Charlotte Perkins Gilman sündis kui Charlotte Anna Perkins ning abiellus kaks korda - härrade Stetsoni ning Gilmaniga. Oli oluline Ameerika esseist, kirjanik, kunstnik ja ühiskondlik mõtleja. Tänapäeval tuntakse teda kõige rohkem loo "Kollane tapeet" (1892) järgi.
"Kollase tapeedi" teemaks on depressioon ja selle kohatud ravimeetodid. Ise on kirjanik öelnud niimoodi: "The real purpose of the story was to reach Dr. S. Weir Mitchell, and convince him of the error of his ways. I sent him a copy as soon as it came out, but got no response. However many years later, I met someone who knew close friends of Dr. Mitchell's who said he had told them that he had changed his treatment of nervous prostration since reading 'The Yellow Wallpaper.' If that is a fact, I have not lived in vain."
Loo puutuvus ulmekirjandusse on vaieldav - traditsiooniliselt ei loeta ulmekirjanduseks teoseid, milles üleloomulik toimub ainult tegelase peas - kuid see kasutab gooti kirjanduse võtteid: näiteks kummalise üksildase lossiarhitektuuri kirjeldusi, suletud vangikambrit, degenerantlikku atmosfääri, allasurutud ihade varjatud jõudu ning on ilmunud muuseas antoloogias pealkirjaga "Gothic Ghost Stories". Nagu märgib viimase koostaja David Blair, jääb jutt kujutuslaadilt 18.-19. sajandi ning modernistliku loomisviisi vahele, loobudes lineaarsest süzheekäigust ja püüdmata lahtisi otsi iga hinna eest kokku tõmmata, lähenedes niimoodi 20. sajandi kirjandusele. Sealhulgas muidugi ka 20. sajandi fantastikale.
Jutt väärib märkimist ühiskondlik-poliitilise teosena, väljendades nii ajastu kõrgema kesklassi naisele peale surutud abitu hüsteeriku rolli ebaloomulikkust kui kõikevõitva "õnneliku ratsionaalsuse" pealispinnalisust. Feministlik kriitika eitab põhimõtteliselt loo sidumist tondijuttude zhanriga.
"Kollase tapeedi" teemal on omajagu kirjutatud ja seda õpetatakse paljudel Ameerika kirjanduse kursustel. Mind isiklikult on juba mõnd aega häirinud, et sedavõrd oluline tekst eesti keeles ilmumata on. Saagu see viga nüüd parandatud.
Kristjan Sander
Charlotte Perkins Stetson
Väga harva valivad tavalised inimesed nagu mina ja John endale suvituspaigaks iidse lossi.
Koloniaalhäärber, pärusmõis, võiksin isegi öelda, et kummitav maja ning jõuda romantilise õnne tippu - kuid seda oleks saatuselt liiga palju paluda!
Siiski võin uhkusega teatada, et midagi veidrat kogu selles asjas on. Miks muidu antaks see üürile niivõrd odavalt? Ja miks on see pikka aega seisnud rentniketa?
John muidugi naerab mu üle, kuid seda võib abikaasalt nagunii oodata.
John on äärmiselt praktiline. Ta ei kannata uskumusi, tunneb äärmist vastumeelsust ebausu vastu ja köhib avalikult juttude peale asjust, mida ei saa tunda ja näha ja väljendada arvude keeles.
John on arst ja võibolla (ma ei ütleks seda muidugi ühelegi elavale hingele, kuid see siin on surnud paber ja suureks kergenduseks mu hingele), võibolla see on üks põhjusi, miks ma rutem ei parane.
Sest et ta ei usu, et ma haige olen!
Ja mis mul üle jääb?
Kui kõrgel tasemel arst ning abikaasa kinnitab sõpradele ja sugulastele, et tegelikult pole mõnel isikul muud viga, kui ajutine närviline depressioon - kerge kaldega hüsteeriasse - mida tollel siis üle jääb?
Mu vend on samuti arst ja samuti kõrgel tasemel ja ütleb sedasama.
Nii ma siis võtan fosfaate või fosfiite või mis nad on ja toonikuid ja reisin ja olen värske õhu käes ja võimlen ja "töö" on mulle absoluutselt keelatud, kuni olen jälle terve.
Isiklikult ei ole ma nende ideedega nõus.
Isikult usun, et meeltmööda töö, mis tooks põnevust ja muutusi, teeks mulle head.
Aga mis mul üle jääb?
Mõnda aega ma kirjutasin neist hoolimata; aga see tõepoolest kurnas mind kõvasti - seda varjata või siis arvestada tugeva vastuseisuga.
Mõnikord kujutan endale ette, et kui ma oma seisundis kogeks vähem vastuseisu ja rohkem inimesi enda ümber ja eesmärke - kuid John ütleb, et kõige halvem, mida teha saan, on mõelda oma seisundile ning peangi tunnistama, et see tekitab mul alati halva enesetunde.
Nii et jätkem see ning rääkigem majast.
Väga ilus koht! See on üsna üksik, seistes teest päris eemal, kolme miili kaugusel külast. See toob mulle meelde inglispärased kohad, millest ma lugenud olen, kuna siin on hekid ja müürid ja lukustatavad väravad ja palju väikesi eraldi maju aednikele ja muule rahvale.
Siin on oivaline aed! Ma pole kunagi varem sellist aeda näinud - suurt ja varjulist, täis ääristatud teeradu ning piiratud viinamarjadesse kasvanud lehtkäikudest, mille all on pingid.
