“Missasii?” imestas mutt.
“Paber, noh!”
“Mul on palju paberit! Võin sulle anda küll!” muutus nõid lahkemaks.
Tarmo võttis taskust hunniku passe ja näitas Jagaale.
“Ei, selliseid küll pole!“
“Aaa.. mis sa meie maal teed ?” jätkas mees.
“Tuuli taahtmine vaanu aaegu meenutada! CCCP-i aajal käisin ikkka siin suuvitamas!”
“Ega sa järsku terrorist ei ole?“ päris Tarmo.
“Sadist oole ma küll. Aga traktorist küll miite!” seletas nõrga kuulmisega mutt.
“Nii! Paki asjad kokku! Lähed Venemaale tagasi!“ ütles mees
“Siiberisse või?” ehmus mutt.
“Ei, aitab sellestki, kui piiri taha… Ma helistan baasi ja lasen NATO hävitajatel sind Venemaale konvoeerida!“
Nõid jooksis ehmunult majja, toimetama. Kanajalgadel maja erutus nii tublisti, et hakkas jalgadel keerutama.
Kolme minuti pärast saabusid NATO hävitajad, mis saatsid õhkutõusvat kana-majakest horisondi suunas. Kõrgel õhus muutus Baba-Jagaa majake lendavaks taldrikuks. Tarmo mõtles väsinult, et on sellist riistapuud kuskil näinud.
*
Surematu Kashtshei patseeris mööda Toomemäge oma lühikestel pardijalgadel. Ta oli enda peale hirmus uhke, et oli avanud vabatahtlik-sunniviisilise poksiklubi. Noored poisid harjutasid tema silma-all ilma kinnaste ja kaitsmeteta lööke.
“Nüüd läheb andmiseks!” teatas Kashtshei.
Seda poisid tegidki. Möll oli võimas.
“Tublid, tublid!” kiitis vana. “Andke aga!”
Varsti olid püsti ainult kõige kõvemad. Nüüd haaras Kashtshei oma luua, ning peksis pikali ka need.
Mõnuga naeratades liipas ta eemale.
Kõrgel linna kohal nägi seda vaadet Karlsson.
“Oh sa sigudik!” pahandas ta endamisi. Vihase pikeega suundus Karlsson Kashtshei suunas ja andis vanale sellise laksu kuklasse, et vanamehel silmamunad peast välja lendasid.
“Paras sulle!” tähendas ta ja lendas rahulolevalt kõrgemale.
Kashtshei ohkis ja puhkis, püüdes silmi tagasi koobastesse vajutada. Paraku jäi see tegu tegemata, sest näljane hulkuv koer näksas need möödudes tema eest.
Karlssonil hakkas vanamehest kahju, ning ta toimetas Kashtshei koerte varjupaika. Rõõmsad neljajalgsed näksisid liikuvat kondihunnikut mitu päeva, enne kui portsust jagu said. Allesjäänud kondid peideti aga mustadeks päevadeks mulla alla.
*
Gorõnõtsh lendas nukralt Tartu kohal ja otsis maandumiskohta. Ta nägi eemalt Tarmo Vaimu siluetti, ning maandus noormehe kõrval.
“Kuule mees, ole hea, aita hädast välja. Ära on tüüdanud see tulesülgamine. Tahaks rahus elada. Mis ma küll peaks tegema?”
Tarmol hakkas vanast sõbrast kahju.
“Nojah, vaatame, mis me teha saame! Räägi, mida sa tavaliselt sööd?“
“Juuraajastust saati ainult hapukapsast, herneputru ja koogel-moogelit. Viimase printsessi neelasin 1066. aastal Novgorodis. See kandis niipalju ehteid, et kõht oli pärast kolm nädalat kinni.”
“Need toidud tekitavad küll gaase, aga mitte ahjutuld! Järsku sa jood midagi hirmsat?” küsis Tarmo.
“Enamasti ikka allikavett. Ei ütle ära ka heast õllest, kui vaat ette juhtub. Aga ilma piirituseta ma ei saa - ise tead, kui raske on lõngus olla.”
“Vot siis! See su gaasituli ongi. Sa ei tohi seda va kanget juua! Joo parem AleCoq'i. See siin samas nurga peal.”
“Aitäh, sõber. Aitasid mu suurest hädast välja. Ära on tüüdanud see kogemata küpsetamine.” Nii ütles lohe Gorõnõtsh ja lendas ära õlletehase poole.
