Tuule nimi

Patrick Rothfussi "Tuule nimi" oli fantasy vallas üks 2007 aasta
üllatusi. mitte nüüd ehk kõigile tingimata meelepärane, aga
debüütteosena siiski tugev. ja miskitpidi vastus neile, kes panid omal ajal imeks, miks veetis autor ülikoolis üheksa aastat ja vahetas
korduvalt teaduskonda - nüüd on siis selge, et töötas oma romaaniga.
eeltööd on asi kahtlemata nõudnud, sest autor on nö tühja koha pealt
loonud oma maailma geograafia, ajaloo, religiooni(d), rahasüsteemid,
kalendri jne, pluss veel mitmel tasemel maagia. esimese võrdlusena tuli mul aga meelde hoopis Cardi "Enderi mäng" - ja selle läbiv mõte, et kellele on (looduse poolt) palju antud, sellelt palju ka nõutakse.
triloogiana kavandatud teose teine osa peaks ilmuma tuleva aasta
kevadel. selleks ajaks võiks esimese osa mõlemad pooled olla ka eesti
keeles olemas. muideks pole paksu raamatu kahes osas ilmutamises midagi häbiväärset, Jaapanis ilmus "Tuule nimi" lausa kolmes osas.

Juhan Habicht

Proloog

Vaikus kolmes osas

Oli jälle öö. Teetulba kõrtsis oli maad võtnud vaikus ja see vaikus koosnes kolmest osast.

Kõige selgem neist oli õõnes, kajav vaikus, mille moodustasid puuduvad asjad. Kui oleks olnud tuult, siis see oleks ohanud puude vahel, pannud maja kinnituskonksud naksuma ja pühkinud vaikuse, just nagu sügislehed, teed mööda minema. Kui kõrtsis oleks olnud rahvast, kas või kambakegi mehi, oleksid nad täitnud vaikuse oma jutu ja naeru, kola ja käraga, mis nii või naa saadab pimedaid õhtutunde majas, kus mehed janu kustutavad. Kui seal oleks olnud muusika... aga ei, muidugi ei olnud seal muusikat. Nii et seal ei olnud ühtegi neist asjadest, ja jäi vaid vaikus.

Kõrtsi ühes nurgas baarileti ääres kössitasid kaks meest. Nad jõid vaikse otsustavusega, vältides tõsist vestlust murelikukstegevatest uudistest. Nii lisasid nad suurele ja õõnsale vaikusele oma väikese ja pahura vaikuse. Tekkis nagu mingi sulam, kontrapunkt.

Kolmandat vaikust oli raskem märgata. Vast alles tunnipikkuse hoolika kuulamise järel võinuks seda tajuda põrandalaudades oma jalgade all ja kareda, lõheneva pinnaga vaatides leti taga. Seda oli ikka veel ammukustunud tule soojust hoidva mustadest kividest kamina raskuses. Seda oli valge linase riidetüki aeglases edasi-tagasi liikumises piki baarileti puupinda. Ning seda oli mehe kätes, kes seal seisis ja hõõrus mahagonipuud, mis lambivalguses niigi juba läikis.

Mehel olid ehedalt punased juuksed, niisama punased kui tuleleek. Ta silmad olid tumedad ja eemalolevad ning ta liigutustes oli seda vaevumärgatavat kindlust, mis tuleb siis, kui sa tead paljusid asju.

Teetulba oli tema oma, just nagu ka see kolmas vaikus oli tema oma. Nii oligi kohane, sest see vaikus oli kolmest suurim, mässis teised endasse. See oli sügav ja lai nagu hilissügis. See oli raske nagu suur jõesile kivi. See oli kannatlik, lillevarsi lõikav hääl, mis sai kuuluda vaid mehele, kes ootab surma.

Esimene peatükk: Sobiv koht deemoneile

Oli langepäeva õhtu ja Teetulba kõrtsi oli kogunenud tavaline seltskond. Viis meest pole muidugi veel eriline seltskond, aga kuna ajad olid just sellised, nagu nad olid, siis viis oli just nii palju, kui Teetulbas neil päevil nähti. Vana Cob täitis oma tavalist jutuvestja ning nõuandja rolli. Teised baarileti taha kogunenud mehed rüüpasid ja kuulasid. Tagaruumis kuulas noorepoolne kõrtsmik ukse varju jäädes hellal meelel vana ja tuttvat lugu.

“Ärgates leidis Taborlin Suur, et on kõrges tornis luku taga.” Cob pidas dramaatilise pausi. “Aga see polnud veel kõige hullem, eks ole, sest lambid seinal põlesid sinise leegiga!”
Graham, Jake ja Shep noogutasid endamisi. Kolm sõpra olid koos üles kasvanud, kuulates Cobi lugusid ja ignoreerides tema nõuandeid.

Cob silmitses hoolega sepaselli, oma väikese kuulajaskonna kõige uuemat ja tähelepanelikumat liiget. “Sa tead, mida see tähendab, poiss?” Kõik hüüdsid sepaselli “poisiks”, kuigi ta oli ülejäänud kohalviibijatest vähemalt kämbla võrra pikem. Väikestes linnakestes ongi ju nii, ta võis jäädagi “poisiks”, kuni täishabeme ette kasvatab või kellegi nina seda küsimust arutades veriseks lööb.

Poiss noogutas aeglaselt. “Chandrian.”

“Täpselt nii,” ütles Cob heakskiitvalt. “Kõik teavad, et sinine leek on üks nende märke. Niisiis, ta oli...”

“Aga kuidas nad ta leidsid?” küsis poiss vahele. “Ja miks nad teda maha ei löönd, kui neil see võimalus oli?”

“Ole nüüd vait, küll sa saad enne lõppu kõik vastused kätte,” ütles Jake. “Lase mees räägib.”

“Ära sa ka hakka, Jake,” ütles Graham. “Poiss on lihtsalt uudishimulik. Sina joo oma jooki.”

“Mina olen oma joogi juba ära joonud,” torises Jake. “Mul oleks järgmist vaja, aga kõrtsmik nülib seal taga ikka veel rotte.” Ta tõstis häält ja kolksas tühja kruusiga vastu mahagonipuust baariletti.

“Hei! Me oleme siin janused mehed!”

Kõrtsmik ilmus viie supikausi ja kahe sooja, ümmarguse leivaga. Ta täitis uuesti Jake'i, Shepi ja Vana Cobi õllekruusid; tema liigutused jätsid asjaliku ja tegusa mulje.

Lugu jäi seniks kõrvale, kuni mehed oma õhtusöögiga tegelesid. Eluaegse poissmehe kiskjaliku tõhususega pistis Vana Cob oma kausitäie naha vahele. Teised puhusid oma kausside kohalt veel auru, kui tema oma viimase leivatüki suhu pistis ja loo juurde naasis.

“Eks Taborlinil oli nüüd vaja põgeneda, aga ringi vaadates nägi ta, et kongil ei ole ust. Ega aknaid. Tema ümber polnud muud, kui vaid sile ja kõva kivi.

