Valguse nimel

Katkend Kristjan Sandri detsembrikuus ilmuvast lühiromaanis "Valguse nimel".

Kõrgel trosside otsas rippuvate laternate valgus hajus maani jõudes, jättes teepinna kohale ebamäärase hämaruse. Mu jalge ümber tantsiskles viis varju korraga, mõned tumedad, mõned vaevumärgatavad, ning seal, kus need kattusid, hüplesid pimeduselaigud.

Enne meid elasid selles kvartalis mingid ida fännid. Otse üle tee majaseinale oli maalitud hiiglaslik grafiti, millel kaks suurt, karvast ja tumedat kätt hoidsid kinni animestiilis lapsenäoga tütarlast, kes peenikeste käte ja jalgadega vehkis. Tüdruku napilt kaetud tagumik oli suunatud otse tänava poole, kompositsiooni loogika järgi pidi vaatajale avanema samasugune vaade, nagu karvase kätepaari omanikule. Meie ajal oli osa pildist tumesinise pulverisaatoriga üle soditud.

Tappidest välja löödud välisuks kõlkus pärani lahti. Ronisin trepist üles neljandale ja keerasin korteri ukse lahti.

Uni hakkas tagasi tulema ja magava linna vaikus oli mulle mõjunud, seepärast ei adunud ma korraga, mis toimub. Siis, nagu alati sellistel puhkudel, rebenes öine rahu hetkega ning puhkes kaos.

Kahe sammuga olin toas ja haarasin mehel juustest. Jõudsin näha kilpkonnatätoveeringut ta paljal õlal, kui ta peaga vastu seina lõin ja siis esikusse lohistasin, ta püüdis mulle munadesse äiata, valasin talle põlvega roiete alla ja viskasin keha koridori. Põrandal vedelesid mingid riided, läksin kööki, tegin akna lahti ja lennutasin need alla kõnniteele. Siis alles jõudis mu teadvusse, et Kiira kriiskab. Jooksin trepikotta tagasi, altpoolt kostis paljaste taldade latsumist, lidusin talle järele, kolm astet korraga, kuid ta jõudis enne mind alla. Kui ma tänavale jõudsin, nägin selle otsas sillale silkavat alasti kogu, kelle selja taga lipendas püksisäär või varrukas. Riided oli jõudnud kaasa kahmata, väle sell. Kõrvus kohises ja kramplikud tõmblused panid ülakeha värisema, korraks tegin liigutuse, nagu tahaks talle järele joosta, kuid jäin siiski paigale. Otsisin ühe suitsu ja panin rahustuseks ette. Tänavale oli pudenenud peenraha ja välgumihkel, lõin sellest tuld ja imesin pikalt.

Silmitsesin animeplika tagumikku ja selle tagant piiluvat näonatukest ja mõtlesin, et talle ikkagi ilmselt meeldib see kõik. Kunagi väikese poisina olin ta nägu alati valugrimassiks pidanud, siis millalgi hiljem jõudis kohale mõte, et see ei pruugi sugugi nii olla, see oli üks päikeseline päev ja ma olin viis minutit järjest keset tänavat seda seina jõllitanud nagu lollakas.

Vahtisin grafitit ja rahunesin tasapisi. Läheks üles tagasi? Ega ikka ei lähe küll. Täna öösel kindlasti ei lähe. Surusin käed taskusse ja hakkasin sammuma mööda tänavat edasi . Kuskil kolksatas aken, aga ma ei vaadanud tagasi. Pärast läheb kõik nagunii, nagu ta läheb.

Järgmisele majale oli sellessamas idastiilis maalitud irvitav saatan, kelle keel lõõmas tuleleegina ümber hammaste ja silmad pildusid isegi tänavalaternate kehvas valguses mustjaspunaseid sädemeid. Ta sirutas kätt ette, justkui tahtes kõndijat enda haardesse krahmata, ning maalingu perspektiiv sarnanes kõverpeegli omale, otsekui vaataja kohale tõusev käsi näis tohutusuur ja kõik selle lihased olid reljeefseina välja maalitud. Seda seina hämaras silmanurgast nähes tundus koletis tõeliselt liigutavat. Kuigi olin siit tuhandeid kordi mööda käinud, pöörasin pilgu tahtmatult otse maalingule ja siis see juhtuski.

