Üks võimalikke viise ulme käsitlemiseks on teha vahet, kuidas suhtub teose autor singulaarsusesse. Singulaarsus tähendab teatavasti punkti, mida läbimata ei ole võimalik midagi öelda selle taga toimuva kohta. Gravitatsioonilise singulaarsuse näide on must auk; tehnoloogilise singulaarsuse näide on saavutus, mis maailma põhjalikult muudab. Charles Strossi arvates võiks selleks olla näiteks inimest ületava paindliku tehisintellekti tekkimine. Religioosse või müstilise singulaarsuse näitena võib tuua jumala ärkamise maailmas, mis toimib tollesama jumala unenäos (vt. näiteks Gregory Benfordi juttu „Matter’s End“).
Põhimõtteliselt võib kirjanik kirjeldada ükskõik kui kauget aega siinpool singulaarsust, püüdes tulevikku jätkata kirjutamise aega iseloomustavaid suundumusi (näiteks sobivad võrdselt hästi nii Asimovi „Asum“ kui Kunnase „Gort Ashryn“), näidata singulaarsuse kättejõudmise hetke või siis üritada oma tegevust asetada singulaarsuse taha. Viimasel juhul peaks kirjaniku ülesanne teoreetiliselt lahendamatu olema ning tavaliselt hääbuvadki sellised katsed loetamatusse (vt. näiteks Hannu Rajaniemi „Deus Ex Homine“).
Kasaku romaan asetub koos Benfordi „Mateeria lõpuga“ keskmisesse kategooriasse. Ulmekirjanduses laialt levinud katastroofiromaani lavakujunduse ees ja taga toimub keeruline maailmamehhaanika mäng, mis lõppeb vähemalt ühes paralleelses reaalsuses uue singulaarsuse taha jääva ajastu koiduga. Nii Kasakul kui Benfordil napib nii sõnu kui kujundeid, et selle uue ilma kohta lõpetuseks midagi eriliselt rabavat öelda – ning peabki muidugi nappima.
Teine teos, millega tahaksin „Vaba pattulangemise seadust“ võrrelda, on Pelevini „Õuduste kiiver“. Pelevini ainult jutukadialoogi kaudu ühendatud tegelased on sattunud maailma, mille mehhaanika on neile arusaamatu ning mida kollitab veidrat kiivrit kandev kuju. Kas tegemist on Minotauruse müüdi edasiarendusega või asustavad tegelased hoopis sellesama iseendasse suubuva kiivri erinevaid osi, jääb lugejale tõlgendamiseks hulgaliste kultuuri ja mütoloogia kontekstist pärinevate vihjete alusel.
Ülalnimetatuid ühendab kirjaniku soov olla pigem intellektuaalsete kontseptsioonide ja eriskummalise maailmamehhaanika kui inimhingede insener või pöördprojekteerija. Pahatihti ja võib-olla paratamatultki kipuvad selliste lugude tegelased olema psühholoogiliselt lamedad või ebaveenvad ning asja ei paranda ka nii-öelda „inimsuhete plaan“, mida mõnikord teadlikult lisada üritatakse. Eriti võigas näide abitu suhtedraama importimisest nii-öelda ideede-kirjandusse on Algis Budryse 1961. aastal tähtsale „Hugo“ auhinnale esitatud lühiromaan „Rogue Moon“, aga midagi head ei saa öelda ka viimaste aastate Veskimehe või Kasaku vastavate ponnistuste kohta. Suurim etteheide „Vaba pattulangemise seadusele“ võikski olla tegelaskujude eristamatus ja lamedus. Ringisibelev, paarituv ja vabalt pattu langev seltskond jäigi paraku mängukaartide paki sarnaseks ega arenenud isiksusteks (väikese mööndusega vana taluperenaise osas). Ühest küljest võibki olla loogiline, et reaalala inimesed ei suuda üldjuhul tegelaste psühholoogiat kujutada, kuid kõigil oleks kergem, kui nad ei üritaks seda kompenseerida pigem seebiseriaali kondikavaks sobivate lehekülgede lisamisega. Võrdluseks võib tuua taolisest materjalist vaba „Asumi“, millest sai üks zhanri olulisemaid romaane.
Õelavõitu kriitik võiks isegi arvata, et ülalkirjeldatud tegelasekujutus võis olla ka kavatsuslik – dekonstruktivisti plaan kujutada inimesi sarnaselt üksteisega interakteeruvate elementaarosakestega, mille „sarmil“ või „veidrusel“ pole midagi ühist sellega, mida võiks oodata psühholoogilises kontekstis. Kuid jätkem õelused õelatele.
Teiseks tundub, et „Vaba pattulangemise seaduse“ autor on üritanud ühtede kaante vahele kaasata liiga suurt hulka ideid. Paljud neist on huvitavad ja originaalsed, mõned siiski ka mitte nii väga (ülejäänud tekstist eriti irdununa mõjub laast malemängust), aga paraku ei mõõdeta kunstiteose väärtust selle järgi, kui palju on autoril huvitavaid või originaalseid ideid, vaid teosest kui tervikust jääva esteetilise mulje alusel. Romaanile oleks allakirjutanu arvates kasuks tulnud väiksem killustatus ning vaatenurkade harvem vaheldumine. Essee või artikkel ühelt poolt ning ilukirjanduslik teos teiselt poolt on põhimõtteliselt erinevad zhanrid, mille lugejatel on põhimõtteliselt erinevad ootused ja sellest faktist järeldusi tegemata ei ole võimalik esseede ja artiklite maailmast edukalt kulgeda ilukirjanduse maailma.
Lõpetuseks öelgem ka kiidusõnu. „Vaba pattulangemise seadus“ paistab eriti eesti ulmekirjanduse, kuid ka viimaste aastate peavoolu kirjanduse taustal silma märkimisväärselt hea keelekasutuse ning toimumispaiga vaimu tabamise poolest, ilmnegu see siis rahvapärastes ütlemistes või looduskirjeldustes. Sellega on autor kõrges kaares ületanud lati, mille alt ka paljud tuntudki reaaltaustaga ulmekirjanikud läbi jooksevad. Kui Kasak võtaks veelkord ette kasaklikult huvitaval ning provotseerivalgi mõttearendusel põhineva ning kasaklikult väljapeetud rahvalähedases stiilis romaani kirjutamise, kuid suudaks samal ajal keskenduda mingile põhiteemale ja sellest otseselt tulenevale ning läbi ajada umbes poole vähemate tegelastega, võiks tulemuseks olla näiteks Markus Vetemaa „Valgelinnu maailmaga“ võrdselt silmapaistev teos, mida mina isiklikult loen üheks eesti ulmekirjanduse tipuks.