Mati ärkas kohutava röökimise peale. Ta avas silmad: lärm katkes ja tõdemus, et karjujaks oli ta ise, ei muutnud vastikustunnet väiksemaks.
„Jube unenägu, peaks teed tegema, pea valutab.“
Mati liigutas pead ja tundis, et kael on kange ning keha vastikult tuim, ihuliikmed rasked, olemine sandivõitu.
„Magaks edasi, äkki läheb paremaks. Õudne, milline pohmell! Või midagi muud? Kaklesin eile? Ei mäleta. Eriti vastik unenägu!“
Mati polnud mees, kes unenägude mäletamist või seletamist armastanuks, kuid nüüd hakkas läbielatu end pealetükkivalt uuesti lahti kerima. Vastumeelselt tuli tunnistada, et öine spektaakel polnud esietendus, teda oli varemgi sunnitud sama lugu vaatama, kuid alati oli lõpp erinev, või pigem lõppes uni enne lahenduse saabumist.
Vastik unenägu. Jälle see hoomamatult ruumikas maja ja ta peab sinna minema. Sisenedes näeb vaid eri suundades kõrgustesse viivaid treppe – kuhu täpsemalt, pole näha. Mati teadis, et tuleb trepist ülesse minna: lihtsalt aste astmelt kõrgemale. Ta polnud kunagi kohale jõudnud, ilmselgelt valis ta järjepidevalt vale tee. Alt paistsid trepid ja redelid erinevad – kõrgustes need kohtusid omavahel ja kaugenesid jälle, põimusid ja eraldusid eri suundadesse.
Seekord valis ta kõige laiemate astmetega terastrepi, käsipuid polnud, laiad ja tugevatest läikivatest nikkeltorudest astmed toetusid üksteisele ja tõsiasi, et trepp kogu täiega ei toetu millelegi, ei häirinud. Pikkade sammudega ja kiirustades hakkas ta kõrgemale tõusma; korraks seisma jäädes tundis, kuidas konstruktsioon kõigub märgatavalt. Vaikuses, kriginata. Kõikjal vaid trepid ja ei ühtegi elusolendit. Tagasi minna polnud mõtet. Mida samm edasi, seda kitsamaks läksid astmed ja kõikumine tugevnes.
Mati kartis kõrgust ka päikeselisel päeval ja kodustes kohtades, isegi Lasnamäe kaldal sõbra juures tornmaja kümnendal korrusel ei julgenud ta aknast välja vaadata. Kuid praegu polnud tegemist toa kaitsvate seintega, vaid umbsetesse kõrgustesse viinud trepiga. Ta enamvähem teadis kui pikalt ta oli sammunud, aga kuna vahepeal olid mõned ristumised, jäi alla ilmselt rägastik treppe ja redeleid.
Ja äkitselt oligi trepp läbi. Lihtsalt. Edasi ei läinud enam midagi.
„Nüüd peab ümber pöörama.“
Mati piilus ettevaatlikult endast paremale. Majal puudusid nähtavad aknad ja valgustus, kuid nähtavus oli hea: kauguses paistis mitu treppi, otse ees kumas koridor. Koridori lõpus asus lift, kuid sinna oli mitusada meetrit. Isegi kui ta julgeks, ei saaks ta nii kaugele hüpata. Eriti veel olukorras, kus ta seisab kahel astmel ja mõlemal on ruumi täpselt ühele jalale. Ilmselt tuleb tagasi pöörduda. Mati tõstis ühe jala ja vaatas alla. Viga! Kõrgusekartus röövis kogu mõistuse ja tasakaalu, ta hakkas metsikult karjudes kukkuma ning ärkas.
„Enam nii ehk naa magama ei jää,“ otsustas Mati. Hea mõelda, raske teostada. Ta üritas end püsti ajada, kuid ei jõudnud. „Mis mul viga on? Täpselt nagu unes, kus tahaks joosta, aga ei saa. Keha on voodi külge kleebitud?“
Ta võttis kogu jõu kokku ja upitas end istukile. Kaelavalu oli juba vähemaks jäänud. Ta polnud enne magamajäämist lahti riietunud ja saapad olid jalas. Üldiselt ei meeldinud talle riietega magada. Isegi kõige raskema joobega üritas ta end korralikult riidest lahti võtta ja kenasti teki all magada.
