Marion Zimmer Bradley romaani järjekordne osa ilmub kirjastuse "Fantaasia" toimetusel Liisi Ojamaa tõlkes.
KOLMAS RAAMAT
HIRVEKUNINGAS
1
Sel aastaajal tundus päike Lothianis vaevu puhkamagi minevat; kuninganna Morgause virgus, kui valgus hakkas läbi kardinate hiilima, ometi oli nii vara, et kajakadki ei lennanud veel. Aga juba oli küllalt valge, et silm seletaks tema kõrval magava noormehe karvast, lihaselist keha... eelisõigus, mida too oli nautinud suurema osa talvest. Mees oli üks Loti kunagisi relvakandjaid, kes oli juba enne Loti surma kuningannale igatsevaid pilke heitnud. Ja selle viimase talve surmapimeduses olnuks liiga palju nõuda, et emand magaks üksinda kuninga külmas kambris.
Ega Lot polnudki nii hea kuningas, mõtles Morgause helenevas valguses silmi kissitades. Aga tema valitsusaeg oli pikk ? ta valitses juba enne, kui Uther troonile tõusis, ja tema rahvas oli temaga harjunud; leidus kõrges keskeas inimesi, kes polnud teadnud ühtki teist kuningat. Lot oli troonil siis, kui noor Lochlann sündis... tõtt-öelda Morgause ise ka. Aga see mõte polnud nii mugav ja ta põrkus sellest tagasi.
Gawaine oleks pidanud oma isa järglaseks saama, aga Gawaine polnud pärast Arthuri kroonimist oma sünnimaad vaat et külastanudki, ja rahvas ei tundnud teda. Siin Lothianis olid Hõimud päris leppinud, kuni maa oli rahul, et neid valitseb nende kuninganna, kellel on käepärast poeg Agravaine, juhuks, kui nad peaksid sõjas juhti vajama. Mäletamatutest aegadest oli inimesi valitsenud kuninganna, nagu Jumalanna valitses Jumalaid, ja nad olid asjade seisuga rahul.
Aga Gawaine ei lahkunud Arthuri kõrvalt... isegi mitte siis, kui Lancelet Beltane'i eel põhja tuli ? oma väitel jälgima, et ranniku tuletornid korda tehtaks, nii et laevad karidele ei satuks. Aga Morgause oletas, et Lancelet tuli pigem selleks, et Arthuri silmad saaksid näha, mis Lothianis toimub, kas seal on kedagi, kellele ülemkuninga võim ei meeldi.
Siis oli ta kuulnud Igraine'i surmast ? varem ei jõudnud see sõnum põhja Lothiani. Noorena polnud ta Igraine'i sõber; alati oli ta kadestanud vanema õe ilu ega andnud tollele kunagi andeks, et Viviane valis Uther Pendragoni jaoks tema; Morgause'ist oleks saanud parem ülemkuninganna kui sellest lillekesest, nii leplikust ja hardast ja armastavast. Ja lõppude lõpuks, kui lamp on kustutatud, pole üks mees teistest üldse nii erinev, ja nad kõik on naeruväärselt kergesti juhitavad, narristi sõltuvad sellest asjast, mida naine võib neile pakkuda. Ta oli Loti trooni varjus hästi valitsenud; koos Utheriga oleks ta seda veelgi paremini teinud, sest tema poleks nii rumalasti preestrite võrku langenud.
Ometi leinas ta Igraine'i surmast kuuldes teda siiralt ja igatses, et oleks leidnud aega enne tema surma Tintageli sõita. Nüüd oli tal nii vähe sõbrannasid...
Lot oli tema teenijanaised valinud põhiliselt ilu või kuningale kättesaadavuse pärast, ja mees huvitus eriti naistest, kes ei mõelnud kuigi palju ega rääkinud kuigi taibukalt; kord ütles ta, et selles osas piisab Morgause'ist täiesti. Kuningas küsis igas asjas abikaasa nõu ja austas tema mõistust, aga kui naine oli talle neli kuninglikku poega sünnitanud, läks ta tagasi selle juurde, mida ta loomu poolest oma voodis eelistas ? kenad napi aruga naised. Morgause polnud mehele tema rõõme kunagi keelanud ja oli päris rahul, et pääseb rohkematest sünnitustest. Ja kui kuninganna igatses pisikesi, keda mängitada, oli tal tema kasulaps Gwydion, ja Loti naised jäid alailma raskejalgseiks ? Gwydionil oli piisavalt kuninglikku verd mängukaaslasi!
Lochlann tema kõrval liigutas, pomises ja tõmbas ta uniselt oma embusse, ja Morgause jättis ajutiselt mõtlemise. Ta oli poisist puudust tundnud ? kuni Lancelet õukonnas viibis, saatis ta Lochlanni magama teiste noorte meeste juurde. Kuigi Lanceleti silmis oleks olnud sama, kui kuninganna oleks Lochlanni oma voodisse jätnud või perekoeraga maganud! Noh, nüüd oli mees jälle siin; Lot ei pannud kunagi oma naise ajaviidet pahaks, nagu temagi kuninga naistest numbrit ei teinud.
Aga kui erutus oli vaibunud ja Lochlann trepist alla välikäimlasse tümistanud, mõtles Morgause äkki, et ta igatseb Lotti taga. Mitte et too oleks kunagi sedalaadi spordis eriti tugev olnud... mees oli juba temaga naitudes vana. Aga kui see oli tehtud, oskas Lot temaga arukalt rääkida, ja naine avastas end taga igatsemas aastaid, kui nad tavatsesid koos ärgata ja lesida voodis ja rääkida kõigest, mida tuli teha, või mis sündis kuningriigis või tervel Britimaal.
Kui Lochlann tagasi tuli, kogus päike juba jõudu ja õhk kajas kajakate karjetest. Morgause kuulis altkorralt vaikseid helisid, ja kusagilt tuli kakuküpsetamise lõhna. Ta tõmbas mehe kiireks suudluseks enda ligi ja ütles: "Sa pead minema, kallis. Ma tahan, et sa siit kadunud oleksid, kui Gwydion tuleb ? ta on juba suur poiss, ta hakkab asju tähele panema."
Lochlann muheles. "See tegelane on kõike tähele pannud sestpeale, kui amme käte vahelt välja sai. Kui Lancelet siin oli, pani ta tähele iga tolle liigutust ? isegi Beltane'il. Aga ma ei usu, et sa peaksid muretsema ? ta pole nii vana, et sellest mõelda."
"Mina pole selles nii kindel," vastas Morgause ja patsutas noormehe põske. Gwydioni komme oli mitte midagi teha enne, kui ta oli kindel, et tema üle liigse nooruse pärast naerma ei hakata. Enesekesksena, nagu ta oli, poleks ta välja kannatanud, kui talle oleks öeldud, et ta on millegi jaoks liiga väike ? isegi nelja-aastasena läks ta raevu, kui talle räägiti, et ta ei tohi kaljudele linnupesi otsima minna, ja kukkus peaaegu surnuks, püüdes suuremate poistega sammu pidada. Morgause'ile meenus see sündmus ja teised samasugused, kui ta keelas poisil enam kunagi seda või teist teha, ja too tõmbas oma väikese tõmmu näo pingule ja ütles: "Aga teen küll, ja sa ei saa mind takistada." Naise ainuke vastus sellele sai olla: "Ei tee, muidu annan ma ise sulle peksa." Mitte et see oleks lugenud, kas ta poissi peksis või ei ? see muutis lapse ainult tõrksamaks, kui Morgause polnud valmis teda oimetuks peksma; ja ükskord enesevalitsust kaotades ehmatas ta isegi, kui kõvasti ta oli süütut last löönud. Keegi ta lihastest poegadest, isegi mitte tahtejõuline Gareth, ei olnud kunagi nii trotslik. Gwydion läks omaenda teed ja tegi, mida ise tahtis, ja nii võttis kasuema poisi kasvades tarvitusele peenemad meetodid: "Ei tee, muidu lasen ma sinu hoidjal su püksid maha võtta ja sind kogu majarahva nähes kanarbikuvitsaga peksta, nagu oleksid sa mõni nelja- või viieaastane tita." See mõjus, mõnda aega ? oma väärikusest hoolis noor Gwydion vägagi. Aga nüüd tegi ta, mida tahtis, ja teda ei saanud takistada; oleks vaja läinud karmi meest, et teda vajaliku rangusega nahutada, ja tal oli võime kõik solvajad varem või hiljem seda kahetsema sundida.
Morgause oletas, et poiss muutub haavatavamaks, kui teda hakkab huvitama, mida neiud temast mõtlevad. Haldjatest sündinud ta ju oli ja tõmmu nagu Morgause, aga küllaltki ilus, just nagu Lancelet oli ilus. Ja võis juhtuda, et ta jääb väliselt piigade vastu niisama ükskõikseks kui Lanceletki. Kuninganna mõtles silmapilgu sellele, tundes alandusetorget. Lancelet... too oli võluvaim mees, keda Morgause oli mitme aasta jooksul näinud, ja ta tegi mehele selgeks, et isegi üks kuninganna pole tema jaoks kättesaamatu... aga Lancelet väitis mitte taipavat, kutsus teda ööl ja päeval ülitäpselt "tädiks" ? Lanceleti käitumisest oleks võinud arvata, et Morgause on tõesti vanaldane, Viviane'i kaksikõde, mitte nii noor, et võiks Viviane'i tütar olla!
