Listis käib periooditi väga elav arutelu ülimalt tehnilises võtmes. Palju kirutud Soobel viskab lugejate hambu uusi spetsiifilisi teemasid ja arutelu selle ümber voolab lainetena. Ulmeajakiri on uues kuues ja hakkab oma õiget rütmi tagasi saama. Aasta lõikes ekslevad Algernoni kirjaveerus pisikeste sõnavõttudega mõned ajakirjandustegelased (Ivar Sild, Sven Vabar jt), kel muidu ulmega suurt pistmist pole. Ajakirjandus pöörab üldse ulmemaastikule rohkem tähelepanu, kui kunagi varem. Kellelegi pole enam ulme nõnda ebameeldivalt hambu jäänud, et alternatiivne kirjandussuund porri saaks trambitud. Vastupidi, ilmuvad suht positiivsed raamatuarvustused ja ka muus kontekstis mainitakse Eesti ulmet võrdlemisi heas toonis. Näib, et kohalik ulme hakkab viimasel ajal elujõulisust ilmutama.
Ümmargune aasta on kostitanud meid rohkelt algupäraste jutukogumike ja romaanidega. Barkeri, Trinity, Hargla, Vangoneni, Belialsi ja Tänava raamatud on leidnud meedias kajastamist ja oma lugejaskonna. Hargla ilmutas ennast lausa OP-is ja Litteris, Trinity Litteris ja "Eesti Ekspressi" "Loe" rubriigis. Jyrka, Sulbi ja Hargla nimi satub ka rohkem kui korra ajalehtede arvustuste rubriiki. Andri Riid võttis kätte ja tegi BAASis online intervjuud enamike olulisemate tegijatega. Mõningaid autoreid on tõlgitud ka soome ja prantsuse keelde. "Mardus" on tõestanud, et aastaid põlveotsas nikerdatud kogumikule on täiesti võimalik kaubanduslik välimus anda. Näib, et midagi nagu toimub!
Teisalt: kui produktiivsemate autorite tiib on näidanud end heast küljest, siis debütandid eksperimenteerivad samas vaimus edasi. Baas läks vahepeal omadega pange ja ära kadus ämbritäis arvustusi. Uus Algenon vajab ikka veel harjumist ja hoolimata lugejate pidevast nurinast, ei jää ajakiri dial-up kasutajate jaoks mugavalt brauseri mällu, vaid ära tuleb tõmmata kümne meetri pikkune tekstilint. Reklaamitud antoloogiate ("Mardus" ja "Täheaeg") ilmumine venib juba pool aastat. Tegusamad kirjastused annavad enamasti mingit eelpuberteetlikku jura v lja. Kooskäimistel ruulivad raamatute asemel hoopis filmid, arvutimängud ja mängukaardid. Esteetilise klaaskuubi asemel pistetakse Stalkeri võitnule pihku mingi inetu klaasjunn. Tolle ürituse pildid ei jõua vist kunagi Eesti Ulmeühingu leheküljele.
Sellegipoolest on häid uudiseid rohkem kui halbu. See tähendab vaid üht: Eesti Ulme elab! Näib, et ajakirjandus on kodumaist ulmet rohkem sõbrasilmadega vaatama hakanud ja veelgi enam, mõned autorid on saanud suhteliselt tuntuks. Kui üldse midagi veel viltu on, siis nähtavasti ainult juhuslikult, kogemata või laiskusest tegijate poole pealt ja tehnilisest küljest. Aga üldiselt on aasta olnud suhteliselt hea, kas pole?
Kas tõesti on midagi erakordset toimumas või mulle ainult näib nii? See kõik paneb küsima: Mis värk on?