Kunagi olid siin ka kasvuhooned, kuid need on praeguseks kõik katki.
Siin on mingi juriidiline jama, ma usun, et midagi pärijate vahel; igatahes on koht aastaid tühjana seisnud.
Ma kardan, et see rikub ära tontlikkuse, kuid vahet pole - majaga on niigi midagi kummalist lahti - ma tunnen seda.
Ma ütlesin seda ka Johnile ühel kuuvalgel õhtul, kuid kõik, mida tema tundis, oli tõmbetuul, ja ta pani akna kinni.
Vahete vahel saan ma Johni peale ilmaasjata vihaseks. Ma usun, et ma polnud varem kunagi nii tundlik. Ma usun, et see tuleb närvidest.
Aga John ütleb, et kui ma nii hakkan arvama, kaotan ma kohatult kontrolli enese üle; nii et ma näen vaeva, et ennast kontrollida - vähemalt tema ees, ja see väsitab mind kõvasti.
Mulle ei meeldi meie tuba üldse. Ma tahtsin alumise korruse tuba, mis avaneb väljakule ja mille akna ümber olid igal pool roosid ja nii toredad vanamoodsad sitskardinad! Kuid John ei tahtnud sellest kuuldagi.
Ta ütles, et seal on ainult üks aken ja liiga vähe ruumi kahe voodi jaoks ja et kui ta võtaks mõne muu toa, jääks see minu omast liiga kaugele.
Ta on väga hoolitsev ja armastusväärne ja laseb mul harva huupi uidata.
Mu päevaplaanis on iga tunni jaoks midagi ette nähtud; ta hoolitseb mu eest väga ja minust on tänamatu seda nii vähe hinnata.
Ta ütles, et me tulime ainult minu pärast, et mulle on vaja täielikku puhkust ja nii palju värsket õhku kui võimalik. "Võimelda saad sa nii palju, kui jõuad, kallis," ütles ta, "ja süüa nii palju, kui isu on; kuid värsket õhku võid sa kogu aeg vastu võtta." Niisiis võtsime lastetoa maja kõige ülemisel korrusel.
See on suur, õhuküllane ruum, tegelikult peaaegu terve korrus, mille aknad avanevad igasse suunda ja kus on rikkalikult õhku ja päikest. Ma arvan, et kõigepealt oli see lastetuba ja siis mängutuba ja siis võimla; sest akende ees on väikeste laste kaitseks trellid ja seintel on rõngad ja muud asjad.
Värv ja tapeet näevad välja, nagu oleks seda kasutanud poeglaste kool. See on mu päitsi kohalt suurte laikudena ära rebitud - tapeet siis - umbes nii kaugelt, kui ma ulatan, ja suurel määral vastasseina jalamilt ka. Ma ei ole viletsamat tapeeti elus näinud.
Üks selliseid lodev-peenutsevaid mustreid, mis patustavad kunsti vastu kõikvõimalikel viisel.
See on piisavalt tuhm, et seda oleks raske jälgida, välja joonistatud piisavalt järjekindlalt, et ärgitada vaatajat uurima ja kui sa siis lõpuks järgned pilguga veidike maad kipakatele ja ebakindlatele kaartele, sooritavad need järsku enesetapu - viskuvad ogarate nurkade all laiali, hävitades ennast vastuolude virrvarris.
Värv on ebameeldiv, peaaegu jälk; vinduv määrdunud kollane, millele aeglaselt pöörduv päikesevalgus veidraid varje heidab.
Mõnes kohas on see tuim, kuid siiski hõõguv oranzh, mõnes teises aga haiglast väävlitooni.
Pole ime, et lapsed seda vihkasid! Ma hakkaks ise ka seda vihkama, kui ma peaks selles toas kaua elama.
John tuleb ja ma pean päeviku ära panema - ta ei luba mul sõnagi kirjutada.
*
Me oleme olnud siin kaks nädalat ja mul pole esimesest päevast saadik veel kordagi kirjutamise tunnet olnud.
Ma istun praegu akna juures, üleval selles jõledas lastetoas, ja miski ei takista mul kirjutada nii palju, kui mu süda kutsub, kui vaid jõudu jätkuks
John on terved päevad ära ja isegi mõne öö, kui juhtumid on tõsised.
Mul on hea meel, et minu juhtum pole tõsine!
Aga need närvijamad on kohutavalt masendavad.
John ei tea, kuidas ma tegelikult kannatan. Ta teab, et mul pole põhjust kannatada ning see rahustab teda.
Loomulikult on see vaid närvidest. Mind koormab nii väga, et ma ei täida kuidagi oma kohust!
Ma lootsin Johnile nii palju abiks olla, lasta tal puhata ja ennast hästi tunda ja siin ma nüüd siis olen, juba paras koorem valmis!
Keegi ei usuks, milline pingutus on kõige vähese taga, mida suudan - riietumise, meelelahtuste ja muude asjade taga.
Õnneks läheb Maryl lapsega nii hästi. Kallis väike laps!
Ja ikkagi ei saa ma temaga koos olla, see ajab mind närvi.
Arvatavasti pole John kunagi elus närvis olnud. Ta nii naeris mu üle selle tapeedi asjus!
Esiteks tahtis ta tuppa uue tapeedi panna, aga pärastpoole ütles, et ma lasen sellel endast jagu saada ning närvilisele patsiendile on kõige halvem, kui too sellistele kujutlustele järele annab.
