Täpselt niimoodi olid nad lõpuks naisega kokku leppinud. Detsembri 23. õhtul läheb ta mägedesse oma pisikest majakest ette valmistama, et naine ja tütar saaksid 24. õhtul järgi sõita. Nad olid juba eelmisel aastal plaaninud, et korra võiks ka päris talvel mõned päevad mägedes veeta, et perega mõnikord lihtsalt omaette olla. Kuid selleks oli vaja toad enne soojaks kütta, natuke koristada ja magamistoa aken ära parandada, mille nende tütar suve lõpus kogemata harjavarrega puruks lõi.
Paar päeva tagasi oli sulaks läinud. Gregor kruttis oma dziibile saha ette ja võttis rattaketid kaasa, kuna mägedes oli sellegipoolest teed totaalselt umbes. Ta sõitis enne veel poest läbi, et klaasi osta ja põrutas mägedesse.
Linnast välja keerates meenus talle äkki suvine vahejuhtum. Viimasel päeval oli naisega nägelemine lõpuks Gregori nii endast väljaviinud, et ta pidi närvide puhkamiseks paariks tunniks välja kondama minema. Kui ta oli nõlvapidi 300 meetrit üles roninud, ühele astangule istuma jäänud, et suitsu teha, konjakipläsku ära lahendada ja elu üle järgi mõelda, märkas ta midagi veidrat. Just sel hetkel, kui mees mõtles, et kurat, see aken jääb kuni järgmise aasta alguseni parandamata, nägi ta kaljurahnu taga midagi punast liikumas. Gregor hüppas automaatselt püsti, et vaadata, mis kuradi asi see veel oli. Kivimüraka taga seisis pisike, punases kuues mehike ja ütles talle ?Kohtumiseni siis jõulukuul!? ning sibas kivis haigutavasse lõhesse. Gregor uuris veel lõhet, kuid ei näinud enam midagi. Hiljem, kivil edasi istudes, leidis ta, et too vahejuhtum kestis ainult 20 sekundit, võibolla tegelikult polnudki see midagi muud, kui üks mu naljakatest mõtteuidudest. Pealegi, mis mõttes kohtume jõulukuul? Võttes pläskust viimase konjakisõõmu, oli ta selles rohkem kui veendunud. Mul on lihtsalt stress, jõudis ta endas otsusele. Kui puhkus lõppeb, siis saan endal kõik jälle normi.
Külateelt ära keerates, pani ta ketid rataste ümber ning ajas kilomeetri jagu teed lahti. Enne tuppa sisenemist, lükkas ta labidaga veel maja ümbruse puhtaks. Teinud kaminasse tule ning visanud kõik konjaki- ja õllepudelid prügikottidesse, jalutas ta sahvrisse tööriistade järgi. Kui ta sahvris tule põlema pani, vaatas talle sealt vastu lihakonservil kössitav päkapikk.
?Võta istet,? viipas turske kehaehitusega mehike sõbralikult ja osutas teiselpool kingakarpi külitavale kompotipurgile.
Gregor turtsatas naerma. ?Tore lugu, hakkab jälle peale,? pomises mees ja vajutas tule kustu. Hinganud korraks sügavalt sisse ja siis välja, pani ta uuesti tule põlema. Päkapikk istus ikka sama koha peal.
?No kurat, mul oli kohe selline tunne, et näen täna jälle päkapikku,? sõnas ta pigem nagu endale. Gregor püüdis rahulikuks jääda ja ükskõikset nägu teha, ilmselt lootes, et ilmutis silme eest peagi kaob.
?Muidugi oli selline tunne,? ütles mehike. ?Ma ju ütlesin sulle, et kohtumiseni jõulukuul.? Laskmata Gregoril hakata juurdlema oma psüühilise stabiilsuse või päkkapikkude eksistentsi üle, lisas ta kohe, et siin majas ta hiirelõkse näha ei taha.
?Mis sa seisad nüüd, jumal küll, istu!? viipas punases kampsunis külaline uuesti kompotipurgi poole.
