Vastustes "Algernoni" usutlusele arvab kirjastuse "Fantaasia" perenaine Eva Luts, et eesti fandomis ei saa läbi ilma karunahata ning et ulmekirjanik peab olema omamoodi hasartmängur.
Kas sul on midagi huvitavat rääkida kirjastuse "Fantaasia" plaanidest?
Toimetan praegu põnevusega Raul Sulbi koostatud M. R. Jamesi kogu "Canon Alberic's Scrapbook". Tõlkijaks Silver Sära. Hästi armas õudus. Raulil on veel kaks kogu plaanis, kuid neist räägiks siis, kui need on valmis tõlgitud.
Sa tunned ilmselt angloameerika vanemat ulmekirjandust (Poe, Kipling, James, Bierce, Wells, Lovecraft jt), eriti õudust, päris hästi. Pika aja jooksul on "Fantaasia" ning "Mardus" tegelenud selliste klassikaliste tekstide väljaotsimise ning taasavaldamisega. Kui kaua sealt veel võtta annab? On ju suur osa eelmise sajandi algse ja üle-eelmise sajandi tekstidest siiski juba lootusetult aegunud.
Annab ikka võtta küll ja veel väga häid. Aga arvan, et mitte seda ei tahtnud Sa tegelikult küsida. Tahtsid vist küsida seda, mida on teisteltki kirjastustelt küsitud, nimelt et miks ei ilmu kõva kopiraidi alla käivaid kõige uuemaid ulmetekste niisugusel hulgal, mis ulmefännidele meeldiks. Sellepärast, et Eesti ulmefänne on vähe. Aeg-ajalt võtab üks või teine kirjastus ette ja avaldab ka vähemüüvaid uuemaid ulmeraamatuid, samas aga ei kipu need projektid olema eriti püsivad, neist loobutakse õige pea. Võib ka juhtuda, et kui kirjastus avastab midagi kena ja müüvat, Pratchetti-taolist, siis leiab ta endas aeg-ajalt julgust anda välja ka riskantseid asju. Dollar on madalal, kõike võib juhtuda. Ka kirjastuses "Fantaasia".
Nö "keskmise ulmeraamatu" müüki on erinevalt hinnatud. Raul Sulbi arvas "Eesti Ekspressis", et Eestis ostab ulmet ca 100-300 inimest. Märtsikuu "Algernoni" kommentaarides peab Indrek Hargla sellise "keskmise" raamatu ostjaskonnaks maksimaalselt 500 inimest. Mis arvu pakuksid välja Sina?
Mõlemal on õigus. Maksimaalselt 500, neid aga, kes kohe ulmeraamatu ära ostavad, kui see ilmub, on 100-300. Või ehk kuni 450, olenevalt raamatust. Näiteks Ristikivi ulmeromaan kadus väga kiiresti. Samas on mul ka esialgsed tuhandelised tiraa?id lõpuks maha müüdud, seega ei tähenda ostjaskond huviliste hulka - viimane on oluliselt suurem (ma ei räägi siin Rowlingust jne).
Kui teraselt jälgid eesti autorite tegemisi ning kas nende hulgas on ka mõni, kelle looming on sinu arust teenimatult vähe tähelepanu pälvinud?
Ah, ulme tervikuna võiks pälvida rohkem tähelepanu! Millegipärast
kirjutatakse sellest enamasti siis, kui ajalehtede toimetajad peavad
lähenemisnurka kõmuliseks, näiteks: "Ulme kuldaeg on saabunud!" või "Ulme kuldaeg on möödas!" Sõna "kuld" mõjub niisugusel puhul hästi. Hea copywriter võiks mõne niisuguse lööklause ulme jaoks üpris lihtsalt välja mõelda. Kui keegi tahab, siis palun, kaastöö on oodatud. Siin võiks korraldada väikese konkursi, ehk näiteks "Algernon" soovib seda teha? Ulmealaste lööklausete konkurss ajakirjanike tähelepanu pälvimiseks. Soovitavalt midagi positiivset, aga samas intrigeerivat.
