Oli reede õhtu ja ühtlasi ka järjekordne talvine pööripäev. Kõik märgid tõotasid muinasjutuliste jõulude saabumist: puhas valge lumi sätendas täiskuu valguses ja karge pakane näpistas põsed punaseks. Valitses tuulevaikus. Neli noort inimest seisid Kambja keskväljakul ja pidasid aru.
„Rainer, kurat võtaks! Oleks teadnud, et nii mage pidu on, poleks kohale tulnudki,“ sõnas lühemat kasvu linalakk noormees, kes oli silmnähtavalt vägijookidega liialdanud.
„Kamoon, Rääbis! Klassi kokkutulek ikkagi ju. Tore oli vanu sägasid näha,“ jäi Raineriks nimetatu teisele arvamusele.
„Ähh! Oleks parem rahulikult kodus nina täis tõmmanud ja siis põhku pugenud. Praegu mõtle, kuidas Kuuste tagasi saada.“
Rääbis sülitas korraliku liraka maha, koukis taskust sigareti ja süütas selle.
„Õnneks mõni meist ei joonud kõike raha maha,“ ütles sõna sekka musta riietatud sagrispäine tütarlaps. „Tänage õnne, et nohik Liisil on rahaasjades natuke rohkem ettenägelikkust“
„Isegi kui raha jätkuks, oleks kahju seda kulutada. Takso läheb ikka suht kalliks,“ sõnas blond „beibe“ Raineri vastu naaldudes.
„Õigus, Tuuli,“ nõustus Rainer „Kui me kamba peale autot orgunnida ei saa, siis on mõistlikum siit jalgsi Kuuste minna.“
„Jalgsi!“ hüüatasid Rääbis ja Liis justkui ühest suust.
„Jalgsi jah. Siit ju ainult kahe tunni tee. Muidugi, kui sa suudad leida meile kaine autojuhi ... reede õhtul.“
„Oot, üks võimalus on veel.“ Rääbis otsis taskust telefoni, samal ajal poolikut sigaretti maha pillates ja sigaretikaotust vürtsikate vandesõnadega illustreerides.
„Kellele sa helistad?“
„Antonile.“
„Naljavend. Arvad sa tõesti, et Toni on reede õhtul kaine?“
„Ei, aga tal on suva. Ta sõidab vabalt purjus peaga kah.“
„Ei no täitsa loll,“ pomises Liis.
„Privet, Tonja! Kuidas kube kärab!? Kuule, kas sa viitsid meile Kambjasse järgi tulla? Me siin Raineri ja tikkidega....“ Rääbis ei jõudnud lauset lõpetadagi, kui torust kostis lühikesi korduvaid signaale.
„No, mis oli...“
„Ütles „idi nahhui“ ja katkestas kõne...“ oli Rääbis sügavalt pettunud. „Egas midagi, Toni. Jätan meelde...“
„Teate mis,“ sõnas Liis otsustavalt „Tellime selle takso ära. Õllet osta, siis ei ole rahast kahju, aga et turvaliselt koju saada...“
„Aga siit on ainult kahe tunni tee. Isegi vähem, kui me tempokalt kõnnime.“ jäi Rainer endale kindlaks.
„Mina olen ka jalgsimatka poolt.“ teatas Tuuli.
„Minugi poolest,“ lõi ka Rääbis käega „Saabki tee peal kaineks.“
„Oodake nüüd.“ hüüatas Liis „Üks asi on veel. Täna on täiskuu ja talvine pööripäev.“
„No ja siis?“
„Iga kord, kui on täiskuu ja talvine pööripäev, on keegi Kaku kabeli juures surma saanud. Jääb mulje, nagu see koht nõuaks inimohvrit.“
„Ah, ära hakka oma satanismi juraga jälle pihta,“ oigas Rainer
„See oli väga kohatu märkus,“ kaitses Liis end jäisel toonil.
„Kus see Kaku kabel veel on?“ uuris Rääbis
„Külakalmistul.“
„?“
„Need kaks küngast, mis pärast Porijõge on. Seal on ju sildid ka juures.“
„Aa, see. Mina küll ei tea, et seal oleks kedagi surma saanud.“
„Aasta tagasi. Mäletad? Mäeküla Juhan.“
„Kuule, see vend ei leidnud joogise peaga oma kodu teeotsa üles ja külmus surnuks. Sul kohe mingid müstilised asjad mängus.“
„Aga enne on ka olnud. Ma olen seda asja uurinud. Surnuks külmumised, autoavariid, metsloomade rünnakud.“
„Ah, jäta. Hakkame liikuma, jõuame kiiremini koju.“
„Tuuli, kas sina siis ei karda?“ üritas Liis endale liitlasi leida.
„Poistega koos mitte. Tule nüüd, Liis.“
„Ma võin teile takso välja ka teha.“ käis Liis viimase trumbi välja.
