Kalender kuupäevaga seitsmeteistkümnes oktoober oli seatud seinale ülihoolikas kujundusharmoonias kahe maaliga, millest üks kujutas päikeseloojangut juba kergelt raagus puude kohal ning teine puuviljavaagnat kahe banaani, kolme pirni ja ühe õunaga. Viimase oli Margareth Barkley ostnud tuhande kuuesaja dollari eest ühelt internetioksjonilt. Pildi autoriks oli keegi Jim McConaghey, keda Margareth tavatses geeniuseks nimetada. Tegelikult ei olnud tal aimugi, kes see oli ning ühe korra peale maali ostmist seda nime Google’i otsinguprogrammi sisestades ei leidnud ta samuti ühtegi vastet. Mis otse loomulikult ei takistanud kunagi vastu vaidlemast, kui keegi pilti absoluutseks meistriteoseks ei pidanud.
„Vau. See on, noh, kuidas nüüd öeldagi, puuviljavaagen,“ tavatses härra Barkley ikka ironiseerida.
„Näh, Arthur. Ega ma ei eeldagi, et sina kunsti mõistaksid,“ venitas Margareth seepeale, alati ühel ja samal kombel kulmu kergitades.
Ka kõik muu Barkleyde majapidamises oli lääne arusaamade feng shuist kohaselt perfektses ühtsuses ning kujunduslikus täiuses. Ka religioossust väljendavate esemetega polnud koonderdatud - kappidel ilutsesid pühakute ikoonid, igalt seinalt võis leida vähemalt ühe kullatud risti. Selles lüürilises harmoonias ei võinuks esmapilgul silma riivata ükski detail. Küll aga riivas miski kõrva ning selleks oli Margareth Barkley vali karjumine.
„No nii, noormees. Ja mis see meil on, ah?“
Margareth toppis küünte vahel oleva paki kõnetatule silme ette.
„Ema...“
„Mis ema? Mis, ah? Vasta küsimusele.“
„Ma ei pea...“
„Kas siis nii palju sa austadki oma vanemaid, ah?“
„Kullake, ära nüüd niimoodi,“ püüdis Arthur Barkley kõrvalt rahustada.
„Ma olen ju...“ alustas taas tegelane, kelle peale parajasti karjuti, perepoeg Harold-Anderson Barkley.
„Sellega see algab. Kõigepealt üks süütu suits. Siis kanep. Siis juba süstid endale kes-teab-mida sisse. Tõmbad ma-ei-tea-mida ninna. Ja lõpuks oled meil mingi ma-ei-tea-misasi valmis. Tead, kuhu see viib jah? Tead, jah? See viib no, noh, ma-ei-tea-kuhu lõpuks.“
„No sa ei tea ju midagi, mida sa siis virised,“ ühmas poiss, pilk oma valgetes sokkides varvastele suunatud.
Ema suunas kurja pilgu oma abikaasale, kes oli hetkeks naerma pahvatanud, kuid nüüd vait jäi ning pilgu samuti maha suunas.
„Selliseid väljendeid ma rohkem kuulda ei taha, noormees. Nii, täna jääd sa õhtusöögita. Ja kui ma veel korra peaksin sinu jope taskust midagi sellist leidma! Sa oled alles viisteist.“
„Neliteist, ema.“
„Issand hoia ja halasta!“ hingeldas Margareth risti ette lüües. „Sinu isa jättis juba sinu sündides suitsetamise maha ning mina ei ole oma elus mitte ühtegi sigaretti tõmmanud. Mitte ühte ainsatki! Nüüd mine oma tuppa ja palu selle patu eest andeks. Meie mõtleme isaga sulle nii kaua karistuse välja.“
"Perse," mõtles Harold, kujutades juba ette arvutikasutamis- või telekavaatamiskeeldu ning taskurahast ilmajäämist.
"Perse," mõtles ka Arthur, kelle mõttepilti värvusid elavalt järgmised poolteist tundi hädaldav Margareth ning etteheited karmi isakäe puudumise pärast. Lisaks kaalus ta, kas tunnistada naise ees üles, et tõmbab töö juures endiselt pool pakki päevas.
***
Ukse pauguga kinni löönud, viskus Harold voodisse ning peitis pea patja. Ta ei nutnud ega kurvastanud, ei leidnud õigupoolest põhjust isegi eriti vihane olla, ent talle ei meeldinud see, et ema kunagi mingeid seletusi ega vabandusi kuulda ei võtnud. Kui poiss oleks tol hetkel ribikardinad oma teise korruse akna eest võtnud ning välja vaadanud, näinuks ta Margarethi verandal väriseva käega sigaretti süütamas. Siis ettevaatliku pilguga selja taha piilumas, et isa köögiaknast midagi ei näeks, ning käega suitsu eemale vehkimas.
