12.-15. Hingepuu

?Tee, et sa kaod, uss!?

?Kuradi sohilaps!?

?Nõid!?

?Mine tagasi huntide juurde, kust sa tulnud oled!?

Põlastavatest hüüetest tagaaetuna jooksin lõkke äärest ära metsa, nägu katmas pisarad. Nad ajasid mu minema. Minul ei olnud kohta nende seas.

Jooksin järjest sügavamale, põgenedes iseenda maiste deemonite eest. Puuoksad kriipisid mu paljaid jalgu, nägu ja käsivarsi, kuid see ei seganud mind. Õhus rippus hingemattev rebestatud naha lõhn. Ma jooksin nagu tagaaetud loom surmahirmus, proovides end asjatult metsas ära eksitada.

Nad ajasid mu ära suve suurimalt pidustuselt. Ainukeselt pidustuselt, kus oleks minusugusel olnud võimalus teiste endavanustega suhelda. Ma olin juba ligi kakskümmend aastaringi elanud metsas, kaaslasteks vaid metsaloomad ja hiievaimud. Paar aastat tagasi lahkus ka mu ema. Ma soovisin kordki rääkida ehtsa lihast ja luust inimesega. Kas tõesti olin ma arvanud, et hämara lõkkevalguse käes ei tunta mind ära? Miks ei võinud ma olla nagu nemad? Miks olin ma teistsugune? Nad ei võtnud mind omaks nagu ei võtnud nad juba aastaid tagasi omaks ka minu ema. Minu kallist ema, kes kogu oma hoole ja armastusega mind üksinda üles oli kasvatanud. Mu kallist ema, kelle hõlma alla ma nüüd nii väga oleksin soovinud pugeda, kuid kahjuks ei saanud seda enam teha.

Ei olnud enam kallist ema, olin ainult mina - mina ja mets minu ümber.

Mööduv tuulepuhang kuivatas pisarad mu näol ja tõi mõtetesse selgust. Minus lõi välja Hiiemäe naiste põline uhkus. Jooksuhoog vaibus vaikselt ning ma hakkasin omaette rääkima. ?Nad ajasid mind ära? Kuidas nad julgesid? Kust võtsid nad õiguse ajada mind ära?? Kõik, mis oli kogunenud hingesoppi aastate jooksul, paiskus nüüd korraga välja. ?Kuidas nad julgesid?? röökisin ümbritsevasse metsa, kuulates kuidas kaja mulle vastas ?.. julgesid...julgesid...jul..ge..sid...? Lähedal asuvatelt puudelt tõusid taevalaotuse poole linnud.

Ei,seekord ei kavatsenud ma asja nii jätta. Kogu nende soole tuli jätta õppetund.

Liikusin kiirel sammul läbi metsa lagendiku poole, mille keskel oli mu pisike palkidest ehitatud koda. Maja ees kõrgus kask, mille ma koos emaga lapsena olin istutanud. Nüüd oli see juba pea kaks ja pool minu pikkust.

***

?Kuule, mis asi see seal kase ladvas on?? pöördusin Matsi ja Anu poole, näidates näpuga üles. ?Ma ei tea. Mingi vana linnupesa? Oot-oot, ei ole. See on see tuulepesa. Ja-jaa! Küll vanaisa räägib sulle lähemalt, kui teada tahad saada,? rääkis Anu,? tema teab neid asju meist paremini.? Mats istus maja puust trepile maha ja süütas suitsu. ?Noh, mis se?st kohast muidu arvad? Kas pole mitte tänaseks õhtuks perfektne?? päris ta minult. Perfektne oli palju öeldud, kuid hea koht oli see küll. Vana metsavendade varjupaik, mis oligi mõeldud selleks, et jääda märkamatuks. Muidugi metsavendadel kuulduste kohaselt nii hästi ei läinud - tulevahetuses miilitsatega olevat seal isegi verd valatud. Selle tõenduseks oli Mats ennist leidnud maja trepi seest sinna uuristunud kuuli, selle sealt välja nokkinud ning hoidis seda nüüd kui püha reliikviat rätiku sees taskupõhjas - poisid jäävad poisteks. Voolu ega veevärki majas küll polnud, kuid see polnud ka hädavajalik. Põhiline oli, et saime vanematest ja võimust eemal omaette vaikselt pidutseda.

