Tavaliselt väidetakse, et intellektuaalne omand (autoriõigus ja patendid) on vajalikud innovatsiooni edendamiseks ning uute ideede/leiutiste loomiseks ja kaitseks. See väide hõlmab laias laastus kogu inimloomet – masinaid, ravimeid, tarkvara, raamatuid, muusikat, kirjandust, filme jne. Tegelikult aga ei ole intellektuaalomand omand tavalises mõttes, vaid kujutab endast valitsuse toetusel kulukat ja ohtlikku erasektori monopoli ideede üle. Teoreetilisele ja näitematerjalile tuginedes näitab raamat, et intellektuaalne monopol ei ole innovatsiooni edendamiseks tarvilik ja pigem kahjustab majanduskasvu, heaolu ja vabadust.
Sellise sissejuhatuse on kirjutanud kaks majandusteaduse professorit oma raamatule ÌAgainst intellectual monopolyì, mille nad on välja andnud väga soliideses Cambridge ülikooli kirjastuses (saadaval täies mahus http://levine.sscnet.ucla.edu/general/intellectual/againstfinal.htm). Tekst ei kutsu üles täielikult kaotama intellektuaalomandit, vaid üsna põhjalikult reformima praegusi seadusi. Raamat on saanud ohtralt positiivseid hinnanguid akadeemistes ringkondades ning tegelikult sarnaseid seisukohti on väljendanud ka mitmed teised teaduslikud ja vähemteaduslikud uurimused. Inimeste meelsus, kes seda kiidavad, kõigub kommunistlikku maailmavaadet pooldavatest libertarianistlikku ühiskonda toetavate indiviidideni.
Probleem on muidugi selles, et akadeemilised arutelud ei mõjuta kuigivõrd inimeste kõhutunnet ning kui kellelgi on tekkinud juba arvamus, et intellektuaalne omand on midagi, mis teda ja kogu meie majandusmudelit kaitseb, siis ei lase need inimesed sageli ennast teaduslikest argumentidest ümber veenda. Siinkohal mängib tähtsat rolli ka Dunning–Krugeri efekt, mis väidab, et mida suurem on inimese ebakompetentsus antud küsimuses, seda suuremaks eksperdiks inimene ennast kipub pidama. Just sellise süüdistuse vältimiseks toetun järgnevalt väga palju teiste mõtetele ja kordan neid sageli sõna-sõnalt. Jutt keskendub peamiselt elektroonilisele avaldamisele.
Käesolev artikkel aga on põhjustatud ühe inimese kommentaarist Alergnoni, kui tasuta avaldamiseks ja lugemiseks mõeldud, ajakirja kohta. See kõlas nii: ÌAlgernoni vastu pole mul midagi, aga mulle tundub lihtsalt põhimõtteliselt tobe oma loomingut tasuta avaldada või tasuta esineda. Pealegi on see ebaeetiline teiste autorite suhtes.ì
Esimene väide: Ìoma loomingut tasuta avaldada on tobeì.
Õigus oma loomingu avaldamiskoha üle otsustada on autoril ning kui talle tundub üks või teine koht tobe, siis on tal kõik volitused nii arvata (vähemalt senikaua, kui ta ei ole neid maha müünud). Õigused aga ei pea tingimata tähendama seda, et selline käitumine oleks põhjendatud või mõttekas. Üha suurem osa praegu käibeolevatest interneti ärimudelitest on oma iseloomult tasuta, teenitakse reklaami, isikuandmetega hangeldamise jms. pealt. Sellise käitumise eetilisus on küsimus omaette, aga praeguses diskussioonis tähendab see, et inimesed eeldavad, et info võrgus peaks olema kõikjal tasuta kättesaadav. Sellele viitab kasvõi piraatlus, mis on nii arenenud kui ka arengumaades massiline. Küsimus ei ole siinkohal selles, et kas soovitakse maksta või mitte (kuigi ka see mängib teatud rolli), vaid eelkõige on probleem ikkagi selles, et eeldatakse info tasuta kättesaadavust.
Miks selline olukord on kujunenud, selle üle on palju arutatud, aga peamiselt jäävad kõlama kaks väidet. Esiteks, inimesed ei tunneta intellektuaalset omandit tavalise omandina, kopeerimine ei võta kelleltki kopeeritavat asja ära. Kui luuakse kunstlik nappus (artificial scarcity) ja piiratakse karistuse hirmus ja/või õõnsate loosungitega juurdepääsu mingile hüvele, mida on põhimõtteliselt külluses, tajuvad inimesed seda ebaõiglase käitumisena. Teiseks, ja eelevast tulenevalt, tajutakse asja hinda ebaproportsionaalselt kõrgena ja soovitud asja kättesaamine ja kasutamine on tehtud väga ebamugavaks (DRM e. Digital Rights Management (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Digital_rights_management) jms.). Piraatluses nähakse mugavamat ja inimsõbralikumat lahendust.
Filmide ja muusika online müügiga tegelevad ettevõtted on sellest viimasel ajal aru saanud ning järjest on langenud muusika hind, enamuses on kaotatud DRM, lugude kopeerimine ja kuulamine on muutunud kohati isegi mugavamaks kui piraatluse poolt pakutavad mudelid. Ilmselt hakkab filmitööstus peagi sama skeemi järgima ning loogiliselt võiks arvata, et ka kirjastused.
