt öeldes lõdisevad oma mineviku kütkeis. Teis näen ma aga enesekindlaid, karastunud inimesi. Hirm kui nähtus ei ole teile küll võõras, kuid te ei ole ka kaotanud oma võimet olla vaba..."
Avasin imestunult suu, kuid jäin siis ootama, millega lõpeb Berendseni mõtteviraazh.
"Ei-ei, ärge laske ennast minust häirida. Küsige julgesti, kui selleks soovi on", naeratas doktor ja istus tugitooli.
"Kuidas sellest hirmu ja vabaduse seosest aru saada?", küsisin kiirustades, püüdes samal ajal analüüsida ka Berendseni käitumist. Mulle oli see esmakohtumise jaoks liiga familiaarne.
"Vaadake, tahe jääb alati minaga seotuks. Hirm kui stiimul tekitab tahtmise, kuid tahtmine võtab sinult vabaduse samal hetkel, kui sa enda soovi iseenda jaoks teadvustad. Tahte olemus ise ongi tahte enda kõige suurem halvaja. Sinus puudub tajutav sundus, tahe, seega oled sa vaba. Vabam kui paljud teised. Järelikult oled sa vaba ka hirmudest sinus eneses."
Noogutasin.
"See isegi võib nii olla."
Berendsen süütas sigareti ning muigas.
"No hästi, räägiksime nüüd ehk sellel teemal, mis meid täna kokku viis."
"Mnjah,", venitas Rein, köhatas siis vaikselt ning alustas sundimatul toonil jutustamist, piiludes aeg-ajalt Berendseni emotsioonitusse näkku surutud kalkidesse silmadesse.
“Nagu te teate, ilmusid aastavahetusel Jõgeva linna dinosaurused ja tapsid hulga inimesi. Osa inimestest jäi kadunuks. Üks neist oli minu õde. Kuid võib arvata, et ka nemad on surnud. Me tahame minna läbi portaali ajas tagasi ja tappa selle türannosauruse enne, kui ta ajaauku siseneb…”
Berendseni nägu tõsines silmnähtavalt.
"Kas te ei arva, et see võib olla saavutamatu eesmärk?"
Rein mõtles viivu.
"Ei", vastas ta kõhklevalt. "Vastasel juhul me siin ei olekski.”
"Mnjah, tõsi ta on...". Berendsen kustutas mõtlikult sigareti.
"Ebatavalisi sündmusi on vähe vaid seetõttu, et nad on vastupidiselt üldlevinud arusaamadele äärmiselt loomulikud ja harilikus elus peaaegu tavalised nähtused. Jätkake!"
"Teoreetiliselt on ju nii", jätkas Rein "et kui need monstrumid pääsesid meie maailma, saame meie minna ka nende maailma ja vajaduse korral ajalugu muuta. Teie juures oleme me selleks, et annaksite meile informatsiooni, kus ja millal seda teha…Niisugune meie plaan siis ongi!"
Rein ohkas kergendatult ning vaatas Berendseni poole, kes kogu jutustuse käigus oli teda tähelepanelikult kuulanud.
"Mnjah", ütles Berendsen ja võttis laualt parapsühholoogiaalase sõnaraamatu ning asus seda sihipäratult lehitsema.
"Kui inimtekkelised ajaloolised protsessid on kord automaatseks muutunud, pole nad vähem ega rohkem hukatuslikud kui looduslik eluprotsess ise. Kuid automaatsete protsesside loomuses on see, et nad võivad inimelule vaid huku kaasa tuua. Erinevalt loodusest on ajalugu täis sündmusi, kus esinevad juhuse ja üliväikese tõenäosusega imed nii sageli, et imedest rääkimine tundub kummaline."
Berendsen võttis laualt prillid, pani need ette ja luges midagi entsüklopeediast.
"Teate, niisuguste kokkulangevuste korral kaotavad inimesed oma individuaalsuse, nende teadvuse enesekontroll nõrgeneb, mõjutatavus aga kasvab, mistõttu vastuvõetavasse informatsiooni suhtutakse valivalt.
Osa teadlastest arvab, et pärast Suurt Pauku ei arenenud aeg lineaarselt, nagu seda tavaliselt oletatakse, vaid nagu Universumgi, sfäärikujuliselt. Selle ajasfääri väljavenitatud osad ongi ajaaugud. Või paralleelmaailmad. Kuid see on vaid teooria. Ometi viitab sellele võimalusele rida ebatavalisi juhtumeid kogu maailmas ning nüüd olete teie teinud valiku ning istute, võib-olla oma pseudoprobleemile lahendust või tuge otsides, minu juures. Millele see viitab?"
Muutusin rahutuks:
"Võib-olla on siin tegemist juhuste kokkulangevustega. Reaalse maailma üha ahtam, õigemini järjest enam ja detailsemalt ekspluateeritav infoväli, mis võib teatud faktorite, ütleksin pigem juhuste kokkulangevuste tõttu tekitada terve rea sarnaseid läbilööke erinevates kontiinumides?"
Minu arutlus näis, et üllatas Berendseni. Igal juhul väljendas doktori nägu mõningast imestust.
"Sarnaneb meemiteooriale? Jah? Aga miks on siis selleks reaalsete sündmuste kontiinumiks vaid Eesti? Miks just nii? Oskate vastata?"
Kehitasin õlgu ja vaatasin küsivalt Reinu poole. Too aga jälgis pingsalt Richard Berendseni, ilmselt püüdes aru saada, kuhu doktor oma jutuga sihib. Minus kihvatas viha - selle asemel, et meile konkreetseid juhtnööre jagada, solgutas psühhiaater meid omapoolsete suunavate küsimustega.
“Vist mitte…” Vaatasin Berendsenile silma. “Tegelikult ei uskunud me kuni viimase ajani paramaailma sedavõrd reaalseid seoseid füüsilise maailmaga..."
"Aga", katkestas Berendsen mind järsult. Tema silmades helkis minu arvates midagi julmuse sarnast. "Kas see, mida te nägite, oli füüsiline reaalsus? Oli see maagia? Või oli see hoopis Jumala hoiatav sõrmeviibutus? Aga kellele siis, kui rõhuasetus niisugusena asetada?"
Kehitasin uuesti õlgu. Berendsen oli muutunud närviliseks ning ma tundsin, kuidas miski mind sisemuses aegapidi pitsitama asus.
"Olete te usklikud?" Berendseni küsimus tuli ootamatult.
"Ei eriti", ütles Rein ootamatult elavnedes. Tundsin samas piinlikkust nii rumala vastuse pärast.
Richard Berendsen sulges parapsühholoogiaalase terminologia sõnaraamatu, libistas käega korraks üle juukste ja haaras laualt pliiatsi.
"Vaadake", ütles ta dotseerivalt, "kui sa ei ole tõe sees, ei tunne sa valet, õpi nii palju, kui tahad. Jumal ei ole ajalooline isik ega kehatu dogma. Väidetakse, et Jumal on meiega igal pool ja igal ajahetkel, sõltumata sellest, kas me tema olemasolusse usume või mitte. Jumal lihtsalt on. Kultused ja religioonid on nagu mõistuse viirused, kuna nad kätkevad endas edastamiskäsku, mida omakorda toetavad lubadused või ähvardused. Ma ei näe siin olulist vahet, kas see on voodoo maagia konkreetset tulemust taotlev satanismihõnguline rituaal või kristliku religiooni passiivne ootus tema laialivalguvas kontiinumis.
Kuigi - maagia ja religioon on kaks täiesti erinevat asja ning niisugune olend või nähtus nagu Saatan on vaieldamatult kristlaste leiutis. Nagu ka see, et imesid sooritab ainult Jumal, kasutades selleks inimesi. On väga tähtis teada, et kristlusel ei ole midagi ühist ei Jumala ega ka mõistega eneseväärikus."
Rein krimpsutas nägu. Berendseni väide selle tuimas emotsioonituses vist ei meeldinud talle.
"Aga palve on ju konkreetne pöördumine Jumala poole," pareeris ta Berendseni, “millest võtab osa meie mõistus, süda ja vaim..”
"Kuigi", segasin vahele, tundes samas, kuidas mõttekäik kohe ka puntrasse jooksis, "palve on ju pelgalt mõte. Mõtte jõud pidavat aga olema väga võimas...Nojah, siis ei ole ju tähtis mitte religioon, vaid paljude inimeste sarnane mõte või mõttelaad...Siit võiks ju tõepoolest järeldada, et imesid sooritavad inimesed ise teispoolsuse jõudusid kasutades..."
Berendsen muigas ja vaatas aknast välja.
