Vargus

Kuninglikult pidulikus rohkete hõbekaunistustega punases sügava peakotiga mantlis tilluke kogu võimsa musta hobuse seljas kihutab läbi metsa nagu oleks tal kõik maailma paharetid kannul. Tegelikult on tal kannul see paharettidest kõige halvem – aeg. Otse piitsaga peksab see.

Ratsaniku vääriliselt on ka hobu uhkesti rakendatud: valjad on hõbelitritega kaetud, jaluserihmad kaunistatud keeruliste mustritega, hõbeilustistega sadul ja ratsmed on heast nahast ning hõbedaga kirjatud sadulatekk öömust. Lehekujuliseks sepistatud jaluses paistab pisikese jalake kõrges mustas võõrapärase kujuga saapas, mille küljes on puhtast hõbedast kannused. Ka väikesed käed, mis ohje hoiavad, on musta nahka kängitsetud ja ohtralt hõbedaga kaunistatud. Vasakul randmel pika kinda peal on jäme punutud salapäraste märkidega käevõru ja neljandas sõrmes lihtne hõbevõru, mille ümber on keeratud mingi kuivanud väät. Sadulapaunast vaatab välja ennenägematu relv, mis oma jõuliselt jõhkra olekuga ajab ka eemalt vaadates hirmu peale.

Osavalt rajab ta endale teed puude vahelises tihedas alusmetsas kaotama kiirusest raasugi. Oleks võinud ka mööda teed minna, aga seal võis olla igasuguseid vahte väljas ja nendega tegelemine võtab oma aja. Mitte et see talle keeruline oleks olnud, aga aeg oli tähtsam ja tema teada metsas vahte polnud. Vähemasti polnud ta oma vaimusilmas näinud ei inimesi ega nõiutud tegelasi sellel alal. Ja see oli kõige tähtsam.

Vaikselt kõneleb ta hobusega andes tollele teada nii sõidu sihtkoha kui eesmärgi. Loom vaid lingutab korraks arusaamise märgiks kõrvu ja paneb ilma käskimata kiirust juurde. Ka edasise teevaliku saab nüüd jätta hobuse hooleks, sest see on kohalik ja loomadele asju selgeks teha on ta alati osanud.

Möödakihutavate puude oksad tahavad näkku peksta, aga see vaev on tühine, sest peakott kaitseb ära suurema osa hoopidest. Silme eest jookseb läbi viimaste tundide jooksul toimunu.

*

Ilmudes äkitselt eikusagilt, oli ta kõndinud otse malevalaagri vahimehe juurde ja nõudnud ülemat. Kuuldes peakoti varjust naisehäält oli vaht suu kõrvuni vedanud ja juba hakanud midagi omaarust vaimukat ütlema, kui tulija oma oskusi rakendas ja piitsaplaksuna lajatas käsu: „Kohe!“

Suur mees tõmbus pingule ja jooksis tulistvalu ülemat kutsuma. Käsu andmise põhjus oli lihtne: ilma kutsumata ei julgenud naine sõjamaleva laagrisse siseneda, nii võõras oli tema vägi selle jaoks.

Mehe paariline piidles teda sedaaegu varjamatu üllatusega – polnud tavaline, et üks sõjamees mingi naise käsu peale oma posti sõna lausumata maha jätab ja minema jookseb. Ka saabuv vanem oli tõreda olemisega, sest mis asja on ühel naisel sõjalaagrisse tulla. Sõnatult sirutas viimane mantli alt välja oma kleenukese vasaku käe, mille ümber oli väemärkidega kaetud kuninga lahingukäevõru. Tundes selle ära kangestus pealik üllatusest ja üritas tulutult suunata oma pilku peakoti alla, lootes selgust saada selle nii võimsa tunnusmärgi tooja koha pealt.

