I Eessõna
Olen ajaloolane. Kõlaks justkui elukutse, aga tegelikult on see diagnoos. Põhiliseks sümptomiks on haiglane huvi möödaniku suhtes, mis väljendub kogumismaaniana, suulise pärimuse eelistamisena kõigi muude jututeemade asemel või soovina veeta suurem osa oma elust kolletanud makulatuuris tuhnides.
Kuus aastat tagasi sattusin juhuse tahtel Vana-Kuustesse põhikooli ajalooõpetajaks. Tegemist on Tartumaa ainsa mõisakooliga. Iseenesestmõistetavalt hakkasin ka kohalikku ajalootausta uurima ja olin peagi pahviks löödud. Oleks ma vaid varem teadnud, et see suvaline punkt Reola-Põlva maanteel, millest reeglina uneledes mööda kihutatakse, on võtmelise tähtsusega koht Eesti ajaloos. Just siinsetes lahingutes on läbi sajandite otsustatud Tartu püsimajäämine ja Lõuna-Eesti saatus. Siin on verd valanud nii viikingid, Rzeczpospolita tiivulised husaarid kui ka Belgia valloonid. Paljud neist on kõrvuti maakeelsete sõdalastega igavese rahu leidnud Sipe väljadel ja Lalli metsadesse peitunud iidsetel külakalmetel. Lisaks on piirkond kaetud erakordselt rikkaliku pärimusmaterjaliga. Pole ruutmeetrit mille kohta külaelanikud ei teaks pajatada mõnda legendi või muinaslugu. Mahlakat pärimuskihti peegeldavad ka toponüümid, mis märgistavad pealtnäha mittemidagiütlevaid künkaid, lagendikke või võsastikke: Röövlimägi, Sibulasaared, Viiendik, Lokumägi, Lehmamägi, Keelatud Siht.
Piirkonna hajakülade elukeeris on koondunud aga Vana-Kuuste mõisa ümber. Siinsete seinte vahel on sündinud nii kurikuulus rannaröövel Otto Reinhold von Ungern - Sternberg kui ka nimekas kunstikoguja Karl Eduard von Liphart. Liphartide ajal mõisamajas tegutsenud põllumajandusinstituut oli esimene omataoline mitte ainult Balti kubermangudes, vaid kogu Vene impeeriumis. Nüüd toimetavad maja auväärsete seinte vahel Kuuste Kooli ülienergilised rüblikud ning neid taltsutada üritavad pedagoogid. Viimaste hulgas ka mina.
Loomulikult soovisin ma ka omi õpilasi sütitada kodulugu uurima. Kohalikku rahvapärimust kogudes äratas üks legend erilist huvi. See rääkis omaaegsest mõisaprouast Juliana Barbara von Sieversist. Intrigeeriv polnud aga pärimuse ajalooline taust, vaid müstiline asjaolu, et proua von Sievers polevat tänase päevani mõisa härrastemajast lahkunud. Paljud jutuvestjad olevat teda oma silmaga näinud valge kujuna akendel passimas või mööda mõisamaja koridore ringi heljumas.
Ehk siis saime teada, et nii nagu Haapsalus ja Porkunis, on ka Vana-Kuustes oma Valge Daam.
Minu noored etnograafid, kes jäid valdavalt vanusesse kolmteist kuni seitseteist, sattusid loomulikult kummituslugudest vaimustuspöördesse. Minu meelehärmiks ületas see kümneid kordi nende ajaloohuvi. Et tundlike teismelistega suhteid mitte kinni blokeerida, nõustusin kord kuus koolimajja ööseks jääma, et otsida tõestust Kuuste Valge Daami olemasolu kohta. Tingimuseks oli, et eelnevalt tuleks võimalikult palju informatsiooni koguda Juliana Barbara kohta ja edaspidised paranähtuste uuringud korralikult dokumenteerida, nagu teadlastele kohane. Nagu arvata võis, andsin ise suurema osa tingimuste täitmise panusest. Tahaksin tänada Tartu Linnamuuseumi teadureid, kes aitasid luua terviklikku pilti Juliana Barbara eluloost. Osaliselt on andmeid saadud Tartu Ajalooarhiivist, osaliselt kirjavahetuse teel Leo von Sieversi järglastega Saksamaal. Osa infot on saadud kohalikust suulisest pärimusest ning kõige väikem osa allpool esitatud loost on fantaasia vili.
