Ajalooalane jutustis 1219. aasta suvest ja ühe pärimusloo algupärast
See oli suviharja paiku, ei teagi enam täpselt, mitu ajastaega tagasi, kui ta siin käis. Vähesed mäletavad veel seda aega, sest see oli ammu enne suurte sõdade algust. Mõned külarahva seast tervitasid teda lausa avasüli, majutasid oma katuse alla ja palusid põldusid õnnistada. Rebala pool olla isegi ühe palvuse läbi viinud. Need kaasajooksikud oleksid vist lubanud tal hiiepuudki maha raiuda ja võinud tema ässitusel vanad kalmedki rüüstada, kui mõned teised poleks ägedat vastuseisu näidanud. Kuidas need sõgedad küll temas kurja ei silmanud?
Tuli ta ju sünge südamega papikuues, kannul käimas häda ja viletsus. Eks see ikka tema jumal olnud, kes suviharjale järgneval päeval päikse ära sõi, nii et keset päeva tõmbus kõik veel pimedamaks kui öösi. Nädala pärast tulid sellised marudad vihmad ja suve kohta ränk külm, et viljakõrred peksti põllule madalaks ja saagist suuremat asja ei saanud. Talvel hiilis sadama kaudu külasse katk ja palju sai hukka, eriti nooremat rahvast. Maad oli tabanud kristlaste jumala nuhtlus, olgu tema neetud.
Pappi küll hirmutati ja ähvardati odadega, nii et too kaunis ärevile sattus ja oma elu eest palvetama hakkas. Aga ajad olid juba muutund, enam ei võinud neid pikakuuemehi niisama maha varistada, liiga palju oli nende usul mõjukaid sõpru maarahva seas, kes teda vajadusel enda juures varjasid ja minema toimetasid.
See oli seesama mees, kes veel varemalt liivlasi agaralt oma usule nõidunud, nii et kui nood ükskord oma vanade jumalate juurde tagasi pöördusid, sündis sellest ainult palju verd ja vägivalda, aga kristlaste oma enam seljast maha ajada ei suutnud. See oli seesama mees, kes hiljem rootslaste, ojamaalaste ja sakslastega Virumaad rüüstamas käinud. Tema olla aluse seadnud nendele sõdivatele vendadele, kes purustasid Sakala selgroo. Teati rääkida sedagi, et ta oli kõigi nende ajastaegade jooksul käinud üle ilma küll sakslaste, rootslaste, küll taanlaste juures, ja kaugemalgi veel. Saanud teine hiljaaegu veel maarahva episkoopuseks takkaotsa. Ja ikka oli tal silme ees see ainus eesmärk oma jumal maarahvale kasvõi mõõkade-odade abil turjale kinni rutjuda.
Ja nüüd, taas suviharja ligi, palju ajastaegu hiljem, tõmbles see episkoopus siin telgipõrandal omaenese vereloigus. Suurim siht juba käeulatuses, oli ta nüüd jumalate kõveraid teid pidi omaenese otsani jõudnud. Kummatigi polnud see löök sugugi tema pihta mõeldud, lahingumöllus lihtsalt peeti seda telgiraita taanlaste kuningale kuuluvaks. Pikemalt mõtlemata veristati uksele vastujooksnud mees ja alles hetk hiljem tunti ära, et see pole vägev Valdemar.
Kuus meest seisid nüüd justkui koolnuvalves ja nende seas oli just Lageda ülikas Kirevane see, kel nende paari hetke jooksul sellised meenutused ja mõtted peast läbi käisid. Kes seda üldse teabki, mispärast just sellised. Ja kes sedagi teab, millised mõtted tiirlesid Kirevase kahe poja ja sulaste peades, kes ootasid tummalt peamehe käsku ja lasid pilgud käia üle telgis leiduvate varade.
Kirevase enda mõte aga pöördus nüüd sellele, kelle vastu see surmahoop tegelikult sihitud oli ja keda aeti praegu vihaga laevade poole tagasi, et ta läheks sinna maale, kust ta tuli ja kus tema näruse soo koht on. Et ta ei tuleks enam iial võõrast vara ja maad endale nõutama!
Vanadest aegadest peale oli ju Linnaase Kirevase suguvõsale kuulunud. Ajuti igal suvel randusid siin väga sobivas sadamakohas laevad mitmelt võõralt ja vähem võõralt kaldalt. Sisemaaltki vooris kohale küllalt kaubarahvast. Üleval neemikul oli vana linnus, kuhu sai vajadusel kaubavalve mehitada. Ja turg tõi tublit tulu, kuigi viimasel ajal aina vähem, sest kristlased olid läinud ülbeks ja ei tahtnud enam ristimata rahvaga kaupa teha. Siiski – veel leidus ka neid, kes teisiti suhtusid, ja ka Hämes, Soomes, Saares, Virus ja lõuna poolgi oli veel ausaid hõimlasi, kellega kaupa teha.