„Vii mind nõukoja telki. Ma tulen kuninga pärast ja tean, mis toimub.“

Nii tähtsat teadet ei saanud niisama jätta. Seda enam, et kuninga käevõru näis asja kinnitavat. Sest tõde oli, et nende kuningas Mehiser Tark oli kadunud olnud juba üle aasta. Olukord maal oli enam kui hull. Varjaagid olid tulnud suure hulga pikkpaatidega randa ja tunginud ülekaaluka väega maale ning laastasid, vaatamata omamaa meeste vahvusele, külasid ja talusid lausa nii, nagu poleks siin kedagi vastas. Paljud olid hukka saanud, suur hulk lihtinimeste ja vanemate vara oli riisutud, mitmed kindlad linnused ja rikkad talud olid hoopis maha põletatud või vaenlaste pesadeks muudetud.

Kuninga kaksikvend Torben Õiglane oli küll väga tubli ja äraostmatu mees rahu ajal kuninga asju ajama ning ustavana oma vennale ei lubanud ta ka kuningat asendada kellegi teisega. Õiguse järgi oleks asemik pidanud olema tema ise, aga ta väitis kogu aeg, et tunneb, et vend on elus ja nii oleks see vale. Kedagi teist aga temast mööda minnes ka juhi kohale panna ei oleks saanud – seda poleks teadjad heaks kiitnud ja ilma tarkade toeta ei saa ükski kuningas ega linnaisand hakkama. Samas ei olnud Torben mingi sõjamees, vaid rohkem kirjatark ja hoolikas varavalitseja ning aus kohtunik tüliküsimustes. Sellest aga ei piisanud sõjaväe juhtimiseks ja ülekaalukast vaenlasest jagu saamiseks. Väga mitmeid tõsiseid lahinguid oli juba kaotatud ja palju tublisid sõjamehi surma saanud või vaenlase kätte vangi langenud. Inimesed olid viimast lootust kaotamas.

Vaikides pöördus ülik ja palus käeviipega naisel enesele järgneda.
Hämmeldusega pöördusid telgisolijad vaatama väikest sisenejat. Tervitades lükkas ta peakoti vasaku käega kõrvale nii, et kõik nägid käevõru ja asetas samal ajal teise käega lauale võõrapärase relva, mis tal siiani avara mantli all oli olnud. Ringi vaadates otsustas ta teha kiiresti ja rääkida asjadest võimalikult selgelt ja täpselt.

„Selle käevõru varastasin ma mehe käest, kes teie kuningat vangis hoiab. Ta on vaenuvägede heaks töötav nõid nimega Ventor Vaikusesegaja. Sellepärast teil ka nii sandisti on läinud, et manavägi on lahingutel ning rüüstamistel taga ja ees, aga teie poolt pole sellele vastu panna midagi. Mina olen ka nõid ning sellepärast sain sinna sisse piiluda ja teadust sellest, kuidas asjalood on. Tema talu on siin ligidal, aga teie ei saa midagi teha – manavägi kaitseb seda. Ma pean üksi minema ja mul on vaja kuninga hobust – teised ei kõlba – ta tunneb ümbrust ja oskab ka oma isandat tunda ning peab mitut inimest kandes kihutada jõudma.“

Jahmunult vaatasid väsinud väeülemad säravaid pähklikarva pruune lainetavaid juukseid ja noort kitsukest näokest – vaevalt kakskümmend suve sai see vana olla. Tüdruku säravrohelised silmad aga olid näo noorusega vastuolus: iidvanad, paljude kogemuste tarkusega ja imelikult läbitungivad ning tekitasid tunde, et ükskõik, kuidas silmade omanikku ka püüda hinnata, ikka hinnatakse valesti.