Aga Taborlin Suur teadis kõikide asjade nimesid, ja nii sai ta kõiki asju käsutada. Ta ütles kivile: “Murdu!” ja kivi murdus. Sein kärises lõhki nagu paber ning tekkinud avast nägi Taborlin taevast ja hingas mahedat kevadist õhku. Ta astus serva peale, vaatas alla ja astus pikemalt mõtlemata lihtsalt õhku...”

Poisi silmad läksid pärani. “Ei ole!”

Cob noogutas tõsiselt. “Taborlin küll kukkus, aga see ei pannud teda ahastama. Sest ta teadis tuule nime, ja tuul kuuletus talle. Haaras ta sülle ja silitas teda. Kandis ta maapinnale pehmelt kui tuti ohakavilla ja asetas püstijalu maapinnale pehmelt kui ema suudlus.

Ning kui ta maha oli jõudnud, katsus ta oma külge, kuhu ta oli haavata saanud, ja nägi, et see oli kõigest kriimustus. See võis olla lihtsalt vedamine.” Cob patsutas sõrmega mõtlikult oma nina. “Aga selles võis olla ka pistmist talismaniga, mida ta särgi all kandis.”

“Mis talisman?” küsis poiss innukalt, suu suppi täis.

Vana Cob kallutas end istmel tahapoole, rõõmustades võimaluse üle üksikasjalikumalt kirjeldada. “Mõni päev enne seda oli Taborlin teel kohtunud katelsepaga. Ja ehkki Taborlinil polnud endalgi kuigi palju süüa, jagas ta vanamehega oma einet.”

“See on mõistlik tegu,” ütles Graham vaikselt poisile. “Kõik ju teavad: Heateo eest tasub katelsepp kaks korda.”

“Ei, ei,” torises Jake. “Jäta ometi meelde: Katelsepa nõuanne tasub heateo eest topelt.”

Kõrtsmik tegi nüüd esimest korda õhtu jooksul suu lahti. “Tegelikult jääb teil üle poole puudu,” ütles ta baarileti taga ukseavas seistes.

“Katelsepa võlg saab alati tasutud:
Ühekordselt kaupa tehes
Kahekordselt lahke abi eest
Kolmekordselt solvangu eest.”

Mehi baarileti taga näis üllatavat juba seegi, et Kote seal üldse seisab. Nad olid käinud Teetulbas igal langepäeva õhtul juba kuude kaupa, söönud, joonud ja lugusid jutustanud. Mitte kordagi polnud Kote midagi omalt poolt lisanud. Õigupoolest ei saanud seda ju temalt oodatagi. Ta oli linnas elanud kõigest aasta või umbes nii. Ta oli veel võõras. Sepasell oli siin elanud üheteistkümnendast eluaastast alates, ja ometi räägiti temast kui “Rannishi poisist”, nagu oleks Rannish mingi võõras maa, mitte linnake kolmekümne miili kaugusel.

“Nii ma seda kord kuulsin,” ütles Kote vaikuse hajutamiseks ja ilmselt piinlikkust tundes.

Vana Cob noogutas, enne kui köhatas ja jutuga jätkas. “See talisman oleks olnud väärt pangetäit kuldmünte, aga katelsepp müüs selle talle kõigest raudpenni, vaskpenni ja hõbepenni eest. See oli must nagu talveöö ja katsudes külm nagu jää, aga kuni see Taborlini kaelas rippus, ei pääsenud kurjad asjad teda vigastama. Deemonid ja muud sellised.”

“Neil päevil oleksin minagi nõus sellise asja eest korralikult maksma,” ütles Shep süngelt. Tema oli õhtu jooksul kõige rohkem joonud ja kõige vähem rääkinud. Kõik teadsid, et eelmise läitepäeva öösel oli tema talus midagi halba juhtunud, aga kuna nad olid head sõbrad, siis nad ei hakanud ka peale käima, et ta lähemalt seletaks. Vähemasti mitte nii varasel õhtutunnil ja nii kaine peaga.

“Jah, kes ei oleks?” lausus Vana Cob kaalutletult ja rüüpas pika sõõmu.

“Ma ei teadnud, et Chandriani kuulusid deemonid,” ütles poiss. “Ma olin kuulnud, et...”

“Ei ole nad deemonid,” lausus Jake kindlalt. “Nad olid kuus esimest inimest, kes keeldusid Tehlu valitud rajast, nii et ta pani neile peale needuse ekselda...”

“Kas sina räägid seda lugu, Jacob Walker?” küsis Cob teravalt. “Sest kui sina, siis ma ei hakka sind enam segama.”

Kaks meest põrnitsesid pika hetke teineteisele otsa. Lõpuks pööras Jake pilgu kõrvale ja pomises midagi, mida oleks võinud tahtmise korral ka vabanduseks pidada.

Cob pöördus jälle poisi poole. “See ongi Chandriani saladus,” selgitas ta. “Kust nad tulevad? Kuhu nad lähevad, kui on oma neetud teod ära teinud? On nad oma hinge müünud inimesed? Deemonid? Või vaimud? Keegi ei tea.” Cob heitis Jake'ile sügavalt põlgliku pilgu. “Kuigi iga poolearuline väidab end teadvat...”

Siinkohal takerdus lugu edasisse nägelusse Chandriani olemuse ja tunnuste üle, mille põhjal tähelepanelik mees nende kohalolu märkab, aga ka selle üle, kas talisman aitaks Taborlini ka röövlite, marutõbiste koerte ja hobuse seljast kukkumise vastu. Vaidlus oli jõudnud ägedaks minna, kui kõrtsi uks lahti mürtsatas. Jake piilus üle õla. “Sa jõudsid just õigel ajal, Carter. Räägi sellele neetud lollpeale, mis vahe on koeral ja deemonil. Kõik tea...” Jake peatus poolelt sõnalt ja kiirustas ukse juurde. Jumala eest, mis sinuga on juhtunud?

Carter astus valguse kätte, ta nägu oli kahvatu ja verega koos. Ta surus kahe käega rinnale vana sadulavaipa. Selle sisse oli mässitud mingi imeliku, ohtlikuna tunduva kujuga asi.

Sõbrad hüppasid oma istmetelt ja kiirustasid teda nähes lähemale. “Minuga on korras,” ütles ta ja astus aeglaselt edasi kõrtsituppa. Ta silmad olid natuke pöörased, just nagu perutaval hobusel. “Minuga on korras. Minuga on korras.”

Ta lasi tekki keeratud kompsul lähimale lauale kukkuda, see kolksatas valjusti vastu puud, nagu oleks kive täis.

Ta riietel olid risti-rästi pikad sirged lõikejäljed. Ta hall särk rippus seljas lahtiste räbalatena, välja arvatud need kohad, mis olid tumedate, süngete vereplekkidena keha külge kleepunud.
Graham püüdis teda istuma aidata. “Jumalaema. Istu maha, Carter. Mis sinuga juhtus? Istu nüüd.”

Carter raputas jonnakalt pead. “Ma ütlesin sulle, minuga on korras. Ega ma nii hullust kah viga ei saanud.”

“Palju neid oli?” küsis Graham.

“Üks,” vastas Carter. “Aga see polnud nii, nagu sina arvad...”