"Isegi Buddha väitis, et on küll olemas teod ja nende tagajärjed, aga isikut, kes tegutseb, pole. Ta nägi sedasama viletsust kui Kristuski, kuid ei kuulutanud selle põhjal, et maailm ja inimkond on oma loomuselt kurjad. Buddha otsus oli palju mõistlikum: haigust tuleb arstida. Me kõik oleme pigem alatasa muutuv konstruktsioon kui püsiv ja muutumatu üksus.
Pealegi muutub meie aju kogu maailmas toimuva tõttu nii kiiresti, et ka sinu praegune "mina" ei ole enam see, mis ta oli kümme aastat või isegi veel mõni hetk tagasi."
Kergitasin imestunult kulmusid.
"Kas te olete budist?"
"Ei", ütles doktor naeratades, "pigem voodoo teoreetik. Must maagia on minu nõrkus."
Berendsen libistas käega üle juuste.
"Olgugi, et Saatana embleemiks on Androgüün, müstilise täiuslikkuse sümbol, on Saatan ise ajaloolises mõttes olnud ju alati iga sellise rahva või inimese Jumal, kes teile isiklikult ei meeldi. Kuid madu Hadit ei ole ju inimese vaenlane, kuna just tema tegi meid jumalateks, kes tunnevad Head ja Kurja.”
Berendsen tõmbas pisut hinge ning jätkas:
"Et tõestada oma dogmade õigsust, vajab igasugune religioon, kuid eelkõige kristlus vägivalda, kaost ja lagunemist. Ilma pahategijata, olgu siis selleks kasvõi Saatan, osutuks ju kogu süsteem pettuseks..."
Nüüd muutus ka Rein rahutuks.
“Kas ka teie peate ennast uue ajastu jumalaks?"
"Ei." Richard Berendsen torutas mõtlikult huuli. "Pigem ennetades tsivilisatsiooni kollapsi olen enda pilgu pööranud paganluse, voodoo, maagia ja virtuaalse reaalsuse poole. Ma ei taha olla elu vaenlane. Ja ma ei taha, et ka elu ise muutuks minu jaoks omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiks..."
“Aga ikkagi," Rein otsis sõnu, “te pole praktiliselt midagi vastanud meie küsimusele…”
Berendsen heitis talle tähelepaneliku pilgu, tõsines ning ütles siis kergelt punastades:
"Me ei kuulu ühte egregori." Köhatas siis justkui Reinu võimalikku küsimust tõrjudes ning jätkas siis talle omaselt sundimatus tempos:
"Kui kasutada tänapäevasemaid metafoore, siis sedamööda, kuidas informatsioon voolab mööda aju paralleelseid võrgustikke, koostab aju juhtuva kohta hulgaliselt kõige erinevamaid visandeid. Ühest niisugusest mustandist saab lugu, mille sa jutustad teistele, lisades sellele mõtteliselt autori - iseenda kui aju virtuaalmasina kasutaja.
Pideva ja püsiva üksuse asemel võib näiteks aastavahetusel toimunu kujutada endast pigem lugu sündmusest, mida ei eksisteerigi. "Sündmusest", mille kohta puudub igasugune informatsioon minevikus ja tulevikus….”
"Samas", Berendsen süütas sigareti, "kogu see meemiteooria on siiski vaid teetähis. Toon lihtsa näite. Kõigiti normaalsele inimesele piisab täiesti, kui talle igal võimalikul juhul serveerida, et ta on homoseksuaalsete kalduvustega. Mõne aja möödudes pelgab see vennike lillat värvi veel rohkem kui enda surma.
Sedalaadi negatiivne emotsioon on hea pinnas niinimetatud virtuaalse allergia kunstlikuks tekitamiseks, antud juhul elementaarne värviteraapia selle pööratud kujul."
Rein kortsutas kulmu ja raputas pead.
"Minu arvates ei ole see midagi enamat kui pesuehtne psühhoterror."
Richard Berendsen muigas ning nõjatus vastu tugitooli seljatuge.
"Tõsi ta on, et meemide virtuaalse maailma sihipärane ja oskuslik kasutamine on ülivõimas relv. Iseäranis juhul, kui see on seotud võimalikult täpse, ka intiimelu üksikasju puudutava infoga. Relv aga jääb alati relvaks. Lõppude lõpuks sõltub ju kõik sellest, kelle käes on relv. Kui selleks osutub terrorist, muutub oma olemuselt ka suhteliselt süütu vahend tahtmatult terrorismi tööriistaks.
Muuseas, selle memeetilise inforelva eripäraks on grupi või ühiskonna stabiliseerimine või suunamine vastavalt kandja enese paiknemisele või ümberpaiknemisele ruumis, jäädes aga alati balanseeritavaks vahendiks kahe vastandliku maailma - entroopse ja entalpse vahel, olles kui liugrelee ühelt poolt anarhia ja teiselt poolt robotliku kuulekuse prevalveerimise takistamiseks. Tegemist on varjudeta maailmade komplitseeritud ühendusega, milles on harmooniliselt kokku sulatatud maine tipptehnoloogia, ekstrasensoorsed võimed ja väidetavalt maavälist päritolu tehisintellekt.
Põhimõtteliselt toimib kogu süsteem transformeeritud mõttenergia kui infot kandva magnetvälja suunamisel konkreetsele isikule või isikute grupile. Maagiline süsteem, milles üksainus mõtteimpulss võib vastavalt sootsiumi suurusele panna korraga helisema kümned tuhanded mobiiltelefonid. Mida puhtam ja konkreetsem on mõte ise, seda võimsam on tulemus. Kahjuks suudavad sedalaadi "antenni" pinget taluda väga vähesed..."
Ühel hetkel tundsin, et ei suuda enam Berendseni monoloogi kuulata. Mõtted hajusid laiali, justkui oleks ootamatu tuulepuhang need udusulgedena minema pillutanud, jättes arusaamatul kombel pähe vasardama vaid ühe neist:
“Portaal, portaal, portaal...”
Vaatasin modernistlikku meremaali Berendseni kabineti seinal ja tundsin, kuidas kõht kummaliselt soojaks tõmbus. Oli selge, et see tark ning samavõrd salapärane mees kas ei suutnud või ei tahtnudki meid aidata.
"Kahju küll, kuid me peame nüüd lahkuma. Tänan teid," ütlesin Berendseni jutule vahele segades. “Kui palju me võlgneme?”
"Ega`s midagi". Berendsen naeratas sundimatult. "Kui vaja, astuge ikka ja jälle läbi. On tore, kui sain kasulik olla. Mis puudutab tasustamist, siis jätan selle teie otsustada."
Ajasin enda pehmelt nahkdiivanilt üles, ringutasin roidunult ning surunud doktoril kätt, sammusin kiirustades välisukse poole. Rein saatis mind arusaamatul pilgul. Seisatasin siis viivuks ning pöördusin ümber.
Richard Berendsen istus tugitoolis. Kui ma tema poole vaatasin, vallandas see doktori näole hapukasmagusa muige.
"Ei anna rahu?" Berendseni osavõtlikkus oli sedapuhku selgelt teeseldud ning ma tundsin, kuidas adrenaliin verre paiskus.
Mõne sekundi jooksul ülikiirelt kõrgenenud vererõhu tõttu hetkeks nägemise peaaegu kaotanud, seisin ma poolkurdistatuna uksel ning vahtisin otsekui hüpnotiseeritult Berendseni. Üle kogu keha rullunud ebameeldiv kuumalaine tõi otsaesisele külma higi.
"Te ju teate, aga ei vasta," libises vaikne etteheide üle minu poolhalvatud huulte.
Nüüd tõusis ka segadusse sattunud Rein tugitoolist ning vaatas imestunult Berendseni. Ootamatult hakkas tema kõht häälekalt korisema ning ma tundsin, kuidas seletamatu sisemine pinge haihtus nagu nõiaväel.
Richard Berendseni nägu tõsines. Oli näha, et mees heitles millegagi iseendas.
"Ära võitle võitmatuga," ütles doktor vaikselt pärast pikka mõttepausi, samal ajal sihitult laual lebavaid pabereid sorteerides. "Nad kontrollivad kõike, absoluutselt kõike".
Maigutasin üllatunult suud. Berendseni küll ähmasevõitu, kuid siiski ootamatu avaldus tekitas minus vastakaid tundeid.
"Kes nemad?", küsisin neelatades ning tajusin uut kuumalainet.
Berendsen näitas nimetissõrmega vaikides ülespoole.
Vaatasime Berendsenile küsivalt otsa.