Kõigi pilgud pöördusid laua poole. „See on raudvedruga vibu, arbaletiks kutsutakse. Toodud kaugelt lõunast, kus saratseenideks nimetatavad mehed sellistega edukalt raudrüütleid notivad. Seda saab vinnastada hobuse seljas ja lasta ühe käega sõidu pealt. Nooled on kah rauast ja lähevad läbi igasugusest turvisest.“ Ta lükkas mantli paremalt poolt kõrvale ja nüüd nägid mehed parema saapa külge kinnitatud pirakat nooletuppe täis imelikke lühikesi raudnooli. „Ma lähen toon kuninga ära. Seda on tal vaja, kui ma ta kätte saan.“

Levivas hämmelduses sai kuninga vend lõpuks sõna suust: „Kes sa oled? Ja miks sina?“

See viimane küsimus oli keeruline ka naise jaoks. Puhtsüdamlikult vastas ta: „Ma ei tea miks mina. Ühel ööl ärkasin selle peale, et keegi ütles sügava ja selge meeleheidet täis häälega: „Kuningas on juba kaua kadunud. Vana Teravsilm on surnud ja nõukoda ilma targata kõige raskemal ajal. Kuningat oleks tagasi vaja, aga keegi ei saa tema leidmisega hakkama. Vaenlane võidutseb ja kogu rahva lõpp paistab lähedal. Aega enam ei ole.“ Jutu pakilisus sundis mind kohe keskenduma ja kuidagi ma nägin pilti kohast, kus kuningas on, teda ennast ka. Samuti nägin ma, kus hoiti tema asju, kuid tähtis oli vaid käevõru ja selle ma tõmbasin sealt ära samal hetkel. Siis katkestasin kiiruga ühenduse, et mind ei saaks leida. Nüüd olen siin ja aega ei ole. Palun hobust.“

Äkki sõnab naisele tuttaval sügaval selgel häälel kuninga vana nõuandja Vahter Karu: “Sa oled nagu Must Varjulill, aga temast räägiti imepäraseid lugusid siis, kui ma alles allamõõka poisike olin.“

Naine on tõsiselt jahmunud: „Ma olengi Must Varjulill“ ja tõmbab kaunistatud särgikaeluse vahelt peene hõbeketikese, mille otsas ripub mustadest säravatest kalliskividest tehtud õis. „Aga kuidas sa mind tead?“

„Kunagi ammu sa aitasid ühel kärekülmal talvel metsas ühte rinnalapsega naist, kes oli huntidega kimpus. See rinnalaps olin mina. Mu ema mäletas sind väga selgesti ja oli sulle kuni oma surmani tänulik, sest mina olin ta viimane laps ja ainuke, kes tookordse suurele taudile järgnenud piirirüüstamise järel meie vanemasuguvõsas ellu jäi. Ta rääkis sust palju kordi ja kirjeldas sind üksikasjadeni. Aga nii palju aega on möödas ja sa oled ikka samasugune noor tüdruk, kuigi mina olen juba vana mees.“

„Ma olen siin maailmas võõras ja pole ammu käinud. Et ajad meie maailmades kulgevad erinevalt, siis ma arvasin, et minu viimast käimist ei mäleta enam keegi. Et me tookord kohtusime, siis jäi meie vahele nähtamatu side ja nii said sa minuga rääkida. Sellega on siis selge.

Su ema jättis mulle tänutäheks ja mälestuseks ühe ehteasjakese, mida mulle kanda on meeldinud,“ ütles ta kinnast paremast käest ära tõmmates ja näidates karupeaga hõbesõrmust, millel kaks säravat kivikest karu silmadeks.

„See on õige asi, peremärk. Ta ütles tõesti selle sulle jätnud olevat. Sa oleks siia sisse saanud ka ainult seda näidates, sellel on suur võim. Ole tervitatud meie hädadest laastatud maal, kus igasugune abi on väga teretulnud.

Aga kuidas mõtled sa Kõuepilvega hakkama saada? Kuninga hobune kuulab ainult paari inimest.“

Kerge naeruhelk silmis, tuletas nõid hunte meelde, mainides, et vahet pole, mis loomaga tegu on, kõik kuulavad ühtmoodi, kui vaid nendega rääkida osata.

