„Focke-Wulf’i" esirattad puudutasid maandumisrada, kiirus langes ja lõpuks kukkus ka sabaosa alla rattale. Mootorite jõurates ruleeris pommitaja seisuplatsile, mille sauadega vehklevad korraldajad kätte näitasid. Et lennata 6000 kilomeetrit, oli Fw191 seekord küll 4 tonni pommide asemel hoopis lisakütust kandnud.
Lennuki juurde kõndis Saksa ohvitser. Oma mustas mundris eristus ta väga teravalt nii kohalikest tõmmudest, teravatipuliste mütside ja karusnahksete kasukatega kohalikest kui isegi lennuväljal töötavatest välivormis saksa sõduritest, keda kasutati selleks, et lennukid ikka tervelt alla saaksid.
Tuuleiil tahtis ta vormimütsi minema viia ja kõvakstambitud mullast koosneval lennurajal keerles tolm. Ta peatus kolme sammu kaugusel lennukist ja viipas kannatamatult temaga kaasa tulnud lennuvälja abipersonali sõjaväelastele, et need ukse avaksid ja trepi paika paneksid.
„Tere tulemast Dhangadhi!” Ta tõmbus valvelseisangusse ja andis au, kui peale stjuuardit ronis lennukist välja kaks samasugust musta riietatud ohvitseri, kes esimeseks asusid oma kangeksjäänud konte sirutama... Ehkki nad muidugi üritasid käituda kohase väärikusega, nagu mingi veider ohvitserietikett neilt arvatavasti nõudis.
„Tänan, standartenführer Müller! Heinrich,” esimene mees andis au ja sirutas siis sõbralikult käe.
„Max Otto von Stirlitz,” kommenteeris vastutulija naeratades ja vastas käepigistusele soojalt. „Oberführer Kaltenbrunner,” tõmbus ta siis veel korra valveseisangusse ja surus ka teise mehega kätt, kui see oli samuti au andnud ja vabama oleku võttis. „Kuidas reis läks?”
„Hm, ikka parem, kui Marco Polo kombel kaks aastat kaameli seljas kõikuda,” kehitas Stirlitz õlgu. „Aga nüüd oleme me siin.”
„Jah. Siiapoole. Auto ootab.”
„Loodetavasti pole see kohalik?” porises Kaltenbrunner.
„Ei...” Müller sattus hetkeks segadusse, kas pidada seda naljaks või mitte. „Seda ohtu ei ole,” leidis ta siis enda arvates mõistliku väljapääsu info jagamises. „Lennuväligi on ju meie rajatud. Ma kahtlen, kas siin asulas enne meid ühtegi, saate aru, ühtegi kasutatavat mutrivõtitki leidus. Me oleme harjunud tsivilisatsiooniga, Saksa tehnika vägevusega. Siin pole rauaaegki õieti saabunud. Maailma katus...” Ta ei jõudnud kaugemale, sest nüüd tuli suunata teenindajaid ja nende kohalikke abilisi, et saabunute pagas saaks korralikult kinnitatud Volkswageni lahtise maastikuauto presentkatuse kohale monteeritud pakiraamile.
„Isegi selle auto siiasaamine oli omaette tegu. Siin pole ju teidki. Ma ei reisi tihti. Katmandu on nelisada kilomeetrit idas, kuid sõit sinna võtab neli päeva. Õnneks suured veoautod ja sellised, nagu „Kübelwagen“ 82, tulevad Uttar Pradeshist – üle Kampuri – läbi.”
Kaltenbrunner ja Stirlitz silmitsesid enne autosseistumist asulat, kumbki oma mõtetes kinni. Mudane tänav, kohati nii järsk, et autosõit ei paistnud kutsuv. Mõned etteulatuvate katustega, võhiku silmale hiinapärased elevandiluuvärvi kivist ehitised, ümarvõlvide ja rohmakate lehemustritega. Ja eredas rõivas kohalikud, kes eemale hoides neid varjamatu huviga vahtisid.
„Siin ei olegi nii mägine, kui ma arvasin,” tegi Stirlitz lõpuks suu lahti ja osutas kõrgetele, tõsise põhjamaise tamme mõõdus viigipudele, mis kaardusid pruunikatest tellistest rohmakalt laotud lennuväljahoone kohale.