See kõik puudutab olukorda, kus võimalikke ostjaid on palju, nende tähelepanu eest võideldakse. Reklaam ja nn. tootenäidised saavad siin väga oluliseks, sest tähtsam kui hinnapoliitika, on kuidagi eristuda ja silma paista. Ulmekirjanduses on nii Charles Stross kui Neil Gaiman (http://youtu.be/0Qkyt1wXNlI) väitnud, et tekstide (osaline) vabalt kättesaadavus toimib reklaamina ning aitab autori tutvustamisele rohkem kaasa kui reklaamikampaaniad. Sedasama väidavad Paulo Coelho ja Cory Doctorow (kes kannab küll purpurmantlit ja räägib pilve piirilt, vt. http://thepiratesdilemma.com/download-the-book).
Amazon.com’is on miljoneid raamatuid ja keskmiselt müüb iga raamat umbes 500 eksemplari aastas. Keskmine ameeriklane loeb ühe raamatu aastas, ja see arv väheneb. Probleem (tsiteerides Tim O'Reillyt) ei ole piraatlus ega tasuta levitamine, probleemiks on tundmatus.
Eelnev jutt puudutab muidugi autoreid, kelle potentsiaalne lugejaskond on miljonites. Eesti keeles kirjutavatel inimestel sellist lugejaskonda kahtlemata ei ole. See aga ei tähenda, et selline mudel siin ei kehti, vaid kehtib isegi olulisemal määral. Nimelt ei ole nii väikese lugejagrupi taustal kirjandusega elatist teenida võimalik peaaegu mitte kellelgi ning kõik arvestatavamad tekstid ilmuvad toetuste abil. Riiklikud toetused ja stipendiumid maksab Eesti rahvas erinevate maksudega kinni ning riigi huvides on kirjandust toetada, emakeelset loomingut edendada, maksta "Loomingus", "Vikerkaares" ja mujal autoritele sümboolset honorari või toetada kulkast raamatute väljaandmist. Kokkuvõttes tähendab see oma loomingu müümist riigile ja riik – see on seal elavad inimesed. Kui juhtubki, et mõni eesti autori originaaltekst saab populaarseks ja seda müüakse massiliselt, siis kaetakse sellest kirjastuse vähemtasuvamaid projekte või pannakse kõrvale järgmise eesti autori teksti ehku peale väljaandmiseks (sest mis hakkab hästi müüma, seda on keeruline ennustada). Enamasti teenivad kirjastustele kasumit aga tuntud välisautorid, kelle tekstide tõlgete avaldamine on suhteliselt rohkem kindla peale minek.
Ilmneb kaks asjaolu: rahateenimine kirjandusega eesti lugejaskonna hulgas on küll võimalik, aga keeruline. Kui seada see omaette eesmärgiks, siis on tulemus vaid rohkem selliseid raamatuid nagu on raamatukogude laenutuste edetabelites – elulood, reisikirjad, mälestused jms. Sedasama võib näha ka kõigis raamatupoodides, mis panevad välja müüdavae raamatute edetabeli. Selliseid raamatuid sageli riik ka ei toeta, sest ei pea neid eesti kultuuri seisukohalt oluliseks. Niisiis, kui ei ole eesmärgiks kindla peale välja minna, siis võiks eesmärgiks seada võimalike lugejateni jõudmise. Arvestades konkurentsi oleks isegi soovitatav teha see võimalikele lugejatele lihtsaks ja mugavaks. Sellest lähtuvalt ostaksid need lugejad vahest ka autori teisi tekste. Arvestades, et eestikeelsed raamatud on üldjuhul oluliselt kallimad kui ingliskeelsed, siis on eesti lugeja jaoks omakeelse raamatu ostmine niiehknaa sotsiaalprojekt. Meie oludes ei saa autor sellest aga enamasti ei majanduslikku kasu ega kahju – vahest antakse kirjastusele siiski signaal, et selle teema vastu on mingigi huvi olemas.
Tasuta avaldamine töötab seega autorit ja teemat tutvustavana ning muidugi võimaldab autoril ka tagasisidet saada kirjutatu kohta – juhul kui sel leidub lugejaid. Lõppkokkuvõttes maksab "Loomingus" ja "Vikerkaares" ilmunud jutu kinni tavaline inimene, kes seda üldse ei pruugi kunagi lugedagi ning siit jõuame järgmise punkti juurde.
Teine väide: Ì[tasuta avaldamine] on ebaeetiline teiste autorite suhtesì.
Just riiklikult toetatud tekstide elektrooniliste väljaannete eest raha küsimine on ebaeetiline, sest selle on niiehknaa maksnud maksumaksjad autorile juba kinni. Eriti naeruväärseks pean ma olukorda, kus isegi "Loomingu" tellija peab elektroonilise väljaande eest maksma sama palju kui paberväljaande eest. Kui riik on peaaegu kogu ajakirja tegemise niiehknaa juba katnud, siis rahvuskultuurile oluliste tekstide kättesaadavuse takistamine töötab kogu sellise rahastamise mõttele vastu. Heaks näiteks on siin (küll ingliskeelsete) akadeemiliste ajakirjade areng. Väga palju on viimasel ajal tekkinud nn. Open Access ajakirju, mille elektrooniline lugemine on tasuta ja mis on kohati muutunud väga populaarseteks (kõige kuulsamaks näiteks ilmselt arXiv.org. Vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Open_access_journals). Peamine kasu tõuseb seal kirjutavatele teadlastele, sest on üsna lihtne näidata, et niisugustes ajakirjades avaldamine suurendab autori tsiteeritavust oluliselt. Tsiteeritavus on mõistagi loetavus ja akadeemilises maailmas on see peaaegu kõige olulisem töö väärtuse näitaja. Võib juhtuda, et mõni artikkel on küll väga pädev ja hea, aga kui seda on väga keeruline kätte saada, siis jääb see lihtsalt kahe silma vahele ja vajub unarusse. Eesti autorite tekstide suhtes kehtib minu arvates sama loogika.