Naine oli vaatamata oma selgelt mehelikele ja võõrapärastele musta värvi riietele kuidagi üleni usaldust äratav. Tema väiksest haldjalikust kogust õhkus suurt võimu ja väge, mis pealikud kiiresti liikuma pani. Mõne hetke pärast oli korralikult saduldatud suur ja jõuline must sõjahobune telgi ees. Varjulill lähenes talle kartmatult ja rääkis loomale midagi rahulikult. Ühte kätt sadulakaarele toetades lendas ta järgmisel hetkel hobuse selga võõrapärane relv teises käes ja lahkus kiire kapakuga paludes juba liikumise pealt meestel valvel olla, oodata sealsamas ja mitte laiali pudeneda.

*

Lõpuks hakkab mets hõredamaks jääma ja hobune aeglustab sammu. Metsaserval nõid peatub ja hindab olukorda. Vahte polnud kaugemale välja pandud: peremees lootis nii oma sidemetele võõrastega kui ka võlujõule, millega rajatud tõketest lihtsad inimesed läbi ei saanud. Varjulille kohta see ei käinud – juba lapsest peale oli ta saanud minna läbi igalt poolt, kust tahtis ja see oli üks põhjuseid, miks ta nõiaks hakkaks. Polnud tõket, seina ega müüri, kust ta läbi ei saanud, aga see tegi vahel haiget nendele, kelle alast ta jõuga läbi läks ja seepärast oli ta ka palunud kuninga laagrisse sisseviimist.
Isegi müüre ega pihtaeda polnud talu ümber. Hooned olid suure lageda peal laiali ja arvukad träälid sagisid nende vahet oma igapäevaseid toimetusi tehes. Vahimehed oma piiritus ülbuses ei pidanud vahti, vaid logelesid odavartele toetudes niisama ja teravmeelitsesid ühe noorema trääliplika kallal. Paremal, päikese loojangu kaares, üksiku suure harulise tamme all oli kuningas rihmadega ohvritulba külge seotud.

Vaikselt sosistab naine midagi hobusele viibates käega kuninga poole. Samas peab ta kõvasti looma talitsema, sest muidu tahaks see otseti oma peremehe juurde tormata. Ta räägib midagi loomale ägedalt, kuid vaikselt, kuni tohutu Kõuepilv rahuneb.

Pisike kogu tõmbab arbaleti vinna, võtab mõned nooled teise kätte ja sätib oma uhke mantli nii, et saaks vajadusel nooli kiiresti kätte. Samuti sätib ta vasakul puusal rippuva kitsas kaunistatud tupes mõõga endale käepärasemalt – seda relva ei oska siin maailmas keegi kasutada nii nagu tema ja relvakäsitsemist on ta õppinud läbi aegade kõige paremate mõõgameistrite käe all. Kiiresti hindab ta veel korra olusid: peremees ilmselt teeb tavalist söögijärgset uinakut, sest muidu ei julgeks vahid nii avalikult logeleda.

Esimese lasuga kukub vahimeeste pealik nool raudmütsist läbi täpselt kõrvade kohal.

Teised vahivad juhmilt, sest ümberringi on kõik vaikne ja raudmütsist lihtsalt ei saa mitte mingi nool läbi minna. Seda tardumust kasutab tüdruk ära ja paneb veel kaks valvurit hääletult kokku vajuma. Ühel, kes liiga hoolega ringi hakkas vahtima, turritab nüüd nool kõris ja teine on saanud huvitava sulgedest kaunistuse oma turvisele täpselt südame kohale.

Varjulill seob ratsmed ümber sadulanupu, laeb arbaleti ja võtab teise kätte oma kurikuulsa Musta Mõõga, millest legende on räägitud, andes samal ajal hobusele korralduse. Täiskapakul kihutab see armastatud peremehe poole paisates jalust igas suunas laialijooksvaid ja mõttetult karjuvaid trääle. Üheainsa täpse lõikega on kuningas vaba, haarab tüdruku küünarnukist ja tõmbab end üles tema selja taha. Järgmise lõikega langeb sealsamas kõrgemal ohvritulba külge seotud räigetes värvides kilp ja kuningas haarab selle nõia märguande peale enne, kui see maha kukkuda jõuab. „Viska see endale selga, praegu pole aeg kangelast mängida!“ käsutab eespool istuja. Tõmbab siis sõrmest oma väädiga sõrmuse, asetab selle nooleteravikule, läkitab sõrmusega noole ohvritulpa ja annab samal momendil kannuseid. „Selle kilbi mahavõtmisega peaks varjaagide kaitse maas olema ja sõrmusega sai pandud nõia vägi siin kinni.“