Sa oled kirjastajana tegutsenud nüüd juba kuus aastat ning osa võtnud ka ulme austajaskonna üritustest. Kuidas sulle tundub, kas eesti fandom on tõesti selline konnatiik, kus kõik kõiki tunnevad ning kus nö sisering literaate üksteist üles kiidab ning kus vähegi teravam avaldus võib mõne nö "tegijaga" aastateks tülijalale viia?
Vastupidi, teravust paistab jaguvat hulgakaupa. Ega's sellest midagi halba ole, lihtsalt kõik kasvatavad oma pakse karunahkasid, et midagi muud läbi ei tungiks peale kasuliku. Olen küll täheldanud tendentsi, et kui kellelgi ei jagu teisele mingeid muid emotsioone peale negatiivsete, siis kaldutakse seda kriitikut üldse vähem tõsiselt võtma. Sama võiks öelda positiivse kohta - aga sellist nähtust nagu ei meenugi. Seega võiks kriitikutele öelda, et kui negatiivsus kipub üle pea lööma, on tõenäoliselt tegu kriitiku enda probleemiga, kas siis stressi, depressiooni või mõne muu sarnasega.
Üldiselt, kui mõni natuke tigedavõitu kriitik on esinenud ka positiivsete avaldustega, siis võtan teda igapidi tõsiselt ja pean teda oma sõbraks, kui ta seda muidu on.
Kirjastusel "Fantaasia" ei ole Internetis oma kodulehekülge. Miks?
Vahel tundub mingite asjade jaoks aega nappivat. Tegelen ju saja muu asjaga. Mõni aeg tagasi tundus see ka lihtsalt lisakulutusena. Põhjuseks on vist kunagi kirjutatud uurimus internetipoodidest, kes kõik kinnitasid nagu ühest suust, et nad on hädas ega tule omadega välja. Aga see oli päris mitu aastat tagasi. Nüüd on olukord teine ja peaksin tõesti sellele mõtlema hakkama, kui aega leian.
Nende ridade kirjutajale on juba mitu aastat tundunud, et Eesti algupärase ulmekirjanduse turul valitseb alatootmine - enamvähem kõik, mis paberit kannatab, ka ära trükitakse. Kuidas kommenteerid?
Olen tähele pannud, et maitsed on erinevad. Naistekafänni arust on õuduslood paberimäärimine ning vastupidi. Mõni maitse on lihtsalt ekstreemsem kui teine, seega on see "paberit kannatav" üsna kahtlane termin. Muidugi võiksid kirjanikud rohkem kirjutada. Nojah, mõni teine töö on ju paraku tulutoovam - samas võib Kulkalt raha küsida ja siis polegi kirjaniku tulu nii väike. Lihtsalt et ta ei saa sellega kindlalt arvestada. Kirjanik peab olema pisut ka hasartmängur. Kes seda pole, see kirjutab sahtlisse, kui üldse.
Aga julgustada tahaks neid küll. Kirjutage, palun. Saate pensionipõlves (või varemgi) lastele omakirjutatud raamatuid näidata. Märk jääb maha.
Kas "Fantaasia" jutuvõistlust on kavas korraldada ka edaspidi, näiteks üle aasta toimuva üritusena, nagu seda on romaanivõistlus?
See võikski nii olla. Vajan selleks enda ümber muidugi ka teisi entusiaste. Eks järgmisel aastal vaata. Sel aastal oli ju näiteks Habicht väga kinni. Lasin entusiastidel ühe aasta puhata. Üldiselt sõltub palju sellest, kes on järgmisel aastal valmis mind aitama ja mis asjades. Eelmisel aastal pani peaaegu terve ulmeühing õla alla, mis oli väga vahva. Lisaks veel ?ürii, kes tegi tõesti vapraid jõupingutusi. Ja osavõtjate hulk, võidulood! Kuidagi tekkis suur usk ulme tulevikku.