Ehk siis Heideggeri järgi "Miks on miski ja ei pigem eimiski?" - ehkki eesti ulmest rääkides tekib aeg-ajalt tunne, et kysimuse teistpidi pööramiseks ei olekski vaja eriti palju liialdada. Nojah. Esimene sapp pritsitud ja nääre kõhevil, lähme asja juurde.
Eesti ulme on pisike, umbes nagu ka selle lugejaskond, rahvas, riik ja muu säärane. See tähendab, et siin võib kohata igasuguseid naljakaid perverssusi, mida mujal maailmas ei saaks ettegi kujutada. Esiteks on meie fändom muidugi konnatiik - igayks tunneb igayhte, suuremat osa inimestevahelistest suhetest mõjutab kognitiivne ajalugu nagu "mis A B-le saunapeol purjuspäi C kohta ytles" ja "kuidas D kuus aastat tagasi E lemmikprojekti p...sse keeras". Nii palju siis objektiivsest kriitikast. (Vähemalt ei peagi keegi end kemmergus varjama nagu Kostabi New Yorgi kunstipeol - isegi ausaid pasunassesõitmisi pole eriti kuulda olnud.) Teiseks on siinkandis ?anrijaotus vägagi kõikuv. Enne seda, kui Hargla ära pööras, ei olnud eesti ulmes alternatiivajalugu olemaski. Nyyd...noh, ei saa just öelda, et muud polekski, aga seda alternatiivi on nii, et tapab.Ehk siis: yldpildi ?anristruktuur sõltub yksikisikutest. Kolmandaks: on siiski ?anre, mis kipuvad domineerima rohkem kui maailma ulmet sirvides silma jääb - näiteks horror. Iga teine ulmeautor on meil õudusega vähemalt näpu veriseks teinud, aga jagub neidki, kes seda mõnuga pruukinud, nii et suisa oma stiil välja kujunes. Mõni on isegi hea. (Jah, mis inimene see Orlau niisugune on, kogu aeg ainult jubedus - ilus noor tydruklaps, et kirjutaks siis lilledest ja liblikatest, aga seda ei ole... või umbes nii teda kunagi BAASis arvustati. Mis tõestab, et nähtus on täitsa olemas. Huvitav, Barkeri kohta pole ma niisugust kriitikat näinud... aga ta pole suurem asi noor daam kah.) Ja muidugi neljandaks - kriitikuid on sama palju kui kirjanikke, mis tähendab pidevat virinat (ka kriitikute suust), et miks nii vähe inimesi kirjutab ja (sama kysimuse loogilise arendusena) miks nad kõik irisevad, selle asemel et kirjutada? Viiendaks: lyhi?anrid domineerivad mydinaga. Kõige eepilisem asi, mis esimese hooga meelde tuleb, on "Ashinari kroonikad". Ei yhtki tolkiini, ei yhtki kim stanley robinsoni, ei yhtki george-urr-urr-martinit. Hõredavõitu.
Ega selles kõiges muidugi midagi keerulist ole.