Tal oli tekkinud komme voodis hommikust süüa, rääkides samal ajal oma naistele, mis sel päeval teha tuleb. Kui ta patjade najale toetudes meeliskles ? talle oli toodud värsket sooja kakku ja sel aastaajal sai piimakambrist palju võid ? astus sisse Gwydion.
"Tere hommikust, kasuema," ütles poiss. "Ma käisin väljas ja tõin sulle marju. Ja sahvris on koort. Kui sa tahad, jooksen ma alla ja toon sulle."
Morgause vaatas kastevärskeid marju puukausis. "See oli sinust hoolitsev, kasupoeg," kostis ta ja tõusis voodis istukile, et last lähedasse kallistusse tõmmata. Ainult veidi nooremana oli too sellistel kordadel tema juurde tekkide alla pugenud, kus ta poissi sooja kaku ja võiga toitis, ja talvel tema karusnahkadesse kerra tõmmanud nagu iga hellitatud pesamuna; Morgause igatses taga tunnet, kuidas väikene soe keha tema kaissu puges, aga leidis, et Gwydion on tõesti nüüd liiga suur.
Poiss sirutas ennast, silus juuksed korda ? ta ei sallinud, kui teda sasiti. Nagu Morgaine, kes oli alati korraarmastajast kribul.
"Sa oled varakult väljas, armas," ütles Morgause, "ja sa tegid seda kõike ainult oma vana kasuema pärast? Ei, ma ei taha koort. Sa ei taha ometi, et ma läheksin paksuks nagu vana emis?"
Gwydion kallutas pea küljele nagu väike täpne lind ja vaatas arupidavalt Morgause'i. "Sellest poleks midagi," vastas ta. "Sa oleksid ikkagi ilus, isegi kui sa oleks paks. Siin õukonnas on naisi ? Mara, näiteks ? kes pole põrmugi sinust kerekamad, aga kõik teised naised, ja mehed, hüüavad teda Paksuks Maraks. Aga sina ei paista millegipärast üldse nii suur nagu sa oled, sest kui keegi sind vaatab, näeb ta ainult seda, et sa oled ilus. Nii et võta koort, kui sa tahad, kasuema."
Nii üksikasjalik vastus lapse kohta! Aga lõppude lõpuks hakkas poiss meheks sirguma. Kuigi temast pidi saama Agravaine'i-sugune, mitte mingil juhul eriti pikk ? üks Vana Rahva seast, tagasilöök. Ja loomulikult jääb ta hiiglasliku Garethi kõrval alati lapsena tunduma, isegi siis, kui ta kahekümneaastaseks saab! Poiss oli nägu pesnud ja väga hoolikalt juukseid kamminud; jah, ja neid oli ka värskelt piiratud.
"Kui kena sa välja näed, armas," märkis ta, kui poisi väikesed sõrmed eksimatult kausist marja omastama sööstsid. "Kas sa lõikasid oma juukseid ise?"
"Ei," ütles Gwydion. "Ma lasin ülemteenril seda teha; ma ütlesin, et olen tüdinud, et ma näen välja nagu perekoer. Lot lasi alati juukseid ja habet korralikult pügada, ja Lancelet samuti, kogu aja, mis ta siin veetis. Mulle meeldib näha välja nagu härrasmees."
"Ja sa näedki, kogu aeg, kallis," kinnitas kuninganna marja hoidvat väikest tõmmut kätt vaadates. See oli okkakriimuline ja sõrmenukkidest marraskil ja armiline nagu iga tegusa poisi käsi, aga ta märkas samuti, et poiss oli seda kaua ja kõvasti küürinud ja et küüned polnud mustad ja murdunud, vaid hoolega lühikeseks lõigatud. "Aga miks sa täna hommikul oma pidutuunika selga oled pannud?"
"Kas ma panin selga oma pidutuunika?" küsis poiss, tilluke tume nägu ilmsüütu. "Jah, paistab küll. Noh...? Ta vakatas, ja Morgause teadis, et mis ka polnuks tema põhjus, ja loomulikult pidi tal olema tõsine põhjus, ei saa kasuema seda kunagi teada. Viimaks vastas Gwydion rahulikult: "Teise tegin ma sulle marju korjates kaste sees märjaks, emand." Siis, ootamatult, sõnas ta: "Ma arvan, et peaksin sir Lanceletti vihkama, ema. Gareth rääkis temast ööd ja päevad, otsekui oleks ta Jumal," ja Morgause'ile meenus, et kuigi poiss ei tahtnud tema nähes nutta, oli Gwydion lohutamatu, kui Gareth läks ära lõunasse kuningas Arthuri õukonda. Ka Morgause tundis tookord temast puudust ? Gareth oli siinilmas ainus inimene, kellel oli Gwydioni üle mingisugunegi mõjuvõim ja kes suutis teda lihtsalt muretu sõnaga oma soove täitma panna. Pärast Garethi lahkumist polnud ühtki elavat hinge, kelle nõu Gwydion oleks kuulda võtnud.
"Ma mõtlesin, et ta on mingi enese tähtsust täis narr," jätkas Gwydion, "aga ta pole seda sugugi. Ta rääkis mulle tuletornidest rohkem, kui isegi Lot teadis, ma arvan. Ja ta ütles, et kui ma suuremaks saan, peaksin ma Arthuri õukonda tulema ja laskma end rüütliks lüüa, kui ma olen tubli ja auväärne." Poisi sügavalasetsevad tumedad silmad mõtisklesid selle üle. "Kõik naised ütlesid, et ma näen tema moodi välja ? ja nad küsisid, ja mina olin pahane, et ma ei osanud neile vastata. Kasuema," ta kummardus ettepoole, pehmed tumedad juuksed lahtiselt üle lauba, andes väikesele kindlameelsele näole ebatavalise kaitsetuse, "räägi mulle tõtt ? kas Lancelet on minu isa? Ma mõtlesin, et võib-olla meeldib ta sellepärast Garethile nii väga..."
Ja sina ei ole esimene, kes selle küsimuse esitab, armas, mõtles Morgause poisi siidiseid juukseid silitades. Tavatu lapselikkus poisi pärivas näos tegi naise hääle harilikust õrnemaks.
"Ei, pisike. Kõigist selle kuningriigi meestest ei saa just Lancelet olla sinu isa ? ma võtsin nõuks küsida. Kogu selle aasta, mil sind sigitati, viibis Lancelet Väikesel Britimaal, võitles oma isa kuningas Bani kõrval. Minagi arvasin nii, aga sa näed sellepärast Lanceleti moodi välja, et ta on sinu ema tädipoeg, minu tädipoeg samuti."
Gwydion silmitses teda skeptiliselt ja Morgause võis peaaegu poisi mõtteid lugeda; et ta oli poisile rääkinud täpselt seda, mida ta oleks rääkinud juhul, kui ta oleks teadnud, et Lancelet on Gwydioni isa. Lõpuks ütles poiss: "Võib-olla lähen ma ühel päeval hoopis Avalonile, mitte Arthuri õukonda. Kas mu ema elab nüüd Avalonil, kasuema?"
"Ma ei tea." Morgause kortsutas kulmu... jälle kord oli see kummaliselt täiskasvanud kasupoeg meelitanud ta endaga kõnelema, nagu oleks ta suur mees; ta saavutas selle nii sageli. Naisele tuli pähe, et nüüd, pärast Loti surma, oli Gwydion selles majapidamises ainuke inimene, kellega ta mõnikord vestles nagu üks täiskasvanu teisega! Oh, jah, Lochlann oli öösel voodis mees küllalt, aga tal polnud iialgi palju rohkem öelda kui mõnel lambakarjusel või isegi toatüdrukul!
"Mine nüüd välja, Gwydion, armas, ma hakkan riidesse panema?"
"Miks ma peaksin minema?" nõudis too. "Ma tean väga hästi, milline sa välja näed, juba viieaastasest peale."
"Aga nüüd oled sa vanem," väitis kuninganna, tundes tuttavlikku abitust. "Pole kohane, et sina oled siin, kuni ma riidesse panen."
"Kas sa hoolid nii väga sellest, mis on kohane, kasuema?" küsis Gwydion kavalalt, pilk kinni padjalohus, kus varem lamas Lochlann, ja Morgause tundis, kuidas pettumus ja raev äkitselt kõrgele kohuvad ? poiss oskas teda nendesse vaidlustesse mässida, justkui oleks ta täismees ja druiid! Ta nähvas teravalt: "Ma ei pea sulle oma tegemistest aru andma, Gwydion!"
"Kas ma ütlesin, et pead?" Poisi silmad olid tulvil haavatud süütust. "Aga kui ma vanem olen, siis on mul tarvis naistest rohkem teada kui titena, eks ole? Ma tahan siia jääda ja juttu ajada."
"Oh, jää, jää, kui tahad," kähvas kuninganna, "aga keera selg, ma ei luba sul ennast vahtida, isand Häbematus!" Kuulekalt pöördus Gwydion ära, aga kui Morgause tõusis ja teenijanaisele kleidi toomiseks märku andis, pistis poiss: "Ei, pane oma sinine kleit selga, kasuema, see uus, mis kangastelgedelt tuli, ja oma safrankollane mantel."
"Ja nüüd hakkad sa mulle nõu andma, mida ma peaks selga panema? Mis see olgu, mis see olgu?"
