Külm tuul lõõskas üle jäätunud rabade, murdes lume all nõrgaks jäänud vanu puid. Inimesed, kes olid söandanud nii kaugele põhja tulla, olid kõige tugevamad ja visamad oma suguvendade seas. Nad teadsid, et külmas ja pimeduses ellujäämiseks oli vaja kõigi seda ilma valitsevate vaimudega hästi läbi saada, tuli tuua ohvreid nii headele kui kurjadele vaimudele, nii kuule kui päikesele. Ainult sel moel pöördus päike igal aastal oma ringkäigult nende juurde tagasi, ainult niimoodi kandsid põllud vilja ja hundid ei murdnud nende poegi. Nad said hakkama ja nende suurt väge täis laul peletas terve talve eemale majade ümber luusivaid varje ning meelitas päikest üha lähemale. Talvepimedusest said nad sitkust, suvevalgusest väge. Inimesed teadsid, et suvise pööripäeva aegu, kui päike peaaegu ei loojunudki, olid kõik teise ilma jõud neile kõige lähemal ning just sellel ööl sõlmiti nende kõigiga rahu ja üksmeel. Ning vaimud aitasid inimesi ja need olid õnnelikud. Ning rahvas muudkui kasvas.
Mõnikord juhtus siiski, et keegi eksis koduteel õigelt rajalt kõrvale ja sai ise varjuks, sama märkamatuks, kui öö hakul oma jahti alustav kassikakk. Nii mõnigi vahva mees oli jälgi jätmata kadunud, nii mõnelgi naisel ei õnnestunud oma abikaasat tuleriidal selle ilma kütkeist vabaks lasta. Kadunud hingi leinati vaikides. Toodi vaid uusi ohvriande ja loeti ürgseid loitse. Ning ilm läks tasapisi taas valgemaks.
Paljudel ei olnud söakust siia süngele maale tulla. Oli siiski ka neid, keda pimedus ja varjud ei heidutanud ning kes proovisid selle maa imekauneid tütreid endale röövida ja mehi orjastada. Nende vastu ehitati vägevaid kantse ja tugevate laevadega peeti merel vihaseid taplusi. Juhtus ka, et nii mõnigi vägev vanem tõi endale võõra kuninga tütre, kes õppis tasapisi ära siinsed laulud ja sünnitas kangeid poegi.
Kõikidest vanematest kõige vägevama nimeks oli Kõuehääl. Tema naise ilu võis päikese omagagi võrrelda, tema hiiglaslikku kantsi kõneldi kaitsevat teise ilma vardjaid ning tema poegi ei suutvat lahingutes võita isegi sortsid ise.
Kõuehääle vanim poeg Ukumeel oli vapraim ja õiglaseim vägimees, keda kunagi nähtud. Ent tema noorem vend Kibevald oli kui mädamuna toredas, terves kotkapesas. Vapper ja tugev oli temagi, ent õiglusest ja õilsusest ei saanud tema puhul juttugi teha. Lapsest peale oli ta püüdnud mürgitada vendade omavahelist läbisaamist, alati oli ta valmis asjata tüli norima või tulutut taplust alustama. Rahvas rääkis, et see tulla sellest, et tema sünni ajal olid kõik kaitsvad vaimud olnud Kõuehäält lahingus hoidmas ning seetõttu jäi Kibevald ilma kõigest heast, mis tema suguseltsile oli alati osaks saanud.
Kuid Kõuehääl juhtis ja kaitses oma rahvast hästi ning kõik olid õnnelikud. Kui eemalt oli märgata ohtu, kogus Kõuehääl oma inimesed linnusesse varjule ja lõi oma vägedega vaenlase tagasi. Nii oli see olnud alati. Rahvas laulis Kõuehääle ülistuseks järjest kaunimaid laule ning maal valitses rikkus ja rõõm.
Siis aga saabus aeg, mida rahvasuus hakati kutsuma Pimedaks Suveks. Kõuehääl oli juba vana ning kätte jõudis tund, kus ta pidi minema oma esiisade juurde ja liituma teise ilma vägevatega. Tema põletamiseks laoti riit, millesarnast ei olnud veel nähtud, rahvas itkes ja leinas hulk päevi. Ent teati, et kui Ukumeel oma isa kohale asub, ei tule iinimestel muretseda. Ja rahva elu jätkus õnnelikult. Ainult mõnikord juhtus, et mõni noor, tugev mees eksis teelt kõrvale ja kadus varjude sekka.
