Vihmapiisad esiklaasil.
Millegipärast on mu mällu söövitunud just need vihmapiisad auto esiklaasil. Vihma oli just hakanud sadama ja ma sirutasin sõrme välja, et klaasipuhastajaid tööle panna. Kurv Tartu maanteel oli mulle üdini tuttav, seda teed olin lugematu arv kordi sõitnud. Vastu tulev sõidukite vool, ees suur ja aeglane veomasin, ei pannud mind ka üllatuma. Suurte ja aeglaste veoautode sohvrid pole kunagi hiilanud oskusega endast kiiremaid mööda lasta. Õnneks polnud Tartu poole minejaid kuigi palju ja mul oli pikka aega olnud ees tühi tee mida mööda oli lausa lust sõita lubatud üheksakümnega ja ... khm ... veel natuke. Mitte et ma eriti suur kihutaja oleks olnud, ma püüdsin alati laveerida selle lubatu ja pisut keelatu piirimaal. Tavaliselt püüdsid liikluspolitseinikud suuri sulisid ja jätsid minusugused pisipatustajad tähelepanuta.
Kurvi sisse keerates vajutasin ma klaasipuhastajate kangile. Esimene kraaps üle esiklaasi määris suvise tolmu vähese veega laiali ning vastupaistev päike pani selle vastikult sirama. Tõmbasin sama kangi veel paar korda enda poole, et esiklaas puhtaks pesta. Kui klaasipuhastajad teise tõmbe ajal silmeesise enam-vähem puhtaks said, nägin ma otse enda ees hiigelsuurt rekkat. Möödumas sellest aeglasest veokist. Imelik, et selle teise veoauto pilt pole minu mälus pooltki nii ere, kui nende esimeste vihmapiiskade jäljed minu auto esiklaasil. Sest tegelikult oli selle rekkajuhi jahmunud lõust viimane, mida ma nägin. Siis mähkus kõik ümberringi punasesse hämusse ning enne mõistuse väljalülitamist jõudsin ma tunda välgulöögi sarnast valusähvatust, mis kerkis hetkega üle tajuläve.
Tavaliselt sellised stseenid lõpetavad jutustuse. Minu puhul just sellega lugu algas.
Ma sõitsin Tartu poole lubatud saja kümnega ja ... khm ... veel natuke. Rataste all jooksis neljarealine tee ning märgid tuletasid mulle meelde, et ma pean kaherealisele teele üleminekuks võtma paremasse ritta ja kiirust alandama. Tee oli tühi ja aknaklaas tolmune. Neljarealise tee lõpukurvi võtsin täieliku automaatpiloodiga. Enne Pirita jõe silda peatasin auto teeservas ja jäin vastutulijaid põrnitsema. Umbes viie minuti pärast möödus minust jõurates ja ilmselgelt kiirust ületades suur rekka. Tema taga, sillajärgsel sirgel paistis teine veomasin, mis liikus stoilise rahuga Tallinna poole ning millest sõiduautod mööda süstisid.
Ning siis hakkas vihma sadama.
Ma toetasin pea roolile. Millegipärast olid käed hakanud värisema ja maos keeras. Möödunud veerandtunni kohta oli mul kaks täiesti vastukäivat mälestust. Ma olin absoluutselt veendunud, et tegelikult oleks pidanud ma surnud olema. Laupkokkupõrkest veoautoga maanteel ei ole ühelgi sõiduauto juhil mingit lootust eluga välja tulla. Ja samas olin ma sajaprotsendiliselt elus. Ma olin kuulnud, et kõik surmajärgsete kogemuste kirjeldused algasid valgustunneli ja kehast lahkumisega. Aga mina polnud näinud ühtegi tunnelit. Ja keha oli ka ilusasti alles.
Tol päeval sõitsin ma Tartusse kõiki liikluseeskirju piinlikult jälgides ja iga kurvi ees kiirust maha võttes. Enamus liiklejatest tuhises minust mööda, kuid ma ei pööranud neile mingit tähelpanu. Alles Tartus olles hakkas vaikselt tekkima teadmine, et ma olen midagi kogenud seda tegelikult üle elamata.