Ulmeyhingu liikmeid on palju? 20? 50? Kuskil seal vahel vist, ei mäleta. No võtame miinimumi ja ytleme: 20. Kus yks nummer ees seisab, sinna tahab ta paarilist. Võtame selle Uue Ulmeguru intervjuust Eesti ainsas ajalehes: ulmeostjaid (oletatavasti nad ikka loevad ka) on umbes 100-300. Miinimum niisiis 100. Mis me sellest saame? Saame toreda vastuse. Nimelt vastuse kysimusele eesti ulmekirjanike motivatsioonist. Raha rahaks, rahasaamismehhanismid eesti kirjastustegevuses on kummalised ja loogikale ei allu, kuigi suurusjärgu saab siit muidugi kätte. Aga mis on veelgi tähtsam, sellega saame me mõõta ka au ja kuulsust, mis meie kodumaise ulmeparnassi asukatele osaks langeb - ei hakka ju ykski kirjanik nägema vaeva raamatute trykki- ja myykilaskmisega, kui tal natukenegi auahnust hingesopas pole. Mil määral ta seda siis rahuldab? Liidame kokku ylalmainitud intervjuus olnud kirjanike esikymne koos teiste artiklis mainitutega ja saame...noh, umbes kakskymmend. Täpsemalt ei viitsi järele vaadata. Oletame, et ma olen tulevane ulmekirjanik, lootustandev debytant niisiis. Kirjutan ja trykin raamatu. Ja edasi? Esiteks tunnen ma kõiki lugejaid isiklikult. Odavam tuleks raamat neile flopiga koju saata (mõne inimese aadressi leidmiseks tuleb kyll natuke vaeva näha, aga seltskonna väiksuse tõttu mitte eriti palju). Teiseks on lugejaid iga kirjaniku kohta umbes viis (kaasa arvatud teised kirjanikud). Mis pole kyll eriti oluline näitaja, ehkki muutub olulisemaks, kui mõtleme inimeste maitse-eelistuste peale. (Isegi mullu, kui ma tegin tõelise Stalkeri-orgia ja lugesin yhe jutiga läbi suurema jao nimekirjas antud raamatutest, ei viitsinud ma kõike ette võtta. Ja professionaalne tegevus on mu maitsenäsad isegi tuimaks ja taluvaks muutnud.) Kolmandaks on mu viiest lugejast yks enam-vähem elukutseline lugeja. Ehk siis kirjaniku kohtumine lugejatega näeb välja umbes samamoodi, nagu oleks noor autor kutsunud kokku oma mamma-papa, poiss-või tydruksõbra ja lapsed (või paar kaugemat nõbu) ning loeks oma oopust neile siis perekonnaringis kamina valgel ette. Sealjuures viibutaks yks neist talle kogu aeg näppu, segaks vahele ja teaks yldse paremini, sest tema õpetab sama asja ylikoolis ja võrdleb vaest kirjatsura kogu aeg Shakespeare'iga. Lootustandev pildike, pole midagi ytelda. Syrrealism omast käest.
See tähendab, et kirjutatakse mitte raha, vaid kuulsuse pärast; aga kuulsuski on selline... kidur. Kui ma hakkaksin praegu usinalt ja silmade särades hingepalangu valgel loometööd uhama, teaksin ma ette, et mind võrreldakse mitte isegi Tuglase või Tammsaare, vaid Asimovi ja Gaimaniga. Ja LeGuini ja Pratchetti ja Gibsoni ja Hobbi ja Zelazny ja Spinradiga. Hea, kui mitte Turtledove'iga. Aga kõigi nende moodi ei saa ma ju ometi olla! Samas on igal kriitikul omad eelistused. Nii et pähe saan ma nii või teisiti, aga kuna iga ulmeteose kohta ilmub keskmiselt yks kuni pool arvustust trykimeedias, kolm Algernonis ja neli BAASis (jätame kõrvale "see ei olnud tolkiin"- ja "rohkem ropoteid ja pauku"-tyypi tekstid, mida õnneks ka suhteliselt vähe on - noored enam vanainimeste sekka ei trygigi), torkab seegi silma ja teeb meele mõruks. No mis mõtet on niisugustes tingimustes esineda? Niikuinii ei õnnestu ulme tegemisega syya saada, nii et see peab paratamatult syndima muudelt hobidelt näpistatud ajast ning naiste-laste näljakisa saatel. Mis seabki omad piirangud tekstide pikkusele; mis eepikat sa siin ikka teed, kui pea valutab, kõht on tyhi ja eelmisest kirjutamiskorrast möödas nii kaua, et peategelase nimegi ei mäleta. Nii kirjutataksegi seda, mis synnib kiiresti ja vaevata. Ehk siis lyhi- või pärisjutu mõõdus enam-vähem keskmine sf, fantasy ja horror - spetsiifilisemad alam?anrid jäävad isiklike kiiksude kanda. Ning loomulikult on sellistes tingimustes abiks stiililaenud ja homage'id: on meil laenatud Lovecrafti ja Zelazny't, Strugatski-mõjulisi tekste tuleb pikema mõtlemiseta meelde umbes viis. Action ja alternatiivajalugu on yhemehe?anrid, etno, kyber ja maagiline realism kribulatena laiali hajutatud (ehkki ka m.r. võiks jämedalt yhemehetegude nimekirja tõsta, samamoodi kui poliitulme), koomilist, sugulist ja urban fantasy't pole aga olemaski - samavõrd kui aurupunki. See kõik on lihtne. Isekysimus on, miks on mõningaid asju - noh, vähemalt minu maitse jaoks - palju, vähemasti rohkem kui mingisuguse ähmase kõhutunde põhjal oodata võiks.
