Relvapoe luitunud-rohelise ukse tolmusel klaasil rippus rohke kärbsemustaga ülekoormatud silt ?Avatakse reedel". Tänaval seisev kühmus kogu silmitses tigedalt koltunud paberit ning vandus endamisi. Ta oli juba kahel eelneval reedel sama kaupluse ees seisnud, kaaslasteks kõle tuul ning üksildus. Esimesel korral oli ta mõne aja pärast lihtsalt loobunud ja minema kõndinud, sest sarnaseid poode leidus linnas küllaga. Teisel korral passis ta kangekaelselt mitu tundi kinnise ukse taga, kuna see oli tema viimane võimalus mingit relva hankida. Kõik ülejäänud relvapoed terves linnas olid ta tuima ükskõiksusega pikalt saatnud ja mees aimas ka selle põhjust. Keegi ei tahtnud probleeme ühe isikuga, kelle mõjuvõim ulatus lubatust kaugemale ja kelle vastu oli õnnetul mehel isiklik vaen. Samamoodi kihutati ta minema ka mitmest salakaubitsejate urkast, mille leidmiseks oli ta peaaegu kõik oma vähesed ressursid kulutanud. Nii jäigi tema ainsaks lohutuseks mingi tumedal tulevikureedel avatav Relvapood.
Mees vandus veelkord, sülitas põlglikult pragunenud sillutisele ning hakkas pea norus avatud ustega kõrtsi poole lonkima, kust lootis oma muredele vähemalt alkoholistki leevendust leida. Teinud paar kõhklevat sammu kääksatas midagi tema selja taga ning mees vaatas üle õla tagasi. Relvapoe toonitud või lihtsalt mustad aknad helkisid jaheda pärastlõuna-päikese käes suisa sõbralikult ning kutsuvalt praokile jäätud uksel ilutses kiiskav-valgele taustale süsimustade tähtedega maalitud sõnaga silt ?Avatud". Kartes kaotada kauaoodatud võimalust, läbis mees hetkega mõnemeetrise vahemaa ukseni ning astus poodi.
Ruum oli kitsas, pikk ja madal ning ülekoormatud erinevate relvade ja sõjavarustusega aegade algusest saati. Mees silmitses hämmeldunult seintel rippuvaid pistodasid, mõõki, kirveid ja muid eksootilisi tapariistu ning hakkas juba vaikselt kartma, et on relvapoe asemel sattunud antiigiärisse. Siis jäi tema pilk pidama väikesel halvasti valgustatud vitriinil, kuhu olid koondatud juba märksa moodsamaid tulirelvi. Varjamatu õhinaga sööstis ta edasi.
Valik osutus peadpööritavalt suureks ja külluslikuks ning mehel kulus terve igavik sellega tutvumiseks. Iga kord kui ta oli juba otsusele jõudmas, avastas ta üha enam uusi eksponaate, mis ületasid eelnevaid pea igas aspektis. Ta tundis end nagu väike laps kommipoes, kus kommivalik suurenes iga hetkega ning hakkas oma otsustusvõimetuse pärast kannatust kaotama ja tahtis lahkuda.
?Millega saan ma teid aidata?? küsis letitagusest hämarusest krigisev hääl. Mees võpatas kergelt ning puuris pilguga pimedust. Keskaegse roostes turvise tagant astus välja kahvatu jumega kõhn kaupmees, sarnanedes rohkem ammu kõdunenud soomusrüü omanikuga kui elusa inimesega.
?See et, noh, ma jalutasin linnas natuke ringi ning sattusin täiesti juhuslikult teie poe ette. Kuna mul polnud midagi targemat teha astusin sisse,? püüdis mees jätta sundimatut muljet. ?Teil on siin muljetavaldav kollektsioon, mille peale ihuks hammast iga teine muuseumidirektor. Kust te kõik selle kraami saanud olete??
Relvamüüja läbitungivatesse kahvatusinistesse silmadesse ilmus lõbus tuluke ning suunurgas tuksles kerge muie. Mees läks näost tulipunaseks ning hakkas higistama.
?Eks aja jooksul koguneb nii mõndagi,? lõhkus poodnik piinlikult pikaks veninud vaikuse. ?Kas ma tohiksin näha mõnda ikikuttõendavat dokumenti??
Rabistades hakkas mees ülikonna taskutes sobrama. Higi voolas ojadena tema kõrgelt laubalt, valgus nii silmadesse kui ka suhu ning ta oli korduvalt sunnitud otsingut katkestama, et otsaesist käisega kuivaks pühkida. Lõpuks puudutasid tema sõrmed põuetaskus midagi nahkset ning värisevate käega tõmbas ta sealt välja kõhna rahakotti. Ilmse kartusega, et tema isiku tuvastamisele järgneb tavapärane poest välja viskamine, võttis ta rahatasku vahelt oma juhiloa ning ulatas selle relvamüüjale.
?Olete te juba oma valiku teinud või soovite veel natuke ringi vaadata, härra Maxton?? küsis Relvamüüja hetke pärast dokumenti tagastades.
Oma õnnes kahtlev Maxton noogutas kohmetunult: ?Kui see teile just tüli ei tee, siis ma vaataksin veel natuke ringi??
?Olge lahke,? lubas Relvamüüja ning libises tagasi varjudesse.
Maxton kehitas õlgu ning jätkas pooleli jäänud tegevust. Ta vaatles ja imetles, kaalus ja rehkendas ning otsustas lõpuks ühe suurekaliibrilise revolvri kasuks. See relv sobis tema lugematutel unetutel öödel välja kujunenud plaaniga lausa ideaalselt.
Näol otsustav ilme luges mees letile hinnasildil nõutud summa ning lausus: ?Ma võtaksin selle revolvri!?
Kaupmees võttis seinalt konksu otsast suure võtmekimbu, otsis kiirustamata välja sobiva võtme ning keeras vitriini lukust lahti. Maxtoni poolt palavikuliselt ihaldatud relva käes hoides lausus ta veendunult:
?Söör, see pole hea relv.?