“Jumalhoidku. Ma rääkisin sulle, Carter,” pahvatas Vana Cob mureliku pahameelega, mis on omane vaid sugulastele ja lähedastele sõpradele. “Ma olen sulle juba kuude kaupa rääkinud. Sa ei tohi üksi minna. Isegi mitte kõigest Baedni. See pole turvaline.” Jake asetas pihu vanamehe käsivarrele, et teda vaigistada.

“Istu nüüd,” ütles Graham, püüdes Carterit ikka ettevaatlikult tooli poole suunata. “Võtame sul selle särgi seljast ja puhastame su ära.”

Carter raputas pead. “Minuga on korras. Ma sain natuke lõikuda, aga veri on peamiselt Nelly oma. See hüppas talle kallale. Tappis ta linnast kahe miili kaugusel, just teisel pool kivisilda.”
Uudisele järgnes tõsine vaikusehetk. Sepasell pani käe kaastundlikult Carteri õlale. “Neetud lugu. See on ränk küll. Ja ta oli leebe loomuga, lausa talleke. Mitte üks kord ei kippunud hammustama või takka üles lööma, kui sa ta rautada tõid. Kõige parem hobune kogu linnas. Neetud. Ma...” Ta hääl sumbus. “Neetud. Ma ei tea kohe, mida öelda.” Ta vaatas abitult ringi. Hetkeks tekkis ebamugav vaikus. Jake ja Cob põrnitsesid teineteisele otsa, ülejäänud ei osanud midagi öelda, ei teadnud, kuidas sõpra lohutada.

Kõrtsmik tuli ettevaatlikult läbi selle vaikuse. Käed asju täis, astus ta toimekalt ümber Shepi ja hakkas toodut lauale seadma: kauss kuuma veega, käärid, puhta linase riide tükid, mõned klaaspudelid, nõel ja sooleniit.

Cob sai viimaks Jake'i käes vabaks. “Ma rääkisin sulle,” kordas ta ja raputas Carteri poole sõrme. “Viimasel ajal on liikvel sellist rahvast, kes tapavad su paari penni pärast, rääkimata siis hobusest ja vankrist. Mida sa nüüd tegema hakkad? Ise vankrit vedama?” Jake püüdis teda vaigistada, kuid Cob tõrjus ta kõrvale. “Ma räägin talle puhast tõtt. Muidugi on Nellyst neetult kahju. Aga seda poleks saanud juhtuda, kui ta oleks mind algusest peale kuulanud. Parem, kui ta nüüdki kuulaks, muidu lüüaksegi maha. Kaks korda ei pruugi tal selliste meestega õnneks minna.”

Carter surus huuled kitsaks triibuks. Ta sirutas käe ja sikutas verise vaiba serva. See, mis oli seal sees, langes teisele küljele ja takerdus riidesse. Carter tõmbas kõvemini ja kostis plaginat, nagu oleks lauale valatud kotitäis lamedaid jõekive.

See oli ämblik, kiltkivina must ja suur nagu vankriratas.

Sepasell hüppas tagasi, põrkas vastu lauda, lükkas selle ümber ja pidi ka ise peaaegu kukkuma. Cobi nägu vajus rippu. Graham, Shep ning Jake häälitsesid ehmunult ja sõnatult, tõstes käed näo juurde. Carter astus sammu tagasi, aga see oli rohkem närvitõmbluse moodi. Vaikus täitis kõrtsituba nagu külm higi.

Kõrtsmik kortsutas kulmu. “Nad ei saa ju olla veel nii kaugele läände jõudnud,” ütles ta vaikselt.

Kui poleks olnud nii vaikne, poleks vast keegi teda kuulnud. Aga nad kuulsid. Nende silmad pöördusid kõrvale asjalt laual ja põrnitsesid tummalt punaste juustega meest.

Jake sai esimesena sõna suust. “Sa tead, mis see on?”

Kõrtsmiku pilk oli kusagil kauguses. “Skrael,” ütles ta hajameelselt. “Ma oleks arvanud, et mäed...”

“Skrael?” sekkus Jake. “Jumala söestunud keha, Kote. Sa oled sellist asja enne ka näinud?”

“Mida?” Punapäine kõrtsmik tõstis kiiresti pilgu, nagu oleks talle järsku meenunud, kus ta viibib. “Oh. Ei. Ei, muidugi mitte.” Märgates, et ta on ainsana tumedast asjast vaid käeulatuse kaugusel, astus ta mõõdetud sammu eemale. “Lihtsalt ma olen kuulnud. Mäletate seda rändkaupmeest, kes siit umbes kahe keeru eest läbi käis?”

Kõik noogutasid. “Lurjus tahtis poole naela soola eest kümme penni saada,” ütles Cob mõtlikult - seda kurtis ta vist küll juba sajandat korda.

“Ma oleks pidanud ikka ostma,” pomises Jake. Graham noogutas vaikiva nõusoleku märgina.

“Räpane hangeldaja oli ta,” turtsatas Cob, kes näist tuttavatest sõnadest lohutust leidvat. “Kitsal ajal ma võin ehk kaks maksta, aga kümme on röövimine.”

“Kui selliseid seal tee peal veel on, siis mitte,” ütles Shep süngelt.

Kõigi pilgud pöördusid jälle laual olevale asjale.

“Ta rääkis, et oli neist Melcombe'i kandis kuulnud,” ütles Kote kiiresti, jälgides laual olevat uurivate meeste nägusid. “Ma mõtlesin, et see oli tal lihtsalt ettekääne hinna tõstmiseks.”

“Mida ta veel rääkis?” küsis Carter.

Kõrtsmik näis korraks mõttesse vajuvat ja kehitas siis õlgu. “Tervet juttu ma ei kuulnud. Ta oli linnas ainult mõne tunni.”

“Ma ei salli ämblikke,” ütles sepasell. Ta oli jäänud teisele poole lauda, sellest ligi viie meetri kaugusele. “Katke see kinni.”

“See ei ole ämblik,” ütles Jake. “Sellel pole silmi.”

“Suud ka ei ole,” märkis Carter. “Kuidas see sööb?”

“Mida see sööb?” lisas Shep süngelt.

Kõrtsmik uuris seda uudishimulikult. Ta kummardas lähemale, sirutas käe. Teised nihkusid lauast veelgi kaugemale.

“Ettevaatust,” ütles Carter. “Selle jalad on teravad nagu noad.”

“Lausa nagu habemenoad,” ütles Kote. Ta pikad sõrmed silitasid skraeli musta, ilmetut keha. “See on sile ja kõva, nagu keraamiline.”

“Ära jama sellega,” ütles sepasell.

Kõrtsmik võttis ettevaatlikult ühe pikkadest siledatest jalgadest ning proovis seda käte vahel pooleks murda nagu keppi. “Keraamika see ei ole,” järeldas ta. Seadis selle siis lauaservale ja surus keharaskusega peale. See murdus terava raksatusega. “Pigem nagu kivi.” Ta vaatas Carteri poole. “Kust siia nii palju pragusid tuli?” Ta osutas peenikestele lõhedele skraeli siledal mustal pinnal.