„Ilmselt olin ma eile ikka sigatäis.“
Kõndimine valmistas meeletut valu. Kuidagi vedas ta end kööki ja üritas külmkapi ust avada, mis ei liigahtanudki. Ta pingutas veel, ei midagi.
„Mis sel uksel viga on?“
Mati läks kraanikausi juurde, ega suutnud kraani lahti keerata: mõlemad nupud ei liikunud kriipsuvõrdki. Kruusi liigutamine käis samuti üle jõu. Kuid joogiklaasi juures tabas teda tõeline üllatus: ta proovis klaasi kätte võtta, kui käsi läks klaasist läbi. Ta proovis veel üks kord – tulemus sama.
„Mis toimub?“
Ta proovis köögis erinevaid asju tõsta, kuid kõik osutusid liialt rasketeks, kuid katse joogiklaasiga õnnestus igal korral: käsi läks klaasist läbi ilma, et ta midagi oleks tundnud.
„Ma magan? Maailm on ümber materialiseerunud või ma olen väga haige?“
Ta vaatas aknast välja ja seal oli kõik vanaviisi – tänaval kõndisid inimesed, sõitsid autod, tuul liigutas kaseoksi; kass üritas varblast tabada, hüppas mööda ja lind lendas minema. Mati küünitas aknale lähemale ja avastas, et pea läheb klassist läbi: ta võib ümber nurga piiluda ja jälgida kaugenevat varblast. Ta tõmbas pea tagasi ja proovis uuesti, jälle sama tulemus. Ta ronis aknalaule ja proovis klaasi ettevaatlikult jalaga. Jah, ta võib suletud aknast läbi astuda, klaas jääb terveks, tema jääb terveks, kuid keha läbib klaasi. Aknaklaas peegeldas toa sisu ja paistis igati korralik, kuid millegipärast oli Mati omandanud klaasi läbimisoskuse.
Ta istus aknalaule (esimene korrus, täiesti turvaline), riputas jalad aknast välja ja mõtles mida edasi teha. Toas polnud võimalik midagi korraldada, sest asjade liigutamine oli võimatu. Ilmselt ei saa ka helistada. Telefon vedeles aknalaual. Jah, nuppude vajutamiseks polnud tal jõudu.
„Oleks pidanud häälvalimisega telefoni ostma. Huvitav, kas mul on hääl olemas?“ Ta luges omaette vaikselt mõned numbrid ja kuulis end. See rahustas pisut ärevileatud meeli.
„Peab minema linna ja kontrollima, kas muutunud on maailm või mina,“ otsustas ta ja hüppas aknalault õue.
Laupäevahommikune tänav oli rahulik, inimesed jõid alles oma kodudes hommikukohvi. Mingi mees kõndis lapsevankrit lükates kevadiselt tolmusel kõnniteel, ega vaadanud Mati poole.
„Kui ei vaata, siis vast pole mus midagi nähtavalt imelikku, kuid ega kindel ka ei saa olla.“
Järgmisena lähenes kamp poisse omavahel midagi ägedalt arutades. Mati taipas, et poisid ei kavatsegi teda mööda lasta ja ta peab autoteele astuma.
„Poisid ongi sellised - proovivad oma üleolekut juhuslikele möödakäijatele tõestada,“ leidis Mati poistele vabanduse. Kuid järgmisena tuli kaks vanemat naist ja ka nemad paistnud teda nägevat ega üritanud end kõnniteel koomale tõmmata.
„Midagi on halvasti. Nad vist ei näe mind. Ma olen nähtamatu, kes võib segamatult läbi klaaside kõndida. Huvitav, kaua see kestab? Võiks ju poodi minna ja sealt endale midagi head varastada, aga ma ei jõua midagi liigutada. Ma võin kinno minna ja tasuta filme vaadata,“ otsustas Mati ja seadis sammud mööda Luise tänavat Vabaduse väljaku poole.