Ta ütles, et kui uus tapeet pandaks, tuleks järgmiseks kord raske voodi ja siis trellitatud akende ja siis trepi otsas oleva ukse kätte ja nii edasi.
"Sa tead, et see koht teeb sulle head," ütles ta, "ja kallis, ma tõesti ei hooli kolmeks kuuks renditud maja renoveerimisest."
"Lähme siis allkorrusele," ütlesin ma, "seal on nii kenad toad."
Siis võttis ta mind oma käte vahele ja kutsus mind õnnistatud väikseks haneks ja ütles, et ta läheks kasvõi keldrisse, kui ma tahaks, ja laseks selle pealekauba üle lubjata.
Aga tal on õigus voodi ja akende ja muude asjade osas.
See on nii õhuküllane ja mugav tuba, kui ükskõik kes võiks soovida ja muidugi pole ma nii rumal, et tekitaks talle ebamugavusi lihtsalt jonni pärast.
Suur ruum on hakanud mulle päris meeldima, kui see õudne tapeet kõrvale jätta.
Ühest aknast paistab aed, need müstilised sügavates varjudes lehtlad, vohavad vanamoodsad lilled ja põõsad ja pahklikud puud.
Teisest avaneb armas vaade lahele ja mõisa juurde kuuluvale väikesele kaile. Sinna läheb maja juurest ilus varjuline rada. Ma kujutan alati ette inimesi jalutamas neil arvukatel radadel ja lehtkäikudes, kuid John hoiatas mind kujutlustele vähimalgi määral järele andmast. Ta ütleb, et minu kujutlusvõime ja jutupunumise harjumuse juures viib selline närvinõrkus nagu minul paratamatult kõikvõimalikele erutavate kujutlusteni ning ma peaks oma tahte ja mõistuse rakendama selle suundumuse pärssimiseks. Ma siis püüan.
Vahel ma mõtlen, et kui ma vaid oleks piisavalt terve, et natuke kirjutada, võiks see mu ideede survet kergendada ja puhkust tuua.
Aga ma olen avastanud, et väsin ruttu, kui üritan.
On nii heidutav, et mulle ei anna keegi nõu ega ole mulle seltsiks. John lubas kutsuda onupoeg Henry ja Julia pikemale külaskäigule, kui ma päris terveks saan; kuid ta ütles ka, et võiks samahästi panna mu padja sisse ilutulestikurakette, kui lubada mul praegu kohtuda ärritavate inimestega.
Ma tahaks rutem terveks saada.
Aga ma ei tohi sellest mõelda. Tapeet vaatab mind, nagu see teaks millist kurja mõju mulle avaldab!
Ühes korduvas punktis väändub muster murtud kaelana ja kaks sibulakujulist pahupidi silma jõllitavad sind.
Selle ülbus ja kestvus ajab mind vihaseks. See lookleb üles ja alla ja kõrvale ja need absurdsed, pilkumatud silmad on igal pool. Ühes kohas kaks paani ei klapi ja silmad jooksevad joont mööda üles ja alla, üks veidike kõrgemal kui teine.
Ma pole varem näinud ühtegi nii ilmekat, kuid samas elutut asja ja me kõik teame, kui ilmekad need olla võivad! Lapsena oli mul kombeks lamada ärkvel ning tühjad seinad ning lihtne mööbel tõid mulle rohkem hirmu ning lahutasid mu meelt rohkem, kui mänguasjade pood suuremal osal lastest.
Ma mäletan, kui armastusväärselt kelmikas pilk oli meie suure vana aktikapi nuppudel ja üks tool tundus alati tugeva sõbrana.
Mulle tundus, et kui ükskõik milline muu asi vaatas liiga pahaselt, võisin alati hüpata sellele toolile ja olla päästetud.
Selle ruumi mööbel pole eriti hull, kuigi ei sobi kokku, sest pidime kõik tooma esimeselt korruselt. Ma arvan, et kui siin mängutuba oli, pidid nad kõik lastetoa kraami minema viima ja pole ka ime! Ma pole kuskil näinud niisugust kahju, nagu lapsed on siin teinud.
Tapeeti, nagu juba öeldud, on laikudena maha kistud ja see on ju seina küljes kinni nagu kokku kasvanud - neil pidi olema samavõrra kannatlikkust kui vihkamist.
Põrand on kriibitud ja ära taotud ja pragunenud ja krohvi ennast on siit-sealt uuristatud ja see suur raske voodi, mis oli alguses ainuke ese toas, näeb välja, nagu oleks sõdu üle elanud.
Aga see ei häiri mind üldsegi - ainult tapeet.
Näe, Johni õde tuleb. Nii armas tüdruk ja nii hoolitsev minu suhtes! Ma ei tohi lasta tal leida mind kirjutamast.
Ta on täiuslik ja entusiastlik majapidaja ja tal ei ole soovi mingi parema elukutse järgi. Ma tõesti usun, et ta mõtleb, et kirjutamine tegi mind haigeks!
Aga ma võin kirjutada, kui ta on väljas ja näha teda kaugelt läbi akende.
Üks aken avaneb teele, kaunile varjulisele käänulisele teele, ja üks vaatab maastikule. Kaunis maastik, täis suuri pööke ja sametisi heinamaid.
Tapeedil on mingisugune teist tooni alammuster, iseäranis ärritav, sest et seda võib näha ainult kindla valgusega ja siis ka mitte selgelt.