?Mida see peaks tähendama?? päris Maxton ärritunult. Teda ei huvitanud mingi hädise poodniku arvamus. Ta teadis, mida ta tahtis ning seda pidi ta ka saama. Vähemalt seekord.
?Mitte midagi,? vastas relvamüüja tuimalt. ?Mulle lihtsalt tundus, et teile sobiks midagi vaiksemat ja väiksemat märksa rohkem!?
?Kust kurat teie teate, mis mulle sobib või mitte. Andke nüüd mulle see neetud revolver, tasu on siin!? ütles Maxton peaaegu karjudes ning virutas letil lebava rahahunniku vihasel laiali.
?Söör, palun ärge unustage põhjust, miks te üleüldse siin olete!? sõnas müüja kavalalt naeratades, paljastades nii oma laitmatud säravvalged hambad. Maxton läks jälle kõrvuni punaseks ning hakkas närviliselt käsi murdma.
?Palun väga vabandust härra...? ütles ta pudistades. Tema endisest riiakusest polnud midagi säilinud.
?Relvamüüja. Lihtsalt Relvamüüja," paljastas kõhetu kaupmees oma ebaoriginaalse nime ning ulatas suure ja raske revolvri Maxtonile. Raha oli letilt juba kadunud. ?Pole midagi, härra Maxton. Ma tahtsin teid lihtsalt natuke aidata.?
Maxton mõtles hetke ning raputas siis veendunult pead: ?Ma ei vaja enam kellegi abi!?
?Ärge olge selles nii kindel,? soovitas Relvamüüja. Maxton peitis äsja omandatud relva kähku hõlma alla ning hakkas kiiresti väljapääsu poole liikuma. ?Härra Maxton, ehk olete te ka nendest huvitatud,? hüüdis kaupmees ning viskas kärsitult lävel passivale mehele karbi padruneid. Maxton püüdis selle üsna osavalt kinni ning astus poest välja. Relvamüüja ootas veel viivu ning sulges siis ukse.
?Sa oleksid pidanud kohe asja kallale asuma,? kähises kõlatu hääl poe suhtelisest hämarusest.
?Usu mind, ta tuleb veel tagasi,? lausus ta mööda räämas tänavat eemalduvale kühmus kogule järele vaadates. ?Ta tuleb kohe kindlasti tagasi!?
***
Maxton hüppas raagus põõsaste varju, kui läheneva auto mootorimürin tema kõrvu kostus. Kartlikult piilus ta mööduvat roosteplekilist masinat ning hingas kergendatult välja. See polnud veel see sõiduk, mida ta juba ligi tund aega lõdisedes oodanud oli.
Peale Relvapoest lahkumist ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning suundus kõrtsi, kus võttis lihtsalt igaks juhuks paar tugevat napsi. Väheseks ajaks oli alkohol tõepoolest soovitud mõju avaldanud ja Maxtoni tuju tõstnud, kuid pikk jalutuskäik varitsuskohale oli oma töö teinud. Kangemast kraamist tulnud eufooria ja meelekindlus olid asendunud peavalu ning nõrkusega. Ta oli hirmul ning mida rohkem ta mõtles eesootavale teole, seda vähem leidus temas julgust seda sooritada. Parema meelega oleks ta püssi sinna samasse põõsasse visanud ning ära läinud, kuid haavatud eneseuhkus ning viha ei lubanud tal seda teha.
Päike hakkas juba uhkete värvikirevate majade katusesiilude taha vajuma, kui kõrvaltänavast välja keerava auto võimas urin võsas kükitava Maxtoni võpatama pani. Pilkupüüdev must limusiin kiirendas mõne sekundi vältel ning jäi siis kummide kriuksudes paarikümne meetri kaugusel põõsastest seisma. Kohe hüppasid auto esiustest välja hästiistuvates ülikondades tursked sellid, piidlesid uurivalt ümbrust ning avasid siis reisijatesalongi kõnnitee poolse ukse.
Maxton oli jõudnud vahepeal põuetaskust välja tirida oma revolvri ning üritas selle toru limusiinile suunata. Käte meeleheitliku värina tõttu ei tahtnud see tal kuidagi õnnestuda.
Peale hetkelist närvesöövat ootamist sirutusid avatud autouksest välja sihvakad naisejalad, millele järgnes rasedusest ümaraks muutunud noore naise keha. Maxton oleks seda vaatepilti nähes süda erutusest peaaegu seisma jäänud ning relv kukkus pehmeks muutunud käest. Suurte sõõmudena jahedat sügisõhku ahmides ning särgi krae kallal pusides, silmitses ta abitult viimasena masinast väljuvat kõhukat härrasmeest, kes murelikul ilmel ihukaitsja najale toetuvale naisele midagi ütles. Saanud vastuse asemel hella naeratuse osaliseks, härrasmees rahunes silmnähtavalt ning pöördus osavõtmatute nägudega turvade poole.
Vabanenud särgi ülemisest nööbist hakkas Maxton paaniliselt maha pudenenud revolvrit otsima, pööramata pilku saabunud seltskonnalt. Kobanud viivu niiskes kõdus leidis ta relva ning valmistus tulistamiseks, kui rase naine eksleva pilgu tema suunas saatis.
Maxtoni süda hakkas jälle streikima, keha kattus külma higiga ning pilt tahtis vägisi eest minna. Oma kaua igatsetud kättemaksu vastu järjest tugevnevat jälestust tundes, viskas mees oma suurekaliibrilise revolvri sügavamale võsastikku ning pistis valjult nuuksudes jooksu. Teda ei huvitanud isegi see, et tänaval seisev paar ning nende kaks kalgiilmelist ihukaitsjat algul veidi ehmunult, seejärel juba pisut lõbustatult talle järele vaatasid.
***
Maxton seisis tänavalaternate kahkjas kumas Relvapoe ees. Uks oli ikka veel meelitavalt irvakil, kuid siseneda ta ei julgenud. Ta kartis, et tontlik Relvamüüja hakkab tema üle irvitama ning saadab ta parastades minema. Maxton hingas paar korda sügavalt sisse-välja, kohendas natuke oma räsitud välimust ning astus südant kõvaks tehes poodi. Ta vajas ikkagi mingisugust relva, et klaarida vanad arved.