Päevik on edastatud toimetamata kujul, valdavalt panin selle kirja mina ise. Teised sissekanded olen püüda tuvastada käekirja järgi. Õpilaste huvides olen natuke muutnud nende nimesid, reaalsed tegelased on äratuntavad vaid Vana-Kuuste küla elanikele ja Kuuste kooli kollektiivile. Kõik päevikus kirjeldatu on autentne materjal, mis on tugevasti mõjutanud minu maailmavaadet ja muutnud palju tolerantsemaks kõikvõimalike paranähtuste suhtes.
II Juliana Barbara von Sievers, neiupõlvenimega von Löwenwolde
Vana-Kuuste mõisahärra Ludwig von Sieversi lodev püksikumm oli avalik saladus Reolast Maidlani. Kõik siinkandi kobedamad Triinud, Anud ja Madlid võisid vesta lugusid härra Ludwigi lähenemiskatsetest õhtustel jalutuskäikudel Keelatud Sihil.
Keelatud Siht ise oli olemas juba enne Siversite tulekut: Schmaltzi kõrgema põllumajanduskooli tudengid olid Vana-Kuustest viis versta Igevere poole puhastanud metsast pikliku ristküliku kujulise sihi katsepõldude jaoks. Kui Ludwig von Sivers Liphartide käest Kuuste mõisa ostis, ei pidanud ta vajalikuks koolidirektor Schmaltziga üürilepingut jätkata. Kogu Vene impeeriumis ainulaadne instituut sulges uksed, revolutsiooniline arendustöö põllumajandusvaldkonnas jäi soiku ja metsa rajatud katsepõldude lapi võttis Ludwig von Sievers kasutusele ratsarajana. Kuna kõrvalistel isikutel oli keelatud sihile tolknema minna, hakatigi seda paika kutsuma rahvasuus Keelatud Sihiks. Kutsutakse tänaseni.
Aga peategelane selles loos pole mitte vana Ludwig, vaid hoopis tema abikaasa – kunagine Tartu ja Riia salongide seltskonnatäht Fräulein Juliana Barbara von Löwenwolde. Juliana Barbara oli kohtunud Ludwiguga 1807. aastal Jurmala lähistel jahiretkel. Ïarmantne Ludwig oli vaatamata oma noorusele suutnud tutvusi leida keisri enda õukonnas Piiteris ning oli osanik mitmes Vene-Prantsusmaa ühisettevõttes. Eriti suuri kasumeid tõotas kavandatav Pariisi-Peterburi raudtee. Tutvumisaasta sügisel noorpaar laulatati.
Ent siis saabus aasta 1812. Napoleoni väed marssisid Moskvasse ning kõik Prantsusmaaga seonduv oli Vene impeeriumis tabuteema. Ludwigu äriplaanid kõrbesid ja Siversite Riia suguvõsaliini ähvardas pankrot. Noor abielupaar kolis Juliana Barbara vanematekodusse Tartusse. Tänu von Löwenwoldeide toele suutsid Ludwig ning Juliana Barbara väärikalt üles kasvatada ning koolitada pojad Augusti ning Gotliebi.
Pärast Juliana Barbara vanemate surma ei olnud suhted Sieversite ja Löwenwoldede suguvõsade vahel kõige soojemad. Peamiseks tüliõunaks olidki Ludwigu ühe uued ja hullemad äkkrikastumise plaanid ning kergemeelsed elukombed.
19. saj. eksperimentaalsed talurahvaseadused Balti kubermangudes viisid Ludwigu mõtted maamõisa pidamise peale ja nii Liphartide käest Kuuste mõis ostetigi.
Vaene Juliana Barbara! Kogu oma elu oli ta elanud linnas aktiivset seltskonnaelu. Siin pärapõrgus ei olnud tal mitte midagi targemat teha kui aknast lolle maamatse jälgida põllul tööd tegemas. Talvel polnud sedagi.
