Kohtan sageli arutlusi sellest kuidas teaduslik fantastika on surnud ning kuidas mõni rumal autor seda ei tea ja ikka kirjutab. Heasüdamlikumalt seletatakse teinekord hoopis, et teaduslik fantastika on oma aja lihtsalt ära elanud ning see ei huvita enam kedagi...
Kui kirjutan Ìteaduslik fantastikaì, siis mõtlen ulmekirjanduse seda osa, kus teose oluline komponent on värske/uudne teaduslik hüpotees ning milles autor lahkab mitte ainult hüpoteesi sotsiaalseid mõjusid, vaid tegeleb siiski ka probleemi endaga. Just see, mille kohta ligi nelikümmend aastat öeldakse inglise keeles hard SF. See ulme, mida Larry Niven on ja mida Clifford D. Simak kunagi pole... Loomulikult pole Simak seepärast halvem või Niven parem.
Jah, loomulikult on ulme kirjandus ning keegi ei saa keelata ulmes eri alaliikide segamist ning isegi ulme ja tavakirjanduse kokkusulatamist. Mõnikord on siiski tore nautida ka midagi puhast... Isegi, kui see puhas produkt pisut kunstliku mulje jätab. ´anrikirjandus eeldab teinekord mõningate üldkirjanduslike väärtuste eiramist. Ühte teksti pole lihtsalt võimalik kõike kokku panna ning sageli pole see ka otstarbekas. Kui autor tahab kirjutada lugu sellest, kuidas Jupiterist teine päike saab ning tahab kirjutada just asja tõsiteaduslikumast poolest, siis autoril on selline õigus olemas. Kui teine autor tahab kirjutada sellest, et mida elavad läbi inimesed Maal, kui Jupiterist teine päike saab, siis ka sel teisel autoril on õigus seda teha. Kindlasti ei saa aga esimeselt autorilt nõuda, et ta teeks seda, mida teine. Vastupidist ei saa samuti nõuda, aga seda millegipärast ei nõuta kah!
Ei tea küll miks, aga kõige valjuhäälsemad teadusliku fantastika vaenajad kipuvad olema just sellised isikud, kes ise sellest aru ei saa... Või siis autorid, kes ise pole seda võimelised kirjutama? Reaalteadusliku haridusega isik võib südamerahus kasvõi Pratchetti lugeda ning reeglina ei sunni kedagi Hal Clementit või Robert L. Forwardi lugema. Humanitaar hakkab aga kohe rääkima, et kuidas Shakespeare’i lugemine inimest õilistab ja mittelugemine on kultuurituse tunnus. Loomulikult oli eelnev räme üldistus, aga suundumused on tõesti pigem niipidi.
Olen ka ise pigem humanitaar ning ega ma eriti suur teadusliku fantastika austaja pole. Samas oleks ääretult kurb, kui ulmekirjandus ja eriti selle (näiv)teaduslik osa manduks vaid sotsiaalseks irisemiseks, seikluslikeks naistekateks või müstilisteks põnevusromaanideks. Õnneks ei lase ulme teaduslikuma osa praktikud end kõiksugu vildakatest teooriatest häirida. Teaduslik fantastika tuleb pärast mõningast mõõna taas ja taas ning alati pisut uuenenud ja teisenenud kujul tagasi. Kunagi nimetati Larry Nivenit hard SF'i suureks lootuseks, hiljem nimetati David Brini hard SF'i viimaseks lootuseks jne. Kui küberpunk polnud veel Ìküberpunkì nimeks saanud, siis üheks terminiks oli ka Ìradikaalne uus teaduslik fantastikaì. Kui küberpunk liiga tavaliseks muutus ja üha rohkem fantasyga flirtima hakkas, siis (peamiselt) briti saarte ulmekirjanikud tulid välja uue ja omamoodi hard SF'iga.
Kas teaduslik fantastika on surnud? Kindlasti mitte. Kuidas teaduslik fantastika elab? Nii nagu vanem olend ikka: kord on halvemad päevad, siis jälle paremad.