Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.
Enne, kui kõik alguse sai, olid vaid tühjus ja pimedus. Ja siis tuli Vanakarvik, Kogu Ilma ja Selles Leiduva Isand. Ärge uskuge, kui teile öeldakse, et Jubal lõi inimesed.
Tegemist oli lihtsalt loomevargusega.
Savist olete te võetud. Ärge lootkegi, et sinna tagasi saate.
Vana Krement
ESIMENE
See juhtus siis, kui kõik oli veel pime ja tühi. Polnud midagi peale pimeduse. Ja tühjuse.
Vanakarvik istus, mida ta tegelikult ei teinud ja mõtles, mida ta ka tegelikult ei teinud. Tõttöelda polnud sellel suurt vahet, mida ta tegi, sest oli pime. Ja tühjuses on üsna raske millegi tegemist millegi mittetegemisest eristada.
Siis viskas keegi kusagilt Suure Savikäki.
Ja tühjus ei olnudki enam tühjus, vaid oli midagi, mida võiks kirjeldada, kui Kõige ja Mittemillegi vahepealset.
Ja savikäkk lendas otse Vanakarviku jalge ette.
Hall oli see Savikäkk ja selle sisemuses oli kuumem, kui kõigis maailma sepaääsides kokku.
See oli iidsem, kui kõik Ilma Ajastud, suurem, kui miski muu, mis eales olemas olnud.
Kuna Tühjus ei olnud enam Tühjus, hakkasid kõik asjad muutuma. Ka kliima. Jaheduse poole.
Vanakarvik ei olnud sellega arvestanud.
Aga savi sees oli soe. Ja et kõik elavad asjad liiguvad soojuse poole ei olnud ka Vanakarvik mingi erand. Tagasihoidlikkusega ei hiilanud ta samuti.
Nõnda kaevaski Vanakarvik end Suure Püha Savikäki sisse, kus ta õndsas rahus uinus.
Aga enne magama jäämist sündis tema ajus maailma esimene leiutis. Väike ümmargune nööplik uks, mis varjas tema õrna ja roosat tagusmenti külma kliima ja halastamatu tuule eest.
Ja vanakarvik jäi Pikka Unne teadmata, millised sündmused tema pea kohal aset leidma hakkvad.
TEINE
Nõnda magas Vanakarvik Suure Savikäki sees ega teadnud midagi, ega kuulnud midagi, ega näinud midagi ning kliima läks aina külmemaks.
Siis läks Savi pealt jäässe ja tuli Külm Aeg, millest vähe teada on.
Möödus Väga Palju Aega.
Kui Väga Palju Aega läbi sai, tuli Ilmaruumi kõige kaugemast otsast Jubal. Ta ei kartnud ei külma ega tuult ning tema vasakus käes oli Suur Latern ja tema paremas käes oli Väike Latern.
Ja Suure Laterna riputas ta kõrgele Savikäki kohale ja sellest sai Päike. Ja Väikese Laterna riputas ta kaugele Savikäki alla ja sellest sai Kuu. Siis oli Valgus.
Siis haakis end Savikäki külge Aeg, mis laotas end kõikjale üle Savi ja imbus sügavale selle kihtide vahele ning Päike ja Kuu alustasid oma igavest teekonda üksteise kannul.
See oli Esimene Päev.
Siis nägi Jubal, et Suur Savikäkk on üleni jääs ja ta hingas selle peale ning näe! - jää sulas ja muutus veeks. Ja Jubal tõstis vee kohale savi, millest sai maa, ja veest sai meri.
See oli Teine Päev.
Ja Jubal langetas oma juuksed maa peale ja neist said rohi ja puud. Ja rohi haljendas ning kattis kiiresti kogu maa ja Puud ajasid oma juured sügavale Savikäki sisse. Jubal sõnas: "Olgu teid palju ja veel rohkemgi" ja puud hakkasid õilmitsema ja kandsid magusaid vilju.
See oli Kolmas Päev.