?Ma tahan uut revolvrit ja kohe!" nõudis ta teeseldud vihaga juba ukselt: ?See eelmine, mis te mulle pähe määrisite, ei kõlvanud isegi kassi saba alla!"
Leti najale nõjatuv Relvamüüja ei teinud teda kuulmagi. Ta silmitses mõtlikult klaasi all lebavaid kummalisi antiikseid esemeid ning kirjutas midagi paksu kolletunud lehtedega raamatusse.
?Khm, ma tahan uut revolvrit!" kordas Maxton kärsitult oma soovi.
?Ma kuulsin teid juba esimesel korral," lausus Relvamüüja häirimatult.
?Ja miks te siis ei tegutse?" päris Maxton üllatunult.
Poodnik heitis enda ees seisvale mehele viltuse pilgu: ?Sel juhul tahan mina teist revolvrit tagasi!"
Maxton punastas ning ohkas alistunult: ?Mul ei ole seda enam."
?Sel juhul ei saa ma teile ka uut relva anda!"
?Aga mul on seda ju vaja," nuuksatas Maxton ning otsis taskust välja rahakoti. Ilmse kahjutundega luges ta letile oma kõige viimased säästud ning pressis läbi hammaste: ?Hea küll, siis ma ostan teilt uue relva!"
Relvamüüja raputas ükskõikselt pead.
?Kui sellest rahast jääb väheks, siis ma toon teile hiljem juurde. Andke mulle ainult uus revolver!" anus Maxton.
?Öelge mulle, miks ma peaksin teile veel ühe relva müüma? Et te selle jälle minema viskaksite? Kas teil on üldse aimu, kui palju probleeme võib teie hoolimatu käitumine põhjustada? Muidugi mitte ja sellepärast ei müü teile ka enam ühtegi revolvrit!" jäi Relvamüüja enesele kindlaks.
?Kuidas te juba aru ei saa, et mul on seda väga vaja."
?Miks?" nõudis Relvamüüja ja lõi raamatu pauguga kinni.
?Et jalule seada õiglus!"
?Selliste vahenditega," põlastas kaupmees. ?Teis pole piisavalt meest, et sellega hakkama saada! Parimal juhul saate te ise oma lollusest aru ja loobute, halvimal juhul kukute te juba enne sisse, kui alustada jõuate ning veedate oma ülejäänud elupäevad vanglas kellegi madratsina. Ja seda te ju ei taha?"
Maxton vajus mõttesse. Relvamüüja sõnad olid läinud õigesse kohta. Ta teadis, et ei suuda kriitilisel momendil päästikule vajutada, et asi lõpule viia. Ta oli selleks liiga nõrk.
?Mida ma siis pean tegema?"
Relvamüüja naeratas kavalalt ning kui ta rääkima hakkas, ilmus tema külmadesse silmadesse salapärane tuluke: ?Maailmas eksisteerib jõude, mille olemasolust enamus inimestel aimugi pole. Ainult mõnel üksikul on neid tavamõistusele hoomamatuid vägesid õnnestunud piisavalt hästi tundma õppida ja enda kasuks tööle panna. Nüüd pakun mina sulle võimalust varjumaailma abiga oma probleemid lahendada, loomulikult teatud tasu eest!"
Maxton piidles umbusklikult enda ees seisvat kõhedat kuju ning kaalus, kas puhkeda kohe naerma või kuulata edasi. Uudishimu ning meeleheide sundisid teda lõpliku otsuse langetamise edasi lükkama.?
?Te peate siis silmas nõidust?"
?Ka nii võib seda nimetada, kuid sellel on veel palju nimesid, millest ühtesid keeldub inimkeel ütlemast ja teisi inimkõrv kuulmast! Aga see ei puutu praegu asjasse, teie olete huvitatud hoopiski millestki muust!"
Maxton noogutas innukalt: ?Rääkige lähemalt!"
Relvamüüja vaatas mõtlikult kliendile otsa ning raputas järsku pead. Tema niigi hoomamatud näojooned sulasid justkui ühte, luues äärmiselt tõetruu mulje grotesksest maskist. Maxton võpatas kergelt ning sulges silmad. Kui ta need uuesti avas, oli illusioon juba kadunud.
?Ükskõik mida ma teile ka ei räägiks, ei oma see hetkel tähtsust. Ma saan teile ainult ühe raamatu anda, kus on kõik teile vajalik kirjas. Rohkem ma teid aidata ei saa!"
?Ja kuidas ma tean, et te mind lihtsalt ninapidi ei vea?"
?Ega ei teagi," oli Relvamüüja vastus napp. Tema pikk kogu vajus kühmu, võrdlemisi siledale näole tekkisid sügavad vaod ning kortsud ja hallikad lühikesed juuksed langesid peast välja. Silmapilgu vältel sarnanes ta lihakoormast vabanenud skeletiga. Siis omandas ta oma endise välimuse.
?Noh, ütleme, et te veensite mind.? ütles Maxton, kui oli end natuke kogunud. ?Kui kõrge on selle raamatu hind?"
?Hetkel, mitte sentigi! Võtke see lihtsalt kaasa ja tutvuge sellega natuke! Aga kui te otsustate seda ikkagi kasutada, siis hinna määrab juba keegi teine!"
?Kes?" päris Maxton.
?Loomulikult see kelle poole te pöördute!"
?Ja mis kasu teie siis sellest saate?" uudishimutses Maxton.
?Ärge teie enam selle pärast oma pead vaevake. Midagi ma ikka saan!" ütles Relvamüüja ning üle tema näo libises tume vari.
Maxton kõhkles. Ta ei suutnud otsustada, kas minna selle hullumeelsusega kaasa või üritada traditsiooniliste vahenditega asi korda ajada. Kõik, mis ta seni selles veidras relvapoes näinud oli, sundis teda pakutud võimalusest kinni haarama. Oli veel palju lahtisi otsi ja küsimusi, mille kohta oleks ta soovinud seletust saada, kuid Relvamüüja sügavtõsine olek sulgesid ta suu. Maxton lihtsalt ei tahtnud talle ulatatud uskumatust õlekõrrest enam loobuda.