„Ma võin ju bussiga ka minna, aga mis siis, kui nähtamatus läheb üle ja piletikontroll mu õnge võtab.“
Luise tänaval sõitis paar autot, kaugusest paistis üksik jalakäija, kes lähenedes osutus kummaliselt riietatud vanemaks meheks: valge torukübar, heledad sukkpüksid ja isevärki aumärkidega mantel või jakk. Omapärane mees vaatas talle juba kaugelt otsa ja naeratas, tõstis kaabut ja tervitas: „Tere päevast, meeldiv Teid siin kohata.“
„Tere, mul on ka meeldiv. Vist.“ Mati üritas mehest mööduda, kuid see sättis end kaasa kõndima ja Mart pidi mehe juttu edasi kuulama.
„Te paistate segaduses olevat. Paistab, et olete meie maailma alles hiljuti sisenenud ja pole jõudnud veel kohaneda. Mul on pisut aega, kui soovite midagi küsida.“
„Millisest maailmast sa räägid? Me oleme Tallinnas, ma tunnen seda tänavat. Kas maailm on mujale ümber kopitud?“ Mati aeglustas pisut sammu.
„Mina tunnen seda tänavat nagu oma kümmet sõrme, kogu Luisenthal kuulus mulle, kunagi üheksateistkümnendal sajandil. Ma ei tea, mida „kopitud“ tähendab, aga Te olete surnud. Võib-olla veel mitte päris päästmatult surnud, aga lootust ellu jääda on üpris vähe.“
„Ma ei usu sind! Kuidas ma saan siin kõndida, kui ma võib-olla olen surnud? Võimalik, et mul on midagi viga, aga ma ei ole surnud.“
„Kuidas Teie nimi on?“
„Mati. Ma olen Mati ja ma olen kahekümneviiene ja ma käin tööl linna suurimas turundusfirmas ja ma ei saa surnud olla!“
„Minu võimuses pole Teie olekut kinnitada ega ümber lükata. Minu nimi on Hans ja kohe jõuame kirikuni, mille ehitamiseks ma raha andsin. Soovite siseneda?“ Hans sirutas käe Mati poole, kuid kuna teine tegi näo, nagu poleks ta kätt näinud, pani Hans käe taskusse.
„Ei, ma käin kirikus ainult jõulukontserdil, täna ma küll kirikusse ei taha. Me võime parki minna. Pealegi pole kirikul ühtegi korralikku klaasist akent ja ma ei jõua ühtegi asja liigutada. Oled sa ikka kindel, et ma pole lihtsalt haige?“
„Tavalised surnud ei liigutagi asju. Kui soovite tervist kontrollida, võite hospidali minna. Võimalik, et teie keha on juba seal. Milline grüüne teile sobiv tundub, ma soovitaks endanimelist kohakest minunimelise tänava juures. Meie perekonna nimi oli Falck.“
„Jah, ma tean seda turvafirmat. Põld aimugi, et nad tegelevad ka surnutega. Ma siiski lähen haiglasse. Kas pärisinimesed näevad mind või mitte ja kaua see jama veel kestab?“
„Ma ei tea, kaua teiega võib minna. Ja me pole kunagi surnutega tegelenud, mind ennast sängitati mulda kõigiti kombeliselt tuhande kaheksasaja seitsmekümne neljandama aasta novembrikuus ja täna me kohtusime juhuslikult. Linnas leiate kogenud surnuid ehk teisitiöelduna vaime, hulgaliselt.“
„Mina olen vaim?“
„Ei, veel ei ole. Vaimuks saamine pole niisama lihtne. Hei, olge palun ettevaatlik, ärge tormake autoteele, autod on ka surnutele ohtlikud!“ tõmbas Hans hajameelselt teele astunud Mati viimasel hetkel tagasi.