Kui Riias ja Tartus Juliana Barbara abikaasa üleaisa löömised ei häirinudki, siis nüüd toitsid need üha enam naise kibedat enesehaletsust.
Kuid hullem ehmatus seisis veel ees.
Koos vanematega tuli Vana-Kuustesse elama ka poeg August. Erinevalt isast oli ta rahulik ja tõsimeelne karakter, kes võttis enda õlule mõisavalitseja kohustused. Jõudis kätte saatuslik päev, mil August tõi isamajja vanematele esitlemiseks väljavalitud pruudi. Ei olnud selleks särasilmne Ursula von Rennenkampf või peenetundeline Magdalena Elizabeth Zoege von Manteuffel. August otsustas hoopis naida Suure-Kambja möldri tütre Marta. Ühe nendest kasimata matsidest! Orjatüdruku!
Kõike eelnevat arvesse võttes polegi nii raske oletada, mida Juliana Barbara võis sellel hetkel tunda. Igatahes olevat ta öelnud järgnevad sõnad:“Ma pigem müün oma hinge Kuradile, kui siia majja orjarahvast elama luban!“
Seda öelnud, läks Juliana Barbara oma magamistuppa, kus ta hommikul surnuna leitud. Küllap ei olnud ta süda nii suurele vihkamisele vastu pidanud.
Marta ja August abiellusid siiski, aga see on juba teine lugu. Igatahes Vana-Kuuste kandi külaelanikel pole vähimatki kahtlust, et vanas härrastemajas kummitav olend on just rumalalt lendu lastud sõna tõttu oma hinge Kuradile loovutanud Juliana Barbara von Sievers neiupõlvenimega von Löwenwolde.
III Päevik „Valget daami otsimas“. Sissekanded september 2008 – aprill 2009
26. september 2008.a. Esimene vaimude õhtu sel hooajal!
23.00 Kogunemine saalis
Kohal: Kersti, Helena, Enelin, Kelli, Heli, Karmel, Anne-Liis
23.20 Alustasime Juliana Barbara väljakutsumist (taldriku, küünla ja ouija laua abil)
00.10 Kaks tugevat kolksatust lavatagusest ruumist. Pole täpselt tuvastatav, kas lasteaia trepikojast või tööõpetuse klassi tagumisest osast. Kahjuks ei kavatse taldrik liikuma hakata.
00.22 Saali otsmine uks vajub aeglaselt lahti. Enelin kiljatab. Keegi puudutas teda vasakust õlast.
(Helena käekirjaga) Enelin valetab või on tal kirbud.
Pärast Enelini kirglikku protesti loeme puudutuse tõeseks ja paranähtuste valdkonda kuuluvaks.
1.15 Kuna rohkem midagi ei juhtu, läheme laiali
18. oktoober 2008 Koolivaheaeg!
23.00 Kogunemine saalis
Kohal: Kersti, Karmel, Enelin, Heli, Anne-Liis, Kelli
Üllatuskülalised: Avo, Raido, Sandor
(Heli käekirjaga) Maja on rahvast täis, täna ei tule ühtegi vaimu välja.
23.10 Jagame grupi kaheks
I grupp: Kersti, Heli, Enelin, Kelli, Sandor – jääb saali
II grupp Avo, Raido, Karmela, Anne-Liis – läheb 2. korrusele
23.15 I grupp alustab Juliana Barbara väljakutsumist
23.45 Nii ei saa bändi teha! II grupp traavib üleval edasi-tagasi nagu kari hobuseid. Ei saa siis vagusi oldud!
(Kelli käekirjaga) Kersti läheb üles korda looma
23.50 II grupp väitis, et olid kõik see aeg tasa ja hoopis meie trampisime all. Kahtlane...
00.00 Kuuleme eeskojas tugevat taldrikuklirinat vastu kivipõrandat. Lähen vaatan, ega kontvõõraid majas ei ole.
00.09 Kedagi allkorrusel ega keldris ei ole, jätkame seanssi
00.12 Kuuleme jällegi eeskojast taldrikuklirinat . Enelin kardab ja tahab koju, samuti Heli. Lähen saadan tüdrukud koju.
(Kelli käekirjaga) 00.27 Biuka klassi uks on lahti, kusjuures enne oli täiesti kinni.