"Mulle meeldib vaadata, kui sa oled riides nagu peen daam ja kuninganna," kostis poiss veenvalt. "Ja käse neil oma juuksed kuldvõruga üles panna, eks ju, kasuema? Et mulle rõõmu teha?"
"Oi, sa tahaksid, et ma oleksin uhke nagu jaaniõhtupeol, et ma võiksin oma parimais rõivais istuda ja villa kraasida ? minu naised hakkavad naerma, laps!"
"Las naeravad," keelitas Gwydion. "Miks sa minu meeleheaks parimaid riideid selga ei pane? Ja kes teab, mis võib juhtuda, enne kui päev õhtusse saab? Võib-olla oled sa veel selle üle õnnelik."
Morgause andis naerdes järele. "Oh, nagu tahad ? kui sa nõuad, et ma ennast piduriidesse paneksin, olgu nii... siis peame siin omaenda peo! Ja nüüd, arvan ma, peaks köök selle kujuteldava peo puhuks meekooke küpsetama?"
Ikkagi laps, mõtles ta, ta mõtleb niimoodi maiustusi nuruda. Aga noh, ta tõi mulle marju, miks mitte? ?Noh, Gwydion, kas ma lasen neil õhtusöögiks meekoogi teha??
Poiss pöördus. Kuninganna kleit oli veel kinni nöörimata, ja ta nägi, et Gwydioni silmad viivitasid hetke tema valgetel rindadel. Mitte nii väike laps, seega. Ent poiss vastas: ?Mul on alati rõõm meekooki saada, aga võib-olla on meil lõunaks ka kala küpsetada.?
?Kui me kala tahame saada,? sõnas Morgause, ?pead sa uuesti tuunikat vahetama ja ise seda püüdma minema. Mehed on külvamisega ametis.?
Gwydion kostis kähku: ?Ma palun, et Lochlann läheks ? see on talle nagu puhkus. Ta väärib seda, eks ole, kasuema, sa oled ju ometi temaga rahul??
Totter! mõtles Morgause. Ma ei mõtlegi selles vanuses poisi ees punastada! ?Kui sa tahaksid Lochlanni kalale saata, armas, siis tee seda. Täna saame temata hakkama, ma arvan.?
Ja naine mõtles, et tahaks tõesti teada, mis Gwydioni mõtteis tegelikult liigub, et too piduriided selga pani ja nõuab kasuemalt parima kleidi kandmist ja hea lõuna pakkumist. Ta hõikas oma majapidajanna ja ütles: ?Noorsand Gwydion tahaks meekooki. Hoolitse selle eest.?
?Ta saab oma koogi,? lubas majapidajanna, saates poisile hellitava pilgu. ?Vaata tema armast nägu, just nagu mingi ingel, seda ta on.?
Ingel. See on viimane asi, mida ma tema kohta ütleks, leidis Morgause; aga ta käskis teenijal oma juuksed kuldvõruga üles panna. Küllap ei saa ta kunagi teada, mis Gwydionil mõttes mõlkus.
Päev kulges pikkamisi oma harjunud rada edasi. Morgause oli ajuti aru pidanud, kas Gwydionil on Nägemus, aga too ei ilmutanud kunagi mingit märki, ja kui kuninganna talt kord otsesõnu küsis, käitus poiss nii, nagu ei teaks, millest kasuema räägib. Ja kui tal see oleks, arvas naine, oleks ta vähemalt ühel korral tabanud poisi sellega hooplemas.
Ah, olgu. Mingil hämaral lapsikul põhjusel tahtis Gwydion pidu ja meelitas Morgause?i kaasa mängima. Kahtlemata oli poiss ilma Garethita kogu aeg üksik ? Loti teiste poegadega oli tal vähe ühist. Samuti ei olnud tal Garethi kirge relvade ja rüütlitegude vastu ega, niipalju kui Morgause aru sai, Morgaine?i muusikaannet, ehkki lapse hääl oli selge ja mõnikord tõi ta välja väikese viledega pilli, sellise, mida mängisid lamburnoorukid, ja tegi kummalist, kurbliku kõlaga muusikat. Aga see polnud kirg nagu Morgaine?i puhul, kes võinuks kogu päeva õnnelikuna harfi taga istuda, kui saanuks.
Ikkagi oli Gwydionil kiire taip ja hea mälu. Kolmeks aastaks kutsus Lot Ionalt haritud preestri, et see nende majas elaks ja poisi lugema õpetaks; kuningas ütles, et preester pidi ka Garethit õpetama, kui ta oli juba siin, aga Garethil polnud raamatu vastu mingit huvi. Ta pusis kuulekalt pookstavite ja ladina keele kallal, ent just nagu Gawaine ? ja Morgause isegi, muuseas ? ei suutnud ta koondada oma mõtteid kirjamärkidele või nonde vanade roomlaste saladuslikule keelele. Agravaine oli täitsa taibukas ? ta pidas kõiki kantsi rehnuteid ja arveid, tal oli asjade loendamise peale annet; aga Gwydion imes iga õpetuse sisse, nagu tundus, kohe, kui see tema ette asetati. Ühe aastaga mõistis ta lugeda niisama hästi kui preester ise ja rääkida ladina keelt, otsekui oleks ta mõne vana Caesari taaskehastus, nii et esimest korda arutles Morgause, kas lõppude lõpuks ei ole oma iva selles druiidide jutus ? et me sünnime üha uuesti, õppides igas elus järjest rohkem.
Ta on poeg, kes teeks oma isale au, mõtles Morgause. Ja Arthuril pole oma kuningannaga ühtki poega. Ühel päeval ? jah, ühel päeval on mul saladus, mida Arthurile rääkida, ja seejärel on kuninga südametunnistus mul peos. See mõte lõbustas teda kangesti. Ta oli üllatunud, et Morgaine ei kasutanudki seda võimu, mis tal Arthuri üle oli ? ta oleks võinud venda sundida korraldama talle abielu kõige rikkama ülemkuningale alluva kuningaga, oleks võinud saada kalliskive, või võimu... aga Morgaine ei hoolinud sellistest asjadest, ainult oma harfist ja druiidide jutlustatud rumalustest. Vähemalt kavatses tema, Morgause, seda ootamatult süllelangenud võimu paremini ära kasutada.
Ta istus oma saalis, harjumatud uhkuseasjad seljas, kraasis kevadise pügamise villa ja langetas otsuseid: Gwydion pidi saama uue mantli ? poiss kasvas nii kiiresti, et vana mantel ulatus talle ainult põlvini ega aidanud talvise külma vastu, ja kahtlemata pidi ta sel aastal kiiremini sirguma. Kas kasuema peaks ehk andma talle Agravaine?i mantli, natuke sisse võetult, ja Agravaine?ile uue tegema? Gwydion tuli oma safranikarva pidutuunikas ja nuusutas heakskiitvalt, kui läbi saali hakkas kanduma vürtsideküllase meekoogi lõhna, aga ta ei jäänud nuruma, et see lahti lõigataks ja talle enneaegu tükike antaks, nagu ta alles paari kuu eest oleks teinud. Keskpäeval ütles ta: ?Ema, ma tahan kaasa tükki leiba ja juustu ja ma lähen välja piire üle käima ? Agravaine ütles, et ma peaksin vaatama minema, kas kõik tarad on korras.?
?Mitte pidukingadega,? märkis Morgause.
?Muidugi mitte. Ma lähen paljajalu,? pakkus Gwydion, sõlmis sandaalid lahti ja jättis need naise kõrvale kolde ette; ta toppis tuunika vöö vahele, nii et see jäi põlvedest hulga kõrgemale, võttis kätte toeka kepi ja läks, Morgause aga põrnitses talle järele ? see polnud ülesanne, mille Gwydion kunagi oleks enda peale võtnud, ükskõik, mida Agravaine võis tahta! Mis sellele poisile küll täna sisse oli läinud?
Lochlann tuli pärast keskpäeva tagasi toreda suure kalaga, nii raskega, et Morgause ei jaksanud seda tõsta; naine silmitses seda heameelega ? see toidab ära kõik, kes suures lauas söövad, ja külma küpsetatud kala jääb kolmeks päevaks. Roogitud ja ürtidega lõhnastatud kala lamas ahjupaneku ootel, kui Gwydion sisse tuli, jalad ja käed puhtaks küüritud, juuksed kammitud, ja varbad jälle sandaalidesse lükkas. Ta vaatas kala ja naeratas.
?Jah, tõesti, see tuleb peo moodi,? sõnas ta rahulolevalt.
?Kas sa käisid kõik tarad läbi, kasuvend?? küsis Agravaine, kes tuli laudast, kus ta oli haiget poni tohterdanud.
?Käisin, ja suuremalt jaolt on nad heas korras,? vastas Gwydion, ?aga päris põhjapoolsete küngaste tipul, kus meil eelmisel sügisel uted olid, on tarades suur auk, kus kõik kivid on alla varisenud. Sa pead saatma mehed seda parandama, enne kui sa sinna mõne lamba karjamaale lased, ja mis kitsedesse puutub, oleksid nad kadunud, enne kui sa neile sõnagi öelda jõuad!?
?Sa läksid üksi sinna päris üles välja?? Morgause kortsutas lööduna poisi peale kulmu. ?Sa pole mõni kits ? sa oleksid võinud kukkuda ja jäärakus jala murda ja keegi poleks mitu päeva teada saanud! Ma olen sulle ikka ja jälle rääkinud, kui sa üles küngastele lähed, võta mõni lamburipoistest kaasa!?