Siis torkas Jubal taevalaotusesse sõrmega tähtede jaoks auke.
See oli Neljas Päev.
Ja Jubal nägi, et metsad ja veed olid tühjad. Siis tegi ta savist esimese looma ja looma nimeks sai Kass. "Mine ja loo endale meelepäraseid elukaid ja valitse nende üle," ütles Jubal Kassile ja Kass läks.
Algul kõndis Kass vees ja tema jalajälgedest said kalad. Kui meri kalu täis sai, läks Kass kuiva maa peale ja seal said jalajälgedest metsade ja aasade elukad. Need jäljed, mis olid jäänud ranna peale, said kahepaikseteks ja igast tema hüppest sündis üks linnuliik. Siis nägi Kass, et elukaid oli piisavalt ja ta korjas üleliigsed jalajäljed kokku.
See oli Viies Päev.
Kuuendal Päeva hommikul keetis Jubal omale teed. Ülejäänud päeva ta magas.
Koitis Seitsmes Päev ja Jubal ärkas. Ta nägi maa peal Inimesi.
Ta ei saanud päris hästi aru, mis juhtunud oli.
Siis nägi Jubal Vanakarvikut, kes oma Pikas Unest tõusnud oli ja ta küsis: "Kas sina tegid need olevused minu Savi peale?"
Ja Vanakarvik vastas: "Tegin."
Ja Jubal küsis karmilt: "Miks oled sa rikkunud minu loome ja seda enda käega rüvetanud?"
Ja Vanakarvik vastas: "Mul oli igav."
Ja nii öelnud, viskas ta Jubalale rusikasuuruse savitüki täpselt otsaette ja Jubal sai vihaseks. Tema käed hakkasid värisema ja silmad läksid punaseks ja habe rullus kokku.
"Siis pead sa oma tegude eest vastust andma. Olgu see sulle õpetuseks- ära kunagi püüa ühegi kunstniku tööd paremaks teha."
Siis toimus Suur Kaklus ja Vanakarviku nina löödi veriseks.
Ja Jubal ütles: "Mine tagasi sinna, kus sa tulid," ning Vanakarvik puges kiiruga Suure Savikäki sisse ning pani ukse kõvasti kinni.
Siis ütles Jubal: "Oih," sest ta ei teadnud, et Vanakarvik oli Savikäki seest tulnud. Kuid enam polnud parata midagi.
Osa Vanakarviku ninaverest tilkus maa peale ja et inimesed olid Vanakarviku loodud, said nemad omakorda Jubala peale vihaseks. "Ära tule enam kunagi meie sekka, sest sa oled valanud meie looja verd," ütlesid nad.
Siis läks Jubal maa pealt minema ja ehitas omale taevasse kohviku. Kohviku nimeks sai Päradiis, sest see oli taeva päramises otsas.
Aga kättemaksuks inimestele et need teda enda sekka ei taha, saatis Jubal nende juurde Surma. Ja kui Surm inimesi Teisse Ilma läkitama hakkas, püüdis Jubal nende hinged kinni ja andis neile harfid ja väikesed valged tiivad, et nad teeksid Päradiisis muusikat ja saaksid maa peale lennata veel elavatele inimestele maailmalõpu õndsat kohvikut reklaamima.
Ja Jubal ütles: "Ma karistan teid teie pattude eest ja nuhtlen teid kõigi õnnetuste ja haigustega. Ega ma tegelikult teie seas elada tahagi."
Kuid inimesed ei kuulnud seda, nii et Jubal oleks võinud sama hästi ka vait olla. Suure Savikäki sees kükitav Vanakarvik aga oli inimeste üle uhke ja leidis, et nad olid õieti toiminud.
Varsti läks inimestel meelest ära, kuidas asjad tegelikult juhtunud olid.
Ükskord püüdsid mõned seda kõike taas inimesteni tuua.
Nad nimetasid Seda Piibliks.
Te ju teate, et on asju, mida ei saa peita ka kõige parema tahtmise juures.