00.32 Keegi lükkab mata klassis
1.15 tagantjärgi sissekanne....
Kui kooli juurde tagasi jõudsin, nägin noori maja ees laterna all seismas. Nad selgitasid, et pärast minu lahkumist oli I grupp samuti teisele korrusele läinud ja seal koos teistega Juliana Barbarat välja kutsunud. Mõne aja pärast olid nad kuulnud (00.32 poolik sissekanne), kuidas keegi matemaatika klassis justkui kappi lükkaks (või mõnda muud kogukat mööblieset). Kohe varsti pärast seda olevat midagi rasket vastu klassi ust lennanud, mispeale noored põgenesid majast.
Läksin koolimajja (mõningane eneseületus). Teisel korrusel vedeles lisaks päevikule põrandal ka kellegi telefon. Võtsin mõlemad üles ja läksin mata klassi. Üks õppeposter oli maha kukkunud (kas Juliana Barbara ei salli vektorvõrrandeid?). Äkki hakkas mu mobla taskus üürgama (väike võpatus). Displeil vilkus Kelli nimi. Võtsin kõne vastu. Läbi kahina kostus:“Käel on külm.“ Kobisesin midagi, et pane siis kinnas kätte või muud sellist. Kelli jällegi (läbi kahina):“Käel on külm.“ ja katkestas kõne. Ma ei saanud absoluutselt aru, mis minust taheti. Valisin „reply“ ja oh üllatust – teises käes hakkas laulma äsja koridorist leitud telefon, mille ekraanil vilkus minult sissetulev kõne. Ei olnud tuju enam koolimajas olla.
Huvitav, mida see „käel on külm“ peaks tähendama?
19. oktoobril 2008
11.30 (mõtisklus köögilaua ääres koos hommikukohvi ja soojade juustuvõileibadega) Nägin eile öösel äärmiselt häirivat und. Seisin paljajalu räbalas sitskleidis Kuuste kooli keldris. Hoidsin pealael taldrikut. Kaks relvastatud saksa ohvitseri istusid sealsamas lähedal ja mängisid petrooleumilambi valgel malet. Olin väsimusest ära kustumas, aga teadsin, et taldrik ei tohi maha kukkuda. Jube hirm oli. Samuti teadsin, et nendelt kahelt ei ole halastust oodata. Nutt oli kurgus. Ma pingutasin kõigest väest tasakaalu hoida, kuid sellest ei piisanud. Ühtäkki kõlas kõrvulukustav klirin kivipõrandal. Nägin valget savitaldrikut põrandal keerlemas ja ohvitseride hingetut pilku. Õnneks sai komaar just sel hetkel otsa. Nina oli vesine - olin läbi une nutnud.
See unenägu peab olema seotud kuidagi Juliana Barbaraga, olen selles täiesti kindel.
Sajab selle talve esimest lund.
8. november 2008
Hingedeaeg. Ootused on kõrged. Ehk saame just täna taldriku liikuma.
Kohal: Kersti, Anne-Liis, Kelli, Helena Täna on maja vaid kõige julgemate päralt!
23.00 Kogunemine saalis.
23.13 Saali otsmine uks vajus aeglaselt lahti ja täiesti kuuldavad sammud tulid üle põranda lavatrepi juurde, kus me istume. Keegi seisab praegu meie ees! Me kõik tunneme seda. Alustame ouija seansiga.
23.26 Tugev kolksatus kehalise kasvatuse ruumist (mõisaaegne talveaed). Lähen õpetajate tuppa võtme järele.
23.28 Oleme kehalise kasvatuse ruumis. Keset põrandat vedeleb hantel. Teine hantel on aknalaual (ca 3 meetrit kaugemal) Seega kui hantel juba varem siin polnud, siis lennutas Juliana Barbara selle läbi õhu.
Kelli avastab töötava stopperi, mis on käima lülitatud 38 minutit tagasi! See on hakanud aega tiksuma kell 22.52 - umbes siis tulime koolimajja. Kas seos?