„Mäed on täiesti olemas,” vastas Müller pisut solvunult, justkui oleks see tema viga, et Nepaalis natuke siledat maad leidub. „Siin on tasandik, on järvi, metsi. Aga mäed on seal –” ta viipas käega põhja suunas. „Nendeni on tegelikult oma 40 kilomeetrit ja need kaugemad tipud seal esimese rinde taga – nendeni on üle saja – on oma kuue kilomeetri kõrgused. Himaalaja. Sõidame?”
„Sa ütlesid, et Katmandusse läheb siit 4 päeva?” küsis Kaltenbrunner, kui nad juba sõitsid. „Sa olid aruande järgi retkel kaks nädalat. Katmandus 2 päeva.”
„Jah.” Müller kehitas õlgu. „Aeg on siin hõre. Midagi on selles Einsteini teoorias...” Ta kehitas veelkord õlgu.
„See juudirajakas...” sajatas Stirlitz.
„Juudirajakas, kes sai hariduse Saksamaal.” Nüüd oli Kaltenbrunner kord õlgu kehitada. „Ja vaatamata sellele kui vaimukad on teooriad, et me elame kera sisepinnal, ei suuda me iial aatomipommi valmis ehitada ilma hoopis teistsuguste teooriateta. Mismoodi – aeg on hõre?”
Müller kõhkles silmnähtavalt kümmekond sekundit. „Seda ei saa kuidagi aruannetesse korrektselt kirja panna. Aga lõpuks – just sellepärast olete te siin. Seda ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ajastud ja maailmad ristuvad siin. Seda on alati teatud. Siin on otse pinna all jõud, mis mujal maailmas ei toimi. Miks muidu inglased siin sada aastat tagasi lüüa said?”
„Kas nad mitte ei teinud mingi rahulepingu kakskümmend aastat tagasi?” segas Stirlitz vahele. „1923, kui ma õigesti mäletan?”
„See oli viimane kord, kui nad gurkhadelt lüüa said. Shah-kuningad oleksid võinud kergesti vallutada kogu India. Aga nad peatusid. Ma pidasin tegelikult silmas suuremat sõda 1815 kuni 16. Neid ei huvita vallutused, sest neil on midagi enamat. Muide – just selle vana vaenu pärast inglastega suhtutakse meisse üsna sõbralikult.”
„Teema juurde tagasi?” osutas Kaltenbrunner kannatamatult, kui autos oli pool minutit vaikus valitsenud.
„Läheme saatkonda, puhkate end välja, siis arutame.”
Teised kaks vahetasid tahtmatult pilgu. Kaltenbrunner oli ju nende ülemus ja tõtt-öelda kuulsid nad Müllerit esmakordselt ülemusega sellisel – autoriteetsel, tõsisel, vastuvaidlemist mittesallival – toonil kõnelemas.
„Huvitav, kas ma kuulen midagi või on see mu ettekujutus?” tegi Stirlitz kiiresti teist juttu, et vältida eelmise teema arendamist mõlemalt poolelt. „Mul kaigub kõrvus üks meloodia – tam-tam-tam-tititi-tam-tam-tam...” üritas ta seda kuidagimoodi teistele ette ümiseda – laulmiseks seda nimetada ei saanud. „Sõnad on ka: Üht sekundit ära tühiseks iial pea, see teise suuna võib anda su retkele... tam-tam-tam-tititi-tam-tam-tam...”
***
„Ma soovitan igal juhul valida meie saksapäraste toitude hulgast.” Müller tõmbas kõhu sisse, märgates mõlema töökaaslase pilke sellest üle libisemas. „Tõtt-öelda on valik väike. Tõtt-öelda olematu. Meid ei ole siin nii palju, et korralikku kööki tasuks ülal pidada. Ka mina ise olen siin harva. Nende kuude jooksul olen rohkem kui poole ajast kusagil mägedes kohaliku toiduga läbi ajanud. Kokk teeb, mis suudab. Teie tuleku puhul... Ma ju tunnen teid – te tahate tutvuda kohaliku eksootika, nii-öelda tunnetada seda maad – ta valmistab pisut kohalikest oludest inspireeritud toitu. Ma olen selle väljendiga täpne, nagu te tähele panete – see on inspireeritud, mitte kohalik. Kohalik toit ei kõlba süüa. Seda võib ilma koheste halbade tagajärgedeta tarbida nälja peletamiseks, aga pikemaaegset sellesuunalist dieeti saab käsitleda vaid karistusena.”