„Täitsa lõpp,“ muigas Rääbis „sa usudki tõsiselt oma needuste lugusid.“
„Ma teen teile takso välja.“ kordas Liis „Mina sealt jalgsi läbi ei lähe.“
„Okei siis.“ naeris Rääbis „Hakkame liikuma. Kui mööda sõidad, siis võta meid peale.“
„Liis, sa oled sama imelik nagu vanastigi,“ pani Tuuli lõplikult asjad paika.
Rääbis, Tuuli ja Rainer asusid Kuuste poole teele. Liis pöördus tagasi kõrtsi, et taksot oodates kohvi juua ja mõtiskleda.
Ta andis endalegi aru, kui tobedana ta hoiatused kõlasid 21. sajandi kontekstis, kuid pärast Saalomoni peegli tegemist...
Seitse aastat tagasi, kui Liis oli olnud veel teismeline tüdruk, leidis ta juhuslikult internetist intrigeerivat lugemismaterjali – grimoire´id – musta maagia käsiraamatud. Paari aasta pärast suutis Liis teoorias kontakteeruda kõikvõimalike vaimude ja deemonitega. Praktikas ta neid oskusi ei kasutanud, sest nende elluviimised nõudsid eranditult kõik vereohvrit. Ükskord aga Liisil vedas: tema kass Friedrich oli kinni püüdnud valge tuvi. Selles mõttes, et täiesti valge – mitte ainsatki pigmendiplekki polnud selle tuvi sulestikul. Hoolimata kassi pahameelest, krabas Liis tuvi Fritsu käppade vahelt ning asus esimest korda praktiseerima okultistlikku tseremooniaakti – Saalomoni peegli meisterdamist. Selleks lähtus ta Grimorium Verum õpetustest – terasplaadile kirjutada valge tuvi verega inglite nimed ja lugeda sealjuures ladinakeelsed manamissõnad. Seejärel tuli oodata nelikümmend kaheksa päeva, kuni plaadil ilmutab end ingel Anael imekena poisi kujul ja näitab okultistile kõike, mida see aga soovib. Liisile ilmutas Anael end juba kolmeteistkümnendal päeval. Anaeli ilmumisest saadik ei soovinud Liis enam kätte võtta ühtegi grimuaari, rääkimata okultistlike kombetalituste praktiseerimisest.
Kuid siis... Eelmise aasta talvisel pööripäeval juhtus saatuslik õnnetus Mäeküla Juhaniga. Päev pärast Juhani surnukeha leidmist külastas Liis Rebase poodi ja sattus juhuslikult peale külanaiste vaidlusele. Üks neist kirus kohalike meeste alkoholilembust, mistõttu rumalavõitu surmad ja õnnetusjuhtumid mööda majapidamisi käivad. Teine, eakam naisterahvas aga väitis, et vana külakalmistu läheduses aset leidnud surmade taga on vanakurat ise. Miks muidu need juhtuvad vaid täiskuisel talvisel pööripäeval. Kuigi vana naine vestluskaaslaste poolt välja naerdi, jäi öeldu Liisi kummitama. Pisut uurimistööd näitas, et surmade toimumise ajastusel on tõesti veider seaduspärasus.
Liis käis suvisel koolivaheajal ka külakalmistul niisama kondamas. Ta leidis küll üles kabelivaremed, kuid rohkem iidsele matmispaigale viitavaid leide ta ei silmanud. Kuid Liis oli kindel, et kabelis on läbi viidud okultistlik tseremoonia. See oli kalmeküngastel tunda. Tseremoonia, mida polnud vormikohaselt lõpetatud ja verd ihkav deemon nõudis kindlaks määratud ajal oma osa. Liis ei võtnud endale vaevaks välja uurida, mis deemon uitas Kaku kabeli ümber ringi. Ta otsustas, et ei satu talvisel pööripäeval, eriti täiskuu ajal, kalmistu kanti ja mured lahendatud. Saatusel näisid olevat aga teised plaanid – ei olnud Liisi süü, et Kuuste Põhikooli 52. lennu klassikokkutulek otsustati pidada talvisel pööripäeval Kambjas. Et Liisi painasid veel hingepiinade jääknähud põhikooliaegsest tõrjutusest ja mittemõistmisest klassikaaslaste poolt, pidas ta vajalikuks kokkutulekule kohale ilmuda. Kokkutulek oli Liisi jaoks rituaalne hüvastijätt emotsionaalselt piinarikka teismeeaga. Kaku kabel ei tulnud enne meeldegi kui peolt koduteele asudes.
Helises telefon. Takso oli kohal. Liis vaatas kella – möödunud oli nelikümmend minutit. Paras aeg jõudmiseks Porijõe silla juurde.
„Kuustesse, palun.“
Taksojuht noogutas ning asus soovitud suunas sõitu. Kuigi taksos oli mõnusalt soe ning tagaistme pehme nahkpolster suisa sundis lösutama, oli Liisi keha pinges. Niipea kui takso võttis suuna Kuuste poole tärkas tüdrukus tugev ohutunne. Liis koukis taskust telefoni ja valis Tuuli numbri. „Liis siin. Ma hakkasin sõitma. Kaugel olete?“
„Kalmistu juures. Sul võib õigus olla. Poisid läksid üles ja pole veel tagasi tulnud.“ Tuuli hääl kõlas telefonis nutuselt.