Aga kohtades, kus see ei ole luitunud ja kuhu päike paistab täpselt õigesti - sealt paistab veider, provotseeriv, kindla kujuta figuur, mis näib hiilivat lolli ja kahtlase mustri taga!
Õde tuleb trepist üles!
*
Huh, neljas juuli on läbi! Rahvas on läinud ja ma olen täitsa otsas. John arvas, et mulle tuleks kasuks mõni kaaslane ning ema ja Nellie ja lapsed olid meil just nädal aega külas.
Muidugi ei tegelenud ma millegagi. Jenny hoiab nüüd kõigel silma peal.
Aga see väsitas mind ikkagi.
John ütleb, et kui ma ei parane kiiremini, saadab ta mind sügisel Weir Mitchelli juurde.
Aga ma ei taha sinna üldse minna. Mul on sõber, kes oli ükskord tema kätes ja ta ütleb, et too oli täpselt nagu John ja mu vend, ainult et veel hullem!
Ja nii kaugele sõitmine on paras ettevõtmine.
Ükski asi ei tundu mulle väärt tegemist ja ma muutun hirmuäratavalt kergesti ärrituvaks ning tülinorijaks.
Ma nutan tühjade asjade pärast ja ma nutan suurema osa ajast.
Loomulikult teen ma seda üksi, mitte siis, kui John või keegi teine siin on.
Ja nüüd ma olen päris palju üksi. Tõsised juhtumid hoiavad Johni väga tihti linnas ja Jennyke on hea ning jätab mu üksi, kui ma tahan.
Nii et ma jalutan natuke aias või seda kena alleed mööda, istun mõnel pingil rooside all ja pikutan päris palju siin üleval.
See tuba hakkab mulle tõeliselt meeldima hoolimata tapeedist. Võibolla tapeedi pärast.
See ei lahku mu mõtteist!
Ma laman siin selles suures liikumatus voodis - ma usun, et see on kinni naelutatud - ja jälgin seda mustrit juba umbes tunni. See on sama hea, kui harjutused, võin teile kinnitada. Alustame, ütleme, alläärest, nurgast, kus seda pole näperdatud, ja ma otsustan juba tuhandendat korda, et seekord ma jälitan mõttetut mustrit kuni see jõuab mingi lahenduseni.
Ma tean üsna vähe kujundamise põhimõtetest ja ma tean, et see siin ei ole loodud silmas pidades mingeid keskuste, alternatsioonide, korduste või sümmeetria seadusi või midagi muud sellist, millest ma kuulnud olen.
See muidugi kordub, kuid paanide kaupa, mitte rohkem.
Ühelt poolt vaadates on iga paan iseseisev, täispuhutud kaarte ja loogete - nagu mingi "allakäinud Rooma" stiil delirium tremens'i mõjudega - ogarate kuhjatistena üles ja alla hööritumas.
Aga teisest küljest, kujutised ühenduvad diagonaalselt ja nende väljavenitatud piirjooned põgenevad suurte optilise õuduse lainetena, kui hullunult rähklev vetikalasu.
Kogu asi töötab ka horisontaalset, vähemalt mulle tundub nii, ja ma kurnan ennast ära, püüdes mõista, mis süsteem selles suunas kehtib.
Nad on kasutanud horisontaalset paani porteks ja see tekitab suurepäraselt segadust juurde.
Ühes ruumi otsas on see peaaegu puutumatu ja seal, kui peegelduv valgus taandub ja päike otse sellele paistab, võin peaaegu näha kummalist keskust - muidu peatumatud groteskid näivad vormuvat mingi ühise tsentrumi ümber ja siis samavõrd reeglipäratute sööstudena laiali paiskuvat.
Selle jälgimine väsitab mind, ma arvan, et ma teen väikese uinaku.
Ma ei tea, miks ma peaks sellest kirjutama.
Ma ei taha.
Mulle tundub, et ma ei suuda.
Ja ma tean, et John peaks seda absurdseks. Aga ma pean kuidagi välja ütlema, mida ma tunnen ja mõtlen - see on nii suur kergendus!
Aga pingutus, mida see nõuab, on kergendusest suurem.
Poole ajast olen ma nüüd kohutavalt laisk ja pikutan.
John ütleb, et ma ei tohi jõudu kaotada ja ta paneb mind võtma kalamaksaõli ja igasuguseid toonikuid ja muid asju, õllest ja veinist ja parimast lihast rääkimata.
Kallis John! Ta armastab mind tõeliselt ja on väga õnnetu, nähes mind haigena. Ma püüdsin ühel päeval korraldada ühe ausa ja mõistliku vestluse ja öelda talle, kuidas ma tahaks, et ta laseks mul siit minna ning külastada onupoeg Henryt ja Juliat.
Aga ta ütles, et mul pole kordagi olnud piisavalt jõudu, et minna või midagi siin korraldada pärast seda, kui me siia sõitsime; ja ma ei esitanud oma asja just kõige ladusamalt, puhkedes nutma enne lõpetamist.
Selgelt mõtlemine on minu jaoks muutumas suureks pingutuseks. Arvatavasti tollesama närvinõrkuse pärast.
Ja kallis John võttis mind oma käte vahele ja lihtsalt tassis mind ülakorrusele ja pani mind voodisse ja istus minu juures ja luges mulle ette, kuni see väsitas mu pea ära.