„See maja oli lausa teise maja sees?” Stirlitz uuris ruumi, mis oma siledate kiviseinte, viimistletud laetalade, parketi ja raskepärase nahkmööbliga nii rabavalt eristus tolmusest ja poollagunenud eesruumide rägast, millest nad just läbi olid tulnud.
„Jah.” Müller noogutas. „Selle rajasid meie sõjaväeinsenerid tegelikult juba 50 aastat tagasi. Ostsid kogu kvartali – ühes nurgas on muide ka ametlik konsulaat – ja ehitasid seestpoolt ümber. Ruumil ei ole aknaid, nagu te tähele panete, seega sõltume valgustusest ja lõpuks hakkab see häirima. Muidu niikuinii pimedatel õhtutel on see aga meeldiv nurgake kodumaad. Lubage endale tutvustada – majaemand Margaretha Zelle.”
Naine astus lähemale, kummardas ja lasi meestel oma kätt suudelda. „Mul on hea meel tervitada teid siinse katuse all. Loodan, et reis läks hästi ja olete end välja puhanud? Siis paluksin teid enda lauda, et koos õhtusööki nautida.” Ta hääl oli pisut kähe ja sensuaalne, ta figuur laitmatu. Ta huultel mängles kerge naeratus, kui ta elukutselise tantsijanna graatsiaga pöördus ja meeste ees selle ruumi ühe varjatuma sopi poole suundus.
„See nimi...” Kaltenbrunner tundus olevat vapustatud, ta sosin oli kähe, kui ta Mülleri peatas.
„Jah, teda tunti kunagi kui Mata Harit,” sosistas Müller vastu ja asutas naisele järgnema.
„Ta... ta peaks ju ligi 70 olema?” sisistas Stirlitz suunurgast.
„Sina, kes sa eelistad tassi kohvi seiklusele naisterahvaga.” Müller naeris tasa. „See on Maailma Katus. Siin ei käi asjad nii, nagu mujal. Ta on minuteada täpselt selline, isegi noorem kui siis, kui nad ta 17-ndal välja vahetasid ja siia peitu tõid. Prantslaste tingimus oli, et see ei tohi kunagi välja tulla, et ta ikkagi ellu jäeti... Me peame minema – viisakus.”
Laud oli kaetud neljale ja sellel oli hõbedat väiksema riigi aastaeelarve jagu.
„Rääkisite minust!” muigas naine, olles oodanud, et Müller talle viisakalt tooli kõigepealt lauast eemale ja siis uuesti lähemale nihutab.
„Kena daam on alati härraste kõneaineks, ainult kasvatusest oleneb, mida härrased räägivad,” otsustas Stirlitz häält teha.
„Jah?” Ta vaatas meest uurivalt. „Sinus on...” Ta jäi korraga vait. „Hm, kummaline...”
Stirlitz vastas ta pilgule kerge kulmukergitusega. „Jah, proua?”
„Me räägime sellest hiljem,” tõmbas see vestlusele joone alla ja kummardades naeratusega Kaltenbrunner poole, andis ootavatele teenijatele märku toidud lauale tuua.
„Te kindlasti lähete põhja, eks ole?” küsis ta mõni hetk hiljem kartulisalatist, paté’st, kergelt praetud seentest ja soolakalast – veider segu saksa ja prantsuse köögist – koosneva eelroa juures, kui nad juba veini olid maitsnud.
„Mitte et ma vastust ootaksin,” lisas ta kiiresti. „Peale kõiki neid aastakümneid tuleb ikka veel kõigi ohvitseride näole selline valvas ilme, nagu ma võiksin topeltagent olla. Huvitav, millise valitsuse heaks?” Ta turtsatas. „Ja kuhu mujale teil siin minna on?”
„Ma tõesti ei tea, kui palju sa meie tegemistega kursis oled,” vastas Kaltenbrunner galantselt. „Aga siinsed teadmised võivad olla küll väga olulised, et mõista maailma. Ei ole saladus, et sõja käigus ei ole toimunud otsustavat läbimurret. Me peame leidma jõudu, leidma midagi, mis...” Ta vangutas pead. „Iga eelis, mille me saavutame, kulub meile ära. Kasvõi sellepärast, et see säästab tuhandete Saksa sõdurite elusid.”