Pakitsev ohutunne muutus veelgi häirivamaks. „Misasja!“
„Nad läksid kahekesi kabeli varemeid vaatama. Ma jäin neid tee peale ootama. Ma olen neid mitu korda hõiganud, aga nad ei vasta.“
„Persse. Äkki nad teevad sulle tünga.“
„Ma ei usu. Nad on juba kümme minutit ära olnud.“
„Oota. Ma kohe jõuan sinna. Ära kuhugi mine.“
„Kuhu mul minna on.“
Liis vaatas pingsalt esiaknast välja. Kuupaistes eristusid kaks metsaga kaetud tumedat küngast kummalgi pool teed.
Peagi oli näha tee peal sillerdavat laiku – Tuuli helkur!
„Palun pidage selle tüdruku juures kinni.“
Taksojuht ohkas ja täitis korraldust. Liis väljus autost. Kalmekünkad varjutasid kuuvalgust, mistõttu oli selles teelõigus tunduvalt pimedam kui lagedal.
„Issand, me oleks pidanud sind kuulama. Poistega on vist midagi juhtunud. Mul on nii õudne.“ Tuuli nägu oli nutumärg ja ta oli hüsteeria piiril.
„Ega sa neid otsimas ei käinud?“
„Hull peast! Ma ei julge. Aga sinuga koos küll... Liis, palun.“
„Olgu siis.“ sõnas Liis „Palun oodake, me käime korra mäe peal ära – nii umbes kümme minutit,“ viimane oli mõeldud taksojuhile.
„Üks hetk neiuke!“ õiendas taksojuht „Ennegi mulle külma arvet niimoodi tehtud. Makske taksomeetri näit ära.“
Liis otsis rahakotist nelikümmend krooni ja andis selle taksojuhile.
„Kümme minutit ja mitte kauem.“ teatas juht resoluutselt.
„Läheme siis.“ tiris Tuuli sõbrannat.
„Oota,“ Tuuli silmitses mustavat metsatukka, mis peaaegu vertikaalselt künkanõlvalt üles ronis. Teda tabas tung kõik sinnapaika jätta ja taksoga minema kihutada.
„Mida me ootame?“ Tuuli muutus üha närvilisemaks.
„Mingi kaitse võiks olla. Anna huulepulka.“
Tuuli võttis käekotist erkpunase huulepulga ja ulatas selle arusaamatul ilmel Liisile. Viimane krabas Tuuli peopesa ning hakkas sinna kritseldama veidrate kujutistega täidetud ringi.
„Mida sa teed?“
„Ingel Michaeli pitser. Igaks juhuks. Halba ta ei tee, aga ehk kaitseb meid kurja eest.“
„Oo-kei,“ venitas Tuuli „aga miks huulepulgaga?“
„See peab olema punane. Verega võib ju ka.“
„Oled sa kindel, et see meid kaitseb?“ Tuuli luristas nutuselt ninaga.
„Loodame parimat. Läheme siis. Püha Michael kaitseb meid... vist.“
Tüdrukud rühkisid künkanõlvast üles. Jalad takerdusid puujuurikate taha ning risti-rästi kasvavad oksad tõkestasid tee. Kuuselatvade vahelt jõudis metsaaluseni ka osa täiskuu valgusest, tekitades jändrike kändude ja mahalangenud tüvede varjudest kõikvõimalikke fantaasiakoletisi. Tuuli hoidis niivõrd Liisi lähedusse, et eemaltvaataja oleks võinud neid pidada siiami kaksikuteks. Siin-seal kostvad vanade puude kääksumised kõlasid tuulevaikuses eriti õõvastavalt.
„Taskulampi oleks vaja.“ kirus Liis. Mobiiltelefoni valgustusest polnud suurt tolku.
„Tulge välja! See ei ole enam naljakas.“ hõikas Tuuli poisse.
Tüdrukud kuulatasid. Ainus lohutav hääl oli teelt kostev taksomootori mürin, kuid eluvendadest ei kippu ega kõppu.
„Oled sa kindel, et nad kusagilt teist kaudu metsast välja ei läinud?“ uuris Liis
„..ja oleks mu üksi jätnud tee peale. Vaevalt. Nad lihtsalt läksid metsa ja kadusid.“
„Mis põrgu päralt pidid nad siia ronima.“
„Ma ju ütlesin, et tahtsid kabeli varemeid näha. Lihtsalt niisama tahtsid kõvad vennad olla. APPI!“
Liis võpatas. Tuuli äkiline karjatus läbistas kõiki Liisi närvirakke.
„Liis, appi! Appi! Liis, mis toimub?“ Tuuli kriiskas kui surmamineja.
Liis lähenes ettevaatlikult endisele klassiõele, olles valmis vajadusel põgenema. Tuuli väänles poolkülili maas, ta vasak jalg oli põlvest justkui ära lõigatud.