Igal juhul oli see paik mäletamata aegadest saadik tema isadele kuulunud ja au toonud. Seepärast mõtleski ta suure ässi ja ängiga päevale nädala jagu tagasi. Samade meestega, kes praegu tal relvis ümber seisid, oli ta teel heinamaale, kui ees silganud noorim poeg Kävart hüüdis neid mere poole vaatama.
Vesi küütles lausases päikeses, aga selle murdes olid ranna poole koosimas mõned suured sõjalaevad. Silmi selgemaks sirutades selgines ka terve taamal järgnenud laevastik - nii palju aluseid, et raske kokkugi lugeda. Sellist voogude mustavat kihamist polnud ta isegi saarlaste juures näinud, mistap oli esmapilgul raske seda kõike päriseks tunnistada. Ometi olid kõlakad eesseisvast sõjakäigust käinud juba ligi pool aastat. Küllap oli Kirevasel olnud lihtsalt raske uskuda taanlaste sellist ülbust.
Vahkvihas vandudes pööras ta ümber, jooksis suure rutuga koju, saatis välja sõnumid mujale Rebalasse ning Vomentagale ja Ohrijalasse, samuti kutsus kokku oma killamehed. Nendega läks alla sadamasse, otse taanlaste leeri juurde ja astus hinge torkivat raevu vaevu vaos hoides Valdemari ette õigust pärima. See aga ei teinud Kirevase soo vanadest õigustest väljagi, vaid lammutas samal ajal juba vana linnust ning nõudis tema ja ta meeste ristimist. Kuidas ta oleks tahtnud tol hetkel selle näruse taanlase kõrri karata! Neetud olgu see tuul, mis ta Rävala randadele tõi! Neetud olgu see Taani kuningasugu!
Aga Kirevane teadis (ja küllap mõni tasakaalukam killamees talle neis asjus meeldetuletust tõi), et mehed üle Rävala ajavad juba malevat kokku, ning temal ei jäänud siin üle muud, kui nende röövlite äranarrimisele alla vanduda, et siis õige aja saabudes rünnata. Taanlased rahustati kinkidega ja suurt vastikusevärinat peites lasi ta endale ja oma meestele ka ristivett pähe piserdada. Küll need papid rõõmustasid, et tõrksatest on saanud alandlikud! Kui mehed lõpuks õhtul tulema said, pesid nad Ülemjärve ääres selle ristivee niisamuti maha ja naersid võõraste uskumatu rumaluse peale.
Päeval jätkati tööd, nagu lähekski elu nõnda edasi, kuidas ta alati on läinud. Aga öö varjus toimus kibe maleva kogumine, aga nii, et randunute maakuulajad millestki sellisest haisu ninna ei saaks. Kaasa tulid peaaegu kõik needki, kes muidu kristlaste jumalat tunnistavad või nendega sõbralikus vahekorras on. Võõrast sõjaväge kodusel rannal pole siinmail keegi kunagi sallinud ega salli vist ka kunagi tulevikus.
Kolmanda päeva õhtul liikusidki maleva osad kõigist teedest Tallinna poole, Kirevane selle eesotsas. Sõõr sissetungijate ümber sulgus. Nende leeris paistis olevat õhtupalvuse aeg, kui rävalaste vägi järsku viiest küljest sisse murdis ja taanlasi nagu luuaga mere poole pühkima hakkas. Ja nii, vihast sõgedana Valdemari otsides, sattuski Kirevane siia, episkoopus Theoderici elutee otsa peale.
Need olid mõtted, mis täitsid vaikides veel mõne silmapilgu seda telki, ja siis kõmatas Kirevane meestele: „Ajage ruttu papi vara kottidesse ja lähme!“ Ta heitis viimase, kergelt irvitava pilgu Theoderici surnukehale, ja astus välja hobuste juurde. Oli erakordselt kuiv ilm ja tolm keerdus pilvedena maast üles, niiet esialgu paistis lahingupaik olevat justkui tuhat suitsevat varet. Suurem tärin oli telgi kohalt juba kaugemale ranna poole liikunud, niisiis pidid Lageda mehed omadele sinnapoole järgi minema.
