Taaskord "Ümera jõel"

Kuidas kirjutada või mitte kirjutada ajaloolist juttu?

Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel“ näib vähemalt allakirjutanule olevat olulisim tänapäeva eestlaste muinasaja-teadvust mõjutanud ilukirjanduslik teos. Omal ajal pälvis see riigivanema 1500-kroonise auhinna, on pikka aega kuulunud koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja ja ilmunud eesti keeles „Esteri“ andmetel 11 trükis, viimati alles mõni aasta tagasi.

Seetõttu sobib see ajaloolise proosa lahkamisel näidiseks ka praegu. Valdav osa eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutavatest romaanidest on kirjutatud realistlikus stiilis (üks väheseid erandeid on A. Ristikivi „Viikingite jälgedes“) ning nn. alternatiivajaloolisi novellegi pole palju, hoolimata mõne aasta tagusest „Mütofesti“ jutuvõistlusest ning etnoõuduse zhanri populaarsusest üheksakümnendatest saadik. Kuna üks olulisemaid alternatiivajaloolisele ilukirjandusteosele esitatavaid nõudeid on detailitäpsus tegelikku ajalookäiku kujutavas osas (viidakem taaskord Poul Andersoni surematule esseele „On Thud and Blunder“ http://www.sfwa.org/2005/01/on-thud-and-blunder/), jääb realistlike ajalooliste romaanide kohta allpool öeldu täiel määral kehtima ka alternatiivajaloo puhul.

Alltoodu on ülimalt soovitav läbi lugeda igal noorel autoril, kes kavatseb saata "Algernoni" või mujale alternatiivajaloolist Muinas-Eesti või sellega sarnaneva lavakujundusega juttu.

Metsanurga romaani läbiv teema on võitlus, noore vanema sõjaretk, mis kulmineerub võiduka Ümera lahinguga 1210. Sellele eelneb veel rida otseseid lahingukirjeldusi ning muude sõjaliste teemadega seotud lõike. Seetõttu vaatleme esmalt sõjandusega seonduvat. Heitkem alustuseks pilk romaanis kujutatud relvadele (alltoodu toetub põhiosas A. Mäesalu loengutele Tartu Ülikoolis kevadsemestril 2011).

Mõõk esineb romaanis paljude kohtades, kuid ootuspäraselt pole Metsanurgal selle kasutamise kohta midagi uut öelda. Kolmel korral – Kämbi relvana (lk. 39), Rahi relvana (lk. 61) ja Lembitu kojas trofeena mainitakse kõverat mõõka. Kahel esimesel juhul näib see, nagu „haljas kiivergi“, olevat antagonisti tunnus nagu must kaabu vesternis. See eksootikataotlus on ebaõnnestunud. Esiteks jääb arusaamatuks, miks pidanuks need tegelased minema sirgelt mõõgalt, mille kasutamist nad ilmselt poisist peast saadik harjutanud olid, üle kõverale. Teiseks on Lähis-Ida kõver mõõk vaadeldavast perioodist hilisem nähtus. Ünsal Yücel toob ainult mõne üksiku näite 1300. aastast varasematest kõveratest mõõkadest (Yücel, Ü. Islamic Swords and Swordsmiths (Istanbul: O.I.C. Research Centre for Islamic History, Art and Culture, 2001)). Veel enam, ei ole võimalik teha vahet isegi hilisrauaaja eestlaste ja ristisõdijate mõõkade vahel. Massiliselt esineb romaanis „vestu“ kasutamist, mille kohta sõnaseletus annab vasteks „suur puss“. Ilmselt pole põhjust kahelda, et hilisrauaajal nuge kanti, kuid vaevalt et relvade ja tööriistade eristamine siin võimalik on.