Deemoni keel lõi äkki elusa tulena loitma ja silmad muutusid otse külma kosmosesse avanevate väikeste aukude sarnasteks, mis tundmatud jõud olid aega ja ruumi kägardades kuidagi majaseina uuristanud. Ettesirutatud käe võimsad musklid värisesid, justkui püüaks koletis ennast seinalt lahti rebida; tegin tahtmatult sammu tema suunas, hetkeks tundus mulle, et see kõik tõmbab mind enda poole, seejärel mõistsin, et tegelikult surub mulle selja tagant kuklasse otsekui hiiglasliku looma hingus. Heitsin pilgu selja taha, tänavalaternate sinised ketid olid muutunud nööpnõelapea suuruste sädemete ridadeks ja nende taga kõrgus läbistamatu pimedus justkui sein. Selles pimeduses aga tõusis mingil mõistetamatul viisil esile paik, millest see kõik lähtus, lahtine aken neljandal korrusel, mul oli tunne, nagu tulvaks sealt midagi orbiidini ulatuvat, mis kõik mulle kaela vajus. Tänav muutus mahajäetud, haihtunud atmosfääriga planeedilt leitud kummituslinna prospekti sarnaseks, mulle viirastusid meteoriitide kraatrid keset miljon aastat tagasi püstitatud ehitiste varemeid, kosmiline külm lõi oma küüned hetkega krampuvatesse lihastesse ja ma tuikusin ettepoole. Vastu seinale, mille nelinurk oli muutunud justkui väravaks, kust miski ennast läbi surus, mitte enam maaling, vaid reaalne koletis mingist tundmatust aegruumist, kelle olemusest tundmatul tänavakunstnikul oli omal ajal õnnestunud tabada vaid tühine osa. Punased piirjooned valgusid mu silme ees laiali ja moodustasid üha uusi õudustäratavaid vorme, sedamööda, kuidas saabuja inimmõistusele hoomamatutest sügavikest järjest ülespoole kerkis. Keelest sai tulespiraal, mis mu silme ees hüpnotiseerivalt keerles ja mind enda keskpunkti poole vedas, ma astusin väikese sammu edasi, komistasin ja kukkusin paremale põlvele. Selle alla jäi klaasikild ning ketra läbistas lõikav valu, nagu oleksin kuuli saanud. Valu tõi osa minust teadvusele tagasi. Surusin vasaku käsivarre vastu silmi ja komberdasin pooleldi põlvili, pooleldi kükakil pimesi paremale. Mõne sammu järel jõudsin majaseina keskmest veidike mööda ja mu selja tagant lähtuv surve hakkas mind toetama, see oli nagu tormituul, mis küll surus mind pragunenud asfaldile käpuli, kuid kandis samas edasi, mu pimestatud silmade ees keerlesid punased sädemed ja kuskil selja taga liikus hullumeelse grafitisti haigusliku loomiskire poolt jäädavalt selle paigaga seotud tundmatu jõud ikka veel üles, lähemale, pinnale.

Näis, et kulus terve igavik, kuni ma nurga taha jõudsin ja maja seina äärde plaatidest rajale lebama jäin. Kõik mu ümber oli jälle nagu ikka, silmanurgast nägin tänavalaterna rahulikku sinist kuma, jalge all lõhnas märja mulla järele ja öötuule puhang tõi endaga soolõhnu. Põlv valutas hullumoodi, kompasin seda ettevaatlikult ja tundsin püksisäärel vereliga. Kuskil mu teadvuse sügavuses värises ikka veel nägemismällu talletunud pilt ja magu tõmbus krampi. Püüdsin oksendada, aga midagi peale paari suutäie maomahlade ei tulnud, kõht oli selleks liiga tühi. Ometi aitas seegi natuke, kramp andis järele ja lihased ei värisenud enam nii hullusti.

Mõne minuti pärast ajasin ennast seina najal tervele jalale toetudes vaevaliselt püsti. Proovisin raskust ettevaatlikult haavatud jalale üle kanda ja see polnudki nii hull, kui olin kartnud. Kobasin taskutes, suitsud, välgumihkel ja rahatasku olid kadunud, aga miski ei oleks mind suutnud tänavale tagasi ajada. Hakkasin maja seinast kinni hoides tasapisi astuma, kümnekonna meetri järel algas betoonist väljaaste ja selle taga asus trepikoja uks. Trepikojas rippus aga taksofon.

Hoidsin ennast vasaku käega telefoni najal püsti, lootes, et see seinalt lahti ei tule ja urgitsesin paremaga püksitaskust kahese mündi. Kellele, käis mõte ringiratast, kellele peaks helistama, ma tundsin selles linnas vast oma sadat inimest, kellele oleks võinud helistada, kuid meelde tulid vaid Kähriku ja Kiira, see tähendab, tegelikult minu enda, numbrid. Mõlemast oli hetkel vähe kasu. Vahtisin taksofoni esiküljele kinnitatud metallplaati tasuta numbritega ja pea tühjenes täielikult. Null-üks, null-kaks, null-kolm... Tuletõrje, ment, kiirabi... Edasi tuli gaasiavarii. Samal hetkel teadsin, kellele pean helistama. Rääbis on ju täna valves.

Pistsin mündi pilusse ja valisin numbri. Kutsus, kutsus veelkord.

Siis võeti teisel pool toru ja kauge hääl ütles süngelt:

?Elektririkked.?

Hingasin raskelt välja. Olin valimisest saadik hinge kinni hoidnud.

?Elektririkked,? korrati hauatagusel toonil.

?Rääbis, mul on abi vaja.?

?Räägi,? ütles hääl teisel pool vähimatki üllatust väljendamata.

?Mul juhtus midagi... Ma olen vigastatud. Olen oma tänaval, selle maja trepikojas, mille otsa peal on kurat maalitud... Tead??

?Tean. Millises trepikojas sa oled??

?Esimeses...?

?Selge, tulen. Oota.?

Ühendus katkes ja ma toetasin selja vastu jahedat seina, rasket telefonitoru ikka veel käes pigistades. Tuleb. Rääbis tuleb ja viib mind siit minema. Toetasin kukla vastu seina ja vahtisin pimedasse lakke. Siis taipasin toru tagasi panna.