*
“Tere, Punamütsike!” Ütles Karlsson noorele sõjaväemundris kenale neiule.
Neiu naeratas koketselt ja kohendas oma rohelist baretti.
“Tulin ülikoolist ära ja lähen KaPo erirühma. Mulle on lapsest saati need võitluskunstid meeldinud. Mäletad, kuidas ma Hallile Hundile väänasin!”
“Ja-jah!“ meenusid ka Karlipojale vanad head ajad. “Kuidas vanaemal läheb?”
“Eks ta ikka kergemalt püüab läbi saada - ta ju vana. Aga Joogat teeb ja puu otsas istub ikka veel.”
*
Totu patseeris Toome varemete vahel, ise täis kui tinavile. Tema täinahast rokkarikostüüm helkis päikese käes. Totu lampassid värelesid ja sombreero oli surutud uljalt kuklasse.
Korraga kuulis ta puu otsas krabinat. Mees keeras oma õlised silmad ülesse. Okste vahel istus Mõmmi, käppadega puust kinni hoides.
Totu tahtis Mõmmile midagi öelda, kuid korraga hakkas puu temast eemalduma. Kui ta silmad avas, leidis ta ennast selili maas olevat. Mõmmi mökitses naerda.
“Kuule pesukaru, kus su aabits on ?” noris Totu.
“Ise oled sa aabits. Ma olen rohkem raamatuid lugenud kui sinu aabitsas tähti!”
“Kas sa põgenesid raamatute eest puu otsa?“ noris Totu edasi.
“Sa deliirium mine perse!” vastas Mõmmi ja hakkas puuõõnest mett kraapima.
Nagu õige mees kunagi - Totu solvus, ning lohises neljakäpakil edasi. Inglisilla peal korjasid Gena ja Potsataja ta üles. Koos mindi vaenlase vastu, nagu nädalalõpus kohane.
*
Karlsson lendas Füüsikahoone poole. Oli vaja tiivikut õlitada. Korraga hakkas mootor podisema ja mees kõrgust kaotama. Suure raginaga kukkus ta Pargi tänava õunaaeda. Kui ta ennast püsti ajas nägi ta, et püksid on kõrgel puu otsas. Ise aga palja peega. Ähkides hakkas paksuke puu otsa ronima.
“Oi kui ilus pepu!” kuulis ta kommentaari.
Paar oksa edasi istus Vanaema, kes kinkis Karlssonile särava naeratuse.
“Kuule, Memm, kui sa seal niikuinii istud, võibolla annad püksid ka alla?” palus Karlipoeg.
“Miks mitte,” vastas Vanaema. Ta tõmbas kepiga mehe säärevarjud alla.
Kui mehike oma parimais aastais oli jälle korralikult riides, viskas Memm talle mõned õunad: “Su mootor paistis nõrguke olevat.”
“Aitäh, Vanaema,” ütles Karlsson ja pisis pugima.
*
Kui Karsson lõpuks lõpuks Füüsikahooneni jõudis, oli tööpäev juba läbi. Tarmo Vaim istus müüri peal ja tõmbas tubakat. Ta oli üsna tüdinud näoga, kuid töö oli töö. Tarmo parseldas Karlssonile Gorõnõtshi lauluõli tagavarad maha.
Koos läksid nad Ülikooli kohvikusse Tartu Vaimu arendama.
Vaim aga hõljus Tartu kohal ja ootas kümnist.
*
Ilja Murumets promeneeris mööda Vabaduse puiesteed. Ka kõige pikemad mehed olid temast peajagu lühemad. Nukralt vaatas Ilja inimesi ja mõtles, et meessugu on maha käinud.
Siis jäi talle silma Kalevipoja kuju.
Ilja astus selle juurde ja teretas. Kuju vaatas oma äraseletatud moel kaugusse, ning ei vastanud.
“Te tshuhnaad olete kõik nii ülbed, et ei taha juttu ajada.”
Vaatas vihase pilguga Kalevipoega ja virutas vastu vahtimist. Kalevipoeg seisis samasuguse meelekindlusega ja õõnes pronks ainult undas.
Ilja imestas ja lausus: “Ülbe sa küll oled, aga raudne mees ikkagi. Eks sa seisa siis, sõber!” Ütles ja jalutas minema.
Pilt: Neeme Lüdimois, "Tartu vaim mahalangenud Palladioni kargamas". Vt. http://www.neeme.ee