Mati ehmatas ja siis meenus talle eilse peo lõpp. Ta tuli koju üpris hilja, mitte väga purjus, kuid just siinsamas, Luise ja Toompuiestee ristmikul, jäi ta auto alla. Või vähemalt meenus talle hetk, kui ta üritas üle tänava minna ning lootis, et lähenev auto peatub, kuid see vist ei pidurdanud. Sõbrad olid varem koju läinud ja tibi, keda ta üritas ära rääkida, näitas viimasel hetkel punast tuld. Ta tuli koju üksinda.
Praegu tänaval verd ei paistnud – hommikul oli tänavapuhastusauto siit läbi sõitnud ja asfalt läikis kevadiselt erksa päikese käes mustjashallilt. Kuhu viiakse kesklinnas auto alla jäänud inimesed? Kus asub surnukuur? Surnukuuris ilmselt aknaid ei ole, kuid haiglas peaks olema.
„Kuule, ma pean ikka vaatama minema, kas ma olen haiglas või surnud. Kuidas ma oma keha ülesse leian? Ma jäin vist auto alla.“
„Nojah, minge siis,“ ütles Hans pettunult, sest ta oleks meelsasti edasi lobisenud. Elu nähtamatuna polnud naudinguterikas ajaviide; tegelikult eelistanuks ta rahulikult põrmustatuna kaduvikus hõljuda. Linnatänavatele kondama said vaid üksikud kadunud suurmehed: õnnetud, kelle nimi jäävana elavate keeltes kajas. Nagu paljud teised, oli Hans nelikümmend aastat maitsnud rahulikku puhkust, kuni linnaisad otsustasid Nõukogude teele tema nime tagasi anda: otsus, mis ta vihinal tagasi lennutas. Samal päeval vabastati Toompuiesteelt Gagarin ja Wismarist Miturin. Ivan Vladimirovit lubas, et nüüdsest kavatseb ta palju enam Moskva ülikooli juures aega veeta, tal pidavat seal oma büst olema ja üldse eelistab ta haritlaste seltskonda. Gagarin oli tuntud spirituaalne reisimees. Tühipalja ausamba needus piinas surnuid hullemini kui tänavanimede probleem: mida realistlikum skulptuur, seda pikemad valvetunnid. Õnneks kuulusid enamus ausambaid poliitikutele ja püstitamise-langetamise vaheline aeg jäi meeldivalt lühikeseks.
„Ärge vanalinna sattuge, seal võib pahatahtlikke vaime ringi kõndida, neile meeldib uute kallal omi oskusi katsetada ja arvesta, et nimeliste tänavate valvajad võivad väsinud ja pahased olla.“
„Tuled äkki kaasa?“
„Ei, ma ei saa.“
Mati noogutas mõistmatult: uustulnukana polnud tal aimugi, mida linna vaimumaailm endas peidab. Edasi kõndides jälgis ta ootusärevalt ümbrust: hoiatus pahatahtlikest surnutest hirmutas pisut. Tänavatel liikus traditsiooniliselt vähe rahvast: tänapäevaselt riides, omis mõtetes, näiliselt ohutud. Liivalaia tänav tundus lühim tee haiglani: Kingissepaga kohtumine oli välistatud ja Kreuksi asemel kondas vana koolipapa.
„Loodetavasti tuleb helilooja omanimelisele tänavale kummitama koos oreliga,“ mõtles Mati omaette muiates. Kunagi käis ta muusikakoolis, kuid jättis pooleli, klaveri harjutamine oli tüütu ja võttis jube palju aega. Peeter Süda orelilooming oli teda alati külmaks jätnud – ei olnud seal tuntud heliloojate õhulisust. (Koolipapa all mõtles ta Wilhelm Gottfried Kentmanni, vaeslastetekooli õpetajat, Kreuks oli seal vaid õpilane.)