?Tahad, viskame su koju ära, Eha? Me niikuinii läheme sealt mööda,? küsis Mats hajameelselt ning isegi mitte tähele pannes, et tema eelmine küsimus oli veel vastamata. ?Ikka,? kostsin vastuseks ja ronisin Matsi erkoranzi Zigulli. Nagu tavaliselt, demonstreeris ta ka seekord oma masina võimeid - miilitsaid liikus sealkandis harva. Jõudes minu kodu juurde, viskas ta mu tee äärde maha ja hüüdis läbi lahtise akna: ?Tuleme seitsmest sulle järgi!?

?Tervita teisi!? lisas veel Anu ja läinud nad olidki. Eemal kruusateel paistis vaid horisondi taha kaduv tolmupilv.

Ma polnud oma õde Anu ammu näinud. Vanemad ei tunnistanud teda enam oma lapseks, kui ta oma poisi juurde elama läks, kuid minu jaoks jäi ta ikkagi minu õeks, vanemaks ja targemaks õeks. Ja Mats oli tegelikult täitsa tore poiss.

Minu suureks õnneks ei olnud kedagi kodus, isegi vanaisa mitte. Laual lebas kiri: ?Läksime kolhoosi.? See tegi asja tunduvalt lihtsamaks. Olgugi, et nad enam Anu omaks ei tunnistanud, huvitas neid endiselt tema käekäik. Mats aga oli saanud halva reputatsiooni ning kui vanemad oleksid näinud mind tema autost välja ronimas, oleks sellele kohe kindlasti ka paras pahandus järgnenud.

Võtsin nosimiseks kaks viilu saia ja läksin raamaturiiuli juurde. Mind hakkas huvitama tuulepesa, mida metsavendade maja juures olin näinud. Minu hing oli samasugune nagu mu vanaisal - uudishimulik kõige suhtes, mis puudutas loodust. Tegelikult oleksingi ma tahtnud temaga rääkida, kuid ta oli koos vanematega kolhoosi läinud, et seal kogu töörahvaga koos jaanipäeva tähistada. Kuid ka tema raamaturiiulist võis midagi leida. Sorteerisin raamatud, märkides lipikutega ära teatmike kõik kohad, mis antud teemaga seostusid ning hakkasin seejärel leitut lehitsema. Seitsmeni oli parajalt aega ning otseseid kohustusi mul täita ei olnud. ENEKEsest sain teada, et tuulepesa põhjustajaks oli seenhaigus, mis pani uinunud pungad puhkema. Vanaisa varjatud raamatutest leidsin aga tunduvalt kummalisemaid asju. Nimelt oli tuulepesa keskseks kohaks muistsete nõidade rituaalides. Tuulepesa kujutas varjatud energia puhkema pääsemist. See oli vägine koht, uks kahe maailma vahel.

*

Seitsmest olin ma tee ääres nagu kümme kopikat. Umbes viie minuti pärast paistis eemalt tuttav tolmupilv. Kohaleminek toimus natuke kitsastes oludes, sest autos olid ka kõik teised lähirajooni noored. Minust aasta vanem Rein võttis enda sülle eakaaslase Pille ning Lembit nihkus keskele nii, et ma sain ilusasti end tema kõrvale ära mahutada. Enda asjad viskasin muidugi enne pagasnikusse, kus oli ka kõigi teiste kola. Kõik olid tuhinas, et saime vanematest eemal ja salaja jaanipäeva tähistada. Nagu mulle räägiti, olid kõik kodust tänaseks sündmuseks midagi kaasa haaranud. Matsil oli kaasas koduõllet, mille ta isa oli pruulinud, ja kartuleid lõkkes küpsetamiseks. Anu võttis küünlaid, et maja valgustada, ja kalja. Lembit oli võtnud kaasa leiba ja karaskit ning Pille kodus tehtud lõkkevorstikesi. Minul oli kaasas latt natuke kuivanud suitsuvorsti, mille olin omast rahast varuks ostnud juba mitu kuud tagasi, siis kui meie poodi seda viimati toodi. Lembit, meie kohalik moosekant oli kaasa võtnud ka kitarri. See oli hea, sest korralikku pidu ilma lauluta ei tee.