Ühe suve hakul nägid linnuse valvurid taas mere poolt lähenemas tohutut laevastikku. Laevade vööris oli lahingu märgiks tõstetud sõjakilbid ning rahvas teadis, et võõrad ei lähene teps mitte sõbralike kavatsustega. Kaikuv sarvehääl kajas üle metsade ja rabade, andes rahvale teada lähenevast ohust. Ja nii kogus Ukumeel oma rahva ühes kariloomadega kantsi varjule. Kiiresti koondas ta oma väed ning selleks ajaks, kui võõrad laevad rannale jõudsid, oldi täies relvis. Vaenuväed nägid seda ega söandanud otsekohe rünnata. Nad seadsid endeid linnamäest vähe eemal laagrisse ja asusid linnusevallutuse plaane sepitsema. Kantsis oodati. Varsti vaenlane ründaski. Tumeda kosena kogunesid võõrad linnuse jalamile, kaasas koletud kiviheitemasinad ja ise tugevalt relvis. Hiiglaslikud kivikuulid langesid linnuse õuele, kuid ei suutnud teha mingit häda – kindlust kaitsvad vaimud olid valvel. Kõik, kes olid küllalt julged, et üritada mööda linnuse vägevaid seinu üles ronida, said otsekohe kaela ööl ja päeval kateldes keeva vee ja tõrva, nii et üsna varsti saadi vaenlase leeris aru, et sellisest arutust julgusest ei ole kasu. Nad tõmbusid tusaselt tagasi oma laagrisse ja otsustasid oodata, kuni toidunappus ja veepuudus inimesed kaitvate müüride vahelt välja peletab. Ent linnuses olevad loomad poegisid viljakusvaimude toel tublisti ning keset õue seisev põhjatu kaev ei saanud iialgi tühjaks. Linnuses ei tuntud ei nälga, ei janu.
Ent siis juhtus midagi sellist, millesarnast alatust ei teatud ka kõige vanematest lauludest. Öösel, kui suvine vaikne hämarus oli linnusele laskunud, hiilis Kibemeel valvamata salakäiku pidi kantsist välja ning sammus oteteed pidi vaenlase laagrisse. Nood nägid, et ta tuli lihtsas linases särgis ja relvituna, seepärast lasid nad tal tulla. Vaenlaste pealik lubas tal lahkelt rääkida. Ja Kibemeel rääkis.
„Sedasi te linnust ei valluta,“ sõnas ta. „Liiga tugevad on mu venda Ukumeelt kaitsvad vaimud. Seni, kui tema linnuses valitseb, ei suuda seda keegi vallutada.“
Vaenlaste pealik kuulas Kibemeelt tähelepanelikult ning alles varases hommikuvalguses hiilis Kibemeel kantsi tagasi.
Järmisel päeval oli vaenlane vakka. Ukumeel ootas. Ent kui jälle saabus hämar öö, jagas ta vahimeestele käsud kätte ja läks oma kambrisse unest kosutust saama. Ning siis hiilis üks varjutaoline kogu talle järele ning pani toime alatumast alatuma teo. Ukumeel, kes oma õiglase meelega taolist nurjatust ei osanud karta, oli vajunud sügavasse unne. Ei olnud siin juttugi vennaarmust, oma vaheda mõõgaga raius Kibemeel velle südame läbi, siis vinnas ta tolle võimsa keha endale selga ning viis ta salakäiku pidi linnusest välja. Ta läks otse sohu ja viskas Ukumeele kõige sügavamasse soolaukasse ning heitis sinna veel ka raske kivi. Vahvast vanemast ei jäänud maa peale vähimatki jälge.