Ta ütles, et ma olen tema kallim ja tema rõõmuallikas ja kõik, mis tal on ja et ma peaks tema pärast ennast hoidma ja terveks saama.
Ta ütleb, et mitte keegi peale minu enda ei saa mind sellest kõigest välja aidata, et ma pean oma tahet ja enesekontrolli kasutama ja mitte laskma rumalatel kujutelmadel ennast eksitada.
Üks asi on vähemalt hästi, laps on terve ja õnnelik ja ei pea elama selles kohutava tapeediga lastetoas.
Kui meie ei oleks seda ruumi kasutanud, oleks lapsuke siin olema pidanud! Kui õnnelik pääsemine! Ma ei laseks oma lapsel, sellel uskumatul väikesel olevusel, elada niisuguses toas ka kogu maailma eest mitte.
Ma ei ole sellele kunagi varem mõelnud, kuid tegelikult vedas, et John mind siia pani, ma talun seda nii palju kergemini kui laps, on ju.
Loomulikult ei räägi ma sellest enam neile - ma olen selleks liiga tark - aga ma vahin seda ikka samamoodi.
Sellel paberil on asju, mida peale minu mitte keegi ei tea ega teada saa.
Välise mustri taga muutuvad hämarad kujud iga päevaga selgemaks.
Alati paistab seal sama kuju, kuigi väga mitmekordselt.
Ja see on justkui naine, mustri taga küürakil ringi hiilimas. Mulle ei meeldi see üldsegi. Huvitav... Vististi... Küll tahaks, et John mind siit ära viiks!
Johniga on minu juhtumist nii raske rääkida, sest ta on nii tark ja armastab mind nii palju.
Aga ma proovisin eile öösel.
Oli kuuvalge öö. Kuu paistis igale poole, nagu tavaliselt päike,
ma vihkan seda vaatepilti, ta liigub nii vargsi ja aeglaselt ja alati ühe akna juurest teise juurde.
John magas ja ma tõesti ei tahtnud teda äratada, nii et ma püsisin paigal ja vaatasin kuuvalgust sel lainetaval tapeedil, kuni mul vastik hakkas.
Ebamäärane kogu mustri taga näis seda raputavat, nagu oleks püüdnud välja pääseda.
Ma tõusin vaikselt üles ja läksin vaatama, kas tapeet tõesti liikus, ja kui ma tagasi tulin, oli John ärkvel.
"Mis on, väike?" küsis ta. "Ära kõnni niimoodi ringi, sa külmetad ennast ära."
Ma mõtlesin, et nüüd oleks paras aeg rääkida ja ma ütlesin talle, et mul ei hakka siin parem ja ma tahan, et ta mind siit ära viiks.
"Aga, kallim," ütles ta, "meie leping saab läbi kolme nädala pärast ja ma ei näe võimalust varem lahkuda.
Kodus pole remont veel läbi ja ma lihtsalt ei saa linnast praegu ära sõita. Muidugi, kui sa oleksid mingis ohus, ma saaksin ja sõidaksin, aga kallis, sul tegelikult on juba palju parem, tajud sa ise seda või ei. Kallis, ma olen arst ja ma tean seda. Sa oled juurde võtnud ja jumekamaks muutunud, su söögiisu on parem, mul on sinu pärast palju vähem muret."
"Ma ei kaalu kopika eestki rohkem," ütlesin mina, "niipaljukestki mitte; ja mu söögiisu võib ju õhtuti, kui sina siin oled, parem olla, aga hommikuti, kui sind ei ole, on see halvem."
"Jumal õnnistagu ta südamekest!" ütles ta ja kallistas mind kõvasti, "ta võib olla parasjagu nii haige, kui tahab! Aga teeme nüüd päeva paremaks sellega, et jääme magama ja räägime sellest hommikul!"
"Ja me ei lähe ära?" küsisin ma süngelt.
"No kuidas ma saaksin, kullake? Ainult kolm nädalat veel ja siis võime teha väikese kena paaripäevase reisi, kuni Jennie maja korda seab. Jumala eest, kallis, sa oled tervem!"
"Ihu poolest võib-olla..." alustasin ma ja jäin vait, sest ta tõusis istukile ja vaatas mind nii karmilt ja laitvalt, et ma ei suutnud enam sõnagi lausuda.
"Kallim," ütles ta, "ma palun sind, enda pärast ja meie lapse pärast, nagu ka su enda pärast, et sa mitte kunagi sekundikski ei laseks seda mõtet endale pähe! Ei ole mitte midagi nii ohtlikku, nii allutavat sinutaolisele iseloomule. See on väär ja rumal kujutelm. Kas sa ei usu mind kui arsti, kui ma sulle seda ütlen?"
Nii et ma muidugi ei öelnud enam midagi ja me jäime veidi aja pärast magama. Ta arvas, et mina uinusin esimesena, aga tegelikult see nii ei olnud, ma lamasin seal tundide viisi, püüdes otsustada, kas väline ja sisemine muster tõesti koos liikusid või hoopis eraldi.
*
Taolisel mustril ei ole päevavalgel mingit erilist järjekorda - seaduspära puudumine on normaalse mõistuse jaoks pidev ärritaja.
Värv on piisavalt kohutav ja piisavalt ebausaldusväärne ja piisavalt vihastav, aga muster tekitab piina.