Sõit kulges üldises heatujulises jutuvadinas ja naerupahvakutes.

Kohale jõudes tegime tööjaotuse. Minu, Matsi ja Reinu peale jäi lõkke tegemine. Maja oli ehitatud ainult looduslikest materjalidest, seda need metsavennad juba oskasid, vana talumaja varemetele nii, et üks sein oli täielikult vanadest ja sammaldunud palkidest. Selle kõrvale otsustasimegi lõkke teha. Koht oli hea, kuna majalogudik varjas niimoodi lõkkevalguse teel olijate pilkude eest ning vana palksein tegi olemise kuidagi eriti hubaseks. Lembit, kunstimeelega inimene tõi metsast värskeid kaseoksi ja ehtis nendega õue, Anu ja Pille askeldasid majas.

Umbes tunnikese pärast oli kõik peoks valmis. Mats oli leidnud metsa äärest isegi paraja palgi, millel lõkke ääres istuda. Kõik oli suurepärane, välja arvatud sääsed, kes oma rohkusega peomeeleolu siiski rikkuda ei suutnud. Lembit võttis kitarri kätte, pani häälde ning juba varsti kõlasid head kõigile tuntud lood. Mats, ainuke seltskonna suitsumees süütas lõkke. Märkasin, et olime selle hooletult teinud liiga lähedale vanale kasele, mille oksad õhust tahma kogusid ja lõkkepoolsed lehed lõkke suurenedes virisedes natuke krimpsu tõmbusid. Suuremat kahju aga puule tulla ei oleks tohtinud. Vaatasin jällegi tuulepesa, mis õõtsus ladvas. See paistis olevat küllaltki noor võrreldes ülejäänud puuga. Olin pildil näinud umbes kümneaastast taolist. See siin tundus olevat natuke vanem. Arvatavasti tekkinud ajal, kui metsavennad veel siin elasid. See oli minus voolav vanavanemate veri, mis luges loodust vahel nagu raamatut, lubades teha julgeid oletusi.

?Noh, Eha, mis sa unistad, võta kah,? togis mind Mats ja ulatas suure plekkkruusi, milles kihises kodutehtud vedel leib. Kõigil teistel oli sarnane juba käes. Vastasin Matsile naeratusega ning proovisin joogi ära. Täitsa kange jook oli, kuid mõnusa hubase järelmaitsega. Matsi isa oli meie piirkonnas üldtuntud kui hea õllepruulija.
Kitarri akordide saatel kõlasid keelatud laulud metsa all, kus keegi meid kuulda ei võinud. Vorstikesed virisesid süte kohal ja meelemärjuke kulus kiiresti. Pidasime laulude vahel väikese pausi, et süüa ja alustasime siis uuesti. Laulutuhinas ei olnud me aga märganud, et lõkkest oli alles jäänud vaid hõõguv süsi. Kiiresti, et tuli vahepeal ära ei kustuks, murdis Rein kõrvalt igivana kase küljest selle alumised kuivanud oksad ja viskas süte peale. Kuna me polnud enne olnud piisavalt targad, et varu koguda, pidime nüüd minema ja metsa alt hagu juurde tooma - loll pea on kehale nuhtluseks. Seekord tulid ka Anu ja Pille appi. Rein pidi jääma lõket kohendama ja hagu sinna viskama ning Mats juhendas metsa all toimuvat tegevust. Matsil oli hea võimalus uhkeldada pimedas oma dünamotaskulambiga, mida ta hoogsalt peopesas pumpas.

Äkitselt kostis lõkke poolt meeletut röökimist. Ma pillasin hao maha ja jooksin sinnapoole, nähes vilksamisi puude vahelt kuidas Mats autost suure tekiga välja tormas.

Teiselt poolt paistis, kuidas Rein võitles leekidega, mis teda suure hooga ahnitsesid. Ta oli kuidagi sattunud lõkke keskele ning ei pääsenud sealt enam välja. Nagu tuleleegid ise oleksid hoidnud teda seal vangis. Mats jooksis talle tekiga peale, mille tulemusena tõusis leek veelgi kõrgemaks, neelates nad mõlemad endasse.