Ühtäkki läks taevas pimedaks ning vali kõmin käis üle taeva. Vaevalt oli Kibemeel oma nurjatult teolt tagasi jõudnud, kui vahimeeste hulgast hakkas kostuma ärevaid hõikeid. Maad katnud pimeduses olid vaenlaste väed jälle teele asunud ja nüüd ei olnud enam Ukumeele väge linnust kaitsmas. Varsti olid võimsa kantsi väravad maha rammitud ning vaenlasel oli vaba voli peremehetseda. Inimeste karjed ja kisa kostusid kaugele merele ja kõrgele taevasse, ent Kibemeele teost pahandatud jumalad ja vaimud ei teinud ahastust märkamagi. Rahvast haaras kabuhirm. Kes sai, põgenes oma koju tagasi, teised võeti vangi või tapeti. Ilm läks üha pimedamaks ja valgeks enam ei läinudki. Rahvas ei osanud enam lugeda järelejäänud päevi ja öid suvise pööripäevani, kui peeti pidu kõikide heade vaimude ja päikese auks. Hundid, kellega seni ikka oli rahulikult läbi saadud, muutusid päris pööraseks – nad murdsid kariloomi, hüppasid üksteise turjadelt majadesse sisse ja panid inimesed hirmunult oma lapsi haarama ja kodusid hülgama. Ükski vägev hundiloits ei näinud aitavat. Külm, tige tuul ja tugeva mehe pöidla jämedused raheterad peksid vast tärganud vilja maatasa, nii et rahvast ootas laastava näljaga talv. Koduloomad murdsid ennast lautadest välja ja pagesid metsa, kus suur osa neist sute roaks sai. Linnud olid vaikinud või metsadest lahkunud. Rahva targad lugesid kõiki teadaolevaid võimusõnu ja väeloitse, ent miski ei aidanud. Pime Suvi jätkus. Ainult vaenuväed korraldasid vahetevahel tõrvikute valgel küladesse rüüsteretki ja võtsid seda vähest, mis veel võtta oli. Neile ei suutnud vastu astuda ka kõige tugevamad. Võõrad võtsid oma suva järgi kaasa ka inimesi – ilusaid neide ja tugevaid poisse, kes nende jaoks töötama pidid. Kibemeel laiutas rahulolevalt vaenlaste pealiku paremal käel ning ta nautis kantsis kõiki hüvesid, milleks tal sünniseaduse järgi mingit õigust ei oleks pidanud olema. Rahva ilusaimad tütred kandsid talle õlut ette ja tugevaimad sepad valmistasid vaenlasele vahedaid mõõku, ise sinna salaja vastuloitse sisse pomisedes. Ent loitsudest hoolimata raiusid mõõgad ikka oma valmistajate vendi ning äng üha kasvas. Rahvas teadis, et kaitsevaimud on nad hüljanud ja nende õnnelik põli on läbi. Keegi ei laulnud enam, naised ei sünnitanud enam tublisid poegi ega ilusaid tütreid. Lõpp näis ligi.
Siis ühel ööl tuli äike. Piksenooled raksusid võimsatesse puudesse ja inimesed karjusid Ukut appi, et see nende taresid säästaks. Äiksenooled tabasid isegi püha hiie vägevaid tammesid – nii hirmus oli jumalate viha. Pikne ja kõuemürin ei vaibunud. Sortsid kihutasid tulekeradena karistamatult mööda taevast ja nende parastav naer andis inimestele teada, et head vaimud neid enam kurja eest ei kaitse.
Ent just siis, kui rahvas arvas, et nüüd on nende ilma lõpp käes, lõi kogu taevas äkki hirmsa kärgatusega valgeks. Ning õudusest tardunud inimesed nägid raba poolt lähenevaid varje. Inimesed arvasid, et varjud tulevad neile viimast surmahoopi andma ning emad surusid oma lapsed põllesiilude vahele ning mehed haarasid vihaselt kaikad ja hangud, et oma peresid koletute hiidude eest kaista.. Varje oli loendamatu hulk ning nad lähenesid vaikselt ja otsustavalt. Ning rahvas märkas, et kõige ees liikus kõikidest pikem ja suurem vari, kes oli äravahetamiseni sarnane nende kadunud Ukumeelega. Niisama uhke oli see varjukuju, niisama õilsa olemisega ja sirge rühiga. Varjud hakkasid välja tegemata maarahvast, kes kaamete nägudega, kuid kindlalt paigal seisis, vaenlaste poolt vallutatud linnuse poole liikuma. Nad vajusid peatumatu, sünge voona kantsi ning sealtpoolt hakkas kostuma luust ja lihast läbilõkavat hädakisa. Võõrad haarasid oma mõõgad ja kirved ning üritasid endeid nende veidrate varjukujude vastu kaitsta, ent selles