Selle koha peal peaks ma jällegi oma loo lõpetama. Normaalne inimene (kui ta soovib edaspidigi normaalne olla) püüaks kõik toimunu unustada. Sisendada endale, et seda pole olnud, see oli tema tema aju haiglane trikk ja üleüldse tuleks enne magamaminekut vähem seda Hollywoodi saasta vahtida. Aga mina ei saanud juhtunut oma peast välja. Mida rohkem ma neid vihmapiisku mõttes edasi tagasi veeretasin, seda suuremaks muutus mu tahtmine oma järeldusi kontrollida. Mis tähendas, et ma pidin sooritama enesetapu.
Ma saan aru, et see kõlab jaburalt. Isegi hullumeelselt. Aga ma ei näinud ühtegi teist võimalust saada teada, mis tol päeval siiski tegelikult juhtus. Loomulikult ei olnud see lihtne otsus. Hirm tundmatu igaviku ees võitles igavikulise uudishimuga. Ma olin lugenud mehest, kes oli ennast uputanud selleks, et teada saada, mismoodi surm välja näeb. Aga mina tahtsin ennast tappa saamaks teada, miks ma elan.
Veel enne, kui ma olin teinud lõpliku otsuse, kaalusin ma erinevaid elust lahkumise meetodeid. Veenide läbilõikamine tundus olevat liiga pikatoimeline. Ma tahtsin võimalikult täpselt fikseerida oma surmamomendi ning sellele järgnevad hetked. Samal põhjusel loobusin ma enda ülespoomisest, rongi ette viskumisest ja muudest „lihtsatest, kuid ebakindlatest“ enesetapu meetoditest.
Lõpuks leidsin, et ainuke minu kõikidele ratsionaalsetele ja irratsionaalsetele kaalutlustele vastav ja muidu sobilik meetod on lasta endale kuul pähe.
Relva muretsemiseks otsustasin taotleda ametliku relvaloa.
Loomulikult oleks olnud võimalik püüda kuskilt hankida mõni illegaalne tukk või laenata relv kaitseliidus oleva sõbra käest, kuid ma ei tahtnud, et katse ebaõnnestumisel oleks ebameeldivaid tagajärgi kellegile peale minu enda. Ja pealegi oli relvaloa taotlemine piisavalt pikk protsess, mille jooksul võisin ma oma otsusekindlust veelkord kontrollida.
Aga lõpuks oli mul luba taskus. Ja selle kõrval täiesti ametlikult poest muretsetud püstol koos karbi padrunitega. Seega polnud enam ühtegi takistust oma eksperimendi korraldamiseks. Oma korteris elasin ma üksinda. Ma keetsin endale kohvi ning asetasin relva kohvitassi kõrvale köögilauale. Siis tõin pliiatsi ja paberi. Millegipärast tundus vajalik klassikalise selgituskirja kirjutamine juhuks, kui minu eeldused osutuvad valedeks. Kuna mul midagi erilist kirjutada ei olnud, siis kritseldasin lihtsalt teate, et lahkun elust omal vabal tahtel ning palun mitte kedagi selles süüdistada. Siis istusin ma laua taha, lonksasin aeglaselt oma kohvi ja piidlesin köögiseinal rippuvat vanaaegset kella.
Tegelikult polnud mul erilist kohviisu. Kui päris aus olla, siis polnud mul üldse mingit isu. Adrenaliinitase püsis nii kõrgel, et kogu seedeelundkond tundus paljalt toidu mõtte peale protestivat. Siiski limpsisin ma vapralt oma kohvitassi lõpuni. Korra võtsin isegi oma relva pihku ja proovisin, kuidas tundub külm raud vastu meelekohta. Järgmised viis minutit arutasin ma omaette kas püstolitoru tuleks suruda vastu pead või tuleks jätta paarisentimeetrine vahe püstoli ja pea vahele.
Ja siis hakkas köögikell täistundi lööma - kell sain kaheksa. See oli mulle otsekui viimaseks argumendiks oma otsuses. Relv oli mul juba käes, ma surusin selle uuesti omale meelekohale ja vajutasin päästikule.