Gregor vaatas purki, siis päkapikku ning astus kaks sammu edasi. Päkapikk hüppas krapsti purgilt alla, vantsis teisele poole kingakarpi ja tõstis purgi püsti. Pikalt mõtlemata, justkui sisse kodeeritud viisakusest, võttis Gregor istet. Purk oli väike ja ebamugav ning see tekitas Gregoris idiootse tunde. Päkapikk hüppas tagasi oma purgile ja alustas:
?Sa kindlasti mõtled, et mida mina siin teen, eks ole? Enne kui asja juurde minna, siis räägin selle ka ära. Nimelt, mind visati peremehe juurest välja, mõistad, ma ei vastanud viimastel aastatel enam Ta ootustele. Tegelikult olen selles kõiges ise süüdi, sest mul on väike viinaviga küljes. Noh, ma näppasin nagu klientide sahvrist head-paremat ja ükskord võtsin ühe pudeli ? ausõna, täiesti kogemata ? sest mul oli ilge janu, aga see pudel, noh tead, see oli viina pudel ja siis ma jõin päris mitu lonksu ja see hakkas pähe. Ja mulle hakkas see värk nii meeldima, et ma iga kord võtsin kuskilt mõne pudeli. Tegelt iga kord ei olnud viin ka, aga noh... päris tihti jälle oli, ja nüüd ongi väike jama kaelas, et ma enam teisiti ei saa. Muide, sinu viinad ja veinid jõin ka keldris ära ja tulin nüüd vaatama, ega siin viimati midagi kahe silma vahele ei jäänud. Aga ühesõnaga, peremees sai aru ja kuna miski ei aidanud, isegi mitte kõiksugu tabletid, (eriti need valged ja piklikud, V-tähega, need tegid hoopis midagi muud... saad aru) tegelikult need hakkasid mulle ka lõpuks meeldima. Ära nüüd arva, et ma neist sõltuvusse jäin ? lihtsalt, mõnikord kasutan ? aga jah, siis peremehele see ka ei meeldinud ja mul kästi minema kolida. Ja siis ma nägingi sind ja teadsin kohe, et sa sõidad ära ega tule enne jõule ning mõtlesin sulle öelda, et me varsti kohtume, samas ei tahtnud hakata pikalt seletama, sest nägin isegi, et olid natuke endast väljas või nii...?
?Oot-oot, pea nüüd kinni, mis asja sa jahud, ah??
Gregor tundis kerget peapööritust, sest see kõik ei paistnud talle enam eriti normaalne. Ta kujutas ette, et istub tegelikult lihtsalt sahvris pisikesel kompotipurgil ja hakkab vaikselt seniilseks muutuma.
?Mis ma jahun... Ma räägin sulle praegu, kuidas ma siia sattusin, lollakas. Lähme nüüd asja juurde ? ega sul viina või midagi autos pole??
?Autos on jah, aga ma kavatsesin selle ise täna ära juua, kohe kui magamistoa klaasi ära parandan,? vastas mees.
?Oh, väga hea ju! Muide, ma parandasin akna juba ära, sest siin läks nati jahedaks, või niimoodi. Klaasi näppasin su naabrilt, aga ta ei saa seda kunagi teada, eks ole, kui sa just ise kituma ei lähe. Nii et kuidas siis jääb? Teeme väiksed viinad või??
Gregor leidis, et jah, viin kuluks praegu küll ära. Ta läks autosse, võttis sealt pudeli ja kõndis sahvrisse tagasi. Vahepeal oli kingakarbile tekkinud kaks pesemata viinaklaasi. Päkapikk kössitas oma kohal ja naeratas tänulikult. Gregor istus tagasi purgile ja valas pitsid täis. Päkapikk niheles kärsitult toolil, ent kui klaas täis sai, kallas selle ühe sõõmuga hinge alla.
?Vabandust, me oleksime võinud tegelikult isegi kokku lüüa,? sõnas väikemees. ?Noh, niimoodi tutvuse korras, või kuidas. Sina oled Gregor, seda ma tean, aga mina olen Peeter. Võid mind Petsiks kutsuda.?
Gregor ütles selle peale ?tore!?, ja kallas klaasi sisu kurku. Tal käis peast läbi, et enne jooma hakkamist oleks võinud ikka aknakaasi üle kontrollida. Siis meenus talle naine, kes lubas homme koos tütre ja ta perega kohale laekuda. Ja mina istun siin ja joon sahvis viina, mõtles mees. Ta valas klaasid uuesti täis.