See oli Maailma Esimeste Asjade Kroonika, kus räägiti kõigest ilma ilustamata.
Savist oleme me kõik võetud. Vaevalt, et sinna ka tagasi saame.
Uus Krement
Oo, kuulake mu sõnu, maapealsed lapsed!
Kõnelgu mu huuled tõtt, ärgu kaldugu mu keel kõrvale, olgu mu mõistus vahe. Tema, kes valitseb savi ja sõnade üle kaitsku mu meelt ja aidaku mul rääkida sellest, mis nüüdseks ununenud ja Igavikku vajunud.
Kuulake, oh rahutud hinged, kuidas kord ammu sündis ja kasvas Savijumal Jeebus.
ESIMENE
Ühel väikesel maal ühes väikeses külas ühes keskmise suurusega aias ühes üsna tillukeses kõrtsis ühes veel väiksemas tagatoas ühes ehk poole meetri pikkuses ja üpris kitsas ning ebamugavas hällis magas imetilluke poisslaps.
Tema sünnitunnistusel seisis:
Eesnimi: Jeebus
Isanimi: teadmata
Vanemad: teadmata
Sünniaeg: lõuna ja teeaja vahel
Sünnikoht: Vahva Munga kõrts, teine korrus, katusekamber, keskmine voodi.
Tema ema hülgas poja kohe peale tolle sündi.
Poisi isa oli niiöelda püha mees, ontlik ja tõsine ning töökohustustesse (enamasti) karmilt suhtuv. Ta pidas maailma lõpus kohvikut, mida hüüti Päradiisiks. Päradiis oli avatud 24/7 ja enamasti müüdi seal piimatooteid. Teed ka, aga suhkru eest pidid maksma.
Üldsusele oli Jeebuse isa tuntud, kui Jubal. Mõni eriti lähedane sõber kutsus teda vahest Vanapapiks, sest tal oli pikk valge habe ja kiilas pea. Jubalale ei meeldinud, et teda Vanapapiks hüüti. Tal ei olnud tegelikult ka eriti palju lähedasi sõpru. Võib- olla just sellepärast, et kellelgi ei õnnestunud teda teist korda Vanapapi nimega nimetada.
Jubalal oli hea sõber Gabriel. Gabriel oli välismaalane ja ta kandis oma juukseid alati rangelt sõlme seotuna. Mõnikord meenutas ta kahte peadpidi kokku litsutud tigu, kes üritavad kapiust avada. Tavaliselt oli ta aga lihtsalt enda moodi. Kui teda piisavalt kaua paluda, võis ta kätelseisu teha ja ?What shall we do with the drunken sailor?it vilistada.
Gabriel oli Päradiisi tagaukse juures väljaloopija. Tema amet ei olnud eriti vaheldusrikas ning tegelikult oli see natuke ebameeldiv. Ta loopis nimelt halvaks läinud piimapakke rohelisse prügikonteinerisse, mis kükitas kurvalt hämaras nurgas Viimse Tänava ja Päradiisi punase telliskiviseina vahel. Piimapakkide varieeruva lõhnaga võis ära harjuda. Igavesti korduva kirjaga ?Got milk?? aga mitte.
Maa peal elades oli Gabriel olnud lihtne aednik. Kui ta oma otsad kokku sõlmis (ehk Liikus Edasi Järgmisesse Ilma või Ületas Tulejõe Ja Andis Paadimehele Mündi) sai temast Jubala enda sulane. Ta püüdis end lohutada teadmisega, et vähemalt oli ta karjääriredelil liikunud. Mis vahet seal oli, kuhu poole. Siin, Päradiisi igaveses liikumatuses, kuhu Aja küünised sirutuda ei julgenud, oli igasugune tegevus alati teretulnud.
Ja vähemalt ei pidanud ta harfi mängima.
Et kõik asjad peavad kord ühel või teisel viisil kuhugi kulmineeruma, tabas Jubalat ühel suvalisel päeval kummaline tundmus.