„Mis sa vahid! Aita mind! hüsteeritses Tuuli.
Liis hindas olukorra tõsidust ja ohkas siis kergendustundega. Ta kükitas Tuuli jala juurde ja hakkas seda maa seest välja kiskuma.
„Püsi nüüd rahulikult paigal. Ma tõmban su siit välja.“
„Mis toimub!?“
„Sa astusid rebaseurgu. Mis tähendab, et oleme Kaku kabeli varemete juures. Kabeli ümbruses on neid urge päris mitu, nii, et ole ettevaatlik. Lähme!“
„Mul on põlved nõrgad, ma ei saa liikuda.“
„Võta end kokku, tüdruk.“
„Liis. Ma mõtlesin, et me ei leia neid praegu. Läheme koju. Kui nad hommikuks välja ei ilmu, helistame politseisse.“
„No olgu siis.“ ohkas Liis „Ise nad endale tõmbasid selle jama kaela.“
Tüdrukud liikusid nii kiiresti tee poole tagasi, kui konarlik maastik võimaldas. Metsast välja jõudes ootas neid ees ebameeldiv üllatus: takso oli ära sõitnud.
„Normaalne vend. Me olime ju vähem kui kümme minutit ära.“
Tüdrukud kõndisid nõutult teele.
„Liis, kuula! Keegi tuleb!“
Tüdrukud kuulatasid. Kambja poolt kostus lähenevaid samme ja jutumõminat. Kuuvalgusel joonistusid lumega kaetud teel välja kaks varju.
Järgnes kümmekond sekundit ärevat ootamist enne kui Tuuli hüüatas:
„No on idioodid!“
„Jou, piffid!“ röögatas üks vari Rääbise häälega. Tüdrukud kõndisid varjudele vastu, kelleks olid mõistagi Rääbis ja Rainer.
„Lollakad, kuhu te kadusite. Ma pidin hulluks minema.“ sõimles Tuuli.
„Millest sa räägid?“ oli Rainer üllatunud „Sina kadusid hoopis ära.“
„Mis mõttes?“
„Me tulime mäest alla, aga sa olid juba läinud.“ seletas Rääbis. „Hakkasime siis Kuuste poole kõmpima. Ja Liis, kus su lubatud takso siis on?“
„Põrutas minema seni kuni teid otsisime. Oot, mida? Hakkasite Kuuste poole kõndima. Aga miks te siis Kambja poolt tulete?“
Rääbis ja Rainer vaatasid imestunult tuldud teed ning üksteist.
„Mis! Me käisime nagu ringiratast ve?“ pomises Rainer
„Võimatu. Me ei tulnud ju kordagi teelt ära.“
„Kuidas te siis siia sattusite?“
„Täitsa perses.“ Rääbise silmisse ilmus hirmuläige „Me kas panime täis peaga rappa, või siin toimub midagi.“
Noored seisid hetke ja põrnitsesid üksteise näoilmeid, justkui otsides sealt lahendusi kummalisele olukorrale.
„Kuulge!“ püüdis Rainer selget mõistust säilitada „Asi lihtne. Teinekord joome vähem. Saime õppetunni, liigume nüüd koju.“ Ta osutas sõrmega tüdrukutele ja andis korralduse: „Teie olete kained – jälgite, et me ikka teel püsime.“
Nohisedes asus nelik taas Kuuste poole teele.
„Pagana taksojuht,“ torises Tuuli mõne aja pärast „Mul on nii külm.“
„Pole hullu tibuke,“ lohutas Rainer sõbrannat. „Varsti jõuame koju.“
„Kui jõuame...“ pomises Rääbis.
„Ei ole võimalik!“ hüüdis Tuuli äkitselt nutuselt.
Otse ees lähenesid raudse järjekindlusega noorte kõndimise tempos külakalmistu künkad.
„Pöörame ringi.“ hüüatas Liis „Läheme teises suunas!“
Ilma igasuguste küsimusteta pööras seltskond otsa ringi ja rühkis Kambja suunas. Vähem kui veerand tunni pärast jäi eesotsas tammuv Rääbis seisma ja hakkas hüsteeriliselt naerma.
„Twin Peaks kella kaheteistkümne suunas.“ prahvatas ta läbi hüsteerilise naeru „Pask!“
„Liis, mis toimub?“ uuris Rainer
„Mis toimub, mis toimub,“ nähvas kõnetatu „Surma saame siin kõik!“
„Liis, jäta palun,“ viiksus Tuuli.
„Kurat, pidite te just täna sinna kabelisse ronima.“
„Ei no sorri,“ käratas Rääbis „kui sina poleks oma voodoo lugusid hakanud rääkima, oleks meil sellest kabelist suht´ pohhui olnud!“
„Ja nüüd olen siis mina süüdi, jah!“
„Kuulge, jätke järgi,“ sekkus Rainer Liisi ja Rääbise sõnelusse. „Proovime ühte võimalust veel. Kalmistu kõrvalt läheb tee talude juurde. Proovime sealt.“
„Mõttetu ju!“ ühmas Rääbis.
