Kuningas on surnud

Unenäod võivad olla eriti pahaendelised. Ega asjale kasuks ei tule, kui reaalsusgi kohati süngeid ootusi põhjustab.

Aragil oli just selline hetk. Pole just lihtne põhjendada, miks arvutuskeskuse koridorid peaks kellelegi meenutama hargnevaid koopaid. Ta juurdles selle üle, ajades oma kleenukest keha sirgu, pilk klaasuksel. Tegelikult oli tihti kühmus käiv kontoriametnik üsna pikk. Midagi oli selle pikkusega lahti: praegugi, sõpra oodates, tundis ta, et nii pikal mehel peaks jõudu olema. Et teda on kuidagi reedetud sellega, et ta lihased on nõrgad ja roided naha all näha.

Uks käis, Mefis tuligi. Neil tuli vaid veidi aega minna, sest kui ebamäärast heledat värvi koridor ka kusagil tõesti rägastiku moodustas, siis nemad olid tulnud ainult ümber ühe nurga ja ainus kõrvalkoridor ei paistnud üldse pikk. Arag vaatas koridori, milles lõpus oli tool. Sellise koha jaoks massiivne iste äratas temas ähmast igastust. Aga siis nad olidki sellest kohast möödas ja mehe vaatevälja valitses Mefise selg, andes seejärel ruumi vestibüülile. Hetkeks oli avarus jahmatav, ent see tunne kadus sama ruttu, kui pimestus klaasustest paistvast valgusest.

Mõeldes kohvikus Mefise töökoha tekitatud meeleolule, meenus Aragile nende vana vaidlus. Et neil see teema oli üldse üles kerkinud, oli hämmeldust tekitav, sest Aragi kokkupuuted arvutitega piirnesid töö juures andmetulpadega jändamisega ja tema loetud ulmelugudest tegelesid vähesed selle teemaga. Mefis muigas juba. Valmis naerma puhkema lükkas ta tomatimahla endast eemale. (Arag oli, hoolimata Mefise aasimisest, tellinud koka; lõpuks oli see tema asi, mida ta jõi.)

?Ajusse ühendatud klemmid? Meeleelundid on ka klemmid ajus. Kallis inimene, kui ulmekirjanikel oleks õigus...?

?...saaks kahurikuuliga vigastamatult Kuule lennata?? Arag arvas end sõpra ennetanud olevat ja hakkas sellest elevusse sattudes kiiremini rääkima. ?See oli toonane teaduslik fantastika. Aga teadus on...?

?Ulme on ulme. Lõpuks, arvutitega seotud inimeste seas on palju vastutustundlikke,? ütles Mefis nüüd juba varjamatult naljataval toonil. ?Nad ei paneks kellelegi juhtmeid pähe ega ehitaks ka nii moraalituid...?

?Ei. Tark arvuti tegeleks pigem porno kogumisega.? Rääkides jooksis Aragi käsi üle teab kellest kohviku lauale jäänud ajakirja kaane. Teise käega seda paigal hoides silus mees ajakirja, otsekui silitades fotol oleva avaliku elu tegelase vaevu kaetud rindu.

?Sul on midagi porno vastu? Ja ilma nende masinateta ei saaks sa, sõbrake, omada ülevaadet sellest, kuidas omanike võimalikud otsused kogu selle autode sissetoomise värgi kulusid mõjutaksid. Ja maksud... Kas mitte sina ei sööda nii sagedasti mu vaesesse keskprotsessorisse infot väikeste maksuerinevuste summeerumise saatuslikust tähendusest??

Iga kord, kui Mefis hoogu sattus, siis hakkasid tema irooniakeerud üle Aragi pea käima. Kuulamist teeseldes lehitses ta tuntud inimeste galeriid (mis, kõik ajakirjas olevad muusikud paistsid olevat rohkem kui kahekümne aasta taguse tantsumuusika koverdajad). Koka oli peaaegu täiesti õige otsus, vaid pepsiga võrreldava tummisuse puudumine suhu jäänud maigul tumestas Aragi valikut.

Halvaendelised unenäod - kindlasti võiks neis näha ka mõnekorruselise ilmetult funktsionalistliku maja alla saalidesse peidetud hiidarvutit, juhtmed värviliste närvidena väänlemas kookoniteni, milles... Ent midagi sellist ei saanud Arag oma unede kohta öelda. Neis kandis ta küll kummalist rõivastust, aga tal olid tõsised kahtlused, kas need olid ulmetuleviku rõivad. Kaunistatud kangas laskus pikalt, kattes õhukesed püksid peaaegu säärteni. Aragi peas oli midagi rasket ja ta püüdis teha käega liigutusi, mis kuidagi meenuda ei tahtnud.