Jubal ei teadnud, mis see oli. Tal tekkis järsku pöörane kihk vanu ajakirju lapata. Siis lõikas ta mõned pildid ajakirjadest välja. Siis kleepis ta need vihikusse, mille peale oli kirjutatud ?Eriti Moodsad Kraanid?. Siis näris ta viisteist minutit küüsi. Siis vaatas ta kolm minutit tühjalt enda ette. Siis sai ta aru.
?Gabriel,? röögatas ta. ?Mul on IGAV!?
Gabriel ei teadnud, mida teha, sest keegi polnud kunagi Päradiisis igavust tundnud. Jubala kõikenägevate silmakaevude põhjast läigatas kauge hoiatus harfe mitte mainida.
Midatehamidatehamidateha...
Gabrieli ajuhernes plõksatas meeletust mõttetööst tekkinud kuumuses popkornina avali ja selles sismusest hiilis lagedale mälestus sellest ajast, kui ta veel Elus olnud oli.
?Mmm... Khui sa thaad, siis mhe vhoime maa phaale minna.?
Mõni võiks öelda, et sellest saigi kõik alguse.
?A gus me shame, peap ju vaahthama, misasja nad sheal annavad patusthele. Ega headh khraami shaa ära rhaisatha,? kirus Gabriel. Nad istusid Jubalaga väikese valge õunapuu all ja kumbki hoidis peos suurte sangadega kõbepeekrit.
?Thule - thule! Valha thais ja - noh, meihe thervisheksh!?
Ja Jubal jõi. Ta ei olnud kunagi varem alkoholi joonud ja sellepärast oli tal peale esimest peekritäit üsna lõbus olla. Tuju paranes. Igavus kadus. Gabriel osutus lõbusaks seltsiliseks.
Peale teist peekrit tuli Jubalal tahtmine tantsida.
Peale kolmandat võttis Gabriel laulujoru üles ja ?Kümme nunna läksid Vanakarvikule külla, läksid külla- hoisaa!? ajas neid mõlemaid meeletult naerma.
Kui Jubal peale neljandat peerkit uniseks jääma hakkas, tonksas Gabriel talle küünarnukiga ribidess ja ja küsis:
?Kle, khass sa kunagi.. tead.. sedha phäriss Õuna maithsend oled? Ma mõthlen, eth sha nagu Kõighe Eshimene ja niimoodhi??
?Ma panin tõepoolest oma aeda ühe puu kasvama... see oli üsna kaua aega tagasi. Aga ükskord mingid kuradi (hõk. Ouh, ma enam ei kutsu...vabandust...) tegelased sõid ta tühjaks ja nüüd ta enam vilju ei kanna.?
Gabriel ajas end salapäraselt itsitades ja kõikudes püsti ning hõikas:
"Nii, kõikh shee meesh! Mul on thunne, eth thäna thuleb üks äghe õhthu! Thule-thule! Lähmhe maithseme Õuna.?
Õhtu tuli. Öö niisamuti. Ja hommik leidis vaese Jubala poolpaljalt ja peavaluga Vahva Munga kõrtsi kõrvalt koerakuudist, kus ta eilse õhtu sündmusi kokku lappida püüdis. Ta mäletas enam-vähem kõike. Välja arvatud seda, kuidas kellegi punaste litritega ehitud lühike seelik tema selga sai. Ja miks tal kellegi võõras aluspesu üle kõrvade tõmmatud oli.
Aga kuna andeksand on voorus andis Jubal tollele üleannetule, karvikukummardajast orgiamaiale tüübile, kes tema kulul sellist halba nalja teinud oli südamest andeks ja pöördus tagasi Päradiisi.
Üheksa kuu pärast sündis Vahva Munga teise korruse katusekambri keskmises voodis väike Jeebuslaps. Tulevane Savijumal.