„Vähemalt proovime.“
Taas oli eksinud seltskond kalmistuküngaste vahel.
„Kus see tee pidi olema?“ uuris lõdisev Tuuli Lalliküla poolse kalmistukünka kõrval tammudes.
„Siinsamas peakski.“
„Siin pole ühtegi teed.“
„No kurat, ma ju tunnen seda kanti. Siit läheb raudselt tee.“
„Ah, et raudtee kohe.“ irvitas Rääbis.
„Kuradi vaimukas vend oled küll!“ torkas siiani külma närvi säilitanud Rainer tigedalt.
„Teate mis,“ lausus Liis. „Siit peab saama igal juhul talude juurde. Hakkame liikuma.“
„Issand, kui külm...“
„Tuuli, sisenda hoopis endale, et sul on palav. Me ei tohi alla anda.“
Noored liikusid kobaras mööda oletatavat külateed, heites hirmunud pilke paremat kätt jäävale mustendavale kalmistumetsa padrikule.
„Kui sealt peaks mõni hääl tulema, siis ma vist suren hirmust.“ pomises Tuuli.
„Minu arust see vaikus on veel hullem. Need puud just nagu jälgiksid meid.“
„Liis, kas pitserid ikka kaitsevad meid?“
„Mis pitserid?“ Rainer jäi seisma ja vaatas uurival pilgul vaheldumisi kumbagi tüdrukut.
„Püha Michaeli pitser,“ vastas Liis demonstreerides peopessa tehtud huulepulga joonist. „Ma leidsin selle Armadeli Grimoire... see tähendab ühest, noh, voodoo raamatust.. see peaks kaitsema pahatahtlikke vaimude suhtes.“
„Tee meile ka!“ Rainer võttis kinda käest ja ulatas Liisile parema käe peopesa. Rääbis kõhkles veidi, kuid otsustas samuti pitseri kasuks.
„Oled sa kindel, et see vaime hoopis ligi ei meelita,“ uuris Rääbis, kui kord tema käes oli.
„Ei. Miks sa nii küsid?“
„Minu arust see udu ei ole normaalne.“
Nüüd täheldasid ka teised, et märkamatult oli kerkinud udu, mis iga sekundiga aina tihenes.
„Liigume edasi!“ utsitas Rainer teisi. „Hoiame üksteisel kätest, et me ära ei kaoks.“
„Vähemalt on udu sees soojem,“ lausus Tuuli.
„Ma pigem külmetaks, kui... Ai! Raisk!“
„Mis juhtus, Rääbis.“
„Oks läks silma. Kust need puud siia said?“
Iga sammuga ilmus valgest udupilvest nähtavale rohkem ja rohkem tüükalisi kuusetüvesid.
„Pöörasime vist teelt kõrvale.“
„Mis me nüüd teeme?“
„Liigume edasi. Kuhugi me ikka välja jõuame.“
Kätest kinni hoides liikusid eksirändajad metsa ebatasasel pinnal. Enam ei hoolitud külmetavatest sõrmedest, äralöödud varvastest ja okste tekitatud kriimustustest. Ka jututuju polnud kellelgi. Peaasi oli hommikuni vastu pidada.
„Valgus!“ hüüatas Tuuli.
„Jumal tänatud,“ ohkas Rainer, „see peaks Pirni talu olema. Veab, et keegi üleval veel on.“
Läbi hõreneva udu paistis puutüvede tagant lootustandev valguslaik. Noored kiirendasid sammu.
„Kas see talu ikka oli nii metsa sees?“ hakkas Liis kahtlema.
„Ei, aga saun küll. Ma arvan, et me tulime läbi kalmistu otse sauna juurde.“
„Mis hääl see on.“ Noored seisatasid ja naaldusid tihedalt teineteise vastu. Eestpoolt kostus lähenevat krabinat. Udust tuli välja süsimust koer. Noorte juurde jõudes langetas alandlikult pea ja niutsudes ja saba liputades üritas võita seltskonna tähelepanu.
„Nii armas..“ heldis Tuuli.
„Pirni talus sellist koera ei ole,“ märkis Rainer.
„No siis on naabertalust.“ Tuuli kükitas koera juurde „Kutsu-kutsu!“ Koer lähenes tüdrukule. Tuuli sirutas käe, et koera silitada. Koer taganes ja paljastas lõrisedes kihvad.
„Tuuli, ettevaatust!“
Ent tüdruk ei teinud hoiatusi kuulmagi. „Kutsu, ära karda. Kutsu, mis su nimi on?“ Tuuli sirutas uuesti käe ja puudutas koera pealage. Koer kiunatas ja pistis plagama.
„Äkki oli marutõbine?“ avaldas Rainer arvamust.
„Miks mul on tunne, et ta kartis Michaeli pitserit.“ sõnas Liis paljutähenduslikult.