Siis taandus pimedus, mis pea varjas ta valge käe, hämaruseks magamistoas. Arag lamas ainult talle kuuluvas kahetoalises kesklinnakorteris beezi tekikotiga teki ja eri värvi pikitriipudega lina vahel. (Ta tegelikult ei näinud eriti midagi oma kardinate taha peidetud magamiskambris, aga voodipesu argisest välimusest oli lohutav mõelda.) Ta lamas midagi mõtlemata, kuni oli aeg minna kööki. Kohvi üles panemise järel oli tal jälle asja koridori, kust pääses ka WC-ga kokku ehitatud vannituppa. Kahhelkivide keskel lamas hambahari kraanikausil, kuhu ta oli ununud. Keera kangi vasakule ja seda tõstes saad sa kuuma vett. Ent kui sa keerad kangi teise, sinisega märgitud suunda, muutub vesi jahedaks. Fantastika!

Voolava vee ime oli kindlalt kinni keeratud Aragi lahkumisel ja ka siis, kui ta koos sõbratariga tagasi tuli. Magamistoa tapeet polnud korteriperemehe valitud; kust küll oli eelmine elanik saanud seitsmekümnendate aastate stiilis krulledega seinakatted?

Kui naine juba magas, mõtles Arag, kas teise unenäod mäletasid tema äsjast liikumist nüüd teki all kummuvas kehas? (Tegelikult ta päris nii ei mõelnud; mehele ei pakkunud pärast rahulduse saamist erilist huvi naise kehavormid, mis erinesid posteritel kujutatud neidude kehadest veidi laiemate puusade poolest - Arag oli talle selle järgi silma heitnud.) Et mitte rohkem unedest mõelda, meenutas mees vestlust Mefisega. See oli toimunud ööklubis, enne naisega kohtumist. Vist oli miski stiiliõhtu, sest pead pöörates nägi ta valgussädemeid pritsivat kera. (Enne, kui ta jõudis tagasi sõbra poole vaadata, möödus keegi ta vaateväljast, drink käes.) Aga neid lasti sisse nii, nagu nad riides olid; võibolla armastas hoopis reaalsus möödunud dekaade?

?Kuule, kui isegi meeled on elektrijuhtmed...? Kuulav Mefis ajas end korraks samba vastast sirgu.

?Kui sa juba prallet rikkuma pead, siis muretse millegi maisema pärast. Näiteks, võta midagi ette, et oma mugavalt toolilt astuda osanike hulka, kes oma nii hirmutavalt tüütud ametisõidud teevad pehmete istmetega masinates, mille silmade nukrusele oleks krokodillidki kadedad. Ja pealegi, ma küll täpselt ei tea, kas infot ei anta närvisüsteemis edasi hoopis keemiliselt.?

?Aga lõpuks tekib ajus ikka laeng,? ütles Arag peale mõttepausi, mille jooksul keegi ta selga riivates aistingute tekkimist illustreeris. Arag astus paar astet ülespoole, kus seisis Mefis. ?Ja ajju pistetud juhtme abil saab...?

Korraga ta vakatas. Kas säärase ohvri illusioonist võiks väline maailm mõnikord läbi tungida? Vähemalt mälestused sellest? Pikas rüüs fantastiline tegelane sirutab käe ja teeb midagi: käsitleb mõnd keerulist seadet?

Ent see polnud enam meenutus klubis mõeldust. See oligi juba unenägu, kus hämaruses lähenesid vaenlaste kogud. Olid nemadki eriliselt riides või olid nende kogud rõivastest moonutamata, ebainimlike jalutute tõukude kehad?

Mis seade see ka polnud, ta ei saanud seda oma unenäos tööle. Taganedes komistas ta millelegi. Kas kusagil vilksatas Mefise lühikese trendihabemega nägu, kui ta end mingi mustava eendi vastu teadvusetuks lõi?

...pigem küll teadvusele, toas oli hämar, laes oli lamp. Jne., jne. Asjade koduse kontuuride peale polnud vaja mõelda, need selgisid hommikuvalguses ta silme ees. Ja sedamööda kaotasid nad ka oma tähtsuse, sest teda hakkas vaevama, miks pidi ta pea nii pikalt selginema, kui ta polnud seda ära löönud?