Hõisked muutusid peagi valjemaks ja sõdalaste rivi tõmbus järsku väga tihedaks. Paiguti lennutati veel viskeodasid, mis olid jäänud alguses heitmata, vastaste poolel tegid oma rasket ja hävitavat tööd pikavarrelised kirved, aga tõmbusid aina tagasi ja neid keerutavad käed tundusid väsivat. Kirevase väikesed vilavad silmad puises mehenäos aga otsisid ärevalt vaid ühte meest sellelt lahinguväljalt. Siin-seal varisesid mõned maha, nii maarahva kui taanlaste poolel, ja värisesid kilbid, nii maarahva kui taanlaste löökidest, ja enam ikka viimaste poolel. Kirevane murdis edasi, ikka pilk käimas mööda lõputuna näivast meestesummast väljaturritavaid päid.
Ja jõudes oma maleva esirinda, silmas ta lõpuks taanlaste seas Valdemari. Kirevane möiratas, tõstis oma lipuga oda kõrgele pea kohale ja kutsus kaasa nii oma kodakondseid kui lihtsalt ümberringi jäänud julgeid, ning nüüd moodustus raskemas relvis ratsameestest kiiresti nina, mis murdis taanlaste ridadesse sisse. Ja nagu uut väge oleks maalaste sisse tulnud, ning nende hõisked muutusid tema ümber aina julgemaks ja vägevamaks.
Valdemar oma suure kogu ja paljude kodakondsetena terendas Kirevase silme ees. Jagades hoope piki taani sõjameeste päid, meenus talle üks uhke saarlaste lugulaul rootslaste kuningas Ingvari tapmisest, ja selle read hakkasid tema peas rõkatama. Vaimusilmas nägi ta end juba taanlaste kuninga tapja, rävalaste ja kogu maalaste soo suure kangelasena, kellest leelotatakse lugusid kõigi järgnevate põlvede jooksul. Ja ta murdis edasi, sõjavägi selja taga raevust või rõõmust hõiskamas.
Just siis, kui Kirevane oli vereisust välkuvail silmil juba ulatumas esimeste kuninga ihukaitsjateni, kelle ümbert oli jalavägi pagema pistnud, tõusis tagapool sagin ja väeosa jäi justkui seisma. Paljud pilgud olid pööratud paremale, kus avaldus ärritav vaatepilt – teine väeosa, kes oli ajanud vaenlasi neemiku poole, taganes nüüd ummisjalu, ja Kirevasele paistis, et neid on taga ajama asunud slaavlaste vürst Vitslavi mehed.
Ning nende hetkede jooksul, mis Kirevase malev seisatas, kutsus Valdemar oma mehi uuele pealetungile ja need valgusid tagasi tema ümber, sööstes hooga rävalaste ridadesse. Kirevane pigistas hambad kokku ja hakkas veelgi ägedamalt lööma, aga ta tundis järsku, kuidas mehed tema ümbert tagasi vajusid ja põgenema pöördusid. Ta hüüdis neid, aga tultutult. Ta oli hoopis ise lõksu jäänud. Veel enam verd valgus talle näkku.
Liiga vähe on vist mehi Rävala maal! Just mehi, sest seda nime mitteväärivad olid teda siia maha jätmas. Mõned olid veel siiski tema kõrval, kuid neist vähestest vapratest ei piisanud uut indu saanud taanlaste ohjeldamiseks. Valdemar polnud enam kaugel, aga taanlaste raudne kaitse oma kuninga ümber muutus aina tihkemaks ja Kirevane adus, et ta ei suuda enam sammugi lähemale murda. Kõhklus oli nüüdseks temagi hinge vallutanud.
Ehk pole siiski mõtet täna siin asjatult surra, vaid otsida võimalust vaenlase väljaajamiseks mõnel paremal päeval, suurema malevaga. Saata saadikuid, teha leppeid. Harjulased, ridalased, virulased, kindlasti ka saarlased, kes ju vanas vaenus Valdemariga, kõik need võiks ju siia kokku tulla. Ja oligi otsus tema peas valminud. Pettumuse vihast lajatas ta veel ühe hirmsa hoobi ühe esile tunginud raskes rauas Valdemari sõjasulase kilbi pihta, nii et oleks peaaegu ise sadulast kukkunud, ja siis asus endale mõõgaga teed läbi vaenlase rajama.
...
Öö oli laskunud maa kohale. Ülemjärv lebas peidus läbitungimatult paksu udu sees. Kirevane langes väsinult kaldale põlvili, viskas katkise kiivri kõrge rohu sisse ja haaras pihkudega vee järele. Tema selja tagant kostis võsapuude raginat. Taanlaste salk oli lähedal ja nende summutatud häälte järgi oli aru saada, et nad olid liginemas. Urmad kibetasid higist ja pea huugas surmaväsimusest. Ja kõigi nende tuhande muu mõtte seas, mis hirmuseguselt Kirevase peast läbi käisid, oli mingil imelikul kombel ka see sama õnnetu Theoderic, kes lebas endiselt Linnaaseme külje all.