„Ah, ära end nii tähtsaks ka tee...“
Ootamatult nähtavale ilmunud valguslaik oli taastanud kummagi poisi elumeheliku kuraasi, aga vaid seniks kuni udust ilmus nähtavale valguslaigu allikas: punasesse tellisseina ehitatud ristikujuline aken.
„Mis see veel on?“ oli Rääbis jahmunud. Taas võttis võimust hirm ning ebakindlus. Udu hajus sama äkitselt kui oli tekkinud. Noored leidsid end seismas väikese tellishoone lähedusest.
„Issand, kas see on....“ Tuuli kattis suu kätega, kartes lauset lõpetada.
„Kaku kabel.“ ohkas Liis.
„Lolliks olete läinud või!?“ röögatas Rääbis „Mis kuradi Kaku kabel? Kabelist on ales ainult paar haledat müürijuppi. See on hoopis mingi... mingi...“
„Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.“ kogeles Rainer.
„Mul on mõte, mis teile ei meeldi,“ lausus Liis.
„Vahet pole, räägi.“
„Meid juhiti siia, et kabelis elutsev jõud oma järjekordse ohvri kätte saaks.“
„Päris positiivne mõte tõesti,“ ironiseeris Rääbis
„Ainus võimalus siit pääseda oleks see, kui keegi meist läheks sinna kabelisse sisse,“ lõpetas Liis mõtte.
Noored jäid vait.
„Mis siis ikka,“ teatas Rainer äkki. Ta tõusis püsti ja liikus kabeli massiivse ukse juurde, et seda avada.
„Ei, Rainer! Oota, mõtleme veel!“ hüüatas Tuuli ja tormas Rainerile järele.
„Stopp! Oodake mõlemad.“ Liis liikus ukse juurde ja silmitses teda.
„Kuidas ma seda kohe ei märganud?“
„Mida?“
Liis silitas uksele nikerdatud sümboleid ja kirja ning naeratas.
„Räägi siis ometi!“ oli Rääbis kannatamatu „Mida need märgid tähendavad?“
„Kellegil on väga vaja olnud igavest elu. Nende kirjade järgi otsustades, on siin kabelis läbi viidud Oneiphetonile pühendatud riitus.“
„Oneipheton?“
„Deemon. Tahad oma elu pikendada, pöördu Oneiphetoni poole. Nipet-näpet maagiline ring, teatud manamissõnad. Ja lepingu sõlmimise pandiks on kõigest kolm tilka verd. Ehk siis, kui ühel hetkel saab maapealsest eksistentsist kõrini, oled hauataguses elus Oneiphetoni teenistuses. Lepingusõlmija peab alati tooma ohvri. Mõnikord on tingimused karmid...“
„Nii? Kuidas see info meid aitab?“
„Ma veel ei tea. Igatahes tundub, et lepingu algataja on Oneiphetonit alt vedanud ja nüüd nõuab deemon suvalisi ohvreid, seni kuni keegi ta peatab.“
„Kas sa tead, kuidas teda peatada?“
Liis kehitas nõutult õlgu ja sügas otsaesist: „Ma pean mõtlema.“
„Okei siis,“ ühmas Rainer kabeliukse juurest eemaldudes ja otsustavalt oksi murdma hakates.
„Mis sa nüüd teed?“ uuris Tuuli ebaleval toonil.
„Tulge appi. Istume lõkke ääres, seni kuni Liis plaani nuputab.“
„Väärt mõte,“ sõnas Rääbis ja hakkas läheduses olevat kuuseoksa väänama.
„Ärge ainult väga kaugele minge,“ hoiatas Liis.
„Äh, saame siitsamast ka hulga kraami.“ ähkis Rääbis ikka veel oksa kangutades, seni kuni see valju raksatusega murdus.
Tuuli kattis näo salli otsaga „Appi, mis hais see on?“ Õhus levis jälk roiskunud liha lehk.
„Rainer! Ära murra rohkem oksi!“ hõikas Liis äkki. „Vaadake!“
Okste murdekohtadelt immitses pruunikat poolvedelat massi, mis klimpidena maapinnale venis. Hais muutus üha väljakannatamatuks. Rääbis kõõksatas, pööras seltskonnale selja ja hakkas öökima.
„Ma hakkan vist ka oksele.“ ägises Tuuli, ikka veel salli suu ja nina ees hoides.
„Vaadake! Koer on jälle siin!“ hüüdis Rainer. Tõesti – must koer oli jälle välja ilmunud. Erinevalt varasemast ei ilmutanud ta lipitsemise märke. Ta jäi seisma noortest meetrijagu eemal, ajas hambad irevile ja lõrises. Ikka veel öökiv Rääbis taganes. Koer kõndis noormehe okseloigu juurde ning hakkas seda isukalt sööma. Samal ajal kasvasid maa seest välja mustad kombitsad, mis spiraalidena keereldes mässisid koera enesesse.
„Liis, mis toimub?“
„Kust mina tean.“
Täielikult kombitsatesse mähkunud loom tõmbus kägarasse, siis sirutas end ja tõusis tagajalgadele. Kutsu oli silmnähtavalt kasvanud, olles nüüd täismehe pikkune. Loom puskles kombitsaköidikute sees ja need rebenesid.