?Tegelikult, kui nüüd päris asja juurde asuda, siis viin ei olegi see peamine põhjus,? sõnas päkapikk ja viskas jala üle põlve. ?Vaata, tegelikult olen ma sulle ühe kingituse võlgu. Ma pidin selle juba ammu sulle tooma, aga tead, sa olid siis kaheteistkümnene ja mul oli sel aastal üks isiklik jama kaelas ja ma ei jõudnud. Järgmisel aastal tahtsid sa aga hoopis midagi muud ja päris hiljem unustasin ära. Kuid nüüd, kui ma siin igavusest albumeid sirvisin, siis tulid sa mulle uuesti meelde. Mäletad??
?Kurat, kust ma peaks mäletama, mida ma kaheteistkümneselt jõuludeks tahtsin.?
?Vott, aga mina mäletan! 1953. aasta detsembris tahtsid sa kohutavalt Playboy esimest numbrit. Sa olid seda isegi korra näinud, aga kuna sulle sellist ajakirja ei müüdud, siis unistasid, et äkki mõni klassivend kingib. No ja me mõtlesime sulle tuua, anonüümselt muidugi, aga siis ma sattusin tsüklisse ja siis jäigi kogu asi sinnapaika. Aga nüüd on see mul lõpuks kaasas.?
Päkapikk hüppas purgilt maha, kadus hetkeks riiulite alla, kuid tuli siis kohe tagasi, ajakiri sõrmede vahel. Ta asetas Playboy pidulikult kingakarbile ja ronis uuesti oma purgi otsa.
?Äkki kallad mulle ka veel?? lisas ta paluvalt.
Gregolile meenus korraga, et oli jah ühel aastal niimoodi. Ta oli sel ajal oma 16-aastasest naabriplikast hirmus sisse võetud, kuigi midagi tõsist sellest ei arenenud. Nad olid tüdrukuga mööda tuba tuisanud ja üksteist taga ajanud. Tüdrukul oli seljas peenikeste õlapaeltega kleit ja Gregor üritas pidevalt mängu käigus tüdrukut kummarama panna, et siis ta kaelusest sisse piiluda. Asja keeras aga kihva tüdruku vend, kes tuli oma ajakirjaga eputama. Ta näitas paari pilti, kuid ajakirja Gregori kätte ei andnud. Siis tekkiski Gregoril hirmus soov ajakiri ka endale osta, ent talle öeldi julmalt, et sina väikemees oled selliste asjade jaoks veel alaealine.
?Mis sa ei raatsi kallata või? Ma ju tõin sulle ajakirja!? muutus päkapikk kärsituks.
?Ei... jah... noh, aga palun,? pobises Gregor ja valas pitsid uuesti täis. Seejärel võttis ta hellalt ajakirja, libistas sõrmedega üle Monroe figuuri ja mõtles, et praegu maksab see vähemalt 2000$, kui mitte rohkem.
?Kuule, kas sa sauna ei taha minna?? uuris päkapikk. ?Sa vist all ei käinud veel, muidu oleksid juba märganud, et ma kütsin sauna ära ja tegin kaminasse tule. Mõtlesin, noh, et kuidas sa ikka tuled siia külma majja niimoodi... tahad, lähme sauna??
?Sauna?? kähises Gregor, suutmata pilku ajakirjalt lahti rebida.
?Sauna jah, siin kisub natuke jahedaks,? ütles väikemees ja hüppas tuttmütsi kohendades purgilt maha. Ta vantsis sahvri ukseni ja jäi seal ootama. ?Tuled siis või??
Gregor kahmas maast pudeli, pistis ajakirja põue ja nad läksid keldrisse. Päkapikk vudis ees, mees kõndis ebakindlal sammul järgi.
Saun oli tõepoolest soojaks köetud! Sauna eesruumis praksus kamin ning lauale asetatud piparkoogikausside kõrval põlesid kaks küünalt. Päkapikk tiris endal mütsi peast, paljastades nõnda oma hõredaks jäänud pealae, loopis siis tillukesed riided mööda tuba laiali ja kobis leiliruumi. Peagi kostis sealt ta hädine palve: ?Kuule Gregor, äkki sa tõstaksid mind! Ma ise ei ulata...?