?Hästi, ma võtan selle raamatu!" lausus ta kiiresti pinnale kerkivaid kahtlusi alla surudes. Relvamüüja ainult naeratas ning ulatas talle selle sama köite, millesse ta alles mõni aeg tagasi oli midagi kirjutanud. Maxton haaras raamatu enda kätte ning peitis kähku hõlma alla. Seejärel noogutas ta viisakalt Relvamüüjale ning suundus väljapääsu poole.
?Ahjaa, härra Maxton, te saate seda raamatut kasutada ainult esimese täiskuu-reede südaööl," ütles kaupmees.
?Millal see reede on??
?Täna!? lausus Relvamüüja pahaendeliselt. Maxton vaatas kella ning kiirustas minema.
?Hästi tehtud!" sosistas vaikus Relvamüüjale mõne aja pärast kõrva. ?Sa jätsid talle ainult loetud tunnid otsustamiseks. Vaevalt et ta enam ümber mõtlema hakkab!"
Relvamüüja noogutas ükskõikselt ning läks poe tagaruumi. Tuled kustusid, välisuks lukustus ning aknale ilmus suur toretsev silt ?Suletud"
***
Mööda kitsaid ja ahistavaid tänavaid kodu poole lonkides oli Maxton paar korda valmis raamatut minema viskama, kuid talle osaks saanud häbi ning alandus ei lubanud seda teha. Ta oli pidanud juba liiga palju kannatama, et nüüd niisama lihtsalt loobuda.
Sara oli ilus. Liiga ilus, et tõsi olla. Kastanpruunid juuksed, piimjas veatu nahk, tumedad silmad ning täiuslikult vormitud keha. Ja ta oli vaimukas, särav, aus ning intelligentne. Temas oli kõike, mida üks mees naises ihaldada võib. Ainus tema muidu nii suurepärast loomu varjutav puudus oli liigne tujukus, kuid Maxton ei lasknud end sellest häirida.
Peale üsna pikale veninud kohtamiste-protsessi soostus Sara lõpuks temaga ühe katuse alla kolima. Varsti nad abiellusid. Maxton oli seitsmendas taevas, sest ta poleks eales uskunud, et kõik nii läheb. Ta oli küll piisavalt jõukas ja meeldiva välimusega, kuid liiga tagasihoidlik ja lihtsalt silmapaistmatu. Sara kõrvale oleks märksa rohkem sobinud ürg-mehelik ja enesekindel tüüp. Aga Sara valis tema.
Algul olid nad õnnelikud ja elasid mugavat elu ühes äärelinna väikses majas, mille nad kohe peale pulmi olid ostnud. Maxtoni äri edenes hästi ja oleks neile kindlustanud roosilise tuleviku, kui Sara poleks tahtnud enamat. Maxton küll tegi, mis suutis, kuid tema käsutuses olevatest vahenditest ei andnud midagi rohkem välja pigistada. Tuli hakata kavatsetust varem oma äri laiendama.
Peale seda, kui mitmed suuremad pangad Maxtoni laenutaotluse tagasi olid lükanud, sai ta lõpuks ühest vähetuntud, kuid usaldusväärse mainega asutusest vajaliku summa ning hakkas tegutsema. Tänutäheks kutsus ta oma uued partnerid, kelle hulgas oli ka keegi härra Masters, enda juurde pidulikule õhtusöögile, näitas kallitele külalistele oma ilusat elamist ja tutvustas neile oma võluvat naist. Kõik olid õhtuga väga rahul, kaasaarvatud Sara
Järgnevad kuud möödusid tugeva töörügamise tähe all. Laienemine kulges plaanipäraselt, võlausaldajad vaikisid ning Sara oli väheke maha rahunenud. Maxton oli juba veendunud, et kõik läheb korda, kui poolt maailma ? sealhulgas ka tema kodumaad ? tabas võrdlemisi suur majanduslangus.
Oluliselt poleks see Maxtoni tegevust mõjutanud, kui umbes samal ajal poleks Sara teinud teatavaks rõõmustavat uudist peatsest järelkasvust ning hakanud tulevase lapse nimel nõudma kõiksugu asju. Maxton küll üritas talle selgitada, et hetkel lihtsalt pole võimalik tema soove täita, sest riigi majandus on endiselt madalseisus ning kõik olemasolevad ressursid lähevad ärisse, kuid naist see ei huvitanud. Sara jäi endale kindlaks.
?Sa vallanda mõned oma töötajad, vähenda ülejäänute palka ning suurenda nende töökoormust," tuli naine ühel õhtul välja hullumeelse plaaniga.
?Ma ei saa, nad hakkavad streikima," vaidles mees vastu.
?Ei hakka nad midagi! Kõik kardavad niigi oma napi sissetuleku pärast ega hakka nende eest võitlema, kes juba tööta on. Ma olen selles päris kindel."
Maxton jäi mõttesse. Naise plaan oli küll julm ja ebaõiglane, kuid samas ka päris teravmeelne. Kui ta sellega kaasa läheks, võidaks ta lisaks rahale ka kodurahu, kuid peaks edasi elama teadmisega, et ta on kuritarvitanud oma tööliste usaldust ja neid alatult ära kasutanud. Ja seda Maxton ei tahtnud.
?Ei, nii see ei lähe. Ma ei suurenda teiste viletsuse arvelt oma tulusid!" lausus ta veendunult.
?Nüüd on see siis selge! Sa ei armasta mind enam," lausus Sara. Maxton ei saanud aru, kas naine mõtles seda tõsiselt või ainult pilkas teda.
?Mida see peaks veel tähendama?" küsis ta ärritunult.
?Kui sa minust ja meie lapsest tõesti hooliksid, siis sa teeksid nii, nagu ma soovitasin, kuid sulle on kõik teised tähtsamad. James küll selline pole. Ta annaks kõik oma perekonna heaolu eest," sõnas Sara nuuksatades.
Maxton vaikis hetke kõhklevalt ning käratas siis:
?Kes kurat see James on?"