Nägin kuidas lagendikule jõudsid Anu ja Pille. Ka Lembit oli juba seal, proovides paanitsedes Matsi Zigulli käima saada.

Ka ma ise oleksin pidanud juba ammu olema lagendikul. Midagi oli valesti. Leidsin end metsa ääres seismas kui kivikuju. Ma ei liikunud enam. Mingi vägi hoidis mind paigal. Kuid ma nägin kõike, mis lagendikul sündis. See kõik oli nagu hirmutav unenägu. See ei saanud olla reaalsus. Külm higi jooksis üle mu näo, kui nägin, kuidas leegid tõusid mõne hetkega taevani ning liikusid suure lainena üle terve lageda. Leekidesse kattus ka maja ja auto. Leekidesse kadusid Pille ja Anu, nende hädakisa vaibus tules. Enam ei olnud ka kosta, et keegi autot käivitada oleks proovinud. Tule vaatemäng oli korraga nii lummav kui ka hirmuäratav.

Sama äkiliselt kui tuli oli tõusnud, ta ka langes, taandudes tagasi lõkkekohani ning kadudes siis sealgi. Vaatasin lagendikku. Midagi oli kohutavalt valesti. Vägi lasi mind lahti ja ma tormasin keset lagendikku. Ma ei nutnud, sest ma ei mõistnud mis oli juhtunud. See ei saanud olla võimalik. Mitte kuidagi ei saanud see olla võimalik. Vaid lõkkeplatsil olid söed. Kõikjal mujal oli aga rohi täiesti värske. Maja oli paari minutiga maha põlenud nii, et vaid üksikud lauad olid püsti, ja viis inimest ning auto olid kui ilma pealt minema pühitud. Kuidas said viis inimest niisama ära kaduda? Neist polnud midagi alles. Mitte midagi. Kuidas? Ümbritsev loodus aga oli jäänud tulest puutumatuks. Polnud isegi tahma puulehtedel. See ei saanud olla õige. See pidi olema uni.

Mõttemõlgutuse peatas tuulekohin. Jällegi võttis minu üle võimust tundmatu vägi. Vaatasin tuulepesa vana kase otsas. Tumeda taeva taustal tundus see nii püha ja puutumatu, et hajutas mu kurbuse ja segaduse. See oli väe sümbol ja selle vägi oli vihane. Me olime selle koha rüvetanud ning ta nõudis selle eest verehinda. Me olime rikkunud kohalike hingede rahu.

Ma mõistsin, miks see jättis mu ellu. Mina pidin jääma rahu valvama. Rahu, mida üle pika aja olid rüvetanud metsavennad ja nüüd meie. Rahu, mille tagamiseks oli loodud värav kahe maailma vahele - tuulepesa.

Minust sai selle värava valvur.

***

See kask pakkus mulle lohutust ja teadmist, et olen kusagil teretulnud. See siin oli minu kodu.

Ja äkitselt, nähes kuidas kase koore alt hakkas immitsema valgus, ma mõistsin. Mu ema ei olnud mind jätnud. Ta oli kogu aeg mu kõrval olnud, oodates mind.

Ta oli läinud sinna, kus ta sai rahus olla.

Ta oli tuul, mis paitas mu kiharaid.

Ta oli osake murust mu jalgade all.

Ta oli see lagendik.

Ta oli see puu.

Ta oli lahkunud kohta, kus võeti ta omaks ning nüüd kutsus ta ka mind.

Puukoor avanes ja selle alt paistis mu ema, käed laiali ootamas, millal ma tema kaissu jooksen. Mul polnud põhjust jääda. Ma läksin koos temaga, et saada osaks loodusest, jättes maha viimase hoiatuse: ?Kõik, kes te peaksite siia rändama teadke, et te pole siin teretulnud nagu polnud meie teretulnud ka teie seas. Kõik, kes te segate veel Hiiemäe naiste hingi, andmata neile rahu, tasute selle eest enda omadega.?