"Hästi", ütles Berendsen pärast mõningast mõttepausi kelmikalt muiates, "nad selgitavad seda ise".
Rein muigas sarkastiliselt ja vaatas maha. Berendseni poolt tavatu jultumusega pillatud lause ärritas tema loomupärast mässumeelsust sedavõrd, et ootamatu vihasööst purustas hetkeks igasugused tõkked.
"Lõpetage ükskord see inimeste lollitamine!", ütles ta vaikselt.
Emotsionaalne plahvatus kogu temasse seestatud põlgusega oli sedavõrd jõuline, et Berendsen kahvatas ning pillas pastaka põrandale.
Samal hetkel helises mu mobiiltelefon. Enne kui ma selle taskust välja võtta jõudsin, helin katkes.
Tablool oli tundmatu number. Ajendatuna uuest vihasööstust valisin sama numbri ning jäin ootama.
Kui telefon kutsuma hakkas, tõusis Berendsen aegamisi oma tugitoolist, võttis laualt oma telefoni ning astunud minu juurde, ulatas selle mulle.
"Ei, aitäh!", tõrjusin ma põlgliku grimassi saatel õlgu kehitades Berendseni isegi mitte niivõrd kohatu, kui just arusaamatuna näiva pakkumise.
"Kuidas soovid", ütles Berendsen muiates ning köhatas demonstratiivselt. "Tegelikult ei helistanud sulle mitte keegi."
Berendseni telefon hakkas helisema ning nüüd mõistsin, et telefon, millele ma helistasin, kuulus Berendsenile. Ulatasin telefoni Reinule.
"Mida kuradit?!", pomises ta segadusse sattunult ning katkestas kõne. Järgmisel hetkel kostus mobiiltelefonist tugev plaksatus. Hämmastusest keeletuna jõllitas Rein ekraanile ilmunud anonüümset tekstisõnumit:
"Tere tulemast! On asju, millest kaks korda ei räägita!"
Tabanud endalt doktori sügavtõsise pilgu, astusin Reinu endaga kaasa tõmmates sõnagi lausumata uksest välja.
***
Richard Berendseni eramust väljununa tabas mind vastupandamatu soov mobiiltelefon vastu majaesist sillutist puruks virutada. Samas tabas mind hirmusööst. Seisatasin, sulgesin hetkeks silmad ning hingasin sügavalt sisse. Kõrvus kohises vastikult…
Olla niisugusel moel lolliks tehtud ja ära hirmutatud! Mis kuradi kombel see kõik võimalik on?!
“Tere tulemast!," osatas Rein vihastudes ning sammus siis otsustavalt auto suunas.
Kõrvus kohises ikka veel. Avasin autoukse ja prantsatasin raskelt istmele. Virutanud mobiiltelefoni hooletu liigutusega tagaistmele, haarasin mõlema käega peast ning altkulmu naaberkrunti palistavat hekki põrnitsedes proovisin peas keerlevaid mõtteid taltsutada.
Kurku tõusis vastik klimp. Hirm? Pettumus?…Berendsen oli meid sisuliset välja visanud. Aga kus me vea tegime? Kas see salapärane parapsühholoog oli selgeltnägija? Ülihea psühholoogiandega inimestetundja? Või lihtsalt väga hästi informeeritud psühhoterrorist?
Nüüd istus ka Rein autosse ja heitis kahtlustava pilgu mobiiltelefonile. Kuidas sai sinna ilmuda Berendseni mobiili number, mida me kindlasti ei teadnud ja millele me seetõttu polnud kunagi ka helistanud? Oli see lihtlabane lollitamine või jälgiti meie jutuajamist juba algusest peale kellegi kolmanda poolt?
Jüri, kes meie veidrat käitumist kauem enam vaikides vaadata ei mallanud, viskas ajalehe hooletu liigutusega tagaistmele ning vedanud suule sarkastilise muige, küsis Reinu poole pöördudes:
“Noh! Saite sauna?”
Rein mühatas vastuseks midagi ebamäärast ning Jüri pilku vältides pööras pea kõrvale ning jäi aknast välja põrnitsema.
“Raisk!," tabas mind järjekordne vihahoog. “See Berendsen on üks väga kahtlane tüüp. Me ei saanud tema käest midagi teada peale selle, et me ise parajad lollpead oleme.”
“No ja mis nüüd?” Jüri küsimuses kõlas varjatud etteheide.
“Võtame RoBerti ette," tuli tagaistmelt resoluutne vastus. “Berendsen naeruvääristas meid. Kuid ta ei ütelnud ka, et meie plaan oleks teostamatu.”
“Kas pole sa, Rein, liiga kinni oma idees?," keeras Jüri ennast Reinu poole. “Kui Berendsen meid ei aidanud, siis vaevalt seda RoBertki teeb.”
“Miks sa nii arvad? Talle tuleb maksta nii palju, kui ta küsib," oli Rein kõigutamatu. “Ja ma olen nõus selle ajaaugu leidmiseks sõitma ka Austraaliasse või Ameerikasse!”
“Aitab!” Tundsin, kuidas minus uus vihapurse tuure kogus. “Käin üksi RoBerti juures ära. Ja kui võimalik, teen seda juba järgmisel nädalal. Selles asjas tuleb lõplik selgus majja saada!”
Näis, et minu avaldus oli mõlemale minu kaaslasele ootamatu. Nii Jüri kui ka Rein vaatasid küsivalt minu poole, kuid vaikisid. Lugesin sellest välja nõusoleku…
***
Annelinna, Tartu magalarajooni ühte kvartalisse jääva vanema maja trepikotta sisenedes lõi mulle esmalt vastu kassikuse lehk. Trepil vedelesid kommipaberid, sekka mõni suitsukoni. Seisatasin, väljusin siis majast ning kontrollisin igaks juhuks veelkord selle numbrit. Kõik klappis. Ma olin õiges kohas.
Sammunud mööda hämarat koridori, mille seintel lainetas niiskusest kobrutama kippuv värv, kolmandale korrusele, vajutasin mustaks värvitud ukse taga kella.
Toast kostus rutakaid samme ning paberite krabinat. Siis saabus vaikus, mis venis nii pikaks, et ma helistasin uuesti. Ma olin valmis juba lahkuma, kui võti lukuaugus ragises ning uksele ilmus keskmist kasvu, tüsedusele kalduv, umbes kolmekümne viie aastane prille kandev mees ja vaatas uudishimulikult ukse taga seisjat.
Köhatasin.
“Tere! Mina olen Georg Peil. Olen ma õiges kohas?”
Mehe kivisel näol sähvatas hetkeks naeratus.
“Jah, see olete teie. Astuge edasi.”
Sisenesin hämarasse koridori ning jäin äraootavalt seisma, kuna minu võõrustaja kadus toasusside sahinal sõnagi lausumata ruumi, kus minu ettekujutuse kohaselt võinuks asuda köök.
“Astuge edasi ja võtke istet. Tulen kohe," kõlas tuttav hääl.
Astusin hämarast koridorist mahedalt valgustatud tuppa. Heledaks värvitud seinad, parkettpõrand, seinal paar raamitud graafilist lehte, toanurgas postamendil konutav väike palm, diivan, kaks tugitooli, serveerimislaud…
Seisatasin. Maitsekalt sisustatud õhuline ja avar ruum ei sarnanenud üheski elemendis minu ettekujutusega sensitiivi eluruumist kui kitsast, viirukilõhnasest, küünlaid, pühapilte ja maagilisi esemeid täis tuubitud hämarast toakesest.
“Istuge!," kõlas minu selja tagant. “Meil läheb pisut rohkem aega, kui te arvate!”
Pöördusin ringi ja naeratasin kohmetult.
“Me ei ole vist tuttavad?”
“Ohjah! Läks päris meelest," ütles mees oma käsi päevinäinud T-särki kuivatades. “RoBert. Selgeltnägija. Juba kakskümmend aastat.”
“Teie elamine ei reeda millegagi teie isikuomadusi.”
RoBert naeratas ja vaatas mulle kavalalt silma.
“Mul ei ole tarvidust klientidele muljet avaldada. Ma ei praktiseeri juba aastaid.”
RoBert kiirustas uuesti kööki. Võtsin istet tugitoolis ning jäin seina ääres põrandal kõhutavat muusikakeskust silmitsema.
“Soovite midagi hingele?”
RoBert astus muusikakeskuse juurde, klõbistas veidi nuppudega ning ruumi valgus vaikne sume muusika.
“See aitab keskenduda," naeratas RoBert minu poole vaadates. Astus siis susside sahinal serveerimislaua juurde, kohendas sellel asuvat linikut, istus tugitooli minu vastas ning ringutas mõnuga.