James oli Maxtoni suurim võlausaldaja, salapärane härra Masters. Pika pinnimise ja tülitsemise käigus tuli välja, et Sara oli juba pikemat aega rikka mehega kohtunud ning temaga üsna lähedaseks sõbraks saanud. Naise vihasest sõnadevalangust selgus lisaks muudele häirivatele asjadele, et Masters oli kõike seda, mida Maxton polnud ja veel enamgi.
?Mine siis oma neetud James'i juurde, kui ta nii imeline on," sõnas Maxton külma rahuga, kuigi tema sisemuses möllas torm. ?Äkki suudab tema kõiki su meeletuid soove täita!"
?Oma lapse heaolu nimel ma seda võib-olla teengi," vastas naine, mis peale mees pisaraid varjates kodust minema tormas. See oli viimane kord enne tänast, mil ta oma abikaasat nägi.
Juba nädala pärast oli ta põhimõtteliselt puupaljas. Võlausaldajad koos oma sõnaväänajatest advokaatidega võtsid võlgade katteks nii tema äri kui ka enamuse tema isiklikust varast. Kõik mis üle jäi, läks lahutuse käigus Sarale. Maxtonile jäi ainult viimasel hetkel kõrvale pandud raha ning tema tervis. Viimasest tahtsid teda härra Mastersi turvamehed ka ilma jätta, kuna ta ei suutnud loobuda oma eksnaise tülitamisest.
Ja kõik see oligi viinud Maxtoni nii kaugele, et ta oli valmis isegi nõidust kasutades oma kättemaksu saama.
***
Maxton jõudis oma tolmusesse ühetoalisesse korterisse võrdlemisi hilja. Ta lukustas ukse ning vaatas toas ringi. Akna taga kumava reklaamsildi hubisevast valgusest piisas täiesti ruumi sisustuse nägemiseks. Ega seal midagi erilist polnudki, ainult paar ebamugavat tooli, vana diivan, laud ja väike kööginurk. Maxton läks väsinud külmkiku juurde, võttis purgi õlut ja hakkas salapärast nõiaraamatut uurima.
Peale tunniajalist mahuka köitega maadlemist polnud ta suurt midagi targemaks saanud. Iidses keeles sõnad olid talle täiesti arusaamatud ning segased märkmed leheservades valmistasid rohkem peavalu kui igaaastane tuludeklaratsioon. Maxton hakkas vaikselt kahtlustama, et ta on ikkagi kellegi salakavala nalja ohvriks langenud.
Isutult viimaseid sooje õllelonkse tehes otsustas ta raamatu viimaks nurka visata, kui juhuslik lehepööre juhatas ta õigesse kohta, kus oli täiesti arusaadavalt kirjas kõik, mis ta teada tahtis. Eneselegi üllatavas elevusehoos heitis Maxton lömmi pigistatud plekkpurgi hooletult põrandale ning asus lapseliku innuga avastatud peatükki kallale.
Paar-kolm korda teksti tähelepanelikult läbi lugenud, hakkas ta ettevalmistusi tegema. Kell oli juba lähenemas poole kaheteistkümnele ning Maxton polnud sugugi kindel, et kõik vajalik tal kodus olemas on. Avatud raamat käepärast tuulas ta terve oma elamise läbi ning avastas rohkem, kui ta lootnud oleks. Ainult mõnda üksikut asja polnud ta enam suuteline kuskilt muretsema ning ta pidi improviseeritud asendajatega läbi ajama.
Täpselt südaööl istus Maxton toa põrandal maagilisse ringi joonistatud pentagrammi keskel. Tema jalgade ette maha olid asetatud mõlkis emailkauss, nürivõitu lauanuga ning viisnurga igas tipus põlesid lühikesed küünlajupid. Maxton hingas paar korda sügavalt sisse ning alustas.
Kõhklevalt võttis ta noa oma värisevasse paremasse kätte, pigistas silmad kinni ning tõmbas teraga üle parema peopesa. Kõrvetav valu pani ta korra võpatama ning ta surus käe automaatselt rusikasse. Veri nirises mööda rannet natuke alla ning tilkus siis ammulisui ootavasse kaussi.
Kiiruga päheõpitud keeltväänavad sõnaühendid voolasid sosinal üle tema kuivade huulte, lootusega, et ta kogemata midagi ära unustanud või segi ajanud pole. Isegi üks valesti lausutud häälik võis loitsu kahjustada ja soovimatute tagajärgedeni viia.
Algul kartlikult, hiljem juba kindlamalt ja lõpuks peaaegu ekstaatiliselt kordas Maxton iidses keeles kutsungit, millele keegi vastata ei tahtnud. Ainult hingekriipiv meeleheide sundis teda jätkama, kuni ta peale igavikuna tundunud lausumist kurnatult põrandale vajus ja unesegane rammestus ta üle võimust võttis.
Torkiv külm ning kellegi plagisevad hambad kiskusid Maxtoni tardumusest välja. Loiult ajas ta end püsti ning vaatas toas ringi. Ainsa põleva küünla virvendavas valguses ei näinud ta mitte kedagi. Ja ometi oli tal ärgates olnud selline tunne, nagu viibiks ruumis veel keegi. Siis ta taipas, et need olid tema enda lõualuud, mis ei tahtnud kuidagi paigal püsida ja lõid tema unesegases peas petlike illusioone. Maxton purskus hüsteeriliselt naerma ning virutas maas lebavale köitele jalaga. Raamat libises vastu kaussi ning ajas selle ümber, nii et tumepunane veri kattis koidest puretud lehed jäägitult.
Hetke silmitses Maxton kohkunult rikutud raamatut, mis oli heas usus tema hoole alla usaldatud ning kehitas siis ükskõikselt õlgu. See veider vanamees oli ta ju ilmselgelt haneks tõmmanud, miks ta pidi nüüd veel selle raamatu pärast muretsema? Ei pidanudki!
Maxton väristas veel kord õlgu ning mõistis, et midagi on valesti. Tal oli kuradima külm. Tujutult komberdas ta kööki ning katsus radiaatoreid. Mõne sekundi pärast tõmbas käed karjatades krobelise metalli pealt ära. Radikad olid nii kuumad, et nende peal oleks võinud vajadusel isegi vett soojendada.