?Mul oli vaja üksinda minna,? andis Gwydion vastu, suu ümber too visadusejoon, ?ja ma nägin seda, mida ma tahtsin näha.?
?Mida sul sellist näha oli, mis vääriks ohtu viga saada ja seal päevade kaupa üksinda lamada?? nõudis Agaravaine pahuralt.
?Ma pole veel kordagi kukkunud,? ütles Gwydion, ?ja kui kukuksingi, kannataksin ma selle pärast ise. Mis teil sellest, et ma ise ennast ohtu sean??
?Ma olen sinu vanem vend ja selle maja valitseja,? vastas Agravaine, ?ja sa näitad minu vastu üles lugupidamist, või ma koputan selle sulle kohale!?
?Võib-olla, kui sa oma pea katki koputaksid, õnnestuks sinna natuke oidu sisse toppida,? teatas Gwydion nähvamisi, ?sest kindlasti ei kasva see ise sinna iialgi...?
?Sina vastik väike...?
?Jah, ütle see välja,? karjus Gwydion, ?narri mind minu sünnipära eest, sina ? ma ei tea oma isa nime, aga ma tean, kes sigitas sinu, ja kui mul valida oleks, oleksin ma pigem iseenda nahas!?
Argavaine astus raskel sammul poisi poole, aga Morgaine tõusis kähku ja lükkas Gwydioni oma selja taha. ?Ära narrita last, Agravaine.?
?Kui ta alati sinu seelikute varju jookseb, ema, on seal siis midagi imestada, et ma ei saa talle sõnakuulmist õpetada?? nõudis Agravaine.
?Läheks vaja sinust paremat meest, et mulle seda õpetada,? märkis Gwydion, ja Morgause põrkas tema hääle kibedusest tagasi.
?Kuss, kuss, laps ? ära räägi oma vennaga nii,? manitses ta, ja Gwydion ütles: ?Anna andeks, Agravaine ? ma poleks tohtinud sinu vastu ebaviisakas olla.?
Poiss naeratas üles vaadates, silmad tumedate ripsmete all suured ja armsad, ehtne kahetseva lapse pilt. Agravaine porises: ?See on ainult sinu heaks, sa väike võrukael ? kas sa arvad, et ma tahan, et sa kõik oma kondid murraksid? Ja miks pidi sul pähe tulema üksinda küngastele ronida??
?Noh,? kostis Gwydion, ?muidu poleks sa teadnud, et taras on auk, ja sa oleksid võinud sinna karjamaale lambaid saata, või isegi kitsi, ja neist kõigist ilma jääda. Ja ma ei tee kunagi oma riideid katki ? ega ju, ema??
Morgause muheles, sest see oli tõsi ? Gwydion hoidis oma riideid. Mõned poisid olid niisugused. Garethil tarvitses ainult tuunika selga panna ja see oli kortsus, räpane ja plekiline, enne kui ta seda tund aega kanda sai, Gwydion aga oli oma safrankollases pidutuunikas kõrgetele küngastele roninud ja see nägi välja nii, nagu oleks ta selle hetk tagasi pesunaiselt võtnud. Gwydion vaatas töösärgis Agravaine?i ja tähendas: ?Aga sa ei kõlba lauas ilusate riietega ema kõrvale. Mine pane oma uhke tuunika selga, vend. Kas sa tahaksid talumehe kombel vana särgiga lõunalauda istuda??
?Ma ei lase sinusugusel noorel nagal ennast käsutada,? urises Agravaine, aga läks ikkagi oma kambri suunas, ja Gwydion naeratas salalikus rahulolus. Ta ütles: ?Agravaine?ile oleks naist vaja, ema. Ta on pahur nagu kevadine pull, ja pealegi ei peaks sina talle riideid kuduma ja neid parandama.?
Morgause oli lõbustatud. ?Kahtlemata on sul õigus. Aga ma ei taha selle katuse alla teist kuningannat. Ükski maja pole kahe naise valitsuse jaoks küllalt suur.?
?Siis peaksid sa leidma talle naise, kes pole kuigi kõrgest soost ja on väga rumal,? leidis Gwydion, ?nii et ta on rõõmus, et sina talle ütled, mida teha, sest ta kardab härrasrahva seas eksida. Nialli tütar oleks päris õige ? ta on väga kena, ja Nialli perekond on rikas, aga mitte liiga rikas, sest nii paljud nende lehmad ja lambad surid tollel halval talvel kuue aasta eest. Ta saaks hea kaasavara, sest Niall kardab, et ta ei saa mehele. Tüdrukul olid kuueaastasena leetrid ja tema silmanägemine pole selge ja tema mõistus ei ulatu ka eriti kaugele. Ta oskab üsna hästi kedrata ja kududa, aga millegi suurema jaoks pole tal silmi ega nutikust, nii et tal poleks sellest lugu, et Agravaine talle muudkui lapsi teeks.?
?Kae, kae, kae, milline riigimees sa juba oled,? sõnas Morgause salvavalt. ?Agravaine peaks su oma nõunike sekka nimetama, sa oled nii tark.? Aga ta mõtles, jah, poisil on õigus, homme räägin Nialliga.
?Tal võiks ka halvemini minna,? ütles Gwydion tõsimeeli, ?aga mind pole varsti enam siin, ema. Ma tahtsin sulle rääkida, et kui ma üles küngastel käisin, nägin ma ? aga siin on jahimees Donil, tema räägib sulle.? Ja tõepoolest tuli suur kütt juba saali, tegi Morgause?i ees sügava kummarduse.
?Mu emand,? teatas ta, ?teel paistavad reisijad, nad lähenevad suurele majale ? Avaloni lodja moodi riidega kaetud kandetool ja nende seltsis küürakas harfiga mees ja Avaloni rõivais teenrid. Nad on poole tunni pärast siin.?
Avalon! Siis nägi Morgause Gwydioni salatsevat naeratust ja teadis, et poiss oli selleks valmistunud. Aga ta pole kunagi öelnud, et ta Näeb! Milline laps ei kiitleks sellega, kui ta Näeks? Ja järsku tundus mõte, et Gwydion võis seda varjata, nautida seda veel rohkem, sest tema teadmine oli saladus, naisele võõrik, nii et hetkeks tõmbus ta eemale, oma kasupoja ees peaaegu hirmul. Ja ta teadis, et poiss nägi seda ega kurvastanud selle üle.
Gwydion ütles ainult: ?No kas pole vedamine, et meil on meekooki ja küpsetatud kala ja me kõik oleme piduriides, nii et me saame Avaloni austada, ema??
?Jah,? kostis Morgause ainiti kasupoega vaadates. ?Tõesti suur vedamine, Gwydion.?
***
Tulijate tervitamiseks eesõues seistes avastas Morgause end meenutamas päeva, mil Viviane ja Taliesin Tintageli kaugesse kantsi saabusid. Taliesin, oletas ta, oli nende teekondade jaoks ammu liiga vana, kui ta üldse veel elus oli. Morgause oleks tema surmast kuulnud. Ja Viviane ei ratsutanud enam saabastes ja kaatsades nagu kiiresti reisiv mees, omaenda seaduste järgi.
Gwydion seisis vaikselt tema kõrval. Oma safranivärvi tuunikas, tumedad juuksed korralikult näo eest eemale kammitud, oli ta väga Lanceleti moodi.
?Kes need külalised on, ema?
?Ma arvan, et see on Järveemand,? vastas Morgause, ?ja Britimaa Merlin, Jumalate sõnumitooja.?
?Sa rääkisid mulle, et minu lihane ema oli Avaloni preestrinna,? ütles Gwydion. ?Kas nende tulekul on midagi pistmist minuga??
?Noo, noo, ära väida mulle, et on mõni asi, mida sa ei tea!? kostis Morgause teravalt, andis siis järele. ?Ma ei tea, miks nad tulid, kullake; mul pole Nägemust. Aga nii võib see olla küll. Ma tahan, et sa veini laiali kannaksid, ja kuulaksid ja õpiksid, aga ära ütle midagi, kui sinuga ei räägita.?
See, mõtles ta, olnuks tema lihastele poegadele raske ? Gawaine, Gaheris ja Gareth olid lärmakad ja uudishimulikud, ja neile õukonna kommete õpetamine läks vaevaliselt. Nad olid, mõtles naine, suured sõbralikud koerad, Gwydion aga oli nagu kass, vaikne, nõtke, täpne ja valvas. Morgaine oli lapsena samasugune... Viviane ei teinud Morgaine?i välja heites targasti, isegi kui ta tüdruku peale lapsesaamise pärast vihane oli... ja miks pidi see tema asi olema? Ta ise sünnitas lapsi, sealhulgas tolle äraneetud Lanceleti, kes on Arthuri kuningriigis niisuguse segaduse tekitanud, et isegi meie siin oleme kuulnud, kuidas kuninganna teda soosib.
Ja siis imestas ta, miks ta arvas, et Viviane ei tahtnud lasta Morgaine?il seda last saada? Morgaine oli Avaloniga tülli keeranud, aga ehk oli see Morgaine?i ja mitte emanda süü.
Ta oli mõttesse vajunud; ja Gwydion puudutas tema käsivart ja pomises tasakesi: ?Sinu külalised, ema.?