“Nelly kukkus selle peale,” ütles Carter. “See hüppas puu otsast ja hakkas üle Nelly ronima, lõigates teda oma jalgadega. Liikus nii kiiresti. Ma ei saanud aru, mis üldse toimub.” Nüüd vajus Carter lõpuks toolile, mida Graham talle pakkus. “Nelly takerdus rakmetesse ja kukkus selle peale, murdis mõned jalad ära. Siis see tuli minu kallale, minu peale, ronis mööda mind.” Ta tõstis käed verise rinna ette ja võpatas. “Ma sain ta korraks maha ja lõin jalaga, nagu jaksasin. Siis oli ta jälle minu peal...” Carteri hääl sumbus, ta nägu oli tuhakarva.

Kõrtsmik noogutas endamisi ja jätkas laual oleva tonksimist. “Verd ei ole. Mingit sisikonda ka mitte. Lihtsalt hall seest.” Ta torkas sõrmega. “Nagu seen.”

“Suur Tehlu, jäta see rahule,” palus sepasell. “Ämblikud tõmblevad vahel veel pärast sedagi, kui sa oled ta ära tapnud.”

“Kuula nüüd ise, mis sa räägid,” ütles Cob salvavalt. “Ämblikud ei kasva sea suuruseks. Sa tead, mis see on.” Ta keeras ringi, vaatas igaühele otsa. “See on deemon.”

Nad uurisid katkist asja. “Oh, jäta nüüd,” vaidles Jake rohkem harjumusest. “See ei ole ju...” Ta tegi ebamäärase esti. “See ei saa ju...”

Kõik said aru, mida ta mõtleb. Muidugi olid maailmas olemas deemonid. Aga nendega oli nagu Tehlu inglitegagi. Nagu kangelaste ja kuningatega. Nende koht oli juttudes. Nende koht oli kusagil kaugel. Taborlin Suur kutsus deemonite hävitamiseks välja tule ja pikse. Tehlu murdis neid oma käte vahel ja saatis nad ulgudes nimetusse tühjusse. Su lapsepõlvesõber ei trampinud Baedn-Bryti tee peal deemonit surnuks. See oli naeruväärne.

Kote tõmbas käega läbi oma punaste juuste ja katkestas vaikuse. “Saab järele proovida,” ütles ta kätt taskusse pistes. “Raud või tuli.” Ta tõmbas välja punnis nahkkukru.

“Ja jumala nimi,” rõhutas Graham. “Deemonid kardavad kolme asja: külma rauda, puhast tuld ja jumala püha nime.”

Kõrtsmiku suu läks kokku sirgeks kriipsuks, mis ei olnud peaaegu üldse pahur. “Muidugi.” Seda öeldes tühjendas ta kukru sisu lauale ja sobras sõrmega erinevate müntide seas: rasked hõbetalendid ja õhukesed hõbemündid, vasest jotid, katkised poolepennised ja rauast drabid. “Kellelgi immi ei ole?”

“Võta kasuta drabi,” ütles Jake. “See on hea raud.”

“Ma ei taha head rauda,” vastas kõrtsmik. “Drabis on liiga palju süsinikku. See on juba peaaegu teras.”

“Tal on õigus,” kinnitas sepasell. “Ainult et see pole süsinik. Terase tegemisel kasutatakse koksi. Koksi ja lupja.”

Kõrtsmik noogutas poisile ükskõikselt. “Küllap sa tead paremini, noorperemees. See on ju ikkagi sinu eriala.” Ta pikad sõrmed leidsid viimaks müntide seast immi. Ta tõstis selle üles. “Siin on üks.”

“Mida see teeb?” küsis Jake.

“Raud tapab deemoneid.” Cobi hääl oli ebakindel. “Aga see on juba surnud. Võib-olla ei juhtu midagi.”

“Saab järele proovida.” Kõrtsmik vaatas kordamööda igaühele lühidalt, nagu mõõtes otsa. Pöördus siis tagasi laua poole ja sirutas käe rauast immiga tumeda asja suunas. Kõik taganesid pisut.

Kostis lühike terav raksatus, just nagu männihalu krõpsatus ägedas tules. Kõik võpatasid, ent rahunesid siis, sest must asi jäi liikumatuks. Cob ja teised naeratasid üksteisele ebakindlalt, just nagu end tondijutust hirmutada lasknud poisid. Nende naeratused venisid üha kibedamaks, kui kõrtsituba täitus mädanevate lillede ja kõrbevate juuste magushapu lõhnaga.
Kõrtsmik surus immi terava klõpsatusega lauale. “Noh,” ütles ta käsi põlle sisse pühkides, “sellega on siis selge. Mis me nüüd edasi teeme?”

* * *

Mõne tunni pärast seisis kõrtsmik Teetulba uksel ja lasi silmadel pimedusega harjuda. Kõrtsi akende valguslaigud langesid teele ja sepikoja uksele teisel pool teed. See ei olnud just suur tee, või korralikult sisse tallatud. Nagu mõne teega juhtub, ei paistnud see kuhugi viivat. Kõrtsmik tõmbas kopsudesse sügisest õhku ja vaatas rahutult ringi, nagu oodates, et midagi juhtuks.

Ta nimetas end Koteks. Siia paika jõudes oli ta hoolikalt valinud endale just selle nime. Uue nime oli ta võtnud endale kõigil neil tavalistel, ent ka mõnel harveminiesineval põhjusel, millede hulgas polnud sugugi viimasel kohal see, et nimed olid tema jaoks tähtsad.

Ta vaatas üles ja nägi kuuta öö sügavas sametis tuhandeid sätendavaid tähti. Ta teadis neid kõiki, nende lugusid ja nimesid. Tundis neid niisama hästi kui oma pihkusid.

Ta vaatas alla ja ohkas, ise seda märkamata, ning läks sisse tagasi. Ta lukustas ukse ja sulges kõrtsi laiade akende luugid, nagu eemaldudes tähtedest ja nende erilaadsetest nimedest.

Ta pühkis põhjalikult põrandat, unustamata ühtegi nurka. Liikudes kannatliku tõhususega, pesi ta lauad ja baarileti. Tunni kestnud töö järel oli vesi ta panges ikka veel nii puhas, et daamil oleks kõlvanud selles käsi pesta.

Lõpuks tõmas ta istme baarileti taha ja asus puhastama pikka pudeliterivi kahe suure vaadi vahel. See töö ei edenenud tal nii reipalt ja tublilt kui eelmised ning peagi sai selgeks, et puhastamine on vaid ettekääne selleks, et midagi pihku võtta, midagi käes hoida. Ta isegi ümises pisut, ise seda tähele panemata, sest kui ta oleks märganud, oleks ta kohe lõpetanud.
Kui ta keeras pudeleid oma pikkade ja osavate käte vahel, leevendasid tuttavad liigutused mõnd väsinud kurdu tema näos, lastes tal paista nooremana, kindlasti alla kolmekümnesena. Isegi mitte veel kolmekümne lähedalgi. Liiga noorena kõrtsmiku kohta. Liiga noorena mehe kohta, kelle näos oli nii palju väsimusekurde.