TEINE
Jeebus kasvas (või, noh, kasvas pole vast kõige parem väljend. Pigem ?lohises eluvankri taga? või ?immitses ellu?) Vahva Munga kõrtsis. Ta oli ühest jalast lombakas (paremast), sest kui ta veel üsna pisike oli, kujutas ta ette, et kõrtsi sahvririiul on eksootiline marmorist pannkoogipalm (Jeebus arrrrrrrmastas pannkooke!), ja et ta kujutlusvõime üsna arenenud oli (mida ei saanud ta loogika kohta öelda) siis juhtuski, et ta ronis mööda riiulit üles. Muidu oleks kõik üsna hästi olnud, aga palmipannkoogid olid nädalavanused ning... noh... hallitasid natuke.
Jeebus aga lasi kõigest hoolimata eksootilistel (mahlastel ja naljakalt krõmpsuvatel) viljadel hea maitsta. Siis ronis ta alla tagasi.
Aga et eksootilised palmiviljad- pannkoogid ta seedimisele üsna virgutavalt mõjusid, siis pidi ta üsna varsti kasutama üht teatud ruumi majapidamises. Kemmergut, nimelt. (kasutan sõna ?kemmerg?, sest teisiti seda nimetada ei või. Päris peldik see polnud, ent tualett samuti mitte.)
Õues oli just vihma sadanud ning kemmergutrepp oli märg ja Jeebus kukkus nii õnnetult, et väänas parema jala välja. Tuli arst, vangutas pead ja kuulutas, et kahjuks pole siin enam midagi teha- poiss jääbki lombakaks.
Aga ega see Jeebust palju takistanud. Ta küll ei saanud enam nii palju mööda võimalikke ja võimatuid asju ja kohtasid ronida, kuid igavus teda siiski veel ei kimbutanud. Nimelt avastas Jeebus järgmisel hommikul kõige kaugemast aianurgast uukipuu. Ja kõik, kes on kunagi üht uukipuud kasvatanud, teavad väga hästi, et sellele pole maailmas midagi võrdväärset.
Püüda kirja panna uuklooma täpset iseloomustust on sama hea, kui lõhestada pilguga kümne meetri kauguselt juuksekarva. Uukloomad on kummalised, müütilised, alati lustakad loomad, kellest ei kõnelenud siiamaani ükski raamat peale selle, mis on peidetud kõike iidsema kantsi kõige kõrgema torni kõige tolmusema raamatukogu kõige pimedamasse nurka. Kui te kohtate kunagi uuklooma, võib julgelt väita, et ta on teie ajuherned kätte saanud. Sest muidu ei saaks te teda ju näha, kas pole?
Kui uukloom ise on imelik, siis uukipuu on veel veidram. See on eredavärviline, lehetu ja hästi- hästi paljude peente okstega, mille otstesse uukloomad öösel magama laskuvad. Nad ronivad oma väikestesse rohelistesse magamiskottidesse, panevad pea padjale ja jutustavad unejutte. Neile meeldib hästi palju naerda ja vahest ei jäägi nad öö varjus magama, vaid itsitavad varaste hommikutundideni välja.
Kui Jeebus leidis, et tema õuel kasvab uukipuu, hakkas ta uukloomadega õhtuti juttu puhuma ja viis neile külakostiks pannkooke ja moosi. Uuklomadele Jeebus meeldis (eriti sellepärast, et tal oli ainult üks ajuhernes ja seegi väike ja kuivetu, rohkem pooliku oa moodi ja seda ei olnud mõtet varastada).
Ühel kenal päeval tõid talle moosi eest vastutasuks pisikese halli krantsi. Krantsi nimi oli Krants. Ta ema, emaema ja emaemaemagi olid krantsid olnud nii et Krants oli oma krantsipäritolu üle üsna krantsis ning õnnelik. Selle üle oli Jeebusel hea meel.
Aga Krantsil oli üks halb viga- tal oli panthofoobia, kõigekartus, ja ta oli suure osa oma elust üsna pabinas. Aga Jeebus andis talle ka moosi ning Krants sai Jeebusehirmu oma mõttelisest nimekirjast maha tõmmata.