Morgause laskus sügavasse niksu Viviane?i ees, kes näis kokkukuivanuna. Varem paistis too alati eatuna, aga nüüd nägi ta välja kuivetu, nägu kortsus, silmad sügavale vajunud. Kuid tal oli seesama kaunis naeratus, ja tema hääl oli vaikne ja ilus nagu ikka.
?Ah, hea on sind näha, väikeõde,? ütles ta Morgause?i oma kaisutusse tõmmates. ?Kui ammu see oligi? Ma ei taha kõigist neist aastatest mõelda! Kui noor sa välja näed, Morgause! Nii kenad hambad, ja juuksed niisama eredad nagu ikka. Sa kohtasid laulik Kevinit Arthuri pulmas, enne kui temast Britimaa Sõnumitooja sai.?
Näis, et ka Kevin oli vanemaks jäänud, kookus ja sõlmiline nagu vana tammepuu; noh, mõtles Morgause, see sobibki inimesele, kes seltsib tammedega, ja naise suu liigatas varjatud naeruväreluses. ?Sa oled teretulnud, isand laulik ? isand Merlin, peaksin ma ütlema. Kuidas läheb õilsal Taliesinil? On ta veel elavate riigis??
?Ta elab,? vastas Viviane, kandetoolist aga astus välja veel üks naine. ?Aga ta on nüüd vana ja habras, tema enam niisugust teekonda ette ei võta.? Ja siis lisas ta: ?See on Taliesini tütar, tammesalude laps ? Niniane. Nii on ta sinu poolõde, Morgause.?
Morgause oli pisut löödud, kui noorem naine ligi astus ja teda embas, öeldes: ?Mul on rõõm oma õega tuttavaks saada.? Niniane paistis nii noorena! Tal olid heledad punakuldsed juuksed ja sinisilmad pikkade siidiste ripsmete all. Viviane selgitas: ?Niniane reisib koos minuga, nüüd, kui mina olen vana. Ta on peale minu Avaloni elanikest ainus, kelles on iidset kuninglikku verd.? Niniane oli riides nagu preestrinna; tema heledad juuksed olid madalalt otsmikule palmitsetud, aga värskelt sinise värviga maalitud preestrinna sinine poolkuumärk oli selgelt näha. Ta kõneles preestrinna väljaõppinud häälel, mis oli täis väge; aga ta ise tundus Viviane?i kõrval noore ja võimetuna.
Morgause püüdis taas leida tunnet, et tema on perenaine ja nemad tema külalised; kahe preestrinna ja druiidi ees tundis ta end köögitüdrukuna. Siis tuletas ta vihaga meelde, et mõlemad naised on tema poolõed, ja mis Merlinisse puutub, on too ainult vana küürakas! ?Tere tulemast Lothiani ja minu saali. See on minu poeg Agravaine, kes valitseb siin, kuni Gawaine ära Arthuri õukonnas viibib. Ja see on mu kasupoeg Gwydion.?
Poiss kummardas kombekalt kõrgetele külalistele, aga tõi kuuldavale ainult viisaka tervituspomina.
?Ta on mehine poiss ja kenasti kasvanud,? leidis Kevin. ?See siis ongi Morgaine?i poeg??
Morgause kergitas kulme. ?Kas seda oleks mõtet eitada inimese ees, kes näeb, isand??
?Morgaine ise rääkis mulle, kui kuulis, et ma sõidan põhja Lothiani,? vastas Kevin, ja üle tema näo vilksas vari.
?Kas Morgaine elab siis jälle Avalonil?? uuris Morgause, ja Kevin raputas pead. Morgause märkas, et ka Viviane näeb nukker välja.
?Morgaine on Arthuri õukonnas,? ütles Kevin. Viviane selgitas kokkusurutud huultega: ?Tal on välismaailmas tööd. Ent määratud ajal tuleb ta Avalonile tagasi. Teda ootab koht, kuhu ta peab asuma.?
Gwydion küsis tasa: ?Kas sa räägid minu emast, emand??
Viviane vaatas otse Gwydioni poole ja näis äkki pikana ja mõjusana ? see vana preestrinnade nipp, mõtles Morgause, aga Gwydion polnud seda varem näinud. Ja emand lausus häälel, mis ootamatult täitis kogu hoovi: ?Miks sa seda minult küsid, laps, kui sa ometi tead väga hästi vastust? Tahad sa Nägemuse üle nalja heita, Gwydion? Vaata ette. Ma tunnen sind paremini, kui sa arvad, ja siin ilmas on veel paar asja, mida sa ei tea??
Gwydion taganes, suu ammuli, äkitselt jälle ainult varaküps laps. Morgause kergitas kulmu; nii et siiski oli keegi ja miski veel võimeline poissi hirmutama! Kordki ei püüdnud Gwydion ennast oma tavalisel libedal moel vabandada või välja keerutada.
Morgause võttis juhtimise taas üle, kutsudes: ?Tulge sisse. Kõik on teie vastuvõtmiseks valmis, mu õed, isand Merlin.? Ja kui ta vaatas kõrgele lauale pandud punast lina, seal ootavaid karikaid ja uhkeid nõusid, mõtles ta: Isegi siin maailmalõpus pole meie õukond seasulg! Ta juhatas Viviane?i omaenda kõrgele istmele ja laulik Kevini tema kõrvale. Niniane komistas kõrgendile astudes, ja Gwydion oli varmalt kohal abivalmis käe ja viisaka sõnaga.
Noo, noo, viimaks hakkab meie Gwydion mõnd kena naist tähele panema. Või on see ainult viisakus või soov ennast paremas valguses näidata, sest Viviane noomis teda? Kuninganna teadis väga hästi, et vastust ei saa ta kunagi.
Kala oli suurepäraselt küpsetatud, punane liha tuli hõlpsasti helvestena luudelt lahti ja meekooki jätkus suuremale jaole majarahvast; ja Morgause lasi odraõlut juurde tuua, et ka iga inimene alumises saalis oma eine juurde midagi erilist saaks.
Värskeltküpsetatud leiba oli palju ja piima ja võid külluses, samuti lambapiimast tehtud juustu. Viviane sõi nokkimisi nagu ikka, aga ta oli kärme toitu kiitma.
?Sa katsid tõesti kuningliku laua. Mind poleks ka Camelotis paremini vastu võetud. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu, ette hoiatamata, nagu ma tulin,? ütles ta.
?Kas sa oled Camelotis käinud? Nägid sa minu poegi?? küsis Morgause, aga Viviane raputas pead ja tema laup kiprus kulmukortsutuses.
?Ei, veel mitte. Ehkki ma lähen sinna ajal, mida Arthur nüüd nelipühaks nimetab, kirikuisade endi moodi,? mainis ta, ja Morgause tundis millegipärast seljal nõrka külmajudinat; aga külaliste tõttu polnud tal aega selle üle mõtlema jääda.
Kevin sõnas: ?Ma nägin õukonnas sinu poegi, emand. Gawaine sai Badoni mäel kergelt haavata, aga see paranes kenasti ja jääb tema habeme varju... ta on hakanud sakside kombel lühikest habet kandma, mitte sellepärast, et tahaks nende moodi olla, vaid sellepärast, et ta ei saa iga päev habet ajada, ilma et ta oma armi ülemist osa katki ei lõikaks. Ta võib veel õukonda uue moe tuua! Gaherist ma ei näinud ? ta on ära lõunas, kindlustab rannikut. Gareth tehakse Arthuri suurel peol nelipühal Kaaslaseks. Ta on õukonnas üks suurimaid ja üks usaldusväärsemaid mehi, kuigi isand Cai narrib teda endiselt ja hüüab teda ilusa näo pärast Ilueediks.?
?Temast oleks juba tulnud Arthuri kaaslane teha!? pistis Gwydion armukadedana, ja Kevin vaatas poissi lahkema pilguga. ?Nii et sa ihkad kirglikult oma sugulase au, mu poiss? Ta väärib tõepoolest Kaaslase seisust, ja teda koheldakse sellena, nüüd, kui tema seisus on teada. Aga Arthur tahtis avaldada talle austust oma esimesel suurel peol Camelotis, nõnda tehakse temast Kaaslane kogu tseremooniaga, mida kuningas oskab korraldada. Ole rahulik, Gwydion, Arthur teab tema väärtust hästi, nagu ka Gawaine?i oma. Ja ta on üks Arthuri noorimaid Kaaslasi.?
Siis, veelgi arglikumalt, päris Gwydion: ?Kas sa tunned minu ema, isand laulik? Emand M-Morgaine?i??
?Jah, poiss, ma tunnen teda hästi,? kostis Kevin, ja Morgause mõtles, et vähemalt selle inetu väikese mehe kõnehääl on jõuline ja kaunis. ?Ta on üks Arthuri õukonna kaunimaid daame, ja üks lahkemaid, ja ta mängib harfi niisama hästi kui mõni bard.?
?Kuule, kuule,? mainis Morgause, huuled naeratuses üles venimas, lõbustatud lauliku hääles kõlavast ilmselgest kiindumusest. ?Lapse ajaviiteks on hea muinasjutte rääkida, aga ka tõde tuleb tunnistada. Morgaine, kaunis? Ta on inetu nagu ronk! Igraine oli noorena ilus, kõik mehed teadsid seda, aga Morgaine pole sugugi temasse.?
Kevini toon oli lugupidav, aga ka naerune. ?Druiidide tarkuses on üks vana ütlemine... ilu ei ole ainult kaunis näos, vaid sisimas.