Kell oli kolmveerand kaheksa. Laual oli tass kohvi ja tühi paberileht. Pliiats vedeles püstoli kõrval ning minu sisikond alustas oma tantsu. Kogu maailma aeg oli minu surmahetkest ennast veerand tundi tagasi keeranud. Ja sellest hoolimata ma teadsin, et see veerandtund oli tegelikult olnud. Vähemalt minu jaoks.
Ma ei püüdnudki seda fenomeni enda jaoks lahti selgitada. Ma poleks seda kindlasti suutnudki. Värisevate jalgadega ajasin ma ennast püsti ja viisin relva kappi. Seejärel panin pliiatsi ja paberi tagasi sinna, kust ma nad võtsin. Ja siis ahmisin kohvi kolme suure lonksuga endale sisse kõrvetades ära nii keele, kui kurgulae. Millegipärast tundus see keele kõrvetamine tol hetkel nii naljakas, et ma puhkesin pisarateni naerma ning kõõksusin veel tükk aega tagantjärele.
Ning siis lõi kell kaheksa.
* * *
Tükk aega elasin ma edasi teadmisega, et ma ei pea eriti muretsema õnnetusjuhtumite pärast. Ma muutusin järjest uljamaks ning sõprade keskel omandasin ma tõelise eluvenna kuulsuse. Aga see oli ka kõik. Minu alateadvus ei suutnud mu teoreetilist surematust omaks võtta. Pealegi polnud mul sellega midagi pihta hakata. Esialgu.
Järgmine etapp minu elus sai alguse umbes aasta pärast kevadel. Olin just otsustanud kevadise suurpuhastuse tuhinas ka aknad puhtaks pesta. Ma valasin pesukausi vett täis ning panin valmis rullitäie paberit. Seejärel ronisin oma töölauale, et kardinaid eest ära võtta. Minu vana töölaud oli tegelikult üsna nöga ja logisevate jalgadega. Laisk nagu ma olin, et viitsinud ma tööasju eest ära tõsta, vaid nihutasin jalaga paberid ja läpaka lihtsalt eemale, et oleks kuhu astuda. Laud jõnksatas juba pealeronimisel ohtlikult, kuid ma säilitasin tasakaalu ja ajasin ennast püsti. Kardinate mahavõtmiseks tuli upitada kardinapuu üks ots toe pealt üles ning tõmmata kardinatripid üle otsa maha. See oli üsna keeruline toiming, kuna kardinapuu ots oli toe külge kinni kiilunud ja kardin jäänud laua ja aknalaua vahele kinni. Ma nõksutasin pisut lauda, et kardinat lahti päästa, kui lauast käis läbi vali kriiksatus. Laua esimesed jalad väändusid tappidest lahti ning heleda mürtsuga vajus laud kokku. Kaotasin tasakaalu ja lendasin põrandale lüües poolel teel lõuaga vastu aknalauda nii, et silme ees raksatas mustaks. Kui pilt jälle selgeks läks tuikas lõug valutada ning tundus kuidagi vales asendis olevat. Aga hetke pärast unustasin ma oma lõua täielikult. Minu tööläpakas ulpis aknapesu kausis ning ajas klaviatuuri vahelt peenikesi õhumullikesi välja.
Selles läpakas oli kogu minu elu!
Murphy seadus väidab, et turvakoopia tegemine tuleb meelde siis, kui pole enam midagi kopeerida. Ma pole kunagi arvanud, et Murphy seadused oleksid naljakad. Nagu pole naljakad evolutsiooniteooria, Newtoni seadused ja määramatuse printsiip. Nad lihtsalt toimivad.
Sõltumata meie tahtest.
Minu esimene mõte oli, et nüüd ei jää mul muud üle, kui ennast oksa tõmmata. Kõiki neid dokumente ja materjale ei suuda ma taastada ka kolme kuuga. Aga tähtajad on...