Jeebuse elu kulges muidu üsna kenasti. Siis aga juhtus, et ta pidi kooli minema. Kooli vastu polnud tal midagi. Kool oli tore. Aga koolis olid teised lapsed ka ja teda hakati narrima, sest ta oli lombakas.
Sellepärast jeebus enam kooli ei läinudki. Aga ausaltöeldes oli see üsna ükskõik, sest ta teadis niikuinii, et ta midagi ei tea ja see teadmine tegi temasti tegelikult nii filosoofi, kui range realisti ning muud tarkust talle tegelikult vaja polnudki. Nõnda Jeebus kasvas ja kasvas ja Krants tundus aina väiksemaks jäävat.
Aga Maailma käis aina ringiratast ümber päikese ja Jeebus tundis varsti, et Vahva Munga kõrtsi on talle kitsaks jäämas. Õhtuti uuke kuulates eksles ta pilk aina tihedamini üle pehkinud aialippide sinna, kus ehavalguses punetava metsa kohal kõrguvad hiiglase hambareana sünged mäed.
KOLMAS
Juhtus nii, et Jeebus (kelle eluaastad kaheksateistkümnele ohtlikult lähedale jõudnud olid) kõndis ühel kenal õhtutunnil harjumuspäraselt taas aianurka.
Poole tee peale jäi ta seisma ja kissitas silmi. Ei, see polnud meelepete. Uukipuu oli tõepoolest TÜHI. Jeebus jooksis pisarsilmil puu juurde ja embas seda oma kõhnade valgete kätega. Tema peast jooksid filmilindina läbi mõtted kõikvõimalikest erinevatest asjadest, mis olid võinud juhtuda. Isegi Krants kuulus kahtlusaluste sekka. Pole võimalik, et uukid oma puu vabatahtlikult hülgavad. Kes võis olla nii julm, et armsad, õrnad, kallid sõbrad uukid vägivaldsesse surma viis?
?Kõrmps-krõmps.?
Tuul vilises kurjakuulutavalt Jeebuse selja taga õõtsuvate putkede vahel.
?Krõmps- krõmps.?
Kellegi hobune korskas valjult kõrtsi taga tallis ja suur tornikell kuulutas õhtutundi.
?Krõmps- kõrmps.?
Otse keset uukipuud istus jalgu kõigutades üksik Kirp.
KIRP! Rüve loom, jälk elajas, Vanakarviku enda sulane!
?Ahh,? ütles Jeebus.
?Mis sa pablad, poisu. Sorry, eks, aga mul oli jõle nälg. Keda need väiksed värdjad ikka kottisid. Ega ma sulle meelega käru panna tahtnud. Ma lasen bossil sulle uued saata. Ongi parem, et vanadest lahti said. Ma tegin selle teene, mees, usu mind, ma...?
Lirts.
Jeebus saatis korda ainsa asja, mida sellises olukorras üldse võimalik teha on.
Tema pöidlaküüned olid oma töö teinud. Uukide surma eest maksti veriselt kätte.
Kust võiks vaene Jeebus nüüd lohutust leida? Kes suudaks tema valu mõista? Pimedus, vaikus ja üksildus on ainsad, mis sellise suurusega hingehaavu vähegi ravida võivad. Kapp, kõigi asjade kese ja lähtepunkt oli Jeebusele nüüdseks armsaimaks peidupaigaks. Ainus, mis teda selle nukras üksilduses segada võisid, olid Krantsi kaeblikud kiunatused ja kõrtsmiku raske norin.
Pimedast nurgast kostis küsivat sahinat.
?Em-hmm..? ütles keegi ja turtsatas. Kostis hääl, mis meenutas hammaste krudinat peale sidruni söömist. ?Ma vabandan.?
?Ei ole midagi,? ütles Jeebus ja ohkas.
?Kui tohib küsida- kellega on mul au...??
?Jeebus.?