„Kuid seda, mis siin on, ei saa kotiga koju kaasa viia!“ jätkas võõrustajanna. „Seda peab kogema, läbi elama. Ma loodan, et Heinrich suudab teid vähemalt mõned nädalad siin kinni hoida. Vähemalt! Niipalju kulub, et te hakkaksite aimama, et peate kauemaks jääma. Tegelikult peaks ka Juht siia tulema. Ma tean, et ta on palunud endale abilisi, ma tean, et üheksa Shey Phoksundo inimest on tema juures, aga sellest on vähe! Sest siin... Ei, seda on teile esimesel õhtul võimatu seletada,” raputas ta siis loobudes pead, nähes, et Kaltenbrunner ja Stirlitz teda üksisilmi põrnitsevad.
„Margaretha on väikest viisi ennustaja,” alustas Müller kergel ja lepitaval toonil, kui vaikus üle minuti oli veninud. „See on kindlasti tõsi. Mäletad, Otto,” pöördus ta Stirlitz poole, „kui me tolle ennustaja juures käisime? Selle, kellele lõpuks sina ennustasid? Tema oli arlatan. See, mida Margaretha räägib – kui tahab –, läheb huvitaval kombel täkkesse. Ta muide peab üht... hm, salongi? Ühesõnaga, mitte et tal seda ju vaja oleks... Lubad, et ma räägin, Margaretha? Ta tegutseb ennustajana. Kohalikus mõõdus pole see midagi, kuid teda hinnatakse.”
„Mind hinnatakse selle järgi, mida ma neile suudan öelda seoste kohta Läänemaadega,” täiendas naine vaikselt. „Nad muide näevad mind ennast samamoodi läbi. Oo, te muide ei pea kartma inimesi tänaval! Nemad on tavalised inimesed, kes mingil huvitaval kombel on suutnud elada aastasadu, isegi tuhandeid selle jõu kõrval ja sellest puutumata jääda. Mis iseenesest peaks tõestama teesi, et inimesed kuuluvad kahte eri liiki, heldingid ja aflingid... Seda teata te minust paremini.”
Ta vangutas seletamatu muigega pead, märgates, et mehed teda taas – seekord küll varjatumalt – imestusega uurivad.
„Ja mida sa minu kohta teada oled saanud?” küsis Kaltenbrunner mõne aja pärast. „Otto äratas sinus imestust ja – vabanda mind – ilmselt ei tahtnud sa rääkida. Minust libises su pilk üle nagu tühjast kohast.” Ta kergitas naise suunas klaasi.
Too tõmbas korraks huuled prunti ja hakkas siis naerma. „Ja mis siis, kui sul oli õigus? Ei...” Ta asetas korraks käe mehe varrukale. „Tegelikult oskan ma näha, kas inimene on terviklik või on temas midagi katki. Teie, härra...”
„Palun, mu nimi on Ernst. Ma loodan, et see ei ole pealetükkiv, kuid...”
„Oo, kindlasti mitte, mul on väga hea meel. Jah, vähemasti väliteenistustes on kõik sakslased üks pere. Mida ma tahtsin öelda – et ma näen seda esimest pilgust. Otto – eks ole? – ei ole. Ma ei tea, mis see on. Mingi õnnetus, tragöödia... Lapse või armsama surm – ei ole alati hea teada. Sina, Ernst, oled see, mis sa oled – tõeline aarialane, aus, ustav, endas kindel. See ei ole küll kahetsust väärt, et su elus ei ole juhtunud sind muserdavaid õnnetusi. Ma vabandan, Otto, kui ma liiga palju räägin.”
Stirlitz kummardas, kinnitas, et ei ole midagi, ja pühendus toidule.
„Me võiksime selle jätta, teate,” tõstis Müller taas veiniklaasi ja andis teenijale märku ka teiste omad täita. „Jah, me oleme sellised inimesed, kes analüüsivad iga reaktsiooni ja oskavad vähesest järeldusi teha. Täna on siin varjatud pilkude pillerkaar. Ja jah, ma tean, ma teenin ka sellega mõned ära. Ma tean, mida te mõtlete, mu vanad sõbrad – et tegelikult tuleks mind siit kiiresti minema saada. Et ma olen lobisema hakanud. Ja siis ei tea te, kuidas suhtuda Margarethasse, sest kuigi ta peaks aastate järgi olema ligi 70, näeb ta ju välja umbes 30... Noh, sellega on lihtsam – ta ei ole kellegi oma. Nii et kui sa, Otto, ta pärast ette võtad, siis võid seda julgelt teha, vähemasti see dimensioon siin puudub. Ja Ernst, siin tõepoolest ei ole asjad korras selles mõttes, nagu me Berlinis eeldasime. Me lahkume homme ja ma loodan, et tagasi tulles on teil mõned vastused käes.”