Harold keeras selili ning nägi risti löödud Jeesus Kristuse kuju seinal. Aeglaselt tõmbas poiss end istuli ning varises siis voodi ette põlvili maha. Sulges silmad ja pani küünarnukid voodile, käed kokku. Hingas korra sügavalt sisse ning alustas:
„Püha isa, kes sa oled taevas. Palun anna mulle andeks minu, ee, patt, mida ma olen teinud. Anna andeks ka kõik teised patud ning võta minult kiusatus veel suurtel poistel mulle suitsu osta paluda.“
Harold avas korraks silmad. Milline rumalus, keegi ei kuule ju, mõtles ta, ning tundis nüüd end esimest korda nukrana.
„Sa isegi ei kuula,“ virutas ta rusikaga vastu voodit ning surus pea käte vahele.
„Halloo. Siin räägib Jumal,“ kõlas vali basshääl. Harold ehmatas niimoodi, et oleks peaaegu püksi pissinud ning vaatas toas paaniliselt ringi. Ta oli üksinda.
Mitu pikka hetke möödusid vaikuses. Siis tõusis poiss tugevalt värisedes, astus ukse juurde ning tõmbas selle pilukile, ent ka koridoris polnud kedagi.
„Kuula mind nüüd hästi, lihtsurelik, sest sinuga räägib sinu üks ja ainus Jumal, sinu püha kolmainsus.“
Harold värises endiselt, kuid pudistas ebakindlalt vaiksel häälel: „Jah, mma..ma kuulan.“
„Suitsetamine ei ole patt,“ kõlas hääl, „jah, mu poeg, suitsetamine ei ole patt ega isegi halb tegevus. See on koguni väga hea. Ja ma räägin seda Sulle, sest olen Sinu välja valinud püha ülesande otstarbeks.“
Haroldi süda tagus rekordkiirusel, sest mitte just iga päev ei võtnud Jumal kellegagi otse ühendust. Tegelikult ei teadnud ta, et sellist olukorda oleks üldse ette tulnud. Ema ikka rääkis, et Jumal ütles seda ja Jumal ütles toda, aga üldiselt pidas Harold seda kõike ikkagi väljamõeldiseks ning nagu isa oli talle ühel jõuluõhtul peale kaheksandat õllet sõnastanud - naiste lobaks. Nüüd oli Haroldil tõelise superstaari ning väljavalitu tunne.
„Kuula nüüd väga hästi,“ kordas hääl, „Ma usaldan sulle ülesande luua uus kogudus, mis kuulutab minu sõna. Ja see sõna on: sina pead suitsetama. Ja sina pead palju suitsetama! Ära kahtle minu käskudes, mu poeg, ning saatku sind edu. Sest muidu ootab sind igavene põrgu.“
Haroldi jaoks näis see moment igavikuna. Midagi sellist polnud ta oodanud, midagi sellist ei olnud ta iialgi isegi unes näinud. Hetkeks kaalus ta, et ehk näeb seda unes, kuid oma kätt näpistades tuntud valu lükkas viimase teooria ümber.
„Ju-jumal?“ kokutas ta, ent hääl ei vastanud enam. Harold kordas küsimust, kuid vastust taas ei saanud. Veel umbes tund aega ei julgenud poiss end peale värisemise kuidagi liigutada ja omakorda umbes kaks tundi keha iseeneslikku vappumist lõpetada. Siis tulid ema ning isa, mõlemad suitsu järgi haisevad, üksteise juures seda paraku tajumata, ent ei suutnud Haroldi surnukaamet nägu märgates talle mingit karistust määrata.
„Tundub, et ta on siin nutnud. Sai ise ka aru, et eksis,“ ütles Margareth hiljem telekat vaadates.
„Pehme poiss, läheb veel jobuks kätte,“ muretses Arthur.
Harold oli samal ajal oma toas õnnelikum, kui kunagi varem. Aga kes poleks, kui on äsja teada saanud, milleks ta siia ilma sündis.
***
„Mis kuradi jama see nüüd olgu?“ käratas välisluure tehnikaosakonna peadirektor vihaselt. Tema ees vaatasid kaks värisevate kätega kondist meest, kes oma mustade lipsude ning valgete triiksärkidega peaaegu vahetamiseni sarnased olid, üksteisele abitult otsa.
Karjuja oli see-eest turske ning pikka kasvu mees, paksude mustade vuntside ning korstulise näoga. Tema defineerivaks iseloomujooneks oli vanduda armastamine.
„Mis, kurat, masinaga juhtus?“ küsis ta nüüd veidi vaiksema häälega.