Arag ajas end voodis sirgu. Tekk oli poolenisti tema pealt maas, sest neiu -kes oli end vist Phenomena tutvustanud- oli juba tõusnud. (Nojah, kardinad olid ju akna eest ära tõmmatud.) Mees vaatas, kuidas naine sukki jalga pani, seistes üsna põrandale vedelema jäänud kasutatud kummitüki juures. Arag ei mõelnud sukkade värvile ja miks kandis Phenome just sellist tooni (millist siis?), vaid kuidas nad tunduda võiksid. Liibuvad nagu need neetud püksid unenäos?

Õhtul pidi Arag Mefisega kokku saama. Phenome läks ära ja mehe päev möödus nii, et enne väljaminekut pidi ta endalt küsima, mida ta oli oma ajaga teinud. Puhkepäevad on tõeliselt imelikud.

Taevas linna kohal polnud veel kuigi tume, aga puulehtede varasügisest värvikirevust ei olnud enam võimalik eristada. Arag astus pargiga parallelselt jooksval kõnniteel ja arutas mõttes, millisesse pubi minna. Tee lõpus pööras ta ringi, ent peagi tuli sõbra hüüde peale jälle suunda vahetada.

?Lähme parki.? Arag oli käänas teise järel kiviplaatidest rajale. Tuli üles minna kahest trepist, ühest madalamast, teisest kõrgemast. Siis seisid nad mingi skulptuuri kõrval. Oli läinud tõesti hämaraks. Aga Mefis klõpsutas oma zippot. Arag arvas, et ta pullib, aga teine lähendas leegi oma paremale käele. (Õhus polnud tunda tuulelehkagi.)

Mefis tahtis, et ta näeks, mida ta teeb. Tulemasina hõbe välkus, ent Arag nägi midagi palju köitvamat. Täpseks jälgimiseks veidi liiga kiiresti liikus käsi, joonistades õhku... Siis tõstis teine vasaku käe peaaegu näo juurde. Arag võpatas, kuigi ta teadis, et alttulev valgus annab nägudele tontlikud jooned.

?Tagane, tulnukanärakas...? ütles Arag ja peatus end tobedana tundes. Ent siis tundis ta midagi säärtele liibuvat ja -kuigi ta mõtles, et oli ehk mingis meeltesegaduse hoos Phenomelt ühe suka röövinud- püüdis ikkagi liigutuste seeria ise läbi teha.

Käsi ta ees tegi poolringe ja lõikas need siis sirgete liigutustega jõhkralt läbi. Väikese sõle oli vaenlane talle teadmata põhjusel ette joonistanud, ülejäänud kujundit mäletas ta unenäost. Peaaegu täis kaare pealt veidi üles...

See ei olnud unenägu. Ja tõrvik rebiti talle tuttavalt habemikult käest, teised kujud, mungakuue-taoliste rõivaste poolt varjatud jalgadega inimesed, olid taibanud, mida too oli teinud. Rüseluses tõrviku pärast jooksis valgus üle koopa. Ahhaa, kirstu all oleva postamendi jaluse vastu ta oligi pea ära löönud. Seal väänlesid ümaramaks muudetud hieroglüüfe meenutavad kirjad. Veidi eemal paistis rüngas, mille otsa ta oli ilmselt komistanud. See kadus pimedusse ja ta pidi keskenduma vaenlastele, kes olid teda abistanud mehe kahjutuks teinud. Habemik vedeles poolpimeduses.

?Rahu, Arag,? ütles keegi meestest häälel, mis kuidagi ei sobinud kogude vaimulikukuube meenutavate rõivastega. Sellel samal toonil, mis oleks võinud olla lipitsev, kui selles poleks olnud allasurutud tigedust, jätkas mees, kes oli kokku koondunud kolmikust vasakpoolseim. (Tema oli ainus, kelle nägu jäi tõrvikuvalgusest kõrvale.)