Morgaine on tõesti väga ilus, emand Morgause, kuigi tema ilu pole sinu omale sarnasem kui pajupuu nartsissile. Ja ta on õukonnas ainus inimene, kelle kätte ma üldse minu emandat usaldan.? Ta viipas oma harfi poole, mis oli lahti pakitud ja tema kõrvale toodud, ja selle märguande peale küsis Morgause Kevinilt, kas too austaks neid mõne lauluga.
Kevin võttis harfi ja laulis, ja mõnd aega vaikis saalis kõik peale harfihelide ja bardi hääle, ja kui ta laulis, nihkus alumise saali rahvas võimalikult lähedale muusikat kuulama. Aga kui mees oli lõpetanud ja Morgause majarahva laiali saatnud ? kuigi ta lubas Lochlannil jääda ja vaikselt tule ääres istuda ? ütles kuninganna: ?Minagi armastan muusikat väga, isand laulik, ja sa oled andnud meile rõõmu, mida ma veel kaua mäletan. Aga te ei reisinud kogu seda pikka teed Avalonilt siia Põhjamaadele selleks, et mul minu pidusöögil laulik oleks. Ma palun teid, öelge mulle, miks te nii ootamatult siia tulite.?
?Mitte nii ootamatult,? märkis Viviane kerge naeratusega, ?sest ma leidsin su eest parimais rõivastes ja valmis meid vastu võtma veini ja küpse kala ja meekookidega. Sind hoiatati minu tuleku suhtes, ja kuna sinul polnud kunagi rohkem kui Nägemuse vilksatusi, võin ma ainult kujutleda, et keegi teine, kes pole siit kaugel, hoiatas sind.? Ta heitis iroonilise pilgu Gwydioni suunas, ja Morgause noogutas.
?Aga ta ei rääkinud mulle, miks, ainult lasi mul kõik pidusöögiks ette valmistada, ja mina arvasin, et see pole muud kui lapse tuju.?
Gwydion kõõlus Kevini istme seljatoel, kui too asus oma harfi riidesse mähkima, ja küsis kõhklemisi kätt välja sirutades: ?Kas ma tohin keeli puudutada??
?Tohid,? lubas Kevin leebelt, ja Gwydion näppis paari keelt, öeldes: ?Ma pole kunagi nii uhket harfi näinud.?
?Ega näegi. Ma arvan, et siin pole ühtki uhkemat, isegi mitte Walesis, kus on terve bardide kool,? seletas Kevin. ?Minu emanda kinkis mulle üks kuningas, ja ta ei lahku kunagi minu kõrvalt. Ja nagu paljud naised,? lisas ta viisaka kummardusega Viviane?i poole, ?läheb ta aastatega ainult kaunimaks.?
?Oleks mu hääl ometi vananedes ilusamaks läinud,? pillas Viviane heatujulisena, ?aga Tume Ema ei tahtnud nii. Ainult tema surematud lapsed laulavad üha ilusamini, kui aastad pikemaks venivad. Laulgu mu emand alati sama kaunilt kui täna.?
?Kas sulle meeldib muusika, noorsand Gwydion? Oled sa natukenegi harfi õppinud??
?Mul pole harfi, mida mängida,? vastas Gwydion. ?Coll, kes on õukonna ainuke harfimängija, on nüüd näppudest nii kange, et puudutab harva keeli. Meil pole juba kaks aastat muusikat olnud. Ma mängin küll natuke väikest vilet, ja Aran ? see, kes sõjas Lotile pilli puhus ? õpetas mind natuke põdrasarvest pasunat puhuma... seal see ripub. Ta läks koos kuningas Lotiga Badoni mäele, ja nagu Lot, ei tulnud ta tagasi.?
?Too see pasun mulle,? palus Kevin, ja kui Gwydion selle seinalt rippumast alla tõi, pühkis ta selle riidetükiga puhtaks, puhus pilli seest tolmu välja, pani selle siis huultele ja seadis oma kõverad sõrmed sarve sisse puuritud korrapärasele augureale. Ta mängis väikese tantsuviisi, pani siis pilli kõrvale, öeldes: ?Mul pole selleks erilist oskust ? minu sõrmed ei ole küllalt kiired. Noh, Gwydion, kui sa muusikat armastad, õpetatakse sind Avalonil ? las ma kuulan, kuidas sa seda sarvepilli mängid.?
Gwydioni suu kuivas ? Morgause nägi, et ta niisutas keelega huuli ? ent poiss võttis puust ja sarvest pilli kätte ja puhus ettevaatlikult. Siis hakkas ta aeglast viisi mängima, ja Kevin noogutas hetke pärast.
?Sellest piisab,? lausus ta. ?Sa oled ikkagi Morgaine?i poeg ? oleks imelik, kui sul üldse andi poleks. Võib-olla saame sulle paljutki õpetada. Sinust võib saada bard, aga palju usutavamini preester ja druiid.?
Gwydion pilgutas silmi ja pidi peaaegu pasuna käest pillama; ta püüdis selle tuunikahõlmaga kinni.
?Bard ? mida te mõtlete? Rääkige mulle selgelt!?
Viviane vaatas lapsele otse silma. ?Määratud aeg on käes, Gwydion. Sa oled druiidiks sündinud ja kahest kuningasoost. Sulle tuleb Avalonil anda iidsed õpetused ja salatarkus, et sa ühel päeval võiksid lohemärki kanda.?
Poiss neelatas ? Morgause nägi, kuidas see tema teadvusse jõudis. Kuninganna võis õigusega kujutleda, et mõte salatarkusest võlub Gwydioni rohkem kui miski muu, mida talle võidi pakkuda. Poiss kokutas: ?Sa ütlesid ? kahest kuningasoost...?
Viviane raputas vaevumärgatavalt pead, kui Niniane tahtis vastata, nii sõnas Niniane ainult: ?Kõik asjad tehakse sulle selgeks siis, kui tuleb õige aeg, Gwydion. Kui sa tahad druiidiks saada, pead esimese asjana selgeks õppima, millal vait olla ja mitte küsimusi esitada.?
Gwydion vaatas sõnatult preestrinna poole üles ja Morgause mõtles: See väärib kogu tänase päeva vaeva, kordki näha, kuidas kellegi mõjujõud Gwydioni vaigistab! Noh, tema polnud üllatunud; Niniane oli ilus ? ta nägi välja väga sarnane Igraine?ile noore neiuna, või talle endale, ainult juuksed olid pigem heledad kui punased.
Viviane rääkis tasa: ?Niipalju võin ma sulle kohe öelda ? sinu ema ema ema oli järveemand ja pärines vanast preestrinnade suguvõsast. Ka Igraine?is ja Morgause?is on õilsa Taliesini verd, ja sinus samuti. Paljud nende saarte kuningasuguvõsad druiidide seast elavad sinus edasi, ja kui sa seda väärid, ootab sind suur saatus. Aga sa pead seda väärima ? ainult kuninglik veri ei tee veel kuningat, vaid julgus, ja tarkus, ja ettenägelikkus. Ma ütlen sulle, Gwydion, et lohemärgi kandja võib olla suurem kuningas kui see, kes istub troonil, sest trooni saab võita relvajõuga või kavalusega või nii, nagu Lot selle võitis, sündides õiges voodis õige kuninga seemnest. Aga Vägevat Lohet saab võita ainult inimese enda pingutuste läbi, mitte üksi selles elus, vaid nendes, mis olid ennem. Ma räägin sulle saladusest.?
Gwydion ütles: ?Ma ? ma ei saa aru!?
?Mõistagi ei saa!? Viviane?i hääl oli terav. ?Nagu ma ütlesin ? see on saladus, ja targad druiidid on mõnikord õppinud palju inimelusid, et vähematki mõista. Ma ei mõelnudki, et sa peaksid aru saama, vaid et sa kuulaksid ja kuuleksid, ja õpiksid kuuletuma.?
Poiss neelatas ja langetas pea. Morgause nägi, kuidas Niniane Gwydionile naeratas, ja too tõmbas otsekui kergendusega sügavalt hinge ja istus oma jalgadele, kuulas tasa, proovimata seekord esineda mõne nipsaka vastuse või põhjendusega. Morgause mõtles: Võib-olla on druiidide õpetus just see, mida ta vajab!
?Nii et te tulite mulle ütlema, et ma olen küllalt kaua Morgaine?i poega kasvatanud ja tulnud on aeg, mil ta viiakse Avalonile ja talle õpetatakse druiidide teadmisi. Aga te poleks ise hakanud pikka teed reisima, et mulle seda öelda ? te oleksite võinud saata mõne alama druiidi poissi enda hoolde võtma. Ma olen aastaid teadnud, et Morgaine?i pojal ei sobi lõpetada oma elupäevi karjaste ja kalurite seas. Ja kus veel peale Avaloni võiks oodata tema saatus? Ma palun teid, rääkige mulle ülejäänust ? oh jaa, seda on rohkem, ma näen teie nägudest, et seda on rohkem.?
