Lugejateni on jõudnud viies (ehk siis eelviimane) osa Frank Herberti Düüni-sarjast, mis kannab nime “Düüni ketserid”. Ketserlus tähendab antud juhul siis oskust ja tahet teha asju teisiti, loobuda väljakujunenud põhimõtetest ja rutiinist, sest paraku on universum pidevas muutumises ning vanad nipid enam ei aita. Sedapuhku tabab see tõdemus eriti teravasti Bene Gesseriti. Eelmise osa sündmustest on möödunud aastatuhandeid, inimkond on hajunud enneolematutesse kaugustesse ja sellega peaks olema kõrvaldatud kõige suurem oht ehk siis võimalus, et kogu inimkond satuks sõltuvusse ühe isiku tahtest, nimetagu ta end siis imperaatoriks, jumalaks või kuidas iganes. Ent mõned kusagil tundmatutes avarustes jõudu kogunud rühmitused on naasnud oma juurte juurde, kunagise Vana Impeeriumi planeetidele. Kusjuures mitte nostalgilistel kaalutlustel, vaid selleks, et mahaunustatud praht ära koristada. Kas ka seda nägi ette Leto II? Kas maailm toimib ikka veel tema ettekujutusest lähtuvalt?
Kui ma kirjutasin “Düüni”
…siis polnud mul mahti muretseda selle pärast, kas raamat saab olema edukas või kukub läbi. Olin keskendunud vaid kirjutamisele. Päevale, mil ma istusin maha, et lugu kirja panna, oli eelnenud kuus aastat ettevalmistustööd, ning mu kavandatud sündmustiku erinevad, omavahel läbi põimuvad kihid nõudsid minult keskendumist, milletaolist ma polnud seni kohanud.
See pidi olema lugu Messiase müüdist.
See pidi andma uue pildi inimeste asustatud planeedist kui energeetilisest masinast.
See pidi andma läbilõike poliitika ja majanduse kokkupõimumisest.
See pidi uurima vääramatut ettekuulutust ja sellega seotud ohtusid.
See pidi rääkima teadvust avardavast ainest ning näitama, mida toob kaasa sõltuvus sellisest ainest.
Joogivesi pidi olema analoogiks naftale ja veele endale, sest sellegi varud vähenevad iga päevaga.
See pidi olema ökoloogiline romaan oma paljude ülemtoonidega, ent ka lugu inimestest, nende inimlikest muredest ja inimlikest väärtustest, ning igas kirjutamise faasis pidin ma jälgima kõiki neid nimetatud kihte.
Millelegi muule mõtlemiseks ei jäänud mu peas enam eriti ruumi.
Esmatrüki järel saabusid teated kirjastajalt aeglaselt ning, nagu pärast selgus, polnud need ka päris õiged. Kriitikud olid selle maha teinud. Üle tosina kirjastaja oli juba enne keeldunud selle avaldamisest. Polnud mingit reklaami. Aga midagi hakkas siiski juhtuma.
Järgmised kaks aastat olin ma uppunud raamatupoodide ja lugejate kirjadesse, kes kurtsid, et ei saa kusagilt seda raamatut. “The Whole Earth Catalog” kiitis seda. Jätkuvalt helistasid mulle inimesed, kes küsisid, kas mul on plaanis käivitada kultust.
“Jumal hoidku, ei!” vastasin ma neile.
Ma kirjeldan siin seda, kuidas mulle jõudis aeglaselt pärale, et raamat on edukas. Selleks ajaks, kui kolm esimest osa olid valmis, polnud enam erilist kahtlust, et tegemist on hinnatud raamatuga - mulle öeldi, et ühe kõige populaarsemaga läbi aegade, sest maailmas oli müüdud juba umbes kümme miljonit eksemplari. Nüüd küsisid inimesed minult enamasti: “Mida see edu teile tähendab?”
Edu üllatab mind. Mitte et ma oleksin oodanud läbikukkumist. Raamatu kirjutamine oli töö, mida ma tegin. Mõned osad “Düüni messiasest” ja “Düüni lastest” olid kirja pandud enne, kui “Düün” ise valmis sai. Kirjutamise käigus said nad luudele liha juurde, aga lugu ise põhimõtteliselt ei muutunud. Ma olin kirjanik ja ma kirjutasin. Edu tähendas seda, et ma võisin kirjutamisele rohkem aega kulutada.
Sellele ajale tagasi vaadates ma mõistan, et käitusin vaistlikult õigesti. Sa ei kirjuta edu pärast. Edu tõmbab su tähelepanu kirjutamiselt kõrvale. Kui sa tahad tõsiselt kirjutada, siis on kirjutamine ainus, mida sa teed.
Sinu ja lugeja vahel on kirjutamata leping. Kui keegi tuleb raamatupoodi ja annab sinu kirjutatud raamatu eest välja vaevaga teenitud raha (energia), siis võlgned sa talle natuke meelelahutust ja veel nii palju, kui sa suudad talle anda.
Ja seda ma tegelikult ju kogu aeg teha tahtsingi.
Frank Herbert