Ja siis ajasin ma ennast tuikudes püsti ning jooksin kapi poole. Vahepeal oli esimese hetke okk hakanud taanduma ning purunenud lõualuu andis ennast juba vaikselt tunda. Silmad olid pisut fookusest väljas ja jooksid vett. Ümbrus tundus udune ning aju töötas kuidagi veidralt. Ma kiskusin kapiukse lahti ja tõmbasin kõik oma pesud ühe ropsuga põrandale. Seejärel haarasin pesude tagant püstoli, tõmbasin pöidlaga kuke vinna ja kihutasin omale kuuli pähe.
Laud jõnksatas ohtlikult.
Ma teadsin, et ma ei tohi teha ühtegi äkilist liigutust. Aegluubis asetasin ma oma jala tagasi toolile ja toetasin seejärel teise jala põrandale. Sulgesin arvuti kaane, tõmbasin laadija juhtme seinast välja ning viisin mõlemad voodisse. Kindluse mõttes tõmbasin läpakale ka teki peale. Järgmiseks valasin aknapesuvee kraanikaussi. Siis istusin toolile ja püüdsin käte värisemisest jagu saada. Minu emotsionaalne tasakaal oli nii segamini, et ma ei suutnud otsustada kas pursata naerma või hakata nutma. Mingi aeg oli selline tunne, et kohe hakkan tegema mõlemat korraga.
Hiljem keetsin endale veel tassi kohvi. Ma olen tegelikult lootusetu kofeiinisõltlane ja teed ei joo. Kuigi tavaliselt soovitatakse närvide rahustamiseks juua tassike kuuma ja magust teed, siis mina asendan selle tavaliselt hoopis tassi kohviga. Kohvi lürpides hakkasin mõtisklema kas seda ajaga manipuleerimist oleks võimalik ka milleksi asjalikuks ära kasutada. Fantaasiavaene nagu ma olen, peale lotomängu ei tulnud mul ühtegi head ideed.
Minu fenomeni juures oli nõrk koht selle lühiajalisus. Heal juhul võisin ma aega veerand tunni jagu tagasi keerata. Lotomängu tüssamiseks oli vaja pikemat ajavahemikku. Uurisin erinevaid võimalusi ning jäin lõpuks pidama Viking Loto juurde. Loosimine toimus kell kaheksa. Lotopiletit oli võimalik osta internetist ning internetimüük suleti kell seitse. Seega oli vaja minna ajas tagasi tund aega. Ja veel veerand tundi, et jõuaks pileti korralikult ära täita ja kinni maksta. Minu jaoks oli tegemist järjekordse eksperimendiga, sest ma ei olnud kindel, kuidas mõjub kaks järjestikust enesetappu. Aga igatahes oli see teooria väärt järgiproovimist.
Järgmisel kolmapäeval istusin arvuti taha ja logisin ennast Eesti Loto kodulehele. Viis minutit enne seitset ostsin prooviks paar pliks-plaks piletit veendumaks, et järelejäänud ajast piisab viimase minuti pileti hankimiseks. Seejärel jäin televiisori ees loosimist ootama.
Püstoli olin juba varakult enda kõrvale lauale asetanud.
Loosimine algas paar minutit enne kaheksat. Suur kollane lotomasin sülgas välja värvilisi palle koos numbritega. Saatuse irooniana olin ma tegelikult võitnud ühe ostetud piletiga 2+1 kombinatsiooniga 13 krooni. Kulutasin veel paar minutit väljaloositud numbrite päheõppimisele ja vajutasin seejärel päästikule.
Kell oli kolmveerand. Ma haarasin püstoli ja tulistasin.
Kell oli pool. Püstol pihku ja tuld.
Kell oli veerand. Põmm.
Kell oli seitse. Igaks juhuks veel kord kuul pähe.
Mul oli aega umbes kaksteist minutit. Pea lõhkus valutada, kuidagi oli see enesetappude seeria ennast mu mällu talletanud ja nüüd otsustas mu mõistus mind karistada. Vähemalt psühhosomaatilise peavaluga. Läbi valuhoogude tuletasin meelde loosirattast väljaveerenud palle ja märkisin lotopiletile ristikesi. Seejärel tegin pangaülekande ja vajutasin „Tagasi kaupmehe juurde“. Pilet oli ostetud.