„See, et, me siin Jenkinsiga testisime seda, ja...“
„Ja mõtlesime, et teeks natuke nalja.“
„Mis kuradi nalja?“
„Noh, et prooviks teda nagu inimese peal.“
„Tsiviili?“
„Me... me pole päris kindlad.“
„Pole kuradi kindlad? Mida kuradit see tähendama peaks?“
„Noh, et masin on alles katsejärgus, me ei saanud täpselt kindlaks määrata, kus katsejänes asus, aga eeldatavalt saja ruutkilomeetri ulatuses.“
„Miks, kuradi päralt, masin suitseb?“
„Süttis, ise. Meie ei ole süüdi, ausalt ei ole. Midagi on valesti, see ei tööta.“
„Te teenite pool miljonit aastas! Te võiksite osata mulle vähemalt adekvaatset kokkuvõtet teha, kurat!“
„Noh, me, me noh,“ kokutas üks insener. Teine oli samal ajal oma enesekindluse tagasi saanud ning võttis seletamise enda peale: „Me püüdsime katsetada operatsioon „tubakareklaami“ esimest faasi ühe tsiviili peal, seda jumalavarianti, aga ei õnnestunud. Masin süttis ning me ausalt öeldes ei tea, miks.“
Direktor sügas oma vuntse.
„Miljard kuradi dollarit kraanikausist alla. Ma sulgen selle projekti. Ja teie, kuradi tolgused, olete vallandatud. Võtke masin juppideks. Ja selle kõrghariduse ja palga juures olete te selle kuradi nime ka veel valesti kirjutanud, see on kahe kuradi t-ga.“
Ta osutas näpuga kaustal ilutseva kirja „mõtekontrollimis masin“ poole.
***
Projekt tol päeval lõpetati ning lõpetati ta igaveseks. Vahepeal anti küll valeteateid, et sellega tegeletakse ning masin valmib varsti, sest ka Nõukogude Liit oli andnud välja valeteateid, et selline masin valmib varsti, aga selle asemel kulus piisavalt raha ning energiat, et kuule lennata ja esimene mees sellel kõndima sundida.
Tehnikaosakonna peadirektorist sai välisluure peadirektor ning lõpuks kaitseministri nõunik. Ta tagandati ametist peale ajakirja „Time“ maailmapoliitika analüüsis avaldatud kommentaari, et „me peaksime neile kuradi venelastele aatompommi viskama, sest nad ei kuradi meeldi mulle.“
Insenerid ei saanud ka tulevikus lahti teaduse edendamise huvist. Üks neist leiutas masina, millega oli võimalik teataval helisagedusel ainult kindlale inimesele lühiteateid saata. Kahjuks ei saanud ta lahti ka oma huumorilembusest ning peale selle kaadervägiga teisele insenerile aastaid närvidele käimist pööras too ühel päeval ära ning lasi kõigepealt maha naljahamba ning seejärel iseenda.
Mis puudutab Harold Barkleyt, siis tema rajas võimsa tubakaimpeeriumi, mis toetas kirikuid ning pikka rida teoloogilisi väljaandeid. Nood ei pidanud uue aastatuhande teisel kümnendil suitsetamist mitte pahakspandavaks, vaid lausa soovitatavaks tegevuseks. Tema miljardeid sisse toonud suitsumargi reklaamlauseks sai: „Isegi Jumal tõmbab seda, miks ei peaks siis sina?“
Hoolimata teatavast esialgsest opositsioonist Vatikani poolt pidas Harold ise oma tiheda töögraafiku vahel jutlusi erinevatel taevase isa soove puudutavatel teemadel ning kogus üle maailma kümneid ning sadu tuhandeid järgijaid. Kellest küll enamus üsna varakult kopsuvähki surid.
Nende seas ka algkooliõpetajast Margareth Barkley, kes oli Arthurist juba ammu lahku läinud. Mõlemad said tänu Haroldi toetusele veeta elu viimase veerandi soovitud viisil. Arthuri puhul tähendas see kaheksakümne seitsmendal eluaastal saabunud infarktini stiili „kolm pakki, kuus pudelit, viis pitsi ja kaks litsi päevas“ - nii armastas ta ise öelda ning lasi ka oma hauaplaadile raiuda.
Tolsamal seitsmeteistkümnendal oktoobril, mis kõigi teadmata ometi maailma oli muutnud, võttis Jumal ka päriselt ühe indiviidiga ühendust. Nimelt käskis ta jumalatevahelise naljana sõlmitud kihlveo tulemusel kahekümne kaheksa aastasel laotöölisel Robert Allowayl joosta mööda kiirteed alasti, ümber vaid silt kirjaga: „Sina pead mitte kiirust ületama!“ ning kuulutada kõigile, et üheteistkümnendaks käsuks on igal perel kodustada vähemalt üks paavian. Enne, kui tabamata jäänud religioosne fanaatik teda kolmkümmend seitse korda pussitas, jõudis mees veeta kaks ja pool aastat kohalikus hullumajas.