Tapper on Metsanurgal üks põhilisi relvi. Võimalik, et Metsanurk sai taprite osas inspiratsiooni Hans Moritz Eirmanni kirjeldusest aastast 1600, milles too kirjeldas liivimaalaste osavat kirveheitmist. Igal juhul on Metsanurgal „tapper“ sagedasemaid heiterelvi, kuid paraku puudub sellel igasugune alus Läti Henriku kroonikas, kus üleüldse mainitakse kirvest ainult kahel juhul ja mõlemal korral löögiriistana (kusjuures ühel neist
ordusisese mõrva relvana). Muinasja arheoloogilisest leiumaterjalist pärineb 5-6 kirvetüüpi, millest osa võivad olla sõjakirved ja kergemate raudosa kaalub 300 grammi ümber (A. Kirpitshnikov peab sõja- ning töökirve piiriks 450 g). Tänapäevased sportliku kirveviskamise kirved kaaluvad üle kilo (kuigi neid heidetakse kahe käega), nii et iseenesest poleks midagi kummalist nende kasutamises viskerelvana ning kaasaegsete kirjalike allikate järgi kasutasid frangid jt. germaanlased viskekirveid juba 6. sajandil (francisca). Levinuimaks sõjakirve tüübiks peetud kergeid õhukese teraga kolmnurkseid ilma lõuata kirveid (Eestis ca. ¼
Peterseni M-tüüpi) kujutatakse aga vähemalt Bayeux’ vaibal (http://www.hs-augsburg.de/~harsch/Chronologia/Lspost11/Bayeux/bay_tama.html) pikavarrelistena. Samas näeme aga stseenil, mis kujutab William Vallutaja rünnakut, nii väikese kirve heitmist kui pikema varrega kirvega raiumist. Kirveste kasutamine on levinud Skandinaavia saagades.

Metsanurgal käiakse „tapper vöö vahel“ nii jahil (lk. 19) kui sõjas, kusjuures pikavarrelisi kirveid ta ei mainigi.

Teine viskerelv on Metsanurgal nui või „kärp“. Kärbi kohta öeldakse romaani taga sõnaseletustes „rautatud sõjanui“, mis jääb võrdlemisi raskesti mõistetavaks. Pihlaka talust leitud valatud peaga sõjanuia võiks ju põhimõtteliselt ka heita, kuid kuna see on suurepäraselt töödeldud ja pidi olema väärtuslik ning neid on üleüldse leitud väga vähe, on raske uskuda, et tegu oli viskerelvaga. Metsanurk ütleb, et kärpe ja nuiasid tehti „okslikest puudest“ (lk. 183). Mismoodi võiks välja näha üks okslikust puust tehtud viskerelvana kasutatav „rautatud sõjanui“, on käesolevate ridade autoril raske ette kujutada. Võimalik, et inspiratsiooni on ammutatud hussiite või muid hiliskeskaja Kesk-Euroopa mässajaid kujutavatel kaasaegsetelt illustratsioonidelt.

A. Mäesalu ja J. Peetsi järgi (Mäesalu, A., Peets, J. „Sõjanuiad, võimusümbolid ja margapuud“ (Ilusad asjad: tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Koost. ja toim. Ü. Tamla. MT 20, Tallinn: 2010, 211–236), 212.) pärineb esimene sellise nuia graafiline kujutis 1280-ndatest aastatest ja rasked Morgenstern’id tulid kasutusele alles koos rüütliturvise arenemisega 14. sajandil. Samas olid varem tõepoolest kasutusel ühekäenuiad, mida võis ka heita ning üks selline relv näib vasakult ründavate ratsameeste poole lendavat ka ülalmainitud stseenil Bayeux’ vaibal. Henrik mainib nuiasid heiterelvadena leedukate poolt 1208 ja saarlaste poolt 1215, nimetades neid „karjasesauadeks“. On aga ka võimalik, et tegu oli hoopistükkis viskepuudega. Tulles tagasi Metsanurga juurde, võib olla liigne temalt nõuda viskepuu mainimist, kuid mingil täiesti arusaamatul põhjusel ei maini ta kordagi ka lingu, küll aga „kivide pildumist“.

1939. aastal olla Varbolast leitud „raske pahklik tammepuust sõjanuia ots“, mille puhul tekib vähemalt siinkirjutajal küsimus, kas tõlgendamist ei mõjutanud ajalooline proosa, sh. käesoleva arvustuse aineks olev teos. Ese on paraku hävinud. Metallist nuiapead on Eesti
leiumaterjalis väga haruldased. Kahtlust, et Metsanurka mõjutasid talurahvasõja kujutised, kinnitab ka fakt, et lk. 214 mainitakse malevasse saabuvate meeste relvadena ka „õgvendatud vikateid“. Kuna vikateid tehti veel 19. saj. lamineerituna, on selle „õgvendamist“ nii, et terase omadused säiliksid, raske mõista, kui just ei mõelda vikatikanna ära painutamist, nii et tera saaks püstiselt varre otsa kinnitada. Muistses vabadusvõitluses vaevalt et niimoodi improviseeriti.