„Juhan?“ pomisesid Rääbis ja Rainer. Koera asemel seisis nende ees kadunud Mäeküla Juhan ise - samasugune, nagu ta oli olnud oma eluajal – üll lohvakad püksid ja määrdunud jope, habemetüükad turritamas igasse ilmakaarde alkoholi liigtarbimisest pundunud näos, kiilakat otsaesist varjamas pulstunud suusamüts. Juhan lähenes aeglaselt ja kergelt taarudes kohkunud seltskonnale, näos ilge irve. Noored taganesid endalegi aru andmata kabeli suunas.
„Ta ei saa meile midagi teha, meil on ju pitserid,“ üritas Liis seltskonda julgustada. „Näitame neid talle.“
Kõik krahmasid kindad käest ja suunasid peopesad Juhani suunas. Viimane lasi kuuldavale ägisevat joodikunaeru ja näitas taganejatele keelt.
„Need on ju laiali läinud!“ hüüatas Rääbis. Juhani keel venis meetripikkuseks ja ta kõditas sellega Rääbise peopesa.
„Pask!“ hüüatas Rääbis „Pask! Pask! Pask!“ Reflektoorselt jooksis ta kabeli juurde, kiskus ukse lahti ning tormas sisse.
„Rääbis, oota!“ hüüdis Liis ja tormas noormehele järgi. Juhan lasi jälle kuuldavale oma õõvastavat naeru. Hetkega leidsid noored end kabelist suletud ukse taga, mille nad Juhani takistamiseks olid ise kinni lükanud.
Kabelis olev erk valgus oli esiti silmadele valus. Seinte ääres ning kabeli otsaseinas oleval altaril oli lugematul arvul eri suuruses valgeid küünlaid. Kabeli keskpõrandal seisis kõrgem alus, millele oli asetatud väike, valgetest laudadest löödud kirst. Aluse ees oli hauakivi. Liis kükitas, et hauakivi lugeda: “Mathilda Rosalie Zoege v. Mannteufel. Geb 1686 gest 1697“
„Kui ilus...“ õhkas Tuuli. Liis tõusis ja heitis koos teistega pilgu kirstu. Seal magas väike valges kleidis tüdruk. Tema heledad kiharad olid pühaliku hellusega punutud kahte palmikusse. Tüdruku sõrmede vahel oli valge liilia, mis kontrastina väljas levivale lehale eraldas magusuimastavat lõhna.
„Lepingusõlmija,“ nentis Liis.
„Tema!?“ üllatus Tuuli „Ta on ju alles laps.“
„Jah. Ilmselt rituaali tegidki läbi tema vanemad, aga lepingusõlmija on ikkagi tema. Küllap vanemad ei suutnud leppida tütre kaotusega.“
„Vaeseke,“ ohkas Tuuli „Tema küll deemoni moodi välja ei näe.“
Liis ei vastanud. Ta vaatas kabelis ringi. Ta pilk peatus altari kõrval vedeleval suurel metallkandikul.
„Me ei saa deemonit peatada, aga meil võis tekkida praegu võimalus siit välja pääseda,“ sõnas ta kandikut üles korjates. Ta võttis taskust Tuuli huulepulga ning kirjutas kandiku servadesse: „Jehova, Elohim, Mitrathon, Adonay“.
„Mida sa nüüd teed?“ uuris Rainer
„Pärast seletan. Kuulake. Ma hakkan nüüd lugema manamissõnu. Palun, palun, ärge mind katkestage.“ Liis toetas kandiku altari ette ja hakkas seal ees kükitades valjuhäälselt lugema: „Veni Anael, in nomine terribiles Jehova; veni Anael in virtue immortalis Eloim....
„Issand! Vaadake!“ kiljatas Tuuli. Väike tüdruk oli kirstus tõusnud istuli ja keeras aeglaselt pead neliku suunas.
Liis jätkas: “Veni Anael in brachio omnipotentis Mitraton, veni Anael in potentia sacratissimi...“
„Loe kiiremini!“ utsitas Rääbis Liisi. Tüdruk oli keeranud pea selgrooga kohati ja tõusis aeglaselt püsti, pilku ainiti Liisil hoides.
Liis ei lasknud ei Rääbisest ega kurjast vaevatud tüdrukust end segada ja luges edasi: „Veni ad Liis in speculo isto, et jubeat subditis tuis et cum amore gaudio et pace ostendat mihi occulta in oculis meis. Amen.“ Terasplaadi metalne pind hakkas virvendama ja kadus sootuks.
„Jess!“ oli Liis siiralt õnnelik „Minu järel!“ Pea ees ronis Liis mustavasse auku. Tüdruk oli kirstust välja astunud ja lähenes oma ohvritele.
„Kiiresti! Kiiresti!“ Rainer aitas Tuuli musta sügavikku ja tahtis abistava käe ulatada ka Rääbisele, kuid see loobus eesõigusest.