Mati liikus kiirelt, kuna vastutulijaid oli vähe, võis ta segamatult kõndida. Möödusid värvikooruvad majad, igavik tagasi valatud ja aastatega vähehaaval madalamaks pudenenud trepid. Tee servas seisis betoonist plekiline lillekast, kus mädanesid eelmise aasta vanad lillerootsud.
Laternapostil istus vares, kes teda kahtlustavalt piidles ja kraaksatas, kui Mati postist möödus. Järgmise maja ees paistis rohkem rahvast: kas tegemist oli päris lihast ja verest inimestega või nende loakilejäänud hingedega, ei suutnud Mati kindlaks teha, igaks juhuks aeglustas ta sammu.
Nüüd eristas ta teiste hulgast erepunase kahupeaga lühemapoolse naise kuju. Daamil oli maani ulatuv värvikirev seelik ja kaelas laperdas sarnases toonis värviline sall. Ta hoidis kahe käega oma musta kunstnahast koti sangadest ja kaks noormeest sikutasid kotti teisest otsast. Lõpuks andsid sangad järgi ja naine lendas kõnniteele selili; mehed jooksid kotiga kiirelt kõrvaltänavale ja kadusid üle aedade kaugustesse. Tädi ajas end kriisates istukile, kuid kuna kõik inimesed istusid möödakimavates autodes, ei kuulnud keegi ta hädakisa.
„Noh, miks sa appi ei lähe?“ kuulis Mati mõnitavat häält selja tagant. Ta pööras end võpatusega hääle suunas.
„Kes sina oled?“
„Timukas. Ma töötan siin,“ ütles madalahäälne palja ülakehaga paks mees, kelle paremas käes kõlkus ükskõikselt maaniulatuva varrega ja vähemalt käevarrepikkuse teramikuga kirves, millest tilkus midagi asfaldile. Jalas kandis ta kõrge tagasikeeratud servaga robustseid saapad. Pilguga kõnniteeni jõudnud, nägi Mati, kuidas punane nire venis kõnniteel meetripikkuseks.
„Su kirves tilgub!“
„Ma tean.“ Mees vinnas kirverondi hoogsa kaarega õlale. Mati põrkas eemale, kuid ei pääsenud vastikuist tilkadest näol ega tülgastavast vaatepildist, kus Timuka paksult kõhult algav arm lõpetas oma siksaki kuskil kirvest hoidva käe kaenla all. Tänaval röökiva naise oli ta juba täielikult unustanud – tema asi pole elavate pättidega tegeleda, kui mingi vend tema nina all verest tilkuva kirvega lahmib. Timukas tõstis vasaku käe ja viipas tänava poole, kus möödus hõbedakarva Seat, mil põles suunatuli, et vasakpööret sooritada. Otsesuunas ligines Saab, päike esiklaasilt peegeldumas. Timuka käsi peatus korraks, sooritas sõlmekujulise liigutuse ning Saab sõitis kohutava mürtsuga Seati juhiuksest sisse.
„Mida sa tegid? Hull oled vä?“
„Mina tegin? Äkki tegid seda hoopis sina? Punapea käekotist ei hoolinud sa karvavõrdki ja Seati roolis olnud kahekümnekolme-aastase Anna murtud koljuluu jätab külmaks,“ irvitas timukas ja tõstis kirve õlalt maha. „Külmaks, saad aru, külmaks.“
Mati üritas ära joosta, kuid jalad ei liikunud.
Timukas naeris lõbustatult: „Me peame rääkima. Me ei kohtunud lihtsalt naljaviluks. Sinu kohustus on mulle öelda, kas ma viin oma töö lõpuni või mitte. Minu asi pole heategevuslikult oma või, veel vähem, sinu südametunnistust pesta.“
„Millise töö, sa oled juba piisavalt teinud!“ Mati vaatas kuidas Saabi juhipoolne uks avanes ja sealt astus välja kahtlaselt tuttava välimusega mees: heledad õrnalt krussis juuksed, sinine pintsak, heledad teksad, punane pluus, ülbe pilk.