Metsanurk mainib paljudes kohtades viskeodasid, mida kantakse kimbus, kuid ka piike ja odadega torkamist. Võimalik, et piik on tal mõnel juhul ka torkeoda sünonüüm. See vahetegu on iseenesest täiesti korrektne. Lk. 63 kirjeldatakse detailselt üht viskeoda otsa: „pikk, nelja servaga, ots ümarik kui nõelal“. Tõenäoliselt inspireeris kirjanikku hoopiski mõni hiline ammunooleots (mida aeg edasi, seda jämedamaks muutusid ammunoolte putk ja kael), sest viskeoda ots meenutab välimuse poolest nuga. Odad olid hilisrauaajal kõige levinumad relvad ning on väärilisel kohal ka Metsanurga lahingukirjeldustes, kuigi lk. 22 antakse Otile korraldus „otsi kokku kõik mõõgad“ kõigi meeste tähenduses – kindlasti olnuks ajastutruum käskida kokku otsida kõik odad või odakandjad. Lk. 215 tuleb Vello sõjaväkke kehvikuid, kellel oli vaid „saarepuust oda“. Vaevalt et hilisrauaajal siinkandis ühtki nii vaest vaba meest leidus, kes ei suutnud endale ainsatki rauast odaotsa muretseda ja läks sõtta puust orgiga.

Palju räägib Metsanurk oma lahingukirjeldustes ka vibudest, kuid Henriku järgi polnud see lihtsõduri relv ning eestlaste nooli mainib ta seoses saarlastega merelahingus 1215. Linnustelt leitud loomaluude analüüs näitab, et valdavalt olid eestlased läinud üle viljelusmajandusele, kuid samas on Lihulast leitud ka üks 14. sajandist pärinev tömp karusloomade jahiks kasutatud nooleots (Luik, H. „Luuesemed Lihula keskaegsest alevikust ja linnusest“, Keskus - tagamaa - ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis, koost. V. Lang, MT 11 (Tallinn ja Tartu: Ajaloo Instituut ja Tartu Ülikool, 2002), 301–348, 323). Metsanurga poolt kirjeldatud ühiskonnas oli vibuga jahilkäimine igapäevane tegevus ning see seletab ka, miks ta erinevalt Henrikust oma tegelased massiliselt vibusid kasutama pani. Tema vibumehi iseloomustab muuhulgas noolekimp vöö vahel või seljas nii jahis kui sõjas (näit. lk. 5, 215). Jääb arusaamatuks, mis peaks nooli kandma kimpu seotuna ja kuidas neid sealt kähku kätte saada, kui vajadus tekib. Üldiselt tuleks vibu kirjeldamisel hilisrauaaja eestlaste relvana olla ettevaatlikum. Lk. 233 lastakse vibu kõhuli asendist, mis on kahtlane.

Metsanurk mainib ka ammu kasutamist, kuid esimest korda alles lk. 230 Võnnu piiramisel. Seda võib seletada asjaolu, et Henriku järgi võtsid eestlased ammud kasutusele trofeedena alles 1223. aastal. Ümera lahinguga seoses oleks olnud õigem jätta ammukütid mängust välja, seda enam, et nii olulist ja võimsat relva mainitakse alles lahingukirjelduses ja sedagi möödaminnes.

Kaitsevarustuse osas esineb romaanis massiliselt pronkskilpe ja koguni vaskkilpe (lk. 48). Lembitu majas ripuvad „pronkskilbid, haljad kui peegel“ (lk. 190). On raske öelda, kust on selline kujutelm pärit. Kõik seni Eestist leitud kilbiosad on rauast (Siig, K. Eesti muinasaegsed kilbid (proseminaritöö Tartu Ülioolis, Tartu: 2007), 11). See ei ole kooskõlas ka Metsanurga poolt korduvalt mainitud pronksitükkide kasutamisega raha asemel või pronksspiraali leidumisega Kämbi aardes: kui juba pronksspiraal vääris peitmist, siis pidi „suur ilustistega pronkskilp“ (lk. 103) olema väga väärtuslik. Lk. 248 leidub absurdsus mõõga lõikumisest pronkskilbi serva sisse lahingu ajal. Samuti on ilmne liialdus üleni rauast kilbid (lk. 100). Isegi Lääne-Euroopas tehti kilpe põhiosas puust (ibid., 27-28). Kiivrite osas järgib Metsanurk iganenud kujutlust nahast raudäärisega kiivritest. Selline kiiver on vanem Küüvitsal (lk. 124), Vellol endal (lk. 134, 217) ja malevasse saabuvatel meestel (214). Vello sõjasulase Oti raudkiivrit peeti lausa pealiku tunnuseks (samas). Rahil on rahvakoosolekul peas veel fantastilisem „tulikollasest nahast, pronksist harja ja äärisega kiiver“ (lk. 113). Erakordselt visal teadmata algupäraga kujutelmal, et muistsed eestlased jooksid ringi raudvitstega murumütsides, ei ole tegelikult alust. Nende osadena tõlgendatavaid vitsatükke ei ole leitud ning need ei paku lahingus ka kaitset. Võimalik, et see peegeldab ettekujutust rauapuudusest nagu ka Metsanurga puuteravikuga odad. Lk. 48 mainitakse aga ka „raudäärisega kübarat“. Tõepoolest ongi Eesti ainus selge 13. sajandi kiivrileid Kodasoost omal ajal populaarne laia servaga raudkübar (toodi Eestimaa Provintsiaalmuuseumi juba 1869), kuid pole selge, kas Metsanurga kujutluses oli terve kiiver rauast või ainult äär.