* * *

Kote tuli trepist üles ja avas ukse. Tema tuba oli rangelt lihtne, peaaegu mungakong. Toa keskel oli mustadest kividest kamin, kaks tooli, väike laud. Ning siis veel kitsas voodi ja suur tume kirst selle jalutsis. Miski ei kaunistanud seinu ega katnud laudpõrandat.

Koridoris kostsid sammud ning tuppa astus noor mees, kes tõi aurava ja pipra järele lõhnava supikausi. Mees oli tõmmu ja sarmikas, muigvel suu ja kavala pilguga.

“Nii hilja peale pole sa juba nädalaid jäänud,” ütles ta kaussi ulatades. “Ilmselt räägiti täna häid lugusid, Reshi.”

Reshi oli samuti üks kõrtsmiku nimedest, peaaegu hüüdnimi. Kaminatule ette sügavasse tugitooli vajudes vedas selle kuulmine tal ühe suunurga viltuseks naeratuseks ülespoole. “Nõndaks, mida sa täna siis õppisid, Bast?”

“Täna, õpetaja, õppisin ma seda, miks suurtel armastajatel on parem silmanägemine kui suurtel õpetlastel.”

“Ja miks see nii on, Bast?” küsis Kote ja tema häälde tekkis mingi peaaegu lõbus varjundike.

Bast sulges ukse ning naasis ja istus teise tooli, näoga õpetaja ning tule poole. Tema liigutustes oli kummalist tundlikkust ja graatsiat, mis meenutas tantsimist. “Noh, Reshi, kõik targad raamatud on peidus halva valgustusega ruumides. Aga kaunid tütarlapsed on pigem väljas päikesepaistes, ning nii tähendabki nende tundmaõppimine märksa väiksemat silmade kahjustamise ohtu.”

Kote noogutas. “Aga mõni erandlikult arukas õpilane oleks võtnud raamatu endaga välja kaasa, vabanedes niiviisi pelgusest kahjustada oma armastatud silmanägemist.”

“Ma mõtlesin sedasama, Reshi. Olles muidugi üks erandlikult arukas õpilane.”

“Muidugi.”

“Aga kui ma olin leidnud päikesepaistelise paiga, kus lugeda, ilmus sinna üks kaunis tüdruk, kes ei võimaldanud mul millegi sellisega tegeleda,” lõpetas Bash pidulikult.

Kote ohkas. “Kas mul on siis õigus oletada, et “Celum Tinturet” sul ei õnnestunudki täna lugeda?”

Bast tegi näo, nagu oleks tal pisut piinlik.

Kote püüdis tulle vaadates etteheitvat ilmet säilitada, aga see ei õnnestunud. “Ah, Bast, ma loodan, et ta oli armas nagu soe tuul varjus. Ma ei käitu seda öeldes õige õpetajana, aga see rõõmustab mind. Ma ei jaksaks praegu pikalt õppetükke arutada.” Ta vaikis hetke. “Carterit ründas täna õhtul skrael.”

Basti muretu naeratus langes eest nagu purunenud mask, mille varjust ilmus jahmunud ja kahvatu nägu. Ta kergitas ennast toolilt, nagu tahaks toast kohe põgeneda, kortsutas siis häbelikult kulmu ja sundis end tagasi istuma. “Kust sa tead? Kes laiba leidis?”

“Ta on elus, Bast. Ta tõi selle siia. Neid oli ainult üks.”

“Ei ole olemas sellist asja nagu üksik skrael,” väitis Bast kategooriliselt. “Sa tead seda.”

“Ma tean,” vastas Kote. “Aga tõsiasi on ka see, et neid oli ainult üks.”

“Ja ta tappis selle?” uuris Bast. “Siis see ei saanud olla skrael. Võib-olla...”

“Bast, see oli skrael. Ma nägin seda.” Kote vaatas talle tõsiselt otsa. “Mehel vedas, muud ei midagi. Ja sellegi poolest sai ta kõvasti viga. Nelikümmend kaheksa pistet. Ma kulutasin peaaegu kogu oma soolikavaru tema peale ära.” Kote võttis supikausi kätte. “Kui keegi peaks küsima, siis ütle, et mu vanaisa teenis karavani kaitsemeeskonnas ning õpetas mulle haavade puhastamist ja kokkuõmblemist. Täna olid nad liiga ehmunud, et küsimusi esitada, aga homme võib mõni neist uudishimulikuks muutuda. Seda ma ei tahaks.” Ta puhus supile ja aurupilv tõusis talle näkku.

“Mida sa sellega tegid?”

“Mina ei teinud sellega midagi,” ütles Kote rõhutatult. “Mina olen kõigest kõrtsmik. Sellised asjad käivad mul kõrgelt üle pea.”

“Reshi, sa ei saa lasta neil sellise asjaga omapead lollitada.”

Kote ohkas. “Nad viisid selle preestri juurde. Kes tegi täiesti valedel põhjustel kõik õiged toimingud.” Bast avas suu, kuid Kote jätkas, enne kui ta midagi öelda jõudis. “Jah, ma kontrollisin, et auk oleks piisavalt sügav. Jah, ma kontrollisin, et nad paneksid tulle ka pihlakat. Ning jah, ma kontrollisin, et keegi neist tükikest endale suveniiriks ei jätaks.” Ta kortsutas laupa, kulmud lähenesid teineteisele. “Ma ei ole päris loll, eks ole.”

Bast rahunes silmnähtavalt ja toetus tooli seljatoele. “Ma tean, et sina ei ole, Reshi. Aga pooled neist siinsetest tüüpidest ei saaks ilma kõrvalise abita allatuult pissimisega hakkama.” Ta näis hetkeks mõttesse jäävat. “Ma ei saa ikka aru, kuidas sai ainult üks olla.”

“Võib-olla nad surid üle mägede tulles,” pakkus Kote. “Kõik peale selle ühe.”

“See on võimalik,” nõustus Bast tõrksalt.

“Võib-olla oli asi selles tormis, mis meil mõne päeva eest oli,” märkis Kote. “Oli selline, mis puhub vankri ümber - nagu me trupi aegadel ütlesime. Kõik see tuul ja vihm võis ühe kamba juurest ära eksitada küll.”

“Mulle meeldis su esimene mõte rohkem,” tunnistas Bast närviliselt. “Kolm-neli skraeli läheks siit linnakesest läbi nagu... nagu...”

“Nagu kuum nuga läbi või?”

“Rohkem nagu mitu kuuma nuga läbi mitme tosina külamehe,” ütles Bast kuivalt. “Need inimesed ei suuda end kaitsta. Ma võin kihla vedada, et kogu linna peale ei leidu poolt tosinatki mõõka. Mitte et mõõk skraeli vastu eriti aitaks.”

Tekkis pikk ja mõtlik vaikusehetk. Kui see läbi sai, hakkas Bast nihelema. “Kas uudiseid oli?”

Kote raputas pead. “Uudisteni nad täna ei jõudnud. Carteri tulek ajas päevaplaani segamini, kui nad olid alles jutustamise juures. Asi seegi, ma arvan. Eks nad on homme jälle tagasi. Annab mulle mingit tegevust.”