“Olen asjadega enam-vähem kursis. Sa otsid ajaauku. Mnjah! Aga see ei avane Jõgeval.”
Kergitasin imestust teeseldes kulmusid.
“Jah? Aga kus siis?”
RoBert vaatas mind uurivalt ja nõjatus vastu tugitooli seljatuge.
“Ehk selgitad?” Võtsin taskust mobiiltelefoni ja lülitasin selle välja.
RoBert noogutas heakskiitvalt.
“Vaata, külma sõja aegne ajuloputustehnikate areng nii KGB-s kui ka CIA-s viis välja edukate katseteni implantaatidega. Erilist edu saavutas CIA oma projektiga RHIC-EDOM. Ühel hetkel aga kadus kõik. Uurisime seletamatu vaikuse põhjusi aastaid, küsitlesime sadu inimesi, tegime palju kõikvõimalikke katseid. Olime valmis juba käega lööma, kui ühel päeval õnnestus ühel meie töögruppidest programmeerida virtuaaltasandil mehhanism, mis ületas kõiki ootusi. Õnn oli aga üürike…”
RoBert võttis prillid eest ja hõõrus silmi.
“Ühest küljest oli selge, et olime avastanud ideaalilähedase pealtkuulamisvahendi. See avas tohutud võimalused ravitsejate ja selgeltnägijate töös. Asjassepühendatud rikastusid lausa tundidega. Lihtsast ravimteede keetmisest ja ennustamisest kujunes tööstusharu ning meie mõjuvõim aastast-aastasse ainult kasvas. Kuni ühel hetkel hakkasid aset leidma salapärased mõrvad. Algul kahtlustasime infoleket. Hiljem selgus aga hoopis midagi muud…”
RoBert tõusis tugitoolist ja läks jalgu lohistades muusikakeskuse juurde ning võttis selle pealt peotäie kiletatud pappkaarte.
“Et sa aru saaksid, pean sulle mõnda asja demonstreerima.”
Istunud tugitooli, laotas ta need serveerimislauale laiali. Nägin ainult seda, et igal kaardil oli lisaks graafilistele kujunditele ka sektoriteks jagatud ring.
RoBert valis sealt ühe, võttis siis serveerimislaualt pendli ja vaatas manitsevalt mulle otse silma.
“Ära nüüd ehmata!”
Nähes oma külalise näol uudishimusegust imestust, muigas RoBert heatahtlikult, tõsines aga kohe ning süvenenult kaarti jälgides kõigutas selle kohal pendlit.
Tundsin oma ajudes selgelt tajutavat krõpsakat ning võpatasin. RoBert vaatas kaarti.
“No nii!”
Võpatasin uuesti. Minu peas oli kõlanud RoBerti hääl! Segadusse sattununad vaatasin imestunult RoBerti poole, kes kaardi kohal süvenenult pendlit kõigutas.
“Ära vahi ringi!," ütles “hääl” uuesti. “Muuseas, sul hakkab hammas valutama. Kohe vaatame, mis sul siin on!”
“Mul on ju kõik hambad terved!," jõudsin imestunult vaevalt mõelda, kui “hääl” minu peas teatas energiliselt:
“Aga vat ei ole nii!”
Nüüd oli mu imestus piiritu, sest need “sõnad” oli lausunud minu hambaarst.
“Liiguta ometi ennast! Sa istud ebamugavas asendis. Ja võta seda kõike, nagu oleks see luul. Nii on lihtsam…”
Tundsin, kuidas mul peopesad niiskeks tõmbusid - seda oli ütelnud minu naine Piret.
“Lõpeta!”
RoBert itsitas ja vaatas üle prillide minu poole.
“Sa oled hull!," ütlesin hirmunult ning tõusin püsti. “See on ju ufotehnoloogia!”
RoBert itsitas uuesti.
“Ei. Aga ma võin ka midagi analoogset demonstreerida. Istu!”
Võtsin ebalevalt istet ning seirasin nüüd juba kahtlustavalt RoBertit.
Too valis järjekordse kaardi ning kõigutas selle kohal pendlit. Ühtäkki jäi aga hetkeks mõttesse ning viskas siis pendli ja kaardi hooletu liigutusega kauale.
“Hea küll! Mis ma sind ikka lollitan! Saab ka ilma…”
Mõtles pisut ja ütles siis:
“Mõtle näiteks Piretile ja ütle mõttes: “Kõik on kombes!””
“Mis kuradi “Kõik...”," puiklesin mõttes, kuid ehmatasin siis :
“...on kombes!," kõlas minu peas Pireti hääl.
“Kuulsid?! Nüüd mõtle, et seda ütlen mina!”
Kordus sama, aga nüüd “rääkis” tema ajude vahel pesuehtne RoBert. Sattusin järjest rohkem segadusse ning RoBerti tähelepanelikule silmale ei jäänud see märkamata.
“Mnjah...," ütles ta lõuga sügades. “Aga kuula nüüd...”
Nüüd vajus mu suu imestusest lahti. Minu peas mängiti justkui heliredelit, milles üleminekud toonilt toonile olid sujuvad ja katkematud, kusjuures ka igale veerandtooni kõrgusele vastas üks hääl. Erinevad mees- ja naishääled. Keegi oleks justkui kruttinud minu peas raadiokanaleid lainelt lainele, tehes seda sujuvalt ning tekitades erinevaid hääli justkui vokoderiga. Valik oli tohutu ning emotsioon vapustav...
Ühel hetkel aga vaikis kõik. Seejärel aga kuuldus juba tuttav klõpsakas ning RoBerti hääl teatas justkui tüdinenult:
“Lõpp...!”
RoBert, kes oli mind teraselt kogu aja jälginud, elavnes nüüd ja ütles nagu muuseas:
“Nii töötab mõtte jõul toimiv virtuaalne häälemuundur, mõtteilmpulsside deshifreerimismasin, mille tööpõhimõtte aluseks on monotoonsete mõttemonogrammide helindamine vastavalt kasutaja soovile. See selleks! Kogu süsteem võimaldab aga nii mõtteid lugeda kui ka neid sisendada!”
RoBert muigas.
“Tead, mis toimub näiteks jumalakartliku inimese meeltes, kui teda kõnetab “Jeesus Kristus”?”
“Kujutan ette...," pomisesin ikka veel hüpnootilises lummuses hulpivana vaikselt. “Kui religioon lõpuni lahti harutada, ei jää järele mitte midagi peale inimese enda. Tupiktee on ka paljuräägitud jumalikud ilmingud, mis pakuvad huvi pigem psühhiaatritele ning “Kõiksuse puudutus," mille olemuse kohta on neuroloogidel oma kindel arvamus.”
“Mnjah," tõsines RoBert, “sa oled õigel teel. Järelikult on veel midagi. Midagi, mis suudab mõjutada inimese mõttemaailma ja selle loomingut, fantaasiat. Toimumas on suur eksperiment, selektsioon, mille mastaapsusest me alles hakkame aimu saama.”
“Kas Kristus, Buddha, Muhamed, Zoroaster ja näiteks ka Laozi olid pelgalt eksperiment?”
RoBert muigas sarkastiliselt.
“Niisugune mõttelaad lähendab sind ufoloogiale. Hoidu sellest. Ennekõike olid nad suured mõtlejad. Kuigi, nojah, tänapäeva teadmiste valguses ei ole muidugi kindel, kelle mõttemaailma nad tegelikult esindasid.”
“Kuhu sa sihid?”
“Võib-olla on maailma suurim saladus see, et saladusi ei eksisteerigi. Inimese mõttemaailm kujundab tema saatuse. Tema mõtted, sõnad, teod…Reeglina käivitab inimene ise enda ümber virtuaalse keerise, mis teda elus edasi kannab. Aga nagu on selgunud, võidakse see käivitada ka väliste jõudude poolt. Inimene kas töötatakse üles või vastupidi - lastakse põhja. See on ülimalt ohtlik mäng. Üksainus vale samm ja Napoleonide klubi saab uue liikme. Või lõpeb kõik enesetapuga.”
“Lõhnab hullumeelsuse järele.”
“Nii ja naa.” RoBert tõusis ning asetas muusikakeskusesse uue CD. “Pigem näen ma selles kurikuulsa bilderbergerluse sümptomeid.”
“Aga ka seda," ütles RoBert uuesti tugitooli istudes, “et bilderbergerid on täiesti tavalised inimesed ning neil pole ufodega vähimatki seost. Järeldused tee ise.”
“Heh," muigasin lummusest toibudes kergendatult, “nii võiks arvata, et sina oledki bilderberger.”