?Põrgusse!" vandus Maxton ja vaatas aknast välja. Taevas oli pilve tõmbunud ja sadas vihma. Või ei sadanud ka? Miljonid jämedad veepiisad justkui rippusid õhus, miljonid jämedad veepiisad olid justkui tardunud igikestvas purunemises vastu kõnnitee kivisillutist ja läikivat asfalti.
?Veel mitte!" sosistas kähe hääl tema selja taga ning lõikav külm alustas uut pealetungi. Maxtoni hambad hakkasid uuesti plagisema, hingeõhk väljus tihedate aurupilvedena tema suust ja näpud muutusid tuimadeks ning kangeteks. Hetke vältel tundus Maxtonile, nagu hakkaksid tema silmamunad jäätuma.
?Sa kutsusid mind?" küsis tundmatu.
Maxton noogutas kõhklevalt, enne kui taipas, et pimedus varjab täielikult tema liigutusi.
?Jah, ma kutsusin teid!" sõnas ta pisut julgemalt.
?Ma kuulan," kostus juba lähedamalt. Maxton pingutas silmi, kuid toas valitsev hämarus kaitses kiivalt salapärast rääkijat. Ainult kõikjal mehe ümber voogav imalmagus lõhn andis tunnistust kellegi kohalolekust.
?Kõigepealt tahan ma mingit tõestust, et te olete see, kes te väidate end olevat!" lausus Maxton. Ta teadis, et tal pole just kõige parem positsioon nõudmiste esitamiseks, kuid pettasaamise hirm oli suurem kui surmahirm.
?Mina pole midagi väitnud," ütles tundmatu mesimagusalt.
?Jah, seda nüüd küll," tunnistas Maxton ausalt: ?kuid ma pean veenduma, et..."
?Midagi sa ei pea! Sina kutsusid mind, järelikult on sinul mind vaja ja jutul lõpp! Mind ei huvita sinu hädised vabandused ja eneseõigustused!" Võõra külm kiretu hääl puges ilma raskusteta Maxtoni kõige sügavamatesse südamesoppidesse ja põhjustas seal sellist kaost, mille kõrval on isegi kõige vägevam raju ainult õrn tuuleiil. Maxton tundis põhjatut kurbust, hirmu ja laastavat vihasegust paanikat. Ta tahtis põgeneda - joostes või roomates, vahet polnud. Ainult ära sealt! Ära selle neetud hääle ja hingematva lõhna juurest, kuid ei suutnud. Ta tahtis kätega kõrvu katta, proovis silmi sulgeda, kuid tema motoorsed-funktsioonid ei allunud enam tema tahtele. Ta tahtis nutta.
?Näidake siis end vähemalt," pigistas Maxton suure pingutusega läbi hammaste.
Vaikus. Veel ahistavam kui tundmatu halastamatu hääl.
?Tahad sa seda tõesti?" Maxton polnud selles enam üldse kindel. Kui ta oleks suutnud, oleks ta kõigele lihtsalt käega löönud ja ammu kadunud. Aga ta ei suutnud. ?Sinu tahtmine sündigu!"
Sügav pimedus kiskus kogu toas oleva valguse endasse ja põhjustas Maxtoni tardunud silmadele kohutavat valu. Pea tahtis lõhkeda ning kõik jäsemed avaldasid soovi eri suundades tohutu kiirusega liikuma hakata. Veel üks hetk ja Maxtoni ülekoormatud keha oleks lihtsalt alla andnud, kuid siis oli kõik möödas.
?Vaata nüüd mind!" kähistas deemon: ?Seda sa ju tahtsid!"
Maxtoni ees, lähemal kui ta eales arvanud oleks, kõrgus ligi kaheksa jala pikkune kondine kogu. Tema aukus mustad silmad kiiskasid ja särasid neis pesitsevast pimedusest ning millestki veel, mida hirmunud mees ei tahtnud tunnistada. Koletise avatud suu oli nagu täitmatu sügavik, valmis endasse imema igat õnnetut, kes julgeb selle põhja kaeda. Tema kõhn koljatlik keha oli mässidud maani ulatuvasse kulunud ja rebenenud mantlisse, mida polnud ilmselt juba aegade algusest saati parandatud, veel vähem puhastatud.
?Ma kuulan!" nõudis deemon.
Maxton maigutas natuke aega kõrbekuiva suud, enne kui süljenäärmed jälle tööle hakkasid ning häälepaelad valla pääsesid. ?Ma tahan kätte maksta!"
Koletis puhkes hullunult naerma. Maxtoni aeglaselt elustuvad liikmed hakkasid deemoni rütmitu hääle rütmis värisema ning mehe silmnähtavalt hallinenud juuksed tõusid peas püsti. Maxton tajus juba läheduses luuravat nõdrameelsust.
?Ma tean seda, muidu poleks sa ju mind kutsunud," ütles infernaalne olevus järsku tõsiselt: ?Räägi!"
?On üks lurjus, kes röövis mult kõik. Minu raha, minu naise, isegi minu veel sündimata lapse," vuristas Maxton vihast vahutades. Teda peaaegu terve igaviku ohjes hoidnud hirm hakkas tasapisi lahtuma, andes võimaluse harvaesinevale julgusele.
?Ma tean ka seda, kuid kas sellise tühise asja pärast oli siis vaja tülitada jõude, mis, ütleme ausalt, eriti tülitamist ei soovi," küsis vagakristlase kõige suurem õudusunenägu peaaegu et mõtlikult.
?Tühise asja?" röögatas Maxton. ?See mees võttis mult kõik, mille nimel ma elasin ja sina pead seda tühiseks? Ma tahan, et ta..."
?Põleks Põrgus?" pakkus koletis sardooniliselt.
Maxton noogutas ning lisas: ?Ja kohe!"
?Seda ta kunagi ka kindlasti teeb, kuid selleks pole ju sul ometi minu abi vaja. Minu võimuses pole otsustada, millal kellegi aeg on tulnud. Mina ainult sillutan neile teed sinna, kuhu nad lõpuks sattuma peaks. Sa aja see asi parem ise korda või pöördu mõne teise, hm, deemoni poole!"