Kote segas hajameelselt lusikaga suppi. “Ma oleksin pidanud skraeli Carterilt ära ostma,” mõtiskles ta. “Ta oleks saanud raha uue hobuse ostmiseks. Inimesed oleksid igalt poolt siia seda vaatama tulnud. Meie äri oleks vahelduseks ka edenenud.”

Bast heitis sõnatult talle kartliku pilgu.

Kote viipas lusikat hoidva käega rahustavalt. “Ma tegin nalja, Bast.” Ta muigas põgusalt. “Aga ikkagi, see oleks kena olnud.”

“Ei, Reshi, kohe päris kindlasti see ei oleks olnud kena,” rõhutas Bast. “Inimesed oleksid igalt poolt siia seda vaatama tulnud,” kordas ta pilklikult. “Jah muidugi.”

“Äri oleks olnud kena,” täpsustas Kote. “Tegevus oleks olnud kena.” Ta torkas lusika jälle supi sisse. “Ükskõik mis oleks kena.”

Nad istusid tükk aega vaikides. Kote põrnitses supikaussi oma käes. Pilk kusagil kauguses. “Sinu jaoks on siin ilmselt õudselt tüütu, Bast,” ütles ta lõpuks. “Küllap sa oled igavusest juba tuimaks jäänud.”

Bast kehitas õlgu. “Linnas on mõned noored abielunaised. Trobikond tütreid.” Ta muigas lapseliku siirusega. “Ma oskan endale meelepärast tegevust leida.”

“See on hea, Bast.” Uuesti tekkis vaikus. Kote võttis järjekordse lusikatäie, näris, neelas alla. “Nad pidasid seda deemoniks, eks ole.”

Bast kehitas õlgu. “Miks ka mitte, Reshi. Tõenäoliselt on nende jaoks kõige mõistlikum just niiviisi arvata.”

“Ma tean. Õigupoolest ma kiitsin isegi takka. Aga sa tead, mida see tähendab.” Ta vaatas Bastile otsa. “Mõned järgmised päevad on sepal käed tööd täis.”

Bast manas ette ilmetu näo. “Ahah.”

Kote noogutas. “Ma ei heida seda sulle ette, kui sa lahkuda tahad, Bast. Sul on paremaidki kohti, kus olla.”

Basti näol peegeldus jahmatus. “Ma ei saa lahkuda, Reshi.” Sõnu otsides avas ja sulges ta mitu korda suu. “Kes muu mind õpetaks?”

Kote muigas ja korraks peegeldus ta näol tema tegelik vanus. Väsinud näojoonte ja kõrtsmiku tüüne ilme taga polnud ta oma tumedajuukselisest kaaslasest kuigi palju vanem. “Tõepoolest, kes?” Ta osutas lusikaga uksele. “Mine siis lugema, või tüüta kellegi tütart. Ma olen kindel, et sul on parematki teha kui vaadata, kuidas ma söön.”

“Tegelikult...”

“Kasi minema, deemon!” käskis Kote ja võttis, endal suu veel poolenisti suppi täis, kasutusele rõhkuderohke teemi keele. “Tehus antausa eha!”

Bast pahvatas jahmunult naerma ja tegi ühe käega ebamääraselt rõveda esti.

Kote neelas suu tühjaks ja vahetas uuesti keelt. “Aroi te denna-leyan!”

“Oh, jäta nüüd,” protesteeris Bast, naeratus näolt kadumas. “See on lihtsalt solvav.”

“Maa nimel ja kivi nimel, ma ütlen sinust lahti!” Kote pistis sõrmed enda kõrval seivasse kruusi ja pritsis tilgakesi Basti poole. “Kadugu petlik ilu!”

“Siidriga?” Särgiesiselt vedelikku pühkides suutis Bast jätta ühtaegu hämmastunud ja pahura mulje. “Ma loodan, et see plekke ei jäta.”

Kote võttis oma õhtusöögist järgmise suutäie. “Mine pane likku. Kui see ei peaks aitama, siis ma soovitan kasutada mõnda neist lahustitest, mille koostisi “Celum Tinture” kirjeldab. Kolmeteistkümnes peatükk, kui ma õigesti mäletan.”

“Hästi.” Bast tõusis ja kõndis ukseni, astudes ikka oma kummalise, sundimatu graatsiaga. “Hüüa, kui sul midagi vaja peaks olema.” Ta sulges enda järel ukse.

Kote sõi aeglaselt, korjates viimased supitilgad leivatükiga kokku. Süües vaatas ta aknast välja, või vähemalt püüdis seda teha, sest lambivalgus ja klaasitagune muutsid akna peegliks.

Ta pilk käis toas rahutult ringi. Kamin oli siin samadest mustadest kividest nagu kõrtsitoa oma. See seisis keset tuba, mis tähendas juba väikest insenerikunsti vägitegu ja Kote oli selle üle üsna uhke. Voodi oli väike, samahästi kui koiku, ja seda katsudes oleks selgunud, et madrats on peaaegu olematune.

Vilunud vaatleja oleks märganud, et on miski, mida ta pilk väldib. Just nagu ametlikul lõunal püütakse vältida kunagise armukese pilku, või õhtuses inimestest tulvil õllesaalis vana vaenlase poole vaatamist.

Kote püüdis lõdvestuda, see ei õnnestunud, siis ta niheles, ohkas, nihutas end toolil ja seejuures langes ta pilk tahtmatult kirstule voodijalutsis.

See oli valmistatud roahipuust, haruldasest ja raskest, tumedast nagu süsi ja siledast nagu lihvitud klaas. Seda hindasid kõrgelt nii parfüümide valmistajad kui alkeemikud, juba pöidlasuuruse tüki eest võinuks teenida kuldmündi. Roahipuust kirstu poleks saanud isegi mitte pillavaks liialduseks pidada.

Kirst oli kolm korda lukku pandud. Üks lukk oli rauast, teine vasest ja kolmas nähtamatu. Sel ööl täitis puit tuba vaevumärgatava tsitruse ja jahtuva raua lõhnaga.

Kui Kote pilk oli kord kirstule langenud, ei kiirustanud ta seda ka kõrvale pöörama. Ei vaadanud mujale, teeseldes, et seda pole üldse seal. Aga sel kirstu nägemise hetkel tulid ta näkku tagasi kõik need sügavad vaod, mille silumisega päeva lihtsad rõõmud olid aegamööda toime tulnud. Sekundiks kadus lohutus, mida olid pakkunud raamatud ja pudelid, ning ta silmade taha jäi vaid tühjus ja valu. Hetkega käisid ta näost üle äge igatsus ja kahetsus.

Siis olid need kadunud, asendunud kõrtsmiku väsinud näoga. End Koteks nimetava mehe näoga. Ta ohkas veel kord, ise seda märkamata, ja ajas end jalule.

Läks veel hulk aega, enne kui ta kirstust mööda astus. Ja kui ta oli voodisse heitnud, läks veel hulk aega, enne kui ta magama jäi.