Ta kummardas perenaise poole. „Kas sa lubad punasele veinile üle minna? Sa kindlasti...?”
„Katsetan neid? Jah. Palun.” Ta viipas teistele kahele.
„Ühesõnaga, Margaretha pakub tavaliselt kohalikku toitu enne põhirooga. Siis ei pea te nälga kannatama, kuna oleme just lõpetanud selle suurepärase eelroa. Ühesõnaga, see annab võimaluse vabalt katsetada. Sinu loaga –” Ta andis teenijatele korraldused. „Muide, nüüd on see meloodia ka mind tabanud, Otto. Tam-tam-tam-tititi-tam-tam-tam...”
„Kus sa sellega,” vangutas Stirlitz pead. „Ja igal neist eri kõla on, oma laul – üks minut rõõmu täis, teine nii murelik. Kord silmapilk toob häbi, kord jälle au, üks uttu haihtub, mõni hetk ei suregi...”
„Oo, sinus on ka poeeti!” Miski Mata Hari toonis pani jälle kõiki mehi vilksamisi tema poole vaatama, ehkki nad juba teadsid, igaüks oma moel, et midagi peale teeseldud-mõttelageda heatahtliku ilme sealt näha pole lootustki. Ja jah, nad hakkasid – igaüks omamoodi – harjuma, et see naine ei ole Margaretha Geertruida Zelle, sündinud 7. augustil 1876, vaid Mata Hari – eatu, iginoor tantsijanna, konkubiin ja femme fatale.
„Kõige hullem, teate, on tunne, et ma tõlgin seda,” kehitas Stirlitz õlgu.
***
„Miks sa siis eile ei tulnud?”
Mata Hari toetus vastu päikesest kuumaksköetud kaljurahnu ja näis pilvi uurivat. Stirlitz pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja räntsatas sinnasamasse istuma. Nad mõlemad olid hallikates matkariietes, korralikes mägisaabastes ja parka puntrasse selga seotud. Nad olid autod mõni tund tagasi alla orgu jätnud ja selle ronimise kestel oli korra lund tulnud. Nüüd aga oli viimanegi tuuleõhk vaikinud ja korraga väga palavaks läinud... või tundus see neile nii, sest termomeeter näitas vaid 16 kraadi...
„Kas ma oleksin pidanud? Et teada saada, milline auk mu hinges on?”
„Oh, sa ju tead seda. Pigem oleks sind tagant tõuganud soov teada saada, palju mina tean. Ja kuidas ma seda tean. Sest sa ju ei usu maagiasse. Aga küllap sa arvestasid, et kindlasti on kogu see elamine mikrofone täis ja pigem riskisid meie vestlust edasi lükata. Et kuhu ma ikka kaon? Tean, mida ma tean, küllap sa leiad võimaluse seda hinnata ja siis vastavalt vajadusele teed oma pakkumise või kõrvaldad mind.”
„Ja oled sa siis ennustaja? Mida sa välja mõtlesid?” Mehe toon oli mõeldud kerglasena. „Mida sa minust tead?”
„Heinrich rääkis mulle teie ennustaja juures käigust. Et sa suutsid tema kohta hulga rohkem öelda, kui tema sinu kohta?”
„Jah.”
„Kuidas sa seda tegid?”
„Ma lihtsalt vaatasin ringi.”
„Mida sa minu kohta „vaatamisega” ütled?”
„Et sa näed oma ea kohta kohutavalt hea välja. Et sa oled läbinägelik ja kaval ja tark ja ilmselt vastab tõele suur osa legende, mis sinu kohta on räägitud. Ja ilmselt oleksid sa kogu supist puhtalt välja tulnud, kui see idioot Georges Ladoux poleks oma vältimatut vahelekukkumist sinu ohverdamisega edasi lükata üritanud. Et sa oled suutnud kroonprints Wilhemile nii sügava mulje jätta, et ma tõesti ei tea, millist hinda Saksamaa maksis, et sind elusalt siia tuua. On see esimeseks kokkuvõtteks piisav?”
„Olgu. Aga miks ma näen poole noorem välja, kui olen?”