Millegipärast omistab autor raudkiivrid negatiivsetele kangelastele Kämbile (lk. 38) ja Rahile (lk. 66).

Rüütlite kaitsevarustusena kirjeldab Metsanurk raudrüüd, milles on vigastatavad ainult liitekohad, mille pihta sihitakse nooli või viskerelvi (lk. 78). See on ekslik. Selline raudrüü võeti kasutusele tunduvalt hiljem nagu ka pottkiiver, mida vististi kirjeldatakse lk. 251, milles ainuke viis rüütlit vigastada on lüüa silmapragudesse. Lk. 247 „ei ulatu“ Oti vastase soomussärk katma alakõhtu, mis nii olla ei saa. Soomussärkidel oli küll ratsutamiseks keskel lõhik, kuid see ei tähenda, et hobusemehe jalgevahe täitsa kaitseta jäi.

Metsanurk toetab täiel määral ka teist väga levinud müüti peale murumütsi-kiivrite: pistandaeda muinaslinnuste vallidel, nimetades seda „pihtaiaks“ või „püstaiaks“ (Kämbi talu kohta lk. 37, Lõhavere kohta lk. 189, Asti kohta lk. 222, Võnnu kohta lk. 229). Paraku ei ole leitud ühtegi augurida, mis püstpalkaiast jääma pidanuks. Tartu muinaslinnusel oli kaevamiste ajaks säilinud kolm alumist palgikorda, rõhtpalkhooned olid ka Lõhaveres. Käesolevate ridade kirjutaja arvates on juba puhtehituslikult püstpalktara rajamine terve mõistuse vastane (puidu kõdunemisel kaldub selline ehitis ümber, samal ajal kui rõhtpalkhoone või -tarand vaid madalamaks vajub). Küll aga võidi püstpalke kasutada kivivalli ja väravakäigu toestamisel nagu näha Varbolas.

Linnuste piiramise kohta väidab Metsanurk, et sulane Ott olla varem Väina ääres „viskemasinaid“ ehitanud (lk. 22). 12.-13. saj. vahetusel olid Lääne-Euroopas kindlasti tuntud raskusjõul põhinevad heitemasinad (Blide, esimene joonis 1197), teistsuguste mehhanismide osas on aga suured kahtlused (pole kaasaegseid illustratsioone ega leiumaterjali, vt. Mäesalu, A. „Heitemasinad muistses vabadusvõitluses“ (Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koostanud Andres Andersen. Tartu: 2001, 69–105), 13). On raske öelda, kuna või millega seoses võis Ott heitemasinaid ehitada, sest Henrik mainib esimest korda heitemasinat linnuse vallutamisega seoses alles aastavahetusel 1217/18. Väina juures olevat Ott näinud ka piiramistorni ehitamist (lk. 231), mida Metsanurgal kasutatakse Võnnu all igati loogiliselt linnusesse viskerelvade ning süütevahendite pildumiseks. Samas on Metsanurga piiramistorn „nelja mehe kõrgune“, st. ca. 7 m. kõrge (lk. 235) ning ta paneb eestlased ehitama tõelist palkehitist, mitte nagu kirjeldab Henrik: „…lohistades metsadest suuri puid koos juurtega, panid kokku kaitsetorni taolist, toetades ja kindlustades teiste puudega…“ (HCL XIV, 7), kuid mainides juurtega puude kohaletoomist piirajatele varjumiseks (lk. 230). Ehitis ise on aga Metsanurgal mannetuvõitu. Ainuüksi Võnnu muinaslinnuse alune küngas on 18 m. kõrge ja Hendriku poolt kirjeldatud suured puud võisid ulatuda paarikümne meetri kõrgusele. Ordulinnuse ehitamist alustati Võnnu muinaslinnuse kõrvale 1209. Metsanurk ei maini ka linnuseasulat ning üleüldse on linnus tal justkui muust maastikust isoleeritud. Samas juba 1221. a. panid Võnnu kaitsjad ise linnuseasula põlema, mille peale seda ähvardavad venelased lahkusid. Ettekavatsemata huumori valdkonda kuulub Vello nõutus vaenlase linnuse ees lk. 229, millest teda päästab Ott, kes tutvustab talle piiramistehnikat. Maleva vaenlase maale viiv vanem võiks sellekohased nõupidamised vast ikka kodus ära pidada.