võitluses olid nad abitud. Taevas pimenes jälle, ilm oli mustemgi, kui talvise pööripäeva aegu. Sortsid olid viimseni põgenenud, oli selge, et rabas elavatele varjudele ei saa vastu ka kõige kurjem kurjus. Inimesed ei näinud, mis kantsimüüride vahel toimus, ent mõõgaraksatused ja metallikõlin ning kohutavad, millegi ebamaisega võidelda püüdvate meeste karjed ei vaibunud hommikuni. Siis oli taplus läbi. Imestuse ja rõõmuga märkasid inimesed, et taevakaar hakkas valgenema ning varsti veeres päike taevalaotusesse. Kõik näis ühtäkki sama rahulik ja puutumatu, nagu enne võõraste tulekut. Ainult palju inimesi oli nende seast puudu, vaid tühjad tared ning vaikivate naiste leinatanud tuletasid päevi kestnud õudu meelde. Suur hulk mehi ja naisi oli nende seast kadunud. Kuid vaenlaste laagripaik oli nõnda tühi ja lage, nagu ei oleks sinna astunud ühegi sissetungija jalg. Võimsad puud, mida veel eelmisel ööl olid tabanud raksuvad välgunooled, õõtsusid rahulikult jahedas tuules ning inimeste silm ei märganud neil vähimatki viga. Püha hiis kohises niisama kindlalt, nagu ta oli seda teinud juba palju inimpõlvi. Uku oli oma viha jäljed tagasi kutsunud. Ainult neile alati kaitset pakkunud linnus oli pimedas udus, justkui olnuks päikegi võimetu tungima läbi sellisest kurjusest, mida kantsimüürid olid näinud ja varjanud. Mõnda aega valitses vaikus, mida häiris vaid mõne mere kohal lendleva linnu karje. Siis aga kostus kohutav mürin ning rahvas nägi tardunult, kuidas Kõuehääle vägev kants hakkas äkki kogu täiega linnamäge ümbritsevasse rabasse vajuma. Õudusest kangestunud inimesed ei suutnud oma silmi uskuda. Linnus vajus järjest kiiremini, justkui oleks rabamülka põhjas elutsenud ablas hiid, kes kantsi nähtamatu jõuga endasse imeb. Vägevad seinad pragunesid, kuid ei murdunud. Linnus läks samasugusena, nagu ta oli seisnud, sama võimsa, sama võitmatuna. Varjud olid oma vesisesse elupaika taandunud, ent kui viimane linnusemüür oli inimeste silmist kadunud, kaikus üle maa Ukumeele võimas hääl: „Minu venna reetlikkuse ja nurjatuse pärast võtame ta nüüd endaga rabapõhja kaasa ja sinna peab ta meid kõikideks aegadeks teenima jääma. Tal oli oma teost palju heameelt, ent nüüd peab ta selle eest tasuma ja see tasu tuleb raske. Ei ole raske olla rabavari, kui sa oled selliseks saanud, kuid elada elava inimesena rabavarjude seas on karistus, mis saab tasuks ainult kõige alatumatele.“ Hääl vaikis hetkeks, ent jätkas siis: „Teid, mu tublid inimesed, ootab ees veel palju raskeid aegu, kuid ärge heitke meelt – kui vaenuväed teid uuesti ründama peaksid ja teie appikarjed rabavarjudeni ulatuvad, tuleme teile taas appi ning meie käest ei suuda pageda keegi! Aga linnamäele peate te uue kantsi püstitama, sest seal peab see seisma. Kantsi ehitamisega peate alustama hommepäev, kui on suvine pööripäev ja kõik head jõud on teile toeks!“
Hääl vaikis, rahvas oskas jälle oma aega lugeda ning Pime Suvi oli läbi.
Inimesed aga kogusid ennast ning juba mõne suvega oli linnamäele uus kants kerkinud, heade vaimude toel eelnevast uhkem ja tugevamgi. Vanemaks sai nüüd Ukumeelest järgmine vend Kõuepoeg ning tema valitses oma rahvast sama õiglaselt ja tublilt, kui olid seda teinud juba kõik tema esiisad. Loomakarjad kosusid taas ja viljapõlludki hariti uuesti üles ning külvati üha lopsakamalt täis. Naised sünnitasid tugevaid poegi ja ilusaid tütreid ning maarahva kodud olid taas õnnelikud ja kaunid. Suviste pööripäevade ajal kõlas jällegi laul ning tarkade võimusõnadel oli taas väge.
Ent vahel juhtus ikka, et kui tuul üle jäätunud rabade lõõtsus ja talvepimedus üle ilma võimutses, eksis mõni tugev, tubli perepoeg rajalt kõrvale ega tulnud enam koju. Siis teadsid inimesed, et neid kaitsvate rabavarjude vägi oli veelgi kasvanud.