Telekas juba mängis ning ma läksin peavalurohtu otsima. Viskasin korraga kaks ibumaksi suhu ja kulistasin kraanist vett peale. Siis viskasin pikali, silm telekas. See tund aega venis vähemalt poole päeva pikkuseks. Ma polnud viitsinud relva ära panna, see vedeles ikka veel laua peal arvuti kõrval. Kolmveerand seitse ei suutnud ma enam pikutada, hüppasin püsti ja hakkasin toas edasi-tagasi sammuma.
Paar minutit enne kaheksat algas loosimine. Suur kollane lotomasin sülitas välja värvilisi palle koos numbritega. Minuti pärast oli selge, et ma olin võitnud. Närused kakskümmend viis tuhat!!! Ühe numbri olin ikka valesti märkinud. Ja vahe kuue tabamuse ning viie tabamuse vahel oli kümme miljonit! Umbes.
Esimesel hetkel tahtsin silmapilk protseduuri korrata. Aga kuna peavalu alles kestis, siis loobusin ma sellest mõttest ja otsustasin sellegi vähese, mis ma olin teeninud, vastu võtta.
Järgmistel päevadel tundsin ma ennast kõikvõimsana. Kandsin püstolit pidevalt põuetaskus ning mängisin mõttega, kuidas ma võin näiteks keset tänavat tule avada ja kõik ümberringi maha lasta. Viimane kuul endale pähe ja kõike seda poleks nagu olnudki. Või röövida kauplust. Või sõita Vabaduse väljakul romurallit. Iha teha midagi keelatud ja üle mõistuse jaburat oli nii suur, et ma suutsin seda vaevu talitseda. Viis, kuidas ma mängisin mõttega, et võiks keset kaubanduskeskust massimõrva sooritada, purustas igasugused illusioonid inimese humaansest olemusest. Tegelikult on inimene ikka ühiskonna keeldude ja käskude ori. Ning oma loomuses irratsionaalne sadist.
Võidetud kakskümmend viis tuhat kadus nii ruttu, et ma ei jõudnud isegi üüri ära maksta. Mul oli tunne, et rahal pole minu jaoks enam väärtust. Ma võisin seda iga kell juurde saada. Ainult mahalaskmine enesetapu meetodina hakkas mulle järjest vähem meeldima. Ma arutasin seda teemat sõpradega veinipudeli taga (loomulikult akadeemilise probleemina) ning ajurünnaku tulemusena otsustasin hankida endale mürki. See pidi olema võimalikult tugev ja mõjuma kiiresti. Soovitavalt mõnekümne sekundiga. Ja kindlasti pidi ta olema valutu. Ma olen alati olnud skeptiline, kui mulle väidetakse et see või teine mürk on valutu. Kui inimene sureb, siis ta ei saa enam öelda, kas mürk tappis teda valutult või mitte. Näoilme järgi surma meeldivuse üle otsustamine on liiga ebakindel meetod. Seega pidin mina enda nahal erinevaid mürke katsetama.
Keemias pole ma kunagi kuigi tugev olnud. Seega üritasin vaikselt uurida siit ja sealt, et kas kusagil mustal turul liigub ka proffessionaalseid mürke. Lõpuks tundus, et mul on näkanud. Tundmatu, kellega ma internetis vestlesin, kinnitas, et tal on spetsiaalset vene luurajate jaoks toodetud mürki. Tapab vangi langenud spiooni kiiresti ja valutult. Ning ampulli on võimalik peita kasvõi suuõõnde, kui vaja on. Leppisime kokku, et kohtume Kristiine keskuse parkimismaja ülemisel korrusel. Tööpäeviti enne lõunat on see praktiliselt inimtühi.