Sa arvad, et oled sellest jagu saanud, kuid just siis, kui oled päris hästi joone peal, teeb see tagurpidisalto ja kõik. See annab sulle hoobi näkku, lööb su pikali ja trambib sul otsas. See on nagu halb uni.
Väline muster on keeruline taimornament, meenutades mingit seeneniidistikku. Kui suudad kujutleda kärbseseent igasse ühenduskohta ning otsatut käbseseente rivi, pungumas ning tärkamas lõpututes spiraalides - noh, see on midagi umbes sellist.
Mõnikord on!
Sellel tapeedil on üks tähelepanuväärne veidrus, midagi, mida keegi peale minu ei näi märkavat, ja see on, et see muutub sedamööda, nagu valgus muutub.
Kui päike paistab läbi idapoolse akna - ma alati ootan seda esimest, pikka ja sirget kiirt - muutub tapeet nii kiiresti, et ma kunagi ei suuda seda päriselt uskuda.
Sellepärast ma seda alati vaatangi.
Kuuvalgel - kuu paistab kogu öö tuppa, kui ta üldse paistab - ei suudaks ma öelda, et tegu on tollesama tapeediga.
Öösel, ükskõik mis valguses, videvikus, küünlavalgel, lambivalgel ja kõige hullemini kuuvalgel saavad sellest trellid! Välisest mustrist, tahtsin ma öelda, ja naine selle taga on nii selge, kui üldse olla saab.
Ma ei saanud tükk aega aru, misasi sealt taustavarjudest paistis, see hägune alammuster, aga nüüd olen ma üsna kindel, et see on naine.
Päevavalgel on ta alla surutud, vait. Ma kujutlen, et muster muudab ta nii vaikseks. See on nii mõistatuslik. See hoiab mind tunnikeseks vakka.
Ma olen nüüd nii kaua pikali. John ütleb, et see tuleb mulle kasuks - ja nii palju magada, kui saan.
Tegelikult algatas tema selle harjumuse, pannes mind pärast iga söögikorda tunnikeseks pikali.
Ma olen veendunud, et see on väga halb harjumus, sest et, pange tähele, ma ei maga.
Ja see paneb aluse valele, sest ma ei ütle neile, et ma ärkvel olen - oh, ei!
Tegelikult olen ma Johni veidi kartma hakanud.
Ta näib mõnikord väga omapärane ja isegi Jennie'l on arusaamatu ilme.
Vahete-vahel tuleb mulle pähe, teadusliku hüpoteesina: võib-olla on see tapeedist!
Ma olen Johni jälginud, kui ta ei teadnud, et ma teda jälgin, ja näinud teda äkki tuppa astumas mõnel kõige süütumal ettekäändel ja olen mitu korda tabanud teda tapeeti vahtimas! Ja Jennie't ka. Ükskord ma tabasin Jennie seda katsumas.
Ta ei teadnud, et ma toas olin ja kui ma talt vaiksel, väga vaiksel häälel, kõige tagasihoidlikumal toonil küsisin, mida ta tapeediga teeb - ta pööras ümber, nagu oleks tabatud varguselt ja vaatas mind päris vihaselt ja küsis, miks ma teda niimoodi ehmatasin!
Siis ütles ta et, tapeet määrib kõike, mida puudutab, et ta on leidnud kollaseid jälgi kõigilt minu ja Johni riietelt ja ta tahaks, et me oleksime ettevaatlikumad!
Kas see ei kõlanud süütult? Aga ma tean, et ta uuris seda mustrit ja ma olen kindlalt otsustanud, et keegi teine peale minu ei lahenda seda!
*
Nüüd on elu palju põnevam, kui enne. Näete, mul on midagi, mida oodata, mille järele igatseda, mida vaadata. Ma tõesti söön paremini ja ma olen vaiksem, kui olin.
Johnil on nii hea meel nähamind paranemas! Üks päev ta naeris natuke ja ütles, et ma näin õitsele puhkevat oma tapeedist hoolimata.
Ma lasin sel naerdes minna. Mul ei olnud mingit kavatsust talle öelda, et see oli tapeedi pärast - ta naeraks mind välja. Ta viiks mind võib-olla isegi ära.
Nüüd ma ei taha ära minna enne, kui olen lahenduse leidnud. Nädal on veel järel ja ma mõtlen, et sellest piisab.
*
Mul on nüüd nii palju parem! Ma ei maga eriti öösel, kuna arenguid jälgida on nii huvitav; aga päeval magan päris palju.
Päevaaeg on väsitav ja segadusseajav.
Alati võib leida uusi seenevõrseid ja uusi kollaseid toone nende kohal. Ma ei suuda nende arvu meeles pidada, kuigi olen hoolega püüdnud.
See tapeet on kõige kummalisemat kollast tooni! See paneb mind mõtlema kõigist kollastest asjadest, mida ma üldse kunagi näinud olen - mitte ilusatest, nagu tulikad, vaid vanadest, räpatanud, halbadest kollastest asjadest.
Aga selle tapeediga seondub veel midagi - lõhn! Ma panin seda tähele samal hetkel, kui me ruumi astusime, aga koos nii suure hulga värske õhu ja päikesega ei olnud see halb. Nüüd on meil olnud nädal aega udu ja vihma ning ükskõik, kas aknad on lahti või ei, lõhn on alati kohal.
See roomab üle kogu maja laiali.
Ma leian seda hõljumas söögitoas, varitsemas elutoas, peitmas ennast hallis, lamamas trepil mind oodates.
See läheb mu juustesse.
