Kui ma mõtlesin, millest seekord kirjutada, olin alguses isegi pisukesti hädas. Kui kirjutada sellest, mis ulmega seoses südamel, või siis sellest, mis meil ulmes praegu toimub, või siis ulmikute toredatest ettevõtmistest, tuleb ikkagi välja üks, viimase paari aasta populaarseim teema: mis meil täna halba on.
Ei viitsi.
Sestap jäi üle ainult võtta teemaks midagi hoopis muud, täiesti suvalist. Paar värskelt loetud raamatut ja vaadatud filmi praakisin kohe välja (kaua võib viriseda; samas, mõni taies paraku muuks alust ei anna). Sestap ei hakka ma heietama ei Veeilmast, ei Turteltui sisadilliraamatust, rääkimata alternatiivajaloolisest Trooja sõjast. Jutustaks hoopis raamatust, mida viimasel ajal põnnile ette loen.
See on üks sihuke raamat, millest eriti tõsiselt rääkima ei kiputa. Enamik selleteemalisi tekste on kas sisututvustused inimestele, kes seda kunagi lugema ei hakka, abitud litaaniad või ekspertarvamused 84. lehekülje alt kolmanda rea komapaigutuse küsimuses. Boooring, ütleks ameerika zen-meister Homer Simpson. Aga raamat on ise aus ja täitsa tore (ega ma nüüd mingi kahtlase jahu peale ka oma lõuapärasid igal õhtul kulutaks).
Miks ma just selle lugemiseks valisin? Osalt muidugi puht hariduse pärast. See on sihuke raamat, mida inime peaks lugenud olema. Eriti, kui ta liigub sealkandis, kus mina liigun. Sest seda peaks lugema enne tervet rida muid asju, mida ta varem või hiljem niikuinii lugema satub. Pealegi on see üks neid - sugugi mitte haruldasi, ent ka mitte liig arvukaid - raamatuid, mis on kirjandusliselt tasemel, aga tehtud nii, et ka kümneaastane aru saab. Ja kõigele lisaks on ta lihtsalt mõnus lugemine.
Ma tean küll, et ?Algernoni? lugejaskonnas on terve rodu neid, kelle meelest ilma kosmoselaeva ja blasterita raamatud lugemist ei vääri. Siin on nüüd see koht, kus nad minu poolest võivad minna vannituppa ja ennast põlema panna. Ma kõnelen ?Kääbikust?.
Jättes põnni ja põnnigoogika kõrvale, on mul endalgi tore ?Kääbikut? üle lugeda. Eks enamik meist ole teda ju lugenud sada aastat tagasi; nii minagi. Aegade jooksul on Tolkieni erinevaid kirjatükke loetud nii, et tapab, aga see kõige esimene meeldib mulle siiamaani rohkem kui mõnigi muu. Näiteks Sõrmuste isandat olen mitu korda ja mitmes keeles alustanud, aga järjest lõpuni pole kunagi jõudnud ning Jaaksoni Petsi filmiga on õigupoolest sama lugu. Ei, eks ma olen kõiki juppe kunagi lugenud/vaadanud, aga mul ei püsi nad meeles ja lähevad segi kah. Samas ei saa keegi mind selles süüdistada, et ma telliseid neelata ei suudaks. Milles siis asi?
Olen aegade jooksul lugenud päris palju head eepikat; kardetavasti rohkem kui suurem jagu Hiire kummardajaid. Seda on maailmas tegelikult märksa enam kui arvab põhiosa koolilõpetajaid, kirjandusõpetajaid või isegi kallekäspereid (jah, ka Kesk-Aasias on kirjandus). Samas on eepikat - just nimelt head eepikat - varasematel aegadel loodud palju rohkem kui viimastel sajanditel. Sest sel ajal, kui iga eeposejutustaja pidi kogu teksti peast teadma, pidi kogu tekst olema ka väga põhjalikult läbi töötatud ja iga fraas kullaga kaalutud. Küsimus pole mitte ainult selles, et viletsat jutustust keegi kuulata ei tahtnud, nii et kehv aoid, skald või bard pääses heal juhul pennita ja halvemal juhul lahkus, kannel peas kinni ja silm sinine. Eepiline tekst peab olema väga täpselt struktureeritud ja samal ajal äärmiselt ilmekas, et inimesed suudaksid kogu seda hunnikut endal peas kanda. Pole midagi parata, kehv eepos ei jää lihtsalt meelde kellelegi peale egomaniakist autori ning sureb seetõttu koos temaga. Kirjapandud tekst ei ole aga lihvituse suhtes nii tundlik, see ei anna edasi eepilise ?anri kogu nõudlikkust ja seepärast ongi kunsteeposed keskeltläbi päriseepostest kehvemad (kui ei usu, võrrelge Kalevipoega ja Iliast). Põlvkondade kaupa edasi kandudes läbisid päriseeposed evolutsioonisõela - nõrgemad surid välja. Kirjakirjanduse puhul aga seda muret pole, paber kannatab kõike ja sajanditeks kestmist ei oota tänapäeval kirjasõnalt keegi.