Gregor võttis pudelist mehise sõõmu, riietus siis lahti ning järgnes päkapikule, ajakiri ja viinapudel kaenlas. Väikemees kükitas põrandal, ent nähes Gregorit sisenemas, sirutas ta oma musklis käsivarred välja ja piuksus hellalt: ?Tõsta mind!? Gregor tõstis mehikese ülemisele lavatsile ja ronis ise ka sinna.
?Oh, siin on mõnus,? sõnas päkapikk, pärast vaikusehetke. ?Viskame leili ka, eks!?
Gregor vaatas, kuidas kikivarvul päkapikk kulbiga tõrrest vett ammutas ning selle siis kerisele heitis. Soe aurupilv tõusis lae alla ja liikus mõõdukas tempos tema poole. Tillukesed veepiisad sadestusid ta kehale. Mees võttis pudelist veel ühe lonksu ja jäi rahulolevalt enda ette põrnitsema.
?Muide, kas sa tead, et ma olen selle Monroega koos pidu pannud,? ütles päkapikk ja osutas Playboy kaanele. ?See oli 54-nda aasta jaanuaris. Saad aru, ma eksisin ära ja sattusin mingisugusse lokaali, kus oli ilgelt jooki ja palju rahvast. Näppasin sealt pudeli ja püüdsin sellega vehkat teha, et vaikselt kuhugi tinistama jääda, aga õues oli maru külm ja siis ma otsustasin natuke maja peal ringi uitada. Ja siis nägin seda Monroed, ma tundsin ta kohe ära, sest mul oli su ajakiri kaasas... Tähendab, ma kolasin mööda tube ja sattusin kogemata ühte numbrituppa. Mõistad isegi, õues pakane, toas hea ja soe; teen siis ukse lahti ja arva, keda ma näen? Diivanil istub paljas tibi, kes on täpselt selle ajakirja kaanetüdruku moodi. Noh, ma siis võtsin ka riidest lahti, vinnasin ennast tema kõrvale. Plika oli täis kui tinavile ega jaganud ilmast ööd ega mütsi. Püüdsin temaga siis juttu ajada, ja pärast, enne kui ta seal magama jäi, võtsin sulle autogrammi ka ? näe vaata, siin sees, tema alasti pildi peal.?
Gregor kahmas pingilt Playboy ja lõi selle keskelt lahti. Oligi. Pildi vasakus servas oli punasele taustale sinise pastakaga kirjutatud ilusate ja hooletute tähtedega Marilyn Monroe. Gregor oli keeletu. Ta lihtsalt istus ja vahtis autogrammiga lehekülge. Täpselt sedasi, nagu kaheteistaastaselt, kui ta sellest samast ajakirjast esimest korda alasti naise pilti nägi. Ent seekord oli ta imetlusobjektiks hoopis autogramm. Ta peast käis läbi, et vaat kui huvitav, mis moodi aastate möödudes väärtushinnangud muutuvad.
Päkapikk naeratas rahulolevalt ja võttis pudelist uue lonksu, mis pani ta pea mõnusalt ringi käima.
?Kuule, kas paneme Viagrat ka peale?? küsis väikemees.
?Mulle pole vaja,? ütles Gregor ja keeras järgmise lehekülje. Seal oli juttu hoopis mingist pesapallurist, mis ei pakkunud talle vähimatki huvi. Gregor keeras paar lehekülge tagasi.
?Ma küll võtan,? kostis Päkapikk ja otsis niudevöö külge seotud paunast V-tähega tableti välja. Seejärel pistis ta viguri suhu ja kulistas viina peale. Saanud sellega valmis, viskas ta veel hea sahmaka leili. Siis istus ta lava servale tagasi ja hakkas kärsitult jalgu kõigutama. Gregor lappas süvenenult ajakirja, aeg-ajalt kätt pudeli järele sirutades.
Nad istusid vaikides jupp aega. Päkapikk niheles pingil ja piilus silmanurgast Gregorit. Ent Gregor keeras muudkui lehti ja imetles ajakirja. Päkapikk vaatas Gregorit, siis ajakirja, seejärel ta ohkas nukralt ja jäi oma püstist päkapikuuhkust põrnitsema. Tal oli natuke kahju, et oli kingituse nii vara kätte andnud.
(november 2004)