Tagasitee valimine jääb hobusele, kes sellega suurepäraselt toime tuleb ja selgest isandaga taaskohtumise rõõmust metsikult kapates laagri poole tuhiseb.

Sõidu ajal saab kuningas arbaleti ja kiired juhised, kuidas seda kasutada. Tunnustav vile on kõik, milleks vastvabastatu võimeline on, sest selle relva võimalusi oli ta just hetk tagasi jälgida saanud. Samal ajal seob tüdruk lahti nooletupe ja kinnitab selle osavasti otse metsiku sõidu ajal Mehiseri jala külge. Siis annab ta tagasi käevõru ja lõpuks viib valitseja kurssi oludega niihästi, kui tema neid teab. „Ülejäänut kuuled oma meestelt.“

*

Laagris on ärev vaikus, sest kuidagi on levinud uskumatu jutt, et mingi veider tüdruk läks kuningat ära tooma. Aga tasapisi sumin tõuseb, sest siin ja seal teatakse mainida, et pole see mingi tüdruk, vaid hoopis võimas vana aja nõid Must Varjulill, kes neile hädas appi tuli. Kuidas selline asi võimalik on, ei saa keegi aru.

Äkki kostab hobusekapjade müdinat ja mehed muutuvad tähelepanelikuks. Piilurid pole küll midagi kahtlast märganud, aga mine tea. Kui tuulispask tormab lagedale Kõuepilv, keda iga poisinagagi teab, turjal mitte üks, vaid kaks inimest. Isegi hingata ei julge keegi, kui hobune läheneb, et mitte ära sõnuda seda, mis niigi võimatu tundub.

Järgmisel hetkel on suur must loom juba nõukoja telgi juures ja tema turjalt pudeneb maha kaks inimest. Telgist tormavad välja pealikud. Tüdruk kinnitab oma uhke mantli kuninga õlgadele ja mainib naeratades, et kui saapaid kah leiaks, siis annaks mees päris väepealiku mõõdu välja: relv on, mantel on, kilp on ja hobune on ka, kusjuures kõik väga head, ainult jalad on paljad. Mehiser naerab südamest ja asub tänusõnu otsima, küsides, mismoodi ta üldse nii suure teene eest tasuda saab?

„Kui sa võidad ja vaenlase maalt välja saad ning su süda seda kannatab, siis jäta Vaikusesegaja talu terveks ja anna mulle. See on hea koha peal ja siis mul oleks põhjust siia tihedamini tulla, sest siin on nii ilus ja rahulik. Võta see mu kaelarätt ja seo tammealuse ohvritulba külge, sinna, kus sõrmus on, siis saan ma ka ise siia tulla ilma kutsumata. Muidugi, kui see sulle vastumeelt pole.
Ah jaa, see kilp näeb jube välja, aga see on Ventor Vaikusesegaja isiklik asi ja sellisena rohkem kui tavaline, kaitseb sind lahingus paremini, kui harilikud kilbid iial suudaks.

Ja ma läksin sealt tagasi vaatamata, sest Vaikusesegaja juba otsis võimalust minu poolt ülevõetud talust välja saamiseks. Kui ta ohvritulbani jõuab, siis teab ta täpselt, keda otsida – kuivatatud varjulilleväät sõrmuse ümber räägib enda eest. Temaga kohtuda eelistan ma omas maailmas – seal olen mina kordades tugevam, isegi niimoodi väsinuna nagu praegu. See, et Vaikusesegaja tuleb, on kindel: pole mõeldav, et ta andestab nii tähtsa vangi varguse.“