Saabusin kokku lepitud ajal Kristiinesse ja sõitsin liftiga üles parkimismaja neljandale korrusele. Tegelikult oli parkimismaja katusepealne kõige ülemine korrus, aga see oli mingil põhjusel suletud. Aga ka neljas korrus oli täiesti tühi. Ainult üks masin seisis parkla tagumises servas, teenindustrepikoja kõrval. Sammusin rahulikult auto juurde. Ma olin kindel, et kui ükskõik mis läheb untsu, siis on mul alati võimalik aega tagasi keerata ja viga parandada. Autos istuv mees oli otsekui ameerika märulifilmist pärit. Jämedad lihased, teksad ja T-särk ning kohustuslikud mustad päikeseprillid, mis peegeldasid mulle vastu.
„Mis see nüüd täpselt oligi, mida sa tahtsid?“ päris mees mujale vaadates.
„Mürki. Kiiret ja valutut,“ vastasin mina. Ma ei hakanud täpsustama, milleks mul seda vaja oli.
„Lao papp välja!“ ütles mees ja näitas mulle pöidla ja nimetissõrme vahel tillukest ampulli. Selles oli värvitu vedelik, mis helkis veidralt.
Tõmbasin taskust rahanutsaku - olin just palka saanud ja krediitkaardi pealt maksimaalse võimaliku summa välja võtnud. Selle mürgiampulli abil oleks tagasimaksmine naljamäng olnud.
„Võib, ma proovin,“ küsisin mina ja sirutasin käe välja. Õlgu kehitades anti mulle ampull pihku. Ma panin ampulli suhu ja vajutasin hambad kokku. Keel muutus tuimaks ning suhu tekkis vere maitse. Klaasikillud olid nähtavasti keelde ja põselihasse lõiganud. Müüja vahtis mulle jahmunult otsa ja haaras mul kätest kinni. Samal ajal tõmmati mu selja taga autouks lahti ning veel kaks paar käsi klammerdus minu külge.
„Ettevaatust, tal on relv!“ hüüatas üks ja tõmbas mu püstoli jakitaskust välja. Mind tiriti autost välja ja väänati betoonpõrandale pikali. Käed selja taha. Külm metall tabas valusalt mu rannet ning hetk hiljem olin ma rauduskäsi kellegi raske põlve all kõhuli maas.
„See hull tahtis enesetappu teha!“ teatas müüja ja võttis prillid eest ära. „Hoidke teda kinni, ma võtan tal killud suust ära.“
Mind peteti! Ampullis ei olnudki mürk. Ma hakkasin põrandal visklema, kuid selle tulemusena istuti mulle veel jõhkramalt selga. Tugevad käed haarasid mul juustest ja lõuast kinni ning vedasid suu tseremoonitsemata lahti. Valemüüja oli endale õhukesed kummikindad kätte tõmmanud ja noppis nüüd pintsetiga ettevaatlikult mu suust klaasikilde. Välja võetud klaasikillud pandi märgistatud minigrip kotti. See stseen oli telekast nii tuttav, et arusaamine lõi mulle nagu tinase kindaga otse makku. Sala- või mis iganes politsei oli minu mürgiostupüüde vahele võtnud.
Ma sundisin ennast rahulikuks. Kui mu suu lahti lasti, lasin ma ka ennast lõdvaks. Täiesti lõdvaks, kaasa arvatud põielihased. Kiiresti laienev märg plekk mu pükstel ning betoonil voolav vedelik sundis mu seljas elava politseiniku püsti kargama ning seejärel rebiti ka mind maast üles. Teesklesin, et mu jalad ei kanna mind hästi ja toetasin ennast autokapotile. Öökima.
Hetkel, kui ma tundsin, et mind kinni hoidev haare oli piisavalt lõdvenenud, ajasin ma ennast ootamatult sirgu ning tõmbasin järsu raksuga ennast vabaks. Järgmisel hetkel sööstin paari sammuga parkla servani ning sukeldusin pea ees üle rinnatise. Tundsin, kuidas kellegi käsi püüdis veel mu püksisäärtest kinni haarata, kuid see ei õnnestunud. Ma kukkusin pea ees alla ning kuiv raks kaelas andis tunda, et mu plaan oli õnnestunud.
„Ettevaatust, tal on relv!“ hüüti mu selja tagant ja mu püstol tõmmati taskust välja. Põrgu võtaks, ma olin hiljaks jäänud. Kõhuli maas ei hakanud ma aega kulutama visklemise peale. Lasin ennast uuesti lõdvaks ja pissisin püksi.