RoBert itsitas ning kergitas prille.
“Üks tark on arvanud, et religioone võib võrrelda mõtteviirusega. Samas on teine väitnud, et sensitiivid oleks justkui bilderbergerite väljundiks planeedil Maa. Aga vat pole teps mitte!”
“Saad sa täpsustada!”
RoBert tõsines silmnähtavalt ning vaatas teraselt mulle otse silma.
“Saan. Aga nüüd ära pea seda enam sinu või minu hullumeelsuseks. Inimesi mõjutavaid taevakanaleid on kolm. Üks kuulub seni veel tuvastamata luureteenistusele. Teist taevakanalit omame meie. Kolmas kuulub jõule, mis omab kõigele lisaks ka memeetilist inforelva, mille olemasolust on haisu ninna saanud ka Berendsen. Järelikult on kõik kolm “jumalat” maist päritolu. Luureteenistust suudavad pealt kuulata meie ja Nemad. Aga vaid meie oleme suutelised pealt kuulama kõike. Jah, ainult pealt kuulama, et ajuti sekkudes hoida ära kõige hullem. Sest just otsese info kasutamine viis sensitiivide mõrvamiseni.
Kanalites liikuv info on seinast seina, narkodiilerlusest lotonumbriteni, geniaalsetest tekstidest mõrvavisioonideni. On suurepäraseid abstraktsioone, kuid veel rohkem on mentaalseid visualisatsioone, fantaasiat. See on ööpäevaringselt töötav süsteem, milles ei puudu küll oma seaduspära, kuid mille kuulmine või nägemine viib ettevalmistuseta inimese kiiresti psühhoosiseisundisse või surub ta nurka kui hirmust lõdiseva inimvare. Kõik kokku on globaalne psühhosõda, kus mõrvad, enesetapud, hullumine, vangistamised, usuhullus ja miks mitte ka pöörase kiirusega rikastumine on igapäevased asjad...”
RoBert vajus oma toolil kössi ning näis midagi tõsiselt kaaluvat.
“Mnjah," ütles ta pärast põgusat pausi. “Igal organil, lihasel, ka ajurakkudel on oma võnkesagedus. Seda on võimalik kuulata kui muusikat, dissonantside harmooniat. Nad krutivad inimese üles ja modelleerivad arvutis tema fantoomi, programmeerides mõttemaailma, suunates käitumist, luues emotsioone, tekitades fantoomvalusid…Nad kontrollivad kõike, absoluutselt kõike, ka seda, mis või kes selle inimese välja sisse satub. Ka teisi inimesi, pannes neid rääkima just seda, mida Nemad õigeks peavad. Luuakse terve süsteem, tingitud reflekside võrgustik, milles siplev inimene muudetakse tema enda teadmata biorobotiks. Järgneb “dresseeritud” inimestega kaubitsemine...”
Tekkinud vaikusehetk venis pikaks. Hakkasin rahutult nihelema, küsisin aga siis endalegi pisut ootamatult:
“Kas sa ainult arvad, et see on nii?”
RoBert põrnitses laual lebavaid papitükke ja vaikis.
“Aga näiteks inimese paremal ja vasakul käel on ju sarnased lihased," katkestasin uuesti vaikuse. “Kuidas on helide järgi võimalik aru saada, kumba ta neist liigutab?”
“Ei ole ühtegi identset rakku, elunditest või lihastest rääkimata. Ideaalmaailmasid ei ole olemas, Georg. Ja see on Nende trump...," pomises RoBert ja vakatas uuesti.
“Mnjah," lausus ta lõpuks, “sõda nõuab ohvreid. Kõik sündmused on mingil ajaetapil ette ennustatavad, kui nii võib ütelda. Teisest küljest on see info selektiivne lekitamine. Ja lõpuks osutub määravaks ahvatlus või vajadus jõuda infoallikani.”
“Ma ei saa sinust aru. Kas dinosauruste ilmumine uusaastaööl oli sööt? Ja mis on meil ühist KGB ja CIA katsetega, taevakanalite või arvutis modelleeritud fantoomidega?”
“Millest niisugused küsimused? Ei. Ei vähimatki. Sellest lähtugi. Sest te olete vabad, mehed “omas mahlas”. Ja veel - sa võitled võitmatuga, kuigi Nemad sind takistama ei hakka. Tea, et ainus, mida te võite saavutada, on vabanemine teadmatusest.”
Tõusin ning surusin käed otsustavalt mantli taskutesse.
“Mul on aeg minna," ütlesin RoBertile uurivalt silma vaadates. “Me kohtume veel.”
“Ei vist…Portaal avaneb 14. juunil 2000 kell 19.57 Parika raba põhjaküljel Viljandimaal Särgla metsavahikordoni varemete lähedal. Sinna pääseb autoga juurde…Tapma peate esimese monstrumi, kes teid ründab…See on kõik, mida saan ütelda…”
Hindasin saadud infot. Palju täpsem ei saanud see ollagi…
“Palju ma võlgnen?”
RoBert vaatas mind silmapilgu vältel uurivalt ning naeratas siis meelitatult. Hetk hiljem ta tõsines.
“Ma ei võta raha inimestelt, kelle ma nende eneste tahtel teadmatusse saadan. Sa tahad teada, kas te kõik tervetena sealt ka tagasi tulete? Tulete, kuigi…”
“Mis kuigi?," vaatasin küsivalt RoBerti poole.
“…koju tagasi jõuavad teist vähesed…”
“Teeme nii, et sa pole mulle seda öelnud.” Seda lausudes vaatasin RoBertile otse silma.
RoBert naeratas heatahtlikult.
“Rikas on ainult see, kellel pole midagi kaotada. Head teed!”
***
Näis, et kõik laabus suurepäraselt. Esiteks tundsin ma RoBerti poolt nimetatud piirkonda üsna hästi, kuna lähipiirkonnas elas minu sugulasi, mistõttu olin seal korduvalt marju ja seeni käinud korjamas. Teisest küljest oli meil piisavalt aega retk korralikult ette valmistada.
Loomulikult oli kõige suurem rõõmustaja Rein, kes mind RoBerti öeldus kahtlemata eufooriahoos tiimi kaardilugejaks nimetas. Nõusse jäi ka skeptikust Jüri kui autojuht ja autoomanik, kuuldes, et Parika raba ümbritsesid heas korras asfalt- ja kruusateed. Kõige suurem probleem näis olevat hankida asjakohane relv, millega esimene ettejuhtuv monstrum maha kõmmutada.
“Ma ei hakka ju enda jahipüssi sinna kaasa võtma," oli Rein kindel. “Sellest türannosauruse laskmine oleks kui tema peale onamine.”
Sobiliku relva hankimine jäi Reinu ülesandeks, mille ta lubas kõiki oma tutvusi mängu pannes ka lahendada. Ja ei jäänudki üle muud, kui pisukese ärevus- ja ebalustundega oodata 14. juuni õhtupooliku saabumist. Nagu paljud tähtajad, jõudis ka see päev kätte ootamatult kiiresti...
***
14. juunil mõni minut enne kella kuut õhtul peatus Jüri dzhiip, nagu olime kokku leppinud, Reinu maja ees. Jüri oli mind juba eelnevalt peale korjanud ning juhi kõrvalistmele mugavalt sisse seadnuna jälgisin ma eelseisva safari ootuses erutusega, kuidas Rein spordikotiga veheldes auto juurde astus, ukse avas ja oma kandami ootamatult hooletu liigutusega tagaistmele lennutas. Kostus tuhm metallikõlksatus.
“Mis sul seal on?," küsis Jüri tahavaatepeeglisse piiludes.
“Automaat. Kalashnikov. Ja kaks pidemetäit padruneid. Viie tonni eest Kadaka turult ostsin.”
Muigasin.
“Sa tahad sellest vaesest dinost kastekannu teha?”
“Kui, siis juba," tähendas Rein ennast tagaistmel mugavalt sisse seades elutargalt.
Nüüd keeras Jüri ennast juhiistmelt Reinu poole.
“Kui politsei meid mingil põhjusel läbi peaks otsima, pannakse meid kõiki ebaseadusliku relva omamise eest pokri. Sest kes usuks, et me suurt sisalikku küttima läheme.”
“Või sealt tuleme.” Rein surus koti kõrvalistme taha põrandale.
“Okei, mehed!” Tundsin, et muutun närviliseks. “Hakkame minema. Meil on pikk sõit ees. Eks tee peal saab arutada, kes ja kuidas.”