„Seda ma tõesti ei tea. Kuid ma olen sind näinud mõned tunnid viimase kaheteistkümne tunni jooksul. Kuid nüüd on sinu kord.”
„Et sa oled elanud kaua Pariisis ja ilmselt kusagil Indo-Hiinas. Et sa räägid vabalt hulga keeli ja oled tuttav kõrgkultuuriga. Et sa oled vaimult tugev ja usud, et sul on missioon täita. Kas sellest on esimeseks küll? Kas me oleme teineteist piisavalt meelitanud?”
„Sa ütlesid mulle peaaegu sõnasõnalt seda, mida ka too ennustaja, kellest meil juttu oli. Ei ole.”
„Kuid see on ju õige?”
„Nojah.”
„Kuid kujutad sa ette, kui see ennustaja oleks sulle öelnud, et sa oled Vene luuraja ja mõni aeg tagasi kohtasid sa oma poega?”
Stirlitz istus mitu õige pikka sekundit liikumatult, enne kui kulmu kergitas ja kerge muigega naise poole vaatas.
„See oli huvitav? Kuidas sa selle peale tulid?”
„See on tegelikult väga lihtne.” Mata Hari vaatas ikka veel pilvi. „Sa ei ole päris see, kellena näid, ja see rebib su lõhki. Sa tahaksid olla Max Otto von Stirlitz, kuid sa ei ole, kuigi juba väga kaua oled sa kirglikult soovinud, et saaksid olla. Ning kõige hullem on see, et sa mäletad, et sa peaksid põlgama meest, kes tapeti selleks, et sa ta koha saaksid võtta. See auk sinu hinges... See on nii hästi näha, kui osata vaadata. Von olla peab olema suurepärane, võrreldes sellega, mida sa enamiku oma elust näinud oled. Aga poeg... Noh, seda pakkusin ma umbes. Sa hakkad unelema mingitel hetkedel, kui sa vaatad teatud eas poisse. Teine võimalus oli pederastia, kuid sinus on libido nii madal, et ma pigem riskisin tunnetega isikliku lapse vastu. Ja see peab tugev olema, kuna sa oled oma töö tõttu aastaid kodust eemal.”
„Hm, see on huvitav...”
„Meil on aeg liikuma hakata,” lükkas naine end kivist eemale. „Kas sa kuuled ikka veel seda viisi?”
„Jah. See on tegelikult haarav meloodia, kuigi minuga ei ole tõtt-öelda kunagi varem midagi niisugust juhtunud. Suur silmapilk, see tähtsaim meie jaoks, see laseb nii tihtigi end oodata... Oled sina sellega kuidagi seotud?”
„Ei. See paik siin – me oleme asjade tegelikule tähendusele palju lähemal. Siin pole miski päris nii, nagu me harjunud oleme. Võta seda kui kingitust.”
***
Nüüd oli hakanud sadama lund. See keerles valgete hõredate vihuritena kaljude vahel ja joonistas õhku hiigelsuuri pitskardinaid. Taevas oli pilves, kuid need hõredad kiudpilved ei varjanud korralikult päikestki, ja lumi sulas kohe, muutis vaid kaljud vastikult libedaks.
„On ilm siin alati nii heitlik?” Stirlitz oli end kuidagimoodi taas Mata Hari lähedale seadnud ja – samuti arusaamatu, kuidas – oli nende ja teiste vahele tekkinud viiekümnesammune vahe, mis sest, et nad olid selle täiesti selgeks teinud, et igas olukorras hoitakse kokku. Kõrgmäed ei andestanud hooletust. Eriti nende poolt, kes seal esimest korda olid. Nähtavuskaugusest kadumine võis neis oludes tähendada seda, et kadunut ei nähta enam mitte kunagi.
„Kas see, kuidas siin lumi keerleb, ei meenuta sulle midagi?” naine heitis üle õla pilgu. „Vaata. Kas sulle ei tundu, nagu lehitseks hiiglane raamatut?”
Stirlitz peatus ja silmitses taevassekerkivaid tippe, mis ähmaselt valendasid tuules võbelevate lumevihurite vahel. „Siin on nii vaikne. Siin võib uskuda, et sõda ei olegi. Et sõda ei olegi...”
„Kaotatud? Sa ei ole ju sakslane, sa ei ole nats – miks sul on nii raske seda sõna välja öelda?”
„See on riigireetmine. Kuigi siin meid tõenäoliselt ei kuulata. Ma olen Saksa ohvitser...”