Maxton varises nuuksudes maha: ?Vaata nüüd sina mind. Mul pole raha, mul pole sõpru ja mul pole julgust, et seda ise teha ning kui sa tõesti arvad, et ma suudaksin veel ühte sinusugust kutsuda, siis sa tõesti eksid. Aita mind ja ma annan sulle ükskõik, mida sa tahad!"
Deemon silmitses mõnda aega tähelepanelikult põrandal kössitavat haledat kogu ning hakkas siis mõtlikult toas ringi hõljuma. Kõik asjad, mis tema teele ette jäid, vananesid tema puudutusest ning vajusid siis tolmuna maha. Maxton rippus pilguga tema küljes nagu uppuja õlekõrre küljes.
?Põhimõtteliselt oleks see isegi võimalik," arvas koletis peatudes, kui toas polnud enam ühtegi mööblieset järel. ?Aga kõik sõltub hinnast!"
?Mul pole peale oma hinge enam midagi sulle anda. Kui sa mind aitad, siis kuulub see sulle," lubas Maxton.
Deemon raputas pead: ?Kardan et sellest ei tule midagi välja. Sinu pakutud hind on liiga madal, kui just..." jättis põrgusigidik Maxtoni ootusärevuse kätte vaevlema.
?Kui just?" õhutas vaene mees takka: ?Sa tead, et ma olen valmis maksma ükskõik missugust hinda!"
Üle deemoni sileda luise näo libise vaevumärgatav muie: ?Kui just sa pole valmis ka oma sündimata lapse hinge kaubale juurde lisama!"
?Ei!" kõlas resoluutne vastus: ?Mitte mingil juhul!"
Saatanasulane noogutas mõistvalt: ?Ka mina arvasin, et see on liiga ränk hind sellise väikse asja eest. Kuid muud sul ju pole. Ja varsti pole enam sedagi!"
?Kuidas nii?" imestas Maxton.
?Kas sa tõesti usud, et Sara ütleb kunagi SINU lapsele, kes on tema tõeline isa?" küsis deemon. ?Mastersil on kõik, mida sul pole. Raha, võim, ning enesekindlus ja tal poleks kunagi millestki kahju. Temast saaks hea isa!"
?Ei," karjatas Maxton ning surus käed kõrvadele: ?Mina olen lapse isa!"
?Praegu küll, kuid varsti enam mitte. Kui laps sünnib, saab temast iseseisev isiksus, kel on täielik õigus valida ise oma tee. Isa ja ema ainult aitavad teda selle juures. Kuid sina ju pole siis enam tema isa! Masters on ja keegi ei julge selles kahelda!"
?Aga ma võin ju oodata, kuni ta piisavalt vanaks saab ja..."
?Ja teha mida?" küsis koletis ärritunult: ?Rääkida talle tõtt? Kurta talle oma kurba saatust ning näidata näpuga nende peale, kes sulle kunagi ülekohut on teinud?" Maxton noogutas kõhklevalt. ?Ta naeraks su välja, sest ta lihtsalt ei usuks sind. Tõde, mu õnnetu sõber, on tõehoidja silmis. Ja sina ei ole ju tõe hoidja?"
?Aga aitab nüüd jutust. Ma näen, et sa oled valiku juba teinud ning jääd ilmselt ka selle juurde," ütles deemon peale lühikest pausi. Maxton kükitas noruspäi pentagrammi keskel. Tema kõhnad õlad liikusid summutatud nuuksete taktis ning käed pigistasid kramplikult nüridat lauanuga.
?Miks? Miks just tema hing?" küsis ta sosinal lahkuvalt hirmutiselt. Talle ei tundunud üldse imelik, et deemonil kulus määratult kaua aega kadumiseks sinna, kust iganes ta tulnud oli.
Põrguteener seisatas ning lausus: ?Sellepärast, et nii on lepingus kirjas!"
Maxton ajas end vaevaliselt püsti. Ta oli jälle hirmul ning löödud, sest kõik ei läinud nii libedalt, nagu ta lootnud oli. Hind, mida deemon ilma halastuseta küsis, oli märksa kõrgem, kui tema oli valmis ja suuteline niisama lihtsalt maksma. See oli tema viimane väljakutse, mis selgitab tõe ja tõehoidja. Kui ta pakkumise vastu võtab, tõestab ta eelkõige endale, et ta on mees. Kui ta aga loobub, siis ta poleks ka oma last väärt.
?Hea küll, mida ma tegema pean?" küsis Maxton üllatavalt selge ning jõulise häälega.
?Kuula mind tähelepanelikult, ma räägin sulle kõik, mida sa teadma pead," sõnas deemon, sirutas oma mantli tiibadena välja ning vajus ööna Maxtoni peale.
***
Hommik oli liiga kaugel, et seda ära oodata. Maxton oleks tahtnud veel ühe korra päikest näha, kuid selleks polnud enam aega. Deemon oli öelnud, kas nüüd või mitte kunagi. Ja mitte kunagi on liiga pikk aeg ühe inimese jaoks.
Ta seisis oma hädises riidekappi suuruses vannitoas ning vaatas peeglisse. Esimest korda üle igavikuna tundunud päevade. Ta oli kõhnaks jäänud. Silmad olid auku vajunud ning omandanud hullumeelse läike. Põsesarnad kõrgusid kahvatu naha all nagu ammu külastatud Alpid Kesk-Euroopas. Rasvakihist, mis tal aastatega oli õnnestunud koguda, polnud enam midagi järel. Ainult luu ja nahk. Ta oli allakäinud.
Liigselt kiirustamata võttis ta viimased kulunud riided seljast. Tema kondine ihu oli surnukahvatu, külm ning kange. Soojus oli tema vaevatud kehast lahkunud, eluküünal oli hääbumas.
Roosteplekilise kraanikausi serva pealt võttis ta ?ileti, eemaldas selle seest oma viimase tera ning astus du?i alla. Ühe sujuva liigutusega eraldas ta end koltunud du?ikardinaga muust maailmast. Natuke aega tõrkuvate kraanidega jukerdanud, õnnestus Maxtonil sobiva temperatuuriga vesi torustikust välja meelitada. Ta lasi soojal kloorilõhnalisel vedelikul enda peale valguda ning tundis uinutavat rammetust.
