Kirjandus ja kirjastamine on ajuti otsekui Uue Maailma anastamine. Enamjaolt käib rajamaa hõlvamine (turu laiendamine) suhteliselt rahulikult, kuid teinekord esineb ka tõelist kullapalavikku. Moodsam lasteulme on pärast Potterit just selline kirjanduslik Klondike, kuhu kõik rüsinal tormavad, kuid vaid vähesed oma rikkuse leiavad.
Lasteulme pole ju miski eriti uus avastus, piisab kui meenutada kasvõi Robert A. Heinleini sedasorti romaane... või siis Ursula K. Le Guini Meremaa sarja. Eks kirjastajad taha samuti turgu juba varakult sisse söötma hakata ning sestap on lasteulmet (vähemasti inglise keeleruumis) alati avaldatud. On olnud tõuse ja mõõnasid, kuid pärast Heinleini tehtut pole lasteulme kunagi põlu all olnud. Tõsi, Heinleini lasteromaane võib enamjaolt mööndusteta lugeda ka täiskasvanu... ja sageli ongi neid avaldatud kui lihtsalt ulmeromaane ning Ursula K. Le Guini sarja Meremaast ei taha paljud isegi lastekirjanduse alla paigutada.
J. K. Rowlingi ja Harry Potteri tulekuga muutus aga palju. Järsku oli lasteulme iseäranis kuum kaup, sest kirjastajad märkasid, et milline magus turuosa on ripakile jäänud. Potteri menu ja müügilaine käis läänemaailmas sedavõrd kõrgelt, et isegi eesti kirjastajad hakkasid üsna hoogsalt lasteulmet avaldama. Magusaima tüki võttis Potteri endaga kirjastus ÌVarrakì, kuid ega teisedki tühjade kätega jäänud. Kes avaldas paroodiad... kes asju, mida võrreldakse Potteriga.
Ega minul pole midagi Harry Potteri ja tema tuules publitseeritu vastu, kuid siinmaistes raamatupoodides kipub viimasel ajal jääma küll mulje, et ainult lasteulmet avaldataksegi. Piisab, kui lugeda üles vaid autorite nimed: Serge Brussolo, A. J. Butcher, Lian Hearn, Brian Jacques, Chritopher Paolini, Philip Pullman, Jan Siegel. Kindlasti mõni nimi ununes, aga see pole vast ka oluline: trend on ilmne... eriti, kui vaadata võrdluseks kasvõi seda, kui palju ilmub nö. üldulmet. Ma saan aru küll, et moele tuleb lõivu maksta, aga see lõiv võib tulevikus väga valusalt tagasi lüüa. Erinevalt Heinleini või Le Guini lasteromaanidest, saab siin ülesloetud autorite üllitisi mittelapsest lugeja tarbida vaid suurte mööndustega, sest moodne lasteulme on kuidagi lapsikum, kui omaaegne toodang onu Robertilt ja tädi Ursulalt.
Tegelikult ongi mul üks üsna suur hirm, et kas ei vii säherdune kiivas kirjastuspilt lõpuks sinnamaani, et kohalik mittelapsest ulmelugeja peab hakkama lugema vaid võõrkeeles. Esialgu saab veel ilma hakkama, aga sellise situatsiooni jätkudes võib juhtuda, et kümne aasta pärast on ainult eesti keeles lugev ulmefänn anomaalia. Kuidas mõjub säärane situatsioon algupärasele ulmele, seda vist seletama ei pea...