?Jeebus? Lihtsalt Jeebus? Ah jaa, mulle meenub. Ma tunnen teile teie kaotuse puhul südamest kaasa.?
?Aitäh. Aga kust te teate??
?Tean. Lihtsalt tean. Mul on selline... noh, kuidas nüüd öelda... anne.? Hääl kõhistas summutatud naeru ja sellele järgnes uus turtsatus.
?Kes te olete?? küsis Jeebus arglikult. Talle tundus, nagu oleks keegi ta silme ees paar korda midagi karvast viibutanud. Ta polnud küll päris kindel, sest oli täiesti pime ja pimeduse puhul ei või milleski kindel olla.
?Olen Üüp.?
?Välismaalane??
?Võib ka nii öelda. Aga siis, kui ma sündisin, polnud riike veel olemas.?
?Ma mõistan,? valetas Jeebus. Üüp kõhistas taas naerda ja krudises vaikselt.
?Ma võin teile midagi huvitavat rääkida. Mida te kuulda eelistaksite??
Jeebus mõtles.
?Mis väljapoole Vahva Munga kõrtsi jääb?? küsis ta.
?Maailm. Aga enne seda tulevad veel mõned majad ja mõned aiad, vähemalt üks oja, mets, lagendik karukellade ja ristikheinaga ning lõpuks mäed.?
?Ja peale mägesid? Mis peale neid tuleb??
?Kõik see, mida sa ühelt mägedetaguselt maalt ootad,? vastas Üüp rahulikult. ?Ma elasin seal mõnda aega. Just enne seda, kui ma siiakanti tulin.
Algul olin ma kõrtsi vanas koerakuudis. Aga sinna juhtus liiga tihti igasuguseid imelikke sisse. Siis kolisin ma katusekambrisse. Kuigi sa ise seda ei tea, tulin ma just sinu pärast alla kappi. Tegelikult on see isegi hea, sest kapp on kõige parem koht, kus ma üle pika aja olnud olen.?
?Kahju, et teile tüli tekitasin. Ma ei teadnud.?
?Ei ole midagi.?
?Kas teil vahest igav ei hakka??
?Ei hakka. Mulle pimedas meeldib. Ainult, et siin on veidi tolmune. Aga eks ole hullematki.?
?Küllap vist. Mina ei tea selle kohta suurt midagi öelda.?
Siis jäi Jeebus vait. Pimedusest kostis tasast krudinat ja turtsatusi. Jeebuse kappi ronimine oli tolmu veel rohkem üles keerutanud.
?Em-hmm..? ütles Üüp.
?Jah??
?Kas te ei peaks minema hakkama??
?Vist küll. Aga kuhu ma minema pean??
?Te ei tea? Eks minge siis mägede taha. Mina olen seal juba käinud.?
?Ehk peaks tõesti minema??
?Minge- minge. Ärge ainult Krantsi maha unustage. Ta heidaks üksinda hirmu pärast hinge, vaene loom.?
?Aitäh teile. Ehk kohtume veel kunagi??
?Ma arvan küll. Head teed.?
?Kõike head.?
Ja Jeebus astus kapist välja, võttis Krantsi kaenlasse ja seadis sammud mägede poole, mis nägid täna hoopis sõbralikumad välja.
Poolikut uba meenutav hernes tema peas tegi kummalisi käike. Jeebus juurdles esimest korda selle üle, kes ta on. Miks ta on? Kes on ta vanemad ja miks polnud ta üles kasvanud tavalise lapsena?
Siis mõtles ta veidi selle üle, miks on taevas sinine ja muru roheline. Mõtles, kuniks väsis ja unne vajus. Seal, looduse rüpes, kõigi pilkudele valla ja vaadata uinus Jeebus unne, tundmata hirmu ühegi inimese, linnu, looma või muu olendi ees.
Tulevane Savijumal tegi esimese sammu oma ränkraskel teekonnal.
Maailm oli teda väga pikka aega oodanud.
Vaata ka www.hot.ee/liibil