Raskelt vajus ta libedatele kahhelkiviplaatidele, sulges silmad ning asetas ?iletitera randmele. Paar korda sügavalt sisse hinganud, surus ta hambad risti ning tõmbas. Terav valuimpulss sööstis mööda miljoneid närvirakke mehe väsinud ajju ning sundis teda karjatades silmi avama ning neid viivu pärast uuesti hirmunult sulgema.
Lahtisest haavast välja tungiv tumepunane veri segunes jaheneva veega ning voolas peale hetkelist ekslemist vannitoapõrandal koos eluga kanalisatsiooniavast alla. Maxton suri.
***
Väike imik uuris veekalkvel silmadega imelikku maailma, kuhu ta nii ootamatult sattunud oli. Tal oli külm ja kõle ning nutt tuli vägisi peale. Ja ere valgus tegi äsja avanenud silmadele haiget.
Suured, lausa koletislikud, inimesed sebisid tema ümber, katsusid, torkisid ja solgutasid teda kuidas ise tahtsid, panemata tähele tema lärmakat protestikisa. Äkitselt vaibus suurem tähelepanu tema isiku vastu ning võimust võttis vaikus. Steriilsele inkubaatorile lähenes pikka kasvu tõmmu mees, kes silmitses teda mõtlikult ja pisut pahaselt.
?Doktor, ma tahan teiega rääkida!" ütles mees käskivalt kaugemal seisvale vanamehele: ?Omavahel!"
Arsti noogutuse peale lahkus kogu ülejäänud meditsiiniline personal palatist, jättes nad kahekesi. Mees astus inkubaatorile lähemale, kummardus ning puuris pilguga imikut. Midagi selles vastsündinud inimesehakatises ei meeldinud talle, kuid ta ei saanud veel aru, mis see on? Kuid sellest piisas..
?Kui suured on tema ellujäämisvõimalused?" päris mees.
?Ausalt?" küsis doktor. Mees noogutas: ?Isegi tänapäeval sureb üsna palju enneaegselt sündinud lapsi mitmete faktorite koosmõjul lihtsalt ära, kuid olge mureta, ta jääb ellu. Ta on võitleja nagu teie, härra Masters!"
Mees raputas pead: ?Ei, härra doktor, ta ei ole nagu mina. Ta ei jää ellu!"
?Ma ei mõista?" kokutas arst kohkunult ning vaatas Mastersile otsa. Mees ei teinud nalja.
?Kindlasti mõistate," sõnas Masters ning surus vanamehele paksu ümbriku kätte. Doktor piilus kõhklevalt ümbrikusse, kergitas üllatunult kulmu ning noogutas.
?Jah, härra Masters, ma mõistan teid suurepäraselt!"
?Ei, te ei mõista!" nähvas Masters ning väljus vihaselt palatist. Kui ta ei suutnud end ise mõista, siis vaevalt et ka keegi teine suutis. Tal polnud üldse plaanis arsti ära ostma hakata, kuid midagi selles lapses häiris teda kohutavalt. See oli imiku kuidagi tuttav ja vihkamist täis pilk, millega ta oma kasuisa vaatas. Ja ta sarnanes liiga palju oma tegeliku isaga.
***
Relvamüüja heitis viimase nukra pilgu kitsale koli täis ruumile ning kustutas tuled.
?Lähed sa kuskile?" sosistas kuiv hääl.
?Jah, puhkusele!" vastas mees.
?Sa ei saa minna, sul on veel tööd teha," protesteeris deemon.
Relvamüüja raputas pead: ?Ei, minu töö on siin tehtud!"
?Kuidas?" Poes valitsev pimedus hakkas pahaendeliselt hõõguma. Mees seisis ukselävel ning ainult naeratas.
?Leping on täidetud," sõnas ta järsku tõsinedes: ?Ja protsentidega!"
?Ma ei lase sul minna! Sa pole end veel lunastanud" ütles deemon. Tema hääl omandas ohtliku kõla.
?Lunastust pole ma siit kunagi otsinud!" sõnas Relvamüüja ükskõikselt ning kehitas õlgu. Ta ei kartnud enam deemonit, ta polnud seda juba kaua aega teinud. Sajandid olid hajutanud hirmu, jättes alles vaid pelga tühjuse. Ta oli täitnud oma lepingut uskumatu kohusetundega, sest jõude, mis teda valitsesid, naljalt ei petetud. Päevast päeva oli ta seisnud oma poes leti taga naeratus näol ning jälginud kuidas ajad muutusid, valitsejad tulid ja läksid, usud tekkisid ning kadusid, kuid inimene jäi ikka samasuguseks. Ta oli meelitanud õigelt teelt kõrvale kümneid ja kümneid inimesi, rõhunud nende ahnusele, kättemaksuhimule ning armukadedusele, ja petnud neid siis. Oleks kõik need inimesed teadnud, et Põrgu pole see kõige hullem koht, kuhu nad sattuda võivad, poleks paljud tema poole pöördunud, kuid püha teadmatus ja ignorantsus oli teinud oma töö. Nüüd oli Relvamüüja oma võla tasunud ja võis minna.
?Ma olen vaba ja sina ei saa sinna midagi parata!" ütles ta ohates. ?Ma andsin sulle Maxtoni ja tema lapse ning kunagi hiljem saad sa Mastersi ja võib-olla ka tema naise. See teeb kokku rohkem, kui lepingus kirjas oli. Ma olen vaba!"
Deemon tuli lähemale. Ta silmitses mõtlikult tänavavalgustuse kahvatus kumas seisva Relvamüüja eatut nägu ja tegi midagi sellist, mida keegi polnud juba kaua-kaua näinud. Ta naeratas.
?Kui sa lähed, siis sa sured!"
?Ma olen juba ammu surnud, sa ainult pole seda märganud," vastas Relvamüüja omakorda muiates, keeras koletisele selja ning astus poest välja. Valgus mängis tema kahaneva varjuga seni, kuni ta lõplikult tolmuks pudenenud oli. Nyarlathotep sosistas midagi pimedusele ja kadus.