Sõrmuste isand on eepos. Ja selles ongi tema häda. Tolkien on lühivormide meister; tema muinaslood ja saagad on igas suhtes suurepärased. Juba ?Kääbikuski? on näha fantaasiaküllust, keele põhjalikku valdamist ja fabuleerimisoskust, ?Silmarillionis? tuleb aga välja kogu ta keele rikkus ja maailma mitmekesisus. Eepika on ent siiski midagi hoopis muud ja seda Tolkien välja ei kanna. Muidugi on SI-s suurepäraseid kohti, kuid kokkuvõttes on tekst ebaühtlane. Jah, Keskmaa on märksa suurem kui SI, kuid kohati kulub maailma klantskiht ikkagi hõredaks ja on näha, et autor on pannud kirja enam-vähem kõik, mis ta mingist rahvast või olevusest teadis. Ja saaga tegevustik tahab autorilt vähem kui eepos. Kas opossumite seibitassimine on eepilise teose selgrooks sobilik nähtus, selle kohta on erinevaid arvamusi (ma oletan, et nt herr Soobel Tolkieni selles küll toetab, pehmed ja karvased ikkagi), kuid ühtki analoogset motiivi vanemast maailmakirjandusest kõrvutuseks naljalt ei leia. ?Kääbikul? selliseid hädasid pole, ühest küljest on ta traditsioonilisem ja teisest küljest - tjah, ?Kääbikul? pole tohutuid kirjanduslikke pretensioone. Ta ei taha olla kellegi elutöö. Ja sellisena on ta krambivabam. ?Kääbiku? kääbikud on praktilised ja arukad, mitte eluvõõrad ja maailmas kaotsis. Ja vana võlur Gandalf, kes ilmas ringi rändamise vahel neile aeg-ajalt tulevärke korraldab, mõjub loomulikult, samas kui (nagu me mujalt kuulda võime) jumalate poolt maale asju korraldama saadetud surematu Mithrandir esineb aeg-ajalt oma päritolu kõrguse kohta ikka suisa mannetult. No olgem ausad, enamik eepilisi kangelasi teeb rohkem ära ja ei kügele tornikatusel mööduvaid linnukesi oodates. Tõsi, Tolkienil on suur visioon, kuid pikka ja ühtlast sulge tal ei ole. Ja seepärast on ?Kääbik? oma ülesannete kõrgusel, ?Sõrmuste isand? aga logiseb.
Kindlasti olete märganud, kuidas vanainimesed jutu keskel süüdimatult millestki hoopis muust hakkavad pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Sedap minagi. Ühest raamatust jääb ju suusoojaks väheks, sestap võtan teisegi hambu. Ja kui ?Kääbikut? on küllap kõik lugenud, siis Holly Blacki esikromaani ?Tithe? siinkandis vaevalt et keegi eriti teab. Võõrkeeltest vaid kaugelt kuulnud rahvakillu rõõmuks (jah, on meil ka selliseid) ütlen, et pealkiri tähendab kümnist. Spoilerihõngulise selgitusena: seda kümnist makstakse haldjakuningannale, et tagada Seelie Court'i ja Unseelie Court'i (ei, ma ei oska neid tõlkida) vahel laveerivate sõltumatute haldjate iseseisvus. Ja see kümnis on elus.
Holly Black kui autor on ehk mõnele hoolikamale ulmikule siiski silma jäänud, eelmise aasta Stalkeri-nimekirjas oli sees tema Spiderwicki kroonikate esimene osa. Mõned meist ei pelga ka lastekirjandust, eks need siis lugesid ja nägid, et see hea oli. Blacki hõrgust keelest ja sõnaseadmisoskusest (just nimelt, sõnad on kenasti ühekaupa paika säetud) annavad nüüdseks juba teisegi maakeelse osa saanud kroonikad pildi küll, ehkki ?Kümnis? on sootuks teist laadi raamat. Tony DiTerlizzi rohked joonistused lisavad lugemismõnule oma jao, pealegi on see üle saja aasta taas üks vanal heal kombel tehtud raamat, kus isegi eesti keelde ümberpanemise käigus on säilinud vahvad vinjetikribulad. Kes DiTerlizzit teab, see rõõmustab, sest talle on siin üsna vaba voli antud.
?Kümnis? on üsna puhtakujuline urban fantasy. Jah, tegevuspaikades vaheldub linn küll metsaga, aga see mets on umbes selline võsavahe, mis Tallinnas Kristiine ja Mustamäe vahel tee ääres - paistab peagu et läbi ning on klaasikilde, pruugitud pabereid ja plekikola täis. Ja ehkki Tolkieniga sarnaselt on siingi tegelasilm suuremat ja pisemat haldjarahvast paksult täis, on needki urbaniseerunud. Ballaadide aeg on läbi, käes on kahekümne esimene sajand ning maailm on märksa küünilisem kui vanasti.