?Sa magad, sa magad...? Järgnes susisev häälitsus ja Arag mõistis, et kui ta ei taha talle peale vajunud rammestusele võimu anda, ei tohi ta seda häält rohkem kuulata. Mõõk oli -nagu ta nüüd kuidagi mäletas- kirstu kivilahmakatest seinade vahel. Aga pistoda peaks olema kuue all. Arag ei kahelnud nüüd põrmugi oma liigutustes, vaid tõi relva, mille käepideme sepismuster ta peopesale salajutte kõneles, nähtavale ja saatis selle kõrri, milles ebainimlikud hääled siis igaveseks vaibusid. Teised põrkasid tagasi, nende liikumisel valgustas tõrvik draci soomuselist nägu, esimest, mida Arag oli aastasadu näinud. Õigemini oli tema, kes ta maha varisenud elaja jõllitavat lõusta silmas, kuningas Argain.

Vastased lähenesid uuesti. Ent ta jõudis ruttu kirstuni, isegi kiirustades ei saanud vandenõulased teda enne kätte.

Mõõk oleks draci verd pistodast enam väärinud. Aga temagi sai oma janu kustutada, sest ka tõeliselt kuri inimene on koletis, kes ei vääri elu. Ainult et säärane on kasvatanud kihvad ja küüned sissepoole.

Kui see oleks olnud unenägu, siis oleks see olnud väärt nägemist. Võitja troonimas oma vastaste kohal, kelle surnukehi varjas pimedus, mõõk ja tõrvik tõstetud kätes. Pimedus pidi neelama kaotajate hingedki, sest see kõik polnud vaid öine nägemus. Argaini kuningriigis oli alati kuningad põletatud, aga enda surmaund oli ta ise ette ennustanud. Sestap oli ta lasknud koopa haukambriks sisustada. Veel noore mehena oli ta oma rahvahulka trööstinud ja jätnud nad siis loodusliku käigustiku suhu maha, teed hauakambriks tundvad preestrid välja arvatud. Aga vandenõulased olid teda unes hoidnud ka siis, kui tema ärkamist ennustavad valged kaarnad mitme inimpõlve järel kuningriigi taevasse ilmusid.

***

Kõik oli ammu selgeks mõeldud, aga Argain pöördus tusahetkedel tagasi mõttekäigu juurde analoogiast tema kunagise seisukorra ja arvutiga ühendatud aju vahel. Too, kes oli ta unne Mefise nime all sekkunud, oli oma vastuvaidlemisega ainult õhutanud teda mõtlema, et ta hakkaks nägema oma ?unenägudes? reaalsuse tungi tema teadvusesse.

Nüüd nautis Sifem tasu selle eest, et ta oli vaid teeselnud vandenõulastele kaasa aitamist. Temast oli saanud esimene nõuandja -ja esimene tüütus... (Otsekui teades, et temast mõeldi, vaatas ta nõunike hulgast Argaini poole.) Praegugi tegi see käte sidumine, milleks nõunikud alati trikke leidsid, kuninga meele halvaks. Aga formaalselt tuli temal kõigile otsustele kinnitus anda. Kui ta võtaks selle pitsati, mille kirjad meenutasid hauakambri pjedestaali omi, ja lööks mõne halli nupu lõhki kui pähkli? Või valida kiilaspea? Kindlasti püüaks toretsevalt rõivastatud mehed, kes seisid troonisaalis veidi eemal, laiali joosta. (Argain vaatas oma kuuehõlmade vahelt paistvaid lihaselisi jalgu ja muigas siis.) Ent saal tundus nii suur, et selle vaatleminegi võttis talt jõu. Ja kivide, millest loss ehitatud oli, raskus muutis iga väiksema lossiruumi ahistavaks laekaks. Illusiooni elamine oli oma kitsuses vähemalt tema valitud. Kui korter ka oli tema mõistusesse sisendatud kujutlus, siis ta tundis end unenäos ometi selle peremehena.

Kogu mõttekäik arvuti külge aheldatust käis, hoolimata sarnasusest Argaini toonase olukorraga, unenäkku kuuluvate objektide kohta. Ometi oli see mõte tõeliselt kasulikuks osutunud ja toona oli kogu illusioon temale tõeline: mitte ainult peavari, vaid ka elatis, karjäär ja haarem. Ja see oli haaremitest suurim, võimalus valida sootuks teistsuguse ühiskonna neidude hulgast. Aga see oli ajas, mis oli voolanud vaid temas ja nüüd oli ta hinge kellas uus liiv. Minevik oli nüüd surmaunest tõusmine ja vandenõulaste loodud unne langemine, kõik muu oli vale. Ja oma elu üle otsustav Arag oli surnud.