23.40 Jätkame Juliana Barbara tüütamist. (hakkaks ometi see taldrik liikuma)
23.50 Sammud teisel korrusel
00.15 Kuuleme pidevalt üleval samme. Kolime ouija lauaga teisele korrusele.
00.17 Alustame Juliana Barbara väljakutsumist 1. klassi ukse ees
00.23 Kuuleme klassist vaikseid kolksatusi (nii seitse-kaheksa tükki järjest). Kersti toob võtme.
00.24 Näeme kolksatuste allikat. Selleks on kinni-lahti kiikuv plastmassist paberkorvi kaas... mis jätab kiikumise täpselt siis järgi, kui Helena õpetajate toast kaamera toob ja filmima hakkab. Tüüpiline!
00.26 jätkame seanssi klassiruumis
00.45 taldrik ei kavatsegi liikuma hakata. Proovime pendliga
00.51 Pendel liigub ainult „u“, „e“ ja „r“ vahel. Euer, euer, euer – teie, teie, teie???? Mõttetu üritus
1.05 Mitte midagi. Isegi samme mitte. Niipalju siis hingedeajast ja suurtest ootustest. Läheme laiali.
1.35 Oleme Helena trepikojas. Kolmekesi. Helena saatsime tuppa. Uskumatu, et inimene, kes ei saa ilma rääkimata hingatagi, on kaotanud kõnevõime... Aga pole ka ime...
Helena nägigi teda kõige esimesena. Olime just õue tulnud, kui Helena ühtäkki justkui hüpnotiseeritult teise korruse aknaid jõllitama jäi. Järgmisena nägi teda Kelli. Tema reaktsioonid olid kiiremad – ta ahmis ehmatusest õhku ning pistis kuuride poole jooksu, ise samal ajal köhides ja öökides. Siis oli minu ja Anne-Liisi kord. Esimene hetk arvasin, et tegemist on laterna või täiskuu peegeldusega (küllap aju otsis loogilisi seletusi), aga see mulje kadus peagi. Polnud kahtlustki, et 1. klassi aknast vaatab meile vastu nägu. Kuna klassi paistis koridorist avariivalgustus, olid täiesti eristatavad hallikasvalge näo karakteersed jooned. Aimatav oli pealaele kuhjatud brünett krunnisoeng. Läbi hämaruse kumas punakas puhvis varrukatega kleit (võis olla ka pluus). Hämmastav, et mu esimene reaktsioon ei olnud mitte paaniline põgenemisreaktsioon vaid ülitugev iiveldustunne. Ka Anne-Liis ütleb, et tal läks süda pahaks. Küllap oli nähtud pilt nägemiskeskuse neuronitele nii vastuvõetamatu, et saime kõige tavalisema ajuvapustuse. Kui lummusest vabanesime, tulime meiegi keskmisest kiirema tempoga koolimaja juurest tulema.
Me ei oodanud sellist kohtumist Juliana Barbaraga. Usun, et oleme piisavalt saanud tõestust Kuuste Valge (Punase?) Daami olemasolust. Rohkem koolimajja ööseks ei lähe.
Anne-Liis palub suurte tähtedega kirja panna: SEE EI OLE ENAM NALJAKAS!
10.novembril 2008
8.30 Kõik koolimajas olevad seinastendid on maha kukkunud. Pärast laupäeva öösel kogetut ei pea ma seda loomulikult kokkusattumuseks.
9.25 Enne tunde üles pandud stendid on jälle kõik maas. Kolleegid otsivad võimalikke süüdlasi õpilaste seast. Lepime kokku, et tunni ajast lapsi pissile põhimõtteliselt ei luba. (Nagu keegi julgekski pärast Helena, Anne-Liisi ja Kelli värvikat kummitusekirjeldust üksi keldrisse vetsu minna.)