“Kuidas härrad soovivad…” Jüri käivitas masina. “Aga ma ei usu sellesse ettevõtmisse…”
“Nojah, oleks ikka täitsa lõpp küll, kui see asi õige on. Aga eks kohapeal ole näha…” Toonist, millega Rein selle lause ütles, võis välja lugeda nii enesekindlust kui ka rahulolu. “Pulli saab igal juhul.”
”Ära ole selles nii kindel," ütlesin suitsu süüdates. ”Me ei oska ju uneski aimata, mis meid ees ootab.”
”Ära ole imelik. Ma tahan õhtul telekast jalgpalli vaadata," lausus Jüri naeratades.
”Arvan, et vaatadki.”
Mõni minut hiljem vihises Jüri uus ”Toyota” juba Viljandi poole…
***
Erinevalt oodatust kujunes teekond muljetevaeseks. Vahetasime vaid mõned laused siis, kui ma Jürile teed juhatasin. Kui me pisut pärast Põltsamaad Kolga-Jaani poole pöörasime, hakkas tasapisi vihma tibutama ning kui me Parika raba põhjakülje metsamassiivi läbival kruusateel Särgla metsavahitalu varemete poole pöörasime, kallas ajuti nagu oavarrest. Vaatasin kella. See näitas 19.35.
”Veel kilomeeter ja olemegi kohal," ütlesin Jürile ja silmitsesin tähelepanelikult tee kõrvale jäävat metsaalust.
Oli kuulda, kuidas Rein oma spordikoti kallal usindab. Tagaistmelt kostvatest kõlksudest ja klobinast oli aru saada, et Rein paneb automaati kokku.
Tee ääres lösutavate varemete juures pidas Jüri auto kinni ning uuris huviga ümbrust.
”On see ikka üks jumalate poolt hüljatud kant. Siin me nüüd oleme, kolm lolli kusagil pärapõrgus keset metsasid...”
”Ei ole vist kõige õigem selles nii kindel olla," ütlesin vaikselt ning vaatasin silmi kissitades mööda nöörsirget teed kaugusesse, ”aega veel on...”
”Oleme me ikka õiges kohas?," küsis Jüri aknast välja vaadates. ”No küll ikka kallab...”
Tõepoolest - järjekordne vihmavaling kogus tuure. Jüri pani esiklaasi puhastajad tööle, sest muidu oleks olnud võimatu näha seda, mis toimub ees tee peal. Rein klõpsatas padrunisalve automaadi külge, tõmbas raginal padruni rauda ning pani kaitseriivi peale.
”Võib-olla laseme vaikselt edasi? Ta on ju nii suur elukas, et kui ta siin kuskil olemas on, siis ei ta märkamata jää...," ütles Rein, samal ajal tähelepanelikult metsaalust uurides.
Vaatasin kella ja tundsin, kuidas adrenaliin verre paiskus - aeg oli täis...
Jüri käivitas ”Toyota” ning hakkas aeglaselt mööda teed edasi sõitma. Mets kahel poole teed muutus üha vanemaks ja kõrgemaks. Vaatasin vasakule. Huvitav, kas poleks pidanud siin olema hoopis raiesmik?
Vihm andis järele nagu lõigatult ning see tegi ettevaatlikuks.
”Oota, Jüri! Pea kinni!," ütles Rein Jürit õlale patsutades. ”Ma käin kusel ära, enne kui jant pihta hakkab.”
”Tee siis käbedasti.”
”Teen...," vastas juba autost välja astunud Rein.
”Kuule, ma lasen ka kähku põie tühjaks," ütlesin Jürile ja avasin ukse.
Vastu lõi soe niiske õhk. Astusin autost välja ja ringutasin mõnuga. Meist veeres üle õrn tuulehoog, pannes vihmamärja metsa krabisema. Ma ei jõudnud veel püksiaukugi lahti teha, kui miski minu tähelepanu köitis.
See oli umbes poole meetri kõrgune heleroheline sisalik, kes mind tagajalgadele tõusnuna teispool teed ääristavat kraavi tähelepanelikult seiras, lastes aeg-ajalt kuuldavale vaikset siristavat heli.
”Kuule," hõikasin ma poolsosinal Reinule, ”võta automaat. Me oleme tsoonis.”
Rein vaatas mind mõistmatu pilguga. Ilmselt ta kas ei olnud kuulnud, mida olin talle ütelnud või ei olnud öeldu talle veel kohale jõudnud. Hetkeks tundus, et silmanurgas oleks miski nagu vilksatanud. Uurisin tähelepanelikult metsaalust. Meelepete…
Vaatasin uuesti Reinu poole ning nägin, kuidas meist umbes saja meetri kaugusel kargasid tee peale kaks monstrumit, kes oma mustavalgekirju välimusega meenutasid lehmi, kuid võimas mügarik nende ninadel jättis neist mulje kui tagajalgadel kõndivatest ninasarvikutest. Loomad seirasid meid tähelepanelikult, ilmselt haistes meie lõhna.
”Rein, vaata!," hüüatasin ma poolel häälel ja osutasin käega sauruste poole.
Hetkel, mil Rein pea osutatud suunda pööras, hakkasid lapilised monstrumid veidralt hüpeldes mööda teed meie suunas liikuma.
”Autosse! Rein, võta automaat!”
Jüri, kes ka oli lähenevat ohtu juba märganud, käivitas mootori veel enne, kui me hooga istmetele prantsatasime..
”Anna tuld!," hüüdsin ma Jürile ja vaatasin tagavaatepeeglisse. Oma ehmatuseks nägin, et dinosaurused olid meist juba vaid mõne hüppe kaugusel.
Hetkel, mil Jüri käigu sisse sai, ründas esimene monstrum autot, andes oma tömbi sarvega tugeva hoobi vastu auto tagaosa. Tagumine klaas lendas tuhmi plaksatusega eest ning auto lohises mitu meetrit edasi. Samal ajal Jüri ka kiirendas ning teisest hoobist pääsesime üle noatera.
Kuulsin, kuidas Rein automaadilt kaitseriivi maha lõksatas.
”Rein, ära lase! Need pole ju türannosaurused!”
”Kuid need on esimesed, kes meid ründavad!," karjus Rein vastu ja tõstis automaadi.
Ma ei jõudnud veel suudki lahti teha, kui automaadist särtsatas lühike valang. Eesmine dinosaurus komistas ja kukkus, kargas siis hämmastavalt kiiresti püsti ning tuikus metsa. Kuid tagumist jälitajat ei häirinud see vahejuhtum, näis, et mitte põrmugi ning kiirust lisades hakkas ta autole uuesti jõudsalt lähenema. Rein tõstis uuesti automaadi.
”Kurat, ära lase!," karjusin Reinule uuesti ning olin valmis oma esiistmel ringi pöörama, kui juhtus midagi sootuks ootamatut. Kruusatee kadus ning meie ehmatuseks hüples dzhiip hetk hiljem metsasihil.
”Mis kurraat!," vandus Jüri läbi hammaste ning suutis vaevu hoiduda rajalt välja metsa sõitmast.
Vaatasin kiiresti taha. Monstrum oli meist vaid mõne sammu kaugusel. Rein sihtis ning andis eluka suunas mitu lühikest valangut. Minu hämmastuseks läbisid trasseerivad kuulid olendi nagu sulavõi, talle seejuures vähimatki viga tekitamast.
”Aaa!," karjatas Rein, kui monstrum järsku pika hüppe tegi ning pleki kriginal auto katusele maandus. Tõmbasin pea lömmivajuva katusepleki eest instiktiivselt kõrvale ning vaatasin hämmastusega, kuidas meid jälitanud olend kerge hüppega meie ette metsasihile maandus ning hallutsinatsioonina haihtus. Samal hetkel sõitis Jüri metsasihilt välja vastu mehejämedust kuuske. Hoog ei olnud suur. Ometi lendasin aga peaga vastu esiklaasi ning hetkeks lõi silmade eest mustaks.
Mootor suri välja. Vist terve minuti jooksul, mil me autos vaikides istusime, kuulsin kõrvus oma südame puperdamist. Rein hingeldas vaikselt.
”Kui masin oleks terveks jäänud, võiks ju arvata, et kohtusime viirastustega," laususin ma pähe kerkivat muhku kombates, ”aga nüüd vist oleme küll sita sees…”
”Auto on tarvis parandusse viia. Niimoodi me tagasi sõita küll ei saa…” Jüri hääl oli rusutult vaikne ning ma mõistsin teda täielikult - tema uus auto oli rikutud.