Ma ei ole mingi suur horrorisõber. Halvastikirjutatud õudus on lihtsalt halb kirjandus ja hea mulle enamasti puhtisiklikult ei istu. Aga ega ma tema suhtes vaenulik kah ei ole, ma lihtsalt imestan, kui palju meil seda on. Eks yks võimalus on tõesti seletada olukorda sellega, et "laps mängib seda, mida kodus näeb" - ehk siis klassikalisest kolmikust "sex, drugs & rock'n'roll" on meie kodudes esindatud peamiselt rock'n'roll ning, noh, väga keskpärasel tasemel ka drugs - igasugune naer on ikka veel rohkem Benny Hilli tasemel (jalga p...sse ja yle aia, seelik karvaste vanamehesäärte ymber). Seda kolmandat head asja ei teps. Sellest siis ka iive ja muud yhiskondlikud probleemid - kirjandus on elu peegel. (Mida, olgu mõtteuiduna yteldud, näeb ka meie ulme poliitilisest jaotusest - äärmuslibertariaanid on meil täiesti olemas, pane või õpikusse Rawlsi ja Randi kõrvale, antikommunistid kah, aga eesti mainstream-kirjanduses levima hakanud härrassotsialistidest mitte paha haisugi. Elu missugune.) Teine ?anrijaotust mõjutav faktor näib aga olevat autorite vanuseline jaotus. Eks osa seda õudusearmastust ole kõigil aegadel läinud noorsoo morbiidsuse nimekirja - on meilgi valgeks võõbatud nägudega goodiplikasid märksa enam kui sääreväristajaga uljalt ringipõristavaid goodimemmesid. Ja selles pole midagi uut või huvitavat, kaasaegsed deemonitest jutustavad tytarlapsed erinevad balli ajal hemorroidiomaniku ilmel nurgas tohletanud Byronist või Lermontovist ainult kunstilise taseme poolest; nii romantism kui vana gooti romaan seostusid algselt ikka sellesama vanuseryhmaga. Samas võinuks vana hea tehnokraatliku N.Liidu lagunemise järel oodata veel kauaks korralikku hardcore sf-i - aga tutkit, korralikke hsf-autoreid on meil praeguseks ehk kaks-kolm. Kõige vanem põlvkond praagib end ilmselt ise välja ja kyllap teeb ka õigesti: lugege tänapäeva kontekstis Kaburit, imelik hakkab. Ajalooliselt vaadates on kõik korras, aga kui keegi ilmuks sellise tekstiga välja aastal 2005? Näääh. Ja järgnevast paarist põlvkonnast tegeleb enamik reaalainetest piisavalt palju jagavaid inimesi enda realiseerimisega muudel aladel - selles vanuses fyysikuid-muusikuid ja kyberneetikuid on Eestis jalaga segada. Nooremad aga juba enam suurt midagi ei jaga, astronoomiaringide õitseajad on möödas ja kardetavasti ei naase. Ning kõik sellised asjad on meie tillukeses ulmekirjanduses kohe kaugele näha - siin tormi tekitamiseks pole vaja liblikaid Brasiiliast importida, piisab lähematestki tiivakestega olevustest.
Tegelikult kõigub kogu Eesti ulmeasjandus ylemaailmsete lainetega kaasa. Kui kõigil on potterid, on meil kah potter, kui kõigile kasvavad pikad kõrvad ja karvased jalad, ei jää meiegi ilma. Mis teha - kui kohalik parnass meenutab rohkem neid Helsingi lahes kössitavaid hästilihvitud kivimygaraid, lööb paratamatult vahetevahel laine yle pea. Ja ehkki meil piisaks buumi tekitamiseks sellestki, kui kolm inimest lepiksid omavahel kokku igayks yhe romaani ja kolm jutukest treida, on seegi rohkem õnne asi. Niikuinii läheb enamik lugejaid tolkiinidelt ja rowlingutelt varsti inglis- või harvem ka muukeelsele ulmele yle. On see siis paha, kui noored keeli õpivad ja häid raamatuid loevad? Justkui ei oleks. Aga natuke kurb on kyll.