* * *

Nagu Kote oli arvanud, tulid nad ka järgmisel õhtul Teetulba kõrtsi sööma ja jooma. Tehti paar loidu katset lugusid jutustada, kuid need vaibusid kähku. Kellelgi polnud selleks õiget tuju.
Nii et oli veel suhteliselt varajane õhtutund, kui jutt läks olulisematele asjadele. Võeti läbi kõik linna jõudnud kuulujutud, ning valdavalt olid need murettekitavad. Patukahetsejal Kuningal oli Resavekis raskusi mässajatega. See oli väga üldist laadi mure. Resavek oli kaugel ja isegi Cob, kes oli neist kõige enam maailma näinud, olnuks selle kaardilt leidmisega raskustes.

Nad rääkisid sõjast endale arusaadavamate mõistete kaudu. Cob ennustas, et viljakoristuse järel tulevad maksukogujad kolmandale ringile. Keegi ei vaielnud vastu, kuigi keegi neist ei mäletanud kolmekordse verelaskmisega aastat.

Jake oletas, et saak tuleb piisavalt hea ning nii elab suurem osa peredest kolmanda maksu üle. Välja arvatud Bentleyd, kes olid niigi raskustes. Ja Orissonide, kelle lambad muudkui kadusid. Ja hullu Martini, kes oli sel aastal kõikidele oma põldudele otra külvanud. Vähegi asja jagavad talunikud olid istutanud ubasid. See oli sõdade hea külg: sõdurid sõid ube ja hinnad olid kõrged.

Pärast veel mõnda kannu hakkasid kostma sügavamad mured. Teed kubisesid väejooksikutest ja muudest juhuseotsijatest, nii et isegi lühikesed reisid olid ohtlikud. Teed olid muidugi alati halvad, just nagu talved olid alati külmad. Sa kurtsid selle üle, võtsid tarvitusele mõistlikud ettevaatusabinõud ja elasid oma elu edasi.

Aga nüüd oli teisiti. Viimase kahe kuuga oli teedega asi nii hulluks läinud, et inimesed isegi ei kurtnud enam. Viimases karavanis oli olnud kaks vankrit ja neli vahimeest. Kaupmees oli küsinud poole naela soola eest kümme ja suhkrupea eest viisteist penni. Pipart, kaneeli või okolaadi ei paistnud tal üldse olevat. Tal oli üks väike kotike kohvi, aga selle eest küsis ta kaks hõbetaalrit. Algul inimesed naersid ta hindade üle.

Kui ta jäi enda juurde kindlaks, nad sülitasid ja needsid teda.

See oli olnud kaks keerdu tagasi, kakskümmend kaks päeva. Ja mitte ühtegi tõsist kaupmeest sellest saadik, kuigi oli just hooaeg. Nii et hoolimata ähvardavast kolmandast maksuringist vaatasid inimesed oma kukruid ja soovisid, et oleksid tollal siiski natuke ühte või teist ostnud - juhuks, kui lumi peaks vara maha tulema.

Keegi ei rääkinud eelmisest ööst või asjast, mida nad olid põletanud ja matnud. Teised muidugi rääkisid. Linn oli kuulujutte täis. Carteri haavad tagasid, et neid lugusid võeti pooltõsiselt, ent mitte ka palju tõsisemalt. Kostis sõna “deemon”, kuid samas tõsteti käsi muige varjamiseks suu ette.

Ainult kuus sõpra olid seda asja enne maha matmist näinud. Üks neist oli haavatud ja ülejäänud olid joonud. Ka preester oli näinud, aga deemonite nägemine oligi preestri töö. Deemonid olid kasuks tema ärile.

Ilmselt oli ka kõrtsmik seda näinud. Aga tema polnud siitkandist pärit. Tema ei teadnud tõsiasja, mis oli ilmne igale selles väikeses linnakeses sündinule ja kasvanule: siin räägiti lugusid, aga juhtusid need lood kusagil mujal. See siin polnud sobiv koht deemoneile.

Pealegi olid asjad juba niigi piisavalt halvad, polnud põhjust muresid juurde tekitada. Cob ja ülejäänud teadsid, et polnud mõtet sellest rääkida.

Katse inimestele midagi tõestada oleks teinud neist vaid naerualused, nagu oli naerualune hull Martin, kes juba aastaid püüdis oma majas kaevu kaevata.

Ja ometi, igaüks neist oli ostnud sepa käest külmsepistatud raudkangi, parasjagu nii raske, et oleks mugav äsada, ja keegi neist ei avalikustanud oma mõtteid. Nad kurtsid, et teed on halvad ja lähevad veel halvemaks. Nad rääkisid kaupmeestest, väejooksikutest ja maksudest, ning sellest, et soolavarudest terveks talveks ei piisa. Nad meenutasid, et kümne aasta eest keegi isegi ei mõelnud uste lukustamisele, rääkimata siis nende ööseks riivistamisest.

Sealt edasi läks vestlus vaid allavoolu, ja kuigi keegi ei öelnud välja, mida ta mõtles, lõppes õhtu sünge tooniga. Neil päevil lõppes enamik õhtuid nii, aeg oli selline.

Teine peatükk: Kaunis päev

Oli üks neist täiuslikest sügispäevadest, mis nii sageli esinevad lugudes ja nii harva tegelikus maailmas. Ilm oli soe ja kuiv, ideaalne nisu- või maisipõllu küpsemiseks. Mõlemal pool teed vahetasid puud värvi. Kõrged paplid olid läinud võikollaseks, teed ääristavad sumahhipõõsad olid saanud erkpunase tooni. Näis, et ainult vanad tammed ei taha veel suvest loobuda, sest nende lehtedel säilis kuldset ja rohelist ühendav toon.

Kokkuvõttes poleks saanud lootagi, et oleks veelgi kenam päev, kui sulle tulevad vastu kuus kütivibudega varustatud endist sõdurit ja vabastavad sind kõigest, mis sul on.

“Ega ta pole suurem asi hobune, isand,” ütles Kroonik. “Ainult tiba parem, kui veovankris loksuda, ja kui sajab, siis ta...”

Mees katkestas järsu liigutusega ta jutu. “Kuule, sõber, kuninga sõjavägi maksab korralikku raha kõige eest, millel on neli jalga ja kas või üks silm. Isegi kui sa oleksid märatsev hull ja kappaksid kepphobusega keset teed, me võtaksime su ikkagi sadulast maha.”

Pealikul oli veenev hoiak. Kroonik oletas, et veel hiljuti oli ta olnud allohvitser. “Hüppa juba maha,” ütles mees tõsiselt. “Saame sellega ühele poole ja sa võid oma teed minna.”

Kroonik ronis hobuse seljast maha. Teda oli ennegi röövitud ja ta tundis ära olukorra, kus edasine vestlus oli asjatu. Need tüübid teadsid, mida tegid. Nad ei raisanud jõudu uhkustamisele või tühjadele ähvardustele. Üks vaatas hobuse üle, kontrollis kapju, hambaid ja rakmeid. Veel kaks uurisid sõjaväelasliku tõhususega sadulakotte, laotades Krooniku maise varanduse maapinnale. Kaks tekki, kapuutsiga mantel, lame nahast kott ja tema raske, hästikomplekteeritud reisikott.

“See on kõik, pealik,” ütles üks meestest. “Lisaks veel umbes kakskümmend naela kaeru.”