Ta läks vaimusilmas tagasi sinna telki ja vaatas papi tühjust täis silmisse ja tajus tol hetkel ühtäkki mingisugust kummalist saatusühtsust selle õnnetu mehega. Kogu oma elu oli too papp kogu hingega võidelnud maarahva olemise ja jumalate vastu ning nüüd, oma suurima sihi ja võidu lävel, pidi ta tühipalja juhuse läbi surema.
Ja mida oli tema ise teinud – silmas pidanud isa õpetussõnu, et see maa kuulub meie soole ning seda võõrast usku ja meelt ei tohi siia lubada. Muidugimõista polnud tema asjaks need üksikud, kes sellesse usku ära pöörasid, aga raske viha tõusis temas, kui juttu oli maa langemisest üle mere tulnud võõraste käsutusse, kelle vastu oli võideldud juba enne sedagi, kui nood ristijumalat kummardama hakkasid. Nõnda oli siis temagi veetnud kogu oma mehepõlve rahvast võõraste vastu üles ässitades ja õhutades. Ja just nüüd, kui tal avanes võimalus taanlaste kuningas kalmuliste sekka saata ning teha endale teed lauludesse, lagunes tema malev koost ja ta ootas põgenemisel armetuks pekstuna oma surma siin järvekaldal.
Suurim õnnetus järgneb tihti suurimale võimalusele. Ja selles osas mõistis ta järsku oma rahva vaenlast imehästi. Võib-olla oli isegi nii, et ta tundis Theodericile isegi terake kaasa, kuna nägi temas omaenda saatust vastu kajamas.
Võsa ragises taamal veel valjemini. Mõrtsukad polnud enam kaugel. Alla anda ei saanud, olgu tema saatusekski siin surra. Ennast vangistada lasta ei olnud kuidagi mõeldav. Aga vastuhakkamisekski polnud enam jõudu. Mees tõstis raskustega väsinud pea, vaatas järve peale ning endalegi ootamatult torkas talle pähe jõuetust vihast idanenud mõte. Jah, nii saagu. Kirevane tõmbas korralikult hinge tagasi ja pöördus siis, nagu ta oli seda mitmeid kordi rasketel hetkedel teinud, järve enese poole:
„Veteisa, kuula mind.“
Vaikus. Ritsikate sirin ja taamal lähenev võsaragin. Kirevane tõmbas hinge ja jätkas:
„Veteisa, minust ei ole enam selle maa kaitsjat! Aita mind, isake!“
Nagu oodates, et järv peaks talle inimsõnu vastama, ootas ta hetke kõheldes, ja siis jätkas:
„Ei lase ma end neil võõrastel võtta, ükskõik, kas elusalt või surnult, vaid ohverdan end sinu voogudele. Aita mul siiski külvata kurja seemet oma vaenlaste sekka, et nemad seda maad niisamuti igaveseks endale ei saa võtta! Aita mul needa neid nõnda elama, et nad iial rahu ei saaks! Võtku nad pealegi Linnaase enda alla ja kindlustagu, kui minu sugu ei ole enam väärt seda edasi hoidma! Kuid sajataksin ma nad igavesti seda linna kindlustama, et iial sellest ehitustööst rahu ei saaks. Kuhjaku kõrgeid müüre ja elagu igaveses hirmus, et maarahvas võtab viimaks tagasi selle, mis on nende oma! Vannun..."
Taanlaste salga pealik tormas oda kramplikult enda ees hoides võsast välja, kaldal põlvitava mehe suunas, tema kannul mitukümmend hästi relvastatud sõdalast. Seepeale pööras mees järsult ümber. Taanlane tardus hetkeks olukorra hindamiseks paigale, nähes põlvitaja käes pikka sõjapussi ja näol läikimas hullumeelset irvet. Ja kõik see käis nii kiiresti, et ei jõutudki midagi arvata. See rävalaste sõjapealik surus noa endale rindu ja viskus selja taha vette, hüüdes midagi selles taanlastele väga võõras keeles, küllap oma paganlikke jumalaid appi kutsudes.
See oli palju ajastaegu hiljem, kui rahvas ikka veel teadis rääkida lugu, kuidas Ülemiste isand käivat iga aasta alumiste väraval ja pärivat vahtidelt, kas linn on juba valmis. Selle peale tulevat vastata, et linn pole kaugeltki valmis, vaid et kibe ehitustöö käib ja sellel otsa ei näe. Kui aga vastata, et linn on valmis, ujutavat Ülemiste vanake Tallinna üle, mattes ta enda voogude alla.