Ümera lahingu kirjeldus lk. 242-53 on täielikult autori fantaasia vili, ilmses vastuolus kroonikaga ning edasi antud praktiliselt jälgimatul kujul. Seetõttu ei näe käesolevate ridade kirjutaja võimalust sellel pikemalt peatuda. Üleüldse on suuremad lahingustseenid kuidagi kaootilised – sama käib ka Vello jt. ringitormamise kohta, kui neid tabab lõunanaabrite rüüsteretk lk. 126-36.

Peale muistse relvastuse väärivad romaanis veel tähelepanu nii muud sõjandusega seotud teemad kui autori kaitse muinasaegset maailmapilti kujutada. Nagu eespool korduvalt märgitud, läbib romaani rauapuuduse motiiv – raud on Metsanurga maailmas nii kallis, et mõni mees ei saa endale lubada isegi ühtainsat rauast odaotsa ning tuleb kogunemiskohta teritatud puutoikaga, raudkiivrit peetakse pealiku tunnuseks, alles pärast võitu Ümera all „heideti puunuiad hoopis kõrvale“ (lk. 257) ja nii edasi. Sellega haakub omapärane kujutelm, et iga terariist viidi teritamiseks sepale, nooleotsast ja noast alustades ja mõõgaga lõpetades (lk. 5, 28, 123–124). Kindlasti ei valitsenud Eestis sellist rauapuudust, nagu autor mõista annab. J. Peets hindab, et Eestis vajati aastatel 1100–1350 elementaarsete tööriistade jaoks 1800–2250 t rauda, toodeti aga samal perioodil 3000–4000 t. 1300. a. riisuti heal järjel talust 2 oda, 2 kilpi, 6 kirvest, 6 sirpi, 16 hobuserauda ja 2 paari adrasahkasid (Peets, J. The Power of Iron (Tallinn: 2003, MT 12), 135). Samas kirjeldab Metsanurk, kuidas vanemate juures leidus raudrelvi sületäite viisi. Käesolevate ridade kirjutaja meelest on romaani üks tugevamaid külgi egalitaarsusemüüdi vältimine, kuid sellisel tasemel varanduslik ebavõrdsus läheb siiski ka liiale.

Jõudes ühiskondlike suhete ja elu-olu kirjelduse juurde, tuleb märkida, et mõningatest puudustest hoolimata on romaan ses osas kõige tugevam. Ristiusu rahumeelset levikut Mägiste maile on kujutatud veenvalt nagu ka vanema ette tõusetuvat küsimust, kas ei peaks ennastki ristida laskma (toimub see antud juhul küll romantilistel, mitte poliitilistel kaalutlustel). Romaan on üldiselt vaba ristiusu vihkamisest ning selle aadressil öeldud kõvad sõnad tulenevad võitluse ägenemisest vallutajatega. Vello on skeptiline ja kergelt üleolev ka muinasusundi suhtes, mida esindab tühjalt targutav tark Leiko. Olmemaagiline mõtlemine pole ei talle ega teistele üksikasjalikult kujutatud tegelastele omane ning arbumisel sõjakäigu eel muretseb ta ainult meeste moraali pärast (lk. 218). Selliseid moodsaid inimesi 13. saj. Eestis vaevalt et leidus. Huvitaval kombel on suur osa teosest keskendunud võitlusele ja relvadele, kuid sellest puuduvad täielikult Skandinaavia saagades leiduvad relvade personifitseerimine, neile nimede panek ja nii edasi. Arvestades, et ehtsat relvafetishismi kohtab ka tänapäeval, on läheneb romaani meelekainus lausa ideoloogilisele seisukohavõtule. Samas muidugi ongi keskaja mentaliteediajalugu väga keeruline teema ning kerge on siin kalduda ka teistpidistesse liialdustesse.