„Pagana hull,“ hüüatas müüja. „Tõmmake ta püsti ning hoidke ta suu lahti, ma võtan tal killud suust ära.“
Mind tõmmati püsti ja hoiti endiselt kõvasti kinni. Minu ees seisev mees tõmbas kummikindaid kätte ning valmistus pintsetiga klaasikilde kokku korjama. Ma teadsin, et kui ta lõpetab, siis on juba hilja. Minu jaoks. Hakkasin kiiresti öökima ning haare minu selja taga lõdvenes nii palju, et ma saaksin allapoole kummardada. Kartuses, et ma ei jõua endale piisavalt varuaega jätta, rapsasin ma ennast lahti ja sööstsin rinnatise poole. Erinevalt eelmisest korrast jõudis mu kinnihoidja seekord kiiremini jaole. Ma kummardusin alles üle rinnatise, kui mind käeraudadest haarati. Õnneks oli mul juba väike hoog sees, millest piisas, et ennast inertsiga üle rinnatise veeretada. Ma kuulsin, kuidas mu kinnihoidja midagi karjus ja kellegile korraldusi jagas. Rippusin selja taha väänatud käsi pidi õhus ja väänlesin nagu hull. Siis hakkasin jalgadega pimesi üles rinnatise poole taguma. Ma suutsin toetada vasaku jala korralikult seina vastu ja lükata. Hetke pärast tundsin kaaluta olekut. Ma olin lahti pääsenud.
Kui ma silmad avasin, olin pikali valgete linade vahel. Kusagilt valutas. Ma ei suutnud seda täpsustada, sest ma ei orienteerunud veel oma kehas. Ega valus. Püüdsin ennast keerata, kuid käed kõlksatasid voodiserva vastu. Ma olin mõlemalt poolt käeraudadega voodiserva külge aheldatud.
Teine kukkumine ei tapnud mind. Kuigi sel hetkel oleksin ma eelistanud isegi lihtsalt maha surra.
Ma veetsin mitu nädalat kiirabihaiglas, kuni ühel päeval tõsteti mind ratastoolile ja viidi üle teise osakonda. Psühhiaatrilisse. Politsei oli leidnud, et minu juhtum on nii ilmne, et mind pole vaja kuhugi kohtu ette tirida. Rängad meeleoluhäired koos enesetapukalduvustega. Psühhiaatriahaiglas jälgiti pidevalt, et minu käeulatuses poleks midagi, millega ma saaksin oma elupäevi lühendada. Mingil hetkel ajas see mind tõeliselt hulluks. Selle asemel, et lasta inimkonna genofondil puhastuda, kulutatakse meeletu hulk aega ja raha igasuguste väärakate sunniviisiliselt elushoidmisele. Nagu karistuseks tehtud pattude eest.
Ja asjale pani krooni pähe minu diagnoos, mille ma sain paari aasta pärast. Alguses ei pidanud arstid minu peavalusid oluliseks ning arvasid, et tegemist on meeleseisundist tingitud migreenihoogudega. Mulle söödeti erineva kangusega valuvaigisteid ja lohutati selle juures kenasti. Hullumajas töötavad arstid on üldse väga meeldivad inimesed ja kohtlevad sind alati hästi viisakalt. Kuulub raviprotseduuri hulka. Aga kui ma hakkasin perioodiliselt minestama, tuli lõpuks kellegil ikka pähe minu peavalusid pisut täpsemalt uurida. Ning selgus, et mul on ajukasvaja.
Operatsiooni jaoks oli hilja. Mulle kirjutati välja tugevaid ja ülitugevaid valuvaigisteid ning lohutati, et paar kuud pean ma veel kindlasti vastu. Minul oli tolleks hetkeks juba ükspuha. Ma leppisin õega kokku, et kui mul on minek käes, siis teeb ta mulle korraliku morfiinisüsti. Et minu elu viimased viisteist minutit oleks lihtsalt õnnis uim ilma valudeta. Sest ma ei tea, kaua nad kestavad...