Kevin avas vastamiseks suu, aga Viviane lõikas järsult: ?Miks peaksin ma sulle kõiki oma mõtteid avaldama, Morgause, kui sa püüad kõiki asju enda ja oma poegade kasuks pöörata? Juba praegu on Gawaine ülemkuninga troonile kõige lähemal mitte ainult vere, vaid ka Arthuri armastuse pärast. Ja ma nägin ette, kui Arthur Gwenhwyfariga laulatati, et see naine ei saa last. Mina pidasin ainult usutavaks, et ta sureb nurgavoodis, nii ei soovinud ma segada Arthuri võimalikku õnne ? siis oleksime pärastpoole võinud talle sobivama naise leida. Aga ma lasin sellel liiga kaua kesta, ja nüüd ei taha ta Gwenhwyfari ära saata, kuigi too on viljatu ? ja sina ei näe selles enamat kui omaenda poja edenemisvõimalust.?
?Sa ei tohiks eeldada, et Gwenhwyfar on viljatu, Viviane.? Kevini näol oli kibestunud ilme. ?Ta oli enne Badoni mäge raskejalgne ja ta kandis seda last tervelt viis kuud ? ta oleks võinud selle ka ilmale kanda. Ma arvan, et ta nurisünnitas kuumuse ja lossi kitsa ahistuse ja omaenda saksidehirmu tõttu... ja just kaastunne tema vastu, ma usun, sundis Arthurit Avaloni reetma ja lohelippu kõrvale heitma.?
Niniane lisas: ?Nii et see polnud ainult Gwenhwyfari lastetus, kuninganna Morgause, mille läbi ta Arthurile nii suurt kahju tegi. Ta on preestrite võimu all, ja juba on ta kuningat liigagi palju mõjutanud. Kui ühel päeval peaks juhtuma, et ta sünnitab lapse, kes võiks kasvades ellu jääda... see oleks kõige hullem.?
Morgause tundis end lämbumas. ?Gawaine??
Viviane pillas karmilt: ?Gawaine on kristlane nagu Arthurgi. Tema tahab ainult kõigis asjades Arthurile heameelt teha!?
Kevin ütles: ?Ma ei tea, kas Arthur on kuidagi väga kristlaste Jumalale pühendunud või on see puha Gwenhwyfari töö, et naist rõõmustada ja teda haletseda??
Morgause uuris põlglikult: ?Kas valitsejaks kõlbab mees, kes murrab oma tõotuse ühe naise pärast? Kas Arthur on siis vandemurdja??
Kevin vastas: ?Ma kuulsin teda ütlevat, et kuna Kristus ja Neitsi Maarja andsid talle Badoni mäel võidu, ei saa ta neist enam loobuda. Ja ma kuulsin, et Taliesiniga vesteldes ütles ta muudki ? et Neitsi Maarja on just nagu Suur Jumalanna, ja nimelt tema andis võidu Arthurile, et seda maad päästa... ja et Pendragoni lipp oli tema isa Utheri ja mitte ta enda oma...?
?Ikkagi,? leidis Niniane, ?polnud tal õigust seda kõike kõrvale heita. Meie Avalonis tõstsime Arthuri troonile, ja ta võlgneb meile...?
Morgause pistis kärsituna: ?Mis vahet seal on, milline lipp kuninga vägede kohal lehvib? Sõdurid vajavad midagi, mis nende kujutlusvõimet innustaks...?
?Nagu alati, ei taba sa asja iva,? märkis Viviane. ?Nimelt seda, mis elab nende unistustes ja kujutlustes, peame me juhtima Avalonilt, muidu on see lahing Kristusega kaotatud ja nende hinged väärusu orjuses! Lohemärk peaks olema alati nende silme ees, et inimkond püüaks edasi jõuda, mitte mõelda patule ja seda kahetseda!?
Kevin lausus pikkamisi: ?Ma ei tea ? võib-olla oleks isegi hea, et rumalate jaoks jääksid need väiksemad saladused, ja siis saaks tarkadele näidata sisimat õpetust. Ehk on Avalonile tulemine inimsoole liiga lihtsaks tehtud, ja nii ei hinda nad seda.?
Viviane küsis: ?Kas sa tahaksid, et ma paigal istuksin ja vaataksin, kuidas Avalon üha sügavamale ududesse vajub, just nagu haldjariik??
?Mina ütlen, emand,? selgitas Kevin aupaklikult, kuid kindlalt, ?et juba nüüd võib olla liiga hilja seda takistada ? Avalon on alati olemas kõigi inimeste jaoks, kes mõistavad sinna teed otsida, läbi kõigi aegade ja aegade taha. Kui nad Avalonile teed ei leia, ehk on see siis märk, et nad ei ole valmis.?
?Ikkagi,? väitis Viviane tollel karmil toonil, ?kavatsen ma Avaloni siinilmas hoida või seda proovides surra!?
Saali saabus vaikus, ja Morgause märkas, et tal on jäiselt külm. Ta palus: ?Pane puid tulle, Gwydion...? ja saatis veini ringi käima. ?Joo, eks ole, õde? Ja sina, isand laulik??
Niniane kallas veini, aga Gwydion istus paigal otsekui uneldes või võlutuna. Morgause ütles: ?Gwydion, tee, nagu ma käskisin,? aga Kevin sirutas tema vaigistamiseks käe. Mees seletas poolihääli: ?Poiss on transis. Gwydion, kõnele...?
?Igal pool on veri...? sosistas poiss, ?veri, maha valatud nagu ohvriveri ammustel altaritel, troonile valatud veri...?
Niniane komistas ja kukkus, ja ülejäänud vein, veripunane, valgus kosena üle istuva Gwydioni ja Viviane?i süle. Emand tõusis rabatuna ja Gwydion pilgutas silmi ja raputas ennast nagu kutsikas. Poiss ütles segaduses: ?Mida ? vabandust ? las ma aitan sind,? ja võttis Niniane?i käest veinilähkri. ?Uhh, see näeb välja nagu valatud veri, las ma toon sulle köögist kaltsu,? ja tormas minema nagu iga toimekas poiss.
?Noh, seal on teie veri,? märkis Morgause jälestusega. ?Kas ka minu Gwydion peab kaduma unistustesse ja haiglastesse nägemustesse??
Kleidilt kleepuvat veini pühkides manitses Viviane: ?Ära halvusta teise andi sellepärast, et sul Nägemust ei ole, Morgause!?
Gwydion tuli kaltsuga tagasi, aga komistas veini kuivatama kummardades, ja Morgause võttis temalt kaltsu ja viipas ühe teenijanaise lauda ja kollet kuivatama tulema. Poiss paistis end halvasti tundvat, aga kuigi ta tavaliselt oleks püüdnud kasuema tähelepanu otsides sellest numbrit teha, nägi Morgause nüüd, et ta keeras otsekui häbenedes ruttu selja. Kuninganna igatses teda sülle võtta ja kiigutada, seda last, kes oli tema viimane pisike ajal, mil teised olid suured ja läinud, aga teadis, et poiss ei tänaks teda selle eest, ja püsis paigal, vaadates ainiti oma ristatud käsi. Ka Niniane sirutas Gwydioni poole käe, aga Viviane oli see, kes teda kutsus, silmad ranged ja vankumatud.
?Räägi mulle tõtt: kui kaua sa juba näed??
Poiss langetas pilgu ja vastas: ?Ma ei tea ? ma ei teadnud, kuidas seda nimetada.? Ta niheles, keeldus naisele otsa vaatamast.
Emand ütles vaikselt: ?Ja sa varjasid seda uhkusest ja võimujanust, eks ole? Nüüd on see sinust võitu saanud, ja sina pead sellest omakorda võitu saama. Me tulime siia viimasel hetkel ? ma loodan, et me ei tulnud liiga hilja. Kas su jalad on nõrgad? Istu siis siia ja ole tasa.?
Morgause?i hämmastuseks vajus Gwydion vaikides kahe preestrinna jalge ette. Hetke pärast asetas Niniane käe poisi pealaele ja too nõjatus tema vastu.
Viviane pöördus jälle Morgause?i poole ja lausus: ?Nagu ma sulle ennist rääkisin, ei sünnita Gwenhwyfar Arthurile poega, aga too ei mõtlegi teda ära saata. Seda enam, et naine on kristlane ja nende usk keelab mehel naisest lahku minna...?
Morgause kehitas õlgu ja küsis: ?Mis siis sellest? Ta on korra või mitu korda nurisünnitanud. Ja ta ei ole enam nii noor naine. Naiste elu on kindlusetu.?
?Jah, Morgause,? ütles Viviane, ?varemgi katsusid sa ükskord selle elu kindlusetusega kaupa teha, et sinu poeg troonile lähemal seisaks ? või kuidas? Ma hoiatan sind, õde ? ära sekku sellesse, mida Jumalad on määranud!?
Morgause naeratas. ?Mina mõtlesin, Viviane, et sa pidasid mulle pika loengu ? või oli see Taliesin? ? kuidas midagi ei juhtu ilma Jumalate tahteta. Kui Arthur oleks surnud enne Utheri troonile jõudmist, noh, siis oleksid Jumalad kahtlemata leidnud teise, kes nende tahtmist teeks.?
?Ma ei tulnud siia teoloogia üle vaidlema, sina õnnetu tüdruk,? kostis Viviane vihaselt. ?Kas sa arvad, et kui mina oleksin oma tahtmist saanud, oleksin ma Avaloni kuningliku suguvõsa elu või surma sinule usaldanud??
