Carmen Kass ja Harry Potter

Võtsin hiljuti osa Eesti Maleliidu üldkooslekust ning hääletasin Carmen Kassi presidendiks valimise poolt. Hääletasin rõõmu ja rahuloluga.

Niisamasugust rõõmu ja rahulolu võiks iga tõsine ulme-eelistaja tunda ka Harry Potteri fenomeni üle. Võiks isegi öelda, et Carmen Kass on eesti male Harry Potter. Harry Potter tõi tuhanded lugejad zhanriulme juurde hoolimata asjaolust, et J. K. Rowlingu looming on kirjanduslikult kergevõitu. Carmen Kass töötab eesti male kasuks kui märk, hoolimata asjaolust, et ta ise pole ilmselt kuigi tugev maletaja. Image loeb. Kuvand.

Nii malel kui kirjandusel on ühine omadus: väga raske on atraktiivseks muuta loomeprotsessi ennast. Selleks kasutatakse igasuguseid naljakaid nõkse, seatakse kirjanikke lava peale romaani kirjutama ning pannakse Sting mängima Kasparovi vastu. Asjatult.

Ainus, millega tekitada malekaugetes ning ilukirjandust mittetarbivates isikutes mingitki huvi male või kirjanduse vastu üldiselt on rõhuda melule. Show olgu kõva ning action'it piisavalt. Kirjanikud hoobelgu oma poksitrennis käimise ja New Yorgi ööelus surfamisega, maletajad valigu enda esindusfiguuriks supermodell. Kiidan. Austan.

Kui võtta ulmelembust kui maailmavaadet, aitab selle laiali laotumisele kaasa kõik, mis süvendab teadlikkust alternatiividest realistlikule loomingule. Mida rohkem rahvast mängib kaasa teistsugust reaalsust kujundavates mängudes alates LARP-ist ja lõpetades arvutimängudega, seda rohkem pälvivad tähelepanu ka need, kes kabinetivaikuses reaalsusest hälbivaid tekste toodavad. Kõik on kõigega seotud.

Sarnasel viisil on korduvalt arutletud Estconi korraldajatega. Kas ei võiks Estcon olla erinevaid subkultuure ühendav pidu, millest võtaks osa nii praegune peamiselt kirjandushuvilistest koosnev seltskond, larparid, tolkinistid, koomiksifännid ja tont teab veel kes? Igaüks oma nurgas, aga samas peaüritustel üheskoos. Võiks.

Sellise ettevõtmise korraldamine ning eelkõige võimalike huviliste kaasatõmbamine on muidugi suur töö. Oluliselt suurem töö, kui seniste ühe kiviga kärajate korraldamine. Aga kasu oleks sellest ka praegusele seltskonnale. Kui ei juhtuks muud, siis avarduks selle liikmete arusaamine sellest, mida imeulme või mõne muu alamzhanri või subsubkultuuri liikmed kirjanduselt ootavad. Ja seegi poleks ju paha. Hea oleks. Aga heal juhul tekiks juurde rida võimalusi nii Stalkeri kui ?Algernoni? kui eesti kirjutajate promomiseks.

Baltcon on muidugi möll omaette, aga järgmisel aastal võiks üritada ka kohaliku konna laiemalt hüppama panna.