”Ega vist muud üle jäägi, kui sõita mööda seda sihti edasi ja vaadata, mis tuleb. Üritada läbi tsooni tagasi minna vist ei maksa…” Rein rääkis vaikselt. Ilmselt oli ta veel samavõrd ehmunud kui ka pettunud, mida võimendas süütunne Jüri ees, kelle auto oli tõsiseid kahjustusi saanud.
”Ega meil vist kaotada palju enam polegi," ütles Jüri mõtlikult minu poole vaadates ja keeras süütevõtit. Mootor käivitus probleemideta…
Olime mööda mätlikku sihti edasi uperdanud vist rohkem kui kilomeetri, kui ühel hetkel kruus rataste all krabisema hakkas. Vaatasin tähelepanelikult teed ja ümbrust ning jäin mõtesse - minu mäletamist mööda nägi see tee niisugune välja kolmkümmend või enamgi aastat tagasi.
”Midagi siin ei klapi," pomisesin vaikselt ning jälgisin tähelepanelikult ümbrust.
”Mis nimelt?," küsis Jüri üllatunult minu poole kiigates. ”Oleme valel teel?”
”Ma ei tea veel…”
”Ma siis automaati igaks juhuks veel lahti ei võta?," küsis Rein tagaistmel niheledes.
”Jah, vist vara veel. Aga korja igaks juhuks padrunikestad kokku.” Seda öeldes tajusin hirmuga, et meil võib veel probleeme tekkida. Üle keha jooksev külmavärin võttis õlgu judistama.
Ühel hetkel sain aga oma enesekindluse tagasi. Pärast S-kurvi ilmusid vasakul pool tee ääres välja järjekordse mahajäetud talu tuttavad varemed ning nüüd teadsin täpselt, kus me asume. Ees sirendas pikk sirge teelõik.
”Anna tuld, Jüri!," laususin rõõmsa erutusega hääles. ”Nüüd ma tean, kus me oleme! Paneme Viljandisse ja proovime sinu autole putitaja leida. Ja kütust on vist nagunii tarvis võtta?”
”Jah, on," ühmas Jüri ning andis gaasi. Ohkasin kergendatult…
Parika Sookaitseala teelt Aimlas Tõnissaare poole keerates ei märganud ma midagi kahtlast. Paremal pool teed asus endise kolhoosi lagunev laut ja kauplus, vasakul postkontori vana hoone. Nagu tavaliselt, ei olnud sel teelõigul näha ühtegi inimest.
”Siit on Viljandisse vast ehk 15 kilomeetrit," ütlesin Jürile, kes Korvi talu varemetest möödumisest alates oli vaikides rooli keeranud. ”Kohe oleme kohal…”
Veidi enne Põltsamaa-Viljandi maanteed, Tõnissaarde sisenedes märkasin ehmatusega, et külast olid alles jäänud ahervaremed. ?igemini lösutas kahel pool teed vaid paar hädist uberikku.
”Pea kinni, Jüri! Võib-olla me siitkaudu edasi sõita ei tohigi.”
Ühest hurtsikust väljus vanem naine ja astus kõhklusteta meie poole. Avasin ukse.
”Tere! Kas siitkaudu Viljandisse saab?”
Naine jäi minu ette seisma ja vaatas autot huviga.
”Kuidas teie siia sattusite?”
Naise küsimus mind ühest küljest ehmatas, teisalt tegi väga ettevaatlikuks. Piidlesin kahtlustavalt nii naist kui ka osmikut, millest ta oli välja astunud.
”Aastast 2000. Ja teie?”
Naine rehmas tüdinult käega.
”Ei tea, siin on kõik segamini. Ei tea sedagi ütelda, kui vana sa ise oled, mis siis muust rääkida. Mehed on kõik nende suurte sisalike ja raudmeeste nahka läinud. Küllap on meil kõigil siin varsti ots peal…”
”Palju teid siin on?," tundis Rein huvi.
”Kaheksa hinge. Kõige noorem on 18. Vist. Ammu pole lapsi juurde sündinud…Ega vist ka teie siia jää?”
”Ei vist," andsin kõhkleva vastuse ja sulgesin ukse.
”Sõida edasi," ütlesin Jürile, ”siin on mingi jama.”
Edasist on raske kirjeldada. Tundus vaid, et maailm keeras kogu täiega segamini. Ühel hetkel kihutasime Viljandi poole, taamal erendamas lumised mäetipud. Hetk hiljem proovis üks vanamees mulle tundmatus keeles midagi selgitada. Rahu rikkus Rein ühe palkidest ehitatud trahteri ees, kus ta automaadist lühikesi valanguid õhku tulistades tõrjus pealesuruvat rahvahulka. Siis karjus Jüri paaniliselt, et raudrüüdes ratsanikud tulevad. Kostusid tuhmid ploksatused vastu autot ning kaootilised automaadivalangud. Nägin, kuidas vastu lossimüüri põrganud kuulid kivitolmu õhku paisates rikoshetti andsid, tekitamata lossimüüril ambudega askeldajates vähimatki hirmu.
”Ära tapa, Rein! Ära tapa!," karjusin nii, kuidas jaksasin. Edasine mattus pimedusse…
***
Auto juhipoolselt aknalt kostus koputus. Aku andis viimaseid elumärke ning Jüri katkestas starteri käiamise.
”Kurat, kütus otsas, raisk…Mida me nüüd teeme?," vandus ta läbi hammaste.
Koputus kordus. Huvitav, mõtlesin, kui kaua me siin seisnud oleme?
Meie tülitajaks osutus vene miilitsa vormis keskmist kasvu tumedate lokkis juustega mees. Jüri avas erutusest värisevate kätega ukse ja manas näole naeratuse. Ninna lõi kuivkäimla kirbe lehk.
”Mis mureks?”
Miilitsavormis mees lõi kulpi ja kobas püstolikabuuri.
”Piirkonnavolinik leitnant Tompson. Teie dokumendid palun!”
Jüri vaatas küsivalt minu, siis Reinu poole. Noogutasin, andes märku, et peame alluma.
”Mis koht see on?," küsis Jüri miilitsalt, samal ajal tuulejope põuetaskus sorides.
”Võhma, Viljandi rajoon…”
”Milles probleem?," küsisin leitnant Tompsonilt, samal ajal kiirete pilkudega ümbrust kiigates. Tompsoni kulm kaardus.
”Te seisate bussijaamas ja takistate reisijatevedu.”
Jüri ulatas militsionäärile oma dokumendid. Neile pilku heites väljendus mehe näol esmalt imestus, siis jahmatus.
”Teie elukoht?”
”Me kõik oleme Jõgevalt," laususin teraselt miilitsa nägu vaadates. ”Ega te ei oska öelda, kas meil on ikka veel aasta…?”
”Aasta? Ah aasta... 1975.” Tompsoni toon oli nüüd ametlik. ”Jääge autosse, ma pean teie suhtes nõu küsima.”
Militsionäär astus kümmekond meetrit eemal seisva ”Moskvitshi” juurde, avas ukse ning koukis masinast välja raadiosaatja.
”Teeme vehkat! Igaüks ise suunda," sosistas Jüri kiiresti ning avas turvavöö.
”Mis? Aasta 1975?!," ütles Rein hirmunult ja hakkas kiiresti automaati kotti toppima. ”Kurat! Kuhu ma lähen? Kes mind usub? Mu ema ja isa veel ei tunnegi teineteist…”
Autosse sigines nõutu vaikus…
Taas kostus koputus ukseaknale. See oli leitnant Tompson. Jüri avas ukse ja äraootavalt miilitsale silma vaadates küsis nagu muuseas:
”Näib, et kõik on korras?”
”Jah.” Tompsoni hääl oli emotsioonitu. ”Teil on vist bensiin otsas?”
”Jah.”
”Oodake umbes viisteist minutit. Tellisin teile juba kanistritäie.”
Vaatasin imestunult Reinu poole. Missugune üllatus!
Auto ümber hakkas kogunema uudishimulikke ning Tompson muutus silmnähtavalt närviliseks.
”Astuge edasi, kodanikud! Siin on vaid väike arusaamatus. Meestel on lihtsalt bensiin otsa lõppenud.”
Korraga pudenes rahvahulk laiali.
”Ruki verh! Võhodite po odnomu!”
Pöörasin pea paremale ning vaatasin otse minu poole sihitud automaaditorusse. Sinistes barettides Vene armee dessantväelased piirasid auto mõne sekundiga ümber.
”Võhodi, bljätj!," kõlas uus käsklus.
Avasin ukse, tõstsin aeglaselt käed ning astusin virila muige saatel autost välja. Meie kõrval peatus kummide lohinal tolmupilvi tõstes must ”Volga”. See oli lõpp…
***
Kambri uks avanes tuttava kriiksatusega. Ma ei vaadanud oma voodil kössitades sisenejat. Teadsin, et see on sanitar, Volodja.