Pealik põlvitas maha, avas lameda koti ja piilus sisse.

“Seal on ainult paber ja suled,” ütles Kroonik.

Pealik vaatas üle õla tema poole. “Sa oled siis kirjutaja?”

Kroonik noogutas. “See on mu amet, isand. Teile pole neist asjades kasu.”

Mees vaatas koti läbi, leidis, et Kroonikul on õigus, ja pani koti kõrvale. Valas siis reisikoti sisu Krooniku laialilaotatud mantlile ja näppis hajameelselt sealt leitut.

Ta võttis suurema osa Krooniku soolast ja paari saapapaelu. Siis jäi talle Krooniku suureks meelehärmiks näppu särk, mille kirjutaja oli Linwoodist ostnud. See oli peenest linasest riidest ja kuninglikku värvi sügavsinine, liiga hea reisi ajal kandmiseks. Kroonik polnud jõudnud seda veel kordagi selga panna. Ta ohkas.

Pealik jättis kõik muu mantlile ja tõusis püsti. Siis käisid teised kordamööda Krooniku asjadest üle.

“Sul on ainult üks tekk, eks ole, Janns?” meenutas pealik. Üks meestest noogutas. “Siis võta üks tema omadest, talvel läheb sul ka teist tekki vaja.”

“Tema mantel on paremas seisus kui minu oma, isand.”

“Võta siis, aga jäta enda oma asemele. Sama käib sinu kohta, Witkins - kui sa võtad tema taelakarbi, siis jäta enda oma maha.”

“Ma kaotasin enda oma ära, isand,” ütles Witkins. “Muidu jätaksin küll.”

Kogu toiming käis üllatavalt kultuurselt. Kroonik kaotas kõik oma nõelad peale ühe, mõlemad tagavara sokipaarid, paki kuivatatud puuvilju, kaks suhkrupead, pool pudelit alkoholi ja paari elevandiluust täringuid. Talle jäid tema ülejäänud rõivad, kuivatatud liha ja poolik, näritud päts uskumatult haput rukkileiba. Tema lame nahkkott jäi puutumata.

Kuni mehed reisikoti jälle kokku pakkisid, pöördus pealik Krooniku poole. “Nüüd siis rahakott.”

Kroonik andis selle üle.

“Ja sõrmus.”

“Ega selles küll eriti hõbedat pole,” pomises Kroonik seda sõrmest sikutades.

“Mis sul kaelas on?”

Kroonik avas särginööbid ja näitas ette nahkriba otsas rippuva tuhmi metallrõnga. “Kõigest raud, isand.”

Pealik astus lähemale ja hõõrus metallitükki sõrmede vahel, enne kui lasi sel Krooniku rinnale tagasi langeda. “Hoia siis endale. Mina ei hakka end inimese ja tema usu vahele segama,” ütles ta, valas siis rahakoti sisu endale pihku ja hakkas meeldivat üllatust väljendava ümina saatel münte sorteerima. “Kirjutajatöö on tulusam kui ma arvasin,” märkis ta, jaotades saaki oma meeste jaoks kuhjakesteks.

“Kuidas oleks, kui te jätaksite sealt mullegi penni või kaks?” küsis Kroonik. “Lihtsalt nii palju, et saaks paar korda sooja sööki ja katuse all ööbida?”

Kuus meest pöördusid Kroonikut vaatama, nagu ei suudaks kuuldut uskuda. Pealik muigas. “Jumala eest, sul ripub ikka üks raske paar, mis?” Tema hääles oli tõrksat lugupidamist.

“Te tundute mõistliku mehena,” vastas Kroonik õlgu kehitades. “Ja mees peab sööma.”

Pealik naeris nüüd esimest korda. “See on mõte, millega ma saan vaid nõustuda.” Ta võttis kaks penni ja hõõrus neid, enne kui Krooniku kukrusse tagasi pani. “Et siis paar sinu paarile.” Ta viskas kukru Kroonikule ja toppis kauni kuningliksinise särgi oma sadulapauna.

“Tänan, isand,” ütles Kroonik. “Teile meeldiks ehk teada, et pudelis, mille üks teie meestest võttis, on puupiiritus, mida ma kasutan sulgede puhastamiseks. Kui ta seda jooma peaks, siis see mõjub halvasti.”

Pealik naeratas ja noogutas. “Näete nüüd, kui kasulik on inimesi hästi kohelda?” ütles ta oma meestele ja sikutas end sadulasse. “Oli meeldiv, isand kirjutaja. Kui te kohe teele asute, jõuate vee enne pimedat Kloostriülema Koolmele.”

Kui nende hobuste kabjaplagin kaugusest enam Kroonikuni ei kostnud, pakkis ta uuesti oma reisikoti, et iga asi oleks korralikult paigutatud. Siis sikutas ühe saapa jalast, võttis voodri lahti ja tõmbas saapaninast tihedasti kokku pakitud nutsaku münte. Ta võttis mõned neist ja pistis kukrusse, siis päästis vöö valla ja otsis mitme rõivastekihi alt teise rahapuntra, tõstes sealtki mõned mündid kukrusse.

Nipp oli selles, et kukrus pidi olema õige kogus raha. Liiga vähe - ning nad pettuvad, kipuvad põhjalikumalt otsima. Liiga palju - ja nad võivad ahneks minna.

Kolmas punt münte oli küpsetatud selle hapu leivapätsi sisse, mille vastu võisid huvi tunda küll ainult kõige õnnetumad kurjategijad. Selle jättis ta praegu puutumata, nagu ka hõbetalendi, mille ta oli peitnud oma tindipotti. Aastate jooksul oli ta hakanud seda õnnerahaks pidama. Seda polnud veel keegi üles leidnud.

Ta pidi tunnistama, et tõenäoliselt oli olnud tegemist kõige viisakamate röövlitega, keda teda kunagi röövinud. Hobuse ja sadula kaotamine oli ränk löök, aga Kloostriülema Koolmel võis ta uue osta ning jääks veel piisavalt mugavaks äraelamiseks, kuni ta jõuab Treyasse Skarpi juurde.

Tundes äkilist looduse kutset, surus Kroonik end veripunaste sumahhide vahelt läbi, teest kaugemale. Kui ta pükse uuesti kinni nööpis, jäi talle silma ootamatu liikumine võsa vahel, mingi must vari, mis põõsaste vahelt vabaks rabeles.

Kroonik vaarus tagurpidi eemale ja hüüatas ehmunult, enne kui mõistis, et see oli kõigest vares, kes seal lendutõusuks tiibadega vehkis. Ta naeris omaenese rumaluse üle, korrastas rõivad ja trügis sumahhide vahelt teele tagasi, pühkides maha nähtamatuid ämblikuvõrke, mis kõdistades näole kleepusid.

Seadnud reisikoti ja nahkpauna õlale, märkas Kroonik, et ta meeleolu on märkimisväärselt muretu. Oli juhtunud kõige hullem, mis sai juhtuda, ja kokkuvõttes polnudki see nii väga halb. Tuulehoog tuuseldas paplites ja pani puulehed kuldsete müntidena rooplikule teele kukkuma. Oli kaunis päev.