Tegelikult oli üks esimesi asju, mis mind ?Kümnise? juures võlus, just äratundmisrõõm. Holly Black on nimelt mütoloogia suhtes märksa autentsem kui Tolkien. Ei, ma ei pea silmas mingite olevuste väljanägemist või liigitust, vaid attitude'i, suhtumist. Just sellest võib näha, miks suur osa fantasy'st mõjub meile ikka veel eluvõõrana, miks tekib seda lugedes naha all kerge, kuid pidev kihelus - miski oleks justkui paigast ära, kuid me ei taju, mis see on. Vaatamata oma pikale elule pärineb Tolkien ikkagi inglis(keels)e kirjanduse kuldajast, mille põhiosa lahutab meist kui mitte kaks, siis vähemalt üks suhteliselt kopsakas sõda. Ja need sõjad on jätnud oma jälje. Võrrelge ilu- või ajakirjandust aastast 1904 ja 2004 ning te näete, millise aarde on kääbused meile vahepealse ajaga kokku kuhjanud: vanad tekstid on meie jaoks naiivsed, kohati ehk armsad, kuid abitud. Oh, muidugi oli prerafaeliitide ja dekadentide ajalgi küünikuid, ent praegu elluäratatuna hakkaks Oscar Wilde masendusest baptistiks. Kahekümnenda sajandi vältel on inimesed sellisel määral blaseerunud, et Baudelaire'i Lethe mõjub kui mineraalvesi. Ja dark urban fantasy on selle puhtakujuline ilming.
Aga nagu ikka armastatakse jahuda, pole midagi uut päikese all. ?Kümnise? iidsed ja ühepäevased, süüdimatult lõbusad ja julmad haldjad meenutavad ehk kõige enam Moorcocki melnibonélasi, kuid kumbki neist ei teki õhust ja armastusest (kõige vähem ehk sellest viimasest). Sadakond aastat tagasi käis W.Y.Evans-Wentz läbi kõik kelti maad ja korjas üles kogu veel leida oleva haldjapärimuse. Ja need haldjad, kes vaatavad meile vastu tema töö kokkuvõttest ?The Fairy-Faith in Celtic Countries?, on üsna samasugused. Kui Tolkienil on veel mõnes punktis - eelkõige teiste rasside suhtumises - näha haldjate teistsugusust, ebainimlikkust, ehkki me ei näe selle põhjusi (Tolkieni vaatenurk on siiski suuresti haldjate ja nende sõprade oma), siis teda matkivas standard-fantasy's on see ammugi kaotsis. Meie kaasaegse mütoloogia enamikus on haldjad lihtsalt pikaealised ja -kõrvalised inimesed - vahel lühemad, vahel pikemad, mõnikord rohelise naha või hõbedaste juustega, kuid sisulist vahet pole. Vana keldi ja anglosaksi rahvaluule faery-folk on ses suhtes palju ulmelisem. Kui me loeme vanu ballaade Thomas the Rhymerist või Tamist, kes armastas haldjakuningannat, tunneme psühholoogilist erinevust, mõttebarjääri: need on olevused, kes inimest iial ei mõista ja keda ei mõista ka inimene, nende maailm erineb meist ennekõike juba mõtteviisilt; füüsiline eristus küngaste all või haldjaringides avaneva ja meie ilma vahel on paljalt selle, põhimõtteliselt ületatamatu erisuse käegakatsutav ilming. Ning sedasama teistsugusust meie endi igapäevase elu kõrval kirjeldab ka Holly Black.
Ulme olemuslik eesmärk, see põhjus, miks peaks tavakirjanduse kõrval veel miskisugune eriline ulmekirjandus eksisteerima, ongi tema võime kujutada teistsugust, võõrast ja seeläbi inimest raputada. Panna teda nägema midagi sellist, mida ta muidu ei näeks, mõtlema nii, nagu ta muidu mõelda ei oskaks. Ulme, mis seda vähimalgi määral ei tee, ei ole oma paberit või elektrone väärt. Ulme, mis seda teeb, on hea; kui ta seejuures on ka hästi kirjutatud, võib teda suisa lugeda. Holly Blacki ?Kümnis? on väga hea ulme. See paneb inimese tundma ennast ebamugavalt. Mis on ilus ja hea, kreeklaste sõnaga kallikagathos. Jah, mulle meeldib ?Kääbik?, aga ?Kümnis? meeldib rohkem. Kui ma rikkaks saan, tõlgin selle ära ning trükin oma kulu ja kirjadega. Ehkki tõenäolisemalt jõuab mu põnn enne seda inglise keele selgeks õppida ja ma võin talle originaali pihku pista. Millele, muuseas, lubatakse lähiaastatel järge.
Nämm.