Morgause teatas siidises raevus: ?Aga Jumalanna ei tahtnud, et sa oma tahtmist teeksid, nii tundub mulle, Viviane. Ma olen sellest vanade ennustuste jutust tüdinud... kui Jumalad üldse olemas on, milles ma isegi kindel pole, ei suuda ma uskuda, et nad vaevuksid inimeste asjadesse sekkuma. Samuti ei oota ma, et Jumalad teeksid ära selle, mis, nagu ma selgesti näen, nõuab tegemist ? kes võib väita, et Jumalanna ei saa minu käe läbi töötada niisama hästi kui teiste läbi.? Ta nägi, et Niniane on jahmunud ? jah, tema oli veel üks Igraine?i moodi lilleke, kes uskus kõiki neid jumalate-jutte. ?Mis Avaloni kuningasuguvõsasse puutub, näed sa, et ma olen seda hästi kasvatanud.?
?Ta tundub tugeva ja terve, elujõulise poisina,? möönis Viviane, ?aga võid sa vanduda, et pole teda seestpoolt vigaseks teinud, Morgause??
Gwydion tõstis pea ja ütles järsult: ?Minu kasuema on minu vastu hea olnud. Emand Morgaine ei hoolinud suuremat oma poja kasvatamisest ? kordagi pole ta siia küsima tulnud, kas ma olen elus või surnud!?
Kevin sõnas karmilt: ?Sul paluti rääkida ainult siis, kui sinuga räägitakse, Gwydion. Ja Morgaine?i põhjustest või eesmärkidest ei tea sa midagi.?
Morgause heitis väikesele vigasele laulikule terase pilgu. Kas Morgaine on usaldanud midagi sellele närusele nurisünnitisele, kui mina pidin tema saladuse temalt loitsude ja Nägemusega välja pigistama? Ta tundis pahameelehoogu, aga Viviane ütles: ?Aitab. Sa kasvatasid teda hästi, kuni see sulle kasuks tuli, Morgause, aga ma panen tähele, et sa pole unustanud, et ta seisab troonile sammu võrra lähemal kui Arthur samas vanuses, ja kahe sammu võrra lähemal kui sinu oma poeg Gawaine! Mis Gwenhwyfari puutub, olen ma näinud, et tal on Avaloni saatuses oma osa mängida ? ta ei saa olla täiesti ilma Nägemuse või väljavaateta, sest ükskord tungis ta ududest läbi ja seisis Avaloni rannal. Võib-olla, kui anda talle poeg ja teha selgeks, et see toimub Avaloni kunstide ja tahte läbi...? Ta kiikas Niniane?i suunas. ?Ta on võimeline rasestuma ? kui tema kõrval on tugev nõid, kes hoiab last tema ihust välja pudenemast.?
?Selle jaoks on liiga hilja,? märkis Kevin. ?See oli ainult tema süü, et Arthur reetis Avaloni ja loobus lohelipust. Tegelikult arvan, et tal pole mõistus päris paigas.?
?Tegelikult,? pistis Niniane, ?kannad sa tema peale viha, Kevin. Miks??
Laulik lõi pilgu maha ja silmitses oma armilisi ja moondunud käsi. Viimaks tunnistas ta: ?Õige. Ma ei saa isegi oma mõtetes Gwenhwyfari õiglaselt kohelda ? ma olen ainult inimene. Aga isegi kui ma teda väga armastaksin, ütleksin mina, et ta pole sobiv kuninganna kuningale, kes peab valitsema Avalonilt. Ma ei kurvastaks, kui teda tabaks mõni õnnetus või häda. Sest kui ta annaks Arthurile poja, peaks ta seda ainult Kristuse helduseks, kui ka järveemand ise tema voodi kõrval seisaks. Ma ei või muud kui paluda, et tal ei oleks sellist õnne.?
Morgause muigas oma kassinaeratust. ?Gwenhwyfar võib kippuda suuremaks kristlaseks kui Kristus ise,? ütles ta, ?aga ma tean nende piibliraamatust üht-teist, sest Lot tõi Ionalt siia preestri poisse õpetama. Pühakiri ütleb nii, et neetud on see, kes oma naise ära saadab muidu kui abielurikkumise eest. Ja isegi meie siin Lothianis oleme kuulnud ? kuninganna polegi nii karske. Arthur on sageli ära sõjas, ja kõik inimesed teavad, millise heasoovlikkusega ta sinu poega vaatab, Viviane.?
?Sa ei tunne Gwenhwyfari,? vaidles Kevin. ?Ta on üle mõistuse usklik, ja Lancelet on Arthurile nii hea sõber, et minu meelest ei teeks Arthur neile midagi, kui ta just neid kaht terve õukonna eest oma voodist ei tabaks.?
?Isegi seda saaks korraldada,? leidis Morgause. ?Gwenhwyfar on liiga ilus, et teised naised teda usutavasti eriti armastaksid. Kindlasti võiks keegi tema lähikonnast teha avalikku skandaali, et Arthurit tegutsema sundida...?
Vviane tegi vastikusegrimassi. ?Milline naine võiks teist naist niimoodi reeta??
Morgause vastas: ?Mina, kui ma oleksin veendunud, et see on kuningriigi huvides.?
?Mina küll mitte,? arvas Niniane, ?ja Lancelet on austusväärne ja Arthuri lähim sõber. Ma kahtlen, kas ta Gwenhwyfari pärast Arthuri reedaks. Kui me tahame, et Gwenhwyfar ära saadetaks, peame midagi muud välja mõtlema.?
?Ja siis veel see,? mainis Viviane, ja tema hääles kõlas väsimus. ?Gwenhwyfar pole meie teada midagi kurja teinud ? me ei saa teda Arthuri kõrvalt maha võtta, kui tema Arthuri kohusetundliku naisena peab kinni oma lepingust. Kui korraldatakse skandaal, peab selles olema tõtt. Avalon on tõotanud tõde au sees hoida.?
?Aga kui skandaal oleks tõsi?? uuris Kevin.
?Siis peab ta sellega riskima,? ütles Viviane, ?aga ma ei mõtlegi osaleda valesüüdistustes.?
?Ometi on tal vähemalt üks vaenlane veel,? arutles Kevin mõtlikuna. ?Suvemaa Leodegranz suri hiljuti, ja tema noor naine ja viimane laps koos temaga, Gwenhwyfar on nüüd sealne kuninganna; aga Leodegranzil oli sugulane ? ta ise väidab end poja olevat, aga seda ma ei usu ? ja minu arust meeldiks talle väga, kui ta saaks ennast Hõimude vana kombe kohaselt kuningaks kuulutada, magades kuningannaga.?
Gwydion märkis: ?On hea, et Loti ülimalt kristlikus õukonnas pole sellist kommet, eks ju?? Ent ta kõneles tasa, nii et nad võisid teeselda, et ei kuulnud teda. Ja Morgause mõtles: Ta on pahane, sest temast ei tehta välja, see on kõik. Kas ma peaksin vihastama, et kutsikas mind oma väikeste hammastega pureb?
?Vana tava kohaselt,? ütles Niniane, kena laup kergelt kipru tõmmatud, ?ei ole Gwenhwyfar kellegagi laulatatud, kuni ta pole kellelegi poega sünnitanud, ja kui mõni teine mees võiks ta Arthurilt ära võtta...?
?Jah, selles ongi küsimus,? tähendas Viviane naerdes. ?Arthur võib oma naise relvajõuga endale pidada. Ja seda ta teekski, selles ma ei kahtle.? Siis ta tõsines. ?Ainsa asjana võime me olla kindlad, et Gwenhwyfar jääbki viljatuks. Kui ta peaks uuesti lapseootele jääma, leidub loitse, mis tagavad, et ta ei kanna last ilmale või paarist esimesest nädalast kauem. Aga Arthuri pärija...? Ta vakatas ja vaatas Gwydioni, kes endiselt istus nagu unine laps, pea Niniane?i süles. ?Seal istub Avaloni kuningliku suguvõsa poeg ? ja Suure Lohe poeg.?
Morgause hoidis hinge kinni. Mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul polnud talle pähe tulnud, et Morgaine?i rasestumine tema poolvennast võis olla midagi muud kui hirmsaim eksitus. Nüüd nägi ta kogu Viviane?i plaani keerukust ja oli selle jultumuse ees aukartlik ? tõsta isa järel troonile Avaloni ja Arthuri laps.
Mis saab hirvekuningast, kui noor isahirv suureks kasvab...?
Silmapilgu ei teadnud Morgause, kas see oli tema enda mõte või tuli talle pähe kahe tema ees istuva Avaloni preestrinna kajana; ikka olid teda tabanud nood häirivad, lõpetamata Nägemusehetked, kuigi ta ei õppinud kunagi nende minekut ja tulekut valitsema ega tõtt-öelda julgenudki seda teha.
Gwydioni silmad olid pärani; ta kummardus ettepoole, suu lahti. ?Emand,? küsis ta õhku ahmides, ?on see tõsi ? et mina, ma olen ? ülemkuninga poeg??
?Jah,? kostis Viviane, suu jäik, ?kuigi preestrid ei tunnista seda ilmaski. Nende jaoks oleks see pattude patt, et poeg saab poja oma ema tütrega. Nad peavad ennast pühamaks kui Jumalanna ise, kes on meie kõigi ema. Aga nii see on.?
Kevin pöördus; aeglaselt, valulikult põlvitas tema vigastatud keha Gwydioni ette.
?Minu prints ja mu isand,? ütles ta, ?Avaloni kuningasoo laps ja Suure Lohe poja poeg, me tulime viima sind Avalonile, kus sind saab sinu saatuseks ette valmistada. Homme pead sa olema valmis, et teele asuda.?