Isegi siis, kui ma lähen sõitma ja pööran äkitselt pead, siis üllatus-üllatus - lõhn on kohal!
Ja see on niisugune imelik hõng! Ma olen veetnud tunde püüdes seda analüüsida, leida, mille moodi see lõhnab.
See ei ole halb - seda esiteks, või väga suursugune, kuid ometi vast kõige kergem ja visam hõng, mida ma olen kunagi kohanud.
Sellise niiske ilmaga on see kohutav. Ma ärkan öösiti üles ja tunnen seda enda kohal rippumas.
Alguses häiris see mind. Ma mõtlesin tõsiselt tervele majale tule otsa panekust - et niimoodi lõhnast jagu saada.
Aga nüüd olen sellega harjunud. Ainuke asi, mida ma oskan sellest arvata, on, et see sarnaneb tapeedi värvile! Kollane lõhn.
Sellel seinal on väga naljakas märk, päris all, liistu lähedal. Viirg, mis jookseb ümber terve toa. See läheb iga mööblieseme taha, väljaarvatud voodi, pikk, sirge, isegi kulunud, nagu oleks seda taas ja taas nühitud.
Imestan, kuidas seeda küll teha võidi ja kes selle tegi ja milleks nad selle tegid. Ringi ja ringi ja ringi - ringi ja ringi ja ringi - see ajab mu pea uimaseks!
*
Lõpuks olen tõepoolest midagi avastanud.
Jälgides seda öösel, kui see nii palju muutub, olen lõpuks asjale pihta saanud.
Esiplaani muster liigub tõesti - ja pole ka ime! Naine selle taga raputab seda!
Mõnikord mõtlen ma, et seal taga on päris mitu naist ja mõnikord, et ainult üks, kes roomab neljakäpakil kiiresti ringi ja tema liikumine paneb kõik värisema.
Ja ta püüab kogu aeg läbi ronida. Aga mitte keegi ei suuda sellest mustrist läbi ronida - see on nii kägistav; ma arvan, et sellepärast on tal nii palju päid.
Need pääsevad läbi ja siis kägistab muster need otsast ja pöörab tagurpidi ja muudab nende silmad valgeks!
Kui need pead oleks kaetud või ära viidud, poleks asi pooltki nii hull.
*
Ma arvan, et naine pääseb päeva ajal välja!
Ja ma ütlen teile miks - omavahel - ma olen teda näinud!
Ma võin teda näha igast oma aknast!
See on toosama naine, ma tean seda, sest ta roomab alati ja suurem osa naistest ei rooma päeva ajal.
Ma näen teda sellel pikal teel puude all neljakäpakil, ja kui kaarik tuleb, peidab ta ennast põldmarjapuhmaste alla.
Ma ei süüdista teda üldsegi. Peab olema väga alandav, kui sind tabatakse päeva ajal roomamast!
Kui mina päeva ajal rooman, lukustan ma alati ukse. Ma ei saa seda öösel teha, sest ma tean, et John hakkaks kohe midagi kahtlustama.
Ja John on nüüd nii imelik, et ma ei taha teda ärritada. Ma tahaks, et ta koliks teise tuppa! Peale selle, ma ei taha, et keegi teine peale minu selle naise öösel välja laseks.
Ma pean tihti aru, kas ma võiks teda näha kõigist akendest korraga.
Aga kui ma ka ennast nii kähku keeran, kui saan, näen ma teda ikkagi vaid ühest aknast korraga.
Ja kuna ma näen teda alati, võib olla, et ta roomab kiiremini, kui mina pöörata suudan!
Ma olen mõnikord jälginud teda kaugel maastikul, neljakäpakil liikumas nii ruttu, nagu pilve vari maapinnal.
*
Kui ainult saaks selle pealmise mustri alumise pealt üles tõsta! Ma püüan seda teha, vähehaaval korraga.
Ma olen avastanud veel ühe naljaka asja, aga ma ei ütle teile seekord! Inimesi liiga palju usaldada ei tasu ära.
On jäänud veel kaks päeva see paber siit maha võtta ja ma usun, et John on hakanud märkama. Mulle ei meeldi tema vaade.
Ja ma kuulsin, kuidas ta küsis Jennie käest minu kohta hulga arstiküsimusi. Viimane andis mulle väga hea iseloomustuse.
Ta ütles, et ma magan päeval palju. John teab, et ma ei maga öösiti eriti hästi, kuigi ma olen nii vaikselt!
Ta küsis minu käest ka igasuguseid küsimusi ja teeskles, et on väga armastav ja lahke.
Nagu ma ei suudaks teda läbi näha!
Siiski, ma ei imesta üldse, et ta nii käitub, magades kolm kuud selle tapeedi all.
See pakub huvi ainult mulle, kuid kindlasti näib, et John ja Jennie on sellest mõjutatud.
*
Hurraa! See on viimane päev, aga sellest piisab. John jääb ööseks linna ja ei lähe välja enne õhtut.
Jennie tahtis minuga koos magada - salakaval tegelane! Aga ma ütlesin talle, et ma puhkan igasuguse kahtluseta öösel üksinda paremini.
See oli minust kaval, ses tegelikult polnud ma üldsegi üksi! Kohe kui kuu paistma hakkas ja see vaene olevus hakkas roomama ja mustrit raputama, tõusin ma üles ja jooksin teda aitama.