”Na dopros opjatj?”
”Ne mogu skazatj. No totshno ne na protsedurõ…”
Tõusin tülpinult oma asemelt ning lasin käerauad ümber käte klõksatada. See oli rutiin, mis oli kordunud kümneid, võib-olla sadu kordi…
Tundus, et täna oli siiski erilisem päev, midagi vahelduseks, sest mind konvoieeriti kontoriblokki peaarsti ukse taha.
”Vhodi!”
Ma oleks seda käskimatagi teinud, sest sõltumata minu kümnetest palvetest oli mul haigla bossiga kokkusaamist võimaldatud vaid kahel korral.
Kabinetis istusid kaks meest. Tundsin hallipäises kullipilguga prillipapas ära peaarsti. Tema kõrval istus aga mulle tundmatu, jah, järjekordselt tundmatu keskealine mees. Ma ei vaevunud teda silmitsemagi, istudes kohe taburetile teispool lauda meeste vastas ning suunasin oma pilgu trellitatud aknale, mille taga pulbitses elu, vabadus.
”Teie nimi?”
Hetkeks arvasin, et kõrvad petavad mind. Küsimus esitati puhtas eesti keeles, mida ma polnud kuulnud juba terve igaviku. Samas tärkas minus huvi peaarsti kõrval istuva mehe vastu. Kas tõesti eestlane?
”Georg Peil," vastasin vaikselt, samas tuimalt minu küsitleja huuli vaadates. Huvitav, mis keeles tuleb järgmine küsimus?
”Mina olen komissar Margus Lillop Eesti Vabariigi kaitsepolitseist...”
Edasist ma enam ei kuulnud. Kõrvus hakkas kohisema, silmadesse valgusid pisarad...
”Kas te teate, kus te asute?”
”Ei.”
Minu küsitleja silmis võis märgata mõningast rahulolematust. See hämmastas mind.
”Kas te teate, mis aasta ja kuupäev täna on?”
”Ei.”
Näis, et minu küsitlejale see fakt erilist muljet ei avaldanud.
”Kuidas sattus aastal 1975 teie kätte ”Toyota” mudel, mis läks ametlikult tootmisse Jaapani tehastes alles aastal 1998?”
Tegin kiire arvutuse. Järelikult olin ma selles kongis istunud vähemalt 23 aastat. See vapustas mind…
”Ei tea. See polnud minu auto...”
Komissar Lillop lehitses paksu toimikut enda ees.
”Kuidas sattus auto juhipoolse ukse sisse keskajast pärit ammunool?”
”Ma pole noolt näinud...”
”Aga kuidas sattus teie kätte Kalashnikovi automaadi moderniseeritud mudel, mis aastal 1975 oli alles joonistena konstruktori töölaual?”
”Ei tea. See polnud minu automaat...”
Lillop vahetas mõned laused vaikselt peaarstiga.
”Vsjo vremja odna I samaja pesnja...," kuulsin peaarsti lausuvat. ”Nitshevo ne izmenilsja...”
Lillop köhatas.
”Aga teie sõbrad rääkisid kõigest.”
Kehitasin õlgu.
”No miks te siis küsite...?”
”Millega te seletate fakti, et Eesti Vabariigis elab hetkel ka veel teine Georg Peil, kelle sõrmejäljed ja DNA on teie omaga identsed?”
See oli lootusekiir! Võib-olla ei olnudki kõik veell nii kadunud, nagu ma olin arvanud. Siis peaksid olema olemas ka Rein ja Jüri! Kuigi…mnjah…ma tõrkusin seda veel uskumast…
”Ei tea. Mõtelge ise midagi välja...”
Margus Lillop tõusis oma tugitoolist ja astus minu juurde. Sülle sopsas ”Postimees”.
”See on 3. jaanuar 2000. Jõgeval ei toimunud midagi. Te saite sellega hakkama...”
Vaatasin küsivalt Lillopile otse silma.
”Ei, nad ei ole elus," ennetas kaitsepolitseinik minu küsimuse. ”Teie sõber Rein sooritas aastal 1985 enesetapu. Jüri suri aastal 1987 rahustite üledoosi tõttu. Mnjah…Te elasite kõik need aastad kõrvuti, kuigi üksikkongides…”
Ma ei suutnud ennast enam talitseda. Üle minu põse libises meeleheitepisar, siis teine... Langetasin ohates pea…
”Te olete vaba mees, härra Peil. Täna on 13. juuni 2000. Paneme teid esimese Tallinna suunduva lennuki peale. Siin on teile natuke taskuraha... Me vabandame...”
Lillop asetas minu sülle paki viiesajakrooniseid. Minu juurde astus sanitar ning avas käerauad.
”Domoi, Georg, domoi davai...”
Tundsin õlal kellegi sõbramehelikku pigistust...
***
...Jõgeva raudteejaamas rongilt maha astudes tabas mind kummaline tunne. Kõik, absoluutselt kõik oli samamoodi kui 25 aastat tagasi 14. juunil aastal 2000. Ja samas oli kõik teisiti. Jalutades aeglaselt mööda hommikuse linna kesktänavat püüdsin tabada vastutulijates midagi tuttavlikku, leidmata neis aga vähimatki pidepunkti minu fantaasiatele. Ma olin võõras, täiesti võõras...
Kivi tänaval peatusin viiekorruselise maja äärmise trepikoja ees, söandamata sisse astuda. Ma teadsin, et Piret on täna kodus ja lapsed lasteaias. Teadsin, et pean siit lahkuma. Igaveseks. Aga ma ei tahtnud seda teha ilma hüvasti jätmata. Pealegi, mul oli jutustada lugu, uskumatu lugu, mille toimumise tõepärasust ei olnud mul aga millegagi tõendada...
Korraga leidsin ennast kolmandalt korruselt oma korteri ukse tagant. Olin ma siia sammunud ise, mõttetulvast haaratuna instinktiivselt tegutsemas või kandis mind edasi ettearvamatu ajatuul, mis ei olnud mind oma haardest veel vabaks lasknud? Minust purskusid välja mälestused, ähmastades magusvalusalt hinge rebestades mõistuse, halvates tahte...
Avasin korteri ukse ja astusin koridori, jäädes seal segadusse sattunult seisma. Sama mööbel, samad tuttavad lõhnad…Veri tulvas näkku, mu käed hakkasid värisema ning kurku tõusis klimp. Kõrgenenud vererõhk pani kõrvad kohisema.
”Sa tulid täna varem. Aga pese käed, söök on valmis," kõlas köögist tuttav hääl ning hetke pärast astus koridori Piret. Meie pilgud kohtusid. Nägin, kuidas ta ehmatusest kangestus. Plekist vaagen langes kolinal põrandale.
”Sa... Taevane vägi... Mis sinuga juhtunud on?”
Pöörasin aeglaselt pead. Seinapeeglist vaatas mulle vastu viiekümneaastase mehe kahvatu, hõrenevate hallide juustega, muremustrist kurrutatud ja elust kibestunud mehe tõsine pilk…
Uks avanes ning sisse astus mees, kelle ma kohe ära tundsin. Meie pilgud kohtusid. See olin mina, kuid 25 aastat noorem. Mees seisatas ja vahtis mind üllatusest pärani silmadega. Vaatasin uuesti peeglisse ja naeratasin ootamatult ülevoolava õnne tulvas. Sel hetkel tabas mind infarkt...
***
Lugu salapärasest teisikust küttis kõmuajakirjanduses kirgi üles nädalaid. Politsei ei suutnud kuidagi selgitada tõsiasja, et ootamatult välja ilmunud ja samavõrd ootamatult elust lahkunud mees oli kõiges identne sündmuspaiga korteriperemehega, olles temast hinnanguliselt siiski 20-30 aastat vanem. Lõpuks hakkas politsei kahtlustama inimeste kloonimisega tegeleva salalabori olemasolu ning toimiku materjalid anti üle kaitsepolitseile. Sellega lugu sumbuski.
Umbes viis aastat hiljem hakkas Georg Peili ümber toimunu huvitama parauurijat Ants Lembergi. Kirjale, milles ta soovis tutvuda Jõgeva juhtumi materjalidega, saabus pärast kahenädalast ootamist Kaitsepolitseiametilt eitav vastus. Ei ole teada, milleni viis sisejuurdlus, kuid kõik Georg Peili juhtumiga seotud materjalid olid kaitsepolitsei arhiivist lihtsalt kaduma läinud.
Jõgeva 2008