10.20 Jälle stendid maas. Ükski õpilane vahetunnis väljas ei käinud. Kolleegid hakkavad kummitusteteemat natuke tõsisemalt võtma. Isegi superskeptiline Kaido viskab vaimudeteemalisi nalju. Meenub tsitaat Kreisiraadio sketist „Sinu jaoks on see huumor...“
Helena ja Kelli rabavad mind okeeriva tõsiasjaga, mis kogu hingest kiruma võtab. Me ei saatnud kordagi Juliana Barbarat ära! Kurat! Taldrik ju ei liikunud, mistõttu ei tulnud selle pealegi. Kõvad spiritistid tõesti... Ja nii saimegi endale poltergeisti. Halleluuja!
14.00 Stendid on siiani seintel püsinud. Loodame, et proua Sievers rahunes maha.
5. Jaanuaril 2009. Talvevaheaeg. Head uut aastat!
15.40 Olen üksi koolimajas. Kui läbi saali kõndisin, lendas tühjast kohast minu suunas malenupp. Must kuningas. Vihje? Meesterahvas – tõmmu, halbade elukommete või kehvade hügieeniharjumustega või...? Ilmselgelt on Juliana Barbaral midagi öelda – miks ta seda küll nii ettearvamatul kombel teeb!
24. veebruaril 2009
13.00 Kogunemine saalis. Tänasel kohtumisel on vaid üks eesmärk: saata Juliana Barbara viisakalt ära vaimude maailma, teise dimensiooni või kuhu iganes. Ühesõnaga – ära.
Kohal: Kersti, Enelin, Heli, Anne-Liis, Kelli, Karmela
13.10 Saadame Juliana Barbara ära. Anne-Liis teeb ettepaneku Vabariigi aastapäeva puhul Konstantin Pätsi vaimu välja kutsuda. Hämmastav, et ta spiritismiga jätkata tahab. Kas tal on haugi mälu?
(Anne - Liisi käekirjaga) Oujee karpkalal karp lahti! Kersti vist nägi midagi: seisab praegu saali uksel nagu loll lehm. Kolin ajalooklassis!!! Ägeee!!!
(Ikka veel Anne - Liis) Ajalooklassi riiulilt on DVD-d põrandale lennanud. Kell on täpselt 13.13! Nõiaarv!!!! Me kõik sureme!!!!
13.14. Oleme ajalooklassis. Nagu eelnevalt öeldud, on altpoolt kolmandalt riiulilt põrandale lennanud kõik DVD-d. Kõige kaugemale on lennanud BBC „Natsid, hoiatus ajaloost.“ - täpselt vastasseinas oleva rahvusliku ärkamisaja teemalise plakati alla. NB! Löw vs Siv!
Kardetavasti oleme Juliana Barbara ärasaatmisega hiljaks jäänud. Vaim ei allu meie kontrollile, vaid toimetab omasoodu. Nägin enne saali ukse alt jalgu paistmas (ilma kahtluseta naisterahvale kuuluvaid). Kui ukse taha vaatama läksin, ei olnud seal kedagi.
Anne-Liis käitub kohtlaselt. Nõuab tungivalt järjekordset öist spiritismiseanssi (muuhulgas ka jookseb mööda saali ringi, teeb kõikvõimalikke loomade häälitsusi, ronib Kellile selga, ajades samal ajal tollele keelt kõrva - mitte, et see oluline oleks, aga lihtsalt illustreerimaks Anne-Liisi adekvaatsustaset). Ta on kas seestunud või armunud (mis on tegelikult üks ja seesama asi).
Otsustame, et järgmine öine spiritismiseanss toimub kevadvaheajal. Kategooriliselt keelduvad sinna tulemast Enelin ja Heli.
17.15 (kodune kohvitassimõtisklus) Need vihjed II maailmasõjast.... Kuni tänaseni arvasin, et oleme oma spiritismiseanssidega äratanud lisaks Juliana Barbarale ka teised majja toimetama jäänud vaimud. Sealhulgas ka ühe või mõned neist neljateistkümnest kohalikust kommunistist, keda Saksa okupatsiooni ajal keldris piinati ja hiljem Reola tankitõrjekraavis hukati.
Kuid täna BBC natsi-DVD-d ajalooklassi põrandal rahvusliku ärkamisaja plakati all vedelemas nähes, adusin intuitiivselt II maailmasõja vihjete seost Juliana Barbaraga. Et mitte öelda – sain ilmutuse osaliseks.