„Ah, jäta juba!”
Nad olid kiirendanud sammu ja vahemaa teistega kasvas.
„Neetud kõrgmäed... pea käib ringi,” lausus Stirlitz. Ta oli hingeldama hakanud; naisel ei paistnud midagi viga olevat. „See ei ole vaid sinu järeldusoskus.”
„Ei.”
„Kelle heaks sa töötad?”
„Sa oled valel teel. See ei ole järeldusoskus, see on võime näha tulevikku ja minevikku.”
„Tõesta seda.”
Naine puhkes naerma. „Kas tead, kuhu me läheme?”
„Müller tahtis midagi näidata. Mingi klooster... pühakoda. Tahad sa öelda...” Kuid ta ei teinudki katset peatuda, vaid rühkis kogu jõudu kokku võttes naise kõrval edasi mäkke.
„Ei, muidugi on seal täpselt see, mis ta ütles. Isegi sama koha peal ja ilmselt on seal ka telk ja valvurid alles. Miks ei peaks olema? Aga kui Saksamaa alustas sõda Venemaa vastu, siis ei läinud nad sinna sellepärast, et seal ööbida. Ma küsin teisiti – näed sa kedagi?”
„Ei.” Mees peatus lõpuks ja vaatas tagasi. Lumesadu oli hõrenenud ja nad nägid igas suunas kilomeetrite kaugusele. Nad olid üksi.
„Sinna ei ole võimalik kõik koos jõuda. Sinna saab jõuda vaid üksi. Küllap üritab Heinrich seda praegu Ernstile selgitada. Sherpad teavad. Aga nemad siia ei tulegi.”
„Ent sina oled minuga?”
„Arvad? Kuid see laul, hoopis see on siin! Nüüd kuulen mina ka seda – See tuleb kord nagu põuakuul värske sõõm, kui kogub janus muld jõudu neist piiskadest. Pea kohustust sa meeles, kestab siis rõõm ja saadab sind ka hetkel, mis jääb viimaseks...”
Korraga astus Mata Hari Stirlitz juurde ja libistas sõrmed üle ta põse. Puudutus oli külm, see oli loomulik, sest äsja oli sadanud lund, kuid mees astus tahtmatult sammu tagasi. Ta libistas oma sõrmed üle sama koha näol, justkui kontrollides, kas puudutus oli reaalne.
„Sõber, 15. oktoobril 1917. aastal lasti mind maha. Mitte keegi ei päästnud mind. Maailm on julm. Ma elasin selle maailma pahupooles. Sellesama maailma, kus tegutses mees, kelle elu sulle anti, et sa selle maailma hävitaksid. Minul ei läinud hästi, aga ometi ma nautisin oma elu. Iga hetke selles. Me mõlemad tunneme Euroopat, tunneme maailma – kas sa tõesti tahad selle hävitada?”
„Kes sa oled? Miks sa oled?” Stirlitz ei mõelnudki vaielda. Tõsine ja valvas, järgnes ta naisele, kes nüüd aegamööda järgmisest nõlvast alla laskus.
„Ma olen lehekülg aegade raamatus. Vaata langevat lund, vaata pilvi – need jõud, kes lõid maailma, lehitsevad siin seda raamatut. Ma olen elav legend. Ja kuni elab legend, elan ma neis lumedes.”
„Kas minu tee on lõppu jõudnud?”
„Seda otsustad sina. Ma ei saa öelda, et ma mõistaksin vähimatki neist jõududest, mis siin toimivad. Miks ma elasin? Usu palun – ma tahtsin, et tapatalgud lõppeksid! Et saabuks rahu! Ja mind lasti maha, sest ma olevat tapnud 50 000 sõdurit... Ta tapatalgud puhkesid uuesti, aega oli vaid niipalju, et vahepeal jõudsid kasvada uued lapsed, keda hakklihamasinasse ajada.”
„Ma võitlen sama asja eest – et maailma parem saaks, et mitte kunagi enam ei puhkeks sellised, tervet maailma haaravad hullused.”
„Ja nüüd oled sa siin?”
„Jah.”