Ma tõmbasin ja tema raputas, ma raputasin ja tema tõmbas ja enne hommikut olime lahti kiskunud jardide viisi seda tapeeti.
Triibu minu pea kõrguseni ja ümber kogu toa.
Ja kui päike tuli ja see kohutav muster hakkas minu üle naerma, kuulutasin, et ma lõpetan selle tänase päeva jooksul!
Me lahkume homme ja nad tassivad kogu mu mööbli alla tagasi, et asjad jääksid nii, nagu need enne meid olid.
Jennie vahtis imestunult seinu, aga ma ütlesin talle lõbusalt, et ma tegin seda puhtast vihast tolle vastiku asja vastu.
Ta naeris ja ütles, et võinuks ka ise seda teha, aga ma ei tohiks ennast väsitada.
Kuidas ta ennast sellega reetis!
Aga ma olen siin ja mitte keegi peale minu ei puutu seda tapeeti - vähemalt mitte elusalt!
Ta püüdis mind toast välja saada - see oli liigagi läbinähtav! Aga ma ütlesin, et kõik on nüüd vaikne ja tühi ja puhas, et mulle tundub, et ma heidan uuesti pikali ja magan nii palju kui suudan; ja et mind ei tohi äratada isegi lõunaks - et ma hõikan, kui ärkan.
Nii et nüüd on ta läinud ja teenijad on läinud ja asjad on läinud ja midagi muud pole järel kui suur põranda külge kinninaelutatud voodi, linase madratsiga, mille me sellelt alguses leidsime.
Me magame täna allkorrusel ja lähme homme laevaga koju.
Mulle see tuba päris meeldib, nüüd kui see on jälle lage.
Kuidas küll lapsed siin kõike kiskunud on!
See voodi on päris ära näritud!
Aga ma pean tööle asuma.
Ma keerasin ukse lukku ja viskasin võtme alla rajale.
Ma ei taha välja minna ja ma ei taha, et keegi sisse tuleb, kuni John kohale jõuab.
Ma tahan teda rabada.
Mul on siin köis, mida isegi Jenny ei leidnud. Kui see naine välja pääseb ja püüab minema lipsata, seon ma ta kinni!
Aga ma unustasin, et ma ei ulatu kaugele ilma millegi peal seismata.
See voodi ei liigu!
Ma püüdsin seda tõsta ja lükata, kuni ma olin omadega läbi ja siis sain ma nii vihaseks, et ma hammustasin ühest nurgast tüki ära - aga see tegi mu hammastele haiget.
Siis tõmbasin ma maha kogu tapeedi, milleni ma ulatusin põrandal seistes. See lõhnab õudselt ja muster naudib seda! Ja kõik need kägistatud pead ja pirnitaolised silmad ja hööritavad seeneakasvud irvitavad põlgusest!
Ma saan nüüd piisavalt vihaseks, et proovida midagi meeleheitlikku. Aknast välja hüpata oleks suurepärane, kuid trellid on liiga tugevad, et isegi proovida.
Ja peale selle ma ei tee seda. Loomulikult mitte. Ma tean piisavalt hästi, et selline tegu ei kõlba ja seda võidaks valesti mõista.
Isegi akendest välja vaadata ei meeldi mulle - seal on nii palju neid roomakil naisi ja nad roomavad nii kiiresti.
Huvitav, kas nad kõik tulid tapeedist välja, nagu mina?
Aga ma olen nüüd kindlalt kinni oma hästipeidetud nööri otsas - te ei saa mind sinna välja tee peale!
Ma kujutan ette, et ma pean saama tagasi mustri taha, kui öö tuleb ja see saab olema raske!
Nii tore on olla selles suures ruumis ja roomata ringi, nagu tahan!
Ma ei taha välja minna. Ma ei lähe, isegi kui Jennie palub.
Sest väljas pean ma roomama maapinnal ja kõik on roheline, mitte kollane.
Aga siin saan ma roomata siledal põrandal ja mu õlg sobib täpselt sellesse jälge seinal, nii et ma ei eksi ära.
Mis, John on ukse taga!
Pole kasu, noormees, te ei saa seda avada!
Kuidas ta küll karjub ja taob!
Nüüd hüüab ta kirve järele.
Oleks häbi seda ilusat ust maha lõhkuda!
"John, kallis," ütlesin ma oma kõige õrnema häälega, "võti on all esitrepi juures plantaanilehe all!"
See vaigistas teda mõneks hetkeks.
Siis ütles ta - tõesti väga vaikselt: "Tee palun lahti, kallim!"
"Ma ei saa," ütlesin mina. "Võti on all esiukse juures plantaanilehe all!"
Ja siis ma ütlesin seda uuesti, mitu korda, väga õrnalt ja aeglaselt ja ma ütlesin seda nii mitu korda, et ta pidi minema ja vaatama ja muidugi leidis selle ja tuli sisse. Ta jäi ukse peal seisma.
"Mis viga on?" hüüdis ta. "Jumala eest, mida sa teed!"
Ma roomasin ikka edasi, aga vaatasin üle õla tema poole.
"Ma olen lõpuks välja pääsenud," ütlesin ma, "hoolimata sinust ja Jane'ist. Ja ma kiskusin suurema osa tapeedist maha, nii et sa ei saa mind tagasi panna!"
Miks peaks küll see mees minestama? Aga ta tegi seda ja otse üle minu raja seina ääres, nii et ma pidin iga kord temast üle roomama!
Tõlkinud Kristjan Sander