Kokkuvõtteks tulenevad ülaltoodust mõningad üldised nõuanded.

13. sajandi alguse relvastus teatud määral ühtlustus muistse vabadusvõitluse käigus (eestlased võtsid kasutusele ammud ja viskemasinad), kuid see on seotud konkreetsete ajalooliste sündmustega ning seda tuleb kujutatavast aastast lähtudes kontrollida. Alternatiivajaloolise teksti puhul on täpsus võib-olla olulisemgi, sest kui autori sihilikule trikitamisele lisanduvad ettekavatsemata vead, rikub see lugemisrõõmu. Lugejat ei tohiks karistada mõistatamisega, kas konkreetne tõenduspõhisest ajalooteadmisest hälbiv detail tuleneb teose zhanritunnusest või autori vähesest informeeritusest. Ei tohi unustada, et relvastuse areng on üleüldiselt sisemiselt kooskõlaline ning järjepidev nähtus. Enese uurimisseisuga kurssi viimiseks on praegu kättesaadavat kirjandust juba omajagu.

Koha peal toodeti juba 12. sajandil märkimisväärselt rohkem rauda kui kulus enda vajadusteks ja kohalik relvasepis oli kõrgel tasemel. Seisukoht, et kõrge kvaliteediga relvi vaid imporditi, on aegunud (vt. Creutz, K. Tension and Tradition: A Study of Late Iron Age Spearheads around the Baltic Sea. (doktoritöö Stockholmi Ülikoolis, Stockholm: 2003), http://www.dissertations.se/dissertation/b4f6a82dfc/). Teatud kindlatel aladel aga jäi vallutajate tehniline üleolek pidama – nii oli see näiteks sideaine kasutamisega seotud tehnokompleksi osas. Henriku järgi üritasid semgalid Üksküla linnust 1185. a. suurte laevaköitega maha tõmmata, pidades seda kuivmüüriks ja tundmata mörti (HCL I, 6). 11. sajandi esimesel poolel või keskel toimus suur muutus linnuste osas üle terve maa, mille käigus jäeti suur osa viikingiaegsetest linnustest maha ja kasutusse jäid vaid üksikud, mida kindlustati valliga kõikidelt külgedelt. 13. saj. alguseks jäi kasutusse paarkümmend linnust ja põhiosa muistsest vabadusvõitlusest käiski nende ümber. Linnuse vallutamine võis kaasa tuua suure piirkonna alistumise (Tartu, Otepää, Viljandi, Soontagana puhul). Seetõttu ei ole ilmselt vale kujutada vähemalt ilukirjanduslikus teoses ühiskondlikke suhteid maakonna tasandil ligilähedaselt niisama arenenutena kui naabritel, hoolimata asjaolust, et puudus kogu maad ühendav võim või riiklus. Alternatiivajaloolisele tekstile on ilmselt üks meelitavamaid võimalusi kujutada niisuguse võimu tekkimist.

1215. aasta kolme väe manööver näitas võimet vägesid planeeritult ja mõtestatult liigutada samas vaimus, nagu kujutab Metsanurk Lembitu plaane vestlusel Velloga lk. 192. Metsanurga romaani üks tugevamaid külgi ongi vaikse tsentraliseerumise ning noorusliku uljuse ja ettevaatliku planeerimise dilemma kujutamine. Olgugi, et Vello retk kokkuvõttes õnnestus, tundis ta ikkagi imetlust Lembitu ja teiste vastu, kelle laiemat haaret ning ettenägelikkust tunnistama pidi.

Nagu me teame, oli Lembitu ühendväe kogumisel lõpuks ka edukas, kuigi sellele järgnes kohene sõjaline kaotus. „Ümera jõel“ paistab silma karakterite reljeefsuse ning autoripoolse vaatenurga neutraalsuse poolest – Aliste Räiso jätab alguses küll ebameeldiva mulje, kuid kui tema poole asub ka Lembitu, peab lugeja tahes tahtmata möönma, et selget ja üksühest seisukohta on noore Vello uljuse suhtes raske võtta. Täpselt sama käib ka Vello kokkupuudete kohta kirikuga Riiast tulnud paatri ja tema järgijate, Oti kogemuse ning Pihkva jumalateenistuse kaudu. Käesolevate ridade autor leiab, et selline polüfoonilisus ongi üks olulisemaid väärtusi, mida ajaloolisest proosast otsida või mille poole püüelda.