„Kas tahad, et ma ennustan sulle tulevikku? Ma näen seda selgesti. Sa pöördud tagasi kodumaale, kuid tänutäheks kõige eest pistetakse sind vangilaagrisse. Sa ei näe mitte kunagi enam oma poega. Sa näed, kuidas miljonid ausad inimesed ägavad traataia taga kurjategijate võimu all, ja sind ja su kaaslasid valvavad mehed, kes tsiteerivad neidsamu loosungeid, mida sa kalliks pead. Juute represseeritakse seal riigis edasi, ja maailm saab uue ohu, uue luupainaja. Järgnevad põlvkonnad tunnevad su kodumaad Kurjuse Impeeriumina.”
„Kui see tõsi oleks...”
„Ma ei näe su nime, sõber, sest vaimuvallas ei ole tänavasilte. Aga ma näen, kuidas sul on tahtmine juua end täis ja magada, nägu kapsakausis – tunda end tõelise nõukogude ohvitserina. Ma näen, kuidas sinust tehakse legend, kuid enamasti elad sa naljalugudes. Ja sinust, saad aru, sinust ei hooli tegelikult keegi. See laul – see laul on tulevikust.”
„Kui see...”
„Vaata lumme.”
***
„Kas me elame selle öö üle?” Kaltenbrunner kiskus endale parkat tihedamalt ümber ja niutsus. „Külm... Berliin on langenud. Kõik ongi läbi. Võtame, Heinrich.” Ta sirutas kasuka varjust pudeli kaaslase poole.
„Meie elame selle öö üle.” Müller võttis pudeli vastu ja rüüpas suure punnsuutäie. „Meil on veel palju siin elus teha. Et leida need, kes tegelikult selle sõja valla päästsid... Või üldisemalt, et tagada, et seda enam juhtuda ei saaks.” Ta andis pudeli tagasi.
Telgis ei olnud tegelikult väga külm, suures raudahjus lõõmas tuli ja lõpuks olid nad paksult riides. See oli harjumatus koos kõrgushaigusega, mis Kaltenbrunneri selliseks inimvareks muutis. Ja midagi veel.
„Mu jumal,” ägises mees. „Ma ei suuda enam ta nimegi meenutada... Otto von Stirlitz... Kuid miks meenub mulle Willi Lehmann? Vaene Lehmann... Ei, see oli kuidagi teisiti... Miks mina ka seda laulu kuulen? Kas sina ka kuuled?”
Müller noogutas. „Ja kuidas veel... Kuis möödub meist, et ei märkagi, põgus viiv. Ja ometigi neist saavad kord sajandid...” Ta vakatas ja seejärel vaatasid mõlemad mehed teineteiselt pikalt otsa.
„See kadus?” Kaltenbrunner nihutas end ebamugavalt. „Kas sina ka ei kuule seda enam?”
„Kadus jah,” noogutas Müller. „Nüüd ma võin tõesti kinnitada, et me elame selle öö üle. Et me elame edasi.”
Minuti valitses vaikus.
„Kuule, Heinrich...” Kaltenbrunner kogus mõtteid. „Ma ei ole enam su ülemus, sellega on nüüd selge. Ei ole enam seda riiki. Ma saan apelleerida vaid traditsioonidele, kohusetundele ja meie vanale sõprusele. Mis õieti juhtus?”
Müller vaikis enne vastamist veelgi pikemalt. „Seda on raske paari sõnaga seletada,” ohkas ta lõpuks. „Räägi Mata Hariga, ta suudab siinsete jumalatega kuidagi paremini suhelda ja... Saad aru, siin on asjad selgemad. Ma olin siin olnud paar nädalat, kui ma hakkasin mõistma nii paljut. Aga need jumalad ei tapa. Nad ei luba ka teistel tappa. Nad tegid midagi muud – lappisid aega ja meie reeturist sõbrast sai legend. Mata Hari pidi tegema vaid niipalju, et näitama talle peeglit – näitama minevikku ja tulevikku. Paljusid minevikke ja tulevikke. See ei ole jutt. Sellele ei saa vastu vaielda. Otsus oli tema oma.” Ta ohkas ja tõusis. „Me kõik oleme legendi osad. Ja ma ei tea, kas see tulevik, mille me endale välja kauplesime, on parem kui...”
„Parem kui venelaste kuulidest surma saada või nende võllas rippuda? Kui ta oleks sellest peidupaigast liitlasi informeerinud...”
„Mata Hari tuleb tagasi.” Katkestas Müller teda telgiukselt. „Räägi temaga. Siis saad aru, kui kohutav on see hind, mida tuleviku eest maksta tuleb.”
„Ma juba tean. Selles tuleb elada...”