Murdosa sekundi jooksul sain osa kahe siniverelise suguvõsa aastatepikkusest tõrksat jonni täis vastasseisust. Juliana Barbara ning Luwigu abielus põrkasid kokku Löwenwoldede seiskuslik alalhoidlikkus ning Sieversite liberaalne katsetamisjulgus, millele lisas õli tulle 19. sajandi keskpaiga romantismivaimustus. Juliana Barbara tõmbas selge piiri aadli ning orjarahva vahele, kus Balti kubermangude puhul mängis olulist osa ka rahvuslik kuuluvus. Sakslane = isand. Mittesakslane = ori. Ludwig, ning Juliana Barbara õnnetuseks ka poeg August, neid piire ei tunnistanud. Kui rahvajutte vähegi uskuda, oli Juliana Barbara surmahetkel väga muserdatud ja tige maailmavaatelises vastaseisus allajäämise pärast, millele lisandusid kindlasti veel üksindustunne ning armukadedus. Võimalik, et just see proua Sieversi hingekese maa peale lõksu jättiski.
Aga II maailmasõda? Lisaks Löwenwoldede ja Sieversite sajanditagustele pingetele tajusin empaatiliselt Juliana Barbara kurbusega segatud häbitunnet. Olin sellisest emotsioonikillust mõneti üllatunud: tundus, et Juliana Barbara oleks nagu omi eluaegseid tõekspidamisi radikaalselt muutnud. Vaimolendil (jättes kõrvale nende olemasolu spekulatiivsuse) puudub kõrgem närvisüsteem, seega puudub tal analüüsi- ja õppimisvõime. Ehk oli see teatav hirmu ja õuduse energia II maailmasõja aegsest keldriterrorist, mis Juliana Barbara pimeda viha millekski muuks moondas. Need sakslased, kes 1941. aastal Kuuste mõisa härrastemajas valitsemise üle võtsid erinesid radikaalselt Liivi Orduriigi vasallide järglastest. Ehk ei olnud Juliana Barbara ei elusast ega surnust peast varem saksa lumpenit kohanud?
Nüüd kus ma Juliana Barbaraga empaatilise sideme olen saavutanud, võtan julgelt ette järgmise spiritismiseansi. Juliana Barbara väärib igavest rahu, mul on tunne, et saan teda aidata.
Reue, mitte euer.
26. märtsil 2009
22.00 Kogunemine koolimajas
(Kelli käekirjaga) Kohal: Kersti, Sandor, Anne-Liis, Kelli, Helena, vennaraas Kermo. Täna on alla 15 keelatud, sest Kersti lubas, et asi läheb karmiks
Nö. „karm asi“ (eks näis): spiritismiseanss legendaarse okultisti John Dee „retsepti“ järgi:
1. Joonistada põrandale piisavalt suur seitsmeharuline Stella Maris, et kõik asjaosalised sinna sisse mahuksid
2. Stella Marise ümber joonistada enda saba suus hoidev madu
3. Mao sisse sõnad: „AILA HIMEL ADONAI AMARA ZEBAOTH CADAS YESERAIJE HARALIUS“
4. Maost moodustunud ringi välisküljele asetada peeglid nii, et nende vahele moodustuks mõtteline pentagramm. Igale peeglile joonistada vastav sümbol ja iga peegli ette asetada põlev küünal.
5. Seansist osavõtjad istuvad Stella Maris´e keskele. Üks ütleb järgnevad sõnad: TUBATLU! BUALU! TULATU! LABUS! UBLISI! - Too (nimi) vaim minu ette. Sõnu korratakse seni kuni vaim ilmub