„See mees on minu nägu!“ hüüdis ta jahmunult. „Mida sa tegid? Mina pole kedagi tapnud, mul pole autotki, mulle endale sõideti otsa!“
„Jah, ma tean,“ ta viipas veelkord käega ja vrakid kadusid. „Mis on sinust kasu? Mida kaotab inimkond, kui sa sured?“
„Ma olen … ,“ Mati mõtles, kuid ei teadnud mida öelda. „Ma korraldasin heategevusliku õhtusöögi tuntud inimestele!“
„Aitäh, ilus vastus, aga mitte piisav! Mina olen linna timukas. Minu asi on tänavad rämpsust tühjad hoida. Kui sul pole siin linnas mingit asja ajada, lõpetan su jalutuskäigu peaaegu valutult. Su saatus on lühike ja pisike piinahetk ei muuda enam midagi. Mul on sinu valuga sama palju pistmist kui sul võõra valuga.“ Timukas libistas kätt mõnuga mööda kirvevart alla-ülesse.
Timukas polnud mingi konkreetne minevikukuulsus. Ta kaasnes Võllamäega, õigemini kunagise Võllamäega, mis asetses sajandeid tagasi praeguse Liivalaia tänava kõrgeimal kohal. Hukatud inimesed maeti sinna lähedusse ja nad kõdunesid rahulikult sajandeid, kuni neid järjepidevalt ülesse kaevama hakati: ikka vajas mõni uhke ärihoone või pangamaja uut ja sügavamat auku ja surnute rahu jäi äriplaanidele jalgu. Nii sündiski kõikide hukatute kättemaksuinglina Liivalaia Timukas, kelle ülesandeks sai mammonateenrite ülekuulamine teispooluse läveesisel ja mõtetute poolelude valuline lõpetamine.
Mati polnud Võllamäest kuulnud ja mõtles nüüd oma sõpradele, kellega kokku saamiseks pidi alati tema esimesena helistama, mõtles oma tööle, kus ülemus alustas hommikut lausega „No ja kelle töökoht meil siin ülearune on“ ja kus ta päevad läbi mõtles kuidas inimesi mingit ebavajalikku asja ostma meelitada“. Hommikul tõusen, õhtul lähen magama, nädalavahetus algab kõrtsis ja lõpeb pohma väljamagamisega.
„Ma pole veel midagi olulist jõudnud teha, ma olen liiga noor!“ pressis ta välja haleda piiksu.
Timukas vaatas teda pilguga, mis väljendas ühtaegu ootusärevust ja põlgust; ta võttis kahe käega varrest ja kirves vihises läbi õhu. Vihina lõppedes tundis Mati kuidas ta pea uuesti metsikult valutama hakkas, pilt kadus korraks eest ja tuli uuesti tagasi haiglas, kus ta jõudis näha, kuidas tema ema ja isa haigevoodi kõrval magavad. Ta nägi kuidas isa tõusis, nagu oleks miski ta ülesse äratanud ja siis kadus ilmutus lõplikult.
„Helga, sa jäid magama,“ raputas mees haiglavoodi kõrval istuvat naist õrnalt õlast. „Need Mati südame mõõtmise riistad on seisma jäänud. Kas peaksime arsti kutsuma?“
Unesegase näoga naine vaatas tema kohale kummarduvat meest ja noogutas: „Jäin vist magama jah, pinge ja stress. Sa pole väsinud?“
„Ma ei saa võõras kohas toolil magada. Kas peaks arsti masinaid vaatama kutsuma?“
„Ma ei tea. Tead, ma nägin unes, et oli suvi ja väljas olid ikka veel suured lumehanged ja tänavad olid libedad ja ma kukkusin ja kukkusin ja püsti ei saanud.“
„Sa nägid isegi und? Ma lähen kutsun arsti, midagi peab selle masinaloksuga ette võtma.“
„Mine kutsu. Ma arvan, et Mati on nüüd päriselt surnud,“ ütles ema ja lasi kraanist endale klaasitäie külma vett; vaatas rahulolevalt klaasi ja jõi ühe liigutusega tühjaks.