„Mine sina ees, minu kaotusest on vähem kahju.“
„Rääbis, kurat, ära praegu hakka...“
„Mine, kurat!“ tõukas Rääbis Rainerit.
„Kurat sind võtku“ pomises Rainer auku ronides ja kohe öeldut kahetsedes. Antud olukorras oli selline sajatamine enam kui kohatu. Kandikus avanenud väravast läbi ronides leidis Rainer end talvises täiskuust valgustatud metsas.
„Tule, tule.“ käis Liis peale, haarates Raineri käest ja tirides seda välja. Raineri järel pistis kandikuaugust pea välja Rääbis.
„Raisk!“ röögatas Rääbis kui oli poole kerega jõudnud välja ronida. „Ta sai mu kätte!“
Küüsi veristades krabas Rääbis pinnasest ja puujuurtest, et kabelisse tagasilibisemist pidurdada.
Rainer koos tüdrukutega rabasid Rääbisest kinni ja kiskusid teda välja, ent asjata. Väikesel tüdrukul oli üliinimlik jõud. Peagi oli Rääbisest paistmas vaid peanupp ja lõpus kadus seegi. Värav sulgus.
Liis, Tuuli ja Rainer silmitsesid taldrikut, olles rabatud toimunud sündmustest. Ühtäkki lõi kandik taas virvendama ja röökimise saatel lendas sealt välja juba kadunuks arvatud Rääbis ise.
„Rääbis, raisk!“ hõiskas Rainer.
Rääbis tõusis istukile, hõõrus kõigepealt põrutada saanud kukalt ja seejärel jalga. Sokisääre alt ilmus nähtavale lillakassinine rant ümber pahkluu.
„Mis seal juhtus?“ küsis Tuuli. Ka teiste uudishimulik pilk oli suunatud Rääbisele.
„Ma ei tea... selle tiki boifrend vist ilmus kohale ja nad läksid tülli.“
„Misasja?“
„No see tikk oli mind juba kabelisse tõmmanud, kui ilmus välja umbes temavanune poiss. Tikk pistis kriiskama ja ma lendasin minema. Mis sulle jälle nalja teeb? Ma sain haiget ju...“ Viimane, solvatud toonil esitatud märkus oli mõeldud Liisile.
„See oli Anael. Ta päästis meid.“
Nüüd oli seltskonnal aega vaadata, kuhu nad sattunud olid. Nad olid ikka sealsamas kabelimäel. Kuu valgustas poolenisti maa alla vajunud müürijuppe. Kandik oli jäädavalt tühjusesse lahustunud.
„Laseme siit kiiremas korras jalga,“ teatas Liis järsult „Ma tee peal räägin lähemalt Saalomoni peeglist.“
Pikemalt mõtlemata ajas seltskond end püsti ja liikus tee peale.
„Näib, et deemon jäi seekord oma ohvrist ilma,“ sõnas Rääbis.
„Eks tal tuleb oodata kuni järgmise täiskuise talvise pööripäevani.“ arvas Liis.
„Räägi nüüd, mis jura sa seal kabelis tegid.“
„Vaadake,“ alustas Liis muheledes „ka mina olen lepingusõlmija. Ma tegin mõned aastad tagasi Saalomoni peegli. See on peegel, mis aitab sul täita mis iganes soove. Antud juhul soovisin ma leida koduteed...“
„Sind tuleks tuleriidal põletada, sa vana nõid,“ sõnas Rainer naeratades.
Rääbis patsutas tunnustavalt Liisi õlale „Seda, et...“
„Mhm?“
Rääbis näis olevat jännis sobivate sõnade leidmisega „Seda, et ... sorri...tead küll.“
Liis muheles mõistvalt ja jätkas siis Saalomoni peegli heietusi: „Mnjah... Igastahes ma kahtlesin, kas kabelist leitud kandik üldse tööle hakkab. Aga...“
„Auto!“ röögatas äkki Rääbis. Kambja poolt lähenes meeletu kiirusega autotulede vihk.
„Küll alles kihutab,“ märkis Rainer.
„Hääletame!“ käis Rääbis välja idee ja asus kätega tee ääres vehkima.
Seltskonnani jõudes üritas lähenev auto pidurdada, ent valesti valitud sõidukiirus libedal teel juhtis sõiduki metsiku hooga jändriku männitüve vastu. Käis kõrvulukustav pauk ja sinisest Audist oli järgi jäänud suitsev vanarauahunnik.
„See on ju Anton!“ hüüatas Rainer pärast okist põhjustatud vaikusehetke. Ta tormas auto juurde, ent kattis siis näo kätega ja taganes. „Ärge vaadake! See on jube. Ta on läinud.“
Rääbis tuikus ja küsis mõistmatul ilmel rohkem iseenda kui teiste käest „Mida asja ta siit otsis?“
„Meid äkki. Sa ju helistasid enne... Traagiline kokkusattumus.“ sõnas Liis vaikselt ja vaatas kortsuskulmselt Kaku kabeli poole.