00.20 Oleme seansiks valmis. Alustame. Mina olen „eestkõneleja“.
00.27 Sammud teisel korrusel
00.29 Saali tagumine aken paiskub kolinaga lahti. (Kersti paneb kinni tagasi – paus 3 min)
00.33 Viva John Dee! Mitte ükski peegel ei peegelda enam! Isegi põlevaid küünlaid mitte. Jätkame.
00.34 Peeglitesse on ilmunud valge laik. Helena ja Kelli otsustavad seansilt lahkuda. Teistega jätkame.
00.37 Helistab Helena. Keldris pidavat kõik tuled põlema. Jätkame seansiga.
00.41 Helendav laik on muutunud suuremaks ja omandanud inimkeha piirjooned (naisterahvas)
00.43 Keegi mängib keldris suupilli
00.46 Taldrikuklirin eeskojas. Samal hetkel kustuvad peeglite ees kõik küünlad. Laik peeglis on muutunud veel suuremaks, samas justkui ähmasemaks. Näeme lae all musti varje sähvatamas. See asi ei tundu õige – loodetavasti Stella Maris ikka kaitseb meid.
00.52 Taldrikuklirin ja õõvastav kiledahäälne kisa keldrist. Meie pea kohal olevast lühtrikonksust immitseb verd. Hetk tagasi ilmusid peeglitesse helevalged lainetavad juuksed (kas Juliana Barbara vaimul need mitte pruunid ei olnud?) Me ei saagi teada, kelle me tegelikult välja kutsusime, sest Kermo ja Sandor on praeguseks kõik peeglid puruks peksnud.
01.05 Läheme keldrisse. Asi on juba põhimõttes!
01.11 Algklasside garderoobi põrandal on verised lohistamisjäljed vana äravoolukanali juurde. Kanali metallsõrestiku alt kostab vaikset koputamist. Kermo üritab mopivarrega sõrestikku eemaldada.
01.50 (kodus) Meil oli suure tõenäosusega täna edukaim seanss kogu Eesti spiritismiajaloo praktikas. Lääne tsivilisatsiooni suurim deemonite ja inglitega manipuleerija Sir John Dee tundis asja, kuid ilmselgelt pole me tema õpetuste jaoks küllalt kanged. Isegi tänaöisest erakordsest vaprusest ei piisanud.
Ehk siis – kui Kermo äravoolukanali sõrestikku hakkas eemaldama, jäi mopivars kinni. Kui poiss vart jõuga üles tõmbas, nägime kõik, et sellest hoidis kinni käsi. Sellest sai meie vapruseläve lagi.
Sügisel aknal nähtud kuju tundub lapsemäng tänaöise kogemuse kõrval.
Jätsime saali paraja segaduse. Õnneks on koolivaheaeg. Homme tuleb minna koristama.
29. märtsil 2009
09.30 Korras nagu Norras. Oleks eeldanud, et eile saali põrandale tilkunud vereplekid ja lohistamisjälg keldris on ilmutuslikud ning hommikuks ära haihtunud. Hoopis vastupidi! Andis neid alles nühkida.
IV Kokkuvõte
Viimasest päeviku sissekandest on möödunud natuke üle poole aasta. Siiamaani pole mitte keegi öösel koolis käinutest teinud ettepanekut uuteks spiritismiseanssideks. Mis on aga positiivne – noorte huvi kodukandi ajaloo suhtes on kasvanud. Hetkel korjame kohalikelt elanikelt killukesi II maailmasõja ajast. Valdavalt on need sõjaaegsete laste meenutused ja neidki leidub Vana-Kuuste kohta vähe, sest 1949. aasta küüditamine on oma töö teinud.
Lisaks tüüplugudele sellest, kuidas vene sõdurid hirmutegusid tegid ning saksa sõdurid end viisakalt ülal pidasid ja lastele kommi jagasid, kuulsime ka pajatust, mis Juliana Barbara vihjetele pisut selgust andis. Nimelt ei olnud natsid ühte kommunisti üles leitud ja kindralstaapi ülekuulamisele veeti tema hoopis tema abikaasa. Noor naine jäänudki pärast seda jäädavalt kadunuks.
Kui kunagi hakatakse koolimaja keldris tegema kapitaalremonti, käin omalt poolt peale, et algklasside riietusruumi vana äravoolukanal ära puhastataks. Olen kindel, et sealt leitakse inimluid.
Ilmselt ootab kannatamatult seda aega ka Juliana Barbara, miks ta muidu aeg-ajalt poltergeistina oma väge näitab. Aga me oleme temaga juba harjunud.